3-08-2411/158 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2015, Tartu Haldusasja number 3-08-2411 Haldusasi Milvi Velvelti kaebus Toila Vallavalitsuse tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus Milvi Velvelti apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja Milvi Velvelt Vastustaja Toila vald RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Milvi Velvelti apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2013. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Milvi Velvelti kaebus osaliselt ja mõista Toila vallalt Milvi Velvelti kasuks välja kokku hüvitis summas 3000 eurot. 3. Mõista Toila vallalt Milvi Velvelti kasuks välja menetluskulu summas 328,76 eurot. 4. Jätta rahuldamata Milvi Velvelti poolt pärast ringkonnakohtu istungit esitatud taotlus nõude suurendamiseks. 5. Tagastada Milvi Velveltile enam makstud riigilõiv summas 45,48 eurot. 6. Mõista eksperditasu kandnud Eesti Vabariigi kasuks Toila vallalt välja 162,5 eurot ja Milvi Velveltilt 118,3 eurot. Vastavad summad tuleb kanda alternatiivselt ühele järgmistest arveldusarvetest: SEB pank – a/a EE891010220034796011 (SWIFT: EEUHEE2X); Swedbank – a/a EE932200221023778606 (SWIFT: HABAEE2X); Danske Bank – a/a EE403300333416110002 (SWIFT: FOREEE2X); Nordea pank – a/a EE701700017001577198 (SWIFT: NDEAEE2X). Makse saajaks tuleb märkida Rahandusministeerium ning viitenumbriks 2800049858. 7. Saata kohtuotsus resolutsiooni p 5 osas täitmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele. 8. Võtta apellatsioonimenetluses esitatud pildid asja materjalide juurde. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 22. juuni 2015).

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Milvi Velvelt esitas 1. detsembril 2008 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Toila Vallavalitsuse toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt laskis Toila Vallavalitsus õigusvastaselt raiuda kaebajale kuuluval kinnistul kasvavat siberi kontpuu hekki, sirelihekki ja neli kuuske. Sellega tekitati kaebajale varaline kahju, mis seisneb heki ja kuuskede taastamise ning kaebaja kinnistule uue aia rajamise kuludes.

2. Tartu Halduskohtu 7. aprilli 2009. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tunnistati õigusvastaseks Toila Vallavalitsuse tegevus Toilas, XXXXXX asuva kinnistu korrastustööde tegemisel. Kahju hüvitamise nõue jäeti rahuldamata.

3. M. Velvelt ja Toila Vallavalitsus esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. M. Velvelti apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega kaebus kahju hüvitamise taotluse osas rahuldada. Toila Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada Toila Vallavalitsuse tegevuse õigusvastaseks tunnistamise osas.

4. Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2010. a otsusega tühistati halduskohtu otsus tuvastamisnõude osas, hüvitamisnõude osas uue heki rajamise kulude ulatuses ja menetluskulu jaotuse osas ning tunnistati Toila Vallavalitsuse tegevus kaebaja kinnistul põõsaste raiumisel õigusvastaseks. Hüvitamisnõude osas uue heki rajamise kulude ulatuses ja menetluskulu jaotuse osas saadeti asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Otsus on jõustunud.

5. Tartu Halduskohtu 9. novembri 2010. a otsusega mõisteti Toila Vallavalitsuselt M. Velvelti kasuks varalise kahju ja menetluskulude katteks välja 29 427,13 krooni. Ülejäänud nõude osas jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud kahju olemasolu M. Velvetil (kinnistul raiutud kontpuu ja sireli istikud), põhjuslik seos tekitatud kahju ja vallavalitsuse teo vahel, vallavalitsuse teo õigusvastasus ja vallavalitsuse süü. Halduskohus luges tuvastatuks M. Velvetil kahju tekkimise summas 23 333,30 krooni (140 taime koguväärtus 17 500 krooni ja töö väärtus 5833,30 krooni).

6. Toila Vallavalitsus esitas halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus vallavalitsuse tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.

7. Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2012. a otsusega apellatsioonkaebus rahuldati, halduskohtu otsus tühistati ning asi saadeti uueks lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Ringkonnakohtu otsuses leiti, et halduskohus ei ole kontrollinud kahju hüvitamise nõude lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid – heki taastumine, heki võimalik õigusvastasus, heki taastamise võimalik maksumus. Samuti oli halduskohus oma otsuse põhjendustes esitanud ebaselgeid seisukohti.

8. Kaebaja on täiendavalt Tartu Ringkonnakohtu eelnevalt nimetatud otsuse järgselt märkinud järgnevat: 8.1. Hekki ei ole võimalik taastada enne, kui maa on kontpuu võsudest puhastatud. Nö taastunud hekk suudeti uuesti hävitada 2011. a talvel, kuna lumesahk oli teel olnud lume selle peale lükanud. Praegusel hetkel on kontpuuhekist saanud padrik. Ka sirelihekk on taastumata. Kuna aastatega hinnad järjest tõusevad, läheb heki taastamine varasemast veelgi kulukamaks. Lisaks

3

on laienenud ka ala, mida kaebaja peab korras hoidma ja kust prügi korjama. Kaebajal on enda maa kaitseks vaja rajada ka aed. 8.2. Kaebaja on seisukohal, et hekk ei takistanud liiklemist kergliiklusteel. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja naabrid asusid heki kaitseks välja, kui viimast maha võeti. Praegu on Allika tänavale paigaldatud liiklusmärgid, kust nähtub, et tee on mõeldud jalakäijatele, mitte autodega liiklemiseks. 8.3. Kaebaja soovib, et vastustaja hüvitaks talle tekitatud mittevaralise kahju summas 1000 eurot. Mittevaralise kahju tekkimist põhjendas kaebaja sellega, et tal oli alandav korjata tema maale visatud prügi, mis on suuresti sinna sattunud seetõttu, et vald võttis tema kinnistut varjava ja kaitsva heki maha. Hekil oli kaebajale ka emotsionaalne väärtus. Heki mahavõtmisega on rikutut kaebaja kodu ja omandi puutumatust, vald on korduvalt kaebaja maal omavoliliselt tegutsenud – heki mahavõtmine, lume kuhjamine kaebaja kinnistule.

9. Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2013. a otsusega rahuldati M. Velvelti kaebus osaliselt. Otsusega mõisteti M. Velvelti kasuks Toila vallalt varalise kahju eest hüvitisena välja 1000 eurot ning hüvitist mittevaralise kahju eest 500 eurot. Menetluskulude katteks mõisteti kaebajale välja 132,61 eurot. Muus osas jäi kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Otsuse kohaselt: 9.1. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanud oleks siis, kui tema õigusi poleks rikutud. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 9 lg 1, mis võimaldab kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, kodu või eraelu puutumatuse ja tervise kahjustamise eest. M. Velvelt nõuab varalise kahju hüvitamist summas 65 466 krooni ehk 4184,04 eurot. Kaebaja väidete kohaselt kulub tal heki taastamiseks summa 19 kontpuu ja 13 sireli istiku kümnekordses ja nelja kuuse istiku seitsmekordses maksumuses, millele lisandub transport 41 460 krooni ulatuses. Juurimise, tasandamise ja istutamise tööd koos mulla ja multšiga nõuavad 7506 krooni. Vaja on rajada ka 70-meetrine võrkaed. Seega on nõue kokku 19 860 krooni ehk 1269,29 euro ulatuses muutunud käesolevaks ajaks põhjendamatuks ning arutluse all saab olla varaline nõue ainult 2914,75 euro ulatuses. 9.2. Asjas esitatud fotod kinnitavad, et Allika tänavat ääristas kunagi tõepoolest kõrge õitsev põõsastik, kuid fotode alusel ei saa kindlaks teha, kas tegemist oli hooldatud heki või korrastamata võsaga. Fotod kinnitavad, et raiutud kontpuude asukohale on kasvanud uued põõsad, mis ei ole ilmselt võrdväärselt seal varem kasvanud väidetavalt 30-aastaste ja kolmemeetriste põõsastega. Vastustaja ei ole põõsaste vanust kahtluse alla seadnud ning on nentinud, et tegemist oli kokku 55-meetrise alaga. Kuna käesolevaks ajaks on uued põõsad saavutanud arvestatava kõrguse, ei taastaks nende maha raiumine, välja juurimine ja uute ca 30 cm pikkuste istikute istutamine kuidagi endist olukorda ning oleks ühtlasi äärmiselt ebamõistlik nii kulude kui ka töömahu osas. Kohtule teadaolevalt ei ole Eestis võimalik osta täiskasvanud siberi kontpuu põõsaid ning istikute täismõõtu kasvamiseks kuluks aastaid. 9.3. Asjas esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik kahju täpset suurust arvutada, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 6, mis annab võimaluse määrata hüvitise suurus kindlaks kohtul. Maharaiutud kontpuude asemele kasvanud põõsad pakuvad piisavalt privaatsust. Kuigi sirelite osas samas ulatuses kohtule esitatud fotod taastumist ei kinnitanud, ei olnud halduskohtule esitatud ka materjale, millest oleks nähtunud sirelite varasem seisukord. Seega on põhjendatud hüvitis tekkinud varalise kahju osas 1000 eurot, mis moodustab veidi enam kui kolmandiku kaebaja poolt arvutatud heki taastamise maksumusest ja võimaldab seetõttu piisavas ulatuses kompenseerida heki oletatava väärtuse ja praegu vaidlusalusel maa-alal valitseva olukorra vahe nii visuaalse vaate osas kui ka kinnistu piiride kaitsmise kulude seisukohalt. 9.4. Mittevaralise kahju hüvitisena on õigustatud 500 euro väljamõistmine, kuna kahtlust ei ole sellest, et tema omandi ja kodu puutumatust on rikutud.

4

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Milvi Velvelt esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2013. a otsuse tühistada ja kaebuse täies ulatuses rahuldada. M. Velvelt kordas apellatsioonkaebuses juba haldusasja menetluse käigus esitatud asjaolusid ja seisukohti. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtu otsusega väljamõistetud hüvitis liiga väike, et taastada hekk selle endisel kujul. Kaebaja palub välja mõista kahjuhüvitis summas 65 466 krooni ehk 4184 eurot. Kaebaja leiab, et vaja on hüvitada ka aia rajamiseks minevad kulutused.

11. Toila Vallavalitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt (tuginedes 8. detsembril 2010 Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadele): 9.1. Vastustaja hinnangul on hekk taastunud. Seda kinnitavad ka vastusele lisatud 29. juulil 2013 tehtud fotod. Fotodelt on näha, et Allika tänava poolset võsa kaebaja ei hoolda, ei täida heakorraeeskirjast tulenevat hooldamiskohustust, laseb hekki kasvada, mistõttu on tekkimas endine olukord, kus hekk kasvab üle võsaks ning kasvab ühtlasi tänavale. Kahju hüvitamise nõude rahuldamisega ei tohi isikut panna paremasse positsiooni, kui ta oli enne kahju tekkimist. 9.2. Kaebaja ei saa nõuda heki nende osade hüvitamist, mis ta oleks pidanud ise likvideerima valla heakorraeeskirja p-dest 4.1.2 ja 5.1.2 tulenevalt, ning vallavalitsuse korraldatud raie tõttu säästetud kulud tuleb kahjusummast maha arvata. 12. Apellatsioonimenetluse käigus viis ringkonnakohus 5. detsembril 2014 Toilas aadressil Pikk 16 läbi vaatluse, kogumaks andmeid küsimuses, kas M. Velveltile kuulunud ja õigusvastaselt raiutud hekk on taastunud.

13. Pärast paikvaatlust määras ringkonnakohus asjas ekspertiisi heki taastumise küsimuses. Ringkonnakohtu poolt esitatud küsimused ning eksperdi vastused olid kokkuvõtlikult järgmised. 13.1. Küsimus: Kas siberi kontpuust koosnenud hekk on käesolevaks ajaks algsega samaväärsel kujul taastunud? Vastus: Kuivõrd noorendatud heki kõrguseks mõõdeti 2014. a detsembris üle 2,5 meetri ja laiuseks kuni 6,5 meetrit, võib heki lugeda käesolevaks ajaks täielikult taastunuks. 13.2. Küsimus: Kui hekk ei ole taastunud endisega samaväärsel kujul, siis kas seda oleks võimalik taastada mõistliku jõupingutusega või kulutustega, mille maksumus ei ületa 1000 eurot? Vastus: Kuivõrd taastunud hekitaimed on raiutud hekist parema tervisliku seisundiga ning dekoratiivsemad, võib väita, et olemasolev taastunud hekk on suurema haljastusliku väärtusega kui seda oli hooldamata vana hekk. 13.3. Küsimus: Kas eelnevatele küsimustele võib anda samasugused vastused ka selle heki osa suhtes, mis koosnes väidetavalt sirelitest, oli ca 15 meetrit pikk ning kus asus 14 sirelipõõsast? Vastus: Olemasolevatelt fotodelt pole võimalik välja lugeda sirelipõõsaste arvu, sest piltidel pole näha selgelt tuvastatavaid sellises koguses hariliku sireli kändusid ega raidmeid. Fotodelt nähtu põhjal saab aga oletada, et hekireas olnud üksikud sirelipõõsad olid hooldamata. Kuivõrd raiutud halva sanitaarse seisundiga põõsad olid pikaks veninud, oksad võra keskel olid peened ja osaliselt kuivanud, siis võib nimetatud põõsaste uuenemist lugeda rahuldavaks. 13.4. Küsimus: Kui vastus eelnevatele küsimustele on mingi küsimuse puhul eitav, siis mida tuleks heki taastumiseks teha ja kui kulukaks see võib minna (käsitledes eraldi nii siberi kontpuu hekist koosnenud osa kui väidetavalt sirelist koosnenud osa). Vastus: Omanik peab noorendatud (taastatud) hekitaimede hooldamisele senisest suuremat tähelepanu pöörama. Hekitaimedel tuleb korrapäraselt ja õigeaegselt teostada okste harvendamist ja kärpimist. Ainult regulaarse lõikamisega on võimalik põõsaid hoida kaua elujõulise ja dekoratiivsena.

5

14. Ringkonnakohtu istungil loobus kaebaja oma hüvitisenõude suurendamisest ning lõplikuks nõude suuruseks ringkonnakohtus jäi 4184 eurot varalise kahju hüvitamiseks ja 1000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus suurendab halduskohtu poolt kaebaja kasuks väljamõistetavat hüvitist kokku 3000 euroni.

16. Nähtuvalt ringkonnakohtu poolt määratud eksperdi seisukohtadest on võimalik siberi kontpuust koosnenud hekiosa lugeda taastunuks. Ka väidetava sireliheki osa suhtes on ekspert sisuliselt seisukohal, et seal võisid olla üksikud sirelipõõsad, mis on käesolevaks ajaks uuenenud rahuldavalt.

Kaebaja on olnud läbivalt seisukohal, et hekk ei ole taastunud. Ta on korduvalt viidanud erinevate haljastusega erialaselt seotud isikute arvamustele, mis justkui tema arvamust toetaksid. Kaebaja poolt vahendatuna on talle erinevad inimesed, sh dendroloogid kinnitanud, et hekk ei ole taastunud ja et selleks tuleb eelnevalt plats puhastada juurtest ja siluda pinnas ja alles siis istuda uued taimed (tl 139, kd II, sama ka apellatsioonkaebuses tl 210, kd II). Ka on kaebaja tuginenud erinevatele hinnapakkumistele, kus on ära toodud nii juurimis- kui istutamistööd (nt tl 23-24, kd III; tl 18, kd I, tl 81-82, kd I; tl 88, kd I; tl 99, kd I; tl 114, kd II, tl 133, kd II).

Samas on kõik need seisukohad esitatud kohtule kaebaja vahendusel. Kohtule ei ole teada, milliseid küsimusi kaebaja neilt isikutelt küsis, kuidas kirjeldas vaidlusaluse heki olukorda käesoleval hetkel ja kas ja kuivõrd need isikud üldse vajalike andmetega tutvusid (vt vastuseid kaebajale tl 130-131, kd II). Arvestada tuleb, et kaebaja tahe on ilmselgelt suunatud heki täielikult väljajuurimisele ja täiesti uue heki rajamisele, mistõttu on alust eeldada, et ka kaebaja küsimused neile isikutele võisid olla sel viisil suunatud, et need isikud andsid kaebaja jaoks sobivaid vastuseid (vt nt dendroloogi 20. märtsi 2009. a seisukoht, tl 87, kd I). Seetõttu ei saa neid kaebaja poolt vahendatud ütlusi pidada asjas usaldusväärseteks tõenditeks. Tõsi, halduskohtu istungil on esitanud oma seisukohad haljastustööde pakkumisega tegeleva OÜ Varjel juhataja H. Arbus, kes on öelnud, et hekki ei saa pidada taastunuks ja et tegemist on võsaga (tl 183p, sama ka tl 123, kd II). Kuid siingi tuleb arvestada, et nimetatud isik on haljastustöödega tegelevast ettevõttest, keda ei saa pidada täielikult erapooletuks, kuna välistada ei saa, et tema ütlused on kantud soovist saada nimetatud tööde tegemiseks pakkumist.

Teiselt poolt on Toila Spa haljastaja T. Säkk andud enne halduskohtu istungit kirjaliku tunnistuse, kus kinnitab, et „selle ajaga on ta (hekk) kasvatanud väga palju ilusaid noori võrseid ja mida korrapärasemalt hooldada ja noorendada mida iganes hekke, seda ilusamad ja vastupidavamad nad ka on.“ (tl 180, kd II, sama ka tl 123, kd II), st sisuliselt väljendanud ringkonnakohtu poolt määratud eksperdiga sama seisukohta.

Seega on asjas esitatud vastuolulisi seisukohti, kuid ringkonnakohus loeb eeltoodu tõttu usutavamaks ja põhjendatumaks siiski seisukohta, et hekk on taastunud.

17. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja varalise kahju hüvitist 1000 eurot ja mittevaralise kahju hüvitist 500 eurot. Kaebaja taotles varalise kahju hüvitamist 4184 euro ulatuses ning mittevaralise kahju hüvitamist 1000 eurot (tl 211, kd II), st kokku 5184 euro ulatuses. Samas suuruses nõude juurde jäi kaebaja ka viimases apellatsioonkaebuses (tl 211, kd II).

6

Apellatsioonimenetluse kestel suurendas kaebaja hiljem oma nõuet ning taotles lisaks halduskohtu poolt juba väljamõistetule varalise kahju eest 7113,06 eurot ja mittevaralise kahju eest 1500 eurot hüvitist (tl 22, kd III). Hiljem suurendas kaebaja oma nõudeid veelgi. Samas ringkonnakohtu 6. mai 2015. a istungil jäi kaebaja siiski apellatsioonkaebuses esitatud nõude juurde (kokku 5184 eurot, 4184 eurot varalise kahju eest ja 1000 eurot mittevaralise kahju eest) ning loobus nõude suurendamisest (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, lk II). Seetõttu lähtub ringkonnakohus sellest summast.

Ringkonnakohus märgib siinkohal, et ehkki pärast ringkonnakohtu istungit esitas kaebaja avalduse, mida võib mõista nõude uue suurendamiseni kuni 10 113 euroni, jääb see taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus lõpetas asja läbivaatamise 6. mai 2015 istungil ning pärast seda ei ole võimalik enam nõuet suurendada, kuna see tingiks käesolevas asjas kohtuotsuse tegemise aja edasilükkamise seoses riigilõivu tasumise vajadusega. Ringkonnakohus selgitab veelkord kaebajale, et nõuet on kaebajal võimalik suurendada käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

18. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus varalise kahju hüvitise sobivust. Ehkki ekspertide seisukoha järgi tuleb kontpuuhekk lugeda taastunuks, ei saa arvestamata jätta siiski seda, et hekk on pärast raiet kasvanud täielikult hooldamata kujul. Kontpuuheki laius on 6,5 meetrit (ala okstest oksteni), keskmine kõrgus on 2,6 meetrit. Endisel sireliheki alal kasvab erinevaid puu- ja põõsavõrseid, mis moodustavad enamuse, sirelitaimi oli nende hulgas näha ca 5, ala laius on ca 3-10 meetrit (vt vaatlusprotokolli, tl 14, kd III). Ka ringkonnakohtu poolt määratud ekspert nimetas sireliheki taastumist üksnes rahuldavaks.

Seega kuigi on ilmne, et kaebaja väidetu, et hekk ei ole üldse taastunud ja et selle taastumiseks tuleks see täielikult välja juurida ja asendada uuega, ei ole paikapidav, ei saa ringkonnakohtu hinnangul siiski väita, et kaebaja oleks samasuguses olukorras, milles ta oleks olnud siis, kui heki õigusvastast raiet ei oleks toimunud (VÕS § 127 lg 1). Kaebajal ei ole praegu hooldatud hekki. Kaebaja on kirjeldanud, et hekk on kujunenud liiga laiaks ning hekk tungib sügavamale tema maale. Seda kinnitavad ka ringkonnakohtu poolt vaatluse käigus kogutud andmed. Ka ringkonnakohtu poolt määratud ekspert on selgitanud, et „hekitaimedel tuleb korrapäraselt ja õigeaegselt teostada okste harvendamist ja kärpimist. /.../ Vabakujuliste või korrapäraste hekkide tähtsaim hooldustöö on lõikamine. Korrapäraseid hekke pügatakse üks või mitu korda aastas, et nad vormis püsiksid. /.../ Aastaid hooldamata sireli või kontpuutaimede puhul saab neid noorendada ainult tugeva tagasilõikamise teel“ (tl 46-46p, kd III). Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hekk on taastunud 2008-st aastast ilma hooldamiseta. Kaebajal tuleb ilmselgelt nüüd heki hooldamisega tegeleda.

VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid selle täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Arvestades kaebaja poolt esitatud hinnakalkulatsioone selle kohta, kui kalliks läheks heki rajamine tema soovitud viisil ning seal kirjeldatud töid, mis kattuksid osaliselt ka praeguse hooldamata heki hooldamiseks tehtavate töödega (okste utiliseerimine, vana taimestiku niitmine, juurte juurimine, pinnase silumine, transport jne, tl 24, kd III) ning lisada sellele juurde tööd, mida tuleks teha heki hooldamiseks (eeskätt okste lõikamine ja heki pügamine), siis on alust arvata, et halduskohtu poolt väljamõistetud summa 1000 eurot ei ole selleks piisav. Iseäranis kui arvestada siia juurde heki pikkus (kokku 55 meetrit), millest 15 meetrit oli sirelihekki, mille puhul taastumine oli paikvaatluse ning ka eksperdiarvamuse põhjal pigem küsitav. Seetõttu suurendab ringkonnakohus halduskohtu poolt väljamõistetud varalise kahju hüvitist 2000 euroni.

7

19. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et ehkki kaebaja ei ole vahepeal hekki hooldanud, ei ole põhjust eelnimetatud hüvitisest maha arvata kaebaja poolt sellega säästetud raha. Nimelt on ringkonnakohtu arvates võimalik eeldada, et heki taastumise algjärgus olnuks heki hooldamine märksa lihtsam ja vähem kulukam kui see on praegu.

Ka ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik enam tuvastada seda, kas ja kui siis millisel määral oli algses hekis neid osi, mille oleks kaebaja pidanud ise likvideerimine, st milles oli vald õigustatud nõudma heki kärpimist. Hoolimata pikast kohtumenetlusest ei ole pooled, eeskätt vald, suutnud selle kohta asjakohaseid tõendeid esitada. Seetõttu tuleb terve heki likvideerimine lugeda ringkonnakohtu 8. aprilli 2010. a otsuses toodud põhjendustel õigusvastaseks ning hüvitise vähendamiseks ei ole alust.

Samamoodi ei ole asjaolu, et hekk võis olla enne lõikust aastaid hooldamata ja vajas noorendamist (vt ekspertarvamus tl 46p, kd III) eelnevalt kujundatud hüvitise vähendamise aluseks. Esiteks puuduvad selles küsimuses, nagu heki õigusvastaste osadegi suhtes, tõsikindlad andmed. Lisaks on tõenäoline, et heki noorendamise korral oleks selle hooldamine olnud märksa lihtsam ja odavam kui praegu mitme aasta jooksul hooldamata kujunenud hekist korraliku heki kujundamine, mis kaebajal ees seisab.

20. Mittevaralise kahju hüvitist tuleb samuti ringkonnakohtu arvates suurendada. Valla õigusvastane tegevus on kaebajale kaasa toonud aastatepikkuse kohtuvaidluse oma õiguste kaitseks. Heki maharaiumisega kaasnes kaebaja jaoks privaatsuse vähenemine (kahjustati kodu ja eraelu puutumatust riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 mõttes). Samuti ehkki kaebaja ei ole suutnud esitada veenvaid tõendeid selle kohta, et kogumis kaasnes talle valla õigusvastase tegevusega tervisekahju, on ta mittevaralise kahju hüvitamisel sellele siiski tuginenud. Arvestades läbielamisi, mida kaebaja tänu valla käitumisele pidi läbi elama, samuti kaebaja poolt viidatud tõendeid terviserikete kohta nii heki raiumisele järgnenud perioodil (vt kaebaja kirjeldust tl 194, kd II, samuti kiirabikaart väljakutse kohta 24. mail 2008, tl 7, kd I), kohtumenetluse pikkust, heki emotsionaalset väärtust kaebaja jaoks (rajatud ligi nelikümmend aastat tagasi koos vanemate ja sõpradega, vt tl 194, kd II) ning kaebaja iga, ei saa välistada, et kokkuvõttes kaasnesid kaebajale valla tegevusega ka tervisekahjustused. Ka ei saa välistada, et kaebaja tundis end valla käitumisest solvatuna (st valla tegevusega kaasnes tema väärikuse alandamine RVastS § 9 lg 1 mõttes).

Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus sobivaks suurendada kaebaja kasuks väljamõistetavat hüvitist mittevaralise kahju eest 1000 euroni.

21. Mis puudutab kaebaja poolt taotletud aia rajamise kulude hüvitamist, siis selles osas on Tartu Ringkonnakohus asunud juba 8. aprilli 2010. a otsuse p-s 7 seisukohale, et kaebaja ei vaidlustanud halduskohtu otsust aia rajamise kulude osas ja selles osas on halduskohtu otsus seega jõustunud (st otsus on jõustunud osas, millega aia rajamise kulude hüvitamise nõue jäeti rahuldamata). Kaebaja ringkonnakohtu seda otsust kassatsioonkaebuse esitamisega ei vaidlustanud. Seega on küsimus, et kaebajal ei ole õigust nõuda aia rajamise kulusid, lõplikult lahendatud ning selles osas ei ole kaebajal võimalik uusi nõudeid esitada.

Ka kuuskede raiumise osas on kohus võtnud lõpliku seisukoha. Samas ringkonnakohtu 8. aprilli 2010. a otsuses (p-s 10) asus ringkonnakohus seisukohale, et kuuskede ja viljapuude raiumine valla poolt ei ole tõendatud ning seega on hüvitamisnõue kuuskede ja viljapuude raiumise osas jäetud kokkuvõttes õigesti rahuldamata. Kuna nagu eelnevalt märgitud, kaebaja ringkonnakohtu otsust ei vaidlustanud, siis ei ole võimalik kuuskedega seonduva juurde käesolevas menetlusetapis enam tagasi tulla.

8

22. Vastustaja poolt ringkonnakohtu istungil väljatoodud asjaolu, et kaebajale maksti pärast halduskohtu otsuse vaidlustamise tähtaja möödumist väljamõistetud summa koheselt välja, ent kaebaja ei ole seda heki taastamiseks kasutanud, ei ole asjakohane. On loomulik, et olukorras, kus kaebaja on halduskohtu otsuse vaidlustanud ja leiab, et vaidlusalune hekk tuleb täielikult välja juurida ja rajada selle asemele uus, ei kuluta ta vastustaja poolt enne lõpliku kohtulahendi jõustumist makstud summat heki taastamiseks või parendamiseks.

23. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebajale väljamõistetava hüvitise kogusummaks 3000 eurot (2000 eurot varalise kahju eest ja 1000 eurot mittevaralise kahju eest). Resolutsiooni selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab M. Velvelti kaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus märgib siinkohal selgituseks, et kui Toila vald on halduskohtu otsuse juba täitnud ja M. Velveltile 1500 eurot tasunud, tuleb käesoleva kohtuotsuse täitmiseks vallal täiendavalt tasuda 1500 eurot.

24. Kaebuse osalise rahuldamise korral tuleb HKMS § 108 lg 2 järgi menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Halduskohtu otsuse järgi on kaebaja tasunud riigilõivu ja kandnud sõidukulusid kokku 457,58 euro ulatuses. Apellatsioonimenetluses vaidlustas kaebaja halduskohtu otsust osas, milles jäeti tema kaebus rahuldamata 3684 euro suuruses summas (5184-1500 (halduskohtu poolt väljamõistetud summa) = 3684) ja pidi seega tasuma riigilõivu 110,52 eurot (3684 x 0,03 =110,52), ent tasus kokku 156 eurot (tl 212, kd II; tl 1, kd III). HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ls 3 tagastatakse isiku nõudel talle enam tasutud riigilõiv. Kaebaja taotles ringkonnakohtu istungil enam tasutud riigilõivu tagastamist. Seega tuleb kaebajale tagastada 45,48 eurot enam tasutud riigilõivu.

Menetluskuludeks, mis tuleb jagada, jääb seega 568,1 eurot (457,58+110,52). Kaebusest rahuldati 57,87 protsenti (5184 eurost 3000 euro ulatuses). Kaebaja kasuks tuleb seega vallalt menetluskuludena välja mõista 328,76 eurot. Sõidukulude kandmist tõendavaid dokumente kaebaja ringkonnakohtu istungil ega pärast seda ei esitanud.

25. Menetluskuludena tuleb jagada ka asjas Eesti Vabariigi poolt ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määruse alusel eksperdile tasutud eksperditasu 280,8 eurot. HKMS § 101 lg-test 1-2, § 102 p-st 1, § 108 lg-st 1 ja § 109 lg-st 3 tulenevalt peavad menetlusosalised selle kulu kandma sama proportsiooni järgi nagu muud menetluskuludki. Seega tuleb Toila vallalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 57,87 % 280,8-st eurost, mis on 162,5 eurot. M. Velveltilt tuleb Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 42,13 % 280,8-st eurost, mis on 118,3 eurot.

26. Poolte poolt apellatsioonimenetluses esitatud pildid (sh apellatsioonkaebuse ja selle vastuse lisad) võetakse asja materjalide juurde.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene