3-13-1161/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-1161 Haldusasi PT kaebus Maksuja Tolliameti 3. jaanuari 2002. a ettekirjutusega nr 4-04/1 ja 25. juuli 2002. a otsusega nr 312 kindlaks määratud maksuvõla sundtäitmise keelamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 4. oktoobri 2013. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – PT, esindaja v.adv Helmut Pikmets Vastustaja – Maksuja Tolliamet, esindajad Reeli Proode ja Andreas Aas Menetluse alus ringkonnakohtus PT apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 15. aprill 2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta PT apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-13-1161 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. juunil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-1161 2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliamet (MTA) kohustas 03.01.2002 ettekirjutusega nr 4-04/1 (muudetud 25.07.2002 otsusega nr 312) PT tasuma 1995.–1999. aasta eest tulumaksu 4 226 610 krooni (270 129,61 eurot) ning tasumata maksuvõlalt arvestatud intresse 3 176 170,70 krooni (202 994,31 eurot). Kohtutäitur arestis 13.05.2013 ettekirjutuses kajastatud maksuvõla sundtäitmiseks PT töötasu ning vara hoiusel või arveldusarvel.

2. PT esitas 29.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus keelata MTA 03.01.2002 ettekirjutuse ja 25.07.2002 otsusega kindlaksmääratud maksuvõla sundtäitmine, leides, et maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg on möödunud ning maksuvõla sundtäitmine on kestnud ebamõistlikult kaua. Kaebaja taotles ka maksukorralduse seaduse (MKS) § 132 ja § 164 lg 1 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Vaidlusaluse maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja osas tuleb kohaldada MKS § 132 lg 1 teist lauset. Ettekirjutuse alusel nõutakse sisse tulumaksu maksustamisperioodide 1995–1999 eest, mille tasumise tähtpäevaks oli vastavalt 01.07.1996, 01.07.1997, 01.07.1998, 01.07.1999 ja 01.07.2000, ent maksuhaldur alustas maksuvõlgade sissenõudmist alles 17.10.2007, milliseks ajaks oli aegumistähtaeg juba möödunud. Aegumise regulatsiooni muutmise korral ei kohaldata isiku olukorda raskendavaid sätteid nende asjaolude suhtes, mis leidsid aset enne muudatuste jõustumist. Haldusasjas nr 3-08-262 tehtud kohtuotsustes võetud seisukohti tuleb muuta. Maksuvõla sundtäitmine ei tohi kesta tähtajatult, vaid MKS §-st 132 tulenevalt on maksuvõla sundtäitmine lubatud üksnes 7 aasta jooksul sundtäitmise aegumistähtaja kulgemise algusest arvates. Aegumistähtaja pikenemine selle katkemise tõttu (sh MKS § 132 lg 4 p 4) ei ole MKS § 132 lg-s 1 sätestatud üldise aegumistähtaja suhtes põhjendatud. Kui füüsilise isiku puhul saaks maksuvõla sundtäitmine kesta igavesti, siis puuduks tasakaal avaliku huvi ja kaebaja põhiõiguste kaitse vahel. Kaebaja suhtes on maksuvõla sundtäitmine kestnud ebaproportsionaalselt pikka aega, kusjuures maksuhaldur ei ole sisuliselt täitetoiminguid teinud ning kohtutäituri poole pöördumise ajaks oli sundtäitmise tähtaeg möödunud. Kaebajale kohaldatud piirangud (pangakontode ja palgatulu arestimine) takistavad tal elada normaalset elu ja kaebaja on täielikult pandud sõltuvusse teistest inimestest.

3. Maksuja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja maksuvõla aegumisel tuleb MKS § 164 lg 1 ja väljakujunenud kohtupraktika järgi kohaldada 01.07.2002 jõustunud MKS sätteid. MTA 03.01.2002 ettekirjutuse sundtäitmise aegumise tähtaeg hakkas kulgema 01.01.2003 ning oleks lõppenud 01.01.2010, ent kuna maksuhaldur alustas täitemenetlust 17.10.2007, on maksuvõla sundtäitmise aegumine katkenud ja see ei ole aegunud. Maksuhalduri poolt 17.10.2007 krediidiasutustele esitatud pangakonto(de) arestimise korralduste õiguspärasus on tuvastatud haldusasjas nr 3-08-262. Aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist (vt lahend nr 3-3-1-11-06). Arvestades vaidlusaluse maksuvõla suurust ja kaebaja käitumist (saadud tulu varjamine viie aasta jooksul kokku 16 273 605 krooni ulatuses), ei ole alust väita, et maksuvõla sundtäitmine on PTe suhtes toimunud ebaproportsionaalselt pikka aega.

3-13-1161 3(8) 4. Tallinna Halduskohus jättis 04.10.2013 otsusega PT kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlusaluse maksuvõla sundtäitmine ei ole aegunud, mistõttu ei saa maksuhalduril keelata selle sundtäitmist. Nimetatud maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja osas kohaldamisele kuuluva regulatsiooni küsimus oli vaidluse all juba haldusasjas nr 3-08-262 ning kaebaja täiendavad argumendid ei anna alust muuta kohtute varasemat seisukohta, et vaidlusaluse maksuvõla sundtäitmise aegumise osas kuuluvad kohaldamisele 01.07.2002 jõustunud MKS sätted. Maksuvõla sundtäitmist pole põhjust lubamatuks tunnistada ka sundtäitmise ebamõistliku kestuse ja kaebaja põhiõiguste ulatusliku piiramise tõttu.

MTA 03.01.2002 ettekirjutusega, mida muudeti MTA 25.07.2002 otsusega, kohustati PT tasuma tulumaksu maksustamisperioodidel 1995–1999 saadud tulult. Kõik vaidlusalused maksuvõlad tekkisid ja 03.01.2002 ettekirjutus anti enne kehtiva MKS jõustumist 01.07.2002. Kaebaja maksukohustus on määratud kindlaks maksuotsusega (s.o MTA 03.01.2002 ettekirjutusega). MKS § 164 lg-st 1 tuleneb üheselt, et pärast 01.07.2002 kohaldatakse ka varem tekkinud maksuvõlgade sissenõudmisele (sh maksuvõla sundtäitmise aegumisele) täies ulatuses MKS regulatsiooni, mida ei saa eirata (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-7-06 ja nr 3- 3-1-30-07; Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr 3-04-264, 3-06-2471, 3-07- 353, 3-07-1234, 3-08-262). Õiguskindluse põhimõte ei kaitse isikut igasuguse seaduse muutmise eest, vaid üksnes selle eest, et muudetud seadusega ei võetaks talt õigusi, mille ta on varasema seadusega juba kätte võitnud. Olukorras, kus varasema MKS kohaselt ei olnud vaidlusaluste maksuvõlgade sissenõudmise aegumistähtaeg saabunud, ei ole õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, et 01.07.2002 jõustunud MKS lükkas vaidlusaluste maksuvõlgade sundtäitmise aegumistähtpäeva saabumise kaugemasse tulevikku, kui see tulenes varasemast seadusest. Õiguspärane ootus sellele, et kaebaja maksuvõlga tasuma ei pea, oleks tal saanud tekkida, kui maksuvõlg olnuks enne 01.07.2002 aegunud ehk aegumistähtaeg möödunud. Õige ei ole seisukoht, nagu peaks aegumine erinevates õigusvaldkondades olema reguleeritud ühtmoodi, mistõttu ei ole asjassepuutuv, kuidas on aegumise kulg reguleeritud võlaõiguses.

Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et maksuvõla sundtäitmine tuleks seitsmeaastase aegumistähtaja jooksul lõpetada. MKS § 132 lg-s 4 on selgelt sätestatud, et aegumine katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. Aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist (vt lahend nr 3-3-1-11-06). Maksuhalduri väidetava vähese aktiivsuse kohta maksuvõla sundtäitmisel ei ole kaebaja toonud välja ühtegi konkreetset toimingut, mida maksuhaldur oleks saanud maksuvõla sundtäitmiseks teha, kuid mis jäeti tegemata. Esmane ei ole siiski mitte maksuhalduri kohustus kaebajalt maksuvõlg sisse nõuda, vaid eeskätt on kaebajal kohustus maksuvõlg tasuda. Täitemenetluse alustamine on piisav aktiivsus maksuvõla sissenõudmiseks. Maksuvõla sundtäitmise menetluses on eeskätt maksuvõlglasel kohustus aktiivselt tegutseda selleks, et võlg saaks tasutud, mitte õigus maksuvõla tasumist vältida ning nõuda teatud aja möödumisel, et maksuvõlg loetaks olematuks. Kaebaja viited väärteoja kriminaalasjas määratud rahaliste karistuste täitmisele pööramise aegumise regulatsioonile ei ole asjakohased, sest maksuvõla sundtäitmisel ei ole isiku jaoks karistuslikku eesmärki.

Täitemenetlus ei ole kestnud ebamõistlikult kaua ega piira ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi. Kui kaebaja ei suuda maksuvõlga tasuda ning see suutmatus ei ole ajutine, on tal võimalik esitada kohtule avaldus enda pankroti väljakuulutamiseks, samuti taotleda enda võlgadest vabastamist vastavalt pankrotiseadusele. Võlgniku kaitseks on seaduses sätestatud vara ja sissetulekumiinimum, millele sissenõuet pöörata ei saa. Kaebaja maksuvõlg tekkis saadud tulult tulumaksu tasumata jätmisest. Asjaolu, et kaebajal ei ole käesoleval hetkel vahendeid maksuvõla tasumiseks, ei õigusta maksuvõla sundtäitmise lubamatuks

3-13-1161 4(8) tunnistamist. Kaebaja ei ole maksuhalduri poolt rakendatud abinõude kõrval toonud välja ühtegi teist vähemalt sama tõhusat, ent kaebaja huve vähem riivavat võimalust temalt maksuvõla sissenõudmiseks, mistõttu on põhjendamatud väited maksuhalduri täitetoimingute ebaproportsionaalsusest. Samuti on 03.01.2002 ettekirjutus täitemenetluse seadustiku § 2 p 12 kohane täitedokument. Kas sellises haldusaktis peab sisalduma ka sundtäitmise hoiatus, on vastava haldusakti õiguspärasuse küsimus, mis ei mõjuta selle kehtivust. Puudub vaidlus, et täitemenetluse alustamisel 03.01.2002 ettekirjutus kehtis ja kehtivad on ka maksuhalduri 17.10.2007 korraldused pangakontode arestimise kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. PT palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus ei ole lahendanud taotlusi tunnistada MKS § 132 ja § 164 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks. Halduskohus pidi hindama, kas maksuvõla sundtäitmine võib kesta tähtajatult ning kui seadus sundtäitmise läbiviimise ajalist piirangut ei sätesta, siis tuli hinnata selle kooskõla põhiseadusega (nii proportsionaalsust kui ka regulatsiooni õigusselgust ja õiguskindlust). Kohus jättis sundtäitmise kestvusega seonduva peamise küsimuse sisuliselt tähelepanuta. Halduskohus ei ole ka tuvastanud kõiki vaidluse lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid (sh milliseid täitetoiminguid ja milliste summade osas on vastustaja teostanud). Apellant leiab, et maksuhaldur ei ole sisuliselt täitetoiminguid teinud, vaid enne kohtutäituri poole pöördumist oli tegemist üksnes formaalse tegevusega. Vastustaja poolt krediidiasutustele tehtud korraldused olid maksuvõla sundtäitmise seisukohalt algusest peale ebaefektiivsed (sisutud). Faktiliste asjaolude osas taandub vaidlus ka sellele, milline faktiline olukord on apellandi elukorralduses tekkinud seoses pikka aega kestnud sundtäitmisega (oluline vastustaja tegevuse proportsionaalsuse hindamisel), kuid halduskohus ei ole neid välja selgitanud.

Apellant jääb menetluses seni esitatud väidete ja taotluste juurde ega korda neid. Apellandi maksuvõla sundtäitmise küsimuses tuleb kehtiva MKS sundtäitmise aegumise regulatsiooni kohaldada selliselt, et selle tulemusena ei oleks apellant asetatud varasema MKS regulatsiooniga võrreldes raskemasse olukorda (st kas MKS § 132 kohaldub täies ulatuses ka juhul, kui see tagasiulatuvalt raskendab apellandi olukorda). Apellant vaidleb käesoleval juhul vastu halduskohtu viidatud haldusasjas nr 3-08-262 kohtute poolt väljendatud seisukohale, et maksuvõla sundtäitmise aegumise normid on olemuselt menetlusõiguslikud ja nende tagasiulatuv kohaldamine on võimalik ka isiku olukorda raskendavalt. Maksuvõla sundtäitmise aegumise instituut ei ole menetlusõigusliku iseloomuga, vaid materiaalõiguslikku laadi regulatsioon. Seetõttu kohaldub õigussuhte tekkimise ajal kehtinud maksuvõla sundtäitmise aegumise regulatsioon. Õiguskindluse põhimõttega ei ole kooskülas olukord, kus seadus võimaldab muuta maksuvõla aegumise arvestamise reegleid pärast aegumistähtaja kulgema hakkamist. Halduskohus ei ole loogiliselt põhjendanud, miks on välistatud analoogia MKS § 165 lg-ga 1 ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-ga 9.

Demokraatlikus õigusriigis ei tohi ükski menetlus kesta tähtajatult (vt ka Tallinna Halduskohtu 11.03.2013 otsus nr 3-10-2747). Juhul, kui nominaalne aegumistähtaeg on ületatud (eeldusel, et MKS § 132 reguleerib tõepoolest üksnes sundtäitmise alustamise tähtaega), siis saab maksukohustuslane pöörduda halduskohtu poole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise ja lõpetamiseks kohustamise taotlusega, paludes kohtul hinnata sundtäitmise kestust lähtuvalt mõistliku aja kriteeriumist, maksuvõla avaliku huvi olemasolu ja suurust sundtäitmise jätkamise puhul ning sundtäitmise jätkamise proportsionaalsust, kaaludes

3-13-1161 5(8) maksuvõla sundtäitmise perspektiive, avaliku huvi suurust sundtäitmise jätkamise suhtes ja maksukohustuslase õigustele pärast nominaalset aegumistähtaega jätkuva sundtäitmisega avaldavate piirangute proportsionaalsust. Käesoleval juhul on sundtäitmine apellandi suhtes kestnud ebaproportsionaalselt pikka aega, ületatud on nii sundtäitmise nominaalne aegumistähtaeg kui ka sundtäitmise kestuse mõistlik aeg ning võimalik avalik huvi sundtäitmise jätkamise vastu ei õigusta enam apellandi õiguste piiramist. Halduskohus ei ole neile kaebaja põhiväidetele sisulist hinnangut andnud. Halduskohus on sundtäitmise proportsionaalsuse hindamisel lähtunud ebaõigetest kaalutlustest. Maksuvõla sundtäitmine on maksukohustuse sunniviisiline maksmapanemine maksuhalduri poolt, mille mõistliku ajalise kestuse sisustamisel ja proportsionaalsuse hindamisel omab tähendust eelkõige menetluse läbiviija aktiivsus. Arvestades, et antud juhul on nominaalne aegumistähtaeg aastaid tagasi möödunud, ei ole kohane rääkida võlgniku esmasest kohustusest maksuvõlg tasuda. Vastustaja seisukohad käesolevas vaidluses annavad alust järeldada, et maksuvõla sissenõudmine on lootusetu ja tuleb kaaluda selle kustutamist.

Tulenevalt maksuvõla kui avalik-õigusliku nõude sundtäitmise erisusest pidi halduskohus enne sundtäitmise proportsionaalsuse hindamist sisustama avaliku huvi kui määratlemata õigusmõiste käesoleva kaasuse asjaolude kaudu, ja siis otsustama, kas avalik huvi maksuvõla sissenõudmise suhtes veel eksisteerib, kui kaalukas see on ning kas olemasolev avalik huvi õigustab apellandi põhiõiguste piiramist. Halduskohus ei ole otsuses sellist hinnangut andnud. Avalik huvi apellandi 1995. aastast pärineva maksuvõla sissenõudmiseks, mida ei ole seniajani suudetud täita, ei ole sedavõrd tungiv, nad see võis olla varem. Ebamõistlikult pikaks veninud maksuvõla sissenõudmise puhul ei piisa sissenõudmise jätkamiseks eeldusest, et maksuhaldur soovib maksuvõla tasumist, vaid kaaluda tuleb sissenõudmise jätkamise proportsionaalsust.

6. Maksuja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus on hinnanud kõiki kaebuses välja toodud seisukohti ja kohtuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud. MKS § 164 lg 1 põhiseaduslikkust on kontrollitud Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsuses nr 3- 08-262, millega halduskohus nõustus. Seaduse tekstist ilmneb üheselt, et maksuotsusega määratud maksusummade sissenõudmisel kohaldub kehtiv MKS ning seda kinnitab ka ulatuslik kohtupraktika. Halduskohus ei ole jätnud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlusi tähelepanuta, vaid otsusest nähtub selgelt, et kohus on jätnud need rahuldamata. Aegumise materiaalvõi menetlusõiguslikkust on käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2010 otsuses nr 3-09-2917 (p-d 12-17). Maksuvõlgade sissenõudmise menetluse kestvuse piiramine kahjustaks paljudel juhtudel põhjendamatult heatahtlike võlgnike huve, kes kavatsevad oma võlad ära maksta ja võivad tihti olla huvitatud sellest, et kohustuste täitmine toimuks pikema aja jooksul. Apellandi seisukoha aktsepteerimise korral sattuksid soodsamasse olukorda hoopis pahatahtlikud võlgnikud, kes ei soovi oma kohustusi täita ning kes kavatsetult venitavad maksuvõla sissenõudmist. Maksude laekumise tagamine on kaalukas avalik huvi, mis annab maksuvõla sundtäitmise regulatsiooni läbi piisava aluse piirata apellandi omandiõigust seni toimunud viisil (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2013 otsus nr 3-10-2747). Menetluse mõistlikku aega tuleb sisustada iga menetluse puhul eraldi, arvestades nii maksuvõla summat kui ka maksuvõlglase käitumist ja muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Praeguse juhtumi asjaolud ei anna alust väita, et maksuvõla sundtäitmine on apellandi suhtes toimunud ebaproportsionaalselt pikka aega. Maksuhaldur on rakendanud apellandi suhtes kõiki enda pädevuses olevaid täitetoiminguid ning nende ammendumisel anti asi üle kohtutäiturile. Apellant ei ole märkinud, kuidas saanuks vastustaja maksuvõlga kiiremini ja efektiivsemalt sisse nõuda, mistõttu on tema väited paljasõnalised.

3-13-1161 6(8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

8. Käesoleva vaidlusega samasisulist küsimust on varasemalt käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2013 otsuses nr 3-10-2747, mis jõustus Riigikohtu 17.12.2013 määrusega nr 3-7-1-3-562-13, millega jäeti Erik Vallaste kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Nimetatud lahendis (p-d 9-11) jäi ringkonnakohus kokkuvõtlikult Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsuses nr 3-08-262 (p-d 7-8) ja seal viidatud varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, mille kohaselt tuleb ka enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla sundtäitmise aegumise osas kohaldada MKS § 132 ja § 164 lg-t 1 ning sellesisuline regulatsioon ei ole vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus jääb nimetatud küsimuses oma senistes lahendites toodud käsitluse juurde ega pea otstarbekaks seda üle korrata.

9. Apellandi hinnangul tuleks praeguses asjas võtta täiendavalt arvesse 01.01.2014 jõustunud MKS § 132 uut regulatsiooni. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene ka aegumise regulatsioonis hiljem tehtud muudatustest siiski, et maksuvõla sissenõudmist PT-lt saaks lugeda aegunuks.

Maksuhalduri 03.01.2002 ettekirjutuse (tl 32-36) alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise 7-aastane aegumistähtaeg hakkas MKS § 132 lg 1 kolmandast lausest ja MKS § 164 lg-st 1 tulenevalt kulgema alates 01.01.2003. Aegumine katkes MKS § 132 lg 4 p 4 alusel osaliselt seoses maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamisega maksuhalduri 16.06.2003 korraldusega nr 5-03/108.1419 ja 17.06.2003 korraldusega nr 5-03/108.1424, millega krediidiasutusi kohustati arestima PT olemasolevad pangakontod summas 203 890 krooni. Nimetatud korraldused tühistati hiljem Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsusega nr 3-08-262. Vaatamata sellele põhjustasid MKS § 132 lg 4 p 4 alusel aegumise katkemise muu hulgas 2003. a korraldustega hõlmatud summa ulatuses maksuhalduri 17.10.2007 korraldused nr 13-2.2/22838 ja nr 13-2.2/22865, millega kohustati krediidiasutusi MKS § 131 alusel kandma PT pangakontodelt maksuvõla summa (4 226 610 krooni ehk 270 129,61 eurot) üle MTA pangakontole. MTA avalduse alusel arestis Tallinna kohtutäitur Terje Tšapis 13.05.2013 aktidega täiteasjas nr 029/2013/574 (tl 40-43) PT töötasunõude ja pangakontodel oleva vara (maksuhalduri poolt sissenõutava summa suuruseks 268 753,91 eurot), millest tulenevalt tuleb sellest hetkest lugeda aegumine MKS § 132 lg 4 p 4 alusel uuesti katkenuks.

10. Ekslik on apellandi seisukoht, et maksuhalduri 17.10.2007 korraldusi PT pangakontodelt raha MTA pangakontodele ülekandmiseks ei saa lugeda maksusumma sundtäitmise aegumise katkemise aluseks sellel ajal kehtinud MKS § 132 lg 4 p 4 tähenduses, kuivõrd nendega ei arestitud pangakontosid (maksuhaldur viitas 2007. a korraldustes, et PT pangakontod olid arestitud juba maksuhalduri 2003. a korraldustega, mis 2009. a-l ringkonnakohtu poolt tühistati). Küsimus, kas 2007. a korraldustega toimus pangakontode arestimine või mitte, ei oma määravat tähtsust, sest MKS § 132 lg 4 p 4 ei nimetanud aegumise katkemise alusena ainuüksi arestimist, vaid aegumise katkestas ka maksuhaldurile maksuvõla sissenõudmiseks seadusega antud muu volituse rakendamine (vt MKS § 130 lg 1). See hõlmas muu hulgas MKS § 131 lg 1 alusel võlgniku pangakontolt raha MTA-le

3-13-1161 7(8) ülekandmiseks kohustamise. Tegemist ei olnud ka tühiste haldusaktidega, mille täitmine olnuks haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p 5 tähenduses objektiivselt võimatu. Tühisus eeldab, et mitte keegi ei saaks samasisulist haldusakti täita. Võlgniku pangakontol raha puudumine ei muuda korraldust tühiseks, vaid takistab krediidiasutusel üksnes selle täitmise (kohest) lõpuleviimist. MKS § 131 lg 2 teine lause näeb ette, et kui pangakontol olev summa on maksuhalduri korralduse järgi ülekandmisele kuuluvast summast väiksem, on krediidiasutus kohustatud täitma maksuvõla ülekandmise korralduse maksukohustuslase pangakontol oleva summa ulatuses (arvestades füüsilise isiku puhul ka MKS § 131 lg-s 3 toodud piiranguid) ning edaspidistel laekumistel võlgniku pangakontole kandma raha üle selleks määratud kontole kuni korralduses märgitud summa tasumiseni. Seega ei oma korralduse andmise ajal pangakontol raha olemasolu või selle puudumine üldse tähtsust.

11. Aegumise katkemise regulatsiooni ei ole eesmärgipäraselt võimalik sisustada viisil, et niikaua, kuni üks katkestav asjaolu omab veel regulatiivset toimet, ei oma ükski hilisem toiming või asjaolu aegumistähtaja katkemise seisukohalt mingit tähtsust. Näiteks pärast maksuhalduri enda poolt läbiviidavate täitetoimingute lõpetamist ja täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri poole pöördumist tuleb aegumise edasise katkemise aluseks lugeda just viimast toimingut. See, et katkenud aegumistähtaja täiendav või korduv katkestamine ei ole sama maksusumma sundtäitmisel loogiliselt võimalik, ei tähenda, et aegumise katkemise alus ei võiks sellise katkestuse perioodil muutuda.

Sellest tulenevalt on PT maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja katkemise aluseks praegusel hetkel kohtutäiturile 2013. a-l esitatud täitmisavaldus (kehtiva MKS § 132 lg 5 p 1) ning asja lahendamist ei mõjuta see, et MKS § 1684 lg 2 kohaselt maksuhalduri enda poolt 2007. a korralduste alusel täitetoimingute läbiviimise korral tulnuks tähtaja katkemise alus lugeda alates 01.01.2014 äralangenuks ning uus aegumistähtaeg poleks kulgema hakanud.

12. PT suhtes maksuvõla sundtäitmise jätkamise ebaproportsionaalsuse küsimuses nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohtadega ega pea nende taasesitamist otstarbekaks. Apellatsioonimenetluses ei ole esitatud ühtegi uut argumenti, millele halduskohus poleks juba piisava põhjalikkusega vastanud.

Ringkonnakohus möönab, et MKS § 132 ei sätesta selget ülempiiri maksusumma sundtäitmise tähtajale ega piira aegumistähtaja katkemise kestust. Ehkki MKS § 132 lg-st 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud MKS § 132 lg-st 5) tulenevalt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta algusest ning samas on tähtaja katkemise alustena mitmel juhul loetletud pigem üksiktoiminguid (nt täitmisavalduse esitamine, pankroti väljakuulutamine), tuleb sätet mõistlikult tõlgendada selliselt, et aegumise katkemine kestab kuni vastava menetluse lõpuni (nt täitemenetluse lõpetamine, pankrotimenetluse lõppemine). Seega on iseenesest võimalik, et maksusumma sundtäitmine võib kesta väga pikka aega. Sellele vaatamata leidis ringkonnakohus juba 09.10.2013 otsuses nr 3-10-2747 (p 16), et riigi maksupoliitika elluviimise ja maksude kaudu riigikassa täitmise suhtes esineb ülekaalukas avalik huvi, mis on võrdväärne võlgniku põhiõigustega ning õigustab ka seaduses maksusumma sundtäitmise lõpptähtaja määramata jätmist, sest vastupidine võiks soodustada võlgnike poolt menetluste venitamist või sundtäitmisest kõrvalehoidumist. Ringkonnakohus on sellel seisukohal jätkuvalt ning apellant ei ole viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule (nt maksuhalduri poolt tegemata jäetud täitetoimingule vmt), mille põhjal võiks tema suhtes läbiviidava sundtäitmise ka käesoleva kohtuotsuse tegemise hetke arvestades lugeda ilmselt ebaproportsionaalseks. Maksuhaldur peab sundtäitmisel arvestama muu hulgas võlgniku vara edaspidise suurenemise võimalusega (nt töötasu saamise kaudu) ega või sundtäitmisest kergekäeliselt või ennatlikult

3-13-1161 8(8) loobuda. Nõustuda ei saa ka hinnanguga, et kuivõrd sundtäitmisel olev maksusumma seondub PT tuludega aastatel 1995–1999, siis ei ole avalik huvi selle sissenõudmiseks nüüdseks enam märkimisväärne. Ringkonnakohus leiab, et avaliku huvi tungivuse määrab eelkõige ära siiski mitte ajaperiood, millega maksuvõlg seondub, vaid sissenõutava maksusumma suurus. Antud juhul on tegemist väga suure maksuvõlaga ja seega on avalik huvi selle sundtäitmiseks ülekaalukas. Halduskohus on lisaks õigesti viidanud, et apellant saab ka ise astuda samme maksuvõlast vabanemiseks näiteks pankrotimenetluse või võlgade ümberkujundamise menetluse abil. Eesmärgipäratu sundtäitmise jätkamise välistavad täiendavalt maksuhaldurile seadusega antud võimalused jätta lootusetu maksuvõlg MKS § 100 lg 2 alusel sisse nõudmata või kustutada selline maksuvõlg MKS § 114 lg-te 2 ja 3 alusel, milleks saab taotluse esitada ka võlgnik ise.

13. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb PT apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 04.10.2013 otsus muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et PT on tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 1500 eurot (tl 44; tl 114). Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole esimese ega teise astme kohtule andmeid esitatud. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti PT kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Maksuja Tolliamet ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets