3-14-53304/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

20. mai 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-53304 Haldusasi Suurpea Varahaldus OÜ kaebus Kuusalu Vallavalitsuse 11.12.2014 korralduse nr 853 „Sundvalduse seadmine Suurpea küla Linnaku kinnistule“ ning Kuusalu Vallavalitsuse 17.12.2014 korralduse nr 888 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja – Suurpea Varahaldus OÜ, esindaja vandeadvokaat Mart Sikut Vastustaja – Kuusalu vald, esindaja vallavanem Urmas Kirtsi Kolmas isik – Elektrilevi OÜ, esindaja Karin Lehari Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Sekretäril edastada käesolev kohtuotsus seaduses sätestatud korras menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest ehk hiljemalt 19. juunil 2015. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kuusalu Vallavalitsuse 11.12.2014 korraldusega nr 853 „Sundvalduse seadmine Suurpea küla Linnaku kinnistule“ ning Kuusalu Vallavalitsuse 17.12.2014 korraldusega nr 888 „Kuusalu Vallavalitsuse 11.12.2014 korralduse nr 853 „Sundvalduse seadmine Suurpea küla Linnaku kinnistule“ muutmine otsustati seada sundvaldus Elektrilevi OÜ, Kadaka 63 12915 Tallinn, reg kood 11050857, kasuks tehnorajatise (0,4 kV maakaabelliin) talumiskohustuseks kinnisasjale Linnaku, Suurpea küla, Kuusalu vald, Harjumaa, pindala 18,36 ha, sihtotstarve ärimaa 100%, katastritunnus 42301:003:1198, kinnistusraamatu registriosa number 13792502 ja omanik Suurpea Varahaldus OÜ (edaspidi nimetatud ühiselt korraldus).

2. 31.12.2014 esitas Suurpea Varahaldus OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse Kuusalu Vallavalitsuse 11.12.2014 korralduse nr 853 „Sundvalduse seadmine Suurpea küla Linnaku kinnistule“ ning Kuusalu Vallavalitsuse 17.12.2014 korralduse nr 888 tühistamiseks.

3. 29.01.2015 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 19.03.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja leiab, et kaevatav korraldus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu, kuna see rikub kaebaja põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud põhiõigust kinnistu omandile. Suurpea Varahaldus OÜ ei ole sundvalduse seadmisega nõus alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Sundvalduse seadmist tehnovõrgu või –rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks reguleerib asjaõigusseadus (AÕS) ja kinnisasja sundvõõrandamise seadus (KASVS). Üheks sundvalduse seadmise eeltingimuseks on see, et tehnovõrk või -rajatis peab olema vajalik avalikes huvides. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust (AÕS § 1581 lg 1). Taotluses on lähtutud üksnes sellest, et Elektrilevi OÜ on antud piirkonnas tegutsev võrguettevõtja, kellele laieneb elektrituruseaduse (ELTS) § 65 lõikes 1 ja § 66 lõikes 1 sätestatud kohustus. Piirkonna võrguettevõtjana tegutsemine ainuüksi ei ole aga asjaoluks, millest järeldub ehitatava tehnovõrgu või -rajatise kasutamine avalikes huvides. Seega on kaebaja arvamusel, et taotlus on selles osas puudulik, kuna taotluses puudub teave AÕS § 1581 lg-s 1 märgitud tehnovõrgu või - rajatise kasutamine avalikes huvides. Taotluses on märgitud, et sundvalduse esemeks oleva 0,4 kV maakaabelliin on vajalik Metsaõue kinnistu elektrivõrguga liitumiseks. Taotluse kohaselt on kinnistul olemasolev 10 kV maakaabelliin. Nimetatud asjaolud ei viita avaliku teenuse osutamise vajadusele AÕS § 1581 lg 1 tähenduses.

4.2. Kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks seatava sundvalduse talumise eest vastavalt AÕS § 1582 lg-le 1. Viide talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele peab sisalduma vastavas vallavalitsuse sundvalduse seadmise otsuses (KASVS § 463 lg 5 p 5).

4.3. Makstava tasu aluseks olevaks õigusaktiks oli asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 154 lõiked 2-4, mis sätestas, et tehnovõrgu või -rajatise talumise või tehnovõrgu või - rajatise kaitsevööndist tuleneva maa kasutamise kitsenduse talumise eest makstava iga-aastase tasu suurus on tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndile vastava maa üheprotsendilise maksustamishinna arvulise näitaja ja maa sihtotstarbest sõltuva koefitsiendi korrutis. Riigikohus tunnistas nimetatud sätted kehtetuks alates 17.04.2012 (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11). Seega puudub vastav õigusakt, mis oleks aluseks talumiskohustuse eest makstava tasu määramiseks. Seetõttu tuleb juhinduda asjaolust, kas pooled on sõlminud vastava kokkuleppe.

4.4. Suurpea Varahaldus OÜ tegi Elektrilevi OÜ-le tasu osas ettepaneku koos tasu arvutamise metoodikaga alljärgnevalt (10.07.2013 e-kiri): isikliku kasutusõiguse tasu on 0,34 eurot/m2 aastas; servituudiala ulatus on 300 m2; aasta kohta on tasu seega 102 eurot; 50 aasta kohta oleks tasu eelneva metoodika alusel 5 100 eurot; kompromissina oleme nõus vähendama seda summat kuni

3 000 euroni.

Ettepanekut põhjendas Suurpea Varahaldus OÜ täiendavalt 23.09.2013 e-kirjas, kus toodi välja, et oleme oma tasumäära kujundamisel võtnud arvesse mitmeid asjaolusid, sealhulgas (kuid mitte ainult) maa soetusmaksumust 24,4 milj krooni, seonduvaid otseseid ja kaudseid kulusid, maa maksustamishinda, maa turuväärtust. Elektrilevi OÜ esitas vastuettepaneku (26.11.2013 e-kiri), mille kohaselt Elektrilevi OÜ on nõus maksma Suurpea Varahaldus OÜ-le ühekordse tasuna 720 EUR. Summa arvestamise aluseks on ärimaa sihtotstarbe 50 aasta maamaks, maamaksumäär ja kaitsevööndi ulatus. Elektrilevi OÜ ei esitanud Suurpea Varahaldus OÜ poolt pakutud tasu arvutamise metoodikale mingeid omapoolseid vastuväiteid ega kommentaare. Sel hetkel, kui saadeti vastupakkumine, teadis Elektrilevi OÜ kaebaja poolsest ettepanekust (5 100 eurot) ja valmisolekust seda vähendada 2 100 euro võrra, s.o 3 000 euroni. Seega ei vasta tõele Elektrilevi OÜ taotluses esitatud väide, nagu poleks vastatud nende e-kirjadele. Kaebaja on arvamusel, et Suurpea Varahaldus OÜ poolt pakutud tasu suurus on põhjendatud ja mõistlik. Tõendamata ja paljasõnaline on Elektrilevi OÜ taotluses esitatud väide, justkui oleks Suurpea Varahaldus OÜ tasunõue vastuolus maaomanike võrdse kohtlemise põhimõttega, sest vaevalt on piirkonnas teisi samaväärse soetusmaksumusega kinnistuid.

4.5. Eeltoodust järeldub, et pooled ei ole saavutanud tasu osas kokkulepet. Seega ei ole täidetud seadusest tulenev nõue, mille kohaselt peab vallavalitsus viitama oma otsuses sundvalduse seadmiseks makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele vastavalt KASVS § 463 lg

5 p-le 5. Kuna sundvalduse seadmine toimub tasu eest avalik-õiguslike normide alusel, siis ei saa üks osa (tasunõue) sundvaldusest olla eraõiguslik. Kuna kaevatav korraldus annab sisuliselt võimaluse kinnistut tasuta kasutada, siis on korraldus õigusvastane ja tuleb sellisena tühistada.

4.6. Kaebaja leiab, et rikutud on samuti tema menetluslikke õigusi. Vallavalitsus teatas kaebajale esmakordselt käimasolevast menetlusest ja taotlusest seada sundvaldus Linnaku kinnistule oma 18.02.2014 kirjaga. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et nähtuvalt kaevatavast korraldusest väljastas vallavalitsus juba 28.03.2013 oma korraldusega nr 191 projekteerimistingimused. Seega kaasati kaebaja käimasolevasse menetlusse sellises faasis, kus ta oli pandud n.ö fakti ette sundvalduse kehtima hakkamisest, rikkudes kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) vastavaid sätteid, mis kehtestavad menetluse korra. KASVS § 463 lg 2 kohaselt vallavõi linnavalitsus teavitab kahe nädala jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse saamisest arvates kinnisasja omanikku tähtsaadetisena edastatud kirjaga projekteerimistingimuste väljastamisest, mille elluviimisega kaasneb asjaõigusseaduse § 1581 ettenähtud talumiskohustuse tekkimine. Vastustaja ei teatanud kaebajale, et ta on projekteerimistingimused väljastanud juba 27.01.2014 oma korraldusega nr 10. Pärast taotluse esitamist 11.02.2014 ei ole mingeid projekteerimistingimusi väljastatud ega kaebaja kooskõlastusi nendele antud.

4.7. Vastustaja eiras ka kaebaja kui kinnisasja omaniku õigust esitada nelja nädala jooksul projekteerimistingimuste väljastamisest oma arvamus ja vastuväited asjaõigusseaduse § 1581 ettenähtud talumiskohustuse tekkimisele. Nimetatud õigus tuleneb KASVS § 463 lg-st 3.

4.8. Samuti tuleb arvestada olulise menetlusliku minetusena asjaolu, et vastustaja rikkus oma kohustust kinnisasja omaniku vastuväidetele vastata. KASVS § 463 lg-st 4 tuleneb, et vallavõi linnavalitsus teatab kinnisasja omanikule tema esitatud arvamuse ja vastuväidete kohta oma seisukoha kahe nädala jooksul arvamuse ja vastuväidete saamisest arvates posti teel saadetud arvamuse ja vastuväidete puhul tähtsaadetisena edastatud kirjaga, elektronposti teel saadetud arvamuse ja vastuväidete puhul elektronposti teel.

4.9. Kõik need eeltoodud menetluslikud tingimused peavad tagama kinnisasja omanikule selle, et ta oleks sundvalduse seadmise menetlusse kaasatud võimalikult varajases staadiumis. Arvestades KASVS § 3 lg-s 3 toodud eesmärki on kinnisasja omanikul õigus võimalikult varajases staadiumis koguda andmeid ja tõendeid nende asjaolude kohta, mis käivad sundvalduse seadmise mittelubatavuse kohta. Ka praegusel juhul oleks pidanud vastustaja kaevatavas korralduses eraldi põhjendama KASVS § 3 lg-s 3 toodud eesmärki silmas pidades, miks ta leiab, et tehnovõrgu rajamine ei ole saavutatav ilma kaebaja omandis oleva kinnisasjale sundvaldust seadmata. Selles osas on korraldus põhjendamata. Samuti on eeltoodud menetluslikud tingimused kinnisasja omanikule olulised ka sel põhjusel, et anda talle võimalus hinnata kinnisasja seniseid kasutamistingimusi ja vajadusel nõuda kinnisasja või selle osa omandamist sundvalduse taotleja poolt. Nimelt sätestab KASVS § 6 lg 4, et kui kinnisasja koormamine sundvaldusega ei võimalda kinnisasja vastavalt senisele otstarbele kasutada, on kinnisasja omanikul õigus sundvalduse seadmise taotlejalt nõuda, et see omandaks kinnisasja või selle osa. Kõik eeltoodud menetluslikud rikkumised vastustaja poolt viitavad põhjendamatule kiirustamisele, rikkudes sellega kaebaja kui kinnistu omaniku seaduses võimaldatud tagatisi oma õiguste realiseerimiseks. Praegusel juhul ei ole läbiviidud haldusmenetlus aus. Eeltoodud menetlusnormide eesmärki silmas pidades on need rikkumised sellist laadi, mis toovad kaebaja arvates kaasa vaidlustatud korralduse tühistamise.

4.10. Kaebuse esitaja taotleb vastustajal välja nõuda õigusabikulud kokku summas 735 eurot (koos käibemaksuga) ja kaebuselt tasutud riigilõiv summas 15 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 78-81).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja selgitab, et Kuusalu Vallavalitsuse jaoks oli sundvalduse seadmine Kuusalu valla Suurpea küla Linnaku kinnistule elektrivõrgu talumiskohustuse kehtestamiseks sundkäik, et jõuda kompromissile Suurpea küla Metsaõue kinnistu elektriga varustamiseks. Linnaku kinnistu omanik Suurpea Varahaldus OÜ oli küll projektlahenduse ja kaabli asukoha kooskõlastanud, aga notariaalse lepingu sõlmimises ei saavutatud kokkulepet, kuna takistuseks said erimeelsused tehnorajatise eest makstava tasu suuruse osas. Kohalik omavalitsus ei saa sõlmida kokkulepet sundvalduse tasu suuruse osas. Kohaliku omavalitsuse võimalus on ainult läbirääkimiste korraldamise kaudu leida lahendus kokkuleppe saavutamiseks. Elektrilevi OÜ ja kinnisasja omaniku Suurpea Varahalduse OÜ kokkuleppe mittesaavutamise puhul määrab õiglase tasu kohus, mitte kohalik omavalitsus.

Vastustaja märgib, et kuna tasu osas on tegemist eraõigusliku vaidlusega, siis on võimalik õiglast tehnorajatise talumistasu nõuda läbi tsiviilkohtumenetluse.

Kuusalu Vallavalitsus on püüdnud Suurpea Varahaldus OÜ ja Elektrilevi OÜ-ga jõuda ühisele seisukohale tehnorajatise eest makstava tasu suuruse osas telefoni teel ja kirjavahetuse abil, millise vastustaja esitas ka kohtule. Samuti esitab vastustaja kohtule haldusmenetluse dokumendid (vt tl 54-72).

KOLMANDA ISIKU ELEKTRILEVI OÜ SEISUKOHT

6. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

6.1. Kolmas isik on seisukohal, et tehnovõrgu või –rajatise rajamine on avalikes huvides.

6.1.1.Kolmas isik viitab asjaõigusseaduse (AÕS) § 158¹ lõikele 1 ja § 158¹ lõike 1 ning märgib, et käesoleval juhul on planeeritav tehnovõrk vajalik avalikes huvides, kuna selle kaudu osutatakse avalikku teenust.

Avalik-õigusliku tehnorajatise talumiskohustuse tekkimine on materiaalõiguslike eelduste läbi seotud subjektsusega – talumist avalikes huvides saab nõuda üksnes AÕS § 158¹ loetelus toodud isik. Avalikes huvides võrguteenuse osutajateks on seega ettevõtted, kellel on seadusega pandud kohustus teenust osutada.

Elektrilevi OÜ-le laienevad ELTS § 65 lõikes 1 ja § 66 lõikes 1 sätestatud kohustused. Elektrilevi OÜ teenuse osutamise kohustus tuleneb nii seadusest kui ka tegevusloast, mille kohaselt kuulub Kuusalu vald Elektrilevi OÜ teeninduspiirkonda (nimekiri tegevusluba omavatest jaotusvõrguettevõtjatest on nähtav Konkurentsiameti kodulehel: http://www.konkurentsiamet.ee/?id=10952).

6.1.2. Talumiskohustuse tingimuseks on lisaks avalikule huvile vastavalt AÕS § 158¹ lõikele 1 asjaolu, et tehniliselt ja majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha (Metsaõue kinnistu, katastritunnus 42301:003:1121) ühendamiseks või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks puudub.

Kolmas isik peab oluliseks märkida asjaolu, et kaebaja omandis olevale Kinnistule rajatava maakaabelliini planeerimisel ei ole aluseks võetud kolmanda isiku vaates kõige optimaalsemat trassi, vaid ka sundvalduse seadmise avalduses arvestati kaebaja soovidega, sealhulgas asjaoluga, et kitsendused oleksid kaebajale kui kinnistu omanikule väiksemad, millest tulenevalt valis võrguettevõtja kaebaja poolt kooskõlastatud kaablitrassi asukoha hoolimata asjaolust, et selline projektlahendus on kolmandale isikule majanduslikult oluliselt kallim kui kõige optimaalsem lahendus.

Tõendamaks asjaolu, et tehniliselt ja majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või - rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha (Metsaõue kinnistu, katastritunnus 42301:003:1121) ühendamiseks või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks puudub, esitab kolmas isik alljärgnevalt võimalikud trassivalikud Metsõue kinnistu liitmiseks võrguettevõtja võrguga ja nende maksumused:

6.1.2.1. Korralduses nimetatud, Eesti Energia Võrguehitus AS-i koostatud projekti nr LP0617 “Metsaõue MÜ 0,4 kV elektrivarustus, Suurpea küla, Kuusalu vald , Harjumaa” kohaselt Linnaku kinnistut läbiv 0,4 kV maakaabelliin.

Planeeritav tehnovõrk on projekteeritud Kinnistul olemasoleva 10 kV maakaabelliini trassi. Seoses sellega kitsenduste ala kinnistul ei suurene. Kaabelliini pikkus kinnistul on 152 meetrit, kaitsevöönd kinnistul 300 m2, kusjuures kinnistu omanik, kaebaja, on projektlahenduse ja kaabli asukoha kooskõlastanud. Viidatud lahendus ei ole kolmanda isiku jaoks optimaalseim, kuid arvestati kaebaja nõuet paigaldada 0,4 kV maakaabel kogu pikkuses olemasoleva kaabli trassi, kuna selliselt on kitsendused kinnistu omanikule väikseimad. Ehitushind on ca 12 495 eurot (ehitusmaksumuse kalkulatsioon tl 36-38, dokumendis toodud trassivalik nr 1; kõnealuse liinitrassi asukoha plaan tl 39).

6.1.2.2. Majanduslikult ja tehniliselt olnuks kõige optimaalsem trassivalik kolmanda isiku vaates kinnistut läbiv 0,4 kV maakaabellin, mis paiknenuks osaliselt uues asukohas võrrelduna olemasoleva kaablitrassiga, ehitushind oleks 9 397 eurot (ehitusmaksumuse kalkulatsioonis toodud trassivalik nr 2, viidatud liinitrassi asukoha plaan tl 40).

6.1.2.3. Kolmas trassivalik. Kaebaja on oma 18.03.2014 vastuväidetes sundvalduse seadmise taotlusele viidanud asjaolule, et Metsaõue kinnistul asub 10 kV maakaabel ja antud asjaolu ei viitavat avaliku teenuse osutamise vajadusele AÕS § 158¹ lg 1 tähenduses. Kolmas isik nõustub, et teoorias on tõepoolest võimalik paigaldada Metsaõue kinnistule alajaam, mis on tehniliselt äärmiselt ebamõistlik, võrgu planeerimise seisukohast ebapraktiline lahendus ning rahaliselt ka kõige kallim lahendus. Üksnes väikese alajaama paigaldamine Metsaõue kinnistule läheks maksma ca 15 987 eurot (ehitusmaksumuse kalkulatsioonis toodud trassivalik nr 3, viidatud liinitrassi asukoha plaan tl 41).

Kolmas isik juhib tähelepanu asjaolule, et pärast elektrivõrgu arendamist on ka tulevikus kaebajal võimalik kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada.

Kolmas isik rõhutab, et on valinud kõige mõistlikuma trassi asukoha, mis koormab kõige vähem kinnistut, mida ta läbib, paiknedes kinnistul täies mahus 10 kV kaabelliini trassil.

6.2. Kolmanda isiku hinnangul vastab korraldus KASVS § 46³ lg-s 5 sätestatud nõuetele, sisaldades viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele.

6.2.1. Kolmas isik leiab, et sundvalduse seadmise eelduseks ei ole kohaliku omavalitsuse ja kinnisasja omaniku vahelise tehnovõrgu ja –rajatise talumise tasu alase kokkuleppe sõlmimine. Kuna kaebaja saab nõuda tehnovõrgu jarajatise talumise tasu üksnes kolmandalt isikult, mitte kohalikult omavalitsuselt, otsustab seega võrguettevõtja, Elektrilevi OÜ ja kinnisasja omaniku poolse kokkuleppe mittesaavutamisel tasu õiglase suuruse kohus, mitte kohalik omavalitsus. Kuivõrd tegemist on olemuselt eraõigusliku vaidlusega, on õiglast tasu võimalik nõuda tsiviilkohtumenetluses.

6.2.2. Kolmas isik leiab, et sundvalduse seadmise regulatsioonist ei tulene sundvalduse seadmiseks pädevale haldusorganile kohustust määrata sundvalduse seadmise otsustamisel kindlaks tehnorajatise talumise tasu suurus või osutada õigusaktile, milles oleks tasu suurus üheselt määratletud. Vastavalt KASVS § 46³ lg 5 p-le 4 peab sundvalduse seadmise korraldus muu hulgas sisaldama viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele. Sättest tuleneva kohustuse otstarbeks tuleb pidada kinnisasja omaniku varaliste õiguste tagamist. Viide peab looma olukorra, kus tasunõude maksmapanemise eeldused on kinnisasja omanikule nähtavaks tehtud, et omanikul ei tekiks talumiskohustust selle eest kohast hüvitist vastu saamata.

Talumistasu suuruse määramine ei toimu aga sundvalduse seadmise menetluses. Vastav taotlus tuleb esitada tehnovõrgu või -rajatise omanikule (AÕS § 158² lg 2). Talumistasu ise on olemuslikult eraõiguslik vaatamata sellele, et tehnovõrkvõi rajatis on vajalik avaliku teenuse osutamiseks. Talumistasu on ette nähtud eraõigusliku talumiskohustuse korvamiseks ja tasu maksmiseks kohustatud isikuks on tehnovõrgu või –rajatise omanik, mitte sundvalduse seadmise otsustanud haldusorgan. Seetõttu olukorras, kus kinnisasja omanik ja sundvalduse seadmist taotlenud isik ei ole jõudnud kokkuleppele talumistasu suuruses, saab kinnisasja omanik pöörduda oma õiguse kaitseks nõudega tsiviilkohtusse.

Seetõttu tuleb sundvalduse seadmisel KASVS § 46³ lg 5 p-s 4 sätestatud nõude täitmiseks piisavaks lugeda viidet talumistasu maksmise kohustuseks olevale normile. Vaidlustatud korralduses ongi sätestatud, et tehnorajatise talumise eest makstakse tasu õigusaktides sätestatud korras. Talumiskohustuse eest on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu vastavalt asjaõigusseaduses § 158² sätestatule.

Siinjuures peab kolmas isik vajalikuks märkida, et analoogses vaidluses kinnistuomanikuga, milles viimase esindajaks oli tänane kaebaja lepinguline esindaja, on tõsi küll, esimese astme kohus leidnud, et kohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega tunnistati AÕSRS § 154 lõiked 2–4 ja AÕS § 158² lõike 1 esimese lause osa „asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 154 kehtestatud suuruses” põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks. Kehtetuks tunnistatud normid piirasid kinnisasja omaniku õigust talumistasu nõuda, sätestades talumistasu lubatud ulatuse. Sätete kehtetuks tunnistamise järel puudub talumistasu arvestuse üldine regulatsioon. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 27 lg-le 2 tuleb sellisel juhul määrata tasu, mis on mõistlik asjaoludest, lepingupoolte tahtest, lepingu olemusest ja eesmärgist ning hea usu põhimõttest lähtudes. Seega on kinnisasja omanikul õigus kohasele tasule tehnovõrgu või –rajatise talumise eest. Kohus möönas, et ajal, mil praktika kohase talumistasu suuruse määratlemisel ei ole veel välja kujunenud, võib kehtiv regulatsioon kaasa tuua tavapärasest rohkem vaidlusi talumistasu määramiseks. Ka kõnealuses asjas ei ole kaebaja ja kolmas isik saavutanud talumistasu suuruses kokkulepet, mistõttu kaebaja võib olla sunnitud alustama tsiviilkohtumenetluse oma õiguste kaitseks. Samas on kohus seisukohal, et kujunenud olukord ei saa kaasa tuua tõlgendust, mis välistaks sundvalduse seadmise tasukokkuleppe puudumise korral. Selline tõlgendus oleks vastuolus kaaluka avaliku huviga võrguteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamiseks. Kohtu hinnangul on kaebaja õigused tagatud eraõiguslike meetmetega.

6.3. Väidetavad haldusmenetluslikud rikkumised.

6.3.1. Kolmas isik peab oluliseks selgitada, et kaebaja väide, mille kohaselt ta ei olnud sisuliselt teadlik sundvalduse seadmisest ja seega ka projekteerimistingimustest enne 18.02.2014 (Kuusalu Vallavalitsuse vastavasisuline kiri) ja pandi seega nö fakti ette sundvalduse kehtima hakkamisest, on ekslik, samuti ei oma konkreetse vaidluse raames õiguslikku tähendust.

6.3.2 Elektrilevi OÜ esindaja pidas alates 07.06.2013 kaebajaga läbirääkimisi, jõudmaks kinnisasja omanikuga kokkuleppele kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamiseks 0,4 kV maakaabelliini talumiseks. Paraku ei olnud kinnisasja omanik nõus sõlmima isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut ja seda üksnes põhjusel, et kokkulepet ei saavutatud ühekordse talumistasu suuruses, küll aga oli kaebaja juba läbirääkimiste käigus teadlik sellest, et vastavalt projekteerimistingimustele rajatakse 0,4 kV maakaabelliin – kinnisasja omanikule saadeti kinnistu asendiplaan, kust oli võimalik näha kaabli planeeritav asukoht (läbirääkimiste kulg toodud tl 42-

45 pöördel).

Seetõttu ei ole kaebuse esitaja väide, mille kohaselt kaasati ta menetlusse liiga hilja, mistõttu ei saanud ta oma õigusi piisavalt kaitsta, tõene, kuna kinnisasja omanikule saadeti 07.06.2013 meiliga ka asendiskeem, milles oli näidatud projekteeritava maakaabelliini paiknemine kaebaja kinnistul.

Läbirääkimiste käigus pidanuks mõistlik kinnistuomanik aru saama projekteerimistingimuste väljastamisest, isegi juhul kui võtta projekteerimistingimustest teadasaamise ajahetkeks Kuusalu Vallavalitsus teavitus 18.02.2014, oli kaebajal projekteerimistingimuste vaidlustamise õigus nende teadasaamisest 30 päeva jooksul, vastavat õigust apellant ei kasutanud.

6.3.3. Kolmas isik märgib, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud teavitama kinnisasja omanikku pelgalt projekteerimistingimuste väljastamisest, vaid sundvalduse seadmise taotluse esitamisel teavitab kohalik omavalitsus kahe nädala jooksul projekteerimistingimuste väljastamisest, mille elluviimisega kaasneb asjaõigusseaduse § 158¹ ettenähtud talumiskohustuse tekkimine (vt KASVS § 46¹ lg 2, § 46 lõikele 3 ja § 46³ lg 2).

Seega on põhjendamatu viidata sisuliselt asjaolule, et 28.03.2013 korraldusega nr 191 kehtestatud projekteerimistingimustest pidanuks kaebaja justkui koheselt teada saama ning kuna viimaste kehtestamisest sai kaebaja kõige hiljemalt teada 18.02.2014 teate saamisest (reaalselt juunis 2013), ei olnud neid justkui võimalik vaidlustada.

6.3.4. Mis puutub kaebaja väitesse, mille kohaselt olevat oluline menetluslik minetus asjaolu, et vastutaja rikkus oma kohustust kinnisasja omaniku vastuväidetele vastata, siis andis kohalik omavalitsus kolmandale isikule teadaolevalt korduvalt võimaluse oma seisukohti esitada ning püüdis asja kokkuleppel lahendada. Kaebaja esitas 18.03.2014 oma vastuväited sundvalduse seadmise taotlusele, paludes jätta taotlus rahuldamata põhjusel, et tehnorajatis ei ole vajalik avalikes huvides ja et kaebaja andmetel puudub vastav õigusakt, mis oleks aluseks talumiskohustuse eest makstava tasu määramiseks ning seetõttu tuleb juhinduda asjaolust, kas pooled on sõlminud vastava kokkuleppe. Kuna pooled vastavat kokkulepet saavutanud ei ole, on kaebaja seisukohal, et seadusest tulenev nõue ei ole täidetud.

Kohalik omavalitsus on oma kaalutlusõiguse teostamisel andnud hinnangu kaebaja vastuväidetele, selgitades sisuliselt, et sundvalduse seadmise otsustamine toimub eraldiolevalt talumiskohustuse eest tasu määramisel, samuti selgitanud tehnorajatise rajamisega seonduvat avaliku huvi mõiste sisustamist.

6.4. Kokkuvõttes on kolmas isik seisukohal, et korraldus on seaduslik ja põhjendatud. Isegi juhul kui leiab tõendamist haldusmenetluslik rikkumine, siis haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 järgi haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Kaebaja ei ole kolmanda isiku hinnangul seostanud kaebuses esile toodud menetluslikke minetusi asja sisulisel lahendamisel tehtud otsustusega. Kaebajale oli juba hiljemalt 2013. aasta juunis teada kolmanda isiku kavatsus rajada kinnistule tehnorajatis. Kaebaja kujundas seisukoha trassivaliku kohta, kooskõlastades projekti. Samuti on kaebaja ja kolmanda isiku vahel toimunud läbirääkimised isikliku kasutusõiguse tasu üle 2013. aasta juunist detsembrini. Läbirääkimised lõppesid kaebaja keeldumisega Elektrilevi OÜ pakkumisest. Kolmas isik leiab, et isegi juhul kui tuvastatakse menetluslikke eksimusi, oli kaebaja tegelikkuses piisavalt informeeritud kinnistul kavandatavate tööde iseloomust, nende mõjust kinnisasja kasutamisele ning talumistasu saamise õigusest. Menetluslikud minetused ei ole takistanud Kuusalu Vallavalitsusel sundvalduse seadmise eelduste tuvastamist ega ole seetõttu viinud ka asja ebaõige otsustamiseni.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

7.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud:

7.1.1. Kuusalu Vallavalitsuse 11.12.2014 korraldusega nr 853 „Sundvalduse seadmine Suurpea küla Linnaku kinnistule“ otsustati seada sundvaldus Elektrilevi OÜ, Kadaka 63 12915 Tallinn, reg kood 11050857, kasuks tehnorajatiste (0,4 kV maakaabelliin) talumiskohustuseks kinnisasjale Linnaku, Suurpea küla, Kuusalu vald, Harjumaa, pindala 18,36 ha, sihtotstarve ärimaa 100%, katastritunnus 42301:003:1198, kinnistusraamatu registriosa number 13792502 ja omanik OÜ Suurpea Varahaldus.

Korralduses on mh märgitud, et tehnorajatis rajatakse avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrgu rajamiseks. Tehnorajatis on avalikes huvides, sest selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektrituruseaduse (ELTS) § 65 lg 1 ja § 66 lg 1 sätestatud kohustus. Avalik huvi tehnorajatise rajamise vastu on suurem, kui tehnorajatisest tulenev kitsendus nimetatud kinnisasja omanikele, samuti ei ole võimalik ehitada tehnorajatist nii, et teiste kinnisasjade omanikud ei sattu samaväärsesse või halvemasse olukorda. Tehnorajatise talumise eest makstakse tasu õigusaktides sätestatud korras. (vt tl 7 ja selle pöördel).

7.1.2. Kuusalu Vallavalitsuse 17.12.2014 korraldusega nr 888 otsustati: Muuta Kuusalu Vallavalitsuse 11.12.2014 korralduse nr 853 „Sundvalduse seadmine Suurpea küla Linnaku kinnistule“ preambulat ja täiendada lõiku „Tehnorajatise talumise eest makstakse tasu õigusaktides sätestatud korras.“ Järgnevalt: „Tehnorajatise talumise eest makstakse tasu õigusaktides sätestatud korras. Talumiskohustuse eest on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu vastavalt asjaõigusseaduse § 1582 sätestatule.“ (tl 9). (Edaspidi nimetatud ühiselt koos 11.12.2014 korraldusega nr 853 kui korraldus või vaidlustatud haldusakt.)

7.1.3. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled ei ole sõlminud kokkulepet tehnorajatise talumise eest makstava tasu üle. Eeltoodut on kinnitanud oma seisukohtades kõik menetlusosalised.

8. Kohus märgib, et esmalt on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas käesoleval juhul on täidetud tehnorajatise talumiseks asjaõigusseaduse (AÕS) § 158¹ lõikes 1 sätestatud esimene eeldus, et tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides.

Vastavalt AÕS§ 158¹ lõikele 1 on kinnisasja omanik kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või - rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektroonilise side seaduse § 72 lõikes 1, elektrituruseaduse § 65 lõikes 1 ja § 66 lõikes 1, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lõikes 1 ja maagaasiseaduse § 18 lõikes 2 sätestatud kohustus või kes on vastavas piirkonnas tegutsev võrguettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses. Kui universaalteenuse osutamise leping lõpeb, siis ei lõpe talumiskohustus juhul, kui vastava tehnorajatise kaudu kõikidele isikutele pakutavat teenust üldistel alustel edasi osutatakse. Käesolevas lõikes sätestatud talumiskohustus tekib kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega.

Elektrituruseaduse (ELTS) § 65 lõike 1 kohaselt osutab võrguettevõtja oma teeninduspiirkonnas tarbijale, tootjale, liinivaldajale või teisele võrguettevõtjale erinevaid võrguteenuseid. ELTS § 66 lõike 1 kohaselt arendab võrguettevõtja võrku oma teeninduspiirkonnas viisil, mis tagab võimaluse järjepidevalt osutada õigusakti ja tegevusloa tingimuste kohast võrguteenust võrguga ühendatud tarbijatele, tootjatele, liinivaldajatele ja teistele võrguettevõtjatele, arvestades nende põhjendatud vajadusi, ning ühendada võrguga oma teeninduspiirkonnas asuva turuosalise nõuetekohane elektripaigaldis. Võrku arendades järgib võrguettevõtja varustuskindluse tagamise, tõhususe ning turgude integreerimise vajadust, arvestades neis valdkondades tehtavate uurimuste tulemusi.

Kohus leiab lähtudes eeltoodud regulatsioonist, et vastustaja on märkinud vaidlustatud korralduses ning kolmas isik oma kaebusele esitatud vastuses põhjendatult, et vaidlusalune tehnorajatis rajatakse avalikes huvides, sest selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb ELTS § 65 lg 1 ja § 66 lg 1 sätestatud kohustus.

Kaebuse esitaja ei ole ümber lükanud korralduses ega kolmanda isiku seisukohtades märgitut, et kolmanda isiku näol on tegemist ELTS § 65 lg 1 ja § 66 lg 1 märgitud isikuga. Seda kinnitab ka nimekiri tegevusluba omavatest jaotusvõrguettevõtjatest, mis on nähtav Konkurentsiameti kodulehel: http://www.konkurentsiamet.ee/?id=10952 ja mille kohaselt Elektrilevi OÜ on vastavasse nimekirja kantud.

Samuti on kaebaja asunud ekslikult seisukohale, et kuivõrd Metsaõue kinnistul asub 10 kV maakaabel, siis antud asjaolu ei viita avaliku teenuse osutamise vajadusele. Asjaolu, et kinnistul asub 10 kV maakaabel ei välista seda, et tegemist on avaliku teenuse osutamise vajadusega. Nimelt juhib kohus kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et sundvalduse kehtestamise eelduseks on ka asjaolu, et puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või - rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Kohus leiab, et neid tingimusi tuleb vaadelda koos.

Kaebuse esitaja ei ole ümber lükanud kolmanda isiku poolt märgitud seisukohta ega tõendanud vastupidist, et kuigi teoreetiliselt on võimalik paigaldada Metsaõue kinnistule alajaam, on selline lahendus tehniliselt äärmiselt ebamõistlik ja võrgu planeerimise seisukohast ebapraktiline lahendus, mis on tehniliselt ka kõige kallim. Samuti ei teeks see olematuks 10kV kaabli asumist kaebaja kinnistul samas kohas, kuhu on planeeritud 0,4 kV maakaabel. Seega ei välista kohtu arvates asjaolu, et Metsaõue kinnistul asub 10 kV maakaabel antud juhul seda, et tegemist oleks avaliku teenuse osutamise vajadusega.

Kohus nõustub kolmanda isikuga tuginedes tema poolt esitatud tõenditele (vt tl 36-41) ja leiab, et AÕS § 1581 lg1 sätestatud tingimused olid vaidlusaluse haldusakti andmiseks täidetud.

9. Teiseks ja peamiseks vaidlusküsimuseks käesoleva asja lahendamisel on see, kas vaidlustatud korralduses märgitu, et „Tehnorajatise talumise eest makstakse tasu õigusaktides sätestatud korras. Talumiskohustuse eest on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu vastavalt asjaõigusseaduse § 1582 sätestatule.“ on vastavuses kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 463 lg 5 p 4 sätestatuga (kuigi kaebaja on kaebuses ekslikult viidanud sama paragrahvi lg 5 p 5).

KASVS § 46³ lg 5 p 4 kohaselt peab vallavõi linnavalitsuse sundvalduse seadmise otsus muuhulgas sisaldama viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele.

Kohus on kolmanda isikuga nõustudes seisukohal, et eelviidatud sättest ei tulene, et sundvalduse seadmise eelduseks oleks kohaliku omavalitsuse ja kinnisasja omaniku vahelise tehnovõrgu ja – rajatise talumise tasu alase kokkuleppe sõlmimine nagu leiab kaebaja. Samuti ei tulene viidatud sättest, et vastav otsus peaks sisaldama tasu suurust.

Eeltoodu tuleneb sellest, et kaebaja saab nõuda vastavat tasu üksnes kolmandalt isikult, mitte kohalikult omavalitsuselt, ja tasu nõue on oma olemuselt tsiivilõiguslik nõue. Vastava nõude aluseks on AÕS § 1582 sätestatu. Seda on kinnitanud ka kohtupraktika (vt näiteks Tartu Ringkonnakohtu 10.10.2014 määrus nr 3-14-51848 p 15, kus on selgitatud, et: „asjaolu, et 05.08.2014 sundvalduse seadmise korraldusest ei nähtu kokkulepet talumiskohustuse tasu osas, ei võta määruskaebuse esitajalt õigust nõuda tasu maksmist ning pidada läbirääkimisi tasu suuruse osas ka edaspidi. Nõudeõigus talumiskohustuse eest tasu saamiseks tuleneb määruskaebuse esitajale AÕS §st 1582. Kuigi tasu makstakse talumiskohustuse eest, mis tekib avalik-õiguslikus suhtes haldusakti alusel, on tasu maksja (ühendusvahendi omaniku) ja kinnisasja omaniku vaheline suhe eraõiguslik ning hüvitise suuruse osas kokkuleppe mittesaavutamisel on määruskaebuse esitajal õigus pöörduda hagiga maakohtusse.“).

Kaebaja on asunud ekslikult seisukohale, et kuna Riigikohus tunnistas oma otsusega asjas nr 3-4- 1-25-11 asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 154 lõiked 2 – 4 alates 17.04.2012 kehtetuks ja sellest tulenevalt puudub vastav õigusakt, mis oleks aluseks talumiskohustuse eest makstava tasu määramisele, siis sellest tulenevalt ei ole sundvaldust võimalik seada ilma vastava tasu osas kokkulepet sõlmimata.

Viidatud Riigikohtu lahendi p 54 on üheselt välja toodud, et käesoleva otsuse jõustumisel ei ole õiguskorras sätteid, mille alusel tasu suurust arvutada. Tasu nõudmise alused jäävad aga alles – AÕS § 1582 lõiked 2-7 ja AÕSRS § 154 lõige 1. See tähendab, et kinnisasja omanikel on õigus nõuda tehnovõrkude ja -rajatiste omanikelt hüvitist talumiskohustuse eest ja saada seeläbi oma põhiõiguse piiramise eest kohast hüvitist.

Vaidlusaluses korralduses on selgelt viidatud tasu nõudmise alusena AÕS § 1582 sätestatule. Järelikult on sellega täidetud KASVS § 46³ lg 5 p 4 märgitud nõue ning korraldus kaebaja poolt märgitud põhjusel tühistamisele ei kuulu.

Tasu saamiseks tuleb kaebajal seega esitada kolmandale isikule vastav vormikohane taotlus (vt AÕS 1582 lg 2) ning taotluse rahuldamata jätmise korral on kaebajal õigus pöörduda oma õiguste kaitseks maakohtusse.

10. Kolmanda haldusakti õigusvastasuse põhjusena on kaebaja välja toonud menetlusnormide rikkumised haldusakti andmise menetluses. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt väidetavad menetlusõiguslikud rikkumised ei too kaasa vaidlustatud korralduse tühistamist.

10.1. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja on rikkunud KASVS § 463 lg 2 sätestatud kohustust.

KASVS § 463 lg 2 sätestab, et vallavõi linnavalitsus teavitab kahe nädala jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse saamisest arvates kinnisasja omanikku tähtsaadetisena edastatud kirjaga projekteerimistingimuste väljastamisest, mille elluviimisega kaasneb asjaõigusseaduse § 1581 ettenähtud talumiskohustuse tekkimine. Sama paragrahvi lg 1 sätestab, et asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud isik esitab vallavõi linnavalitsusele sundvalduse seadmise taotluse. Taotlus peab sisaldama käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktides 1–3 ja 7 sätestatut ning kinnitust, et taotleja kuulub asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 nimetatud isikute hulka.

Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et eelpool viidatud KASVS sätestatud taotlus esitati vastustajale 11.02.2014 (tl 56 pöördel) ja sellest on kaebajat teavitatud 18.02.2014 kirjaga nr 8- 5/667 (tl 56). Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja seisukoht, et vastustaja on rikkunud KASVS §

463 lg 2 toodut põhjendatud. Varasemalt, so enne vastava taotluse saamist, ei pidanud vastustaja kaebuse esitajat teavitama vastavatest projekteerimistingimustest nagu leiab kaebaja, kuivõrd seadusandja on vastava informeerimiskohustuse sidunud KASVS § 463 lg 1 nimetatud taotluse esitamisega.

10.2. Teiseks leidis kaebaja, et vastustaja on rikkunud KASVS § 463 lg 3 sätestatud kohustust anda kaebajale võimalus esitada omapoolne arvamus ja seisukoht asjaõigusseaduse § 1581 ettenähtud talumiskohustuse tekkimisele.

KASVS § 463 lg 3 sätestab, et kinnisasja omanikul on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kirja kättesaamisest arvates nelja nädala jooksul esitada oma arvamus ja vastuväited.

Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebajale on juba eelpool viidatud 18.02.2014 kirjaga nr 8-5/667 antud õigus esitada omapoolne seisukoht (vt tl 56) ja kaebaja on omapoolse seisukoha vastustajale esitanud 18.03.2014 (tl 58-60). Seega jääb kohtule arusaamatuks, milles seisneb kaebaja arvates KASVS § 463 lg 3 rikkumine.

10.3. Veel heitis kaebaja vastustajale ette KASVS § 463 lg 4 sätestatud kohustuse täitmata jätmist.

KASVS § 463 lg 4 sätestab, et vallavõi linnavalitsus teatab kinnisasja omanikule tema esitatud arvamuse ja vastuväidete kohta oma seisukoha kahe nädala jooksul arvamuse ja vastuväidete saamisest arvates posti teel saadetud arvamuse ja vastuväidete puhul tähtsaadetisena edastatud kirjaga, elektronposti teel saadetud arvamuse ja vastuväidete puhul elektronposti teel.

Kohus möönab, et vastustaja ei ole kohtule esitatud dokumentide kohaselt järginud KASVS § 463 lg 4 ega vastanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul kaebaja poolt 18.03.2014 esitatud arvamusele ja vastuväidetele.

Küll aga nähtub kohtule esitatud materjalidest, et vastustaja on edastanud vastava kaebaja seisukoha kolmandale isikule, kes on selle suhtes esitanud omapoolse arvamuse vastustajale 30.06.2014 (vt tl 61-63 pöördel), mis on edastatud ka kaebajale (tl 65). Lisaks nähtub nimetatud dokumentidest, et kaebaja poolt esitatud vastuväites käib vaidlus eelkõige talumiskohustuse eest makstava tasu üle ning kaebaja ei nõustu kolmanda isiku poolt pakutud tasu suurusega. Kuivõrd vastustaja pädevuses ei ole vastava tasu määramine, siis ei saa kohtu arvates pidada kaebajale vastamata jätmist selliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis tooks kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise. Seejuures tuleb arvestada ka sellega, et vastustaja on püüdnud kaebajat ja kolmandat isikut suunata veelkord kompromissi otsimisele seoses tasu küsimusega (vt tl 66, vastustaja 23.10.2014 kiri nr 8-5/3586-1).

Ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Eeltoodust tulenevalt ning arvestades HMS § 58 sätestatuga leiab kohus, et kaebaja vastuväidetele, mis puudutasid eelkõige talumiskohustuse eest makstava tasu suurust, vastamata jätmist ei saa pidada selliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis arvestades käesolevas asjas kinnitamist leidnud asjaolusid tooks kaasa haldusakti tühistamise.

10.4. Kohus on seisukohal, et kaebaja viited KASVS § 3 lg 3 märgitud põhjenduste esitamata jätmise kohta vaidlustatud haldusaktis on asjakohatud. KASVS § 3 reguleerib kinnisasja sundvõõrandamist üldistes huvides, mitte sundvalduse seadmist.

10.5. Viimase põhjendusena viitas kaebaja veel asjaolule, et kõik kaebaja poolt viidatud menetluslikud rikkumised viitavad põhjendamatule kiirustamisele, rikkudes sellega kaebaja kui kinnistu omaniku seaduses võimaldatud tagatisi oma õiguste realiseerimisel. Kaebaja viitab siinkohal KASVS § 6 lg 4, mis sätestab, et kui kinnisasja koormamine sundvaldusega ei võimalda kinnisasja vastavalt senisele otstarbele kasutada, on kinnisasja omanikul õigus sundvalduse seadmise taotlejalt nõuda, et see omandaks kinnisasja või selle osa.

Kohtule jäävad kaebaja väited ebaselgeks. Kaebaja ei ole kaebuses selgitanud ega ka tõendanud, et kaebajal oleks olnud takistatud KASVS § 6 lg 4 nimetatud taotluse esitamine. Ka on paljasõnalised kaebaja väited kinnistu senisel otstarbel kasutamise võimatuse kohta. Seda ei nähtu ka ühestki kohtule esitatud tõendist.

Kohus leiab, et haldusmenetlust, mis algas kolmanda isiku poolt 11.02.2014 esitatud taotlusega ja lõppes 11.12.2014 korralduse nr 853 ja 17.12.2014 korralduse nr 888 välja andmisega, ei saa pidada ülemäära kiireks menetluseks, mille tulemusel oleks jäänud poolte õigused kaitseta arvestades, et kaebaja on saanud oma seisukohad avaldada ja sisuline vastuolu jäi üles ainult talumiskohustuse hinna suhtes.

11. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Kuusalu Vallavalitsuse 11.12.2014 korraldus nr 853 ja Kuusalu Vallavalitsuse 17.12.2014 korraldus nr 888 on HMS § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspärased, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastavad HMS §-des 55-

57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele.

12. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ja kolmas isik ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik