4-15-1412/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

20. mail 2015. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses

Väärteoasja number 4-15-1412

Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi E.U kaitsja Ain Laansalu kaebus

Keskkonnainspektsiooni 20.02.2015. a otsuse peale väärteoasjas nr 940014001638 Menetlusalune isik E.U registrikood: XXX; asukoht: XXXX Menetlusaluse isiku kaitsja Ain Laansalu ATL Legal OÜ registrikood: XXXX; asukoht: XXXX Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon Tartumaa büroo asukoht: Aleksandri 14, Tartu

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 120 lg-st 1 ja § 132 p-st 1 kohus otsustas:

Jätta E.U kaitsja Ain Laansalu kaebus rahuldamata ning Keskkonnainspektsiooni 20.02.2015. a otsus väärteoasjas nr 940014001638 muutmata.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates sellest, mil ta sai kohtuotsusest teada või pidi teada saama.

Menetluse käik

23.01.2015. a koostas Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse vaneminspektor Kristel Mehine väärteoprotokolli selle kohta, et ajavahemikus 11.04.2013. a kuni 28.10.2014. a ostis E.U juhatuse liige Taavo Toomsalu OÜ Lõuna-Eesti Karjääride tarbeks karjääri siseteede rajamiseks OÜ-lt M täitematerjalina pinnast (purustatud ehitusmaterjali jäätmed) ning OÜ-lt K pinnast, betooni ja freesasfalti ning taaskasutas ostetud jäätmeid (pinnas, betoon ning freesasfalt) Tartu maakonnas Tartu vallas Kobratu külas Lellu kinnistul Kobratu

IV liivakarjääris. Kuna E.U ei omanud selliseks taaskasutamiseks jäätmeluba, rikkus E.U juhatuse liige Taavo Toomsalu jäätmeseaduse (edaspidi JäätS) § 73 lg 2 p 2 ning pani E.U huvides toime JäätS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o juriidilise isiku poolt jäätmete käitlemise jäätmeloata, kui luba on nõutav.

Keskkonnainspektsiooni 20.02.2015. a otsusega väärteoasjas nr 940014001638 karistati E.U JäätS § 120

1 järgi rahatrahviga 250 eurot.

04.03.2015. a esitas menetlusalune isiku kaitsja Ain Laansalu Tartu Maakohtule kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg

1 p 1 alusel menetlusaluse isiku teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaitsja leiab, et E.U ei pidanudki omama OÜ-lt K ja OÜ M ostetud materjali käitlemiseks jäätmeluba. Nimelt omavad nii OÜ K kui ka OÜ M jäätmeluba (vastavalt luba nr L.JÄ/322902 ja nr L.JÄ/323766). OÜ Ki jäätmeluba näeb ette, et kogutud ehitusjäätmed taaskasutatakse, ning tema taaskasutamistoimingu koodiks on märgitud R12s ehk jäätmete taaskasutamisele eelnev sortimine või teatud komponentide eraldamine, millega võib kaasneda mehhaaniline töötlemine (purustamine, tükeldamine, demonteerimine, kokkupressimine, granuleerimine jms), juhul kui selle tulemusel tekivad uued jäätmeliigid ning jäätmete olemus või koostis muutub. Ka OÜ Mi jäätmeluba näeb ette, et tema poolt kogutud ehitusjäätmed peavad 100%-liselt läbima taaskasutustoimingu R12s.

JäätS § 21

sätestab, et jäätmed lakkavad olemast jäätmed, kui need on läbinud taaskasutamistoimingu, kaasa arvatud ringlussevõtt, ning vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3−30) artikli 6 lõikes 2 sätestatu alusel kehtestatud kriteeriumidele, mis töötatakse välja kooskõlas järgmiste tingimustega: 1) asja kasutatakse tavapäraselt teatud kindlal eesmärgil; 2) asjal on turg või asja järele on nõudlus;

3) asi vastab konkreetseks otstarbeks ettenähtud tehnilistele nõuetele, õigusnormidele ja tootestandarditele; 4) asja kasutamine ei avalda negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et taaskasutamistoiming, mille järel jäätmed on lakanud olemast jäätmed, peab olema määratud taaskasutamistoimingut läbi viinud ettevõtja jäätmeloas. Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul on kõik osundatud nõuded täidetud selleks, et jäätmed lakkaksid olemast jäätmed, muuhulgas on täidetud nõue, et taaskasutamistoimingud peavad olema määratud taaskasutamistoimingut läbi viinud ettevõtja jäätmeloas. Seega lakkas Kobratu karjääri toodud materjal pärast OÜ-s K ja OÜ-s M tehtud taaskasutamistoiminguid olemast jäätmed JäätS § 21

tähenduses ja järelikult ei soetanud E.U mitte jäätmeid, vaid jäätmetest toodetud ehitusmaterjali, mille käitlemiseks ei ole vajalik jäätmeluba omada.

Kohtuväline menetleja ei nõustu E.U kaebusega, leides, et käesoleval juhul ei ole jäätmed lakanud olemast jäätmed.

Esiteks on JäätS 21

lg-s 1 viidatud kriteeriumid Euroopa Nõukogu määrusega nr 333/2011 kehtestatud vaid raua-, teraseja alumiiniumimurrule ning Euroopa Komisjoni määrusetega nr 1179/2012 ja nr 715/2013 klaasimurrule ja vasemurrule. Lisaks sätestab JäätS § 2 l lg 4, et taaskasutamistoiming, mille järel jäätmed on lakanud olemast jäätmed, peab olema määratud taaskasutamistoimingut läbi viinud ettevõtja jäätmeloas või tööstusheite seaduse alusel antud keskkonnakompleksloas. OÜ M jäätmeloas on taaskasutamistoiminguks määratud R12s, OÜ K jäätmeloas aga R12s või R13. Vabariigi

Valitsuse 08.12.2011 määruse nr 148 „Jäätmete taaskasutamisja kõrvaldamistoimingute nimistud“ § 2 p 12 sätestab, et taaskasutamistoiming R12 on jäätmete vahetamine või eeltöötlus, mille lõppsaaduseks on jäätmed, ühendid või segud, mis taaskasutatakse mis tahes koodinumbriga R1–R11 märgitud toiminguga, sealhulgas R12s – jäätmete taaskasutamisele eelnev sortimine või teatud komponentide eraldamine, millega võib kaasneda mehhaaniline töötlemine (purustamine, tükeldamine, demonteerimine, kokkupressimine, granuleerimine jms), juhul kui selle tulemusel tekivad uued jäätmeliigid ning jäätmete olemus või koostis muutub; taaskasutamistoiming R13 aga on eelviidatud paragrahvi p 13 ladustamine koodinumbriga R1–R12 märgitud mis tahes toiminguks, välja arvatud jäätmeseaduse § 14 lõike

1 kohane ajutine ladustamine (eelladustamine) jäätmete tekkekohas. Seega toimus OÜ-des M ning K ehitusja lammutusjäätmete ladustamine ning hilisem sorteerimine ja komponentide eraldamine. Seejuures on Keskkonnainspektsioon kontrollinud nii M OÜ kui ka K OÜ tegevust ning tuvastanud, et mõlemas ettevõttes toimub üksnes see tegevus, mis on kirjeldatud neile antud loas R12s ja R13 tegevusena, ning täiendavat ringlussevõttu, mis on jäätmete lakkamise põhikriteerium, neis ettevõtetes ei toimu.

Seega ei ole jäätmed OÜ-de M ja K tegevuse käigus lakanud olemast jäätmed. Järelikult taaskasutas E.U oma Kobratu IV liivakarjääris ehitusjäätmeid ning järelikult pidi tal selliseks tegevseks olema jäätmeluba.

Eelnevast tulenevalt palub kohtuväline menetleja jätta kaebuse rahuldamata ning Keskkonnainspektsiooni 20.02.2015. a otsuse väärteoasjas nr 940014001638 tühistamata.

Kohtumenetluse pooled olid nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuotsuse põhjendused V™S § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses - kohus on Keskkonnainspektsioonile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.

JäätS § 1201 lg 1 näeb ette vastutuse jäätmete käitlemise eest jäätmeloata, kui luba on nõutav, JäätS § 1201 lg-st 2 tuleneb sama teo eest vastutus ka juriidilisele isikule.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 2013. a kuni 2014. a kasutas E.U

Tartumaal Tartu vallas Kobratu külas Kobratu IV liivakarjääris sealsete siseteede rajamiseks ca 600 m3 pinnast, mille äriühingu juhatuse liige Taavo Toomsalu oli ostnud OÜ- delt M ja K ning mis sisaldas erinevaid jäätmeid (asfaldi freesimise tükke, betooni, raudarmatuuri). Eelnev on tõendatud tunnistaja J.L.ning E.U juhatuse liikme Taavo Toomsalu ütlustega, OÜ M arvega 16.04.2013. a täitematerjali (purustatud ehitusmaterjali jäätmed) müügi kohta, Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna 25.11.2014. a vastuskirjaga, samuti aga 09.09.2014. a sündmuskoha vaatluse protokolli, objekti kontrollimise protokollidega nr-d1044244, 1046835 ning väärteoasja juures olevate fotodega.

Vaidlust ei ole ka selles, kas OÜ-delt M ja K ostetud pinnast oma liivakarjääris siseteede rajamiseks kasutades oli E.U olemas jäätmeluba või mitte. Taavo Toomsalu ütlustega on üheselt leidnud tõendamist, et E.U jäätmeluba selle tegevuse jaoks ei olnud.

Käesolevas asjas käib õiguslik vaidlus selle, kas E.U eelkirjeldatud tegevus on käsitletav jäätmete taaskasutamisena või mitte, ning eelnevast tulenevalt ka selle üle, kas E.U pidi omama jäätmeluba või mitte, kuna JäätS § 73 lg 2 p 2 kohaselt on jäätmete taaskasutamiseks vaja jäätmeluba.

Menetlusaluse isiku kaitsja leiab, et E.U tegevus ei ole käsitletav jäätmete taaskasutamisena, kuivõrd OÜ-delt M ja K ostetud pinnasematerjal ei olnud enam jäätmed JäätS § 2 mõttes.

JäätS § 2 lg 1 sätestab, et jäätmed on mis tahes vallasasi või kinnistatud laev, mille valdaja on ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema. Seejuures sama paragrahvi lg

2 kohaselt tähendab äraviskamine vallasasja kasutuselt kõrvaldamist, loobumist selle kasutusele võtmisest või kasutuseta hoidmist, kui selle kasutusele võtmine ei ole tehniliselt võimalik, majanduslikest või keskkonnakaitselistest asjaoludest tulenevalt mõistlik. JäätS § 21 lg 1 kohaselt lakkavad jäätmed olemast jäätmed, kui need on läbinud taaskasutamistoimingu, kaasa arvatud ringlussevõtt, ning vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3−30) artikli 6 lõikes 2 sätestatu alusel kehtestatud kriteeriumidele, mis töötatakse välja kooskõlas järgmiste tingimustega: 1) asja kasutatakse tavapäraselt teatud kindlal eesmärgil; 2) asjal on turg või asja järele on nõudlus; 3) asi vastab konkreetseks otstarbeks ettenähtud tehnilistele nõuetele, õigusnormidele ja tootestandarditele; 4) asja kasutamine ei avalda negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele. JäätS § 21 lg

2 omakorda sätestab, et kui direktiivi 2008/98/EÜ artikli 6 lõike 2 kohaselt ei ole JäätS § 21 lgs 1 nimetatud kriteeriume kehtestatud, võib valdkonna eest vastutav minister, võttes arvesse JäätS § 21 lg 1 punktides 1–4 nimetatud tingimusi, määrusega kehtestada kriteeriumid, mille alusel mõned jäätmeliigid lakkavad olemast jäätmed.

Käesoleval ajal on sellisteks õigusaktideks, millega on taaskasutamistoimingu kriteeriumid kehtestatud, Euroopa tasandil Euroopa Nõukogu määrus nr 333/2011 ja Euroopa Komisjoni määrused nr 1179/2012 ja 715/2013. Neist esimene sätestab kriteeriumid raua-, teraseja alumiiniumimurrule ning teine ja kolmas kriteeriumid klaasimurrule ning vasemurrule. Siseriiklikult ei ole ühtki kriteeriume kehtestavat õigusakti välja antud. Seega käesoleval ajal puuduvad ehitusjäätmete taaskasutamistoimingu kriteeriumid.

Peale selle sätestab JäätS § 21 lg 4, et taaskasutamistoiming, mille järel jäätmed on lakanud olemast jäätmed, peab olema määratud taaskasutamistoimingut läbi viinud ettevõtja jäätmeloas või tööstusheite seaduse alusel antud keskkonnakompleksloas (edaspidi kompleksluba). Menetlusaluse isiku kaitsja poolt kohtule esitatud OÜ-de M ja K jäätmelubadest nähtub, et OÜ

K taaskasutamistoiminguks oli R12s ja R13 ning OÜ-l M R12s. See, millist taaskasutamistoimingut koodinumbrid R12s ja R13 tähistavad, tuleneb Vabariigi Valitsuse 08.12.2011. a määrusest nr 148 „Jäätmete taaskasutamisja kõrvaldamistoimingute nimistud“.

Nimetatud määruse § 2 p-st 12 nähtuvalt tähendab koodinumber R12s jäätmete taaskasutamisele eelnevat sortimist või teatud komponentide eraldamiste, millega võib kaasneda mehhaaniline töötlemine (purustamine, tükeldamine, demonteerimine, kokkupressimine, granuleerimine jms), juhul kui selle tulemusel tekivad uued jäätmeliigid ning jäätmete olemus või koostis muutub. Sama paragrahvi p-st 13 kohaselt tähistab R13 aga ladustamist koodinumbriga R1–R12 märgitud mis tahes toiminguks, välja arvatud JäätS § 14 lõike 1 kohast ajutist ladustamist (eelladustamist) jäätmete tekkekohas.

Eeltoodust lähtuvalt saab väita, et OÜ-delt M ja K ostetud pinnasematerjal ei olnud lakanud olemast jäätmed JäätS § 21

kohaselt ja järelikult toimus E.U poolt jäätmete taaskasutamine.

Arvestades eelnevat ning seda, et JäätS § 13 on jäätmete taaskasutamine jäätmekäitlustoiming, siis on E.U tegevuses tõendamist leidnud ka JäätS § 120 lg-s 1

ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o jäätmete käitlemise eest jäätmeloata, kui luba on nõutav.

E.U juhatuse liige Taavo Toomsalu, kes OÜ Lõuna-Eesti Karjääride tarbeks OÜ-delt M ja K täitematerjalina pinnast ostis ning selle kasutamist karjääri siseteede rajamiseks korraldas, väitis, et kuna kõnealune pinnas oli avalikult müügis, siis ta ei tulnud selle pealegi, et tegu on sellise materjaliga, mille kasutamiseks on vaja taotleda jäätmeluba. Seega oli Taavo Toomsalu eksimuses süüteokoosseisu asjaolu suhtes. KarS § 17 lg 1 sätestab, et isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult.

Järelikult ei tegutsenud Taavo Toomsalu tahtlikult. Küll aga leiab kohus, et subjektiivsest küljest käitus ta hooletult KarS § 18 lg 3 mõttes. Nimelt on tal äriühingu juhatuse liikmena kõrgendatud hoolsuskohustus, millest lähtuvalt pidi ta olema piisavalt tähelepanelik ja enne tegutsema asumist kõik olulist tähtsust omavad asjaolud välja selgitama ning vajadusel ka vastavate ametkondadega suhtlema. Taavo Toomsalu seda hoolduskohustust aga ei täitnud.

Kohus ei tuvastanud Taavo Toomsalu tegevuses õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

Ülalt nähtuvalt tegutses Taavo Toomsalu E.U juhatuse, s.o organi liikmena nimetatud äriühingu huvides, kuna nimetatud pinnasega täideti E.U kuuluva Kobratu IV karjääri sisemisi teid, et parandada nende kandevõimet. Seega

KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab tema süülise teo eest OÜ Lõuna Eesti Karjäärid. Kohus ei tuvastanud, et OÜ Lõuna Eesti Karjäärid oleks õigusvõimetu äriühing.

Kohtu seisukoht karistuse osas JäätS § 1201 lg 2 kohaselt karistatakse juriidilist isikut, kes käitleb jäätmeid jäätmeloata, kui luba on nõutav, rahatrahviga kuni 32 000 eurot. KarS § 47 lg-le 2 vastavalt võib juriidilisele isikule kohaldada rahatrahvi 100 kuni 400 000 eurot. Seega on rahatrahvi keskmiseks määraks

15 950 eurot. Kohtuväline menetleja määras E.U karistuseks 250 eurot, seega karistuse miinimummäära lähedal.

KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei tuvastanud. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Süü suuruse määratlemisel tuleb arvestada Taavo Toomsalu suhtumise intensiivsusega oma teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime hooletusest. Kohus arvestab ka sellega, et Taavo Toomsalu ja E.U olid pärast loa vajalikkusest teada saamist valmis koostööks Keskkonnainspektsiooniga ning et juba 28.10.2014. a viidi karjääri siseteede täitmiseks ostetud

600 m3 pinnasest 450 m3 utiliseerimiseks.

Teo asjaoludest ning Taavo Toomsalu suhtumisest oma teosse saab järeldada, et suure tõenäosusega ei pane isik analoogseid rikkumisi tulevikus enam toime ja järelikult ei ole eripreventiivne eesmärk E.U karistuse mõistmisel olulisel kohal.

Tuginedes ülaltoodule, leiab kohus, et põhjendatud on E.U karistamine rahatrahviga selle miinimummäära lähedale. Kohus on seisukohal, et sellise karistusega on täidetud ka karistuse üldpreventiivne eesmärk.

Sellest tulenevalt tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning esitatud kaebus rahuldamata.

Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/