3-14-52223/9 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 20.05.2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52223 Haldusasi

Menetlusosalised

JCDecaux Eesti OÜ ja Clear Channel Estonia OÜ kaebus Pärnu Linnavalitsuse 29.08.2014 otsuse nr 3-5/3-5/959/2014 tühistamise nõudes, Neste Eesti AS-i ja Selver AS-i kaebus Pärnu Linnavalitsuse 29.08.2014 otsuse nr 3-5/958/2014 tühistamise nõudes ning Pärnu Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemise nõudes JCDecaux Eesti OÜ ja Clear Channel Estonia OÜ 30.07.2014 tagastusnõude ning Neste Eesti AS-i ja Selver AS-i 27.06.2014 tagastusnõude koheseks täitmiseks.

Kaebajad – JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ, Neste Eesti AS ja Selver AS, volitatud esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ja vandeadvokaat Tanel Molok; Vastustaja – Pärnu linn, esindaja linnasekretär Tiina Roht. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 20.05.2015 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. Neste Eesti AS ja Selver AS tasusid perioodil 01.06.2011 - 01.07.2014 reklaamimaksu järgmistes summades: Neste Eesti AS – 4 301,96 eurot ja Selver AS – 25 488,24 eurot. JCDecaux Eesti OÜ ja Clear Channel Estonia OÜ tasusid perioodil 01.07.2011 – 31.07.2014 reklaamimaksu järgmistes summades: JCDecaux Eesti OÜ – 44 061 eurot ja Clear Channel Estonia OÜ – 5 375 eurot.

2. Neste Eesti AS ja Selver AS esitasid 27.06.2014 Pärnu Linnavalitsusele taotluse tagastada perioodi 01.06.2011 - 01.07.2014 eest alusetult tasutud Pärnu reklaamimaks. JCDecaux Eesti OÜ ja Clear Channel Estonia OÜ esitasid 30.07.2014 Pärnu Linnavalitsusele taotluse tagastada perioodi 01.07.2011 - 31.07.2014 eest alusetult tasutud Pärnu reklaamimaks.

3. Pärnu Linnavalitsuse finantsjuhtimisteenistuse 06.08.2014 otsusega nr 3-5/878/2014 pikendati Neste Eesti AS-i ja Selver AS-i ning otsusega nr 3-5/879/2014 Clear Channel Estonia OÜ ja JCDecaux Eesti OÜ tagastusnõude täitmise tähtaega ja määrati tähtaeg täiendavate tõendite ning arvamuse esitamiseks. 18.08.2014 vastasid äriühingud määratud tähtajaks.

4. Pärnu Linnavalitsuse 29.08.2014 otsusega nr 3-5/3-5/959/2014 jäeti rahuldamata JCDecaux Eesti OÜ ja Clear Channel Estonia OÜ taotlused tagastusnõude täitmise ning intressi tasumise kohta. Pärnu Linnavalitsuse 29.08.2014 otsusega nr 3-5/958/2014 jäeti rahuldamata Neste Eesti AS-i ja Selver AS-i taotlused tagastusnõude täitmise ning intressi tasumise kohta.

5. Tallinna Halduskohtule saabus 26.09.2014 JCDecaux Eesti OÜ ja Clear Channel Estonia OÜ kaebus Pärnu Linnavalitsuse 29.08.2014 otsuse nr 3-5/3-5/959/2014 tühistamise nõudes, Neste Eesti AS-i ja Selver AS-i kaebus Pärnu Linnavalitsuse 29.08.2014 otsuse nr 3-5/958/2014 tühistamise nõudes ning Pärnu Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemise nõudes JCDecaux Eesti OÜ ja Clear Channel Estonia OÜ 30.07.2014 tagastusnõude ning Neste Eesti AS-i ja Selver AS-i 27.06.2014 tagastusnõude koheseks täitmiseks. Kaebajad palusid kohtul tunnistada kohalike maksude seaduse (KoMS) § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ning Pärnu Linnavolikogu 16.12.2010 määrus nr 43 „Reklaamimaksu kehtestamine” (Maksumäärus) Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 3 ja 113 vastuolus olevaks ning jätta nimetatud sätted ja määrus tervikuna kohaldamata.

Kaebuse sisu

6. KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 on vastuolus PS §-dega 3 ja 113. PS § 113 näeb ette, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. PS § 113 kaitse alla kuuluvad ka kohalike omavalitsuste poolt kehtestatud avalik-õiguslikud rahalised kohustused. Reklaamimaksu regulatsioon tuleneb KoMS §-st 10 ning Maksumäärusest. KoMS § 10 annab üldise reklaamimaksu definitsiooni ning volitab kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestama mh maksumäära, maksustamisele kuuluva reklaami loetelu, deklaratsioonide esitamisega ning maksu tasumisega seonduvad küsimused. Maksumäärus kehtestab reklaamimaksu osas täpsemad nõuded, mh määrab KoMS §-st 10 tulenevale volitusele viidates kindlaks maksusuhte olulised elemendid.

6.1. Riigikohtu lahenditest (26.11.2007, 3-4-1-18-07, p 23 jj, p 36 jj; 23.03.1998, 3-4-1-2-98, p VII, 22.12.2000, 3-4-1-10-00, p 20 jj; 23.03.1998, 3-4-1-2-98, p-d IV, VII; 05.11.2002, 3-4-1- 8-02, p 11) tulenevalt on seadusandja PS kohaselt kohustatud ise kehtestama maksuobjekti, maksumäära ning ka maksuintressi või viivise. Maksukohustuse tekkimise oluliste elementide, sh maksumäära täielik seaduses sätestamata jätmine ning täitevvõimule või kellelegi kolmandale delegeerimine on vastuolus PS §-s 3 deklareeritud seadusereservatsiooni põhimõttega. Seadusandja ei või, lähtudes PS §-st 113, jätta maksu kohustuslikke elemente sätestamata või delegeerida nende sätestamise olulises osas täitevvõimule või kellelegi kolmandale.

6.2. Tulenevalt PS §-st 113 võib kohalik omavalitsus (KOV) sätestada avalik-õigusliku kohustuse olemuslikud elemendid üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus ning vastav volitus on kooskõlas PS-ga. Reklaamimaksu osas ei vasta KoMS regulatsioon PS-s sätestatud põhimõtetele ning on vastuolus PS §-dega 3, 11 ning 113. Riigikohtu lahenditest nr 3-4-1-10-00 ja nr 3-4-1-1-10 järeldub, et PS § 113 kohaselt peavad nii riiklikud maksud kui ka kõik muud avalik õiguslikud rahalised kohustused olema sätestatud seadusega. Seadusereservatsiooni nõue on PS ja kohtupraktika järgi ette nähtud kõikidele avalik-õiguslikele rahalistele kohustustele.

6.3. PS § 157 lg 2 ei ole ülimuslik PS § 113 suhtes. KOV on seotud avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamisel PS §-ga 113. PS kaitseb läbi § 113 isikuid KOV-i omavoli eest, piirates küsimuste ringi, mille üle otsustamist tohib seadusandja loovutada KOV-ile. PS § 157 lg 2 ei võimalda lahendust, kus KoMS kehtestab vaid kohalike maksude nimekirja ja kõik ülejäänu, alates maksuobjekti defineerimisest ja lõpetades maksumäärade sätestamisega jääb täielikult KOV-i kindlaks määrata ilma igasuguste seadusandlike piiranguteta. Kohalike maksude kehtestamine riivab mitut põhiõigust, samuti võib riive sõltuvalt asjaoludest olla intensiivne.

6.4. Reklaamimaks on ka materiaalselt PS-ga vastuolus, kuna reklaamimaksu objekt on seaduses määratlemata. Maksuobjekti määratlemise KOV-i pädevusse jätmine rikub PS §-st

113 tulenevat seadusereservatsiooni põhimõtet. Reklaamimaksu objekti mittemääratlemine on põhjustanud õigsusselgusetust. Kohustatud isikutel ei ole võimalik piisava täpsusega maksukohustuse ulatust ette näha. Samuti takistab KOV-ide maksuobjekti ning –määra kehtestamine kaupade ja teenuste vaba liikumist, mis on vastuolus ka KoMS § 4 lg-ga 2. Kuna KOV-idel puudub seadusest tulenev piir, kui kõrge määraga võib reklaami maksustada, saavad KOV-id kehtestada põhjendamatult kõrgendatud maksumäärasid. Selline piiramatu diskretsioon on vastuolud PS-ga.

6.5. Otsused ei ole põhjendatud intressi maksmisest keeldumise osas. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 116 sätestab maksuhalduri poolt maksumaksjale tasutava intressi maksmise eeldused. Intressi tasumise kohustus kaebust puudutava perioodi osas tuleneb riigivastutuse seadusest (RVastS) ning Euroopa Liidu Kohtu praktikast, mille kohaselt tuleb intressi tasuda alates maksu alusetult tasumise kuupäevast ning sõltumata tagastustaotluse esitamise ajahetkest. Kaebajad paluvad kaebuse rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Vastustaja vastulause

7. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Vastustaja hinnangul ei ole KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ega Maksumäärus vastuolus PS-ga. Vaidlustatud haldusaktid on seega õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks.

7.1. PS § 113 ei kohaldu kohalikele maksudele. Vastustaja ei vaidle vastu viidatud Riigikohtu lahendites (26.11.2007, 3-4-1-18-07, p 23 jj, p 36 jj; 23.03.1998, 3-4-1-2-98, p VII, 22.12.2000, 3-4-1-10-00, p 20 jj; 23.03.1998, 3-4-1-2-98, p-d IV, VII; 05.11.2002, 3-4-1-8-02, p 11) toodud seisukohtadele, kuid viidatud lahenditest ei saa järeldada, et PS § 113 kaitseala hõlmab ka kohalikke makse. Riigikohus ei ole analüüsinud mitte kohalike maksude, vaid riiklike maksude ja muude tasude põhiseaduspärasust ning nende vastavust PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsioonile. Riiklike maksude kehtestamise tingimusi ei saa üle kanda kohalikele maksudele, kuna kohalike maksude suhtes kehtivad erinormina PS § 154 ja § 157 lg 2.

7.2. KOV-i õigus määrata seaduse alusel kohalike maksude kehtestamise tingimusi, kuulub KOV-i enesekorraldusõiguse sfääri (PS § 154). PS §-st 157 ei tulene, et seadusandja peaks kõik kohaliku maksu tasumise tingimused sätestama seaduses. KOV-il on õigus kehtestada neid maksuõigussuhte elemente, mis on seadusega antud KOV-i reguleerida.

7.3. Riigikohtu 18.11.2004 lahendi nr 3-4-1-14-04 p-st 22 tulenevalt saab asuda seisukohale, et KoMS regulatsioon, kus reklaamimaksu kehtestamisel on KOV-i pädevuses mh maksuobjekti, maksumäära, maksusoodustuste ja –vabastuste sätestamine, on PS-ga kooskõlas. Seadusest ega Riigikohtu seisukohtadest ei järeldu, et kohalike maksude puhul tuleks kõik maksu olulised komponendid kindlaks määrata seadusega ning et KOV-i PS-ga tagatud õigus maksu kehtestamisel saaks piirduda vaid otsustusega, kas maks kehtestada või mitte. Seadusandjal on õigus seadusega sätestada kohalikke makse ja määrata kindlaks kohalike maksude kehtestamise nõuded. Kohalikele maksude kehtestamist reguleerib PS § 157 lg 2 ning PS § 113 regulatsiooni laiendamine kohalikele maksudele ei ole põhjendatud.

7.4. Seadusliku aluse reklaamimaksu kehtestamiseks annavad MKS ja KoMS. Pärnu linnas reguleerib alates 01.01.2011 reklaamimaksu kogumist Maksumäärus. Maksumäärus on kehtestatud KOKS § 5 lg 2, § 22 lg 1 p 2, § 36 lg 1, MKS § 3 lg 3 ning KoMS § 2 lg 1 ja § 10 alusel. Vaidlust ei ole selles, et Maksumäärus on kooskõlas kehtiva KoMS, MKS ja muude asjakohaste seadustega. Kuna PS annab kohalike maksude kehtestamise õiguse KOV-ile, on mõistetav, et kohalikku eripära arvestades kehtib erinevates omavalitsusüksustes mõnevõrra erinev regulatsioon. See aga ei tähenda, et tegemist oleks õigusselgusetusega. Maksumääruses on maksuobjekt sätestatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt. Asjaolu, et mõni KOV võib maksuobjekti määratlemisel ületada talle antud volitust või kehtestada ebaselge regulatsiooni, ei muuda volitusnormi PS-ga vastuolus olevaks. Ühegi maksu puhul ei ole garantiid, et maksumäära ei muudeta. Riigikohtu 16.03.2010 lahendi nr 3-4-1-8-09 p-le 83 tuginedes kehtib ka kohalike maksumääruste suhtes nii KOKS § 36 lg-st 1 tulenev piirang, mis sätestab, et kohalikud maksud ja maksumäärade muudatused kehtestatakse enne linnaeelarve või lisaeelarve vastuvõtmist, ning ka PS §-st 10 tulenev õiguskindluse põhimõte ja vacatio legis. Kehtivas õiguses on piisavalt võimalusi, tagamaks kaebaja õiguste kaitse ning õiguskindlus õigusaktide ootamatute muudatuste eest. Maksumääruses ei ole rikutud KoMS § 4 lg-t 2, mis näeb ette, et kohalik maks ei tohi takistada inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist.

7.5. Vastustaja ei nõustu kaebajatega, et Neste Eesti AS-il ja Selver AS-il perioodi 01.06.2011

– 28.07.2014 eest ning JCDecaux Eesti OÜ-l ja Clear Channel Estonia OÜ-l perioodi 01.07.2011 – 01.09.2014 eest on õigus nõuda intressi tasumist RVastS § 23 p 1 alusel. Kaebajad on tasunud reklaamimaksu õiguslikul alusel kehtivas Maksumääruses sätestatud määras ja korras. Maksumäärust ega selle aluseks olevaid volitusnorme ei ole tunnistatud PS-ga vastuolus olevateks. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

8. PS § 154 lg 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Vastavalt PS § 157 lg-le 2 on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Pärnu linna Maksumäärus on kehtestatud KOKS § 5 lg 2, § 22 lg 1 p 2, § 36 lg 1, MKS § 3 lg

3 ning KoMS § 2 lg 1 ja § 10 alusel. KOKS § 5 lg 2 kohaselt on volikogul õigus seaduse alusel kehtestada makse ja panna peale koormisi. Tulenevalt sama seaduse § 22 lg 1 p-st 2 kuulub volikogu ainupädevusse kohalike maksude kehtestamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine, tulenevalt § 36 lg-st 1 aga kehtestatakse kohalikud maksud ja maksumäärade muudatused enne vallavõi linnaeelarve või lisaeelarve vastuvõtmist. MKS § 3 lg 3 kohaselt kehtestatakse kohalikud maksud vallavõi linnavolikogu määrusega vastavalt KoMS-s sätestatud tingimustele. KoMS § 2 lg 1 sätestab, et vallavõi linnavolikogul on õigus käesoleva seaduse alusel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks. Maksumäärusele rakendatakse MKS-s maksuseaduse kohta sätestatut. Maksumäärusega ei kehtestata MKS-s või KoMS-s sätestatust erandeid. Vastavalt KoMS § 5 p-le 5 on kohalikuks maksuks reklaamimaks. Sama seaduse § 10 lg 1 kohaselt maksavad reklaamimaksu füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. § 10 lg 2 aga sätestab, et maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu kehtestab volikogu. Reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 1 p 3 avab reklaami mõiste selle seaduse tähenduses, § 2 lg 2 sätestab selle, mida reklaamina ei käsitata, ning § 30 lg 2 p-st 5 tuleneb, et RekS ja selle alusel kehtestatud nõuete järgimise üle teostab järelevalvet vallavõi linnavalitsus oma haldusterritooriumil välireklaami suhtes. Ülaltoodud sätteid arvestades tuleneb Pärnu Linnavolikogu pädevus kehtestada reklaamimaks ning selle kohaldamise tingimused Pärnu linna territooriumil viidatud PS, KOKS, MKS ja KoMS sätetest. Reklaami mõiste sisustab RekS.

8.1. PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kohus ei jaga kaebajate seisukohta, et tulenevalt PS §-st 113 ning §

157 lg-st 2 peavad ka reklaamimaksuõigussuhte elemendid olema kindlaks määratud seaduses. PS § 113, mille kohaselt riiklikud maksud sätestab seadus ja mida on Riigikohus 26.11.2007 otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-18-07 tõlgendanud selliselt, et maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses, reguleerib riiklikke makse. Kohalike maksude kehtestamist reguleerib PS § 157 lg 2, mille kohaselt on kohaliku maksu kehtestamine KOV-i pädevuses ning PS § 157 lg 2 allutab selle seadusereservatsioonile. Maksu kehtestamisel KOV-i õigusaktiga ei saa maksuõigussuhte elemendid olla kindlaks määratud seaduses ning reklaamimaks on kohalik maks (KoMS § 2 lg 1, § 5 p 5). Õige on vastustaja seisukoht, mille kohaselt ei saa KOV-i pädevus kohaliku maksu kehtestamisel piirduda üksnes otsusega, kas maks kehtestada või mitte, sest see piiraks ebaproportsionaalselt PS §-s 154 sätestatud KOV-i enesekorraldusõigust.

8.2. PS § 113 on sõnastatud hõlmama vaid riiklikke avalik-õiguslikke tasusid sättes nimetatud ulatuses. Tõsi on, et Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 otsuse nr 3-2-1-10-00 p-s 20 on kohus seda sõnastust laiendanud. Riigikohus on leidnud järgmist: „Põhiseaduse § 113 sätestab: "Riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.". Sõnastuselt hõlmab § 113 kaitseala riiklikke makse, koormisi, lõive, trahve ja sundkindlustuse makseid. Tegelikult on selle sätte kaitseala laiem. Selles sättes on püütud võimalikult täielikult loetleda kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Üldkogu on seisukohal, et § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Paragrahvi 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga.“ Selles lahendis ei käsitlenud Riigikohus PS § 157 lg-t 2 ega kohalike omavalitsuste rahalisi kohustusi. Riigikohus lahendas riikliku avalik-õigusliku tasu küsimust PS § 113 kontekstis ning kohtu hinnangul ei saa selles lahendis antud tõlgendust laiendada kohalikele maksudele. Kui PS §-s 113 sätestatud ja Riigikohtu tõlgendatud mõiste „kõik avalikõiguslikud rahalised kohustused“ hõlmaks ka kohalikke makse, siis muutuks sisutühjaks PS §

157 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt kehtestab kohaliku maksu KOV.

8.3. PS § 113 ja § 157 lg 2 kontekstis saab eristada kohaliku maksu sätestamise pädevust ja kohaliku maksu kehtestamise pädevust. Kui PS § 113 kohaselt tuleb maks sätestada seadusega Riigikogu poolt, siis PS § 157 lg 2 lubab maksu kehtestada KOV-il juhul, kui selline maks on ette nähtud seaduses. Kui Riigikogu on seadusega sätestanud KOV-ile võimaluse konkreetse maksu kehtestamiseks, siis selle õiguse rakendamise pädevus kuulub KOV-ile. KoMS § 2 lg 1 kohaselt on Maksumäärus maksuseadusega sarnase õigusjõuga, sest vastavalt nimetatud sättele rakendatakse Maksumäärusele MKS-s maksuseaduse kohta sätestatut.

8.4. Kui KOV-il on mingis valdkonnas tegutsemiseks seaduslik alus, siis selle pädevuse elluviimisel tegutseb KOV oma enesekorraldusõiguse alusel, mis iga omavalitsuse puhul järgib ainult sellele omavalitsusele iseloomulikke ja selle vajadusi arvestavaid erinevaid faktoreid. KOV-il on õigus otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi iseseisvalt ning sellesse õigusesse ei saa sekkuda riik. KOV peab saama rakendada oma initsiatiivi valdkondades, millega tegelemiseks on talle seaduste (teiste hulgas ka KoMS) alusel pädevus antud. Kuna kohaliku maksu kehtestamine on kohaliku elu küsimus, siis igasuguste õiguslike piirangute (sh näiteks kohaliku maksu alamvõi ülemmäära) seadmine riigi poolt oleks KOV-i enesekorraldusõiguse rikkumine. KOV-i enesekorraldusõigust kohalike maksude määramisel on tunnustanud ka Riigikohtu põhiseaduslikkus järelevalve kohtukolleegium oma 04.11.1993 lahendis nr III-4/a-4/93, kontrollides MKS vastavust PS-le ning leides, et: „Põhiseaduse § 157 lg.2 järgi on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse. Kuna kohalikud omavalitsused tegutsevad põhiseaduse kohaselt seaduste alusel, siis ei saa Riigikogu oma seadusandlikke volitusi kohalike omavalitsuste tegevuse reguleerimise alal delegeerida. Maksukorralduse seaduse §-s 7 lg.2 ja 5 sätestatud rahandusministri ülesanne määratleda kohalike maksude olemus ja kehtestada nende kooskõlastamise ja registreerimise kord rahandusministeeriumis on Riigikogu poolne seadusandlike volituste delegeerimine täidesaatvale riigivõimule. Maksukorralduse seaduse §-s 7 lg.2 kasutatakse väljendit "maksude olemus". Sama paragrahvi

5. lõikes kasutatakse väljendit "maksude kooskõlastamine ja registreerimine". Nende väljendite sisu on Maksukorralduse seaduses õiguslikult määratlemata. Riigikogu 25.oktoobri 1993.a. selgituse kohaselt tähendab "maksude olemuse sätestamine" kohaliku maksu kirjelduse (iseloomustuse) sätestamist rahandusministri poolt. Selgitus seostab kohalike maksude kooskõlastamise ja registreerimise rahandusministeeriumis kohaliku maksu olemusega. Vastavalt selgitusele kontrollitakse kooskõlastamisel kohaliku omavalitsuse volikogu õigusakti projekti vastavust maksu olemusega, registreerimisel aga kontrollitakse volikogu poolt kehtestatud kohaliku maksu vastavust maksu olemusele. Sellest järeldab kohus, et rahandusministrile on antud võimalus otseselt sekkuda kohalike maksude võtmise, tingimuste ja korra määramisse. Põhiseaduse § 154 kohaselt otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused kõiki kohaliku elu küsimusi ja nad tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Maksukorralduse seaduse § 7 lg.2 ja 5 on vastuolus põhiseaduse §-de 154 ja 157 lg. 2 sätetega, kuna kohalike maksude olemuse määramine, nende kooskõlastamine ja registreerimine rahandusministri või tema poolt sätestatud korras, välistab kohaliku omavalitsuse iseseisva tegutsemise seaduse alusel maksude kehtestamisel.“

8.5. Asjakohatu on kaebajate arutlus sellest, kumb PS norm on ülimuslik teise üle – kas PS §

113 või § 157 lg 2. Küsimus ei ole selles, kumb norm prevaleerib teise üle, vaid selles, et need reguleerivad erinevaid asju ja on seetõttu täiesti võrdse õigusjõuga. PS § 113 reguleerib riiklikke avalik-õiguslikke kohustusi ning § 157 lg 2 kohalikke koormisi.

8.6. Kaebajate väide, justkui oleks reklaamimaksu objekt seaduses määratlemata, ei ole õige. KOV-i pädevus reklaamimaksu kehtestamiseks tuleneb otseselt KoMS-st. KoMS § 10 lg 1 kohaselt maksavad reklaamimaksu füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumile paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. Sellest tulenevalt kuuluvad maksustamisele reklaam ja kuulutused. RekS § 2 lg 1 p

3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. RekS § 2 lg 2 annab ka loetelu, mida ei käsitleta reklaamina. On tõsi, et küsimus sellest, mida konkreetsel juhul käsitleda reklaamina, võib teinekord põhjustada vaidlusi, kuid see ei tähenda, et maksuobjekt oleks seaduses määratlemata. Samamoodi võib vaidlusi tekkida rohkem või vähem määratletud või määratlemata õigusmõistete sisustamisel. Mõiste kasutamine seaduses, mida igal konkreetsel juhul tuleb seaduses määratletud tunnustele vastavalt sisustada (n kas mingi kleebis poe aknal vastab reklaami mõistele või mitte), on õigusloomes tavapärane ega muuda sellist mõistet kasutavad normi kuidagi põhiseadusega vastuolus olevaks.

9. Põhjendamatu on kaebajate väide, et kuna kohalikel omavalitsustel puudub seadusest tulenev piir, kui kõrge määraga võib reklaami maksustada, saavad KOV-id neile antud volitust kuritarvitada, näiteks kehtestada põhjendamatult kõrgeid maksumäärasid. Kohus on seisukohal, et ühegi maksu puhul, olgu see siis riiklik või kohalik maks, ei ole garantiid, et seaduses või määruses kehtestatud maksumäära ei muudeta. Maksumäärus peab arvestama kõiki PS-s kaitstavaid õigusi ja vabadusi. Nii tuleb maksumääruse kehtestamisel näiteks arvestada võrdse kohtlemise nõuet, proportsionaalsuse, õiguskindluse ja sotsiaalriigi põhimõtet, tuleb austada eraelu puutumatust ja ettevõtlusvabadust. Samamoodi peab KOV maksumääruses konkreetset maksumäära või selle vahemikku kehtestades arvestama maksuõiguse üldpõhimõtetega (maks ei tohi olla väljasuretava iseloomuga, võrdne kohtlemine jne). KOV-i diskretsioon kohaliku maksu kehtestamisel ei ole piiramatu. See on nagu iga teinegi diskretsioon seotud diskretsiooni piiridega ja allutatud diskretsiooni reeglitele. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kui reaalselt peaks KOV neid põhimõtteid rikkuma, on võimalik oma õigusi kaitsta kohtus. Kaebajad ei ole asjas esitanud väidet, et Pärnu linna reklaamimaks oleks ebaproportsionaalne.

10. Kohus jätab tähelepanuta kaebajate üldist laadi arutelud sellest, mida reklaamimaks ühes või teises vallas või linnas endast kujutab ja kuidas see on reguleeritud. Kohus ei teosta asjas abstraktset normikontrolli, millele kaebajate argumendid viitavad (n milliseid infokandjaid kuskil maksustatakse). Need argumendid ei ole käesoleva vaidluse lahendamise kontekstis asjakohased. Kaebajad ei ole esitanud asjas väidet, et Pärnu linna Maksumäärus takistaks inimeste, kaupade või teenuste vaba liikumist (KoMS § 4 lg 2) või oleks õigusselgusetu.

11. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et KoMS ja Pärnu linna Maksumäärus on vaidlustatud osas PS-ga kooskõlas. Kaebajad ei ole esitanud muid sisulisi argumente kaevatud haldusaktide formaalsest või materiaalsest õigusvastasusest ega sellest, et nende poolt tasutud reklaamimaks oleks muul põhjusel õigusvastane või tasutud valesti. Seepärast on kaevatud haldusaktid õiguspärased ja puudub alus tasutud reklaamimaksu kaebajatele tagastamiseks ja intressi väljamõistmiseks. Kaebus jääb rahuldamata.

12. Et kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud vastavalt HKMS § 108 lg-le

1 kaebajate enda kanda. Vastustaja ei ole kohtule esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajatelt, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2016 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON

1. Jätta JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ, Neste Eesti AS ja Selver AS apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20. mai 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-52223 muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Riigikohtu 21.02.2017 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON:

1. Jätta JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ, Neste Eesti AS ja Selver AS kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-52223 muutmata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Arvata kautsjonid riigituludesse.