4-15-3164/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-3164

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. mail 2015.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-3164

Kohtunik

Margot Mikler

Väärteoasi kaebus A.J Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 06.04.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2315,15,002552

Kvalifikatsioon LS § 224 lg 2 järgi

Menetlusalune isik (ik XXX; elukoht: XXX, e-post: A.J XXX);

Kohtuväline menetleja Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus liiklusmenetlustalitus.

Kohtumenetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

A.J kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 06.04.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2315,15,002552 tühistada osaliselt.

Mõista A.J süüdi Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi ning mõista rahatrahv 210 trahviühiku ulatuses, s.o. 840 eurot;

Jätta lisakaristusena Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 3 p 1 järgi ettenähtud mootorsõiduki juhtimise äravõtmine 4 kuuks A.J suhtes kohaldamata.

Rahatrahv tasuda Põhja Prefektuuri, korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 06.04.2015.a otsusele väärteoasjas nr. 2315,15,002552 näidatud

Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas või EE 932200221023778606 Swedbank pangas või EE 403300333416110002 Danske pangas või EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155058308.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 06.04.2015.a. otsusega määrati Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits otsusega A.J-ile liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahv 210 trahviühiku ulatuses, s.o. 840 eurot ja liiklusseaduse (LS) § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks.

Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis A.J 16.03.2015.a. kell 09:23 Harju maakonnas

Tallinna linnas Rahu teel suunaga Peterburi tee poole mootorsõidukit Mitsubishi Outlander reg.nr XXXjuhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,46 +/-

0,05 mg/l. Mõõdeti mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110Est, nr ARAF-0011, taatlemistunnistuse nr TTRC – 14,00166.

Esitatud kaebuses vaidlustab A.J kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt ehk siis juhtimisõiguse ära võtmist 4 kuuks. Kaebaja leiab, et asja arutamine ei ole vajalik kohtuistungil vaid saab lahendada kirjalikus menetluses.

Kaebaja tunnistab, et ta juhtis 16.03.2015.a. mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, alkoholisisaldusega väljahingatavas õhus 0,41 mg. Kaebeaja leiab, et kohtuväline menetleja on lisakaristust mõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Lisakaristus ning selle tagajärjed ei ole proportsionaalsed tema poolt toimepandud väärteoga. Kaebaja leiab, et mõistetud põhikaristus täidab oma eesmärgi ka ilma lisakaristuse kohaldamiseta. Ta tasus kohe talle mõistetud rahatrahvi, mille kohta esitab ka maksekorralduse. Tal on juhtimisõigus alates 1983. aastast ning ta on korrektne ja liikluskuuulekas juht ning teda ei ole selle aja jooksul karistatud liiklusrikkumiste eest. Kaebaja on endale teinud edaspidiseks järeldused, mis välistavad antud rikkumise kordumise. Kaebaja nõustub, et hindas oma tervislikku seisundit ebaõigesti enne sõidu alustamist. Kaebajale on juhtimisõigus eluliselt vajalik igapäevaste tööülesannete täitmisel, seoses tööandja filiaalide paiknemisega Tartus, Rakveres ja Pärnus ning ta kasutab igapäevaselt autot vajadusel seal töötamiseks. Kaebaja leiab, et kohtuväline menetleja on lähtunud lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas õiguskorra kaitsmise huvidest. See, et samalaadseid süütegusid pannakse toime massiliselt, ei ole aluseks, et nende piiramiseks tuleb määrata kaebajale rangem karistus ning kohaldada lisakaristust. Kaebaja ei ole korduvalt sarnaseid rikkumisi toime pannud ja nende eest karistatud, et peaks mõistma lisakaristus.

Kohtuväline menetleja nõustub väärteoasja läbi vaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebajal tuvastati väljahingatavas õhus selline alkoholi kogus, milline on üle LS § 224 lg 2 keskmise määra. Karistuse määramisel on arvestatud isiku süüga ja teo toimepanemisega seotud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piirides ja prognoosida menetlusalusele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.

Seadusandja on liiklusreegleid kehtestades näinud ette piirmäärad ja kohustused. Piirmäär on oma sisult määr, mida mitte mingil juhul ei tohi ületada ja kohustus oma sisult nõue, mida mingil juhul ei tohi täitmata jätta. Iga sõiduk, mille roolis on keelatud seisundis mootorsõiduki juht on kõrgendatud ohuallikas ja selline seaduserikkumine on tahtlikult toime pandud.

Kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid.

Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning erija üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda.

Kohtuvälise menetleja on seisukohal, et määratud karistus on kaebajale piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks mh meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on kahjuks enamlevinud liiklussüütegusid ning liiklusõnnetuste põhjustaja.

Õiguskatseorgani (sh politsei) kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäeva elu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku rikkumise toime pannud juhtide võimalikult pikaks ajaks liiklusest kõrvaldamise ning käesoleval juhul on LS § 224 lg 3 p 1 sätestatuga tagatud PS §-des 16 ja 28 sisalduvate õiguse elule ning tervise kaitsele realiseerumine.

Teatavasti on mootorsõiduki juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka võimalikest karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest.

Juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisega seoses juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine on üheselt ja siduvalt ette nähtud LS § 224 lg-tes 1-3 seega ei saa isikule olla üllatuseks, kui pikaks ajaks peatatakse tema juhtimisõigus karistusotsusega. Kaebajal oli võimalik ette näha millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end nende tagajärgede eest kaitsta.

Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaebajale mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huve. Seega puuduvad kaebuses esitatud põhjendustel alused väärteoasja nr 2315,15,002552 otsuse muutmiseks või tühistamiseks.

Kohtu seisukoht ja põhjendused.

Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr 2315,15,002552 tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas.

Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis A.J 16.03.2015.a. kell 09:23 Harju maakonnas Tallinna linnas Rahu teel suunaga Peterburi tee poole mootorsõidukit Mitsubishi Outlander reg.nr XXXjuhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi vbäljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,46 +/- 0,05 mg/l. mõõdeti mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110Est, nr ARAF-0011, taatlemistunnistuse nr TTRC – 14,00166.

Indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, mille kohaselt 16.03.2015.a. kell 09:23 tuvastati A.J alkoholijoove 0,44 mg/l kohta.

Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, mille kohaselt 16.03.2015.a. kell 09:23 kõrvaldati A.J mootorsõiduki Mitsubishi Outlander reg.nr XXXroolist, kuna oli alust arvata, et isiku veres või väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära või et isik on joobeseisundis.

Tunnistaja Andrei Matrjošin ülekuulamise protokolliga, milles tunnistaja on andnud ütlusi, et osaledes 16.03.2015.a. politseilises tegevuses, peatas kell 09:23 Rahu teel suunaga Peterburi teele sõiduki Mitsubishi Outlander reg.nr XXXning juhti (A.J) kontrollides tuvastas indikaatorvahendiga joobe 0,44 mg/l kohta.

Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, milles A.J on andnud ütlusi, et 16.03.2015.a. teostas politsei kontrolli, mille käigus selgus, et tal on joove. 15.03.2015.a. õhtul jõi ta õlut.

Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, mille kohaselt tuvastati 16.03.2015.a. kell

09:46 – 09:50 A.J tõendusliku alkomeetri lõplikuks lugemisk 0,46 mg/l, laiendmääramatus +/- 0,05 mg/l ning lõplikuks mõõtetulemuseks mõõdeti 0,41 mg/l.

Ülalnimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks.

KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemist.

Menetlusalune isik on selgitanud, et ta on isikuks, keda mõjutab piisavalt talle määratud rahaline karistus ning lisakaristuse määramine mõjutab igapäevaste tööülesannete täitmist, kuna tööandja filiaalid paiknevad Tartus, Rakveres ja Pärnus ning tal on igapäevaselt vajadus auto kasutamine. Karistusregistrist nähtuvalt ei ole A.J varasemalt väärteokorras karistatud.

Seega kohus annab võimaluse menetlusalusel isikul teha järeldused mõistetud põhikaristusest ning kohus leiab, et see mõjutab teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. A.J näol on tegemist isikuga, kes on varem väärteokorras karistamata ning majandusliku olukorra seisukohalt tuleb arvestada, et juhilubade olemasolust sõltub kaebaja töökoha olemasolu. A.J on ka ise oma kaebuses selgitanud, et piisavaks karistuseks on talle juba määratud rahatrahvi suurus, mis paneb teda seaduskuulekalt käituma ning antud rahatrahvi on ka kaebaja juba tasunud.

Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusest ega kirjalikust vastusest ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et A.J on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohus on seisukohal, et A.J puhul täidab juba iseenesest põhikaristuse suurus karistuse eripreventiivset eesmärki ning mõjutab isikut läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekas.

Ei ole vähetähtis ka asjaolu, et juhtimisõiguse olemasolu on lahutamatus seoses menetlusaluse isiku tööülesannete täitmisega ning juhtimisõiguse realiseerimise kasvõi ajutine keeld tekitab tema poolt töökoha kaotamise reaalse ohu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-122-13 järgmist: Lisakaristust „ nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Ehhki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega“.

Kohus leiab, et esimese väärteo rikkumise korral on piisavaks karistuseks karistuse määramine keskmisest kõrgemas määras ehk 210 trhaviühiku ulatuses, kui kõrgem karistusemäär antud teo puhul oleks olnud 300 trahviühikut ning antud rahatrahv tuleb maksta kaebajal ühes osa.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine A.J suhtes ei ole põhjendatud ning jätab selle kohaldamta.

Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-135.

/digitaalselt allkirjastatud/ Margot Mikler Kohtunik