3-14-50763/55 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20. mai 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50763

Haldusasi

S.F. kaebus Tallinna Vangla 28.02.2014 käskkirja nr 249

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – S.F.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 15.04.2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas 28.02.2014 käskkirjaga nr 249

vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 ja § 65 lg 2 alusel kinnipeetav S.F.t kartserisse

paigutamisega 10 ööpäevaks, lükates karistuse täitmisele pööramise edasi kuuekuulise

katseajaga.

2. S.F. esitas 28.02.2014 käskkirja peale 17.03.2014 vaide, mille Tallinna Vangla jättis

17.04.2014 vaideotsusega rahuldamata.

3. S.F. esitas 05.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 28.02.2014 käskkirja

nr 249 tühistamiseks (haldusasi nr 3-14-50763). Samal kuupäeval esitas S.F. Tallinna

Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse seoses 09.05.2014 vaide esitamisega Tallinna

Vangla inspektor-kontaktisiku 02.05.2014 käskkirja nr 594 kehtetuks tunnistamiseks (haldusasi

nr 3-14-50765). Viimatinimetatud käskkirjaga karistati S.F.t kolmeks ööpäevaks kartserisse

paigutamisega selle eest, et ta 18.04.2014 keeldus allumast vanglaametniku korraldusele minna

jalutama tema kambrile ettenähtud boksi, vaid valis ise jalutamiseks endale sobiva boksi.

4. Tallinna Halduskohus peatas 13.05.2014 määrusega Tallinna Vangla 28.02.2014 käskkirja

nr 249 täitmise kuni 27.05.2014 (Tallinna Halduskohtu 26.05.2014 määrusega pikendatud kuni

10.06.2014) ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks ja nõuetekohase esialgse

õiguskaitse taotluse esitamiseks.

5. S.F. esitas 19.05.2014 täiendatud esialgse õiguskaitse taotluse.

6. Tallinna Halduskohus võttis 05.06.2014 määrusega S.F. kaebuse menetlusse (resolutsiooni

p 1) ja rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, peatades Tallinna Vangla 28.02.2014

käskkirja nr 249 täitmise kuni asjas tehtava kohtuotsuse või menetlust lõpetava kohtumääruse

jõustumiseni (resolutsiooni p 6).

7. Tallinna Vangla esitas Tallinna Halduskohtu 05.06.2014 määruse resolutsiooni p 6

tühistamiseks määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas oma 25.06.2014 määrusega

Tallinna Vangla määruskaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu 05.06.2014 määruse

haldusasjas nr 3-14-50763 resolutsiooni punkti 6 ning tegi tühistatud osas uue määruse, millega

jättis S.F. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

8. Asjas toimus kohtuistung 15.04.2015.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

9. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 28.02.2014 käskkiri nr 249 alljärgnevatel põhjustel.

9.1. Kaebaja selgitab, et tema kohta kirjutati 30.01.2014 Allan Askileiskiri poolt ettekanne nr

186, mille kohaselt olevat kaebaja saatnud A. Askileiskiri tema sõnade järgi kolme tähega kohta

vene keeles. Kaebaja kirjutas selle kohta ka seletuse 04.02.2014. Kaebaja seletust arvesse

võtmata andis Tallinna Vangla välja käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkäskkirja.

9.2. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et tulenevalt põhiseaduse § 6 ja § 52 on riigikeel

eesti keel ning kõiki riigi asju aetakse eesti keeles. Kaebaja viitab ka keeleseaduse § 12 lg 1.

Kaebaja leiab, et võttes arvesse eeltoodud regulatsiooni ei tohiks teisi keeli riigi asjaajamisel

arvesse võtta, välja arvatud juhul kui toimub kohtumenetlus.

9.3. Ettekande kohaselt olevat kaebaja saatnud A. Askileiskiri kolme venekeelse (tundmatu)

tähega. Kaebaja leiab, et tema ei ole kedagi kuhugi saatnud. Samuti ei mõista kaebaja, mis tähed

need on, mille pärast on õigus ettekandeid koostada ja kartserikaristust määrata. Kaebaja on

seisukohal tuginedes PS § 6 ja§ 52, et kõike, mida kaebaja ütleb oma emakeeles so vene keeles

ei pea Tallinna Vangla seinte vahel arvesse võtma.

9.4. Kaebaja leiab, et arvestades juhtunu raskust (kaebajale süüks pandavat tegu) ei ole

kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ka proportsionaalne.

9.5. Allumatuse osas selgitab kaebaja, et vanglaametnik A. Askileiskiri olles juba sektsioonil

1-4, E1 hoones teisel korrusel ütles kaebajale, et: „F., kus on nimesilt?“ Selle peale tõstis

kaebaja nimesildi taskust välja ja näitas talle ette, jättes selle natuke rohkem kui poole peale

taskust välja. A. Askileiskiri ütles, et kaebaja tõstaks selle taskust välja ja kinnitaks nähtavale

kohale. Kaebaja aga ütles talle, et nagunii on teada tema nimi ja tal on olemas nimekiri, kus on

kirjas kõik kaebaja andmed. Selle peale A. Askileiskiri ütles, et kaebajal tuleb ikkagi kinnitada

nimesilt, muul juhul tuleb minna tagasi kambrisse. Kaebaja ütles: „Hea küll, lähme tagasi

kambrisse.“ Kaebaja märgib, et A. Askileiskiri ei öelnud, et ta teeb selle eest ettekande nagu

märgitakse ettekandes.

9.6. Kaebaja leiab, et nimesilt on vajalik selleks, et kui kinnipeetavaga juhtub mingi õnnetus,

saaks teada tema nime juhul kui ta seda ise ei saa teatada. Praktikas kasutatakse seda aga

ettekannete koostamiseks.

9.10. Kaebaja viitab Tartu Ringkonnakohtu 21.06.2013 otsusele asjas nr 3-11-547, kus kohus

viitab sellel, et valvur kinnitab raporti võltsingu tõendatust. Sellest järeldab kaebaja, et

ettekanded võivad olla koostatud nii, kuidas valvur tahab, kui tal midagi pähe tuleb, kuuleb või

on paha tuju ehk teisisõnu on ettekanded mõjutatud suvalisest inimtegurist. Isikute karistamine

nimesildi mitte kandmise eest kartserikaristusega ei täida vangla eesmärki, milleks on

kinnipeetavate parandamine ja abi normaalseks sotsialiseerumiseks.

9.11. Kohtuistungil täpsustas kaebaja, et ei saanud ettekandest lõpuni aru, kuna see oli eesti

keeles. Kohtumäärusest sai kaebaja aru, et lisaks ebatsensuurse väljendi kasutamisele

heidetakse kaebajale ette ka korraldusele mitte allumist. Kaebaja selgitab, et tal ei olnud

nimesildi kinnitusmehhanismi, selle pärast ei saanud korraldust täita.

Kaebaja selgitab, et ei ole kedagi solvanud. Selles osas jääb kaebaja oma kaebuse juurde.

Kaebaja väidab, et tema kodune kasvatus ei luba tal ebatsensuurseid väljendeid kasutada.

Nimesildi osas selgitab kaebaja, et valvur teadis väga hästi kaebaja nime ja kaebaja esitas asjas

selgituse, miks vanglas nimesilti vaja on. Samas nimesildi puudumisel karistatakse kartseriga.

Kaebaja leiab, et ettekanne ei ole õige – võibolla valvur kuulis valesti. Muidu valvurid vene

keelest aru ei saa aga siis kui väidetavalt solvatakse, siis saavad.

Ettekande kirjutanud valvuriga ei ole varasemalt kaebajal konflikte olnud.

Ka valvurite osas on solidaarsus olemas, on loogiline, et vangla hakkab kaitsma oma valvurit.

Mis puudutab subkultuuri, siis kaebaja on vanglas esimest korda ja loodetavasti viimast.

Kaebaja loodab, et subkultuuri ei hakata kaebaja suhtes kasutama.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

10.1. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et S.F. rikkus

Vangistusseaduse (VangS) § 46 lg 1 ja § 67 punktist 1 tulenevaid nõudeid kanda riietusel

nimesilti ja alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele ning Kodukorra

punktist 1.11.1 tulenevat nõuet, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega,

vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud

viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama

Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab

kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada

ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid.

Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

10.2. Vastustaja leiab, et distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditele tuginedes on vangla

asunud õiguspäraselt seisukohale, et S.F. on toime pannud distsipliinirikkumise. Kuigi S.F.

eitas ka distsiplinaarmenetluse käigus ebatsensuurse väljendi kasutamist, ei saa isiku ütlusi

pidada usaldusväärseteks. Menetluse käigus on menetleja veenvalt põhjendanud, miks

vanglateenistuse ametniku kirjalikus ettekandes märgitut võib pidada usaldusväärsemaks kui

S.F. selgitusi. Vanglaametniku seadusliku korralduse panna nimesilt nähtavale kohale

mitteallumist ei ole S.F. ei distsiplinaarmenetluse ega ka vaidemenetluse käigus eitanud.

10.3. S.F. poolt kasutatud väljend on oma sisult ebatsensuurne. Ebatsensuurse väljendi

kasutamine suhtlemisel vanglateenistujaga on ilmselgelt lubamatu ning on vastuolus Tallinna

Vangla kodukorra punktist 1.11.1 tulenevate nõuetega, seega on tegemist rikkumisega, mille

eest võis isikut karistada distsiplinaarkorras. Samuti on distsiplinaarmenetluse käigus

tuvastatud kaebuse esitaja süüline tegevus vanglaametniku poolt antud seaduslikule

korraldusele, panna nimesilt nähtavale kohale, mitteallumises. Vanglaametniku poolt antud

seaduslikule korraldusele mitteallumine ja vanglaametnikuga ebaviisakas suhtlemine on tõsised

rikkumised, mis sunnivad vanglateenistust võtma kasutusele meetmeid, et selliseid rikkumisi

tulevikus ära hoida. Distsiplinaarkaristuse määramine on seejuures sobivaks meetmeks, mille

eesmärgiks on kinnipeetava kallutamine käituma tulevikus õiguspäraselt.

10.4. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjaga määratud karistus on

proportsionaalne. Vaidlustatud käskkirjas on veenvalt põhjendatud ja piisavalt kaalutud S.F.le

rikkumise eest määratud distsiplinaarkaristust.

10.5. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla

inspektor-kontaktisiku 28.04.2014 käskkiri nr 249 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sel ei esine tühise

haldusakti tunnuseid.

10.6.Tulenevalt VangS § 46 lg 1 teisest lausest on kinnipeetav kohustatud kandma riietusel

nimesilti. Kodukord p 4.9 kohaselt on kinnipeetav kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse

ajal kandma nimesilti vangla väljastatud paelaga või kinnitusvahendiga rinnas.

Distsiplinaarmenetluse materjalidest selgub, et kaebaja nimesilt oli rinnataskus ning S.F. ei

täitnud vanglateenistuse ametniku seaduslikku korraldust see nõuetekohaselt nähtavale kohale

kinnitada. Tallinna Vangla kodukorra järgi on nimesildi kandmine kohustuslik ja valvur täitis

oma tavapäraseid töökohustusi, andes kaebuse esitajale korralduse nimesilt nähtavale kohale

kinnitada. Vanglaametniku poolt S.F.le antud korraldus ei olnud tühine ning kaebuse esitajal

oli seega kohustus korraldust vastuväiteid esitamata täita. Kaebuse esitaja subjektiivne arvamus

nimesildi kandmise kohustuse ebavajalikkuse kohta ei anna alust korralduse täitmisest

keeldumiseks.

10.7. Tallinna Vangla on seisukohal, et S.F. väide selle kohta, et ta ei ole ebatsensuurset

väljendit kasutanud, ei anna alust kahelda vanglaametniku poolt ettekandes ja

distsiplinaarmenetluse käigus märgitus. Nimelt on vanglaametnik A. Askileiskiri nii oma

ettekandes kui ka distsiplinaarmenetluse käigus märkinud, et S.F. kasutas tema suhtes

ebatsensuurset väljendit ning ta sai kasutatud väljendist väga hästi aru, kuna tema vene keel on

heal tasemel. Vastustaja on seisukohal, et kasutatud ebatsensuurne väljend on arusaadav ka

vähese vene keele oskusega inimesele, seda enam on see arusaadav vanglaametnikule, kelle

vene keele oskus on heal tasemel. Arvestades ka aset leidnud sündmuse konteksti, st sellele

eelnenud seaduslikule korraldusele mitteallumist ja seetõttu kooli saatmata jätmist, oli tegemist

situatsiooniga, mis ei pruukinud olla kaebuse esitajale meelepärane ja ta võis tunda teatud

emotsionaalset pinget. Seega, arvestades kõiki eelnimetatud asjaolusid kogumis, ei anna need

alust kahelda vanglaametniku poolt ettekandes ja distsiplinaarmenetluse käigus märgitus.

10.8. Tallinna Vangla märgib, et vanglaametnik A. Askileiskiri on Tallinna Vanglas teenistuses

alates 2010. aastast, ta on lõpetanud vanglaametniku eriala Sisekaitseakadeemias. Tema

teenistuskäik on olnud laitmatu, 2011. aastal on talle ka vangla direktori käskkirjaga avaldatud

tänu teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise eest. Vastustaja ei ole tuvastanud ühtegi

asjaolu, mis annaks alust arvata, et A. Askileiskiri on esitanud sündmuse kohta tõele

mittevastavaid andmeid.

10.9. Ka on vastustaja arvates põhjendamatu kaebuse esitaja seisukoht, et tema poolt oma

emakeeles, vene keeles, öeldut ei peaks vangla üleüldse arvesse võtma. Vaidlust ei ole selles,

et eesti riigikeel ja ka asutuste asjaajamiskeel on eesti keel. See ei välista aga isikute karistamist

ka muus keeles kui eesti keel kasutatud ebatsensuursete väljendite kasutamise eest. Nimelt on

Tallinna Vangla kodukorra punktist 1.11.1. tulenevalt keelatud igasugune ebaviisakas

suhtlemine ja ebatsensuursete väljendite kasutamine. Rikkumise tuvastamisel ei oma seejuures

tähtsust, mis keeles olid kasutatud ebatsensuursed väljendid. Seega olukorras, kus isik kasutab

vanglaametnikuga suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid, kasutatud väljendid on oma sisult

vanglaametnikule selgelt arusaadavad ja vanglaametnik tunneb ennast kasutatud väljendist ka

solvatuna, on vangla õigus kinnipeetavat antud väljendite kasutamise eest karistada.

10.10. Tallinna Vangla märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on oma 25.06.2014 määruses nr

3-14-50763 leidnud, et kaebaja on allumatuse episoodi sisuliselt omaks võtnud.

Ringkonnakohus leidis, et kaebuse eduväljavaateid ei saa pidada suurteks ka seoses valvuriga

suheldes ebatsensuursete sõnade kasutamisega. Määruses on kohus asunud seisukohal, et S.F.

ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks tuleks vanglateenistuse ettekandes märgitus

kahelda. Tallinna Vangla nõustub Ringkonnakohtu poolt sedastatuga on seisukohal, et kaebuse

esitaja väited ei anna alust Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 28.02.2014 käskkirja nr 249

tühistamiseks.

10.11. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

10.12. Kohtuistungil jäi vastustaja oma kirjalike seisukohtade juurde. Kohtuistungil selgitas

vastustaja täiendavalt, et kõiki dokumente on kaebajale tutvustatud ja ta nendest aru saanud

(kaebaja on osalenud eesti keele kursustel). Vastustajale ei ole teada, et vanglaametnik A.

Askileiskiril oleks mingit isiklikku vaenu kaebaja suhtes. Lisaks märgib vastustaja, et A.

Askileiskiri vene keele oskus on hea (kaebaja ema on venelanna).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on

alljärgnevad.

11.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

11.1.1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas 28.02.2014 käskkirjaga nr 249

vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 ja § 65 lg 2 alusel kinnipeetav S.F.t kartserisse

paigutamisega 10 ööpäevaks, lükates karistuse täitmisele pööramise edasi kuuekuulise

katseajaga. Kinnipeetav S.F. ei allunud 30.01.2014 kooli saatmise ajal vanglateenistuja

korduvatele korraldustele panna nimesilt rinnale nähtavale kohale ning kasutas ametniku suhtes

venekeelseid ebatsensuurseid väljendeid, rikkudes sellega VangS § 46 lg-t 1 ja § 67 p 1 ning

Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra

(Kodukord) p 1.11.1. Kinnipeetavat on eelnevalt distsiplinaarkorras karistatud neljal korral,

kahel korral korraldustele mitteallumise eest. Kergendavaid asjaolusid ei esine. Määratud

karistus on vastavuses toime pandud süüteoga (raske rikkumine) ja täidab oma eesmärki

kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamisel. (tl 10-14)

11.1.2. S.F. esitas 28.02.2014 käskkirja peale 17.03.2014 vaide, mille Tallinna Vangla jättis

17.04.2014 vaideotsusega rahuldamata. (tl 15-17)

11.1.3. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud 30.01.2014 kella 12:40 paiku

vanglateenistuse ametniku korraldust panna nimesilt rinnale nähtavale kohale. Eeltoodut on

sisuliselt kinnitanud kaebaja ka kaebuses (vt tl 43 pöördel). Samuti ei ole kaebaja eeltoodule

vastu vaielnud distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuses (tl 10-105). Samuti kinnitavad

seda 30.01.2014 ettekanne nr 186 (tl 103), distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 106-109) ja

vaidlustatud käskkiri. Kohus loeb eeltooduga tõendatuks, et kaebaja rikkus sellega VangS § 46

lg 1 teist lauset, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud kandma riietusel nimesilti ja VangS

§ 67 punkti 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele pannes sellega

toime distsiplinaarsüüteo.

Kohus ei pea usaldusväärseks kaebaja poolt kohtuistungil esitatud seisukohta, et ta mõistis alles

kohtumenetluses, et karistatud on teda lisaks ebatsensuurse väljendi kasutamisele ka

vanglaametniku korraldusele allumatuses ning et kaebajal puudus võimalus nimesildi

kinnitamiseks. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses kinnitanud, et nimesilti ta ei kinnitanud,

vaid näitas seda valvurile. Kaebuse argumentatsioonist nähtub, et eelkõige soovib kaebaja

sisuliselt vaidlustada nimesildi kandmise kohustust kui sellist, pidades nimesildi kandmist

üldjuhul ebavajalikuks. Kohus selgitab, et kuivõrd VangS § 46 lg 1 on vastav kohustus

sätestatud, siis on see täitmiseks kohustuslik ning kaebaja arvamus sellest, kas vastav nõue on

vajalik või mitte ei tekita õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda.

Arvestades eeltoodut ei pea kohus usutavaks ka alles kohtuistungil kaebaja poolt välja toodut,

et ta ei saanud nimesilti kinnitada, kuna selleks puudus vastav mehhanism ja sellest tulenevalt

ei saanud kaebaja korralduse alluda. Kaebaja selline väide on selgelt ennastõigustav ja

tõendamata.

11.1.4. Kohus märgib, et kaebuse esitaja ei ole väitnud, et ta ei ole tutvunud vangistusseaduse,

vangla sisekorraeeskirja ja Tallinna Vangla kodukorraga. Seega kohus eeldab, et kaebaja oli

teadlik nendest tulenevatest kohustustest ja et nende eiramise näol on tegemist süülise

käitumisega.

11.2. Käesolevas asjas on teise teemana vaidluse all küsimus, kas kaebaja kasutas

vanglaametniku suhtes ebatsensuurset väljendit rikkudes sellega Kodukorra p 1.11.1 tulenevat

nõuet, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning

kaaskinnipeetavatega

suhtlemisel

järgima

kõiki

üldtunnustatud

viisakusreegleid.

Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi.

Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid

tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid,

kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja

kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

11.2.1. Kohus leiab nõustudes vastustajaga, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et

S.F. rikkus ka Kodukorra punktist 1.11.1 tulenevat nõuet. Kohus jagab Tallinna Vangla

seisukohta selles, et kuigi S.F. eitas ka distsiplinaarmenetluse käigus ebatsensuurse väljendi

kasutamist, ei saa isiku ütlusi pidada usaldusväärseteks. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas

veenvalt põhjendanud, miks vanglateenistuse ametniku kirjalikus ettekandes märgitut võib

pidada usaldusväärsemaks kui S.F. selgitusi. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 25.06.2014

määruses käesolevas asjas asunud seisukohale, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku

põhjendust, miks tuleks vanglateenistuse ametniku ettekandes märgitus kahelda. Kohtuistungil

kinnitas nii kaebaja ise kui ka vastustaja, et ettekande nr 186 koostanud vanglaametnik Allan

Askileiskiri ja kaebaja vahel ei ole olnud mingit isiklikku konflikti või vaenu. Seega ei ole kohtu

arvates põhjendatud ka kaebaja viited sellele, et vanglaametnik võis kirjutada valeettekande

lähtudes oma halvast tujust vms.

Kohus ei pea usutavaks ka seda, et kaebaja võis öelda midagi muud ja vanglaametnikule tundus,

et ta kuulis solvangut. Kohtul puudub alus kahelda, et isik, kes valdab hästi vene keelt ja kelle

üks vanematest on vene rahvusest, kuuleks arvestades tema poolt väidetavalt öeldud väljendit

valesti. Arvestades kogu situatsiooni (kaebaja ei saanud minna kooli ja saadeti tagasi kambrisse,

kuna ta keeldus nimesilti nähtavale kohale panemast) on usutav, et kaebaja võis kasutada

ebatsensuurset väljendit ja kasutaski seda, kui ta jõudis tagasi kambrisse. Kaebaja ei toonud

kohtuistungil välja, mida ta siis ütles, mis võiks olla niivõrd sarnane ettekandes märgitud

kasutatud väljendile. Kaebaja paljasõnaline ja ennastõigustav väide, et ta võis öelda mida

iganes, kuid see ei olnud solvav, ei lükka antud juhul ümber vaidlusaluses käskkirjas märgitut.

11.2.2. Kaebuse argumentatsioonist nähtuvalt on S.F. seisukohal, et kuna põhiseaduse §-dest 6

ja 52 tulenevalt on riigikeeleks ja riigiasutuste asjaajamiskeeleks eesti keel, siis ei saa teistes

keeltes (nt vene keel) öeldut Tallinna Vanglas üldse arvesse võtta ega nende alusel ettekandeid

koostada või karistusi määrata. Kohus eeltoodud kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kohus jagab

vastustaja seisukohta, et asjaolu, et riigikeeleks on eesti keel, ei välista isikute karistamist ka

muus keeles kui eesti keel kasutatud ebatsensuursete väljendite kasutamise eest. Vastustaja

viitab õigesti, et Kodukorra punktist 1.11.1. tulenevalt on keelatud igasugune ebaviisakas

suhtlemine ja ebatsensuursete väljendite kasutamine. Järelikult ei ole rikkumise tuvastamisel

tähtsust asjaolul, mis keeles olid kasutatud ebatsensuursed väljendid. Seega olukorras, kus isik

kasutab vanglaametnikuga suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid, kasutatud väljendid on oma

sisult vanglaametnikule selgelt arusaadavad ja vanglaametnik tunneb ennast kasutatud

väljendist ka solvatuna, on vanglal õigus kinnipeetavat antud väljendite kasutamise eest

karistada.

11.3. Viimaseks leidis kaebaja, et määratud karistus ei ole proportsionaalne arvestades

rikkumise iseloomu.

Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu poolt oma 25.06.2014 määruses märgituga, et pidades

silmas, et karistus on määratud rikkumiste kogumi eest ja allumatust tuleb pidada raskeks

üleastumiseks, ei saa kohaldatud karistust pidada ülemäära rangeks.

Vaidlustatud käskkirjas ja selle alusmaterjalidest distsiplinaarmenetluse protokollis on

arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistusliigi valikut ja karistuse pikkust.

10-ööpäevane kartserikaristus kuuekuulise katseajaga on kohtu hinnangul proportsionaalne

toimepandud rikkumisega, kuivõrd kinnipeetavate distsipliinirikkumised, mis on seotud

allumatusega vanglaametniku seaduslikele korraldustele ohustavad vangla julgeolekut.

Käskkirjas märgitud kaalutlustest nähtub mh, et: „/…/Noomituse määramine oleks liiga leebe,

sest ei tooks endaga kaasa kinnipeetavale mõjuvat tagajärge, mis edaspidi aitaks teda suunata

õiguskuulekale käitumisele. Lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise keelamine ei ole mõjuv,

kuna keeld lähedastega kokkusaamisele tooks kinnipeetavale kaasa tõsisemad tagajärjed, sest

selle tõttu võivad katkeda kinnipeetava suhted lähedastega. Töölt eemaldamine kuni üheks

kuuks ei ole mõjuv, sest kinnipeetav ei ole tööhõives. Samuti ei ole mõjuv karistus isikule

isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45

päevaks.

Tulenevalt

õiguskorra

kaitsmise

eesmärgist

on

vajalik,

et

raskele

distsipliinirikkumisele järgneks ka vastava rangusega karistamine. /…/“. Kohus leiab, et vangla

kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju seadusega vanglale antud

kaalutlusõiguse piiridest.

Kaebuse esitaja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid ja ka kohtumenetluses ei ilmnenud

asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistusliigi ja määra valiku ja põhjendatuse. Läbiviidud

distsiplinaarmenetluse toimingud on kohtu hinnangul fikseeritud ettenähtud korras ega sisalda

vigu, mis tingiks käskkirja tühistamise.

11.4. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud haldusaktis on õigesti leitud, et kaebaja rikkus

süüliselt VangS § 46 lg-t 1 ja § 67 p 1 ning Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1. toodud

kohustusi, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle

läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks 6

kuulise katseajaga. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetamisel ja karistuse määramisel

on vastustaja rakendanud kohaselt kaalutlusõigust ja toonud selgelt välja kaalutlused, miks

kaebajale määrati käskkirjas toodud karistus. Vastustaja on kaalutlusõigust teostanud kooskõlas

oma volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestanud olulisi

asjaolusid ning kaalunud põhjendatud huve. Määratud karistus on proportsionaalne ja vastab

rikkumise raskusastmele. Seega on Tallinna Vangla 28.02.2014 käskkiri nr 249 õiguspärane.

12. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude

väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik