3-14-50283/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 20.05.2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50283 Haldusasi S.F. kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks Tallinna Vangla vastu summas 23,10 eurot Menetlusosalised Kaebuse esitaja: S.F. Vastustaja: Tallinna Vangla Asja läbivaatamise vorm Kohtuistung 15.04.2015 Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.F. esitas 27.02.2014 (koos 31.03.2014 ja 16.04.2014 kaebuse täpsustusega) Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks Tallinna Vangla vastu summas 23,10 eurot. Kaebuse esitaja leiab, et talle on kahju tekitatud kaebaja ebaseadusliku kartseris hoidmisega 3 ööpäeva jooksul Tallinna Vangla 15.08.2013 käskkirja nr 1243-d alusel. Kahju seisneb kaebajalt vabaduse võtmises ning selles, mida kaebaja koges antud situatsioonis oma süütuse tõestamisel (väärikuse alandamine). Kaebuselt on tasutud riigilõiv summas 15 eurot.

2. Kaebuse esitaja on läbinud vaidemenetluse kahju hüvitamise nõudes Tallinna Vanglas, kes on oma 03.12.2013 otsusega nr 5-18/13/30211-2 ja 04.02.2014 otsusega nr 5-8/13/39761-2 jätnud kaebaja taotlused mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

2 3. 21.04.2014 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung 15.04.2015.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla on talle kahju tekitanud kaebaja ebaseadusliku kartseris hoidmisega 3 ööpäeva jooksul Tallinna Vangla 15.08.2013 käskkirja nr 1243-d alusel summas 23,10 eurot. Kaebaja põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.

4.1. Kahju seisneb kaebajalt vabaduse võtmises ning selles, mida kaebaja koges antud situatsioonis oma süütuse tõestamisel (väärikuse alandamine). Seejuures tuleb arvestada sellega, et kaebajale ei antud võimalust ammendada kõiki edasikaebe võimalusi enne, kui kaebaja kartserisse pandi.

4.2. Kaebaja selgitab, et tema suhtes oli Tallinna Vangla poolt tehtud ettekanne nr 2129 selle eest, et kaebaja kasutas avatud ust avatud sektioonis, kus kaebaja viibib. Ettekande kohaselt ei tohtinud sellest uksest väidetavalt väljuda. Kaebaja väidab kaebuses, et samas mingeid keelumärke seal ei olnud ja ei ole ka praegu.

Kaebajale vastava ettekande vaidlustamiseks võimalust andmata allkirjastas Tallinna Vangla käskkirja nr 1243-d, millega määras kaebajale kolme ööpäevase reaalse kartseri karistuse. Kaebaja lisab, et talle ei võimaldatud vaidlustada tema suhtes kirjutatud ettekannet nr 2129, nagu seda tavaliselt tehakse, vaid määrati kohe karistus ja ta paigutati kartserisse. Alles peale kartserikaristuse ära kandmist võimaldati kaebajal kirjutada kaebus (vaie). Kaebaja vaie jäeti Tallinna Vangla 10.10.2013 otsusega nr 5-15/13/29880-2 rahuldamata.

Kaebaja ei nõustu vangla vaideotsuses toodud põhjendustega, et kaebaja pidi teadma, et sektsiooni 1-3 kambrite 247 ja 251 vahel asuvat ja jalutusboksideni viivat ust ei tohi kasutada, kuigi seda (ust) pidevalt kasutatakse jalutuskäikude ajal. Kahtlustus võimaliku põgenemise pärast on kaebaja arvates samuti põhjendamatu. Kirjeldatud uks oli kaebaja väitel lahti umbes tund aega ja põgenemiskatseid polnud fikseeritud. Ühtlasi puuduvad tõendid kaebaja põgenemiseks kalduvuse kinnitamiseks. Seetõttu peab kaebaja säärast avaldust absurdseks.

Kaebaja selgitab, et antud intsident leidis aset 16.07.2013 kesksuvel. Vangla teeb iga suvi kinnipeetavatele mõningaid mööndusi: mineraalvee väljastamine; toidu vastuvõtu avade lahti tegemine kinnisel ajal vähemalt tunniks ajaks; täiendav jalutuskäik. Seetõttu ei näinud kaebaja midagi kummalist selles, et kuumal suvepäeval oli uks sektsiooni tuulutamiseks lahti.

Kaebaja on seisukohal, et sääraste keeldude eksisteerimist, et avatuid uksi ei tohi kasutada, ei mõtle ükski terve mõistusega inimene. Kuid seda, et sektsioonis 1-3 juba kuu ajalise viibimise tõttu oleks kaebaja pidanud seda teadma, kuigi kaebajale polnud keegi kogu kaebaja vanglas viibimise aja jooksul mitte midagi säärast rääkinud, peab kaebaja kõrgemal määral absurdiks.

Kaebaja märgib veel, et uste kinni olemise eest vastutavad vanglaametnikud. Kuna käesoleval juhul oli uks lahti, siis kaebaja ei ole süüliselt käitunud. Lisaks ei ole vangla kodukorras kirjeldatud sellist olukorda, et avatud ust ei tohiks kasutada. Seda eriti veel arvestades asjaoluga, et sel uksel ei olnud mingit sümboolikat, mis oleks keelanud uksest väljumise.

Samuti leiab kaebaja, et puudus igasugune oht vangla julgeolekule.

4.3. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et ta ei tea kõiki vangla päevakorda puudutavaid aspekte ja pole selleks ka kohustatud, kuna vangla kodukord ei kuulu riigi seadusandluse süsteemi ja on tihti muutlik.

3

4.4. Kompensatsiooni suuruse arvutamisel lähtus kaebaja Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-93-09 p 11 ja asjaolust, et käesoleval hetkel on miinimumpalk 355 eurot.

4.5. Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde. Täiendavalt märkis kaebaja, et oli karistuse määramise ajaks olnud 3 aastat vanglas ilma ühegi distsiplinaarkaristuseta. Kaebaja väitis, et kui seal oleks olnud keelavad märgid, siis ei oleks kaebaja sinna jalutama läinud. Selle asemel, et viia läbi selgitav vestlus, määrati aga kaebajale karistus. Kaebaja küsib, et kust pidi ta teadma, et sinna ei tohi minna.

Kaebaja rõhutas, et uks oli lahti üle tunni aja. Seal käis jalutamas ka teisi kinnipeetavaid, kuid neid valvur ei märganud. See uks viis korpuse 1-3 eraldi sektsioonist välja jalutusbokside juurde – üks osa viib suitsetamistarvete kappide juurde ja teine juba jalutusbokside juurde. Me läksime välja suhtlesime esimese toaga, kus antakse välja suitsetamistarbeid. Ilm oli väga palav ja seepärast läksime välja tuule kätte, mingit põgenemiskatset vms seal ei olnud, kuid just sellele vangla osutas. Pärast, kui uks suleti, kontrolliti kõik kambrid üle - kõik olid kohal. Kaebaja ei näe, kuidas see võis ohustada vangla julgeolekut. Kinnipeetav on kaebaja olnud 3 aastat, kuid seal sektsioonis oli olnud 1,5 kuud.

Sektsioonis oli üks naisvalvur, kes ei pannud seda tähele, et uks on lahti. Esimene, kes märkas ukse lahti olekut, oli Kai Koorm. Arusaadav asi, et kui uks oli lahti ja valvur käis mööda, siis võis välja minna.

Kaebaja selgitas vastates kohtu küsimustele, et sektsioonist välja minemiseks on kord erinev – kui lähme jalutama, siis 1 või 2 valvurit seisavad üleval ja 1 avab jalutusbokside uksi all. Kui lähme korpusest välja, siis 1 või 2 valvurit koguvad enda järel kinnipeetavad ja me lähme rühmana nende järel. Tavaliselt väljutakse valvuritega koos.

Kaebaja selgitas, et ta ei vaidlustanud distsiplinaarkaristuse käskkirja eraldi kohtus, kuna kaebaja arvas, et piisab, kui esitada kohe kahju nõue. Kaebaja oli kahjunõude esitamise ajaks juba karistuse ära kandnud.

Kahju tekkis eelkõige sellest, et kaebaja ei pea ennast juhtunus süüdi. Selles on süüdi valvur, kes jättis ukse lahti. Teiseks ei vasta kartseri tingimused inimväärika kohtlemise nõuetele vastavalt CPT aruandele – kaebajal oli alandav seal viibida. Kaebaja on seisukohal, et sellise rikkumise puhul oleks võidud läbi viia vestlus ja arutada juhtunu üle, mitte kohe määrata kartserikaristust. Karistus ei olnud kaebaja arvates õiglane ja tekitas talle masendust ja depressiooni.

Kaebaja vaidleb vastu vastustaja seisukohale, et ta oli tutvunud õigusaktidega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja ei nõustu kaebuses toodud väidetega ning vaidleb nendele vastu.

5.1. S.F. esitas Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 15.08.2013 käskkirjale nr 1243-d 13.09.2013 vaide nr 5-15/13/29880-1, mille Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juht 10.10.2013 vaideotsusega nr 5-15/13/29880-2 rahuldamata jättis. Vaideotsuse on S.F. isikliku allkirja vastu kätte saanud 11.10.2013. Vaideotsuses on märgitud selle edasikaebamise kord, millest nähtus kaebuse esitajale, et vastusega mittenõustumisel on tal õigus pöörduda kohtusse 30 päeva jooksul käesoleva otsuse kättesaamisest halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras. Kaebust Tallinna Vangla 15.08.2013 käskkirja nr 1243-d tühistamise nõudes kohtule S.F. esitanud

4 ei ole, seega on tegemist kehtiva käskkirjaga. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul asjassepuutumatud kaebaja väited talle määratud distsiplinaarkaristuse osas, kuna karistus on määratud kehtiva käskkirja alusel, mida kaebaja kohtumenetluses vaidlustanud ei ole.

5.2. Kahju hüvitamise taotluse lahendamiseks tuleb hinnata, kas kaebajale on tekkinud kahju, kas haldusakt või toiming, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Õigusvastase haldustegevusega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik RVastS § 7 lg 1 sätestatud tingimused, kui kas või üks tingimustest on täitmata, kahjunõue rahuldamisele ei kuulu.

5.3. Tallinna Vangla esimese üksuse inspektor-kontaktisiku K. Koormi 16.07.2013 ettekande nr 2129 kohaselt nägi ta sisenedes 16.07.2013 kell 16:33 E1 teise korruse sektsiooni 1-3, et kambrite 247 ja 251 vaheline uks on avatud ning kaks kinnipeetavat seisavad jalutusboksidesse viivas galeriis avatud ukse läheduses. Vanglaametnik andis kinnipeetavatele koheselt korralduse jalutusboksidesse viivast galeriist tagasi sektsiooni tulla, millele kinnipeetavad koheselt ka allusid. Üks intsidendis osalenud isikutest oli S.F.. Kinnipeetavad selgitasid, et uks oligi lahti.

5.4. Kodukorra punkti 4.1 kohaselt on kinnipeetaval keelatud vanglaametniku loata väljuda talle määratud osakonnast, kambrist või muust määratud kohast.

S.F. oli 16.07.2013 paigutatud esimese üksuse sektsiooni 1-3 kambrisse 244. Kambrite 247 ja 251 vaheline uks asub sektsioonis 1-3 ning selle ukse kaudu saab liikuda sektsioonist välja läbi galerii õue jalutusbokside juurde.

S.F.l ei olnud luba sektsioonist 1-3 väljumiseks. Arvestades 16.07.2013 koostatud ettekannet ja kinnipeetava antud selgitusi, on tõendatud, et S.F. väljus sektsioonist 1-3. Asjaolu, et uks lahti oli, ei anna kinnipeetavatele õigust uksest väljumiseks. Kinnipeetava väide, et tema hinnangul on lubatud uksest väljuda, ei vabasta teda vastutusest, kuna kinnipeetav on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega ning pidi olema teadlik, et kehtestatud korra kohaselt on ilma loata elusektsioonist väljumine keelatud. Samuti on kõnealune uks kogu aeg kinni ning kinnipeetavatel ei ole olnud õigust ilma ametnike selge loata nimetatud uksest väljuda. Seega pidanuks S.F.l tekkima kahtlus läbi ukse liikumise õiguspärasuses ning ta oleks saanud küsida vanglaametnikelt täpsustavalt üle, kas uks on sihipäraselt lahti jäetud ning kas kinnipeetavad võivad sealt läbi galeriisse minna. Väljudes temale määratud elusektsioonist 1-3 rikkus S.F. Kodukorra punkti 4.1. Vastustaja toob välja, et distsiplinaarmenetluse käigus süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud.

5.5. Vastustaja selgitab, et kaebaja on tutvunud 21.05.2013 vangistust reguleerivate õigusaktidega. Tulenevalt justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 5 lõikest 1 moodustatakse kinnise vangla ühest või mitmest kinnipeetavate majutamiseks mõeldud hoonest või hoone osast osakond, kus asuvad kambrid. Kodukorra punkt 1.4 kohaselt on sektsioon kinnipeetavate majutamiseks mõeldud hoone osast moodustatud osakond. Tallinna Vangla esimese üksuse sektsioonis 1-3, kuhu kaebuse esitaja on alates 06.06.2013 paigutatud, asub 11 kinnipeetavate majutamiseks mõeldud kambrit. VSkE § 6 lg 2 kohaselt on kamber kinnipeetava majutamiseks ettenähtud ruum kinnises vanglas. Uks on väljastpoolt lukustatav. Tulenevalt VSkE § 7 lõikest 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: 1) ühe- või kahekordsed voodid, 2) isiklike asjade hoiukoht, 3) laud, 4) istekoht igale kinnipeetavale, 5) võimaluse korral valjuhääldi, 6) riidenagi, 7) võimaluse korral pesemiskoht, 8) võimaluse korral WC. Tulenevalt asjaolust, et sektsioon koosneb kinnipeetavate majutamiseks mõeldud kambritest, ei saanud kaebuse esitajal kuidagi tekkida

5 veendumust, et galerii, mille kaudu kinnipeetavaid õue jalutama saadetakse, on osa sektsioonist (osakonnast), kus tal oli õigus vabalt liikuda.

Ilma loata elusektsioonist väljumine on tõsine rikkumine, sest kui kinnipeetavad väljuvad ilma ametniku loata neile määratud elusektsioonist, puudub ametnikel ülevaade, kus kinnipeetavad viibivad. Samuti seab selline teguviis ohtu vangla julgeoleku, sest kinnipeetavad võivad elusektsioonist väljuda ka vanglast põgenemise eesmärgil.

Rikkumise toimepanemise hetkeks oli S.F. viibinud sektsioonis 1-3 enam kui kuu aega. Kuna vaidlusaluse ukse kaudu viiakse kinnipeetavaid ainult õue jalutama, pidi kaebuse esitaja olema teadlik, milleks seda ust kasutatakse ning kuhu see viib. Seega pidanuks S.F.l tekkima kahtlus läbi ukse liikumise õiguspärasuses ning ta pidanuks küsima vanglaametnikelt üle, kas uks on sihipäraselt lahti jäetud ning kas kinnipeetavad võivad läbi selle ukse kõrval asuvasse koridori minna. Seega oli kõnealusel juhul tegemist vähemalt S.F. poolse hooletusega, s.t kui ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, oleks ta seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Riigikohus 21.06.2010 otsuse nr 3-3-1-24-10 on punktis 1 sedastanud, et VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu saab distsiplinaarkaristust määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kambrist leiti läbiotsimise käigus kileribadest moodustatud nöör, mille olemasolust kambris oli kaebaja teadlik.

Eeltooduga on tõendatud, et S.F. pani toime distsipliinirikkumise, mille eest võis teda distsiplinaarkorras karistada. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 15.08.2013 käskkirja nr 1243-d alusel karistati S.F.t Kodukorra punkti 4.1 rikkumise eest kolme ööpäevase kartserikaristusega.

Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 15.08.2013 käskkiri nr 1243-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Tulenevalt asjaolust, et kaebuse esitaja paigutati kartserikaristust kandma õiguspärase ja kehtiva käskkirja alusel, ei olnud kartserisse paigutamine õigusvastane ning täitmata on üks kahju hüvitamise eeldustest – vangla õigusvastane tegevus.

5.6. Kaebajal on õigus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui esines vähemalt üks RVastS § 9 lg-s 1 loetletud tagajärgedest ja see tagajärg leidis aset Tallinna Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu.

Kuna Tallinna Vangla tegevus kaebaja kartserisse paigutamisel ei olnud õigusvastane, ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja Tallinna Vangla tegevuse vahel. Arvestades eeltoodut, tuleb S.F. kahjunõue jätta rahuldamata.

5.7. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et S.F. puhul on tegemist süüdimõistetud isikuga, kes kannab vanglas talle määratud karistust. Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla

6 sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega on kaebuse esitaja kohustatud vanglas kehtivat korda järgima.

5.8. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda.

5.9. Vastustaja jäi kohtuistungil oma kirjalike seisukohtade juurde. Täpsustavalt selgitas vastustaja, et kinnipeetav liigub väljaspool elusektsiooni ainult koos saatjaga. Kaebaja on viibinud vanglas 3 aastat ja oli teadlik Kodukorrast, samuti oli tutvunud vastavate õigusaktidega.

Vastustaja ei vaidle vastu sellele, et uks oli lahti ca 1 tunni jooksul. Samuti ei vaidle vastustaja vastu sellele, et uks oli lahti vanglaametnike tegevusest tulenevalt.

Samas selgitab vastustaja, et kaebaja pidi olema teadlik kuidas ja millal tohib vastavast uksest väljuda. Vastustaja nõustus kaebajaga, et ukse peal mingeid keelavaid silte või märgiseid ei ole.

Vastustaja leiab ka, et karistus oli proportsionaalne toimepandud õigusrikkumisega ning vastavad põhjendused on käskkirjas märgitud.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus on tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

6.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud

6.1.1. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav S.F.t Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 15.08.2013 käskkirjaga nr 1243-d Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 4.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks. (tl 6 ja selle pöördel). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja pani toime distsiplinaarkäskkirjas etteheidetava teo ehk viibis 16.07.2013 kella 16:33 paiku jalutusbokside juurde viivas galeriis, kuivõrd kambrite 247 ja 251 vaheline uks oli avatud. Eeltoodut kinnitab nii kaebaja ise nii oma seletuskirjas, kui ka kohtule esitatud seisukohtades. Samuti kinnitab seda vanglaametnik K. Kroomi poolt koostatud ettekanne nr 2129 (vt tl 11 ja tl 4).

6.1.2. S.F. esitas 13.09.2013 Tallinna Vangla direktorile vaide nr 5-15/13/29880-1 Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 15.08.2013 käskkirjale nr 1243-d (tl 9 ja selle pöördel). Eelnimetatud pöördumisest eraldati kahjunõue nr 5-18/13/30211-1, milles S.F. taotles iga alusetult kartseris viibitud päeva eest 150 eurot, kokku 450 eurot. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juht jättis 10.10.2013 vaideotsusega nr 5-15/13/29880-2 S.F. vaide rahuldamata (tl 7 ja selle pöördel). Tallinna Vangla direktor 03.12.2013 otsusega nr 5-18/13/30211-2 jättis kahjunõude rahuldamata (tl 12-13). 12.12.2013 esitas S.F. taotluse nr 5-8/13/39761-1, milles taotles 03.12.2013 otsuse nr 5-18/13/30211-2 alusel 20 euro suurust hüvitist enda vanglasisesele isikuarvele ilma sellelt mahaarvamisi tegemata. Tallinna Vangla direktor 04.02.2014 otsusega nr 5-8/13/39761-2 jättis taotluse rahuldamata (tl 14).

6.1.3. Poolte vahel puudub vaidlus, et kaebuse esitaja pandi Tallinna Vangla inspektor- kontaktisiku 15.08.2013 käskkirja nr 1243-d alusel karterisse 30.08.2013 kell 15:15 ja vabastati karterist 02.09.2013 kell 15:15. (tl 8)

6.1.4. Kohus loeb usutavaks vastustaja poolt märgitu, et kaebuse esitaja on tutvunud 21.05.2013 vangistus reguleerivate õigusaktidega, kuigi kaebaja väidab, et ta ei olnud vastavast sättest teadlik. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et talle ei ole tutvustatud vangistusseadust, vangla sisekorraeeskirja

7 ja Kodukorda. Kaebaja üksnes viitas, et ei pea Kodukorda teadma, kuna see ei ole seadus ja seda muudetakse tihti. Kohus leiab, et nimetatud seisukoht on ebaõige. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 105 lg 21 reguleeritakse vangla kodukorras mitmed vangistuse täideviimist reguleerivad küsimused. Seega on Kodukord kehtestatud seaduse alusel ja täitmiseks kohustuslik.

Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et tema teada väljutakse sektsioonist koos valvuritega. Kaebaja selgitas, et välja minemiseks on kord erinev – kui minnakse jalutama, siis 1 või 2 valvurit seisavad üleval ja 1 avab jalutusbokside uksi all. Kui minnakse korpusest välja, siis 1 või 2 valvurit koguvad enda järel kinnipeetavad ja kinnipeetavad lähevad rühmana nende järel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendatud on see, et kaebaja pidi ka igapäevasest vanglaelu praktikast tulenevalt aru saama ja olema teadlik sellest, et sektsioonist tohib väljuda üksnes koos valvuritega. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja on viibinud vanglas 3 aastat ja seetõttu ei ole usutav, et ta ei oleks teadlik vanglas liikumise korrast.

6.1.5. Poolte vahel puudub vaidlus, et sektsiooni 1-3 uks oli avatud ca ühe tunni vältel ning seda valvurite tegevusest tulenevalt ning et kaebaja väljus sellest uksest koridori koos teise kinnipeetavaga omavoliliselt kelleltki luba küsimata või selleks käsku saamata. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja allus pärast väljumise avastamist valvuri poolt koheselt talle valvuri poolt antud korraldusele sektsiooni 1-3 naasmiseks.

7. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas kaebajale on tekitatud Tallinna Vangla inspektor- kontaktisiku 15.08.2013 käskkirja nr 1243-d alusel kaebaja kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks mittevaralist kahju. Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on sätestatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ning mittevaralise kahju puhul täiendavalt § 9 lg 1. Nimetatud seadussätted näevad oma koostoimes ette, et mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) avaliku võimu kandja süü. Kõik need eeldused peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud üheaegselt.

Küsimusele, kas kaebajal on õigus saada käesolevas asjas talle vangla poolt väidetavalt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju eest kaebuses nõutud hüvitist, tuleb kohtul järelikult esmalt analüüsida, kas Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 15.08.2013 käskkiri nr 1243-d oli õiguspärane või mitte.

7.1. VangS § 63 lg 1 sätestab, et käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 11) isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.

Kohus, arvestades eelpool tuvastatud asjaolusid, leiab nõustudes vastustajaga, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et S.F. rikkus Kodukorra punktist 4.1. tulenevat nõuet, mis sätestab, mh, et kinnipeetaval on keelatud vanglaametniku loata väljuda talle määratud osakonnast, kambrist või muust määratud kohast. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vanglapoolne hooletus, mis tegi võimalikuks väljuda avatud uksest, ei anna kinnipeetavatele õigust rikkuda vangla sisekorraeeskirjades ettenähtud keeldu väljuda ilma vanglaametniku loata talle määratud

8 osakonnast. Sellise seisukoha võtmine tähendaks sisuliselt kinnipeetavatele õiguse andmist igasuguste vanglaametnike eksimuste juhul eirata teadlikult seaduse ja seaduse alusel välja antud õigusaktidega kehtestatud keelde ja kohustusi ja eeldaks nende täitmise eeldusena vanglaametnike alati vaieldamatult õiguspärast käitumist. Selline lähenemine on ilmselges vastuolus nii vangistusseaduse kui ka haldusmenetluse seaduse mõttega. Kohus märgib siinkohal, et haldusmenetluse seadus annab isikutele sisuliselt võimaluse eirata haldusorgani ilmselgelt tühiseid haldusakte (HMS § 63 lg 2), kuid ei anna õigust haldusorgani õigusvastase tegevuse tagajärjel eirata kehtivaid õigusakte ja nendes isiku enda suhtes sätestatud kohustusi. Käesoleval juhul ei tekitanud lahti jäetud uks kinnipeetavatele õigust selle kaudu väljuda neile elamiseks määratud sektsiooniks, sest vangla sisekorraeeskiri annab õiguse selleks ainult vanglaametniku korralduse alusel.

Samuti nõustub kohus vastustaja käsitlusega sellest, et kaebaja pani vastava teo toime vähemalt hooletusest ning sellest tulenevalt võis kaebajat karistada distsiplinaarkorras ega hakka vastavaid seisukohti üle kordama.

Kaebaja väiteid suvel vangla poolt palavuse leevendamiseks tehtavate möönduste osas hinnates märgib kohus, et kaebaja ei ole väitnud, et sellisteks meetmeteks oleks või saaks olla kinnipeetavate elusektsioonidest väljumise lubamine ilma saatjata. Meetmetest, millega tagatakse suvel palava ilmaga kinnipeetavate ruumides parem õhuvahetus, ei saa kohtu kuidagi tuletada kinnipeetavate õigust vangla territooriumil oma suval vabalt ringi liikuda.

Lisaks ei nõustu kohus siinkohal ka kaebaja seisukohaga selles, et kaebaja väljumine sektsioonist ei toonud kaasa ohtu vangla julgeolekule. Kohus leiab, et kinnipeetava liikumine oma suval ilma saatjata väljaspool kinnipeetavale määratud osakonda, kambrit või muust määratud kohta tekitab igal juhul ohu vangla julgeolekule, kuna selliselt ei ole teada kinnipeetava asukoht. Samuti võib sellisel juhul kinnipeetav kokku puutuda näiteks teiste kinnipeetavatega, kellega ta kokku puutuda ei tohiks, mis võib tekitada otsese ohu nii talle endale kui ka laiemalt vangla julgeolekule. Ka asjaolu, et kaebaja ei ole väidetavalt põgenemisele kalduvusega ei tähenda seda, et kaebaja viibides vangla sisekorra eeskirja rikkudes väljaspool tema viibimiseks ettenähtud kohta ei tekita julgeoleku ohtu vanglale, kes peab tagama isikute viibimise neile määratud kohas. Kaebaja enda subjektiivne hinnang julgeolekuohu tekitamise osas ei saa käesoleval juhul ja üldse sarnastes olukordades kohtu arvates olla ka eriti adekvaatne, sest tal puuduvad täpsed teadmised sellest, kuidas täpselt on üles ehitatud vanglas julgeoleku tagamise süsteem ja millised on vangla korralduslikud reeglid ja ressursid erinevate tekkida võivate ohuolukordadega toimetulekuks.

7.2. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. VangS § 6 lg 1 sätestab, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele tähendab eelkõige tingimuste loomist resotsialiseerumiseks ning vajaduse korral sunnivahendite kasutamist. Viimases tuleb näha isiku allutamist vanglas valitsevale korrale.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et määratud karistus oli proportsionaalne arvestades rikkumise raskust ja juhtumi asjaolusid. Sektsioonist väljumist tuleb pidada tõsiseks rikkumiseks arvestades, et kaebaja oli kohtu hinnangul teadlik, et sektsioonist tohib väljuda üksnes koos saatjaga. Asjaolu, et sektsiooni uks oli lahti vanglaametnike tegevuse tõttu, ei muuda karistust ebaproportsionaalseks. Asja materjalidest ei nähtu, et määratud karistus ei oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga ega ka muid asjaolusid, mis lubaksid pidada määratud karistust ülemääraseks. Lisaks oli kaebuse esitajal distsiplinaarkaristuse määramise ajal kaks kehtivat

9 distsiplinaarkaristust, mida on samuti arvesse võetud karistuse määramisel. Seega on ebaõige ka kaebaja paljasõnaline ja ennastõigustav väide, et tal varasemad rikkumised puudusid.

7.3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 15.08.2013 käskkiri nr 1243-d on õiguspärane. Järelikult puudub alus ka kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, kuna täitmata on kahju hüvitamise esmane eeldus, milleks on haldusorgani õigusvastane tegevus.

7.4. Kohus märgib, et kaebaja viited kartseri kehvadele tingimustele tuleb jätta tähelepanuta, kuna kaebaja ei ole selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 23.09.2010 lahend nr 3-3-1-41-10). Kaebuse esitaja ei ole oma 13.09.2013 Tallinna Vangla direktorile esitatud vaides nr 5-15/13/29880-1 (tl 9 ja selle pöördel), milles kaebaja esitas ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude vastavale alusele tuginenud. Järelikult ei saa kaebaja sel motiivil ka mittevaralise kahju hüvitamist kohtult taotleda.

8. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma menetluskulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik