3-13-148/223 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Määruse tegemise aeg ja koht

19.05.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-13-148

Haldusasi

H.Ü. kaebus Varbla Vallavalitsuse 25.01.2006 ehituslubade nr

212 ja 213 ning Varbla Vallavalitsuse 10.02.2012 ehituslubade

nr 2449 ja 2450 tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja — H.Ü., esindaja advokaat Kelli Ristal;

vastustaja — Varbla vald (Varbla Vallavalitsuse kaudu),

esindaja vandeadvokaat Arne Ots, advokaat Margus Kõiva;

kolmandad isikud — Tuuleenergia OÜ, esindaja vandeadvokaat

Ramon

Rask

ja

advokaat

Karl-Morten

Jõgi;

I.G.,

I.Ü., A.Ü..

Menetlustoiming

Kaebuse muutmiseks nõusoleku andmisest keeldumine ja

kaebuse osaline läbi vaatamata jätmine.

Resolutsioon

1. Jätta kaebus haldusasjas nr 3-13-148 läbi vaatamata

nõuetes

tühistada

Varbla

Vallavalitsuse

25.01.2006

ehitusload

nr

ja

ning

tühistada

Varbla

Vallavalitsuse 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450.

2. Keelduda kaebuse muutmiseks nõusoleku andmisest

17.10.2014 kaebuse terviktekstis toodud kõigi nõuete osas:

tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt 25.01.2006 väljastatud

ehitusloa nr 212 ja ehitusloa nr 213 õigusvastasus; tuvastada

Varbla Vallavalitsuse poolt 10.02.2012 väljastatud ehitusloa

nr 2449 ja ehitusloa nr 2450 õigusvastasus; tühistada Varbla

Vallavalitsuse poolt 28.10.2013 väljastatud kasutusluba nr

3183 ja 03.12.2013 väljastatud kasutusluba nr 3207;

kasutuslubade nr 3183 ja nr 3207 tühistamisel teha Varbla

Vallavalitsusele

ettekirjutus

õiguspärase

olukorra

saavutamiseks hiljemalt 3 kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest; tuvastada Varbla Vallavalitsuse tegevusetuse

õigusvastasus, mis seisnes Varbla Vallavalitsuse poolt

25.01.2006 väljastatud ehituslubade nr 212 ja 213 ja

10.02.2012 väljastatud ehituslubade nr 2449 ja 2450 ja

28.10.2013 väljastatud kasutusloa nr 3183 ja 03.12.2013

väljastatud kasutusloa nr 3207 menetlemisel täielikult

diskretsiooni kohaldamata jätmises ning menetlusnormide

olulises rikkumises, mille raames jäi Enercon E-101

tuuleturbiinide osas keskkonnamõjude hindamise aruanne

(sh mürahinnang) tegemata ning siduvad kooskõlastused

võtmata; teha Varbla Vallavalitsusele ettekirjutus viia läbi

Tamba tuulegeneraatorite osas uus haldusmenetlus, mh uus

keskkonnamõjude hindamine.

3. Jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

4. Mõista kaebajalt H.Ü.lt kolmanda isiku Tuuleenergia OÜ

kasuks välja menetluskulud summas 8 773,67 eurot.

5. Määruse ärakiri toimetada kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

saab

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

1. Tallinna Halduskohtu menetluses (II kd, tl 192–195) on H.Ü. kaebus, mille nõuded

menetlusse võtmise hetkel olid tühistada Varbla Vallavalitsuse 25.01.2006 ehitusload

nr 212 ja 213 ning tühistada Varbla Vallavalitsuse 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450.

Kohus on asjas tunnistanud vastustajaks Varbla valla (Varbla Vallavalitsuse kaudu) ning

kaasanud kolmandate isikutena menetlusse Tuuleenergia OÜ, A.Ü., I.G.i ja I.Ü..

2. Kaebaja on esitanud kohtule muudetud nõuetega korrigeeritud kaebuse (V kd, tl 38–78),

milles esitanud järgmised nõuded: tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt 25.01.2006 väljastatud

ehitusloa nr 212 õigusvastasus; tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt 25.01.2006 väljastatud

ehitusloa nr 213 õigusvastasus; tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt 10.02.2012 väljastatud

ehitusloa nr 2449 õigusvastasus; tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt 10.02.2012 väljastatud

ehitusloa nr 2450 õigusvastasus; tühistada Varbla Vallavalitsuse poolt 28.10.2013 väljastatud

kasutusluba nr 3183; tühistada Varbla Vallavalitsuse poolt 03.12.2013 väljastatud kasutusluba

nr 3207; kasutusloa nr 3183 ja nr 3207 tühistamisel teha Varbla Vallavalitsusele ettekirjutus

õiguspärase olukorra saavutamiseks hiljemalt 3 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest;

tuvastada Varbla Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasus, mis seisnes Varbla Vallavalitsuse

poolt 25.01.2006 väljastatud ehituslubade nr 212 ja 213 ja 10.02.2012 väljastatud ehituslubade

nr 2449 ja 2450 ja 28.10.2013 väljastatud kasutusloa nr 3183 ja 03.12.2013 väljastatud

kasutusloa nr 3207 menetlemisel täielikult diskretsiooni kohaldamata jätmises ning

menetlusnormide olulises rikkumises, mille raames jäi Enercon E-101 tuuleturbiinide osas

keskkonnamõjude hindamise aruanne (sh mürahinnang) tegemata ning siduvad kooskõlastused

võtmata; teha Varbla Vallavalitsusele ettekirjutus viia läbi Tamba tuulegeneraatorite osas uus

haldusmenetlus, mh uus keskkonnamõjude hindamine.

2.1 Varbla Vallavalitsus väljastas 25.01.2006 ehitusloa nr 212 Tamba tuulegeneraatori nr 1

püstitamiseks (ehitisregistri kood 220269754) (I kd, tl 24-25) ja ehitusloa nr 213 Tamba

tuulegeneraatori nr 2 püstitamiseks (ehitisregistri kood 220269765) (I kd, tl 26-28), mõlema

asukoht on Tamba külas Varbla vallas.

Varbla Vallavalitsus väljastas 10.02.2012 ehitusloa nr 2449 Tamba tuulegeneraatori nr 1

püstitamiseks Dorbeki kinnistul Tamba külas Varbla vallas (ehitisregistri kood 220269754) (I

kd tl 29-30) ja ehitusloa nr 2450 Tamba tuulegeneraatori nr 2 püstitamiseks Kaljuste kinnistul

Tamba külas Varbla vallas (ehitisregistri kood 220269765) I kd tl 31-32).

Varbla Vallavalitsus väljastas 28.10.2013 kasutusloa nr 3183 Tamla tuulegeneraatorile nr

1(ehitisregistri kood 220269754) Dorbeki kinnistul Tamba külas Varbla vallas (III kd tl 151)

ja 03.12.2013 kasutusloa nr 3207 Tamla tuulegeneraatorile nr 2 Kaljuste kinnistul Tamba

külas Varbla vallas (ehitisregistri kood 220269765) ((III kd tl 202-203).

2.2 Kaebuse kohaselt kehtestati Tamba tuulepargi detailplaneering ilma nõutavate ja siduvate

kooskõlastusteta ning olulised asjaolud jäid välja selgitamata. Ehitusload ja kasutusload on

õigusvastased vastuolu tõttu kehtestatud detailplaneeringuga. Detailplaneering ning kinnitatud

keskkonnamõjude hindamise aruanne ei võimalda konkreetsetesse asukohtadesse selliste

parameetrite ning spetsifikatsiooniga tuulegeneraatorite rajamist. Ehitusload ja kasutusload on

välja antud ilma kohustuslike siduvate kooskõlastusteta ning ilma, et oleks teostatud

nõuetekohane keskkonnamõjude hindamine. Kaevatavate ehituslubadega tuulikute rajamise

lubamine rikkus KeHJS ja EL loodusdirektiivist tulenevaid nõudeid, kuna sellega kahjustati

lubamatult loodusdirektiivi alusel kaitstavaid elupaiku. Kaebaja omandis olevale Saluputke

saarele kandub tuulegeneraatorite poolt tekitatav müra, mis ületab lubatavaid piirnorme. Välja

on jäänud selgitamata Enercon E-101 tuulegeneraatorite ohutsoon ning jäätükkide lendamise

kaugus ja võimalikkus.

2.3 Kaebajale ei saa ette heita, et ta pole piisavalt tõendanud tuulegeneraatoritest tekkivate

kahjulike mõjutuste ulatumist oma kinnistuni. Tuulegeneraatoritest tekkivate negatiivsete

mõjutuste ulatuse välja selgitamine oli vastustaja kohustuseks ning ta oli kohustatud seda

tegema enne kui väljastas ehitusload. Vastustaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mille

alusel ta oli 2012. aastal või 2006. aastal ehituslubade väljastamisel veendunud, et need ei

tekita ülenormatiivset müra, milline on nende ohutsoon jne. Kui vastustaja oleks ehituslubade

menetluse raames diskretsiooni kohaldanud korrektselt, oleks kohtumenetluses tõendid, mille

alusel vastustaja ehitusload välja andis. Selliseid tõendeid ei ole ning neid ei saa

kohtumenetluse raames esitada vastustaja eest kolmas isik.

Kaebajal puudub juurdepääs tuulegeneraatorite tehnilistele andmetele, samuti teabele, millal

töötavad tuulegeneraatorid täisvõimsusel ja millal mitte. Seetõttu on kaebaja esitanud mitmeid

teisi tõendeid, millest selgub üheselt, et Tuuleenergia OÜ poolt esitatud eksperthinnang ei ole

adekvaatne, sest teiste riikide eksperdid on nimetatud eksperthinnangus toodud tulemused

seadnud kahtluse alla. Samuti on teised eksperdid saanud samade tuulegeneraatorite müra

leviku osas hoopis teistsuguseid tulemusi (s.o palju kõrgemaid, kuid seda väidab Hendrikson &

Ko oma 2013. aastal koostatud eksperthinnangus). Rääkimata siinkohal asjaolust, et ka

Enercon E-101 tuulegeneraatorite tootja ise kinnitab, et tekkiv müra on palju tugevam

võrreldes sellega, mida väidab oma ekspertarvamuses Hendrikson & Ko.

2.4 Kuna antud juhul on vastustaja poolt välja antud ja kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktid

puudulikud ja motiveerimata ning sisuliselt õigusvastased, siis arvestades asjaolusid ei ole

eelmenetluse raames nimetatud haldusaktide üle kohtulikku kontrolli teostades võimalik välja

selgitada, kas need rikuvad kaebaja õigusi või vabadusi. Täielikult on teadmata kui kaugele

piirnorme ületav müra levib ja kui suur oht kaasneb jäätükkide lendamisega. Seega ei saa

kuidagi antud menetlusstaadiumis väita, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.

Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu on 20.12.2001 lahendites asjades nr

3-3-1-8-01 ja nr 3-3-1-15-01 selgitanud, et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse

läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke

õigusi -põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja

halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud

õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või

ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku

subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki,

kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada ka halduskohtus

kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi (p 22).

Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-9-08 punktis 15 leidnud, et kohus võib kaebuse üldjuhul

tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja

õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust

kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda. Haldusakti või toimingu

õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses.

2.5 Kaebeõiguse osas märgib kaebaja, et talle kuulub omandiõiguse alusel 1/3 mõttelist osa

Pärnumaal Varbla vallas Paatsalu külas asuvast Salumetsa, Havi ja Kivi kinnisasjast

(kinnistusregistri

registriosa

nr 4327606, katastritunnused 86301:003:0005, 86301:003:0112 ja 86301:003:0113, pindalad

2,3ha, 1407m² ja 5178m²). Vastavalt Maa-ameti kaardiserveri väljavõttele jääb kaebajale

kuuluv

Salumetsa

katastriüksus

(Saluputke

saar)

Dorbeki

maaüksuselt

asuvast

tuulegeneraatorist nr 1 ca 900m kaugusele. Kaebajale kuulub ka omandiõiguse alusel 1/3

mõttelist osa Pärnumaal Varbla vallas Paatsalu külas asuvast Nurga kinnisasjast

(kinnistusregistri registriosa nr 3609306, katastritunnus 86301:003:0077, pindala 12112 m²,

sihtotstarve 100% elamumaa). Kuigi Nurga kinnistu jääb Dorbeki maaüksusel asuvast

tuulegeneraatorist nr 1 ca 1,7km kaugusele, ja tuulegeneraator nr 2 on veelgi kaugemal, on

mõlemad tuulegeneraatorid Nurga kinnistult näha ning kaebaja saab kinnitada, et ka nimetatud

kinnistule kandub tuulegeneraatorite töötamisest tekkiv müra. Kaebajale kuuluv Saluputke saar

asub üle lahe Dorbeki maaüksuse vastas. Seega piirneb Saluputke saar Dorbeki maaüksusega,

kuhu on ehitatud tuulegeneraator nr 1. Lisaks asuvad kaebajale kuuluvad kinnistud Väinamere

Natura alal. Tühistamiskaebuse rahuldamine eeldab üldjuhul seda, et lisaks haldusakti

õigusvastasusele peab see rikkuma kaebaja subjektiivseid õigusi. Keskkonnaasjades on aga

võimalik kaebuse esitamine puutumuse tõttu ning teatud juhtudel ka populaarkaebusena.

Kaebaja leiab, et tal on õigus nõuda ehituslubade õigusvastasuse tuvastamist ja kastutuslubade

tühistamist nii isiklike õiguste rikkumise tõttu, puutumuse tõttu, kui populaarkaebuse

esitamise teel.

2.5.1 Vaidlustatud kasutusload ja ehitusload rikuvad kaebaja subjektiivseid õigusi.

Subjektiivne avalik õigus tuleneb menetlusvigadest vaidlusaluste haldusaktide andmisel.

Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-25-02 märkinud, et juhul, kui ehitusluba on õigusvastane

objektiivses mõttes, rikub see luba ka kaebaja õigusi (p 23). Kaebajal on subjektiivne õigus

nõuda ja kaitsta oma omandiõigust seeläbi, et tema naaberkinnistul toimuks ehitustegevus

kooskõlas kehtestatud detailplaneeringuga ja kooskõlas ehitustegevust reguleerivate

normidega. Antud juhul toimus ehitustegevus vastuolus detailplaneeringuga, ehituslubade ja

kasutuslubade väljaandmine toimus menetlusnorme ja seaduse nõudeid jämedalt rikkudes.

Varbla Vallavalitsus andis välja ehitusload, kuigi Pärnumaa keskkonnateenistus, seda oma

10.11.2006 kirjaga nr 38-3-1/3595 selgesõnaliselt keelas. Täielikult jäi välja selgitamata, kas

vaidlustatud ehituslubade alusel püstitatavad tuulegeneraatorid üldse sobivad ümbrusesse, kus

ümberringi on Natura ala, üldplaneeringuga määratud looduslik puhkeala ja ka ca 500m

raadiusesse jäävad mitmete inimeste kodud. Seega tuleneb kaebaja kaebeõigus ehituslubade

õigusvastasuse tuvastamiseks ja kasutuslubade tühistamiseks Varbla Vallavolikogu 28.04.2005

määrusest nr 8, mille punkt 35.1 sätestab, et täiendavad hoonestamise nõuded

pärandkultuurmaastike, väärtuslike maastike, rohevõrgustiku, looduskaitse- NATURA 2000,

võtmebiotoopide ja märgaladel antakse vastavate aladega tegelevate ametkondade poolt. Nagu

kaebaja on juba korduvalt rõhutanud, siis vastavad ametkonnad ei ole ehituslubasid

kooskõlastanud. Seega tuleneb kaebaja kaebeõigus ehitusseaduse (EhS) § 24 lg 1 punktist 1,

mille järgi peab ehitusprojekt olema kooskõlas kehtestatud detailplaneeringuga.

Kaebaja omandiõigusega kaasnevat (Saluputke saare osas) subjektiivset õigust ei saa

kahandada Saluputke saare kui kinnistu sihtotstarve ega asjaolu, et nimetatud kinnistul ei asu

ehitisi. Tuulegeneraatoritelt levib Saluputke saarele müra, mis häirib saarel puhkamist.

Tuulegeneraatorid on saarelt näha, need on detailplaneeringus kehtestatust mastaapsemad ja

visuaalselt antud piirkonda ebasobivamad. Saluputke saar nagu ka kogu Tamba küla rannik

ning ka Nurga kinnistu jääb Väinamere Natura hoiualale ja loodusalale. Varbla valla

üldplaneeringu kohaselt on tegemist loodusliku puhkealaga ja supelrandade reservmaaga.

Tuulegeneraatorite poolt tekitatav müra ületab Saluputke saarel lubatud normtaset. Riigikohtu

lahendis asjas nr 3-3-1-56-12 on Riigikohus märkinud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse

[TsÜS] § 54 kohaselt on kinnisasjaga püsivalt ühendatud taimed kinnisasja olulised osad.

[Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus] KeHJS § 4 defineerib

keskkonnamõju muuhulgas kui tegevusega eeldatavalt kaasneva vahetu või kaudse mõju

inimese varale. KeHJS § 3 punkti 2 eesmärgiks ei ole küll otseselt isikute omandiõiguse kaitse,

kuid selle sättega kaitstakse käesoleval juhul õigushüve, mis on samaaegselt ka omandiõiguse

kaitsealas. Eeltoodust tulenevalt on kaebajal kaebeõigus. Kaebaja on omandanud naabruses

asuva kinnistu 2011. aastal teadmisega, et see asub Natura 2000 alal, mis on looduskaitse all,

looduslikult väga kaunis kohas ja kus elab hulgaliselt looduskaitse all olevaid linde. Kaebaja

kasutab oma omandis olevat kinnistut nn looduses puhkamiseks ning kinnistul on tema jaoks

ennekõike esteetiline väärtus. Kõik uued tehnilised rajatised, mis võivad selle visuaalset ilu või

seal asuva looduse mitmekesisust rikkuda, rikuvad ka kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna need

kahjustavad kinnistu väärtust ja eesmärgipärast kasutamist. Seda eriti olukorras, kui eeltoodud

õigusi rikutakse viisil, kus kohaliku omavalitsuse poolt antakse ehitusload välja vastusolus

kehtestatud

detailplaneeringuga

ja

eirates

seadustes

sätestatud

kohustuslikke

kooskõlastusnõudeid.

Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine seisneb ka kaebaja kinnistul asuvate looduväärtuste

kahjustamises. Kaebeõiguse tunnustamiseks ei pea maaomanik tõsikindlalt tõendama, et tema

kinnistul asuvaid looduväärtusi tingimata kahjustatakse (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-56-

12). Kaebajal on kaebeõigus tulenevalt tema kinnistul asuvate Natura 2000 võrgustiku kaitse-

eesmärgiks olevatele loodusväärtustele (liigid, elupaigatüübid) avaldatavast võimalikust mõjust

juhul, kui vaidlusaluse tegevuse võimalikud negatiivsed mõjud ala kaitse-eesmärgile või

terviklikkusele ei ole välistatud. Antud juhul on ilmne, et negatiivsed mõjud on olemas, seda

on kinnitanud nii detailplaneeringu raames teostatud keskkonnamõjude hindamine, kui ka

kaebaja enda poolt antud selgitused ja tõendid. Seega negatiivsed mõjutused kaebaja kinnistul

asuvatele loodusväärtustele ei ole välistatud.

2.5.2 Kaebajal on vaidlustatavate haldusaktidega puutumus. Riigikohtu praktika kohaselt (vt

lahend asjas nr 3-3-1-87-11, p 17 ja selles viidatud praktika) ei eelda puutumus kaebeõiguse

alusena kaebaja õiguste rikkumist, vaid tegemist on eraldiseisva kaebeõiguse alusega. Kui

kaebus on esitatud puutumuse motiivil, ei tuvasta kohus kaebaja subjektiivsete õiguste

rikkumist, vaid kontrollib haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad

kaebaja huve, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või

mitte (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-87-11). Täpsemalt peavad olema täidetud järgmised

kriteeriumid: 1) vastava tegevuse oluline ja reaalne mõju isiku kaitstavatele põhjendatud

huvidele; 2) põhjuslik seos tegevuse ja tagajärje vahel; 3) tagajärje saabumise piisav tõenäosus.

Kaebaja huviks on puhata looduslikus, vaikses ja rikkumatus keskkonnas. Kaebaja huve

mõjutab tuulikutest lähtuv müra ka juhul, kui müra ei ületa normtasemeid. Samuti avaldab

kaebaja huvidele olulist ja reaalset mõju tuulikutega kaasnev oluliselt suurem negatiivne

visuaalne häiring, jäätükkide lendamise oht tema kinnistuga piirnevale veekogule ja

kallasrajale. Kaebaja huve mõjutab oluliselt ja reaalselt ka tuulikute negatiivne mõju

Väinamere linnu- ja loodusalal kaitstavate liikidele ja elupaikadele. Viimased moodustavad

olulise osa looduslikust keskkonnast, mille säilimisele kaebaja huvid suunatud on. Tähtsust ei

oma asjaolu, kas kaebaja elab nimetatud kinnistutel või mitte, mis on selle sihtostarve ning kas

seal asub ehitisi. Isiku ajutine eemal viibimine oma kinnistult ei ole aluseks puutumuse

mittetunnistamiseks, kuna isiku huvi teatud väärtuste säilitamise vastu säilib ka juhul, kui ta

nende väärtustega pidevalt ja vahetult kokku ei puutu.

2.5.3 Kaebaja kaebeõigus tuleneb ka planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lõikest 1. Antud asjas on

väljaantud ehitusload ja nende alusel ehitamine toimunud vastuolus kehtiva planeeringuga.

Tuulegeneraatorite tüüp ei vasta planeeringus ettenähtud tüübile, sest rajatud on kõrgemad ja

võimsamad, samuti on tuulegeneraatorid rajatud teise asukohta kui planeeringuga oli ette

nähtud. Planeeringu muutmine võib toimuda üksnes PlanS-s sätestatud korras, mitte ehitusloa

andmisega. Kuivõrd ehitusluba on vastuolus planeeringuga, rikub selline ehitusluba kaebaja

õigust.

2.6 Tuvastamiskaebuste põhjendatud huvina toob kaebaja välja järgmise.

Kaebajal on tuvastamise vastu põhjendatud huvi, kuna tal on kaevatavate haldusaktidega

otsene ja isiklik puutumus. Soovitud tuvastus annab kaebajale ka selge eelise ehk õigusliku

kasu.

Varbla Vallavalitsuse poolt diskretsiooni kohaldamata jätmine on põhjendatud tunnistada

õigusvastaseks, kuna selline tegevus on rikkunud kaebaja naabrusõigusi ning toonud talle

kaasa olukorra, kus ehitusload ja kasutusload ei vasta detailplaneeringule ning on välja antud

vastuolus erinevate asjas kohalduvate õigusnormidega.

Eelmenetlusstaadium ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et ehituslubade tuvastamiskaebus

ei saaks kuidagi kaasa aidata kaebaja õiguste kaitsel. Kasutuslubade väljastamisega

ehituslubade kehtivus tagasiulatuvalt ei lõpe. Samuti ei lõpe ehituslubade kehtivus juhul, kui

halduskohus peaks kasutusload tühistama. Sellisel eeldusel võib kaebaja pärast kasutuslubade

tühistamist olla jällegi olukorras, kus oma õiguste kaitseks on vajalik vaielda ehituslubade

tühistamise ja õiguspärasuse üle (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu määrus asjas nr 3-13-70013).

Peale kasutuslubade tühistamist võib ehituslubade kehtivus taastuda, kuid kaebaja huviks on

saada kohtulahend, millega oleks üheselt tuvastatud ehituslubade õigusvastasus ning kindlaks

tehtud

asjaolu,

et

ehituslubade

aluseks

olev

ehitusprojekt

ei

vasta

kehtestatud

detailplaneeringule.

Seoses nõuetega tuvastada Varbla Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasus, märgib kaebaja

seesuguse nõude eesmärgiks olevat saavutada vastustaja poolt uue korrektse ja seaduse

nõudeid järgiva haldusmenetluse läbiviimine (KeHJS ja HMS sätestavad koostoimes, et

keskkonnamõjude hindamise menetlus tuleb läbi viia avatud menetluses, mille raames on

kaebajal võimalik osaleda, esitades oma seisukohti ja kaitstes oma õigusi). Sellisel juhul on

vastustaja kohustatud uute ehituslubade menetluse raames võtma kõik seadustest tulenevad

kooskõlastused. Kuna Tamba poolsaar jääb Natura 2000 alale, kus asuvad esmatähtsad liigid ja

elupaigad, siis uue menetluse läbiviimisel peab vastustaja muuhulgas järgima KeHJS §-dest 29

ja 45 tulenevaid nõudeid.

3. Vastustes (V kd, tl 86–96, 99–103) korrigeeritud kaebusele on vastustaja ja kolmas isik

Tuuleenergia OÜ esitanud taotlused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, põhjusel, et kaebajal

puudub kaebeõigus; kaebus ei ole tähtaegne (vastustaja), ja kaebus on perspektiivitu (kolmas

isik).

3.1 Vastustaja leidis taotluses järgmist.

3.1.1 Kaebaja ei ole põhjendanud oma subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebaja tugineb oma

subjektiivsete

õiguste

rikkumise

selgitamisel

populaarkaebuse

esitamise

alustele.

Subjektiivsete õiguste rikkumisele tugineva kaebuse esitamise eelduseks saab olla ainult

kaebaja õiguslikult kaitstava subjektiivse õiguse rikkumise tõendatud fakt. Riigikohus on asjas

nr 3-3-1-3-06 leidnud, et kaebaja väide detailplaneeringu nõuete rikkumisest ei saa olla

kaebuse rahuldamise aluseks, kui sellega ei kaasne kaebaja õiguste rikkumine. Kaebaja on oma

väidetes üldsõnaline ning vaidlustatud haldusaktidest tingitud subjektiivsete õiguste rikkumine

ei ole tõendatud. Kaebuse alusel tekib küsimus, kas kaebaja on täitnud tõendamiskohustuse

(HKMS § 38 lg 1 p 8).

Kaebaja ei saa subjektiivsete õiguste rikkumise põhistamisel tugineda omandiõiguse kaitsele.

Kaebajal puudub õiguslikult kaitstav huvi tõrjuda temale kuuluva kinnistuga samas piirkonnas

rajatiste püstitamist kehtivate ehituslubade alusel. Kaebaja kinnistuga samas piirkonnas aset

leidva ehitustegevuse näol ei ole tegemist omandiõiguse riivega, mis oleks kohtulikult kaitstav.

Lähtudes kaebaja kinnistu asukohast peaks selline piirkond ulatuma 1–1,5km raadiusesse

mistahes kinnistust, mis oleks aga põhjendamatu ja õiguslikult mitterealiseeritav.

Ringkonnakohus märkis 21.12.2006 lahendis asjas nr 3-06-2228 ja 08.12.2009 lahendis asjas

nr 3-08-1646, et huvi isikule kuuluva kinnistu läheduses ehitustegevuse õiguspärase

läbiviimise suhtes ei ole avaliku õiguse normidega kaitstav, kui ehitustegevuse õigusvastasus

ise isiku subjektiivseid õigusi ei riku. Seega ei saa kaebaja oma kaebeõiguse põhistamisel

tugineda huvile ehitustegevuse õiguspärasuse suhtes (arvestades ka kaebaja kinnistu kaugust

tuulegeneraatoritest ja kaebaja puutumust tuulepargiga) ning peab tõendama seda, et väidetav

ehitustegevuse õigusvastasus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Sellist asjaolu ei ole kaebaja

tõendanud.

Tuulegeneraatorite püstitamine või nende kasutuselevõtmine ei kahjusta kaebaja subjektiivseid

õigusi ja kaebaja kinnistutele ei saa levida tema subjektiivseid õigusi rikkuda võivad mõjutused

(nagu ülenormatiivne müra või jää). Tuuliku müra mõjuala ulatus on oluliselt väiksem kui

kaebaja kinnistu ja tuuliku vahemaa (ca 940m) ning selliste kahjulike mõjutuste ulatumine

kaebaja kinnistuteni ei ole tõendatud ega võimalik. Selliste kahjulike mõjutuste ulatumist ei

toeta ka tuulegeneraatorite kavandamisel läbi viidud põhjalikud mõjude hindamised. Näiteks

ulatub Natura hindamise aruande p 1.8 kohaselt tuulegeneraatori mistahes maksimaalne mõju

kõige tundlikuma haudelinnustiku osas 600 meetrini, teiste liikide osas on mõjuala valdavalt

oluliselt väiksem. Kaebaja väited tema kinnistutele ulatuda võivate kahjulike mõjutuste kohta

on paljasõnalised ning eluliselt ebausutavad. Kaebaja väited temale kuuluvale kinnistule

ulatuva ülenormatiivse müra kohta on muu hulgas ümber lükatud kolmanda isiku poolt kohtule

esitatud

tuulegeneraatori

tehniliste

andmete

ja

mõõtetulemustega

ning

OÜ Hendrikson & Ko ja OÜ Adepte Ekspert eksperthinnangutega. Eksperthinnanguga on

tõendatud hoopis see, et kaebuses kirjeldatud negatiivse mõju levik kaebaja kinnistutele ja

sellest tulenev oht elule või tervisele ei ole võimalik.

Kinnistu väärtuse langusele tugineb kaebaja puutumuse põhjendamisel. Kinnistute väärtus on

metoodiliselt valdkonna ekspertide poolt hinnatav. Kaebaja ei ole kinnistu väärtuse languse

kohta esitanud ühtegi tõendit. Kaebaja vaatevälja, miljöö või olemasoleva keskkonna

muutumine ei ole asjaolu, mida saaks subjektiivse õigusena kaitsta (vt Riigikohtu lahend asjas

nr 3-3-1-29-10, käesolevas kohtuasjas Tallinna Halduskohtu 25.10.2013 määruse p 9.2.1).

Kaebaja subjektiivne õigus ei saa seisneda ootuses, et tema kinnistult avanev vaade või muud

esteetilised kriteeriumid säilivad kinnistu omandamise järel muutumatuna, ümbruskonda ei

püstitata mistahes rajatisi, mis võiksid potentsiaalselt avaldada mõju keskkonnale ning sellist

ootust edaspidi õiguslikult tagatakse (liiatigi olukorras, kus kehtiv detailplaneering ja selle

alusel antud ehitusload nägid juba kinnistu omandamise ajal ette tuulepargi püstitamise).

Kaebaja omandas Nurga kinnistu kinnistusraamatust nähtuvalt 22.11.2011 asjaõiguslepingu

alusel ning Salumetsa (Saluputke saar), Havi ja Kivi kinnistud 28.07.2011 sõlmitud

asjaõiguslepingu alusel. Tamba tuulepargi detailplaneering oli kehtestatud ca 8 aastat varem

(19.08.2003). 2006. aastal oli tuulepargi rajatiste püstitamiseks väljastatud ehitusload, ning

ajavahemikul 2002–2009 oli läbitud keskkonnamõju hindamise ja Natura hindamise menetlus.

Nimetatud menetlusetappe kajastati korduvalt ajakirjanduses juba enne kinnistu omandamist

kaebaja poolt. Kaebaja ei saanud kehtiva planeeringu alusel tuulepargi alaks kavandatud

maatükiga samas piirkonnas asuva kinnistu omandamisel eeldada, et kinnistu ümber säilib

vaade muutumatult. Kehtiva planeeringu ja ehituslubade alusel pidi kaebaja, vastupidi,

eeldama tuulepargi püstitamist. Tuulikute püstitamine iseenesest ei saa rikkuda kaebaja

subjektiivseid õigusi ning kaebaja huvi takistada kehtiva planeeringu ja kehtivate ehituslubade

alusel tuulepargi püstitamist ei saa olla kohtulikult kaitstav huvi.

Kaebaja kinnistul kehtiv hoiuala kaitse-eeskiri ei sisalda absoluutseid majandustegevuse

piiranguid. Looduskaitseseaduse (LKS) § 14 kohaselt kehtivad hoiualal üldised kitsendused,

mis eeldavad teatud tegevusteks kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut ning LKS §-ga 32

sätestatakse hoiualal täpsemad majandustegevuse piirangud. Hoiualal on majandus- ja

ehitustegevus võimalik ja kaebaja pidi kinnistu omandamisel sellega arvestama.

Kaebaja väited Tamba tuulepargi rajamisega keskkonnale (sh Natura 2000 alale) tekitatava

kahju kohta on tuulegeneraatorite püstitamisele eelnevat menetlust arvestades paljasõnalised

ning tõendamata. Kaebaja ei ole tõendanud, põhjendanud ega põhistanud puutumust mistahes

keskkonnakaitsest tuleneva kaebaja subjektiivse huviga, mida kohus saaks kaaluda.

Halduskohtumenetluses ei saa kaitsta kaebaja huve, mida kaebaja ei suuda konkretiseerida.

Kaebaja viitab kaebeõiguse põhistamisel Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-56-12, kus

käsitleti kinnisasja oluliseks osaks olevate taimede kahjustamist kaebeõiguse alusena. Selline

viide ei ole asjakohane. Viidatud kohtuasjas pidas kohus esitatud tõendite alusel

naaberkinnistule ehitatava drenaaži ulatuslikku kuivendavat mõju nii oluliseks, et pidas kaebaja

kinnistul asuva taimestiku mõjutamist tõenäoliseks. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis

võimaldaksid tema kinnistutele negatiivsete mõjutuste levimist tõenäoliseks pidada. Vastupidi,

kinnistute asukohta ja võimaliku mõju kohta kogutud andmeid arvestades oleks selline mõjutus

äärmiselt ebatõenäoline. Ettevaatusprintsiip, mille kaebaja välja toob, ei ole rakendatav selleks,

et leevendada mistahes Natura alal asuva kinnistu omaniku subjektiivsete õiguste rikkumise

tõendamiskoormist. Käesoleval juhul ei eksisteeri mitte teaduslik ebakindlus, vaid on kogutud

hulgaliselt andmeid (sh Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud Natura keskkonnamõju

hindamise aruanne) Natura ala suhtes (see hõlmab ka kaebaja kinnistu) negatiivse mõju

puudumise kohta.

Kaebaja taotlused ei ole suunatud mitte tuulegeneraatoritest kui ehitistest lähtuva negatiivse

mõju vältimisele (sellist mõju ei eksisteeri ja kaebaja ei ole seda ka tõendanud), vaid tuulepargi

käitamise takistamisele. Tuulepargi käitamise takistamine iseenesest ei saa olla õiguslikult

kaitstavaks huviks, mille tagamiseks kohus saaks kaebaja taotluse rahuldada. Tuulepargi

kasutamine ja sellega kaasnev mõju peab seonduma mingi konkreetse kaebaja õiguse ja

huviga, ning kaebuse rahuldamine peaks sellise tõendatud õiguse või huvi kaitset veenvalt

tagama. Selline tõendatud õigus või huvi puudub ning kaebaja taotluste rahuldamine ei saaks

tema väidetavatele subjektiivsete õiguste kaitsele kaasa aidata.

3.1.2 Kaebaja ei ole ära näidanud olulist ja reaalset puutumust, mis võiks olla kaebeõiguse

aluseks. Kaebaja tugineb puutumuse alusel tekkinud kaebeõiguse põhjendamisel Riigikohtu

praktikale kaebeõiguse kohta keskkonnaasjades. Esiteks ei ole kaebuse näol tegemist

keskkonnaasjaga, kus puutumus saaks üldse kaebeõiguse aluseks olla.

Kaebaja peab puutumusele tuginemiseks tõendama, et tuulegeneraatorite püstitamine mõjutab

oluliselt ja reaalselt tema kaitstavaid huvisid. Puutumusele tugineva kaebuse esitamisel langeb

puutumuse tõendamise koormis kaebajale: kaebuse esitaja peab puutumusele tuginedes ära

näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt

võimalust, et tegevus või kavandatud tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema

oluline ja reaalne (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-86-06 ja nr 3-3-1-68-11). Riigikohtu

praktikast nähtuvalt on kaebeõiguse tekkeks vajalik tõendada nii vaidlustatava tegevusega

seotud asjaolusid (objektiivne alus, nagu käesoleval juhul väidetav ülenormatiivne müra) kui

ka kaebaja olulist ja reaalset puutumust sellise faktilise asjaoluga (subjektiivne alus). Kaebaja

ei ole mingilgi moel tõendanud ülenormatiivse müra esinemist ega ära näidanud, milline on

vaidlustatava tegevuse oluline ja reaalne puutumus tema huvidega. Kuigi Riigikohtu praktika

kohaselt ei ole puutumusele tuginedes vajalik tuginemine subjektiivsete õiguste rikkumisele,

tuleb kaebaja õiguslikult kaitstav huvi siiski tõendada. Kaebaja peab lisaks faktilisele asjaolule,

õiguslikult kaitstavale huvile ning olulisele ja reaalsele puutumusele tõendama ka seda, et

väidetavalt rikutud normid kaitsevad just kaebaja õigusi (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-87-

11).

Tuulegeneraatorite negatiivse mõju esinemine on välistatud kahe eksperdi poolt ning väiteid

negatiivse mõju kohta ei toeta ka tuulegeneraatorite püstitamise keskkonnamõju hindamine.

Kaebaja ei ole ära näidanud olulist ja reaalset puutumust muude püstitatud tuulegeneraatoritest

tingitud asjaoludega. Kaebuses viidatakse küll kaebaja kaasomandisse kuuluva saare

kasutamisele puhkamiseks ning piirkonnas elavatele liikidele ja elupaikadele, kelle säilimist

kaebaja soovib. Kaebaja väited puutumuse kohta on üldsõnalised ja tõendamata. Kaebaja

puutumuse tuulegeneraatoritest tingitud väidetavate mõjutustega seab kahtluse alla ka asjaolu,

et kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei ela kaebaja tema kaasomandisse kuuluvatel kinnistutel

ega tõenäoliselt ka Eestis. I.G. on 22.10.2013 kohtule esitatud seisukohas selgitanud, et kaebaja

nägi alles 2012. aasta detsembris (s.o aasta pärast kinnistute kaasomandisse omandamist)

esmakordselt, et tuulikuid ehitatakse. I.G.i selgituste kohaselt oli kaebaja seotud PhD

õpingutega UCL-s (University College London). Avalikust veebiotsingust nähtuvalt on kaebaja

märkinud oma sotsiaalvõrgustiku Facebook profiilis elukohaks Inglismaa, Londoni. Seega ei

saa kaebajal eksisteerida kaebuses väidetud puutumust, mis võiks olla aluseks kaebeõiguse

tekkimisele.

3.1.3 Populaarkaebuse esitamiseks puudub seadusest tulenev alus. Populaarkaebuse esitamise

õigust ei saa põhistada väidetega, et välja antud ehitusload ja nende alusel ehitamine on

toimunud vastuolus kehtiva planeeringuga. Populaarkaebuse esitamine on võimalik ainult

juhul, kui seadus selle õiguse otsesõnu ette näeb (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-86-06,

p 16). Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lõike 1 kohaselt on isikul õigus pöörduda planeeringu

kehtestamise otsuse vaidlustamiseks kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal isik sai

teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus

seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema

vabadusi. Kaebaja ei vaidlusta planeeringu kehtestamise otsust ja see ei oleks kaebetähtaja

ilmse möödumise tõttu ka võimalik. HKMS § 44 lõike 1 kohaselt võib kaebusega

halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Ehitusseadusest (EhS) ei tulene

isikule õigust esitada kaebus ehitusloa või kasutusloa tühistamiseks avalikes huvides.

3.1.4 Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Kaebaja taotluste lahendamine ei ole

osaliselt ka võimalik. Kohus lõpetab HKMS § 124 lõike 2 alusel menetluse, kui kaebus on

esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kaebuse haldusakti või toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib HKMS § 46 lõike 5 kohaselt esitada kolme aasta

jooksul haldusakti andmisest arvates. 25.01.2006 väljastatud ehituslubade nr 212 ja 213

õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ning ehituslubade nr

212 ja 213 õigusvastasuse tuvastamise taotlust ei ole võimalik 22.01.2013 kaebuse alusel

lahendada.

3.1.5 Tuvastamiskaebuse esitamise eeldused ei ole täidetud. HKMS § 45 lõike 2 kohaselt võib

tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.

Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks,

kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

Hüvitamiskaebuse esitamine kaebaja poolt on perspektiivitu. Kaebaja omandas kinnistud

28.07.2011 ja 22.11.2011 asjaõiguslepingute alusel. Kinnistute omandamisel võis kaebaja

veenduda, et piirkonda on alates 2001. aastast kestnud menetluse alusel kavandatud

tuulegeneraatorid, mille mõju on viimati 2008.–2009. aastal hinnatud. Tuulegeneraatorite mõju

on hinnatud lähtudes nende tegelikust asukohast (rajatiste tegelikke asukohti kajastasid mh

korrektselt kõik Natura hindamise dokumentidele lisatud plaanid), kõrgusest, võimsusest jm

parameetritest. Kaebaja sai tuulepargist kaebuse kohaselt teada alles 2012. aasta lõpus.

Kaebajale väljastati ehituslubade koopiad 03.01.2013. Kaebajale väljastatud ehituslubade

koopiatele oli kantud tuulegeneraatorite asukoht, mis ühtib rajatiste paiknemisega looduses.

Kaebajale esitatud ehituslubade õigusliku aluse kontrollimisel võis kaebaja veenduda, et samad

koordinaadid on kantud ka detailplaneeringusse. Kaebaja omandas kinnistu olukorras, kus

tänaseks faktiliselt püstitatud tuulegeneraatorid ei saanud tema jaoks olla üllatuseks.

Kaebuses toodud eesmärk, et uue haldusmenetluse läbiviimisel kontrolliksid ja teostaksid

järelevalvet vastustaja poolt uute haldusaktide õiguspärase menetluse läbiviimise osas ka

asjaomased institutsioonid, ei saa olla tuvastamiskaebuse aluseks. Puudub alus eeldada, et

vastustaja viib mistahes järgneva haldusmenetluse läbi või annab haldusakti õigusvastaselt või

kehtivat menetluskorda eirates. Teiseks ei ole tegemist tõhusaima vahendiga HKMS § 45 lõike

2 tähenduses, sest rikkumise ilmnemisel on kaebajal õigus pöörduda oma õiguste kaitseks

halduskohtusse. Kolmandaks oleks äärmiselt ebaproportsionaalne ja koormav abinõu, mille

kohaselt tunnistatakse kolmandale isikule väljastatud kasutusload kehtetuks ainult põhjusel, et

tagada vastustaja haldustegevuse õiguspärasus.

Eksisteerib alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lõike 1 alusel.

3.2 Kolmas isik leidis taotluses järgmist. Tallinna Halduskohus on kaebaja kaebusega

analoogseid ehituslubade tühistamise kaebuseid (või tuulepargi ehitustegevuse peatamise

eesmärgist kantud kaebuseid) jätnud menetlusse võtmata põhjusel, et kaebajatel puudub

kaebeõigus, tänaseks juba seitsmel korral (haldusasjad nr 3-12-2589; 3-12-2590; 3-12-2591; 3-

12-2592; 3-13-143; 3-13-144; 3-13-146). Halduskohtu seisukohta kaebuste perspektiivituse

osas on kinnitanud nendes menetlustes ka Tallinna Ringkonnakohus. Kaebaja väited

kaebeõiguse olemasolu kohta on paljasõnalised ning selgelt otsitud. Tuulegeneraatorid ei riiva

kaebaja subjektiivseid õiguseid.

Kaebaja on erinevates kaebuse versioonides üritanud käesoleva menetluse raames peaaegu

kaks aastat põhistada kaebeõiguse olemasolu (sh enda subjektiivsete õiguste riivet). Seejuures

on kaebaja rõhunud kaebeõiguse põhjendamisel iga kaebuse versiooniga järjest uutele ja järjest

enam asjasse puutumatutele ja selgelt otsitud õigusinstituutidele. Kaebuse esimeses versioonis

põhjendas kaebaja enda kaebeõiguse olemasolu subjektiivsete õiguste väidetava riivega

argumendil, et kaebaja naaberkinnistul teostatakse õigusvastast ehitustegevust. Nüüdseks on

kaebaja rõhk enda subjektiivsete õiguste riive põhjendamisel liikunud müra ja jäätükkide

lendamise ning loodusväärtuste kaitse argumendile. Samuti on lisandunud väited, et kaebaja

kaebeõigus tuleb üldisest puutumusest haldusaktidega, et kaebajal on õigus esitada

populaarkaebust ning, et kaebajal ei lasu tõendamiskoorimist enda subjektiivsete õiguste riive

tõendamisel. Kaebajal ei eksisteeri kaebuse aluseks olevate asjaolude valguses kaebeõigust.

3.2.1 Vaidlustatavad haldusaktid ei riiva kaebaja subjektiivseid õiguseid. Kaebaja omandas

talle kuuluva kinnistu aastal 2011, millal oli teada, et kaebaja kinnistu naabrusesse rajatakse

tuulepark, ainuüksi sellel põhjusel on kaebaja puhul alusetu rääkida kaebeõiguse

eksisteerimisest. Tamba tuulegeneraatorid ei mõju negatiivselt kaebaja kinnistule (müra ning

jää), sest kinnistud on maatulundusmaad ning on tuulikutest piisavalt kaugel, et tuulikud

saaksid neile kasvõi teoreetiliselt negatiivset mõju omada. Vastustaja ei ole väljastanud

ehituslube õigusvastaselt ning igal juhul puudub igasugune seos ehituslubade väljastamise

menetluse õiguspärasuse/õigusvastasuse ning Tamba tuulikute poolse kaebaja subjektiivsete

õiguste võimaliku riive vahel.

Ebaõiged ning kohut eksitavad kaebaja väited, mille kohaselt on kaebaja kõikide vaidlusaluste

kinnistute näol üldplaneeringu järgi tegu loodusliku puhkealaga ning supelrandade

reservmaaga — esiteks ei ole kaebaja kinnistud kinnistusregistri andmetel puhkealad (tegemist

on maatulundusmaadega ning lähimast tuulegeneraatorist 1700 meetri kaugusel oleva Nurga

kinnistu näol on tegu elamumaaga) ning teiseks jäävad ka üldplaneeringu kaardist nähtuvalt

kaebaja kinnistud nö märgistamata alale, ehk tegemist on maaga, mille sihtotstarvet ei ole

üldplaneeringuga määratletud. Kaebaja väite loodusliku puhkeala ning supelrandade

reservmaa väärusele juhtis tähelepanu ka Tallinna Ringkonnakohus oma 03.04.2014 määruses

haldusasjas nr 3-13-70194, märkides, et eksitav on määruskaebuse esitaja väide, et Ilvese

kinnistu on looduslik puhkeala, mis sotsiaalministrimääruse nr 42 § 3 punkti 4 järgi on

I kategooria ala müra taotlustasemega öösel 45dB ja päeval 35dB. Nagu vastustaja õigesti

märgib, puudub Varbla valla üldplaneeringus määratlus „looduslik puhkeala“ ning vastavalt

pole üldplaneeringu kaardil sellist märget ka Ilvese kinnistu osas. Sõltumata kinnistute

kasutusotstarbest, ei oma Tamba tuulegeneraatorid (ja ei saagi omada) kaebaja kinnistutele

lubamatut negatiivset mõju, mida tõendab muuhulgas Hendrikson & Ko poolt 17.12.2013

koostatud ekspertarvamus. Ka sellele on Tallinna Ringkonnakohus oma 03.05.2014 määruses

haldusasjas nr 3-13-70194 juhtinud eraldi tähelepanu, märkides, et OÜ Hendrikson & Co poolt

17.12.2013 koostatud ekspertarvamuses (töö nr 1680A/13, Tamba tuulikupargi mürast,

varjutamisest ja jäätumisest) on üheselt välistatud tuulikutest lähtuvate negatiivsete mõjude

ulatumine kaebaja kinnistutele ja seeläbi ka tema elu/tervise ohtu seadmine. Seejuures asuvad

haldusasjas nr 3-13-70194 vaadeldud kinnistud lähimatest tuulegeneraatoritest 714 meetri ning

1,2km kaugusel ning käesolevas menetluses tähtsust omavad kaebajale kuuluvad Salumetsa ja

Nurga kinnistud asuvad lähimast tuulegeneraatorist vastavalt 900 meetri ning 1,7km kaugusel.

Seega on kaebaja väited tuulegeneraatorite negatiivsete mõjutuste kohta kaebaja kinnistutele

valed. Kui kohtul peaks, vaatamata eeltoodule, jääma kahtlus küsimuses, kas Tamba tuulikud

omavad negatiivset mõju kaebaja kinnistutele, on kõnealustel kinnistutel võimalik täiendavalt

läbi viia paikvaatlus või kohtu poolt vajalikuks peetavad uuringud. Tänaseks teostatud

uuringus (millise tulemusi on üle kinnitanud ka kaebaja lepingulise esindaja enda poolt tellitud

ekspertarvamus) on jõutud negatiivsete mõjude hindamisel samale järeldusele, millisele on

jõudnud vastustaja, kolmas isik ja ka Tallinna Ringkonnakohus: kaebaja kinnistutele puudub

tuulegeneraatoritest tulenev lubamatu negatiivne mõju.

Kaebaja seisukohad ehituslubade õigusvastase väljastamise ning ehituslubade õigusvastase

väljastamise ja kaebaja subjektiivsete õiguste riive olemasolu kohta paljasõnalised ja alusetud.

Esiteks ei ole vastustaja väljastanud ehituslube õigusvastaselt. Et tuulegeneraatorid ei oma

negatiivset mõju maatulundusmaale, on mh kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus

28.06.2013 käesoleva menetluse raames tehtud määruses. Teiseks puudub igasugune seos

ehituslubade väljastamise menetluse õiguspärasuse/õigusvastasuse ning Tamba tuulikute

poolse kaebaja subjektiivsete õiguste võimaliku riive vahel. Asjaolu, kas Tamba tuulikute

ehituslube menetleti õiguspäraselt või mitte, ei näita, kas ning kuidas omavad Tamba tuulikud

negatiivset mõju kaebaja kinnistutele. Õiguste riive peab olema reaalne, mitte tuletatav

oletatavast formaalsest rikkumisest. Kaebaja ei ole viidanud, millist subjektiivset avalikku

õigust ning millises ulatuses on Tamba tuulikute ehituslubade menetlemisel riivatud. Samuti ei

ole kaebaja põhjendanud, kuidas Tamba tuulikute ehituslubade väljastamisel tehtud

menetlusvead kasvõi teoreetiliselt saaksid kaebajale anda Tamba tuulikute kasutuslubade

tühistamiskaebuse esitamiseks kaebeõiguse. Kokkuvõtvalt jäävad kaebaja argumendid seoses

subjektiivse avaliku õiguse riive ning sealt tuleneva kaebeõigusega segaseks. Kõnealustest

argumentidest ei ole võimalik välja lugeda, milliste faktiliste ning õiguslike asjaolude pinnalt

tuleks kaebaja kaebeõiguse olemasolu jaatada. Kaebaja subjektiivse avaliku õiguse riive

argumendid on selgelt otsitud ning kinnitavad järjekordselt asjaolu, et kuivõrd Tamba tuulikud

kaebaja kinnistutele reaalset negatiivset mõju ei oma, üritab kaebaja enda kaebeõiguse

olemasolu meelevaldselt tuletada.

Ekslik on kaebaja seisukoht, et tal ei lasu tõendamiskoormist tõendamaks enda subjektiivsete

õiguste riivet ja et hoopiski vastustajal lasub kohustus tõendada, et tuulegeneraatorid ei oma

negatiivsed mõju kaebaja kinnistule. Kaebusest paraku ei ilmne, millele kaebaja käsitlus

rajaneb. HKMS § 59 lõikega 1 kohustatakse kaebajat tühistamiskaebuse esitamisel tõendama,

et tema õigusi on vaidlustatava haldusaktiga riivatud. Kaebaja on, selle asemel, et tõendada

enda õiguste reaalset riivet, asunud ründama kolmanda isiku ning vastustaja poolt kohtule

esitatud tõendeid, mis kinnitavad, et tuulegeneraatorid ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi.

Selliselt on kaebaja esitanud kohtule A4-formaadis 44-leheküljelise saksakeelse dokumendi,

tõendamaks, milline peab välja nägema päris standarditele vastav mürauuring; ning

Hendrikson & Ko poolt koostatud mürauuringu lähteandmed, eesmärgiga kahtluse alla seada

Hendrikson & Ko poolt teostatud mürauuringu tulemuse õigsus. Kaebaja on kõnealuste

dokumentidega üritanud leida mürauuringust formaalseid vigu, leides täiesti alusetult ning

otsitult, et tuulikute koorinaadid sisestati arvutiprogrammi valesti ning, et kasutatud on vale

ISO-standardit. Sellised väited on alusetud. Kokkuvõttes on täiesti alusetud ning tõendamata

kaebaja väited, mille kohaselt ei vasta Hendrikson & Ko poolt teostatud mürauuringu

tulemused tegelikkusele. Hendrikson & Ko poolt koostatud mürauuringu nõuetekohasust

kinnitab mh kaebaja esindaja enda poolt tellitud OÜ Adapte Ekspert arvamus

(keskkonnaspetsialist Piret Toonpere) ning Tallinna Ringkonnakohus 03.04.2014 haldusasjas

nr 3-13-70194 tehtud määruses.

Kaebuse esitaja on Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-56-12 valesti tõlgendanud. Riigikohus

jaatas nimetatud lahendis kaebeõiguse olemasolu läbi kaebaja subjektiivsete õiguste riive

olukorras, kus Natura 2000 alale ehitusluba andes ei olnud läbi viidud keskkonnamõjude

hindamist, rääkimata Natura 2000 ala mõjude hindamisest (rikutud oli KeHJS norme).

Riigikohus jaatas kaebeõiguse olemasolu tulenevalt asjaolust, et keskkonnamõjude hindamise

kohustuse korral ei olnud keskkonnamõjude hindamist läbi viidud ning seega ei olnud selge,

kas ja kuidas kavandatav tegevus kaebaja kinnistule (keskkonnale) mõjub. Käesoleval juhul ei

ole tegu Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-56-12 analüüsituga analoogse olukorraga. Tamba

tuulepargi rajamise raames on läbi viidud mahukas Natura hindamine. Tegemist oli avatud

menetlusega, kus kõigil huvitatutel oli võimalik osaleda. Natura hindamise kokkuvõttes leiti, et

kuigi mõningane negatiivne mõju on tuulepargil kaitsealale olemas, ei mõjuta kahe

tuuleturbiini paigaldamine ala kaitse-eesmärkide poole liikumist. Natura hindamise tulemusena

on Natura kaitseala valitseja andnud Tamba tuulepargi rajamiseks kooskõlastuse argumendil, et

tuulepark Natura alale negatiivset mõju ei oma. Lisaks on ka Ringkonnakohus Tamba

tuulepargi ehitustegevuse seaduslikkust hinnates kinnitanud, et tuulikute rajamiseks on andnud

kooskõlastuse Natura kaitseala valitseja. Seega, kuivõrd käesoleval juhul on Tamba tuulepargi

raames hinnatud keskkonnamõju, tuulepark ei oma kaitsealale negatiivset mõju ning tuulepark

on saanud vastavate ametkondade poolt kooskõlastuse, ei eksisteeri kaebajal kaebeõigust

Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-56-12 kirjeldatud alusel.

Kaebaja väited, mille kohaselt on keskkonnaministeerium keelanud Tamba tuulepargi rajamise

(sh vastavasisulised viited 2006. aasta keskkonnaministeeriumi kirjadele), on eeltoodust

tulenevalt kohut eksitavad ja igal juhul asjakohatud. Keskkonnaministeeriumi kirjad ei ole

mitte kuidagi seotud kaebaja subjektiivsete õigustega, veelgi enam, õiguste väidetava riivega.

On fakt, et Natura ala valitseja on andnud kooskõlastuse tuulepargi rajamiseks ja see on

leidnud tuvastamist ka jõustunud kohtulahendiga.

Kaebaja poolt kohtule esitatud brošüür jää langemise kohta pärineb aastast 2006 (nähtub

brošüüri jalusest). Tuulegeneraatorite ehituses on vahepealsel ajal jõutud uude arengujärku, kus

tootjad on oluliselt vähendatud tuulegeneraatorite tegevusest tulenevaid negatiivseid mõjutusi

ja samas tõstetud nende tootlikkust. Tamba tuulikud on hetkel maailmas saadaolevatest

tuulegeneraatoritest vaieldamatult ühed kaasaegsemad ning kasutavad lisaks brošüüris

sedastatule tehnoloogiliselt arenenumaid ning tulemuslikumaid leevendavaid meetmeid.

Täpsemalt reguleerib uue ajajärgu tuulik, milleks on ka Tambas kasutusel olev Enercon E-101

tuulik, automaatselt enda võimsust tuuletugevuse järgi. Tuuliku arvuti jälgib pidevalt, kas

tuuliku võimsus on vajalikus seoses tuuletugevusega. Kui tuuliku võimsus ja tuuletugevus ei

ole omavahelises lubatud seoses ning esineb kõrvalekalle normist (mis juhtub mh siis, kui

tuuliku labadele tekib jää, sest jää raskuse tõttu väheneb tuuliku võimus ning samuti muutuvad

tuuliku labade aerodünaamilised omadused), tuvastab arvuti kõrvalekalde ning lülitab tuuliku

välja. Sellisel juhul ei ole tuulikut enam kaugjuhitvalt võimalik käivitada. Vastutav personal

peab tuuliku kohapeal käivitama ning enne käivitamist tuvastama võimalikud ohud ja need

vajadusel likvideerima (sh eemaldama tekkinud jää). Tamba tuulikute tehnoloogia välistab

tuulikute labale tekkiva jääga kaasnevad ohud. Seega, laskumata sellesse, kas brošüüris toodud

väited võiksid ajaloolises retrospektiivis olla tõesed või mitte, siis täna Tambas kasutatavate

tuulikute puhul ei ole see asjakohane. Viimaks rõhutab kolmas isik veel kord, et kaebaja lähim

kinnistu asub tuulikust ca 900 meetri kaugusel, mistõttu ka kõige teoreetilisemate

stsenaariumite korral on välistatud tuulikulabadelt jää paiskumine kaebaja kinnistule. Sealt

tulenevalt ei saa tuulikute labadele tekkiv jää mitte kuidagi riivata ka kaebaja omandiõigust.

3.2.2 Kaebaja kaebeõigus ei tulene puutumusest vaidlustatavate haldusaktidega. Kaebaja ei ole

sõnagagi põhjendanud, kuidas on käesoleva vaidluse puhul tegu keskkonnaasjaga, millistes

asjades võib kaebaja seisukohtade kohaselt kaebeõigus tuleneda puutumusest haldusaktiga.

Käesoleval juhul ei ole tegemist keskkonnakaitseasjaga, kuna kaebuse esemeks ei ole

looduskeskkonda negatiivselt mõjutav tegevus ning vaidlustatavad haldusaktid ei ole tehtud

keskkonnaküsimuses. Keskkonnaasjades on puutumuskaebuse esitamise eelduseks kaebaja

oluline ning reaalne puutumus vaidlustatava haldusaktiga. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas

on täidetud kaebaja poolt välja toodud kriteeriumid, mis peavad puutumiskaebuse korral

kaebeõiguse eksisteerimiseks olemas olema. Igal juhul ei oma kaebaja olulist ning reaalset

puutumust vaidlustatavate haldusaktidega, sest Tamba tuulikute kasutusload ei oma olulist ning

reaalset mõju kaebaja huvidele ning tuulikute kasutuslubade väljastamine ei oma negatiivseid

tagajärgi kaebaja jaoks. Kaebaja soovib peatada rohelise energia projekti, millise mõju

keskkonnale on ilmselgelt positiivne. Lisaks on kohtud varasemalt seitsmel korral eitanud

käesoleva asjaga analoogsetes asjades keskkonnakaitse-alase kaebeõiguse olemasolu. Kaebaja

kaebus on kantud kaebaja isiklikust huvist, milliseks on tuulepargi rajamise takistamine

kaebajale kuuluvate kinnistute piirkonda (olukorras, kus tuulikud kaebaja kinnistutele reaalset

negatiivset mõju ei oma).

3.2.3 Kaebajal ei eksisteeri õigust esitada populaarkaebus PlanS § 26 lõike 1 alusel. PlanS § 26

ei ole kohaldatav kasutusloa vaidlustamise puhul, vaid kohaldub olukorras, kus vaidlustatavaks

haldusaktiks on planeeringut kehtestav haldusakt. Detailplaneering kehtestati aasal 2003, s.o 11

aastat tagasi, mistõttu on detailplaneeringu vaidlustamiseks ettenähtud tähtajad igal juhul

möödunud.

Tamba tuulikud ei oma negatiivset mõju kaebaja kinnistutele, mistõttu puudub kaebajal

HKMS § 44 lõikele 1 tuginedes kaebeõigus. Et Tamba tuulikud ei oma reaalset negatiivset

mõju kaebaja kinnistutele, kinnitab kolmanda isiku hinnangul mh ka fakt, et kaebaja on

põhjendanud kaebeõiguse olemasolu läbi täiesti asjasse puutumatute ning selgelt otsitud

õigusinstituutide.

4. 09.01.2015 kohtunõudega (V kd, tl 112) andis kohus menetlusosalistele võimaluse esitada

vastustaja ja kolmanda isiku Tuuleenergia OÜ taotlustele vastavalt omapoolseid seisukohti.

4.1 Kaebaja palub vastustaja ja kolmanda isiku Tuuleenergia OÜ taotlus kaebuse läbi

vaatamata jätmiseks rahuldamata jätta (V kd, tl 121–130). Kaebaja leiab, et tal siiski on

kaebeõigus tuginedes subjektiivsete õiguste rikkumisele, tuginedes puutumusele (tegemist on

ka keskkonnakaitseks esitatud kaebusega) ning ka õigus esitada populaarkaebus (ehitusload ja

kasutusload on väljastatud vastuolus kehtestatud detailplaneeringuga).

Kaebaja märgib kaebeõiguse osas järgmist. HKMS § 121 lg 2 punktiga 1 sätestatakse, et kohus

võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Seega õigustab kaebeõiguse

ilmselge puudumine HKMS § 121 lg 2 punktist 1 alusel kaebuse läbi vaatamata jätmist üksnes

juhul, kui kaebeõigus on välistatud õiguslikel põhjustel, mitte asjaolude tõendamatuse tõttu.

Kaebuse tagastamine ja läbi vaatamata jätmine ei ole lubatav, kui kaebuse eduväljavaated

võivad tunduda menetluse alguses kesised tulenevalt vähestest või nõrkadest tõenditest.

Vastustaja kohustuseks oli enne ehituslubade ja kasutuslubade väljaandmist kaaluda ja välja

selgitada kõik tuulegeneraatoritest tekkivad negatiivsed mõjutused ja panna paika nende

levimise ulatus ning seejärel kaaluda, kas nii kõrged ja võimsad tuulegeneraatorid on antud

piirkonda sobivad või riivavad nad kolmandate isikute õigusi ning neid sinna ehitada ei tohi.

Seda tehtud ei ole. Kaebajal puudub juurdepääs tuulegeneraatorite tehnilistele andmetele,

samuti teabele, millal töötavad tuulegeneraatorid täisvõimsusel ja millal mitte. Seetõttu on

kaebajal väga raske, kui et mitte võimatu esitada tõendeid negatiivsete mõjutuste kohta.

Tuulegeneraatoritest

tekkivate

negatiivsete

asjaolude

levimise

ulatus,

intensiivsuse

väljaselgitamise ja tõendamise kohustus on vastustajal ning nimetatud asjaolud oleks vastustaja

pidanud välja selgitama enne ehituslubade väljastamist, mitte tagantjärele kolmanda isiku poolt

kohtumenetluse raames esitatud kallutatud, ebaadekvaatsete, varjatud ja moonutatud teabega

tõendite abil (Kuido Kartau eksperthinnang on ebaadekvaatne, sest selles esitatud seisukohad

tuginevad moonutatud ja ekslikele andmetele, mistõttu on tegemist täiesti kõlbmatu tõendiga).

Eeltoodust tulenevalt on lubamatu antud olukorras asuda seisukohale, kaebajal puudub

kaebeõigus, kuivõrd ta ei ole piisavalt veenvalt tõendanud oma õiguste rikkumist. Ka

vastustaja ei ole piisavalt tõendanud asjaolu, et kaebajal õiguste rikkumist ei esine. Sellises

olukorras ei ole lubatav jätta kaebust läbi vaatamata põhjusel, et kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus.

Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse

pöördumise õiguse aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse

esitaja muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Kui kaebus on esitatud

puutumuse motiivil, ei tuvasta kohus kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, vaid kontrollib

haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata

seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Riigikohus on

lahendis asjas nr 3-3-1-87-11 märkinud, et keskkonnaasjades kaebeõiguse tuvastamisel tuleb

arvestada Århusi konventsiooni üldist eesmärki, milleks on keskkonnaasjades üldsuse

osalemise ja kohtusse pöördumise võimaluste avardamine, ning tõlgendada kaebeõiguse

allikaks olevaid õigusnorme pigem laiendavalt. Århusi konventsiooni art 9 lõikes 2 kasutatud

mõiste „üldsus“ tähendab ka ühte füüsilist isikut. Sätet võib mõista nii, et mõeldud on asjast

huvitatud üldsuse liikmeid või igaüht asjaomase üldsuse hulgast. Järelikult ei pea füüsiline isik

art 9 lõikest 2 tulenevalt kohtusse pöördudes tõendama, et ta esindab teisi kohalikke elanikke.

Kaebaja on kaebuse haldusaktide tühistamiseks esitanud ka seetõttu, et nimetatud haldusaktide

andmisega seotud asjaolusid ja võimalikke negatiivseid tagajärgi ei ole absoluutselt kaalutud

ega eelnevalt välja selgitatud ning ka haldusaktidest endast ei ole võimalik välja lugeda, milline

ehitis (parameetrid, tehnilised näitajad, jne) tegelikkuses üldse ehitatakse. Rääkimata

asjaoludest, et ehitisega kaasnevaid tekkivaid mõjutusi ei ole üldse enne haldusaktide andmist

välja selgitatud ega hinnatud. Kuna antud juhul on vastustaja poolt välja antud ja kaebaja poolt

vaidlustatud haldusaktid niivõrd puudulikud ja täielikult motiveerimata ning kaebaja hinnangul

ka sisuliselt õigusvastased, siis arvestades asjaolusid ei ole nimetatud haldusaktide üle

kohtulikku kontrolli teostades üldse eelmenetluse raames võimalik välja selgitada, kas need

rikuvad kaebaja õigusi või vabadusi. Täielikult on teadmata kui kaugele piirnorme ületav müra

levib ja kui suur oht kaasneb jäätükkide lendamisega. Seega ei saa kuidagi antud

menetlusstaadiumis väita, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.

Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-25-02 punktis 12 märkinud, et ehitusluba on haldusakt, mille

eesmärk on kontrollida projekteeritava ehitise ja kavandatavate ehitustööde vastavust

ehitusnormidele, planeeringutele, tervisekaitse-, tuleohutus- ja keskkonnanõuetele ning

muudele nõuetele juba enne ehitustööde alustamist. Eelkontroll on vajalik, et vältida asjaolude

pöördumatut

muutumist

seoses

võimaliku

õigusvastase

ehitustegevusega

või

mittenõuetekohase ehitise valmimisega. Muuhulgas peavad ehitamist reguleerivad normid

tagama tulevase ehitisega külgnevate kinnisasjade omanike õiguste kaitse. Sama lahendi

punktis 23 on Riigikohus sedastanud, et ehitusnormidest ja planeeringu nõuetest tulenevad

subjektiivsed õigused, mis kaitsevad kaebuse esitaja huve. Juhul, kui ehitusluba on

õigusvastane objektiivses mõttes, rikub see luba ka kaebuse esitaja õigusi.

Kaebaja leiab, et antud juhul tuleneb tema kaebeõigus ka tulenevalt PlanS § 26 lõikest 1 ning

seda vaatamata asjaolule, et vaidlustatud on ehitusload ja kasutusload. Vastav säte näeb ette, et

igaüks võib vaidlustada planeeringu kehtestamise otsuse kui ta leiab, et otsus on vastuolus

seaduse või muu aktiga. Antud juhul on kaebaja vaidlustanud ehitus- ja kasutusload muuhulgas

ka põhjusel, et viimased on vastuolus kehtiva detailplaneeringuga, eelkõige kavandatavate

objektide (nende mõõtmete jms) ning asukoha osas ning Enercon E101 tuulegeneraatorite osas

ei ole läbi viidud nõuetekohast keskkonnamõjude hindamist. Kaebaja eelkirjeldatud seisukohta

toetab ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.08.2007 määrus haldusasjas nr 3-07-102, milles kohus

sedastas, et kui igaühele on tagatud kaebeõigus planeeringu kehtestamise otsuse

vaidlustamiseks, siis laieneb see ka planeeringu (õigusvastaselt, ehitusloaga) muutmise

otsusele. Kui on ehitatud vastuolus kehtestatud detailplaneeringuga, on isikul ka automaatselt

kaebeõigus olemas, sest tema subjektiivsete õiguste rikkumine seisneb selles, et ehitati

vastuolus kehtiva detailplaneeringuga, mis on ühiskondlik kokkulepe. Kui lubatakse ehitada

detailplaneeringus ettenähtust kõrgemad ja võimsamad tuulegeneraatorid, tekib küsimus,

millist õiguslikku tähendust kehtestatud detailplaneering omab ja millist õiguskindlust endas

kannab. Kehtestatud õigusnormide (PlanS) ja põhimõtte, et haldusakt ei tohi olla seaduse,

määruste ega ka haldusorgani jaoks kohustuslike varasemate haldusaktidega vastuolus,

rikkumine peab tooma kaasa vastutuse. Vastasel juhul tekiks olukord, kus ebaseaduslikku ja

kehtestatud detailplaneeringutega vastuolus olevat ehitustegevust ei saa keegi takistada ning

täitevorganil on omavoli võtta vastu just endale või endaga seotud isikutele meelepäraseid ja

vajalikke ebaseaduslikke haldusakte, sest riiklikul tasandil kontroll puudub ja tavaline isik

ebaseaduslikku haldusakti kohtus kaebeõiguse puudumise tõttu vaidlustada ei saa.

Kaebaja on kaebuses toonud kokku enam kui 40 leheküljel vastustaja poolseid materiaalõiguse

normide rikkumisi ja menetlusnormide rikkumisi. Väita sellises olukorras, et isikul, kellele

kuulub naaberkinnistu, ei ole mingeid subjektiivsed õigusi, mida oleks rikutud on kohatu.

Isikul peab olema tagatud õigus nõuda, et vastustaja ei rikuks haldusmenetluse läbiviimisel ei

tema õigusi ega ka õigusi mis puudutavad avalikku huvi (nt keskkonnakaitse). Samuti seda, et

kui on kehtestatud detailplaneering siis sellest peetakse kinni ning kui detailplaneeringu

kehtestamise järgselt muutuvad õiguslikud ja faktilised asjaolud (nt detailplaneeringu ala

muutub Natura 2000 alaks ning avastatakse esmatähtsad elupaigatüübid), siis vaadatakse

kehtestatud detailplaneering uuesti üle ja kaalutakse muutunud olukorda, sest detailplaneering

on vaid lähiaastate ehitustegevuse aluseks.

Ekslik on vastustaja seisukoht, et kaebus ehituslubade nr 212 ja 213 õigusvastasuse

tuvastamise nõudes on esitatud hilinenult. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et

ehituslubade nr 212 ja 213 kaebetähtaja arvestamisel tuleb aluseks võtta kehtiv HKMS § 46 lg

5, mille kohaselt tuleb kaebus haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks

esitada kolme aasta jooksul. Vastustaja väljastas ehitusload nr 212 ja 213 aastal 2006, mil

kehtis HKMS § 9 lg 2 redaktsioonis, mis sätestas, et kaebuse õigusvastase haldusakti või

toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates kahju

tekitamisest teada saamisest, kuid mitte hiljem, kui kümne aasta möödudes õigusvastase

haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest. Hetkel kehtiva HKMS §-ga 284 sätestatakse,

et menetlustähtaeg, mille kulgemine algas enne käesoleva seadustiku jõustumist, lõpeb seni

kehtinud seaduse kohaselt. Kaebaja sai ehituslubadest nr 212 ja 213 teadlikuks 03.01.2013, mil

Varbla Vallavalitsus need talle oma kirjaga väljastas. Seega ei ole kaebetähtaeg möödunud.

Tähtsust ei oma asjaolu, et kaebaja omandas naaberkinnistu alles 2011. aastal, s.o pärast

ehituslubade nr 212 ja 213 väljastamist. Riigikohus on lahendi asjas nr 3-3-1-35-13 punktis 22

märkinud, et sõltumata sellest, kas kaebajal oli KMH läbiviimise ajal õigusvõime või on see

tekkinud hiljem, on tal õigus kaevandamisloa vaidlustamisel tugineda sellele, et vastustajal ei

olnud loa andmiseks kogu vajalikku teavet, mis hõlmab õigust viidata asjaolule, et teabe

kogumisel on tehtud olulisi menetlusvigu. Oluliste menetlusvigade puhul ei saa kindlalt väita,

et hoolimata rikkumistest on kogu vajalik teave kogutud. Seega, kui vastustaja väidab, et

ehitusload nr 212 ja 213 on kehtivad ning nende väljastamist õigustab alles

2008. aastal läbi viidud Natura hindamine, siis on H.Ü.l tagatud ka kaebeõigus 2006. aastal

väljastatud ehituslubade nr 212 ja 213 osas.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus on kaebuse võtnud menetlusse nõuetega tühistada Varbla Vallavalitsuse 25.01.2006

ehitusload nr 212 ja 213 ning tühistada Varbla Vallavalitsuse 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja

2450 (II kd tl 192-195).

Kaebuse menetlusse võtmise järgselt on kaebaja korduvalt kaebuse nõudeid muuta soovinud,

ning lõpuks esitanud 17.10.2014 kohtule nõuded (V kd tl 38-78):

1) tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt 25.01.2006 väljastatud ehitusloa nr 212 õigusvastasus;

2) tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt 25.01.2006 väljastatud ehitusloa nr 213 õigusvastasus;

3) tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt 10.02.2012 väljastatud ehitusloa nr 2449

õigusvastasus;

4) tuvastada Varbla Vallavalitsuse poolt 10.02.2012 väljastatud ehitusloa nr 2450

õigusvastasus;

5) tühistada Varbla Vallavalitsuse poolt 28.10.2013 väljastatud kasutusluba nr 3183;

6) tühistada Varbla Vallavalitsuse poolt 03.12.2013 väljastatud kasutusluba nr 3207;

7) kasutusloa nr 3183 tühistamisel teha Varbla Vallavalitsusele ettekirjutus õiguspärase

olukorra saavutamiseks hiljemalt 3 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest;

8) kasutusloa nr 3207 tühistamisel teha Varbla Vallavalitsusele ettekirjutus õiguspärase

olukorra saavutamiseks hiljemalt 3 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest;

9) tuvastada Varbla Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasus, mis seisnes Varbla

Vallavalitsuse poolt 25.01.2006 väljastatud ehituslubade nr 212 ja 213 ja 10.02.2012

väljastatud ehituslubade nr 2449 ja 2450 ja 28.10.2013 väljastatud kasutusloa nr 3183 ja

03.12.2013. väljastatud kasutusloa nr 3207 menetlemisel täielikult diskretsiooni kohaldamata

jätmises ning menetlusnormide olulises rikkumises, mille raames jäi Enercon E-101

tuuleturbiinide osas keskkonnamõjude hindamise aruanne (sh mürahinnang) tegemata ning

siduvad kooskõlastused võtmata;

10) teha Varbla Vallavalitsusele ettekirjutus viia läbi Tamba tuulegeneraatorite osas uus

haldusmenetlus, mh uus keskkonnamõjude hindamine.

6. Ülaltoodut arvestades loeb kohus, et kaebaja sooviks on kaebuse nõudeid muuta.

HKMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni

halduskohtus

või

kirjalikus

menetluses

taotluste

esitamise

tähtaja

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning

kaebuse esitamine muudetud kujul oleks halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav.

Sellest tulenevalt saab kaebuse muudetuks lugeda alles seejärel, kui kohus on kaebuse

muutmisega kohtumääruse resolutsioonis nõustunud. Praegusel juhul ei ole kohus kaebuse

muutmise osas seisukohta avaldanud ega võtnud asja menetlusse ka kaebuse muutmise soovi

läbi esitatud nõudeid. Kohtu menetluses on käesoleval hetkel endiselt vaid nõuded tühistada

Varbla Vallavalitsuse 25.01.2006 ehitusload nr 212 ja 213 ning tühistada Varbla Vallavalitsuse

10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450.

7. HKMS § 49 lg 1 esimene lausega sätestatu eeldab muu hulgas kaebeõiguse kontrollimist.

Tuleb kontrollida, kas esineb HKMS § 121 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kaebuse tagastamise

aluseid. Kohus leiab, et kaebajal puudub kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1). Nõuete osas,

mille kohus on määrusega menetlusse võtnud, s.o nõuetes tühistada Varbla Vallavalitsuse

25.01.2006 ehitusload nr 212 ja 213 ning tühistada Varbla Vallavalitsuse 10.02.2012

ehitusload nr 2449 ja 2450, jätab kohus kaebaja kabeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata

(HKMS § 151 lg 2 p 1 ja HKMS § 121 lg 2 p 1). Muude, kohtule esitatud nõuete osas, keeldub

kohus kaebeõiguse puudumise tõttu kaebuse muutmiseks nõusoleku andmisest (HKMS § 49 lg

1).

8. Kaebeõiguse puudumist põhjendab kohus järgnevaga.

Kaebajal ei saa olla põhjendatud huvi ehituslubade tuvastamiskaebusega vaidlustamiseks, kui

ehitusload ei riku ega ole kunagi rikkunud kaebaja õigusi (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-

59-02, p 13). Põhjendatud huvi ehituslubade õigusvastasuse tuvastamisel saab kaebajal olla

siis, kui vaatamata ehituslubade kehtimajäämisele annab ehituslubade õigusvastasuse kohtu

poolt kindlakstegemine kaebajale reaalseid eeliseid ehituslubadega rikutud õiguste kaitsel

(HKMS § 38 lg 4). Seega saab kohus kaebeõiguse tuvastamisel kaebuse kõigi nõuete osas

piirduda küsimusega, kas kaevatavad haldusaktid rikuvad kaebaja õigusi. Kohus ei pööra

eeltoodud küsimusele eitavalt vastates ülaltoodu tõttu tähelepanu tuvastamiskaebuste

võimalikule põhjendatud huvile.

8.1 Esmalt märgib kohus, et kaebajal ei saa praegusel juhul olla õigust esitada kaebust PlanS §

26 lõikest 1 tuleneval alusel. Käesoleva kaebuse näol ei ole tegemist planeeringuvaidlusega,

vaid tegemist on ehituslubade- ja kasutuslubade vaidlusega. Sealjuures ei oma tähtsust, et

kaebuse osaks on ka Tamba tuulepargi detailplaneeringu õigusvastasust puudutavad väited.

Kaebaja on detailplaneeringu õigusvastasust puudutavad väited esitanudki põhjendamaks

vaidlustatavate ehitus- ja kasutuslubade õigusvastasust. Kehtiva detailplaneeringu alusel

väljastatud ehitus- ja kasutuslubade vaidlustamise kaudu ei ole kaebajal aga võimalik

vaidlustada detailplaneeringut ennast. Seda tuleb kaebajal teha eraldiseisva kaebusega,

arvestades sealjuures möödalastud kaebetähtaega. Ehitus- ega kasutuslubade vaidluse raames

populaarkaebuse esitamise õigust isikule ühegi õigusaktiga, eelkõige EhS-ga, ette ei nähta.

Populaarkaebuse esitamise õiguse on Riigikohus välistanud isegi keskkonnakaitseks esitatavate

kaebuste

puhul,

märkides

lahendis

nr

3-3-1-68-11

p

27,

et

olgugi

et

nii

PlanS § 26 lõikega 2 kui ka LKS § 8 lõikega 1 nähakse ette üldsuse kaasamine, ei näe LKS ette

populaarkaebuse esitamise võimalust. Ammugi ei saa kaebajal avalikes huvides kaebuse

esitamise õigus tuleneda ehitus- ja kasutuslube vaidlustades. Kaebaja viide Tallinna

Ringkonnakohtu 13.08.2007 määrusele asjas nr 3-07-102 on käesoleval juhul asjakohatu.

Ringkonnakohus piiritleb viidatud lahendi punktis 10 rangelt, et planeeringu muutmisega [on]

tegu juhul, kui kohalik omavalitsus märgib ehitusloa otsuses selgesõnaliselt, et sellega

muudetakse planeeringut. Praeguses asjas ei ole kaevatud ehituslubadega planeeringut

muudetud. Ehituslubade vastuolu planeeringuga kaebajale populaarkaebuse esitamiseks

iseenesest õigust ei anna.

8.2 Kohus leiab, et kaebajal puudub praegusel juhul kaebeõigus ka kaebuse subjektiivsete

õiguste kaitseks esitatud osas.

Asjakohatu on kaebaja väide, et kuna kohaliku omavalitsuse poolt on vaidlustatud ehitusload

antud välja vastuolus kehtestatud detailplaneeringuga ja eirates seadustes sätestatud

kohustuslikke kooskõlastusnõudeid, siis on kaebajal vaidlustatud ehituslubade tühistamise osas

kaebeõigus oma subjektiivsete õiguste ja huvide kaitseks. Kaebajale ei saa tuleneda kaebeõigus

pelgalt asjaolust, et vaidlusalused haldusaktid on antud menetlusvigadega. Kui kaebaja õigused

oleksid kaevatavate haldusaktidega rikutud, oleks kaebuses asjakohane küll viidata ka

menetluslikele vigadele vaidlustatavate haldusaktide andmise menetlustes, ent pelgalt

haldusmenetluse õigusvastasus ega ka haldusaktide õigusvastasus iseenesest kaebajale

kaebeõigust luua ei saa (sama järeldub ka Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-3-06, p 10). Huvi

isikule kuuluvate kinnistute läheduses ehitustegevuse õiguspärase läbiviimise suhtes ei ole

avaliku õiguse normidega kaitstav, kui ehitustegevuse õigusvastasus ega ehitise kasutusele

võtmine ise ei riku isiku subjektiivseid õigusi.

Menetlusvigadega haldusmenetlus ei anna aga alust väita, et kaevatavate haldusaktidega rikuti

kaebaja subjektiivseid õigusi. Taolise kaebeõiguse tunnustamine vaidlustada ehitus- ja

kasutuslube õigusvastasuse põhjendusega tooks kaasa sisult sama laia kaebeõiguse

ehituslubade- ja kasutuslubade vaidlustamisel kui see on ettenähtud PlanS § 26 lõikes 1.

Miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine ei ole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused

(vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-29-10, p 22). Samuti ei saa kaebajale kaebeõigust luua ka

kaebajale ebasobiv, tema kinnistutelt tuulegeneraatorite suunas avanev vaade või kinnistu

esteetiline väärtus.

Müra ja jäätükkide lendamise osas selgitab kohus järgmist. Asjassepuutuvate, kaebajale ⅓

mõttelises osas kaasomandina kuuluvate Salumetsa, Havi ja Kivi kinnistute näol on kogu

kohtuasja menetluse vältel olnud tegemist maatulundusmaa sihtotstarbega maaga (III kd, tl 66–

67; VI kd, tl 10). Maatulundusmaa sihtotstarbelist kasutamist tuulegeneraatorite töötamisest

tekitatud müra kahjustada ei saa. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155

„Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 punkti 9 kohaselt on

maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või

maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Kõik nimetatud maatulundusmaa

kasutusotstarbed on võimalikud ka mürarikkas keskkonnas. Seesugust seisukohta on kohus

väljendanud antud asjas juba koguni kahel korral (01.02.2013 ja 25.10.2013 määruses) ning

seda seisukohta on asjas kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus (28.06.2013 määruses).

Seega ei saa müra kaebaja seadusega kaitstavaid subjektiivseid õigusi antud juhul kahjustada.

Tulenevalt maatulundusmaa kasutusotstarbest ei saa maa eesmärgipärane kasutamine olla

häiritud ka talvisel ajal jäätükkide kukkumisest. Kaebaja ei ole toonud välja muid mõjutusi

ulatuses, mis võiksid rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

Asjakohatud on kaebaja väited kinnistu väärtuse kahjustamisest ja kaebaja omandiõiguse

riivest üldiselt. Kaebaja omandas kinnistu 2011. aastal, s.o ajal, mil Tamba tuulepargi

detailplaneering kehtis ning selle alusel olid rajatiste püstitamiseks väljastatud ka ehitusload.

Kaebajale ei saanud kinnistute omandamisega tekkida kaitstavat usaldust, et tuuleparki siiski

tema kinnistute naabrusesse ei rajata või et tema kinnistute ümber säilib vaade, vaatamata

detailplaneeringule ja väljastatud ehituslubadele, muutumatult.

Kaebaja väited, et kaebaja kasutab kinnistut puhkamiseks, mistõttu esineb oht, et müra ja pidev

varjude vaheldus või talvel tuuliku labadelt lendavad jäätükid võivad kaebajat häirida ja tema

tervise ohtu seada, ei kvalifitseeru siinkohal kaebaja rikutud subjektiivseteks õigusteks, vaid on

üksnes kaebaja abstraktsed hirmud, mida kohus peab alusetuteks. Isegi kui möönda kaebaja

kinnistutele tuulikutest tekkivate varjude vaheldumist või müra, ei saa varjudest tingitud

ebamugavus maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistul ajutisel viibimisel olla praegusel juhul

õiguslikult kaitstav huvi. Rääkimata asjaolust, et kohtu hinnangul ei ole kaebaja näol tegemist

Eesti Vabariigi residendiga TuMS § 6 mõistes (vt A.Ü. (toimiku III köide, lehed 49 kuni 50

pöördel) ja I.G.i (III kd, tl 52–53) seisukohtades avaldatut, et kaebaja ei viibi Eestis juba ajast,

mil ta õppis 5. klassis ning Eestis käib harva).

Kaebaja peab tõenäoliseks, et olenevalt tingimustest võivad turbiinide pöörlevatelt labadelt

lennata jäätükid kuni mitmesaja meetri kaugusele (V kd, tl 74). Kaebaja tuulegeneraatoritele

kõige lähemal paikneva kinnistu piirini (ligikaudu 900m) tuulikulabadele tekkiv jää seega

kukkuda ei saa. Kaebaja ei ole ka seadnud kahtluse alla asjaolu, et kõnealused elektrituulikud

Enercon E-101 on kõrgtehnoloogilised seadmed, mis tegelevad pidevalt erineva tehnilise

seirega, sh jäätumise probleemiga ning kõrvalekallete korral lülitab tuulik ennast välja.

Muud kaebuses toodud kaebeõigust jaatavad väited puudutavad kas populaarkaebust või

puutumuskaebust, mille esitamiseks kaebajal kohtu hinnangul õigust olla ei saa.

8.3 Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-87-11 (p 17) leidnud, et isikul, kelle subjektiivseid

õigusi vaidlustatav haldusakt rikub, on puutumus vaidlusaluse haldusaktiga ning kaebuses

tuleb puutumus kaebeõiguse allikana eraldi ära näidata. Käesoleval juhul on kohus leidnud, et

kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine vaidlustatud ehitus- ja kasutuslubadega ei ole

võimalik. Seetõttu ei saa kaebajal esineda ka puutumuskaebuse esitamiseks kaebeõigust.

Ehitus- ja kasutusload kui haldusotsused on reguleeritud ehitusõiguse normidega, peamiselt

EhS-s. Kuivõrd viimases ei nähta isikule ette vaidlustada kõnealuseid lube avalike huvide

kaitseks, tuleb lähtuda halduskohtumenetluse üldisest põhimõttest, mille kohaselt saab kaebaja

kohtu poole pöörduda vaid oma subjektiivsete õiguste kaitseks (HKMS § 44 lõiked 1 ja 2; vt

ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-28-04, p 12). HKMS-i kaebeõiguse regulatsiooni eesmärk

on konkretiseerida PS § 15 lõikest 1 tulenevat kohtusse pöördumise õigust. Kui kaebus on

esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks, peaks kaebajal esinema isiklik puutumus vastava

haldusakti või toiminguga, mis väljendub tema õiguse riives ja teisalt peab tegemist olema

isikule kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riivega, mitte palgalt kõigest mõningase

puutumusega faktilisel või huvi tasandil. Kaebus peab olema selle õiguse kaitseks ka

asjakohane. Kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega väidetavalt rikutud õigust kuidagi

kaitsta ei saa. Isegi keskkonnaalastes kaebustes on Riigikohus leidnud, et puutumus ei õigusta

kaebuse esitamist, kui mõju isikule ei ole oluline ja reaalne (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-

86-06, p 16 nr 3-3-1-68-11, p 22), s.o tagajärje saabumine kaebaja suhtes peab olema

tõenäoline (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-87-11, p 17). Reaalne mõju tähendab muu hulgas

seda, et vaidlusaluste aktide ja väidetava tagajärje vahel peab olema põhjuslik seos, ning

kaebaja peab näitama, et väidetava tagajärje saabumine on tõenäoline. Kaebajat esindab

advokaat, ning viimane ei ole märkinud, et ta pole seesugusest nõudest ja kohtupraktikast aru

saanud.

Käesolev kaebus nendele tingimustele ka ei vasta. Kohus rõhutab, et kaebuse näol ei ole

praegusel juhul tegemist ei planeeringukaebusega ega keskkonnakaebusega, tegemist on

ehitusõigust puudutava vaidlusega. Kohtu hinnangul jääb kaebaja puutumus kaevatavate

haldusaktide suhtes sisuliselt huvi tasandile, kuid seda ei saa pidada kohtus iseseisvaks

kaitstavaks subjektiivseks õiguseks. Kehtivast õigusest ja ka Riigikohtu praktikast ei saa

järeldada, et iseseisvaks kaitstavaks õiguseks on kaebaja kinnisasja ja kaebaja tervise kaitsmine

mistahes häirimise korral. Huvi puhata looduslikult vaikses ja rikkumatus keskkonnas,

visuaalne häiring, normtasemel müra, jäätükkide lendamise oht kaebaja kinnistuga piirnevale

veekogule ja kallasrajale või väidetav oht Väinamere linnu- ja loodusalal kaitstavate liikidele ja

elupaikadele ei anna praegusel juhul selgelt välja kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist.

Kuivõrd aga EhS-ga ei nähta ette õigust pöörduda halduskohtusse ehitus- ja kasutuslubade

vaidlustamiseks avalikes huvides (sh puutumuskaebusega), puudub kohtul vajadus hinnata

kaebaja subjektiivsete õiguste kõrval tema nn muud puutumust. Kohus nõustub vastustajaga ja

kolmanda isikuga, et kaebajal puudub õigus pöörduda kohtusse ka nn puutumuskaebusega.

9. Eeltoodud põhjustel on antud juhul kaebaja kaebeõigus välistatud, kuivõrd kohtulikult saab

isikut kaitsta subjektiivsete õiguste rikkumise ning olulise puutumuse korral. Seetõttu jätab

kohus käesoleva kaebuse osaliselt HKMS § 151 lg 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata (s.o osas,

milles kohus kaebuse menetlusse on võtnud), osaliselt aga keeldub kaebuse muutmiseks

nõusoleku andmisest (s.o 17.10.2014 kaebuse terviktekstis esitatud nõuete osas (V kd tl 38-

78). Asjas tasutud riigilõiv tagastamisele ei kuulu (HKMS § 104 lg 5 p 3).

10. Kuna kohus jätab kaebuse osaliselt läbi vaatamata, osaliselt aga keeldub kaebuse

muutmiseks nõusoleku andmisest, lõpeb kohtuasja menetlus, ning kohtul tuleb seetõttu

lahendada käesolevas määruses ka menetluskulude jaotuse küsimus (HKMS § 109 lg 2). Asja

läbi vaatamata jätmise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lg 4). Kolmanda

isiku menetluskulud hüvitab kaebaja asja läbi vaatamata jätmise korral juhul, kui kolmas isik

on menetluses kaebaja vastaspool (HKMS § 108 lg 8). Kohus võib jätta kulud täielikult või

osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus

tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (HKMS § 108 lg 11). Riigikohus

on leidnud, et kohtul tuleb põhjendada, miks ta leiab, et kantud menetluskulud ei ole taotletud

ulatuses vajalikud ja põhjendatud (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-62-11).

11. Vastustaja ja kolmas isik Tuuleenergia OÜ on taotlenud menetluskulude väljamõistmist

kaebajalt (V kd, tl 145–148, 183–184).

12. Kaebaja on menetluskulude väljamõistmise taotlustele vastu vaielnud, leides, et

menetluskulude hüvitamise taotlused tuleb kohtul jätta rahuldamata; alternatiivselt tuleb

kolmanda isiku Tuuleenergia OÜ menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldada üksnes osaliselt

(VI kd, tl 3–5).

Kaebaja leiab, et haldusasjades on enam kui kümme aastat valitsenud kohtupraktika, mille

kohaselt haldusorganil ei ole küll halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine keelatud,

kuid selleks, et õigustada halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude

väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest

väljuv, mistõttu võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka

kaebuse rahuldamata jätmise korral. Vaidlus ei välju kohaliku omavalitsuse üksuse igapäevase

põhitegevuse raamidest. Kohalik omavalitsus, kes kehtestab haldusaktiga detailplaneeringu

ning annab seejärel välja ka ehitus- ja kasutusload peab olema suuteline neid ka kaitsma kohtus

oma koosseisuliste ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi. Samuti ei ole antud juhul

tegemist materiaal- ega menetlusõiguslikult keeruka vaidlusega, mis õigustaks haldusvälise

õigusabi kasutamist. Kohalik omavalitsus peab suutma ka ise, ilma kõrvalise abita, oma

seisukohti kaitsta. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et kaebajalt haldusorgani kasuks

menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks

välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega,

haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord

jne. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled (füüsiline isik ja

avaliku võimu kandja) ei tohi tekkida olukorda, kus oht, et haldusasja kaotanud kaebajalt

võidakse välja mõista tarbetud või põhjendamatult suured avaliku võimu asutuse poolt kantud

õigusabikulud, sunnib teda loobuma kohtusse pöördumisest. Kaebaja näol on tegemist füüsilise

isikuga. Võttes aluseks antud vaidluse eesmärgi ning asjaolu, et pooled on majanduslikust

olukorrast vaadates väga ebavõrdsetes olukordades, siis ei ole ka seetõttu õigusabikulude

väljamõistmine kaebajalt põhjendatud. Riigikohtu poolt antud seisukohad menetluskulude

väljamõistmise osas rakenduvad ka kehtiva redaktsiooni alusel, sest nende alus tuleneb Eesti

Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 15, mis tagab kõigile õiguse pöörduda oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral kohtusse. Valla väiksus ja haldussuutmatus ei saa olla aluseks, mis

õigustaksid menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Vastustaja on menetluskulusid kokku

kandnud 15 424.03 euro ulatuses, mis on põhjendamatult suur kulu antud haldusasjas ning seda

olukorras, kus ei ole jõutud sisulise aruteluni. Mitmed kantud kulud on põhjendamatud ja üle

paisutatud. Kui vallavalitsus on pidanud põhjendatuks nõuda, et lepinguline esindaja sõidaks

nõupidamiseks tema juurde ja mitte vastupidi, ning tasunud esindaja sõiduks kulunud 4h eest

150 eurot/h, ehk kokku 600 eurot, siis ei ole tegemist mõistlike kuludega, mida üks väike vald

peaks kandma. Ebamõistlikult palju on vastustajal kulunud aega korduvalt kohtumäärustega

tutvumisele, kolmanda isiku seisukohtadega tutvumisele ning kaebusele vastuste koostamisele.

Tuuleenergia OÜ on kogu menetluse vältel väitnud, et tuulegeneraatorid toodavad päevas 2300

euro väärtuses elektrit, mis teeb kuus kokku 69 000 eurot ning kogu projekti väärtus on 40

miljonit eurot. Seega on menetlusosalised väga ebavõrdsetes olukordades. Vastamisi on

füüsiline isik suure korporatsiooniga, kelle taga on investeerimisfondid, pangad jne. Olenemata

sellest, kui suured põhjendatud menetluskulud kolmandal isikul on, moodustavad nad siiski

tühise osa kogu projekti maksumusest ja hiljem sellelt teenitavalt tulult. Kaebaja on pöördunud

kohtusse oluliste põhiõiguste kaitseks (omandiõigus, õigus eraelu ja kodu puutumatusele ning

tervise kaitsele, ühiskondliku kokkuleppe järgmise kohustus) ning vaidlustatud haldusaktidega

on neid õigusi intensiivselt riivatud, kaebaja ei ole pahatahtlik ega kaebus ilmselgelt

põhjendamatu, mistõttu oleks kulude kaebajalt väljamõistmine antud olukorras äärmiselt

ebaõiglane ja ebamõistlik. Samuti piiraks selline olukord ebaproportsionaalselt kohtusse

pöördumise õigust. Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et tuulegeneraatorid mõjutavad keskkonda

oluliselt. Seega peab tuuleparkide ehitamisega tegelev isik ka taluma keskkonnaalaste

haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust.

Kolmandal isikul on ennekõike haldusvaidluses osalemise õigus, mitte kohustus. Seega ei saa

kuidagi olla põhjendatud kolmanda isiku poolt ka menetluskulude hüvitamine selgituste ja

tõendite esitamise eest kohtumenetluses (nt eksperthinnang jms), mis puudutavad ja peaksid

justkui tagantjärele tõendama, et vastustajal olid kõik asjaolud haldusaktide andmisel teada ja

kaalutud. Lisaks on arvetel märgitud töömahud ebamõistlikult suured. Arve nr 1302008

spetsifikatsiooni kohaselt on kolmandal isikul määruskaebusele vastuse koostamiseks kulunud

20h ja 45min. Tegemist on vastuse koostamisega kaebaja poolt Tallinna Halduskohtu

01.02.2013 määruse peale esitatud määruskaebusega, mis puudutas üksnes esialgse õiguskaitse

kohaldamise küsimust. Kaebaja arvates ei ole niivõrd suur ajakulu sellise menetlustoimingu

puhul põhjendatud ja mõistlikuks ajakuluks saab lugeda maksimaalselt üksnes 2h, sest

kolmandal isikul kulus esialgse õiguskaitse taotlusele vastuse koostamiseks üksnes 4h ja 18min

(vaata arve nr 1301004) ja määruskaebusele esitatud vastus on suuresti varasema seisukoha ja

halduskohtu seisukohtade kopeerimine. Arve nr 1311012 spetsifikatsiooni kohaselt on kolmas

isik 07.10.2013 analüüsinud kaebust ja 07.10.2013 koostanud 3h 30min seisukohtasid. Millist

kaebust kolmas isik seonduvalt antud haldusasjaga analüüsinud on, jääb arusaamatuks, sest

sellel ajavahemikul ei ole kaebaja mingit kaebust esitanud. Kaebaja esitas alles 15.10.2013

halduskohtule taotluse viivitamata esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, mille kohus ka ajutiselt

rahuldas. Nimetatud taotluse ja kohtumäärusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks on

kolmas isik kulutanud pea 9h, mis on ebamõistlikult suur ajakulu. Arvestades asjaoluga, et

tegemist oli korduva esialgase õiguskaitse taotlusega, tuleb mõistlikuks ajakuluks lugeda

maksimaalselt 1,5h. Arve nr 1404016 spetsifikatsiooni kohaselt on analüüsitud 05.03.2014

esitatud kaebuse tervikteksti ja koostatud kaebuse terviktekstile vastus ning selleks kulus

kokku 16h. Kaebaja esitas 5.03.2014 kohtule kaebuse tervikteksti halduskohtu nõudmisel,

kuivõrd kaebaja nõuded olid esitatud erinevates dokumentides ning kohus soovis, et kõik

kaebuse nõuded oleksid koondatud ühte menetlusdokumenti. Kaebaja koondas juba varsemalt

esitatud argumendid ja nõuded kokku ning esitas need 05.03.2014 halduskohtule. Kolmas isik

oli juba eelnevalt menetluse käigus esitanud kõigi nimetatud kaebuse taotluste osas oma

seisukohad (vaata arve nr 1311012 ja arve nr 1402004). Tuuleenergia OÜ oli juba esitanud

21.10.2013 oma seisukoha kaebuse osas ja 09.01.2014 seisukoha 05.12.2013 esitatud kaebuse

täienduse osas, milleks tal samuti oli juba kulunud kokku üle 10h. Halduskohtule 07.04.2014

esitatud seisukoha argumendid ja taotlused kattusid täielikult juba varsemalt esitatud

argumentidega, mistõttu on veelkord nimetatud argumentide esitamiseks kulunud 16h töötundi

ilmselgelt liiga palju ning tegemist on põhjendamatute kuludega, millede väljamõistmiseks

kaebajalt puudub alus. Arve nr 1411054 kohaselt on Tuuleenergia OÜ-le õigusteenust

osutatud kokku 11h ja 6min, mis on taaskord kulunud kaebaja kaebusele vastuse koostamisele.

Ka kolmanda isiku 21.11.2014 esitatud seisukoht kaebusele on koopia juba varasemalt esitatud

argumentidest ja taotlustest, mistõttu on ka antud juhul vastuse koostamisele kulunud aeg

ebamõistlikult pikk. Kaebaja hinnangul tuleb mõistlikuks ajaks nimetatud dokumendi

koostamisel lugeda kokku maksimaalselt 4h.

13. Vastustaja märgib taotluses, et on kandnud menetluses menetluskulu õigusabile summas

15424.03 eurot. Käesolev vaidlus seondub selliste küsimustega, mis väljuvad vallavalitsuse

poolt igapäevaselt lahendatavate õigusküsimuste ringist. Kohaliku omavalitsuse üksuse

igapäevaselt

lahendatavate

küsimuste

piiritlemisel

ei

saa

võrdsustada

ehitus-

ja

planeerimisvaldkonnas tegutsemist ning nendest valdkondadest võrsuvates õigusvaidlustes

osalemist. Varbla Vallavalitsus tegeleb igapäevaselt planeeringute koostamise ja kehtestamise

ning ehituslubade ja kasutuslubade andmise teemadega. Varbla Vallavalitsuse igapäevaselt

lahendatavate küsimuste ringi ei kuulu keerukad ning mahukad õigusvaidlused, mis käesoleval

juhul hõlmavad muuhulgas kaebaja kaebeõiguse ning kaebaja korduvate esialgse õiguskaitse

taotluste analüüsi. Kaebuse kesksed küsimused (kaebeõiguse eristamine planeerimismenetluses

ja kasutusloa vaidlustamisel, subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamine, kaebeõigus

keskkonnaasjades) on õiguslikud, mitte ehitus- või planeerimisalased. Kaebaja on ulatuslikult

tuginenud kohtupraktikale, sh Euroopa Kohtu praktikale keskkonnakaitse valdkonnas.

Vastustajalt võib eeldada võimekust osaleda väikese omavalitsusüksuse igapäevastele

tööülesannetele vastavate ehitus- ja planeerimise sisulisi või menetluslikke küsimusi

käsitlevates vaidlustes. Ei saa siiski eeldada seda, et vastustajal on pädevad töötajad

osalemiseks

mahukates

ja

detailsetes,

eeskätt

õiguslikke

küsimusi

puudutavates

kohtuvaidlustes. Kaebus on üks mitmetest aastatel 2012–2013 suures osas nii taotluste kui

teksti osas kattuvatest kaebustest, mille keskseks eesmärgiks on olnud Tamba tuulepargi töö

takistamine või lõpetamine. Haldusasjades 3-12-2590, 3-12-2589, 3-12-2592, 3-12-2591, 3-13-

144, 3-13-146 on kohtud jätnud kaebused just kaebeõiguse puudumisele tuginedes läbi

vaatamata. Valdavas osas kohtuasjades on kohtud lahendanud ka kaebajate taotlused esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks ning jätnud need rahuldamata. Vallavalitsuse koosseisus puudub

eraldi juristi ametikoht. Jooksvaid ehitus- ja planeerimisvaldkonna küsimusi lahendavad

vastava valdkonna vallaametnikud (ehitusnõunik, keskkonnanõunik).

Menetlus haldusasjas 3-13-148 on tänaseks kestnud enam kui kaks aastat. Vastustaja hinnangul

ei ole kaebaja teinud kõik selleks, et asja menetlemine toimuks kiiresti ja võimalikult väikeste

kuludega. Kaebaja on kohtu nõudel oma taotlusi põhjendanud ja täpsustanud. Kaebajat on

kogu menetluse vältel esindanud vandeadvokaat, kellelt saab eeldada kohtule esitatavate

taotluste esitamist ja põhistamist sellise õigusliku selguse ja täpsusega, et nende edasine

täpsustamine ei ole vajalik. Esitatud kaalutlustel peab vastustaja välise õigusabi kasutamist

antud asjas vajalikuks ja põhjendatuks. Arvestades, et kaebaja ka ise kasutab oma esindamiseks

vandeadvokaadi teenuseid, ei olnud ka kaebajal alust eeldada, et vastustajal õigusabile

menetluskulusid ei teki.

14. Vastustaja taotlusele lisatud menetluskulude nimekirjast ja kuludokumentidest nähtub, et

kulu õigusabile on taotluses esitatud summa ulatuses valdavalt kantud (V kd, tl 147–180).

Advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous on Varbla Vallavalitsusele adresseerinud muuhulgas

07.03.2013 koostatud arve nr 130434 summas 1368 eurot (V kd, tl 151), mille tasumist kohtule

esitatud maksekorraldustest ei nähtu. Kohus loeb, et arvel nr 130434 näidatud õigusabikulu

summas 1368 eurot on kandmata. Samuti loeb kohus, et kandmata on õigusabikulud, mis on

kajastatud arvetel nr 140612 (V kd, tl 167; summa 1890 eurot) ja nr 140888 (V kd, tl 169;

summa 1476 eurot), kuivõrd nendegi arvete tasumine ei ilmne kohtule esitatud

maksekorraldustest. Seega on kohtule esitatud taotluses kajastatud kulust õigusabile võimalik

kantuks lugeda üksnes summat 10690.03 eurot.

15. Kaebajalt vastustaja kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse

hindamisel tuleb kohtul arvestada eelkõige vaidluse iseloomu ja keerukust, lisaks veel kaebaja

tegevust ja muid asjaolusid, ning hinnata, kas märgitu kokku õigustas vastustaja poolt

õigusabiteenuse ostmist (Riigikohtu lahendid asjas nr 3-3-1-19-01 ja nr 3-3-1-78-03).

Riigikohus on samuti leidnud, et kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmisel

tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega, ning proportsionaalsus sõltub muuhulgas ka

sellest, kas kaebaja nägi ette või pidi nägema ette, et kaebus on põhjendamatu, aga ka kaebaja

majanduslikust olukorrast (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-11-01 ja nr 3-3-1-75-03).

Vastustaja märgib menetluskulude hüvitamise taotluses ühe põhjendusena, et Varbla

Vallavalitsuse koosseisus puudub juristi ametikoht, ning omavalitsusüksus on väike, mistõttu

ei saa vastustajalt praegusel juhul eeldada võimekust osaleda mahukates ja detailsetes

õiguslikke küsimusi puudutavates kohtuvaidlustes. Kohtu hinnangul ei õigusta seesugused

väited vastustaja kantud õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt. Kohus ei kahtle, et esindaja

kaudu oli vastustajal suhteliselt keerulises menetluses lihtsam ja mugavam osaleda, ent

kohtumenetluses osalemise mugavus ei saa olla aluseks kaebajalt õigusabikulude

väljamõistmiseks. Varbla Vallavalitsuse veebilehelt ning ka vastustaja poolt kohtule esitatud

kuludokumentidest ( V kd, tl 150, 158) ilmneb, et vallavalitsuses oli ja on tänaseni ametis

vallasekretär, kelle ülesannete hulka seaduse järgi kuulub muuhulgas valla kohtus esindamine

(KOKS § 55 lg 4 p 6). See ülesanne on Varbla vallasekretärile seatud ka tema ametijuhendi

(kinnitatud Varbla vallavanema 12.02.2000 käskkirjaga nr 2) punktis 3.6. Ametijuhendi punkti

3.9 järgi on vallasekretäri ülesandeks ka vallavolikogu ja -valitsuse õigusalane teenindamine

(KOKS § 55 lg 4 p 10). Seega ei saanud advokaadibüroost õigusabiteenuse ostmist vältimatult

tingida juristi ametikoha puudumine vallavalitsuse koosseisus, ega ka asjaolu, et Varbla

omavalitsusüksus on väike, või asjaolu, et kohtuvaidlus puudutas detailseid õigusküsimusi.

Kohus ei nõustu vastustajaga ka selles osas, et omavalitsusüksuse igapäevaselt lahendatavate

küsimuste piiritlemisel ei saa võrdsustada ehitus- ja planeerimisvaldkonnas tegutsemist ning

nendest valdkondadest võrsuvates õigusvaidlustes osalemist. Kohus on seisukohal, et

käsiloleva vaidlusega seotud õigusküsimused ei väljunud vallavalitsuse poolt igapäeva

põhitegevuse raamidest. Kohalikul omavalitsusel puudub objektiivne põhjus eeldada, et

planeerimis- või ka ehitusmenetlusest ei võrsu ainsatki kohtuvaidlust. Olgugi, et praegusel

juhul on põimunud kaks mahukat avalikku menetlust, ei pea kohus võimalikuks nende

menetluste läbiviimist vastavaid õigusnorme tundmata. Liiatigi on vallasekretäri ülesandeks

tagada vallavalitsuse poolt väljaantava dokumentatsiooni vastavus seadustele ja teistele

õigusaktidele (vt ametijuhendi punkt 3.9; KOKS § 55 lg 4 p 10). Asjas on vaidlustatud Varbla

Vallavalitsuse haldusaktid, mis on antud vallavalitsuse ühe funktsiooni (ehitusvaldkonna

korraldamine) täitmisel. Kohtumenetluses käis vaidlus vallavalitsuse antud haldusaktide

õiguspärasuse üle ning kaebaja kaebeõiguse üle kaevatud haldusaktide suhtes. Seetõttu ei ole

vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmine põhjendatav asjaoluga, et vaidlus on olnud

mahukas ja keeruline.

Õigusabikulude kaebajalt vastustaja kasuks väljamõistmist ei saa õigustada asjaolu, et kaebajat

esindas menetluses vandeadvokaat, kellelt saab eeldada selgust ja täpsust. Kohtu hinnangul ei

ilmne asja materjalidest kaebaja pahatahtlikkust teiste menetlusosaliste suhtes. On küll tõsi, et

kaebaja on esindaja vahendusel kahel korral esitanud esialgse õiguskaitse taotlused ning

korduvalt kaebust muutnud ja täpsustanud kohtu nõudmisel kaebuse nõudeid, kuid sellest ei

järeldu kaebaja pahatahtlikkust. Kohus leiab, et kaebaja on seesuguse käitumisega püüdnud

kohut pigem veenda tema kaebuse perspektiivikuses ja kaebeõiguse olemasolus. See, et

kaebajal kohut veenda ei õnnestunud, ei loo alust vastustaja kulud õigusabile kaebajalt välja

mõista olukorras, kus vastustajal tulnuks enese esindamisega endal toime tulla.

16. Ülalmärgitu tõttu, vaatamata asjaolule, et vastustaja on õigusabile praegusel juhul

kulutanud küllaltki arvestatava summa, ei hakka kohus analüüsima vastustaja õigusabikulu

põhjendatust ja vajalikkust arvetel märgitud summade kaupa. Kohus möönab vastustaja õigust

professionaalset õigusabiteenust küll kasutada, kuid nõustub kaebajaga, et vastustaja pidi

õigusabiteenuse ostmisel arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud

vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse

või kaebeõiguse puudumise korral. Vastustaja menetluskulud jäävad seega tema enda kanda.

17. Kolmas isik Tuuleenergia OÜ märgib taotluses, et on haldusasja nr 3-13-148 raames

kandnud menetluskulusid summas 8 773.67 (ilma käibemaksuta) eurot õigusabile. Kolmas isik

leiab, et menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud, ning kantud. Kantud kulud koosnevad

järgnevast: lepingulise esindaja kulud summas 948 eurot (ilma käibemaksuta) vastavalt OÜ

advokaadibüroo RASK 31.01.2013 arvele nr 1301004 ning arves sisalduvale kuluaruandele;

lepingulise esindaja kulud summas 2 598 eurot (ilma käibemaksuta) vastavalt OÜ

advokaadibüroo RASK 28.02.2013 arvele nr 1302008 ning arves sisalduvale kuluaruandele;

lepingulise esindaja kulud summas 1 496 eurot (ilma käibemaksuta) vastavalt OÜ

advokaadibüroo RASK 08.11.2013 arvele nr 1311012 ning arves sisalduvale kuluaruandele;

lepingulise esindaja kulud summas 164,67 eurot (ilma käibemaksuta) vastavalt OÜ

advokaadibüroo RASK 30.12.2013 arvele nr 1312035 ning arves sisalduvale kuluaruandele;

lepingulise

esindaja

kulud

summas

eurot

(ilma

käibemaksuta)

vastavalt

OÜ advokaadibüroo RASK 11.02.2014 arvele nr 1402004 ning arves sisalduvale

kuluaruandele; lepingulise esindaja kulud summas 1 685 eurot (ilma käibemaksuta) vastavalt

OÜ advokaadibüroo RASK 08.04.2014 arvele nr 1404016 ning arves sisalduvale

kuluaruandele; lepingulise esindaja kulud summas 1 162 eurot (ilma käibemaksuta) vastavalt

OÜ advokaadibüroo RASK 27.11.2014 arvele nr 1411054 ning arves sisalduvale

kuluaruandele. Kolmas isik Tuuleenergia OÜ palub kohtul mõista kaebajalt Tuuleenergia OÜ

kasuks välja viimase poolt haldusasjas nr 3-13-148 kantud menetluskulud summas 8773.67

eurot.

Kohtule esitatud dokumentidest (V kd, tl 185–209) nähtuvalt on kolmas isik menetluskulud

kandnud ning arvetelt nähtub, et kolmanda isiku hüvitatavad menetluskulud moodustavad

eranditult kulud õigusabile.

18. Kohus käsitleb menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust arvete kaupa. Kohus nõustub

arvetel nr 1301004 ja nr 1302008 märgitud summadega (948 eurot ja 2598 eurot) ega pea

arvete spetsifikatsioonidel märgitud ajakulu ülemääraseks. Kohus ei nõustu kaebaja

etteheidetega, et arve nr 1302008 spetsifikatsioonist järelduvalt on määruskaebusele vastuse

koostamiseks kulunud kolmandal isikul liigselt aega. Kohtule esitatud vastus kaebaja

määruskaebusele (II kd, tl 126–141) sisaldab ligikaudu 15 tekstilist lehekülge, sh korrektset

analüütilist vastust kaebaja väidetele ja esialgse õiguskaitse olemusele vastavat seisukohta.

Kohus ei heida kolmandale isikule ette korrektse dokumendi vormistamist ega sellele kulunud

arvel kajastatud aega isegi juhul kui kaebaja on sisult oma varasemat seisukohta selgemalt

korranud, arvestades eelkõige kaebaja 12-leheküljelise määruskaebuse ja sellele lisatud

materjalide (ligikaudu 90 lehekülge) mahukust (II kd, tl 2–106).

19. Kohus nõustub ka arvel nr 1311012 märgitud summa (1496 eurot) ja ajakulu (13h ja

42min) põhjendatuse ja vajalikkusega. Kohus võttis kaebuse menetlusse 20.09.2013 määrusega

(II kd, tl 192–195), kaasates ühtlasi menetlusse kolmandad isikud, ning andes teiste hulgas ka

Tuuleenergia OÜ-le tähtajad kohtule vastamiseks. Kompromissi võimalikkuse kohta tuli

menetlusosalistel kohtule vastata hiljemalt 10.10.2013 ning vastus kaebusele ja seisukoht selle

tähtaegsusele tuli kohtule määruse järgi esitada hiljemalt 31.10.2013. Seetõttu ei pea kohus

arve nr 1311012 spetsifikatsioonil näidatud kaebuse analüüsi ja seisukohtade koostamisele

07.10.2013 kulunud aega asjakohatuteks. Kohus ei saa eeldada ega nõuda, et advokaat kui

professionaalne õigusabiteenuse osutaja tegeleks kohtule vastuse koostamisega üksnes vahetult

enne vastuse esitamiseks antud tähtaega. Vastupidi, kohus peab esindatava õigusküsimustega

aegsat tegelemist äärmiselt kohuse- ja asjatundlikuks. Põhjalikkuse nõue õigusteenuse

osutamisel juba iseenesestki eeldab kliendi asjaga aegsat tegelemist (vt AdvS § 40 lg 2).

Kaebaja esitas 15.10.2013 asjas korduva esialgse õiguskaitse taotluse, nõudes kasutuslubade

väljastamise keelamist (III kd, tl 11–14). Sama päeva määrusega rahuldas kohus esialgse

õiguskaitse taotluse ajutiselt, s.o teistelt menetlusosalistelt vastuse saamise ajaks selliselt, et

kohtule jäi ka aega kujundada taotluse suhtes lõplik seisukoht (III kd, tl 18–19). Kolmas isik on

arve nr 1311012 spetsifikatsiooni järgi määrusega tutvumisele, analüüsile, kliendiga

suhtlemisele ja seisukoha koostamisele kulutanud kokku 7h ja 58min (V kd, tl 187 pöördel).

Kohus ei pea kulutatud aega ülemääraseks. Kaebaja kahe esialgse õiguskaitse taotluste vahele

ei saa tõmmata võrdusmärki. Taotlustes esitatud nõuded olid olemuslikult erinevad ning

vajasid ka erinevaid lähenemisi. Kohtule kolmanda isiku poolt 21.10.2013 esitatud vastusest ei

ilmne, et see oleks koostatud koopiana kohtule varasemalt esitatud seisukohtadest. Kolmanda

isiku vastus 15.10.2015 kohtumäärusele on kohtu hinnangul piisavalt põhjalik, analüütiline ja

asjakohane, õigustamaks selle koostamisele kulunud aega (vt III kd, tl 41–47). Vastuseks

kaebaja etteheidetele märgib kohus, et peab kohtule esitatud dokumendi tugevuseks eelkõige

selle sisu, mitte aga dokumendi lehekülgede paljusust. Muus osas kaebaja arve nr 1311012

suhtes vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus peab arve nr 1311012 spetsifikatsioonil kajastuvat

asjakohaseks, ning kolmanda isiku õigusabikulusid arve nr 1311012 alusel vajalikeks ja

põhjendatuteks.

20. Kaebaja ei ole vaielnud vastu kolmanda isiku poolt menetluskulude koosseisus näidatud

arvetele nr 1312035 ja nr 1402004. HKMS § 108 lõike 12 teise lause järgi kontrollib kohus

volitatud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud

vastuväidet. Kolmanda isiku kohtule esitatud arvel nr 1312035 kajastatud summa (164.67

eurot) ja ajakulu (1h ja 34min) on arvestatavas korrelatsioonis (V kd, tl 188). Kohus kohustas

14.11.2013 määrusega ka kolmandat isikut kohtule esitatud võõrkeelsetele dokumentidele

eestikeelseid tõlkeid esitama (III kd, tl 115–116). Arvel nr 1312035 näidatud ajakulu ongi

valdavas osas tekkinud kohtumääruse täitmisega seotult. On küll tõsi, et HKMS § 80 lõike 1

järgi toimub kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine eesti keeles, mistõttu pidi kolmas isik,

viidatud sätet silmas pidades, kohtule esitatud dokumendid kohe alguses esitama

eestikeelsetena. Siiski ei ole põhjust inglisekeelsete materjalide analüüsile ega eestikeelsete

tõlgete koostamisele kulud aega pidada põhjendamatuks või ebavajalikuks, kuivõrd seesugune

kulu oleks kolmandale isikule tekkinud ka juhul kui kohtule oleks esitatud võõrkeelsete

dokumentide tõlked algselt. Kohus ei saa pidada põhjendamatuks õigusabikulu pelgalt

põhjusel, et osa sellest on vormistatud eraldiseisva arvena. Eestikeelsete tõlgete menetluses

arvesse võtmise taotluse 10.12.2013 koostamisele kulunud aega peab kohus samuti vajalikuks

ja asjakohaseks. Kohus käsitab taotlust tõendite asja menetluse juurde võtmise taotlusena,

millise esitamist peab kohus kolmanda isiku menetluslikuks õiguseks (HKMS § 27 lg 1

punktid 4 ja 6). Puudub põhjus pidada ebavajalikuks ja põhjendamatuks arve nr 1312035

spetsifikatsioonil kajastatud kaebuse täienduse esialgsele analüüsile kulunud 24 minutit. Kohtu

hinnangul on arvel nr 1312035 märgitud õigusabikulu tervikuna vajalik ja põhjendatud.

Arvel nr 1402004 (V kd, tl 189) näidatud õigusabikulu (720 eurot) kolmandale isikule on

tinginud 14-leheküljelise 05.12.203 kaebuse täienduse (III kd, tl 130-144) analüüsi vajadus

(6h 45min). Kohus on 09.12.2013 kohtunõudega (III kd tl 152-153) andnud menetlusosalistele

tähtaja (09.01.2014) kaebuse täiendusele seisukohti esitada. Arvel nr 1402004 näidatult on

seisukohtade koostamisele kulunud aeg otseselt seotud 09.12.2013 kohtunõudes antud

tähtajaga. Kohus peab arvel nr 1402004 märgitud ajakulu põhjendatuks, ning sellega

põhjendatuks ja vajalikuks kulu õigusabile arvel näidatud summas 720 eurot.

21. Kohus peab asjakohaseks ja põhjendatuks ka arvel nr 1404016 näidatud kulu (16h)

õigusabile summas 1685 eurot (V kd, tl 190). Kaebaja esitas kohtule 13.01.2014 järjekordse

kaebuse täienduse (V kd, tl 198–201). Mõlemas, s.o nii 05.12.2013 kui 13.01.2014 esitatud

kaebuse täienduses muutis kaebaja ka kaebuse nõudeid. Kohus kohustas kaebajat võtma oma

seisukohad kokku selgelt ühes dokumendis, sh märkima, milliseid nõudeid kaebaja kohtule

asjas esitada soovib (vt kohtu 17.01.2014 määrus, III kd, tl 209–210). Kaebuse tervikteksti ei

nõudnud kohus kohtuasja lahendamise mugavamaks muutmiseks, vaid põhjusel, et kaebus ei

olnud kõigi esitatud vastuoluliste ja ebaselgete nõuetega enam menetletav. Selleks, et kohus

saanuks menetlusega jätkata, andis kohus muuhulgas kolmandale isikule Tuuleenergia OÜ-le

tähtaja kaebuse terviktekstile lõplike seisukohtade esitamiseks. Määratud tähtpäev saabus

05.04.2014 (IV kd, tl 12–13, 21). Kaebaja esitas kohtule 26 lehekülge tekstilist osa sisaldava

tervikteksti (IV kd, tl 22–51) ühes 53 lehekülge hõlmavate lisadega (IV kd, tl 52–105).

Kolmanda isiku vastus kaebuse terviktekstile (IV kd tl 126-136) on üksikasjalik ja põhjalikult

kaebaja väiteid käsitlev dokument, mille koostamiseks ei pea kohus 16 tundi õigustamatuks.

Kohus leiab, et kaebuse terviktekstiga tutvumine ei saa tähendada üksnes selle läbi lugemist,

vaid ka dokumendis toodud viidete (nt kohtulahenditele) ja muude väidete kontrollimist, s.o

dokumendi läbi töötamist. Olgugi, et kolmanda isiku seisukohad sisuliselt ei muutunud (IV kd,

tl 126–135), oli viimane õigustatud seisukohtade koostamisele ja kaebuse analüüsile 16h

kulutama. Olukorras, kus kohtumenetlus oli kolmanda isiku 07.04.2014 seisukohtade esitamise

hetkeks väldanud juba mitu kuud üle aasta, on mõistlik eeldada, et edasise asja kiirema ja

efektiivsema menetluse huvides töötab advokaat nii kaebaja dokumendi (kaebuse tervikteksti)

kui oma esindatava lähtepositsioonid hoolikalt läbi.

22. Kohtule ei nähtu ka arvel nr 1411054 kajastatud ajakulu (11h 6min) ja sellest johtuva

õigusabi summa (1162 eurot) ülemäärasust (V kd, tl 191). Kaebaja esitas kohtu nõudmisel

17.10.2014 kaebuse lõpliku tervikteksti ühes kõigi lõplike kaebuse nõuetega, mida kaebaja

esitada soovis (V kd, tl 27–29, 38–78). Teistel menetlusosalistel oli võimalik kaebusele

vastuseid esitada kuni 21.11.2014. On eeldatav, et kaebaja seegi dokument tuli kolmandal

isikul läbi töötada, võrrelda kaebaja varasemate seisukohtadega ning täiendada kolmanda isiku

enda seni kujundatud seisukohta. Arve nr 1411054 spetsifikatsioonist nähtuvalt on selleks

muuhulgas analüüsitud Euroopa Kohtu praktikat. Arvel kajastuv 11 tundi ja 6 minutit on

vähem kui kaks 8-tunnist tööpäeva. Kohus peab vajalikuks veelkord rõhutada, et advokaadi

töö põhimõtted on tuletatavad AdvS § 40 lõikest 2, mille kohaselt peab õigusteenus olema

õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika

põhjalikul uurimisel. Kolmanda isiku menetluskulud arvel nr 1411054 märgitud summas (1162

eurot) on kohtu hinnangul vajalikud ja asjakohased.

23. Kohus peab kolmanda isiku Tuuleenergia OÜ menetluskulusid taotletud ulatuses 100%-

liselt asjakohaseks, põhjendatuks ja vajalikuks kuluks. Tuuleenergia OÜ on menetluses

osalenud kaebaja vastaspoolena, mistõttu tuleb kolmanda isiku menetluskulud kanda kaebajal

(HKMS § 108 lg 8).

Kohus ei pea kolmanda isiku menetluskulude kaebajalt väljamõistmist praegusel juhul

ebaõiglaseks ega ebamõistlikuks. Kaebaja on advokaadi esindusel seadnud kohtumenetluses

kahtluse alla küllaltki mastaapsesse projekti puutuvate haldusaktide õiguspärasuse. Kaebajale

pidi seega juba kaebust esitades olema ettenähtav, et kaevatud haldusaktide adressaat

kaasatakse kohtumenetlusse, ning talle võivad tekkida menetluses osalemisega seotud

menetluskulud. Samuti ei saanud kaebajale olla üllatuseks, et kaevatavate haldusaktide

adressaat on kaebaja suhtes kohtumenetluses vastaspoolel, mistõttu omakorda tuli kaebajal

arvestada kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise kohustuse tekkimisega. Arvestades

võimalust riivata haldusasja lahendiga kolmanda isiku õigusi, ning seesuguse riive ulatust ja

intensiivsust, pidanuks kaebaja kolmandale isikule menetluskulude tekkimist pidama juba

kaebuse esitamisel tõenäoliseks. Asjaolu, et kolmanda isiku näol on tegemist äriühinguga ei

saa välistada talle asjakohaste ja põhjendatud menetluskulude tekkimist. Kolmanda isiku poolt

taotletud menetluskulude suurus (8773.67 eurot) ei ole kohtu hinnangul kohtumenetluse

pikkust ja kaebaja käitumist arvestades põhjendamatult suur. Õigusabi hind (120 eurot/h ja 100

eurot/h) ei ole kohtu hinnangul olnud kolmandale isikule õigusabi teenuse osutamisel

ebamõistlikult suur.

Mistahes seost ei saa menetluskulude hüvitamise kohustuse tekkimisel või kohustuse

äralangemisel olla asjaolul, et isik, kellele menetluskulud on tekkinud, on edukas äriühing.

Samuti vastupidi, kaebajale tekkinud menetluskulude kandmise kohustus ei saa olla ebaõiglane

pelgalt põhjusel, et kaebaja näol on tegemist füüsilise isikuga. Selline lähenemine

menetluskulude kandmise kohustusest vabanemise õigustamises viiks olukorrani, kus

füüsilistest isikutest kaebajad võivad hakata kohut dokumentidega koormama ja

kohtumenetlusi venitama. Kaebaja, sarnaselt kolmandale isikule, on olnud võimeline ostma

professionaalset õigusteenust, ega ole asjas üheski menetlusstaadiumis taotlenud kohtult

menetlusabi.

Kohtusse pöördumise õigus ei ole praegusel juhul ebaproportsionaalselt piiratud. Kaebaja

sisuliseks eesmärgiks käesolevas haldusasjas on olnud tuulepargi rajamise projekti peatamine.

Selleks on kaebaja menetluse kestel korduvalt taotlenud esialgse õiguskaitse kohaldamist, aga

ka täiendanud ja muutnud kaebust, sh mitmel korral muutnud kaebuse nõudeid. Kohus on

25.10.2013 esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise määruses selgesõnaliselt märkinud ja

põhjendanud, et peab kaebust perspektiivituks ega näe kaebajal õigust, mille kaitseks ta

kohtusse saaks pöörduda (vt III kd, tl 69–84). Kaebaja kohtu 25.10.2013 määrust edasi ei

kaevanud. Kohtumenetlus on asjas nr 3-13-148 seevastu jätkunud veel üle aasta. Seega ei saa

pidada kolmanda isiku menetluskulude kaebaja kanda jätmist kaebeõigust ebaõiglaselt ja

ebaproportsionaalselt piiravaks. Hiljemalt kohtu 25.10.2013 määrusega tutvumisest arvates

pidi kaebajale (või vähemalt kaebaja advokaadist esindajale) olema ettenähtav, et kohus võib

teha asjas lahendi kaebaja kahjuks, millisel juhul kannab kaebaja menetluskulud.

Seega tuleb kolmanda isiku asjas kantud menetluskulud summas 8 773,67 kaebajal hüvitada.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik

Kohtunik