3-15-875/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

19. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-875 Haldusasi OÜ Warren Safety kaebus Riigihangete vaidlustuskomisjoni poolt 25. märtsil 2015 vaidlustusasjas nr 47-15/152173 tehtud otsuse tühistamise ning Tallinna Kommunaalameti hankedokumentide õigusaktidega kooskõlla viimiseks kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 5. mail 2015

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Warren Safety Esindaja: v.adv Kristina Uuetoa-Tepper Vastustaja: Tallinna Kommunaalamet Esindaja: Tarmo Sulg

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Warren Safety kaebus. Tühistada Riigihangete vaidlustuskomisjoni 25. märtsi 2015 otsus vaidlustusasjas nr 47-15/152173 ning kohustada Tallinna Kommunaalametit viima riigihanke nr 152173 hanketeate punkt II.2.1. vastavusse õigusaktides sätestatud nõuetega.

2. Mõista Tallinna Kommunaalametilt OÜ Warren Safety kasuks välja menetluskulu 1966 (üks tuhat üheksasada kuuskümmend kuus) eurot.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

29. mail 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUS VAIDLUSTUSKOMISJONIS

1. Tallinna Kommunaalamet viib läbi riigihanget „Tallinna põhja piirkonna magistraalteede ja - rajatiste ühissõidukite peatuste ja teemaal asuvate haljasalade hooldus“ (viitenumber 152173). Hanketeate II osa p. 2.1. kohaselt on hankelepingu eeldatav maksumus 1 125 000 eurot.

2. OÜ Warren Safety esitas Riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse, milles taotles hankija kohustamist hankedokumentide ja hanketeate seadusega vastavusse viimiseks. 3. VAKO lõpetas 25. märtsi 2015 otsusega menetluse vaidlustaja nõuete osas hankedokumentide lisa 3 ja lisa 6 seadusega vastavusse viimiseks kohustamise nõuete osas ning jättis ülejäänud osas, mis puudutas hanketeate punkti II.2.1. (riigihanke eeldatava maksumuse määramine), OÜ Warren Safety vaidlustuse rahuldamata. Seejuures jättis VAKO tähelepanuta OÜ Warren Safety poolt pärast vaidlustuse arutamiseks toimunud istungit esitatud täiendavas seisukohas toodud põhjendused ja seisukohad. VAKO leidis, et hanketeates määratud riigihanke eeldatav maksumus oli selline, mis arvestas ka hankija poolt 2015. aastal hankedokumentides tehtud muudatusi tellitavate teenuste mahtudes. VAKO leidis, et hankija esitatud riigihanke eeldatava maksumuse arvestuse põhjal on kontrollitav, et 2014. aastal sisaldus teenuste maksumuses 4%-line reserv, samas kui 2015. aastal muudetud mahtude juures kujuneks tööde maksumus 2014. aasta omast vaid 2,85% kallimaks. VAKO otsusega jäeti kogu vaidlustuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv OÜ Warren Safety kanda. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Warren Safety esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb VAKO 25. märtsi 2015 otsuse tühistamist ning Tallinna Kommunaalameti kohustamist hanketeate punkti II.2.1. (hanke eeldatava maksumuse määramine) õigusaktidega vastavusse viimiseks kohustamist. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole esitanud hankelepingu eeldatava maksumuse kindlaksmääramise kohta usaldusväärseid tõendeid, ega ole seejuures tõendanud oma väidet, et on lähtunud praeguste teenusepakkujate ühikuhindadest.

5. Kaebaja heidab VAKOle ette vaidlustusmenetluses kaebaja poolt esitatud täiendavate seisukohtade ja tõendite tähelepanuta jätmist, märkides, et esitas oma täiendavad seisukohad VAKO istungil antud tähtaja jooksul ning nende esitamine oli tingitud sellest, et hankija esitas vahetult enne seda andmed, mis kaebajale varem teada ei olnud. Kaebaja hinnangul pidanuks VAKO kontrollima, kas hankija arvestustes näidatud ühikuhinnad tegelikult katavad ära teenuse osutamiseks vajalikud kulud.

6. Kaebaja peab vastustaja väiteid reservi suuruse kohta vastuolulisteks ning viitab ka sellele, et vastustaja ei ole selgitanud, kas Põhja piirkonna ühikuhinnad olid võrreldes aritmeetiliste keskmiste ühikuhindadega kõrgemad või madalamad. Kaebaja heidab VAKO otsusele ette, et sealt ei nähtu seejuures üldse, miks luges VAKO 2014. ja 2015. aasta maksumuste erinevuseks 2,85%, kui hankija oli esmalt väitnud, et see oli 3,38%.

7. Kaebaja leiab, et VAKO on valesti arvestanud sõlmitavas hankelepingus ühikuhindade indekseerimise mõju ning selgitab, et sõlmitava lepingu 7-aastast perioodi silmas pidades pidanuks hankelepingu eeldatav maksumus ära katma 7x2,5=17,5%-lise tõusu. Siinkohal toob kaebaja välja sellegi, et kõnealuse hankelepingu 7-aastast perioodi arvestades ei olnud RHS §-ist

21 tulenevalt üldse lubatav eeldatava maksumuse määramine ühe aasta kohta. Kaebaja leiab, et kuna 2014. aastal kasvas maanteede hooldustööde indeks 4,1%, siis isegi juhul kui hankija ei pidanud arvestama suurema reserviga kui 2,5%, ei olnud hankedokumentidesse 2015. aasta muudatuste tegemisel enam mistahes rahalist reservi. 8.Kaebaja hinnangul ei ole riigihanke eeldatav maksumus leitud keskmisest turuhinnast lähtuvalt, kuna hankija on oma arvestuste tegemisel arvesse võtmata jätnud 40% Tallinna hooldustööde kogumahtudest (Kesklinna piirkonna).

9. Kaebaja heidab ette, et VAKO ei kontrollinud arvestatud hinna piisavust ning toob välja, et kui lähtuda VAKO tuvastatud asjaolust, et 2015. a muudatustega suurenes suvise hoolduse maksumus ühes kuus 5041,66 eurot ning sellest, et neist muudatustest tulenevalt suurenes igas kuus hooldatava pinna maht 294 595 m², siis kujuneks täiendava pinna hoolduse ühikuhinnaks 17,11 eurot 1000m² kohta. Kaebaja hinnangul ei piisa sellest minimaalsete kulude kattekski.

10. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja poolt vaidlustuskomisjonile esitatud tabel ei kajasta tegelikult 2014. aastal tehtud arvestust, vaid selles on vaidlusaluse hanke eeldatav maksumus jagatud tänaste töömahtudega ja saadud suvalised ühikuhinnad. Kaebaja toob nimetatud tabeli osas välja selle, et mõnede teenuste ühikuhinnaks on märgitud 0, mis tähendab, et nende maksumusega arvestamist pole üldse võimalik kontrollida. Samuti toob kaebaja näite, et 3. seisunditasemega äärkivita sõiduteede talvise hoolduse maht kuus on 2 061 m2 ja tabeli kohaselt töö eeldatav maksumus kuus 261,20 eurot, mis teeb päevaseks maksumuseks 7,25 eurot.

Kaebaja väitel ei ole see realistlik, sest juba ainuüksi tööjõukulu miinimumpalga juures oleks 3,13 eurot tunnis, ent sellistel teedel tuleb libeduse ja lume tingimustes teha mitu hooldustsüklit päevas ning lisaks on kulud kütusele, seadmetele, puistematerjalidele. Teiseks toob kaebaja näite, et tabeli kohaselt on 1 000 m3 lumeveo eeldatavaks maksumuseks 331,81 eurot, ent lume äraveo teostamiseks on minimaalselt vajalik arvestada kahe kalluriga ja ühe laaduriga, kusjuures kui lume ladestamise ala asub hooldatava ala vahetus läheduses, on võimalik ühes tunnis vedada ära kuni 30 m3 lund ehk 1000 m3 lume ära vedamiseks kulub ca 33 tundi, ent sel juhul oleks veokijuhtidele miinimumpalka maksteski ainuüksi tööjõukulu ca 310 eurot, kusjuures vastustaja täiendavast seisukohast jääb kaebajale mulje, et see ühikuhind hõlmab ka lume ladestamisala kulu.

Kolmandaks toob kaebaja välja, et hankedokumentide kohaselt peab täitjal olema 1 puhastuspiirkonna tõusude hooldamiseks eraldi masin, samas kui tõusu hooldamise kuluks ühes kuus on 10 eurot ööpäeva kohta, ent see ei kata kulusid hooldussõiduki juhtide töötasudeks, kütuseks ja puistematerjalideks, veel vähem kulusid, et antud masin osta või rentida. Neljanda näitena toob kaebaja välja, et hankedokumentides nähakse ette 38m2 treppide hooldus hinnaga 3,4 eurot päevas, ent tegu on käsitööga, mille selline tegemine ühe tunniga pole reaalne, lisaks on selle töö puhul kulud töövahenditele, kinnastele, töötaja transpordile objektile jne.

Ka märgib kaebaja, et tegelikult ei ole Tallinnas võimalik maksta töötajatele miinimumpalka, samuti lisanduvad kulud väljaõppele, tervisekontrolliks, isikukaitsevahenditeks, eririietuseks, töötajate varustamiseks töövahenditega, transpordikuludeks hoolduspiirkonda ja selle raames jne. Veel viitab kaebaja sellele, et ühikuhindades peaksid lisaks konkreetse tööga seostatavatele otsestele kuludele sisalduma kulud neile toimingutele, mille kohta ühikuhinda ei ole ette nähtud, nagu näiteks kulud, mis seonduvad vajalike kontrollkäikudega, sellega, et kasutada tuleb valdavalt uuemaid sõidukeid, kõrgepalgalisi spetsialiste, kvaliteedi tagamise ja keskkonnajuhtimise meetmeid, samuti sellega, et pakkujal peab olema Tallinnas ühtne keskus, peab olema sõlmitud vastutuskindlustus ning peab olema 100 000 euro suurune rahaline reserv, samuti ööpäevane valve ja dispetšerteenus.

11. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, nagu võimaldaks RHS hankijal eeldatava maksumuse määramiseks ise mistahes metoodika valida ning rõhutab, et RHS §-st 20 ja § 3 punktist 2 tulenevalt peab see igal juhul olema läbipaistav ja kontrollitav.

12. Kaebaja peab asjakohatuks vastustaja väidet, et käimasolevas hankes on talvise puhastusperioodi pikkus varasemaga võrreldes kuu võrra vähenenud, sest pakkujad pakuvad suvise ja talvise hoolduse ühikuhindu eraldi. Samuti toob kaebaja välja, et sõiduteede suvise hoolduse intervallide muutmine ei muuda ühikuhindu odavamaks.

13. Kaebaja märgib, et vastustaja väited reservi kujunemise kohta seoses tasuta lumeladestusala ja pesuvee võimaldamisega on arusaadavalt selgitamata ja tõendamata, sh see, kuidas on tänased teenusepakkujad hooldustöödeks vajaliku lumeladestusala ja pesuvee olemasolu korraldanud või mille põhjal on arvestatud kevadiseks veekuluks 8 000 eurot.

14. Viimaks leiab kaebaja, et VAKO oleks pidanud tehtud otsust arvestades 2/3 vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastama, kuna kaebaja kolmest nõudest kahe osas menetlus lõpetati. Siinkohal viitab kaebaja riigilõivuseaduse § 15 lõikele 1 ja analoogia korras halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lg 5 ja RHS § 126 lõikele 6. VASTUSTAJA SEISUKOHT

15. Tallinna Kommunaalamet vaidleb OÜ Warren Safety kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks leiab vastustaja, et üksnes see, et hankija on hanke eeldatava maksumuse ületamise korral õigus kõik pakkumused tagasi lükata, ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Samuti on vastustaja seisukohal, et meetodeid, mille alusel hankelepingu eeldatavat aastamaksumust määratleda võib olla mitmeid, ning üks või teine meetod ei saa olla otseselt vale. Vastustaja hinnangul ei saa pakkuja hankijale ette kirjutada, milline peaks olema hankija poolt hankelepingu täitmisel makstav kogusumma, sest hankija tegutseb eelarveliselt ettenähtud ja prognoositavate avalike vahendite piires. Vastustaja toob välja, et kui hankemenetluse käigus esitatud pakkumusi analüüsides selgub, et planeeritud maksumusega ei ole võimalik kavandatud teenustasemetega teenust osta, ongi hankijal õigus valida, kas leevendada ostutingimusi või otsustada linnaeelarve menetlemise korras täiendav rahastamine planeeritust kõrgema teenusehinna tasumiseks.

16. Vastustaja peab RHS § 20 lg 2 kontekstis asjassepuutumatuks kaebaja väidet, et ühikuhindasid tuleks korrigeerida maanteede hooldusindeksi võrra. Vastustaja toob näite, et kui täna kehtivates hoolduslepingutes on teenuse hinna korrigeerimise aluseks tarbijahinnaindeksi aastamuutus, mis aastal 2014 vähenes 0,1%, siis tänaseks hankelepingute eeldatava maksumuse määramise aluseks olnud keskmine turuhind on langenud hoopis 0,1%.

17. Vastustaja selgitab, et lähtus Põhja piirkonna hankelepingu eeldatava aastamaksumuse määramisel puhastuspiirkondades kehtivatest teenusetasemetest ja nelja puhastuspiirkonna teenusemaksumuste keskmisest, nähes ette ka rahalise reservi. Siinkohal märgib vastustaja, et Kesklinna piirkonda ei arvestatud, kuna sealsed ühikuhinnad sisaldavad osadelt tänavatelt kohustuslikku lumevedu, samuti on märkimisväärsed erisused vanalinna tänavate hooldamisel.

18. Vastustaja selgitusel kujunes reserv esiteks keskmisest madalamate maksumustega puhastuspiirkondade maksumuste tõstmisest (vahe makstava ja keskmise teenusehinna vahel) - 2012 aastal oli Põhja piirkonna teenuse maksumuseks 1 020 046,09 eurot, 2013 aastal 1 038 339,6 eurot ja 2014 aastal 1 090 204,36 eurot. Teiseks sellest, et kehtivas lepingus oli talveperioodi pikkuseks 7 kuud, ja suveperioodi pikkuseks 5 kuud, ent käbiviidavas hankemenetluses on nii suvekui talveperioodi pikkuseks 6 kuud, mis kehtivate ühikuhindade proportsiooni muutumisel võimaldab teenusehinna vähenemist. Kolmandaks tekkis reserv vastustaja väitel sellest, et kavandatavas hankelepingus on vähendatud suviste hooldustööde perioodilisust: näiteks 4. seisunditaseme teede hooldust tuli kehtivas lepingus teha igapäevaselt, kavandatud lepingus aga 3 korda nädalas; 3. taseme puhul vastavalt 3 korda nädalas (2 korda kuus) ja 1 kord kuus; 2. seisunditaseme teedel kehtivas lepingus 1 kord nädalas (1 kord kuus) ning kavandatavas 2 korda kuus ning esimese seisunditaseme tee puhul polnud kehtivas lepingus hooldusintervalli määratud, ent kavandatavas lepingus tuleb hooldus teha 1 kord kuus. Viiendaks toob vastustaja välja, et sõlmitava lepingu puhul võimaldab hankija täitjale tasuta lume ladestamise kohti 14224m2 ulatuses, mis vähendab kulutusi lumeveole ja ladestamisele ning tasuta pesuvett, mis toob kaasa teenuse odavnemise kevadise veekulu kokkuhoiu tõttu kuni 8000 euro võrra.

19. Vastustaja toob välja, et uutes hankedokumentides on eraldiseisvana kehtestatud mitmete teenuste ühikumaksumused (tõusude, ülekäikude, tänavapuude, põõsasalade hooldus), mis varasemalt olid arvestatud muude hooldusmahtude sisse, mistõttu ei võimalda varasemalt pakutud ühikuhindade analüüs kaebaja poolt soovitud täpsusega võrrelda hankelepingu eeldatava aastamaksumuse arvestamise aluseid. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 20. Hinnanud poolte väiteid ning vaadanud läbi kohtumenetluses ja eelnevalt vaidlustuskomisjonile esitatud tõendid, leian, et OÜ Warren Safety kaebus tuleb rahuldada, vaidlustuskomisjoni otsus tühistada ning kohustada Tallinna Kommunaalametit hanketeate punkti II.2.1 õigusaktidega kooskõlla viimiseks. Esiteks on vastustaja riigihanke eeldatava maksumuse määranud RHS § 21 lõikes 6 sätestatut eirates ning teiseks on vastustaja selgitused ja arvestused ilmselgelt ebapiisavad, väitmaks, et riigihanke esemeks olevate teenuste eeldatava maksumuse määramisel on lähtutud turuhinnale vastavast hinnatasemest. Vastustaja väiteid vaidlustuskomisjonile esitatud arvestustes1 välja toodud konkreetsete teenuste ühikuhindade kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kui vastustaja ei suuda tõenditele tuginedes veenvalt põhjendada, kuidas on leitud riigihanke eeldatava maksumuse arvestamise aluseks olevad ühikuhinnad, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on suvaliste arvudega, millega edaspidi tehtavate mistahes korrektsete matemaatiliste tehete tulemus ei ole adekvaatne.

1 VAKO toimikus sisalduv dokument „Põhja piirkonna aastamaksumuse arvestuse alused“

21. Halduskohtule esitatud kaebuse lahendamisel ei ole vaja hinnata seda, kas VAKO poolt kaebaja täiendavate seisukohtade tähelepanuta jätmine oli õigustatud või mitte. Kaebaja on kõik soovitud seisukohad ja taotlused saanud esitada käesolevas kohtumenetluses ning asja lahendamiseks vajalikus ulatuses leiavad need käsitlemist selles kohtuotsuses. Isegi kui asuda seisukohale, et VAKO oleks pidanud kaebaja täiendavaid seisukohti oma otsuses käsitlema, ei annaks eraldivõetuna alust VAKO otsuse tühistamiseks. Vastustaja eksib siiski, leides, et kaebaja poolt ühikuhindasid puudutavad vastuväited väljuvaid vaidluse piiridest. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus, mitte aga menetlusosaliste põhjendused. Samuti ei keela ei HkMS ega RHS menetlusosalisel esitada kohtumenetluses põhjendusi või seisukohti, mida vaidlustusmenetluses ei esitatud või mille vaidlustuskomisjon tähelepanuta jättis, kui need jäävad vaidlustusmenetluses esitatud nõude ja aluse piiridesse. Kaebaja väide, et vastustaja poolt vaidlustusmenetluses esitatud tabelis toodud ühikuhinnad ei ole usaldusväärsed, ei välju vaidlustuse alusest. HkMS-i ega RHS-i hankeasja halduskohtus läbi vaatamist puudutavad normid ei sisalda ka selliseid sätteid, nagu on apellatsioonimenetluse puhul HkMS § 198 lõiked 2 ja 3, mis piiravad kõrgemas astmes uutele asjaoludele ja tõenditele tuginemise võimalusi.

22. Nõustuda ei saa ka vastustaja seisukohaga, nagu ei saaks hanke eeldatava maksumuse suurus kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Riigihankemenetlus on avalik-õigusliku iseloomuga menetlus, mis tuleb läbi viia läbipaistvalt ja kontrollitavalt (RHS § 3 lg 2). Hankemenetluses osalemist huvitatud isikul on subjektiivne õigus ausale ja seaduslikule menetlusele. Selline isik võib RHS § 117 lg 2 punktist 1 ja 7 tulenevalt hankija poolt seatud hanketingimused, kui neist tingimustest lähtumine võib lõppkokkuvõttes viia isiku õigusi või huve kahjustava otsuse tegemiseni. Riigihankele põhjendamatult madala eeldatava maksumuse määramine võib kaasa tuua kõigi pakkumuste tagasi lükkamise RHS § 49 lg 1 p 1 alusel. Nimetatud alusel kõigi pakkumuste tagasi lükkamisel on hankijal võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Kõigi pakkumuste tagasi lükkamise korral on mistahes huvitatud isikul väga raske selle otsuse vaidlustamisel tugineda väitele, et hanke eeldatav maksumus oli määratud valesti, kui hanketeadet vastavas osas eelnevalt vaidlustatud ei ole. Lisaks tuleb tähele panna, et kui hankija otsust RHS § 49 lg 1 punkti 1 mitte kohaldada ei ole põhimõtteliselt vaidlustada võimalik. See tähendab, et põhjendamatult madala eeldatava maksumuse määramine hanketeates võib muuta riigihanke tulemuse hankija suva alusel manipuleeritavaks. Nimelt juhul kui kõigi vastavaks tunnistatud pakkumuste maksumused ületavad hanketeates määratud hanke eeldatavat maksumust, võib hankija RHS § 49 lg 1 p 1 kohaldamise otsustada tegelikult hoopis lähtudes sellest, kas hankemenetluse jätkamise korral tõenäoliselt edukaks osutuva pakkumuse on teinud talle subjektiivselt meelepärane pakkuja või mitte. Teisisõnu annab põhjendamatult madala eeldatava maksumuse määramine hankijale võrdlemisi kindla võimaluse otsustada kõik pakkumused tagasi lükata, kui eelduslikult parima pakkumuse on teinud pakkuja, kellega hankija tegelikult lepingut sõlmida ei taha ning vastupidi, jätkata hankemenetlust vaatamata kõigi pakkumuste eeldatavast kallimale maksumusele, kui parima pakkumuse on teinud isik, kes hankijale mingil subjektiivsel põhjusel sobib. Seeläbi muudab hanke eeldatava maksumuse väär määramine hankemenetluse läbipaistmatuks. Käesoleval juhul pole mistahes alust väita, et hankijal olnuks eelkirjeldatud soov hanke tulemust mõjutada, ent see on oht, mille vastu peab kaebaja saama end kaitsta, vaidlustades hanketeate.

23. RHS § 20 lg 1 p 1 kohaselt on riigihanke eeldatavaks maksumuseks hankija poolt hankelepingu täitmisel eeldatavalt makstav kogusumma ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt tuleb selle arvestamisel lähtuda hankemenetluse alustamise registris avaldamise hetke keskmisele turuhinnale vastavast hinnatasemest. Antud juhul on riigihanke esemeks ühikuhindade alusel ostetavad teenused 7-aastase perioodi jooksul. Tegemist on teenuste hankelepinguga, milles ei sätestata hankelepingu kogumaksumust. RHS § 21 lg 6 p 2 kohaselt tuleks sellise riigihanke eeldatavaks maksumuseks määrata teenuste osutamise maksumus ühes kuus korrutatuna 48-ga. Selle nõude vastu on hanketeates eksitud, kuna seal on maksumus määratud lepingu aastamaksumusena. Sellist võimalust RHS §-dest 20 ega 21 ei tulene. Antud juhul ei ole tegemist ka RHS § 21 lg 2 kohaldamisalasse jääva lepinguga. Kuivõrd vaidlusaluse hanke esemeks olevate teenuste sisu ja maksumus on erinevatel kuudel (suveja talveperioodil) erinev, siis pole RHS-iga vastuolus ka eeldatava maksumuse määramine lepingu aastase maksumuse korrutamisel neljaga (48/12) ega ka eeldatava maksumuse määramine kogu lepingu kehtivuse jooksul täitjale eeldatavasti makstava summana (RHS § 21 lg 6 p 1).

24. Möönan siiski, et riigihanke eeldatava maksumuse määramine aastamaksumusena, nagu hankija seda antud juhul tegi, ei riku eraldivõetuna kaebaja ega ühegi teise isiku õigusi. Nimelt nõutakse pakkujatelt pakkumuste esitamist konkreetsete teenuse liikide ühikuhindade kohta arvestades vastava teenuseliigi orienteeruvat mahtu ühes kuus. Aastamaksumus arvestatakse seejuures vastava teenuse osutamise arvestusliku kuumaksumuse ja teenuse osutamise kuude arvu korrutisena. See tähendab seda, et ka esitatud pakkumuste võrdlemisel riigihanke eeldatava maksumusega saaks hankija lähtuda üksnes konkreetsete pakkumuste aastamaksumuse võrdlusest hanketeates määratud eeldatava maksumuse suurusega. Probleem tekiks näiteks siis, kui hankija poolt arvesse võetud 12-kuulise perioodi maksumus jääks allapoolt riigihanke piirmäära või õigustaks muul moel mingi lihtsustatud või kaebaja huvidega vastuolus oleva menetlusliigi kohaldamist. Antud juhul see nii aga ei ole.

25. Küll aga ei saa hankija esitatud selgituste ja tõendite põhjal veenduda selles, et riigihanke eeldatava maksumuse määramisel oleks lähtutud tellitavate teenuste keskmisele turuhinnale vastavast hinnatasemest, nagu nõuab RHS § 20 lg 2. Vastustaja ja VAKO on iseenesest õigesti leidnud, et riigihanke eeldatava maksumuse määramine on prognoosotsus. Samuti tuleb põhimõtteliselt nõustuda, et selline prognoosimine on võimalik erinevate metoodikate abil. VAKO on ka õigesti märkinud, et eeldatavat maksumust käsitlev hanketeate punkt tuleks seadusega vastuolusolevaks lugeda, kui hankija on ilmselgelt eeldatava maksumuse määramise reegleid rikkunud või asjakohatutest kaalutlustest lähtunud.

Küll aga ei saa selline prognoos olla suvaline ega kontrollimatu ning olukorras, kus pole võimalik kontrollida, millistest asjaoludest hankija lähtus, ei saa ka võtta seisukohta, et pole lähtutud asjakohatutest. Vaidluse tekkimise korral peab hankija suutma tõendada, et lähtus turuhinnale vastava hinnataseme välja selgitamisel asjakohastest allikatest, tõenditest ja kaalutlustest, see tähendab näitama ära, kuidas ta defineeris turu ja kuidas selgitas välja turuhinnale vastava hinnataseme. Antud juhul vastustaja seda teinud ei ole, esitades sisuliselt vaid oma koostatud arvestustabeli ning paljasõnalise selgituse seal näidatud ühikuhindade leidmise aluste kohta.

Juhtisin käesolevas asjas 16. aprillil 2015 tehtud määruses vastustaja tähelepanu sellele, et riigihanke eeldatava maksumuse määramise aluste tõendamine on vastustaja kohustus ning tegin ettepaneku esitada selgitused ja tõendid, millest nähtub vaidlustuskomisjonile esitatud arvestustabelis näidatud ühikuhindade saamine. Vastustaja esitas seepeale täiendava selgituse, kus selgitas tabelis kajastatud reservi arvestamise põhimõtteid, ent ei esitanud ühtki tõendit tabelis näidatud ühikuhindade kohta. Seega on vastustaja jätnud oma väited tõendamata.

Kaebaja ei pea põhjalikumalt tõendama oma seisukohta, et vastustaja arvestustabelis näidatud ühikuhindadega ei ole võimalik soovitud teenuseid osutada. Vaidlusaluste teenuste turuhind pole kindlasti ka selline, mille suurus oleks üldteada. Antud juhul pole võimalik kontrollida kas vastustaja on turuhinnale vastava hinnataseme põhjendatule välja selgitanud või mitte, sest vastustaja ei ole esitanud mingeid tõendeid, mille pinnalt võiks üldse teha järeldusi eeldatava maksumuse kujunemise kohta. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et näiteks kord kuus suvist hooldust vajava äärekiviga 1. seisunditaseme sõidutee suvise hoolduse turuhinnale vastav hinnatase on 0.0221 eurot ühe ruutmeetri kohta, ent hankija sellekohane paljasõnaline väide ei ole selles veendumiseks piisav.

23. Mõlemad pooled, samuti VAKO on põhjalikult käsitlenud vastustaja väidetava reserviga seotud asjaolusid, mis tegelikult pole vaidluse seisukohast üldse oluline senikaua, kuni pole selge, kust ja kuidas on võetud teenuse eeldatava maksumuse arvestamise aluseks olevad ühikuhinnad. On tõsi, et korrutades vastustaja poolt VAKO-le esitatud tabelis „Põhja piirkonna aastamaksumuse arvestamise alused“ toodud konkreetsete teenuste ühikuhinnad (arvutades neist kõigepealt maha käibemaksu osakaalu) läbi hankedokumentide 3. lisas esitatud tabelis välja toodud teenuste orienteeruvate igakuiste mahtudega ning kuude arvuga, mil vastavaid teenuseid osutatakse (nii suvekui talveperioodi puhul 6 kuud), kujuneb aastamaksumus väiksemaks kui eeldatava maksumusena näidatud 1 125 000 eurot, ent see arvestus oleks adekvaatne vaid juhul, kui mingitki kinnitust oleks leidnud selles kasutatud ühikuhindade vastavus tegelikule turuhinnale. Nagu eelpool öeldud, on selle kohta vaid vastustaja paljasõnalised väited.

24. Hanke eeldatav maksumus tuleb määrata vastavate teenuste turuhinnast lähtudes ega saa kajastada näiteks vaid hankija soovi hangitava teenuse maksumuse osas. Nõustun, et turuhinna määramiseks võib olla erinevaid metoodikaid ning sõltuvalt metoodikast võib erineda ka tulemus. Tõsiseltvõetavaks ei saa siiski pidada vastustaja seisukohta, et see tulemus võiks erineda kuni 35%, sest sellisel juhul on ilmselgelt ekslikult määratud hinnatava turu ulatus või pole arvestatud teenuste iseloomuga. Samuti ei saa üksnes väitega erinevate metoodikate olemasolust õigustada mingisugust tulemust, ilma et oleks kontrollitav, millisele metoodikale tuginedes ja kust saadud andmete alusel see tulemus saadud on.

25. Leian samuti, et hoolimata kaebaja sellekohasest etteheitest ei ole vastustaja suutnud kohtumenetluses adekvaatselt põhjendada seisukohta, et keskmise turuhinna arvestamisel on mõistlik arvesse võtta neli piirkonda viiest, samas kui teenuste osutamise mahtusid arvestades moodustab eelviidatud viies piirkond (Kesklinn) teistega võrreldes kõige suurema osa. Kui vastustaja on seisukohal, et teenuste turuhind sõltub konkreetsest Tallinna piirkonnast, oleks vastupidiste adekvaatsete põhjenduste puudumisel loogiline lähtumine kas ainult vastava piirkonna (st. antud juhul Põhja piirkonna) maksumusest või siis võtta arvesse kõiki viit piirkonda. Põhimõtteliselt on võimalik, et kesklinna piirkonnas tuleb osutada teistsuguseid teenuseid kui teistes piirkondades või et seal on samalaadsete teenuste (näiteks sama seisunditasemega äärekiviga sõidutee suvine hooldus) osutamise turuhind teine, ent vastustaja senised selgitused selles osas ei ole veenvad. Vastustaja selgitus, et kesklinna piirkond on eriline seetõttu, et seal on rohkem tänavatel parkivaid sõidukeid ning tegemist on täies ulatuses tasulise parkimise alaga, ei ole piisav. Vaadates hankedokumentidele lisatud Põhja piirkonna sõiduteede loetelu (VAKO toimikus), ei saa väita, et seal oleksid üksnes tänavad, kus sõidukeid ei pargita. See, kas tegemist on tasulise parkimise alaga või alaga, kus on lubatud sõidukeid parkida tasuta, ei saa tänavate korrashoiu teenuse osutamist kuidagi mõjutada. Samuti tõi kaebaja kohtuistungil põhjendatult välja selle, et kesklinna piirkonnas peetakse eraldi arvestust vanalinna osas, kus on vastustaja väitel talvise hoolduse raames näiteks lume pideva äraveo kohustus.

24. Sellel, kas riigihanke eeldatava maksumuse määramisel on arvestatud hankelepingust tuleneva ühikuhindade indekseerimisega maanteede hooldustööde hinnaindeksi muutumisest tulenevalt, ei ole kaebaja õiguste ja huvide seisukohast mingisugust tähtsust. Esiteks ei ole indeksi muutumist ja selle tegelikku rahalist mõju võimalik tõsikindlalt ette näha, teiseks on indekseerimine hankelepingus ette nähtud sõltumata edukaks tunnistatavas pakkumuses esitatud ühikuhindadest, ilma et pakkumustes saaks indekseerimise tulemusena kujunevat hinnamuutust kajastada. Seetõttu ei ole indekseerimise tegelikul võimalikul rahalisel mõjul lepingu täitmisel makstavale kogusummale ka mingit tähtsust pakkumuste hindamisel RHS § 49 lg 1 p 1 seisukohast.

25. Mis puudutab kaebaja seisukohta, et VAKO oleks pidanud osa tasutud riigilõivust tagastama, siis sellega ei saa nõustuda. Vaidlustuse osalise läbi vaatamata jätmise korral võiks riigilõivu tagastamine kõne alla tulla juhul, kui vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu suurus oleks sõltuvuses esitatud nõuete arvust või nõude suurusest. Samamoodi on see ka kohtumenetluses. Kui vaidlustuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu suurus ei sõltu sellest, mitu või millised nõuded vaidlustuses esitatud on, siis ei ole alust ka nõuete muutmise korral riigilõivukohustust korrigeerida.

26. HkMS § 108 lg 1 kohast kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on esitanud taotluse mõista vastustajalt välja 1280 euro suurune riigilõiv ning 686 euro suurune õigusabikulu. Riigilõivu tasumine on tõendatud sellekohase maksekorraldusega. Õigusabikulu kandmise kohta on esitatud arve ja selle tasumist kinnitav maksekorraldus. Leian, et vaidluse keerukust ja mahukust arvestades ei ole 4 tunnile ja 5 minutile advokaadi tööle vastava õigusabikulu suurus ülemäärane. Seega tuleb kokku vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1280+686=1966 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik