3-13-1237/73 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. mai 2015, Tartu

Haldusasja number

3-13-1237

Haldusasi

OÜ Kaares Kinnisvara kaebus Eesti Haigekassa 7. mai

2013. a ettekirjutuse nr 2-45/952-5 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. novembri 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Kaares Kinnisvara apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Kaares Kinnisvara

Vastustaja Eesti Haigekassa

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. novembri 2013. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. juuni

2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa 7. mai 2013. a ettekirjutusega nr 2-45/952-5 kohustati OÜ-d Kaares

Kinnisvara tasuma haigekassale 422 494,79 eurot. Ettekirjutuse tegemise alus oli ravikindlustuse

seaduse (RaKS) § 62 lg 4, mis sätestab, et kui ajutise töövõimetuse hüvitise alusetu maksmine

toimus ebaõigete andmete esitamise tõttu kindlustatud isiku tööandja poolt, võib haigekassa

nõuda alusetult makstud hüvitise tagasi kindlustatud isiku tööandjalt. Ettekirjutuse kohaselt on

Peeter Kaares, Janika Kaares ja Aino Kaares mõistetud süüdi karistusseadustiku § 209 lg 2 p-de

2-3 järgi. Pettuse teel varalise kasu saamise eesmärgil vormistati J. Kaarese ja OÜ Kaares

Kinnisvara vahel 2005. aastal fiktiivne tööleping, mille järgi töötas J. Kaares äriühingus ärijuhina

palgaga 40 000 krooni kuus. Järgnevalt esitas J. Kaares läbi OÜ Kaares Kinnisvara haigekassale

regulaarselt töövõimetuslehti haigushüvitiste ja hooldushüvitiste saamiseks. Kokku maksis

haigekassa J. Kaaresele OÜ Kaares Kinnisvara kaudu 422 494,79 eurot. Kohtuotsusega

kriminaalasjas on tuvastatud, et J. Kaaresele makstud töövõimetushüvitis on haigekassalt välja

petetud kelmuse teel, seega on ajutise töövõimetuse hüvitis määratud ja makstud ebaseaduslikult.

Haigekassale on esitatud J. Kaarese kohta valeandmeid, mis seisnes selles, et J. Kaares näidati

OÜ Kaares Kinnisvara töötajana (sõlmitud tööleping oli fiktiivne) ja et J. Kaarese kohta esitati

haigekassale töövõimetuslehti töövõimetushüvitise määrmaiseks ja maksmiseks.

2. OÜ Kaares Kinnisvara esitas halduskohtule kaebuse ettekirjutuse tühistamiseks. Kaebuse

kohaselt on ettekirjutus motiveerimata. Kaebaja ja OÜ Kaares Kinnisvara vahel puudus töösuhe

ja järelikult ei saa RaKS § 62 lg-t 4 kohaldada. Rikuti ärakuulamise nõuet ning lisaks on nõue

aegunud.

3. Tartu Halduskohtu 4. novembri 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. J. Kaarese töövõimetuslehed esitas haigekassale OÜ Kaares Kinnisvara kui J. Kaarese

tööandja. Kuna tööleping nende vahel oli sõlmitud fiktiivselt, siis polnud äriühingul õigust

töövõimetuslehti esitada. Seega on õigesti kohaldatud RaKS § 62 lg-t 4, mille järgi võib

haigekassa nõuda alusetult makstud hüvitise tagasi tööandjalt.

3.2. Ettekirjutuses ajutise töövõimetuse hüvitiste arvutuskäigu esitamine ei ole nõutav, vastustaja

esitas aga selle kohtuistungil.

3.3. Oluline pole see, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses ei olnud esitatud tabelit, mis

sisaldanuks töövõimetuslehe numbrit, töövõimetuse perioodi ja väljamakstud summat.

Ettekirjutuses on selline tabel esitatud koos kogu tagasinõutava summa äramärkimisega. Seega

on nõude suurus selge ja üheseltmõistetav. Ettekirjutuses on põhjendatult aluseks võetud

kriminaalasjas jõustunud kohtuotsus ja selles tuvastatud asjaolud. Seega on ettekirjutus

põhjendatud ja kontrollitav.

3.4. Kaebaja suhtes ei ole ärakuulamisnõuet rikutud. Kaebajale teatati 11. märtsil 2013 kirja teel,

et kui kaebaja ei nõustu haigekassa kasuks arestitud kinnistute müügiga, on vastustaja sunnitud

tegema vaidlusaluse ettekirjutuse. Seega pidi kaebajale olema arusaadav ettekirjutuse tegemise

võimalus. Kaebaja on sellele kirjale ka vastanud.

3.5. Nõue ei ole aegunud. Nõude aegumistähtaja alguseks tuleb lugeda kriminaalasjas tehtud

süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, mis toimus 2. augustil 2011. Seega ei ole nõue aegunud

sõltumata sellest, kas lugeda aegumistähtaja pikkuseks kolm aastat nagu alusetu rikastumise

nõude puhul (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1) või kümme aastat nagu

seadusest tuleneva nõude puhul (TsÜS § 149).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. OÜ Kaares Kinnisvara esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada

ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

4.1. Kohus ei nõudnud asjas välja haldusmenetluse toimikut, millega rikkus HKMS § 122 lg 2

p-s 5 sätestatud imperatiivset kohustust.

4.2. Halduskohus on RaKS § 62 lg-s 4 sätestatud eelduste kontrollimisel tuginenud kriminaalasja

süüdimõistvas otsuses tuvastatule. Selles kohtuotsuses tuvastatu ei viita aga sellele, et

ettekirjutuse aluseks olevad väljamaksed tehti töösuhte alusel. J. Kaares oli aastatel 2007-2011

ka kaebaja juhatuse liige. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta asus seisukohale, et J. Kaaresele

maksti hüvitist seoses ärijuhina töötamisega, mitte juhatuse liikmeks olemisega.

4.3. Kohus pole põhjendanud oma seisukohta, et J. Kaarese töövõimetuslehed esitas haigekassale

kaebaja. Seisukoht on ka vastuoluline, kuna samas otsuses on öeldud, et töövõimetuslehed esitas

haigekassale hoopis J. Kaares, mitte kaebaja.

4.4. Kohtuotsuses ei ole viidet tõenditele, millele tuginedes oleks kohus kontrollinud, kas

vaidlusaluses ettekirjutuses sisalduvas tabelis loetletud töövõimetuslehed hüvitise saamiseks on

õiged. Meelevaldne on ka kohtu seisukoht, et töövõimetuslehtede arvu, numbrite ja perioodi osas

ei ole vaidlust. Seega on põhjendamatu kohtu järeldus, et haldusakt on põhjendatud ja

kontrollitav.

4.5. Seega on kohus jätnud tuvastamata asjaolud, mis pidid olema RaKS § 62 lg 4 kohaldamise

aluseks.

4.6. Kaebaja suhtes on rikutud ärakuulamisõigust, kuna kaebaja ja vastustaja vahelise

kirjavahetuse ajal ei olnud haldusmenetlust veel algatatud. Vastustaja kirjast ei tulenenud ka,

millal või millist haldusmenetlust algatada kavatsetakse.

4.7. Kohus ei põhjendanud oma seisukohta aegumistähtaja alguse osas. Vastustajale pidi olema

juba 2008. aastal teada, et J. Kaaresele võib olla hüvitist makstud alusetult, kuna kriminaalasi

algatati ning vastustajale esitati päringud andmete saamiseks 2008. aastal. Tegemist on alusetu

rikastumise nõudega, mille suhtes kohaldub TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg.

5. Eesti Haigekassa vastuses leitakse, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust ja

põhjendatakse seda järgnevalt.

5.1. Haldustoimiku väljanõudmata jätmine ei ole kaasa toonud ebaõiget kohtulahendit.

Halduskohus on hinnanud tõendid otsuse tegemiseks piisavaks.

5.2. Süüdistuses, mille järgi J. Kaares koos teiste isikutega süüdi mõisteti, rõhutati just seda, et

isikud lõid väära ettekujutuse J. Kaarese töötamisest ning samal ajal olid nad teadlikud, et

töövõimetushüvitise arvutamise aluseks võetakse tööandjate poolt deklareeritud

sotsiaalmaksusummad. Seega on maakohtu otsuses tuvastatud, et vastustaja maksis J. Kaaresele

hüvitist kui fiktiivse töölepingu alusel töötanud isikule.

5.3. Ettekirjutuses tabeli kujul toodud ajutise töövõimetuse hüvitise arvestus muudab

ettekirjutuse paremini kontrollitavaks. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi ebatäpsusele

töövõimetushüvitise arvestuses, vaid sedastab üldsõnaliselt, et ettekirjutus ei ole kontrollitav.

5.4. Halduskohus on nõude aegumise osas asunud õigele seisukohale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Vaidlus asjas käib RaKS § 62 lg 4 kohaldamise üle. See säte näeb ette, et kui ajutise

töövõimetuse hüvitise alusetu maksmine toimus ebaõigete andmete esitamise tõttu kindlustatud

isiku tööandja poolt, võib haigekassa teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda alusetult

makstud hüvitise tagasi kindlustatud isiku tööandjalt.

Vaidlustatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on piisavalt tuvastatud. Haldusaktis on

viidatud kriminaalmenetluses tuvastatud asjaoludele, mis kinnitavad selgelt seda, et Haigekassale

esitati valeandmeid haigushüvitise saamiseks ning seega on RaKS § 62 lg-s 4 sätestatud eeldused

täidetud.

Samadel faktilistel asjaoludel on Eesti Haigekassa teinud ettekirjutuse ka J. Kaaresele alusetult

tasutud haigushüvitiste tagasimaksmiseks. See ettekirjutus oli samuti halduskohtus vaidlustatud,

kuid kohtumenetluses kehtima jäetud (Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2013. a otsus

haldusasjas nr 3-11-1007).

Eelnevat arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et eeldused RaKS § 62 lg 4 kohaldamiseks

on käesolevas asjas täidetud.

8. Eksitav on kaebaja tähelepanujuhtimine sellele, et J. Kaares oli mingil ajal ka kaebaja juhatuse

liikmeks. J. Kaares koos teiste isikutega on süüdi mõistetud just selles, et töövõimetushüvitise

eesmärgil loodi vastustajale väär ettekujutus J. Kaarese töötamisest erinevates äriühingutes, sh

OÜ-s Kaares Kinnisvara. Kaebaja ja J. Kaarese vahel oli alates 17. augustist 2005 sõlmitud

fiktiivne tööleping, mille järgi J. Kaares töötas ärijuhina. Seega nõutakse kaebajalt tagasi

summasid, mida maksti J. Kaaresele kui kaebaja töötajale. Vastustaja osundab põhjendatult, et

maakohtu poolt kriminaalasjas tehtud otsuses, milles J. Kaares koos teiste isikutega süüdi

mõisteti, tugineti just sellele, et väljamaksed tehti tulenevalt fiktiivsest töösuhtest (vt ka tl 15p-

16). Ehkki kaebaja üritab küll seda fakti vaidlustada, ei esita ta selget ja jälgitavat arutlust selle

kohta, millisel alusel sai Eesti Haigekassa kaebaja versiooni järgi J. Kaaresele hüvitisi maksta ja

kuidas kujunes hüvitiste suurus just selliseks. Seda arvestades on asjakohatu ka etteheide

halduskohtule, et kohus ei põhjendanud selles osas oma seisukohta. Kaebaja ei ole osundanud

ühelegi asjaolule, mis kinnitaks kahtlust, et hüvitist võidi maksta mõnest muust alusest tingituna.

Pelgalt asjaolu, et J. Kaares oli mingil ajal kaebaja juhatuse liige, seda kahtlust ei kinnita, sest

puuduvad andmed hüvitise maksmise kohta J. Kaaresele kui juhatuse liikmele.

9. Arutlus selle üle, kas töövõimetuslehed esitas haigekassale kaebaja või J. Kaares, on kunstlik,

kuna ettekirjutuses on märgitud, et J. Kaares esitas töövõimetuslehed läbi äriühingute, sh läbi

kaebaja (tl 10p), mistõttu on lõppkokkuvõttes haigekassale töövõimetuslehtede esitajaks tööandja

ehk kaebaja. Ka vastustaja on märkinud, et töövõimetuslehed esitas talle kaebaja ise (tl 92).

Seega on RaKS § 62 lg-s 4 sätestatud eeldus – ebaõigete andmete esitamine kindlustatud isiku

tööandja poolt – täidetud.

Lisaks tuleb ebaõigete andmete esitamise puhul vaadata tööandja tegevust tervikuna. Nii on

vaidlustatud ettekirjutuses tuvastatud, et kaebaja koos teiste äriühingutega deklareerisid

sotsiaalmaksu, tasaarvestades sotsiaalmaksuna tasumisele kuuluvad summad eelnevalt enda

poolt fiktiivsete ostuarvete alusel käibedeklaratsioonides näidatud sisendkäibemaksuga tekitatud

käibemaksu enammaksega, mille tulemusena sai J. Kaaresest RaKS § 5 järgi kindlustatud isik,

kellel on õigus saada rahalist kompensatsiooni, kui tal jääb töökohustustest ajutise vabastuse

tõttu saamata sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (tl 10p). Seega nähtub kaebaja käitumisest

tervikuna fiktiivse töösuhte põhjal kujundatud valeandmete esitamine, mille eesmärgiks oli

haigekassalt haigushüvitise saamine.

10. Otsitud on ka apellatsioonkaebuse etteheide halduskohtule, et ta pole kontrollinud

ettekirjutuses kirjeldatud töövõimetusperioodide ja nende alusel tehtud väljamaksete õigsust.

Kaebaja väidab küll, et ettekirjutus ei ole kontrollitav, kuid ei sea samas mitte ühtegi

töövõimetusperioodi või selle alusel tehtud makset konkreetselt kahtluse alla, rääkimata nende

andmete ümberlükkamisest. Seetõttu on halduskohus sisuliselt õigesti märkinud, et

töövõimetuslehtede perioodide ja arvudega seoses vaidlust ei ole, sest kaebaja ei ole ühtegi neist

andmetest konkreetselt vaidlustanud, vaid on esitanud üksnes abstraktse väite, et ettekirjutus ei

ole kontrollitav. Etteheide HKMS § 157 lg 2 rikkumisele (kohtuotsus peab põhinema üksnes

asjas kogutud tõenditele) on sellises olukorras asjakohatu, kuna halduskohus on tuginenud

ettekirjutusele, mitte menetlusosaliste jaoks teadmata tõenditele. Kui kaebaja arvates olid

ettekirjutuses toodud andmed valed, siis oleks ta pidanud HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt esitama

selged tõendid või põhjendused selle kohta, miks ta sellisel seisukohal on. Pelgalt kaebaja

abstraktsest väitest, et haldusakt ei ole kontrollitav, ei saa tuletada kohtu kohustust asuda täies

ulatuses kontrollima haldusorgani arvutuskäiku ning haldusaktis toodud arvandmete õigsust, kui

puuduvad igasugused muud asjaolud, mis võiksid haldusaktis esitatud andmeid kahtluse alla

seada. Halduskohus on põhjendatult viidanud, et kaebajal on ettekirjutuses esitatud andmete

paikapidavust võimalik kontrollida endal tänu sellele, et tal peavad raamatupidamisseadusest

tulenevalt olema alles vajalikud töövõimetushüvitise maksmise aluseks olnud andmed.

Kaebaja poolt esitatud tõlgendus, justkui peaks HKMS § 59 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise

jaotusest tulenevalt esitama sellises olukorras haldusorgan veel täiendavad tõendid, mis tema

ettekirjutuse õigsust tõendaksid, on täielikult meelevaldne. Vastupidi, nagu eelnevalt märgitud,

on sellises olukorras HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormis hoopis kaebajal, kui ta

soovib ettekirjutuse aluseks olevaid arvandmeid vaidlustada.

11. Haldusmenetluse toimiku puudumine asja materjalidest ei ole kohtuotsuse tühistamise

aluseks. HKMS § 122 lg 2 p 5 kõlab sõna-sõnalt järgnevalt: „Eelkõige teeb kohus eelmenetluses

järgmised toimingud: nõuab vastustajalt välja vaidlustatud haldusakti, kui seda ei ole kohtule

esitatud, ning haldusmenetluse toimiku või haldusmenetluses kogutud dokumendid.“

Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et sellises sõnastuses on tegemist imperatiivse

normiga, mis nõuab alati ja kõikide vaidluste puhul haldusmenetluse toimiku või

haldusmenetluse kogutud dokumentide väljanõudmist. Normi teatav diskretsioonilisus tuleneb

juba selles kasutatud sõnast „eelkõige“, millest järeldub kohtu õigus otsustada konkreetsete

vajalike toimingute üle. Lisaks sõltub vajadus haldusmenetluse toimiku väljanõudmise järgi

konkreetse vaidluse iseloomust ning on selge, et mõningate vaidluste puhul (nt mõne haldusakti

vorminõude rikkumise korral) ei pruugi haldusmenetluse toimik vaidluse lahendamisele kuidagi

kaasa aidata. Haldusmenetluse toimiku väljanõudmine oleks sellises olukorras vastuolus

menetlusökonoomia põhimõttega. Ka seetõttu ei saa tõlgendada HKMS § 122 lg 2 p-i 5

imperatiivsena.

Käesoleval juhul on halduskohus pidanud asjas olemasolevaid materjale vaidluse lahendamiseks

piisavaks. Ka ringkonnakohus ei näe, miks oleks kaebaja poolt esitatud väidete lahendamiseks

vajalik haldusasja toimiku juurdevõtmine asja materjalidele. Nagu ülal märgitud, ei ole kaebaja

haldusaktis esitatut sellise konkreetsusega kahtluse alla seadnud, et see nõuaks seisukoha

võtmiseks haldusakti andmise aluseks olnud dokumentide lähemat analüüsimist.

12. Kaebaja heidab vastustajale ette samuti tema ärakuulamata jätmist enne vaidlusaluse

ettekirjutuse tegemist. Vastustaja väitel on ärakuulamine aset leidnud, sest Eesti Haigekassa 11.

märtsi 2013. a kirjas, mis kaebajale saadeti, viidati ettekirjutuse tegemise võimalusele.

Asja materjalidest nähtuvalt on Eesti Haigekassa saatnud 11. märtsil 2013 tõepoolest kaebajale

kirja, kus märkis, et on sissenõudjana huvitatud kohtuvälise kokkuleppe saavutamisest OÜ-le

Kaares Kinnisvara kuuluvate kinnistute müügiks ning paluti teatada, kas OÜ Kaares annab

nõusoleku Eesti Haigekassa kasuks arestitud kinnisasjade müümiseks kohtutäituri kaudu. Samuti

selgitati kirjas, et nõusoleku puudumisel ollakse sunnitud tegema ettekirjutus või esitama hagi

OÜ Kaares Kinnisvara vastu (tl 94-94p). Kaebaja käsitluse kohaselt ei ole see kiri käsitletav

ärakuulamiseks võimaluse andmisena, kuna kirjast tulenes, et kirja saatmise hetkel ei ole veel

mingit haldusmenetlust algatatud; sellest ei tulene, millal haldusmenetlust algatatakse; samuti ei

küsitud kaebajalt selgitusi ega teavitatud võimalusest haldusmenetluses osalemiseks.

Ringkonnakohus möönab, et selline kiri ei ole kõige ideaalsem näide ärakuulamise läbiviimisest.

Samas ilmnes kirjast selgelt, mis kaebajat kinnistute müügiga mittenõustumisel ootab –

ettekirjutus või hagi, saavutamaks karistuse täitmisele pööramist ja kinnistute sundmüük. Kirjas

oli viidatud ka summale, mida Eesti Haigekassa saada soovis (438 288 eurot ja 25 senti) ja mis

ületas kaebajale lõplikus ettekirjutuses tasumiseks määratud summat. Kaebaja pidi mõistma, et

kui ta kinnistute müügiks nõusoleku andmisest keeldub (mida ta lõpuks 17. aprillil 2013 tegigi,

vt tl 97), siis järgneb tema suhtes ettekirjutus. Vaidlusalune ettekirjutus tehti kaebaja suhtes 7.

mail 2013. Seega võinuks kaebaja väljendada juba 17. aprillil 2013 või pärast seda oma

seisukohta võimaliku ettekirjutuse suhtes, kuid seda ta mingil moel ei teinud. On tõsi, et

kaebajale ei pruukinud olla 11. märtsi 2013. a kirjast selge ettekirjutuse täpne sisu, kuid samas ei

ole selline olukord samastatav kindlasti ka juhtumiga, kus ärakuulamist üldse aset ei leia.

Põhilise info – et teda ähvardab ettekirjutus makstud toetuste tagasinõudmiseks – pidi kaebaja

sellest kirjast saama.

Lisaks ei ole kaebaja kohtumenetluse kestel näidanud ära, milliseid argumente oleks ta

ärakuulamise korral saanud esitada ja kuidas need oleksid võinud viia teistsuguse

haldusotsustuseni. Kohtumenetluses kaebaja selliseid argumente pole suutnud esitada. Pole alust

arvata, et niisuguseid põhjendusi oleks ta suutnud esitada haldusmenetluses ka siis, kui

ärakuulamine oleks viidud läbi korrektsemalt.

Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et mõningased puudused ärakuulamises ei ole

käesoleval juhul sellist laadi, mis tingiksid vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise ja need tuleb

HMS § 58 alusel arvestamata jätta.

13. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas nõue on aegunud. Kaebaja arvates kohaldub TsÜS § 151

lg-s 1 sätestatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, mis on kolm aastat ajast,

mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.

Nõude aegumistähtaja alguseks loeb kaebaja 2008. aastat, mil alustati kriminaalmenetlust, ja

selle lähenemise järgi oleks nõue aegunud. Õiguste rikkumise korral algab TsÜS § 151 lg 1 ls 2

järgi rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude

aegumistähtaeg ajast, millal õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi

teada saama.

Vastustaja arvates tuleb aga lähtuda TsÜS § 149 lg-st 1, mis sätestab, et seadustest tuleneva

nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest ning selle

lähenemise järgi nõue aegunud ei ole.

Halduskohus põhjendas nõude mitteaegumist sellega, et aegumine hakkas kulgema alates

kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest, mis toimus 2. augustil 2011. Ning olenemata

sellest, kas kohaldada alusetust rikastumisest tulenevat nõude aegumistähtaega või seadusest

tuleneva nõude aegumistähtaega, ei ole nõue aegunud.

Erinevalt halduskohtust ning kaebajast nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et aegumistähtaja

osas kohaldub TsÜS § 149 lg 1, mis sätestab seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja. Seda

põhjusel, et nõude esitamise aluseks on selles asjas selgelt seaduses sätestatud erisäte – RaKS §

62 lg 4, mis sätestab Haigekassa õiguse nõude alusetult makstud hüvitist tagasi kindlustatud isiku

tööandjalt. Tegemist on erinormiga tavapärase alusetu rikastumise regulatsiooniga võrreldes, sest

kui alusetu rikastumise puhul peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu

(võlaõigusseaduse § 1027), siis RaKS § 26 lg 4 sätestab erinormina nõudeõiguse tekkimiseks

teistsugused õiguslikud alused (ebaõigete andmete esitamine tööandja poolt või RaKS § 61 lg-s 1

nimetatud keelu rikkumine) ning samuti teistsuguse vastutava subjekti (mitte rikastunud isik,

vaid tema tööandja). Seega ei ole tegemist alusetu rikastumise nõudega ning vastavalt ei saa

lähtuda TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud tähtajast, vaid kohaldamisele kuulub TsÜS § 149 lg-s 1

sätestatud kümneaastane tähtaeg alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

Kuna J. Kaaresele maksti kaebaja kaudu esitatud töövõimetuslehtede alusel hüvitist aastatel

2005-2010 ning ettekirjutus selle tagasinõudmiseks tehti 7. mail 2013, siis ei ole TsÜS § 149 lg-s

1 sätestatud tähtaeg möödunud ning nõue on esitatud tähtaegselt.

14. Asjaolu, et ettekirjutus makstud hüvitiste tagasimaksmiseks on RaKS § 62 lg 3 alusel tehtud

ka J. Kaaresele, ei muuda käesolevas asjas tehtud ettekirjutust õigusvastaseks. RaKS § 62 lg 3 ja

lg 4 võimaldavad alusetult makstud hüvitist tagasi nõuda nii kindlustatult isikult endalt (RaKS §

62 lg 3) kui ka tema tööandjalt (RaKS § 62 lg 4). Neist normidest ei tulene, et korraga on

võimalik nõue esitada vaid ühe vastu neist isikutest. Vastupidi, ringkonnakohtu hinnangul ongi

nende normide eesmärk see, et tagada võimalikult täielikult alusetult makstud hüvitise

tagasinõude täitmine, ja vastavalt võimaluse andmine esitada nõue mõlema isiku vastu. See aitab

vältida olukorda, et kui nõue esitatakse vaid ühe isiku vastu, võiks see isik muuta end

maksejõuetuks ja sellisel juhul jääkski Eesti Haigekassal tagasinõue realiseerimata. See ei

tähenda seda, et mõlemad isikud peavad täitma ettekirjutused täies ulatuses samaaegselt, mis

võiks viia Eesti Haigekassa alusetu rikastumiseni. Juhuks, kui Eesti Haigekassa nõue täidetakse

selliselt, et selles osalevad mõlemad isikud ja alusetult saadud hüvitis on nende tegevuse

tulemusena Eesti Haigekassale kokkuvõttes tagasi makstud, siis kuulub ettekirjutuste kehtima

jäänud osade suhtes kohaldamisele HMS § 65 lg 3. See norm näeb ette, et kui langeb ära kestvalt

õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb

haldusakt isiku taotlusel kehtetuks tunnistada. Samasugune alus tuleneb HMS § 44 lg 1 p-st 1.

Seega tuleb juhul, kui haigekassa tagastusnõue on täies ulatuses täidetud, ettekirjutused, kui need

on jäänud tagastusnõuet ületavas summas mingis osas kehtima, Eesti Haigekassa poolt kehtetuks

tunnistada. Vaidluse tekkimisel on sellises olukorras isikul võimalik pöörduda oma õiguste

kaitseks kohustamisnõudega halduskohtusse.

Seega ei tingi ettekirjutuste tegemine kahele erinevale isikule käesolevas asjas vaidlustatud

ettekirjutuse õigusvastasust.

15. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus

muutmata. Apellandi poolt taotletud menetluskulu (972 eurot) jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema

enda kanda.

Tiina Pappel

Madis Ernits

Einar Vene

/digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla

kirjutatud/