3-14-50398/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

19. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50398 Haldusasi IV kaebus 3053,85 euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31. oktoobri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – IV, esindajad v.adv Jüri Sirel ja adv Raiko Paas Vastustaja – Justiitsministeerium, esindajad Kadri Laud ja Gunnar Vaikmaa Menetluse alus ringkonnakohtus Justiitsministeerium apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14- 50398 osas, milles halduskohus rahuldas IV kaebuse 18. septembril 2002 tasutud riigilõivu ning 2003. aasta kohta Taga-Männiku kinnistu (registriosa nr 612837) eest tasutud maamaksu puudutavas osas. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse tulemusena on IV kaebus rahuldatud osaliselt ning Justiitsministeeriumil tuleb IV-le (isikukood XXXXXXXXXXX) hüvitada tekitatud kahju kogusummas 2939,83 eurot (kaks tuhat üheksasada kolmkümmend üheksa eurot 83 senti). 3. Lõpetada haldusasja nr 3-14-50398 menetlus osas, milles IV on taotlenud 18. septembril 2002 tasutud riigilõivu 20,45 eurot (kakskümmend eurot 45 senti) ja 2003. aasta kohta Taga-Männiku kinnistu (registriosa nr 612837) eest tasutud maamaksu 93,57 eurot (üheksakümmend kolm eurot 57 senti) hüvitamist. 4. Muuta asjas menetluskulude jaotust ning mõista Justiitsministeeriumilt IV kasuks välja haldusasjas nr 3-14-50398 kantud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 2723,62 eurot (kaks tuhat seitsesada kakskümmend kolm eurot 62 senti). Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3-14-50398 2(9)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. juunil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. IV ja EI sõlmisid 17.09.2002 notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu Märjamaa vallas Põlli külas asuva Taga-Männiku kinnistu (21,5 ha suurune maatulundusmaa, sellest 20,8 ha metsamaa) omandiõiguse üleandmiseks. Leping esitati Rapla Maakohtu kinnistusosakonda, kuid kohtunikuabi jättis 19.09.2002 kinnistusraamatu registriosas nr 612837 omanikuvahetuse kinnistamata. Kohtutäitur Marek Laanemets müüs kinnistu 2008. aastal enampakkumisel uuele omanikule AS-le Miskort, kes omakorda võõrandas kinnistu MA-le ning 2010. aastal kanti kinnistu omanikena kinnistusraamatusse MA pärijad. Justiitsministri 16.12.2013 käskkirja nr 120 alusel hüvitati IV-le kinnistusraamatus omaniku kande tegemata jätmisega tekitatud kahju 15 500 eurot (s.o kinnisasja hinnanguline väärtus, lähtudes kahe sõltumatu kinnisvarabüroo määratud turuväärtuste 15 994 eurot ja 15 000 eurot keskmisest).

2. IV palus 13.02.2014 täiendavalt hüvitada tema poolt kantud õigusabikulud 1650 eurot, ekspertiisitasu 822 eurot, tasutud maamaks 561,40 eurot, kinnistu omandamise tehinguga seoses kantud notaritasu 36,15 eurot ning kinnistusraamatu kande eest tasutud riigilõiv 20,45 eurot.

Justiitsminister otsustas 28.02.2014 käskkirjaga nr 23 IV-le täiendavalt hüvitada notaritasu 36,15 eurot ning ülejäänud osas jäeti tema taotlus rahuldamata. Ajavahemiku 01.01.2003– 31.12.2008 eest on IV tasunud kinnistu eest alusetult maamaksu kokku 561,40 eurot, kuid nimetatud maksusummade tagastamiseks saab kannatanu nõude esitada maksukorralduse seaduse (MKS) § 33 lg 1 alusel. Kinnistu omanikuvahetuse kande eest alusetult tasutud riigilõivu tagastamiseks näeb riigilõivuseaduse (RLS) § 12 lg 1 ette erikorra, mistõttu ei saa seda hüvitada riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel. IV poolt kinnistu väärtuse kindlakstegemiseks tellitud täiendava eksperthinnangu kulu hüvitamine ei ole põhjendatud, sest lõplik eksperthinnang (allkirjastatud 30.12.2013) on valminud alles pärast justiitsministri 16.12.2013 otsust kahju hüvitamise kohta ning kolmanda eksperthinnangu tellimiseks puudus ka vajadus, sest Justiitsministeeriumi tellitud kaks eelnevat eksperthinnangut olid piisavalt sarnaste tulemustega, usaldusväärsed ning koostatud erinevate sõltumatute kinnisvaraja

3-14-50398 3(9) metsahindajate poolt. Õigusabikulude hüvitamine ei ole põhjendatud, sest asjas puudus sisuline vaidlus ning Justiitsministeerium võttis endale kahju hüvitamise menetluses aktiivse rolli, selgitades ise välja tekkinud kahju suuruse.

3. IV esitas 31.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse justiitsministri 28.02.2014 käskkirjaga nr 23 hüvitamata jäetud kulude hüvitamiseks kogusummas 3053,85 eurot.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.10.2014 otsusega IV kaebuse, kohustas Justiitsministeeriumi hüvitama IV-le tekitatud kahju summas 3053,85 eurot ning mõistis Justiitsministeeriumilt IV menetluskulude katteks välja 2829,15 eurot. Kohtumenetluses on vaidlus selle üle, kas Justiitsministeerium peab IV-le täiendavalt hüvitama kaebaja poolt tasutud riigilõivu 20,45 eurot, tasutud maamaksu 561,40 eurot, ekspertiisitasu 822 eurot ja kahjunõude menetluses kantud õigusabikulud 1650 eurot.

IV tasus kinnistu omaniku vahetuse kande eest riigilõivu 20,45 eurot, kohtunikuabi õigusvastase tegevusetuse tõttu kaebaja aga tegelikkuses kinnisasja omanikuks ei saanud. Seega tasus IV riigilõivu alusetult, sest kannet, mille eest riigilõivu tasuti, ei tehtud. Riigilõivuseadus ei näe ette võimalust riigilõivu tagastamise tähtaja ennistamiseks ja tagastamisnõude esitamise tähtaeg on möödunud, mistõttu ei ole kaebajal võimalik riigilõivu tagasi saada erimenetluse korras. Riigilõivu tasudes ei saanud IV eeldada, et teeb seda asjatult. Kuna kaebajal ei ole muid võimalusi alusetult tasutud riigilõivusumma tagasisaamiseks, tuleb see vastustajalt kahjuna välja mõista.

IV on kinnistu eest tasunud aastatel 2003–2008 maamaksu kokku 561,40 eurot. Kuna kaebaja tegelikkuses kinnistu omanikuks ei saanud, esitas riik temale maamaksuteated alusetult ning vastava maamaksu nõudmiseks ja tasumiseks puudus õiguslik alus. Maksukorralduse seadus ei käsitle alusetult tasutud maamaksu tagastamist ja sellist võimalust ei näe ette ka maamaksuseadus. Kaebuse esitamise päevaks oli möödunud ka maksusumma tagastusnõude aegumistähtaeg ja selle ennistamise võimalust seadus ette ei näe. Kuna kaebajal ei ole muid võimalusi alusetult tasutud maamaksusumma tagasisaamiseks, tuleb see vastustajalt kahjuna välja mõista.

IV tellitud eksperthinnangu eest tasutud summa hüvitamist ei ole Justiitsministeerium pidanud põhjendatuks, sest lõplik eksperthinnang valmis alles pärast justiitsministri 16.12.2013 käskkirja andmist ning täiendava (kolmanda) eksperthinnangu tellimiseks puudus vajadus. Kohtu hinnangul oli eksperthinnangu tellimine kinnistu väärtuse määramiseks vajalik ja seondus otseselt kaebaja esitatud kahjunõudega ning seda ei mõjuta asjaolu, et vastustaja tellis ka omal algatuselt kaks eksperthinnangut. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 järgi on otseseks varaliseks kahjuks ka kahju suuruse kindlakstegemiseks vajalikud kulud.

IV poolt haldusmenetluses kantud õigusabikulude hüvitamine ei ole vastustaja arvates põhjendatud, sest antud asjas võttis Justiitsministeerium endale aktiivse rolli ning pidas põhjendatuks kahju hüvitada. Kohus leiab, et kaebajal oli õigus kasutada kahjunõude menetluses advokaadist esindajat ning IV-le kohtuametniku õigusvastase tegevusetusega kaasnenud negatiivseid tagajärgi arvestades oli advokaadi poole pöördumine õigustatud. Tegemist ei olnud ebamõistliku või ebavajaliku kuluga, mida IV ei oleks pidanud kandma. Kahjunõude menetluses kantud õigusabikulude hüvitamise osas puudub õiguslik regulatsioon. Kahju tekitamisele eelnenud varalise olukorra taastamiseks tuleb kaebajale hüvitada kõik tema poolt asjatult kantud kulud.

3-14-50398 4(9) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Justiitsministeerium palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus rahuldas IV kaebuse ja mõistis tema kasuks välja kahjuhüvitise tasutud riigilõivu, maamaksu ja õigusabikulude eest summas 2231,85 eurot. Menetluskulud palub apellant jätta kaebaja kanda. Asjas puudub vaidlus kinnistusosakonna õigusvastase tegevuse ja sellega seoses IV-le kahju tekkimise üle. Apellant ei vaidlusta halduskohtu otsust ka IV kantud ekspertiisitasu (822 eurot) väljamõistmise osas, kuid leiab, et kaebaja ülejäänud nõuete rahuldamiseks puudus alus. Riigilõivu ja maamaksu hüvitamise küsimuses on halduskohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning õigusabikulude hüvitamisega seoses on kohtuotsus ebapiisavalt põhjendatud.

IV poolt tasutud riigilõivu tagastab riigilõivu võtja vastavalt RLS § 13 lg-le 1 ning maamaksu tagastab maksuhaldur MKS § 106 alusel. Nimetatud summade tagastamise taotlemiseks on nähtud ette erikord ning RLS § 12 lg 1 teises lauses ja MKS § 106 lg-s 9 sätestatud tähtajad on nõudeõigust lõpetava iseloomuga. Ebaõige on halduskohtu käsitlus, et kui rikutud õigust muul viisil taastada ei saa, siis saab seda ikkagi teha RVastS sätete alusel.

IV tasutud õigusabikulude hüvitamine ei ole tervikuna põhjendatud, sest asjas ei ole olnud sisulist vaidlust kinnistusosakonna õigusvastase tegevuse üle ja Justiitsministeerium oli nõus kannatanule tekkinud kahju hüvitama, mistõttu puudus õigusteenuse ostmiseks vältimatu vajadus. Halduskohus on jätnud ka põhjendamatult arvestamata Riigikohtu seisukohad vaidemenetluses kantud õigusabikulude osas (vt Riigikohtu 05.12.2013 otsus nr 3-3-1-60-13, p 17; 01.06.2011 otsus nr 3-3-1-20-11, p 18; 16.03.2005 otsus nr 3-3-1-93-04, p 10) ega ole motiveerinud, milles seisneb kahjunõude kohtueelse menetluse oluline erinevus vaidemenetlusest. Riigikohtu seisukohad kohalduvad haldusmenetlusele / kohtueelsele menetlusele üldiselt ning selliste kulude hüvitamist ei ole võimalik halduskohtult nõuda ka kahjuna. Kohtueelses menetluses saab isik haldusorganilt teavet (selgitusi) ja kaitsta oma õigusi vahetult haldusorganiga suheldes.

Justiitsministeerium oli halduskohtumenetluses nõus lahendama asja kompromissiga, hüvitades IV-le täiendavalt ekspertiisitasu, kuid kaebaja kompromissiga ei nõustunud. Kui apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis oleks IV kaebus rahuldatud samas ulatuses, mida vastustaja kompromissina pakkus. Sellises olukorras tuleks esimese astme kohtus kantud menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 3 alusel tervikuna kaebaja kanda.

6. IV vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Riigilõivu ja maamaksu hüvitamise küsimuses nõustub kaebaja halduskohtu seisukohtadega. RVastS § 8 lg-st 1 tulenevalt on varalise kahju hüvitamise eesmärk taastada kahju tekitamisele eelnenud varaline olukord. See eeldab käesoleval juhul ka alusetult tasutud riigilõivu ja maamaksu kaebajale tagastamist. Justiitsministeerium on riigilõivu ja maamaksu tagastamise nõuded põhjendamatult samastanud kahju hüvitamise nõudega. Tagastamistaotluste esitamise tähtajad on möödunud, kuid see ei tähenda, et kannatanul poleks õigust nõuda oma rikutud õiguste taastamist kahju hüvitamise nõude esitamisega. Kahju hüvitamise nõude tähtaegsust ei ole apellant kahtluse alla seadnud.

Ebaõige on Justiitsministeeriumi väide, et IV-l puudus õigusteenuse tellimiseks vajadus, kuna vastustaja oli nõus temale tekkinud kahju vabatahtlikult hüvitama. Nimelt on apellant hüvitanud kaebajale ekspertiisitasu 822 eurot alles pärast halduskohtu vaidlustatud otsuse

3-14-50398 5(9) tegemist. Seega esines IV-l ekspertiisitasuga seotud nõude maksmapanekuks ilmne vajadus kasutada kohtueelses menetluses õigusabi. VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt nõuda ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist (vt Riigikohtu 05.11.2008 otsus nr 3-2-1-79-08, p 18). See seisukoht kehtib ka haldusasjade puhul. Apellandi viidatud kohtupraktika käsitleb üksnes olukordi, kus kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist on taotletud koos kohtumenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmisega, mida menetlusseadustiku regulatsioon ei võimalda. Üheski lahendis pole välistatud kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõudmist kahjuna.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

8. IV tasus 18.09.2002 maksekorraldusega nr 142 (tl 100) muu hulgas 320 krooni (20,45 eurot) riigilõivu Taga-Männiku kinnistu omanikuvahetuse kinnistusraamatusse kandmise eest. Halduskohus leidis, et kuna puudub vaidlus, et kannet tegelikkuses ei tehtud ning kaebajal puudub muu võimalus riigilõivu tagasisaamiseks, tuleb vastustajalt sellele summale vastav kahjuhüvitis välja mõista. Apellatsioonkaebuses on leitud, et kuivõrd alusetult tasutud riigilõivu tagastamiseks näeb RLS ette erikorra, siis ei ole riigivastutuse regulatsioon kohaldatav.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et riigilõivu tagastamiseks RLS §-des 12–15 sätestatud eriregulatsioon ei saa pärast riigilõivu tagastamise nõude lõppemist (RLS § 12 lg 1 – s.o pärast kahe aasta möödumist selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti) välistada tasutud riigilõivule vastava rahasumma väljamõistmist kahju hüvitamise sätete alusel, kui täidetud on muud kahju hüvitamise tingimused, sh tuvastatud riigilõivu võtja (RLS § 6) õigusvastane tegevus või tegevusetus. Riigilõivuseadus ei reguleeri kahju hüvitamist, vaid annab üksnes täiendava võimaluse kahju ärahoidmiseks. Pärast RLS § 12 lg-s 1 ettenähtud tähtaja möödumist ei ole isikul küll võimalik taotleda riigilõivu tagastamist RLS-s sisalduva erikorra järgi, kuid see ei mõjuta tasutud riigilõivule vastava summa ulatuses nõudeõiguse olemasolu kahju hüvitamise regulatsiooni järgi.

Eeltoodule vaatamata on Justiitsministeerium juba esimese astme kohtus põhjendatult viidanud (tl 110-111; tl 124 ja pöördel), et olukorras, kus IV esitas vastustajale nõude tasutud riigilõivu hüvitamiseks alles 13.02.2014 (tl 13-14p) ehk pärast RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 10-aastase tähtaja möödumist hetkest, mil Rapla Maakohtu kinnistusosakond pidanuks lõivustatud toimingu tegema ehk kandma IV kinnistusraamatu registriosasse nr 612837 sisse Taga-Männiku kinnistu omanikuna, on kahju hüvitamise nõue esitatud hilinenult. RVastS §

17 lg-s 3 sätestatud 10-aastase tähtaja puhul ei oma seejuures tähtsust, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Sarnaselt näeb ka HKMS §

46 lg 4 ette, et sõltumata kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisest, ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitanud toimingu tegemisest. Kuivõrd kaebaja nõue ei ole tasutud riigilõivu hüvitamist puudutavas osas tähtaegne, ei saanud halduskohus seda rahuldada, vaid kahjunõude menetlus tulnuks vastavas osas HKMS § 124 lg 2 ja § 151 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et kuigi RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud 10-aastane kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on põhimõtteliselt ennistatav (vt Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12; 15.06.2005 määrus nr 3-3-1-25-05), peavad selleks olema esinenud väga olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse tähtaegseks

3-14-50398 6(9) kasutamiseks. Käesoleva haldusasja toimikus olevatest dokumentidest ja menetlusosaliste esitatud seisukohtadest ei nähtu üheselt, millal sai IV teadlikuks temale kahju tekkimisest. Advokaadi poole pöördumise hetkest (08.05.2013) võib siiski järeldada, et see toimus 2013. aasta mai alguses. Samas ei ole välja toodud ühtegi põhjendust ega viidatud ühelegi asjaolule, mille pinnalt saaks pidada mõistlikult võimalikuks, et IV puhul võis esineda selliseid olulisi ja kestvaid takistusi oma nõudeõiguse maksmapanekul, mis saaksid õigustada 10-aastase tähtaja ennistamist. Pidades silmas, et vaidlusalune tehing toimus juba 2002. aasta septembris, kinnistusraamatu andmed on avalikult kättesaadavad ja neis omanikuvahetust ei kajastunud ning IV-le ei ole Taga-Männiku kinnistuga seoses maamaksuteateid pärast 2008. aastat väljastatud, ei ole usutav, et kaebajal olnuks takistusi selgitada oma õiguste rikkumine välja juba seaduses sätestatud 10-aastase tähtaja jooksul. Eelnevat arvestades ei pea ringkonnakohus antud juhul otstarbekaks ega vajalikuks anda kaebajale täiendavalt võimalust taotleda kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja ennistamist.

9. Maksuja Tolliameti (MTA) tõendi (tl 98) kohaselt on IV-le määratud maamaksukohustus Taga-Männiku kinnistu eest 2004–2008. aasta eest kokku 7320 krooni (467,83 eurot). Kaebaja kinnitusel on ta maamaksu tasunud ka 2003. aasta eest ning kogu tasutud maamaksusumma kokku on 561,40 eurot. Tallinna Halduskohus andis 04.04.2014 määrusega kaebajale võimaluse esitada hiljemalt 16.05.2014 tõendid, mis kinnitaksid maamaksu tasumist Taga-Männiku kinnistu eest ajavahemikul 01.01.2003–31.12.2008. IV edastas 23.05.2014 täiendavate seisukohtade (tl 90-95) lisana kohtule MTA tõendi aastate 2004–2008 eest tasutud maamaksu kohta ning märkis, et andmed 2003. aasta maamaksu tasumise kohta edastatakse viivitamata pärast nende saamist Märjamaa Vallavalitsuselt. Sellele vaatamata puuduvad kohtutoimikus igasugused tõendid, mis kinnitaksid IV poolt 2003. aasta kohta Taga-Männiku kinnistu eest maamaksu tasumist.

Ringkonnakohus leiab, et apellandi viide MKS §-des 33 ja 106 sätestatud tagastusnõuet ja selle täitmist puudutavale regulatsioonile ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv ega saa välistada tasutud maamaksu osas kahju hüvitamise nõude esitamist. Nimelt on oluline silmas pidada, et maamaksu tasumine on toimunud maksuhalduri poolt väljastatud maamaksuteadete alusel ja nende täitmiseks (vt maamaksuseaduse (MaaMS) § 7 lg 2). Puuduvad igasugused andmed, et vastavaid haldusakte oleks hiljem muudetud või kehtetuks tunnistatud (s.o maksu tasumise õiguslik alus oleks ära langenud). Samuti oli nende haldusaktide vaidlustamise tähtaeg kahjunõude esitamise ajaks juba ammu möödunud. Asjaolu, et hiljem on tuvastatud, et IV ei saanud tegelikkuses Taga-Männiku kinnistu omanikuks (ja ei olnud ka selle maa kasutaja MaaMS § 10 tähenduses) ning seetõttu ei olnud tema MaaMS §-st 3 tulenevalt kohustatud täitma ka kinnistuga seotud maamaksukohustust, ei mõjuta ühelgi viisil varasemate maamaksuteadete kehtivust ning sellest tulenevalt pole ka võimalik väita, et IV-l oleks tasutud maamaksu osas tekkinud tagastusnõue või saaks ta tagastusnõude MKS § 33 lg

4 alusel esitada kolme aasta jooksul pärast vastava asjaolu selgumist.

MaaMS § 7 lg-st 1 tulenevalt tuli kogu kõnealusel perioodil (2003–2008) maamaks tasuda vähemalt 1/3 suuruste osadena 15. aprilliks, 15. juuliks ja 15. oktoobriks. Kuna IV esitas Justiitsministeeriumile taotluse tasutud maamaksu hüvitamiseks 13.02.2014, siis tuleb vastustajaga nõustuda, et 2003. aasta eest tasutud maamaksu hüvitamise nõue ei ole RVastS §

17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4 tulenevalt tähtaegne ning asja menetlus tulnuks sarnaselt eelmises punktis käsitletud riigilõivu hüvitamise nõudele vastavas osas HKMS § 124 lg 2 ja §

151 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Sellises olukorras ei ole asja lahendamise seisukohalt ka määrav, kas halduskohus võis tõendite esitamata jätmisele vaatamata lugeda kaebaja maamaksu tasunuks ka 2003. aasta eest või mitte. Perioodi 2004–2008 eest kokku 467,83 euro suuruse

3-14-50398 7(9) maamaksu tasumine on tõendatud ja nõue on selles osas tähtaegne ning halduskohus on kaebuses vastavas ulatuses õigesti rahuldanud.

10. Kahjunõude esitamisega seonduvate õigusabikulude osas tuleb esmalt kaebajaga nõustuda selles, et vastustaja viidatud kohtupraktika ei ole asjassepuutuv, sest käsitleb olukordi, kus kohtueelse menetlusega seotud kulude väljamõistmist on taotletud kohtumenetluse kulude väljamõistmise regulatsiooni alusel, mida menetlusseadustik ei võimalda.

Riigikohus on 26.03.2015 määruses nr 3-3-1-86-14 (p 25) möönnud, et RVastS § 7 lg-test 3 ja

4 tulenevalt on avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel asjakohane ka VÕS §

128 lg-s 3 sätestatu. Nimetatud norm võimaldab samas otsese varalise kahjuna nõuda muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid ka näiteks kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 3 rakenduspraktikast lähtudes peavad sellise nõude rahuldamiseks olema täidetud kahju hüvitamise nõude maksmapaneku üldised eeldused ehk RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatu (käesoleval juhul selles aspektis vaidlust ei ole). Erinevalt nõude kohtu kaudu maksmapanemisega seonduvatest kuludest (s.o alates kohtule esitatava hüvitamiskaebuse koostamisest), mille osas kehtib HKMS § 109 lg-st 7 tulenevalt eriregulatsioon, ei ole nõude kohtuväliselt maksmapanemise katsetega seonduvate kulude hüvitamise nõude esitamine kahju hüvitamise nõudena millegagi välistatud (vt täiendavalt Riigikohtu 09.02.2011 otsus nr 3-2-1-138-10, p-d 26-27; 14.10.2014 otsus nr 3-2-1-84-14, p 24).

Apellandiga ei saa nõustuda, et kuivõrd Justiitsministeerium võttis kahjunõude sisuliselt õigeks, siis ei olnud IV poolt õigusabi kasutamine vajalik ja vastavate kulutuste temale hüvitamine ei ole põhjendatud. Kohtupraktikas (vt lahend nr 3-2-1-138-10, p 29) on leitud, et professionaalse õigusabi kasutamine juba kohtueelselt on üldjuhul mõistlik ning advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks (nt tehes kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid). Samuti pole põhjust eeldada, et kaebaja pidanuks olema suuteline iseseisvalt selgitama välja oma õiguste kaitse võimalused. Sellest lähtudes ei õigusta vastavate kulutuste kannatanu enda kanda jätmist ka asjaolu, et Justiitsministeerium ei esitanud vastuväiteid kinnistu väärtuse hüvitamisele ja võttis kahjusumma väljaselgitamisel aktiivse rolli. Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ 11.02.2014 arve nr 21402006 (tl 19 ja pöördel) spetsifikatsioonilt nähtub, et advokaat on osutanud IV-le perioodil 08.05.2013–11.02.2014 õigusabi kogumahus 11 tundi ja kogusummas 1650 eurot (sh käibemaks 275 eurot). Osutatud õigusteenus seondub otseselt vastustajale esitatud kahjunõuete ettevalmistamisega ning kulutuste tegemine on tõendatud (vt 23.05.2014 maksekorraldus – tl 97). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kulutusi õigusabile pidada ülemäärasteks, vaid need tuleb vastustajalt mõista välja tervikuna.

11. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja Tallinna Halduskohtu 31.10.2014 otsus tühistada osas, milles halduskohus rahuldas IV hüvitamiskaebuse riigilõivu ja 2003. aasta maamaksu puudutavas osas. Vastavas osas tuleb IV hüvitamiskaebus lugeda esitatuks tähtaja rikkumisega ning asja menetlus HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

3-14-50398 8(9) lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

Apellatsiooniastmes olid vaidluse all üksnes IV nõuded hüvitada tasutud riigilõiv (20,45 eurot), maamaks (561,40 eurot) ja kulud õigusteenusele (1650 eurot). Halduskohtule esitatud kaebuses taotles IV 3053,85 euro suuruse hüvitise väljamõistmist ning selle summa raames halduskohtu poolt 822 euro suuruse ekspertiisitasu väljamõistmist ei ole Justiitsministeerium apellatsiooniastmes vaidlustanud. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse riigilõivu (20,45 eurot) ja 2003. aasta maamaksu (93,57 eurot) puudutavas osas ning jätab ülejäänud osas halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse tulemusel on IV kaebus seega rahuldatud 96,27% ulatuses.

HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et IV on esimese astme kohtus tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 91,62 eurot (tl 45) ning kandnud õigusabikulusid 3150 eurot ja muid kulusid 15,53 eurot (tl 130-133). Halduskohus pidas põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja õigusabikulud 2737,53 euro ulatuses ja riigilõivu (s.o kokku 2829,15 eurot). Kaebaja ei ole menetluskulude selliselt väljamõistmist vaidlustanud. Apellatsiooniastmes ei ole IV menetluskulude kandmise kohta ringkonnakohtule andmeid esitanud. Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse tagajärjel on IV kaebus rahuldatud üksnes 96,27%, tuleb samas proportsioonis rahuldada ka tema menetluskulude väljamõistmise taotlus, lähtudes halduskohtu poolt põhjendatuks peetud summast (2829,15 eurot). Seega tuleb esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskuludena vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kokku 2723,62 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Justiitsministeerium on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest, samuti ei ole vastustaja esitanud esimese ega teise astme kohtus andmeid muude võimalike menetluskulude kandmise kohta. Sellest tulenevalt jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets

Otsus osaliselt tühistud Riigikohtu 13.01.2016 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-50398 ja Tallinna Halduskohtu 31. oktoobri 2014. a otsus samas asjas osas, millega kohustati Justiitsministeeriumi hüvitama IV-le kahjunõude kohtueelses menetluses kantud õigusabikulud 1650 eurot, ja osas, millega jagati menetluskulud.

3. Teha uus otsus, millega jätta IV kahjunõue 1650 euro ulatuses (kohtueelses menetluses kantud õigusabikulud) rahuldamata.

3-14-50398 9(9)

4. Mõista Justiitsministeeriumilt IV kasuks välja menetluskulud 1200 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.