3-14-52397/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(15)

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht

18. mai 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52397 Haldusasi R.J. kaebus MTÜ Eesti Metodisti Kirik kohustamiseks väljastada diplom ning muud asjakohased dokumendid RESOLUTSIOON

1. Lugeda, et kohustamisnõue on esitatud kaebetähtaega ületades.

2. Jätta kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.

3. Keelduda kaebuse muutmisest ehk kaebuse täiendamisest vastustaja 01.09.2004 käskkirja nr 2/9 tühistamise nõudega.

4. Lõpetada haldusasja menetlus.

5. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

6. Määruse jõustumisel tagastada kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

1. Tallinna Halduskohtu menetluses on R.J. kaebus MTÜ Eesti Metodisti Kirik kohustamiseks väljastada diplom ning muud asjakohased dokumendid.

2. Vastustaja esitas kohtule 18.11.2014 vastuse kaebusele, milles taotleb menetluse lõpetamist HKMS § 124 lg 1 ja § 152 lg 1 p 2 alusel. Põhjendused:

1. Kaebuse kohaselt tekkis vastustajal diplomi väljastamise kohustus 2004. aastal, so eelmise HKMS kehtivusajal. Kaebetähtaeg on möödunud nii HKMS § 46 alusel kui ka HKMS § 283 lg 2 alusel. Varasemalt kehtinud HKMS ajal tuli kohustamiskaebus esitada mõistliku aja jooksul. Käesoleval juhul on kaebaja Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari (EMKTS) õppekava läbimise järel 2004. aastal esitanud haldusorganile suulise taotluse toimingu sooritamiseks, s.o diplomi väljastamiseks. Vastustaja diplomit väljastanud ei ole. Mõistlikuks ajaks kaebuse esitamisel ei saa pidada kümmet aastat.

2. Kaebaja taotles diplomi väljastamist juba 06.05.2014. Vastustaja teatas 22.05.2014 kaebajale sõnaselgelt diplomi väljastamisest keeldumisest. Seega hakkas vastustaja 22.05.2014 otsusest jooksma ka HKMS § 46 lg 2 esimeses lauses sätestatud 30 päeva pikkune kaebetähtaeg. Ka juhul, kui lugeda kaebaja 28.05.2014 esitatud täiendavaid seisukohti vaideks HMS tähenduses, hakkas kaebetähtaeg jooksma sellele vastamisel 06.06.2014. Seda seisukohta ei mõjuta ka asjaolu, et kae-

2(15) baja esitas 26.06.2014 omapoolsed täiendavad seisukohad, mis vastustaja õiguslikku hinnangut olukorrale ei muutnud.

3. Seadusest ja praktikast tulenevalt ei ole diplomi väljastamiseks vaja esitada kirjalikku avaldust (taotlust), vaid vastav taotlus sisaldub üliõpilase poolt õppekava täies mahus täitmises, mis lõpeb lõputöö kaitsmisega – see on kooli lõpetamise eeltingimus ja kui see tingimus täidetakse, siis diplom väljastatakse. Samuti, kui õppekava täies mahus täitmisel õppeasutus üliõpilasele lõpudokumenti ei väljasta, siis on sellega diplomi väljastamisest kui toimingust keeldutud. Seega tuleb lugeda vastustaja taotletud toimingust keeldunuks HKMS § 283 lg 2 tähenduses juba 2004. a kevadel, kui kaebajale teatati diplomi väljastamise võimatusest (nimetatud asjaolu on tõendatud tunnistajate V. F. ja L.L. ütlustega). Keeldumist väljendati selgelt ka 10.06.2004, kui toimus pidulik lõpuaktus, kus said diplomi kõik 2004. aasta kevadeks õppekava täies mahus täitnud kaebaja kaasüliõpilased. See oli pidulik tseremoonia – sh protsessioon, mille läbiviimiseks korraldati proovid, millel osalemiseks väljastati lõpetajatele kutsed pereliikmete jaoks ning tehti pidulikud lõpufotod. Kaebaja lõpuaktusel ei osalenud ega ole ka väitnud, et ta seda mingil objektiivsel põhjusel teha ei saanud (haigus, ootamatu ärasõit vms). Seega ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei saanud 2004. a kevadel aru, et temale diplomit ei anta. Kuna kaebust ei esitatud HKMS § 283 lg 2 alusel kahe aasta jooksul seaduse jõustumisest (enne 1. jaanuari 2014) , siis on kaebus esitatud hilinenult.

4. Kaebetähtaeg on möödunud HKMS § 46 lg 7 kohaselt, mis sätestab regulatsiooni juhul, kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud. Vastustaja hinnangul oli kaebaja õigusi rikkuvaks toiminguks temale diplomi välja andmata jätmine 2004. a kevadel. Kaebaja viivitas kaebuse esitamisega kuni 10.10.2014 ehk umbes 10 aastat, mis on ilmselgelt ebamõistlikult pikk aeg. Vastustaja palub arvestada ka seda, et kaebaja asus tööle teise riiki ega käitunud viisil, mis viitaks asjaolule, et kaebaja oleks ennast nende aastate jooksul üliõpilasena käsitlenud. Kaebaja ei maksnud ka õppemaksu. Arvestades, et kõrghariduse omandamine on inimese elus väga oluline sündmus, siis ei ole tõenäoline, et kaebaja 10 aasta jooksul uskus, et diplom teda jätkuvalt ootab. Kaebaja ei ole kuni 15.05.2014 kordagi diplomi kohta vastustajalt isegi küsinud. Seega isegi juhul, kui lugeda, et vastustaja ei teinud keeldumist kaebajale nõuetekohaselt teatavaks, on kaebetähtaeg möödunud. Kaebaja teadis toimingu tegemisest keeldumisest juba 2004. a kevadel, kuid viivitas ebamõistlikult kaua kaebuse esitamisega. Sama regulatsioon oli ka varasemas HKMS-s (HKMS § 9 lg 9).

5. Kaebetähtaeg on möödunud HKMS § 46 lg 2 alusel. Kaebaja esitas 15.05.2014 vastustajale kirja, milles päris väljastamata diplomi kohta. See sõnastus viitab, et kaebaja teadis, et temale ei ole diplomit väljastatud ehk n-ö välja kirjutatud. Vastasel juhul oleks kaebaja sellele järgi läinud või palunud see lihtsalt üle anda. Vastustaja vastas sellele kirjale 22.05.2014 selgelt ja ühemõtteliselt, et diplomit välja anda võimalik ei ole. Kaebaja möönis kohtuistungil, et ta sai selle kirja kätte. Samas aga ei lisanud kaebaja seda kirjavahetust oma kaebusele, vaid jättis eksitavalt mulje, justkui oleks vastustaja esimest korda kirjalikult keeldunud diplomi väljastamisest alles 06.06.2014. Veelgi enam, kaebuse punktis 1.16 esitas kaebaja teadvalt vale väite, et mais 2014 vastustaja talle diplomi väljastamise võimatusest ei teatanud. Kaebaja on käitunud pahauskselt. Kaebaja ei esitanud ka kohtuistungil täpset seisukohta, millal ta vastustaja 22.05.2014 kirja kätte sai. Arvestades aga seda, et kaebaja pöördus advokaadi vahendusel kooli poole 28.05.2014, siis pidi ta vähemalt selleks päevaks olema vastustaja 22.05.2014 kirja kätte saanud. Oluline on märkida, et kaebaja väidab oma 28.05.2015 kirjas, et ta on diplomit vastustajalt korduvalt taotlenud, kuid vastustaja pole seda väljastanud. Samas ei ole kaebaja oma väidet millegagi tõendanud. Seega sai kaebaja teate toimingu tegemisest keeldumise kohta kätte hiljemalt 28.05.2014 ning kaebetähtaega tuleb hakata lugema sellest päevast. Kaebetähtaeg möödus 27.06.2014, kaebus esitati alles 10.10.2014. Isegi juhul, kui 28.05.2014 esitatud avaldust saaks lugeda vaidena, on ka sellisel juhul kaebetähtaeg möödunud, sest sellele kirjale vastati 06.06.2014.

6. Tähtaja ennistamiseks puudub alus. Kaebaja ei ole taotlenud tähtaja ennistamist vastavalt HKMS §-le 71. Vastustaja hinnangul ei ole kaebetähtaja ennistamiseks alust, kuna selle möödalaskmiseks puudus mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole esitanud ühtki õigustust ega põhjust, miks tal ei olnud objektiivselt võimalik kaebust varem esitada. Asjaolu, et ta ei pidanud kaebuse esitamist mistahes põh-

3(15) jusel vajalikuks, ei ole mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Seega tuleb asjas menetlus lõpetada HKMS § 124 lg 2 alusel.

7. Eksmatrikuleerimise käskkiri ei riku kaebaja õigusi. Kohus on nõudnud välja vastustaja 01.09.2004 käskkirja, mis puudutas ka kaebajat. Vastustaja leiab, et nimetatud käskkiri ei olnud kaebajale ebasoodne, sest selle käskkirja sisuks oli kaebajal vabakuulajaks olemise võimaldamine. Et kaebaja diplomit ei saa, oli otsustatud ja kaebajale teatavaks tehtud juba kevadel 2004.

3. Kaebaja esitas vastustaja taotlusele vastuse, milles leiab, et kaebus on tähtaegne ning palub jätta vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes, palub kaebaja kohtul kaebetähtaeg ennistada. Põhjendused:

1. Kaebetähtaja määramisel tuleb kohaldada HKMS § 46 lg 1 ja 2 esimest lauset, mitte § 283 lg-t 3. Kaebaja esitas kohustamiskaebuse diplomi väljastamiseks ning eksmatrikuleerimiskäskkirja tühistamiskaebuse. 18.11.2014 menetlusdokumendi lisana sai kaebaja kätte allkirjastamata versioonis EMKTS rektori 01.09.2004 käskkirja nr 2/9, milles on muu hulgas märgitud: „Kustutada õpilaste nimekirjast R.J., kuid lubada tal jätkata õpinguid vabakuulajana“. Nimetatud menetlusdokumendi kättesaamisega kuulis kaebaja enda eksmatrikuleerimisest esmakordselt. Kaebaja ei ole veendunud, et selline käskkiri ka tegelikkuses 2004. aastal välja on antud, käskkirjal puudub allkiri ja EMKTS pitsat. Käskkirjast ei nähtu kaebaja õpilaste nimekirjast kustutamise alus ja põhjus. Pole välistatud, et kaebaja eksmatrikuleeriti õppekava täitmise tagajärjel kui lõpetaja, arvestades, et kaebaja oli kogu rakenduskõrgharidusõppe selleks ajaks nõuetekohaselt läbinud. Kui kohus tuvastab, et vastav käskkiri tõepoolest allkirjastatud kujul olemas on ning käskkirja kohaselt on kaebaja õpilaste nimekirjast kustutamise põhjuseks keskhariduse puudumine (mitte õppekava täitmine ja seminari lõpetamine), taotleb kaebaja selle tühistamist (sh õigusvastasuse tuvastamist).

2. HKMS § 46 lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavakstegemisest arvates. Sama paragrahvi lg 2 esimene lause sätestab, et kohustamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates.

3. HKMS § 46 lg 2 teine ja kolmas lause ega ka HKMS § 238 lg 2 ja 3 ei ole kohaldatavad, kuna õigusaktides ei ole ette nähtud tähtaega diplomi väljastamise taotlemiseks ning kaebaja ei ole enne 2014. aastat taotlenud EMKTS-lt diplomi väljastamist. Õigusaktide kohaselt puudub kohustus diplomi väljastamist (teatud aja jooksul) üleüldse taotleda. 2004. aasta haldusaktist „muul viisil“ teadasaamine kui kaebetähtaja kulgemise algus jõustus kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS-s alles 01.09.2006. Seega 2004. aastal vastavat regulatsiooni seaduses sätestatud ei olnud. Seega ei tohiks kaebaja hinnangul antud asjas varasema HKMS § 9 lg-t 9 tagasiulatuvalt 2004. aasta suhtes kohaldada. See oleks ka vastuolus õigusaktide tagasiulatuva jõu kohaldamise keelu põhimõttega.

4. Kaebus on esitatud tähtaegselt, kaebaja sai diplomi väljastamisest keeldumisest teada vastustaja lepingulise esindaja 10.09.2014 kirjast, mille kaebaja esindaja sai kätte samal päeval e-kirja teel. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 30 päeva jooksul EMKTSi lõpliku negatiivse seisukoha kättesaamisest. Kuni 10.09.2014 ei olnud kaebajale lõplikult selge, kas talle väljastatakse diplom või mitte.

5. Kaebaja sai enda väidetavast eksmatrikuleerimisest teada vastustaja 18.11.2014 menetlusdokumendist ja selle lisast. Mitte ükski asjas esitatud tõend ei kinnita, et kaebajale oleks enne 18.11.2014 menetlusdokumendi edastamist teatatud tema eksmatrikuleerimisest. L. L. ütlused selle kohta, et kaebajat teavitati suuliselt eksmatrikuleerimisest juba 2004. aasta juunis, ei ole usaldusväärsed ning on tunnistajate ütlustega ümber lükatud. Väidetav eksmatrikuleerimine toimus alles 01.09.2004 ning seega ei olnud haldusakti 2004. aasta juunis veel välja antud ning seda ei saanud ka kuidagi juunis kaebajale teatavaks teha.

6. Kaebaja kahtleb, et 01.09.2004 rektori käskkiri nr 2/9 oli sellisel kujul juba 2004. aastal olemas. Eksmatrikuleerimisele ei ole EMKTS mitte üheski varasemas dokumendis viidanud. Väidetav vabakuulaja staatus alates 2004. a septembrist ei nähtu ka hinnetelehelt, mis on dekaan A. S.i ja õppesekretär V. F. poolt allkirjastatud ca 10 aastat pärast õpingute lõppu, s.o 02.05.2014.

4(15) Hinnetelehe kohaselt on kõik õppeained läbitud immatrikuleeritud tudengina: „Tudengi ID 20001; Tudengi nimi Hr. R.J.“. EMKTS rektori 01.09.2004 käskkirjas nr 2/9 ei ole esitatud väidetava eksmatrikuleerimise põhjust, vaid käskkirjas on märgitud: „Kustutada õpilaste nimekirjast R.J., kuid lubada tal jätkata õpinguid vabakuulajana“. Kaebaja kaitses 2004. aasta kevadel diplomitöö ning selleks asjaks omandas ta ka kõik lõpetamiseks vajalikud ainepunktid. 2004. aasta sügisel läbis kaebaja täiendavalt pedagoogilised praktikad ning valikained, mistõttu on vale vastustaja väide, et kaebaja ei ole läbinud kogu õppekava. Ka on vastustaja ise 18.11.2014 menetlusdokumendis väitnud, et talle sai alles peale seda, kui kaebaja oli juba õppekava läbinud, teatavaks, et kaebajal puudub keskharidus.

7. EMKTS saatis kaebaja pedagoogilistele praktikatele tavakoolidesse. Nii kaebaja kui ka vastustaja lähtusid eeldusest, et pedagoogilisele praktikale on saadetud EMKTS üliõpilane, mitte nõuetele mittevastavuse tõttu eksmatrikuleeritud isik. EMKTS on käsitlenud kaebajat veel 2007. aastal avalikult kui EMKTS lõpetajat, viidates sellele „Usuteaduslikus Ajakirjas“ ja kirjades sponsoritele.

8. Vastustaja on üllatuslikult asunud kaebaja 28.05.2014 nõuet käsitlema vaidena. Erinevalt vastustaja 18.11.2014 seisukohas esitatust ei ilmne ühestki vastustaja edastatud varasemast seisukohast, et ta oleks kaebaja kirju, sh 28.05.2014 kirja, käsitlenud vaidena ning teinud seejärel 16.06.2014 vaideotsuse. Kui tõlgendada kaebaja 28.05.2014 nõuet vaidena, võiks asuda seisukohale, et väidetav vaidemenetlus toimus kuni 10.09.2014, mil vastustaja väljendas oma lõplikku seisukohta diplomi väljastamise võimatuse kohta. Sinnamaani oli ebaselge, kas vastustaja väljastab diplomi või mitte. Veel 01.07.2014 edastas vastustaja Haridusja Teadusministeeriumile (HTM) päringu seoses diplomi väljastamise võimalikkusega. HTM ei ole enda hinnangul läbi viinud vaidemenetlust ega käsitlenud oma 05.09.2014 kirja vaideotsusena. Vastustaja ei saanud ilma tema üle teenistuslikku järelevalvet teostava HTM seisukohata ka vaiet lahendada. Seetõttu puudus kaebajal mis tahes alus EMKTS 06.06.2014 otsuse alusel 30 päeva jooksul kohtusse pöörduda. Menetlusökonoomika ja hea halduse põhimõtteid arvestades oli mõistlik oodata ära HTM seisukoht ja selle alusel kujundatav EMKTS lõplik vastus. Kaebuse esitas kaebaja tähtaegselt, so 30 päeva jooksul EMKTS lõpliku negatiivse otsuse – toimingu tegemisest keeldumine – kättesaamisest.

9. Alternatiivselt taotleb kaebaja kohustamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamist tulenevalt haldusorgani enda eksitavast ja vastuolulisest käitumisest: EMKTS ei ole kaebajat kordagi teavitanud tema väidetavast eksmatrikuleerimisest ega toimetanud kaebajale kätte vastavasisulist haldusakti. Enne 2014. aasta maikuud ei ole vastustaja kordagi selgelt väljendanud, et diplomi väljastamine ei ole võimalik ega esitanud vastavaid põhjendusi. Vastupidiselt nähtub vastustaja kirjadest, et kuni 10.09.2014 ei välistanud ka vastustaja diplomi väljastamist. Vastustaja ei ole ühtegi oma kirja vormistanud haldusaktina ega esitanud vaidlustamisviiteid. EMKTS ei ole varasemalt käsitlenud kaebaja 28.05.2014 kirja vaidena ega sellele järgnenud menetlust vaidemenetlusena. Kaebajal ei ole võimalik aru saada, millisel alusel ta õpilaste nimekirjast on kustutatud ja kas käskkiri rikub tema õigusi või mitte. Vastustaja võimaldas kaebajal 2004. aasta septembris jätkata õpinguid täpselt samamoodi nagu varem, ilma igasuguste erisusteta. Hinnetelehe kohaselt osales kaebaja 2004. aasta sügisel sügissemestri ainetes immatrikuleeritud tudengina, mitte vabakuulajana ning on ka neis ainetes sooritanud eksameid eelnevalt õppejõududega selles kokku leppimata. Samuti võimaldas vastustaja kaebajal sooritada praktikad 2004. aasta sügissemestril Rahumäe Põhikoolis ja Paldiski Gümnaasiumis. Peale 2004. aasta septembrit sponsoritele edastatud kirjades nimetas vastustaja kaebajat EMKTSi lõpetanud isikuks.

4. Vastustaja esitas menetluskulude nimekirja, milles palub menetluskulud kaebajalt välja mõista. Vastustaja selgitab, et ta on väike erakool, kelle personal on minimaalne ja juriidilise eriharidusega töötajad, kes võiksid käesolevas menetluses vastustajat esindada, puuduvad. Samuti on vaidlus keeruline ning kaebajat esindab vandeadvokaat. Eeltoodud põhjustel on vastustaja menetluskulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud. Kokku on tasutud õigusabi eest 2169,20 eurot (arvestusliku tunnitasuga 120 eurot tunnis pluss käibemaks, kokku 144 eurot).

5(15)

5. Kohus pidas kaebetähtaja järgimise kontrollimiseks eelistungi, kus kuulas vande all üle kaebaja ning tunnistajad L. L., V. F. ning I.K.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohustamisnõude kaebetähtaega reguleerib HKMS § 46 lg 2 ning lisaks enne kehtiva seadustiku jõustumist kulgema hakanud tähtaegade osas HKMS § 283 lg-d 2 ja 3.

Kohus leiab, et kui käsitleda kaebaja kohustamisnõude eeldusena 2014. aasta kevadel esitatud taotluseid, tuleks kaebetähtaeg lugeda küll ületatuks, kuid ennistada vaidlustamisviite puudumise tõttu. Nimelt puuduvad vastustaja nii 22.05.2015 vastuses (kd I tl 57), 06.06.2014 vastuses (kd I tl 28) kui ka 10.09.2014 vastuses (kd I tl 59) vaidlustamisviited, milles oleks selgitatud kohtusse pöördumise korda vastavalt HKMS § 46 lg-le 2. Riigikohus on 09.05.2007 määruses nr 3-3-1-23-07 selgitanud, et vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele. Kaebuse esitamist pärast viimast vastustaja kirja

30 päeva jooksul, olukorras, kus varasematel vastustel puudus vaidlustamisviide, ei saa pidada ebamõistlikult kaebuse esitamisega viivitamiseks.

7. Käesolevas asjas on aga pooltel vaidluse all, kas kohustamisnõude esitamise tähtaeg on juba varem, 2004. aastal lõppenud. Kehtiva HKMS § 46 lg 2 alusel saab kohustamiskaebuse esitada maksimaalselt 2 aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest. 2004. aastal vastavat piirangut ei esinenud, kuigi kohtupraktika kohaselt ei saanud ka siis kaebaja kohustamisnõudega ebamõistlikult viivitada. HKMS § 283 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuli enne HKMSi 2012. aastal kehtima hakanud redaktsiooni jõustumist esinenud viivituse või tegevusetuse korral esitada kaebus hiljemalt 01.01.2014. Kuna kaebaja on esitanud kaebuse 10.10.2014, on vastav kaebetähtaeg igal juhul ületatud.

HKMS § 46 lg 2 ja § 283 lg 2 seovad kohustamisnõude esitamise maksimaalse tähtaja toimingu või haldusakti taotlemisega. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei ole esitanud 2004. aastal kirjalikku taotlust diplomi saamiseks. Kaebaja on seisukohal, et tegemist on olukorraga, kus kaebaja ei pidanudki diplomi saamist taotlema ning seega HKMS § 46 lg 2 või selle normiga analoogne säte HKMSi varasemas redaktsioonis ei kohaldu.

Kohus ei nõustu, et tegemist on olukorraga, kus kohustamisnõudega kohtusse pöördumisele haldusorgani poole pöördumist ei esinenud või ei pidanudki esinema. RVastS § 6 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile. Kohus möönab, et esineb olukordi, kus haldusorgan peab isiku suhtes seaduses sätestatud kohustusi täitma ilma isikupoolse avalduseta, näiteks kinnipidamisasutuses viibijate toitlustamiseks. Samas haldusorganilt soodustava haldusakti, sh ka riiklikult tunnustatud diplomi saamisele eelneb tavapäraselt isiku taotlus. Ka juhul, kui isik esitab taotluse mingi hüve jaoks enda järjekorda lisamiseks (lasteaiakoht, eluruum), tuleb seda tõlgendada, et isiku eesmärgiks ei ole mitte enda üle arve pidamise võimaldamine, vaid konkreetse hüve, nt eluruumi või lasteaiakoha saamine (vt Riigikohtu 10.04.2014 määruse nr 3-3-1-91-13 p 20). Seetõttu tuleb ka käesolevas asjas asuda seisukohale, et kaebaja taotlusena tuleb käsitleda kaebaja tahteavaldust seminari astumisel. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on saanud seminari õpilaseks 2000. aastal (kd I tl 52 pöördel). Kaebaja kohustamisnõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt siis, kui kaebaja oli õppe lõpetamise eeldused täitnud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja sooritas kõik ained ja kaitses lõputöö 2004. aasta suvel. Ka siis, kui lugeda kaebaja õppe osaks hilisem pedagoogiline praktika 2004. aasta sügissemestril, lõppes kohustamisnõude esitamise tähtaeg HKMS § 283 lg 2 alusel hiljemalt 01.01.2014.

Kohus märgib, et HKMS § 46 lg 2 sätestatud tähtajad on kehtestatud muuhulgas ka õiguskindluse kaitseks. Kui kohustamisnõude esitamiseks on hakanud tähtaeg kulgema, siis pärast kaebetähtaja

6(15) lõppu esitatud uus taotlus sama kohustamisnõude täitmiseks samadel alustel ja asjaoludel ei pane kohustamisnõude esitamise tähtaega uuesti kulgema. Kaebaja taotlustest vastustajale ei nähtu samuti, et kaebaja sooviks diplomi saamist mõne uue asjaolu tõttu, mis ei olnud juba teada hiljemalt 2004. aastal.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohustamisnõue on esitatud HKMS § 283 lg 2 kohaselt kaebetähtaega ületades. Tähtaja ennistamise taotluse lahendab kohus käesolevas määruses edaspidi.

8. Täiendavalt leiab kohus samuti, et kaebaja on diplomi andmisest keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamisvõi kohustamiskaebuse esitamisega, mistõttu tuleb kaebetähtaeg lugeda möödunuks (HKMS § 46 lg 7). Olukorras, kus kaebaja on ebamõistlikult viivitanud, ei saa olla ka mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks.

9. Kohtule on esitatud vastustaja 01.09.2004 käskkiri nr 2/9 (kd I tl 55) kaebaja õpilaste nimekirjast kustutamise kohta. Pooled ei vaidle selle üle, et seda käskkirja ei ole kaebajale kätte toimetatud ega enne kohtumenetlust teatavaks tehtud. Sellise käskkirja olemasolu ei avaldu ka 2014. aastal kaebaja ja vastustaja vahel toimunud kirjavahetusest.

Kohus kuulas eelistungil üle kaebaja, vastustaja õppesekretäri V. F. ja vastustaja endise dekaani L. L. ning kaebaja juhendada I.K.. V. F. selgitas istungil, et ei mäleta, kas kaebajale 01.09.2004 käskkiri edastati, küll aga teavitati kaebajat juba kevadel, et ta ei saa lõpetada, sest tal ei ole keskharidust (salvestisel 13:51:09 ja 13:53:23). Kaebaja suhtes tehti kanne Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) samal ajal, kui süsteemi kanti sisse ka lõpetajad (salvestisel 13:59:52). EHISe väljavõttel on vale sisestuse kuupäev ja sisestaja nimi, kuna sel ajal tuli süsteem just käiku (salvestisel 13:58:03). Samas selgitas ta täiendavalt, et 01.09.2004 käskkiri on antud üksnes nende õpilaste osas, kes edukalt õpet ei lõpetanud ja katkestasid õpingud mõnel muul põhjusel. Lõpetajate kohta tehakse rektori käskkiri juuni ehk kevadsemestri seisuga (salvestisel 14:00:42 ja 14:02:44).

Vastustaja on kohtule esitanud ka seminari 2004. aastal lõpetanud õpilaste nimekirja, kes osalesid kevadsemestri lõpus aktusel (kd I tl 175). Võrreldes käskkirja ja aktusel osalenute nimekirja, ei esine neis kattuvusi. Seega ei kajasta 01.09.2004 käskkiri seminari edukalt lõpetanud ning seetõttu eksmatrikuleeritud õpilaste nimekirja. See on ka elulisest usutav sündmuste ajalist loogikat järgides, sest seminari edukalt lõpetanud ja diplomi saanud õpilased tulnuks nimekirjast kustutada juba lõpuaktuse toimumise ajaks.

10. Asjaolu, et kaebaja oleks seminari edukalt lõpetanud ja seetõttu eksmatrikuleeritud (s.o õpilaste nimekirjast kustutatud), ei kinnita ka ükski muu asjas kogutud tõend. Sellisteks tõenditeks ei ole ka kaebajale väljastatud hinneteleht (kd I tl 23 jj) ega ka väljavõte usuteaduslikust ajakirjast (kd I tl 22).

V. F. selgitas, et kui inimene läbib aine vabakuulajana, ei tee ta mingeid eksameid ega arvestust, hinde asemel pannakse hinnetelehele VK (salvestisel 13:48:43). Samas on kokkuleppel õppejõuga võimalik saada aine eest ka hinne isegi siis, kui isik on vabakuulaja. Sellisel juhul kantakse hinnetelehele hinne (salvestisel 14:10:45). See selgitab ka kaebaja poolt 2004. aasta sügissemestril, kui ta vastustaja andmete kohaselt oli juba vabakuulaja, hinnete saamist. Nagu nähtub hinnetelehelt, on ka võimalik vastupidine, kuna kaebaja on 2004. aasta kevadsemestril läbinud ladina keele vabakuulajana (kd I tl 25). Hinnetelehel olev õpilase number säilib aga samana (salvestisel 13.12:03). Seda kinnitavad ka tunnistajate ütlused, et eeldati, et kaebaja omandab keskhariduse ja lõpetab siis seminari (salvestisel 12:47:13, 13:05:37, 13:42:05, kaebaja tagasituleku kohta ka salvestisel 13:53:23).

Kaebaja poolt seminari lõpetamist ei kinnita ka väljavõte usuteaduslikust ajakirjast, kus on kajastatud 2004. aastal kaitstud lõputööd, kuid ülemine pealdis ütleb, et tegemist on kõrgkoolide lõpetajatega (kd I tl 22). L. L. selgitas, et põhjuseks oli see, et kaebaja kaitses sel aastal diplomitöö, mida vastusta-

7(15) ja ei vaidlusta. Tõenäoliselt ei olnud aga kooskõlastust, et see läks rubriiki „Kõrgkoolide lõpetajad“ (salvestisel 12:58:19). Ka V. F. kinnitas, et koostati lõputööde nimekiri ja ka kaebaja töö kuulus sinna nimekirja, kuna see oli kirjutatud ja kaitstud. Kool edastas lihtsalt kaitsmisel olnud tööde nimekirja (salvestisel 13:54:16). Neist ütlustest nähtub, et vastustaja edastas üksnes kaitstud lõputööde nimekirja ega edastanud ajakirjale teavet, et kõigi lõputöö kaitsjate näol on tegemist ka lõpetajatega. Seega ei saa ajakirja toimetajate poolt tehtud järeldust omistada vastustajale.

Sponsoritele kirjade lähetamist, kus oleks kinnitatud kaebaja poolt õppe lõpetamist, ei ole käesolevas asjas tõendatud. Peale kaebaja paljasõnaliste väidete ühtegi muud tõendit selliste kirjade väljastamise ja nende kirjade sisu kohta ei ole esitatud.

11. Seega leiab kohus, et asjas on üheselt tõendatud, et 01.09.2004 käskkiri on kaebajat koormav, mitte soodustav haldusakt. Tegemist ei ole olukorraga, kus kaebaja on edukalt õppe lõpetanud ning selle kinnitamiseks tuleks väljastada üksnes õppe lõpetamist kinnitav dokument (diplom), vaid olukorraga, kus kaebaja on õpilaste nimekirjast muul põhjusel kustutatud. Kuna kaebaja ei ole enam seminari õpilane ning tal puudub ka õppe lõpetamist kinnitav dokument, takistab kaebaja kaebuse rahuldamist ka 01.09.2004 käskkiri, sest tegemist ei ole kaebajat soodustava haldusaktiga.

Kuigi vastustaja sisemist korda reguleerivates aktides puudub alus kaebaja keskhariduse puudumise tõttu eksmatrikuleerimiseks, võib tegemist olla üksnes käskkirja õigusvastasuse, kuid mitte tühisuse alusega. Nagu kohus istungil selgitas, siis on haldusorganil immatrikuleerimise korral ka sama otsustuse kehtetuks tunnistamise pädevus (HMS § 68 lg 2) ning sellise otsuse tegemisel tulnuks järgida kehtetuks tunnistamise menetluse reegleid, sh arvestada isiku usaldust. Samas on tegemist üksnes haldusakti sisulise õiguspärasuse, mitte aga kehtivuse küsimusega. Kehtiv haldusakt on täitmiseks kehtiv sõltumata selle õigusvastasusest.

12. Vastustaja seisukohaks on, et kaebaja sai juba 2004. aastal teada nii talle diplomi andmise väljastamisest keeldumisest kui ka sellest, et ta ei saa õpet senistel tingimustel edukalt lõpetada. Vastavaid ütluseid andsid istungil ka V. F. ja L. L.. Nende ütlused on kokkulangevad osas, et 2004. aasta kevadel, kui kaebaja tuli õppesekretäri juurde ainepunktide kogusummat kontrollima, avaldas kaebaja, et tal puudub keskharidus. Seejärel oli dekaani ja kaebaja vahel vestlus, milles dekaan avaldas, et kaebajale ei ole võimalik diplomit väljastada, kuid kaebajal on võimalik keskhariduse omandamise järel juba sooritatud ainepunktide alusel diplom saada (salvestisel 12.41:35-12:47:13, 13.18:11, 13:39:50- 13:44.50; 14:07:04, 14.09:03. 14.15.41, 14.18.10).

L. L. selgitas, et vestluse tulemus oli väga ühene, et vastustajal ei ole teist võimalust, kaebaja tuleb õpilaste nimekirjast kustutada, kuid kui kaebaja lõpetab gümnaasiumi ära, siis need punktid säilivad (salvestisel 12.54.55). V. F. selgitas, et kaebaja tuleb õppeasutusest välja arvata, kuid tal lubati vabakuulajana jätkata, kuna usuti, et ta teeb lühikese aja jooksul oma keskkooli lõputunnistuse ära (salvestisel 13:47:38 ja 13:48:43).

Endise dekaani ja õppesekretäri ütlused on olulises osas kokkulangevad ning nad andsid toimunu kohta samasuguseid ütluseid nii ilma kaebaja juuresolekuta ütlusi andes kui ka hiljem kaebajaga vastastades. Kuigi V. F. on jätkuvalt vastustaja töötaja, ei tööta vastustaja juures enam L. L., mistõttu puudub alus pidada tunnistajate ütlusi vastustajaga sõlmitud töösuhte tõttu ebausaldusväärseks. Seda, et 2004. aasta kevadel tehti otsustus, et kaebaja ei ole enam seminari õpilane, kinnitab ka Eesti Hariduse Infosüsteemi väljatrükk, kus on kaebaja õpilase staatus seminaris lõpetatud juba 10.06.2004 (kd I tl 180).

Nimetatud ütlustes on üksnes väikesed ebakõlad – kas V. F. viibis kaebaja ja dekaani vestluse ajal samas kabinetis või kuulis vestlust oma laua taga väljapool kabinetti. Kohus leiab, et tegemist on väikese detailiga, mis kokkuvõttes ei muuda ütlusi ebausutavaks, arvestades sündmusest möödunud

8(15) rohkem kui kümmet aastat. Teise asjaoluna andis V. F. algselt ütluseid, et kaebajale väljastati hinneteleht tema hinnetega tõenäoliselt pärast seda, kui ta aineid 2004. aasta sügisel võttis, kuid ajaperioodi täpselt ei mäleta (salvestisel 14:04:35). Hiljem kinnitas tunnistaja, et ta ei mäleta 2004. aasta lõpus või 2005. aasta alguses hinnetelehe väljastamise fakti (salvestisel 14:25:47). Isiku ütlustest võib aru saada, et ta tegi loogilise järelduse, et hinnetelehe väljastamine sai toimuda pärast sellel näidatud ainete sooritamist, mitte ei tuletanud meelde konkreetset sündmust. Selline eksimus ei muuda tunnistaja ütlusi põhilises osas ebausaldusväärseks.

13. Kaebaja andis istungil ütluseid, et V. F. ja L. L. kirjeldatud vestlust ei ole olnud (salvestisel 13:18.11 ja 14:15.41, 14:23:11). Ta on küll vestelnud V. F.ga 2003. aastal üldiselt sellest, et ta ei ole reaalainetes tugev (salvestisel 11:47:51, 14:15:41). Kokkuvõtlikult on kaebaja positsioon, et toimusid diskussioon või vestlused kaebaja keskhariduse olemasolu kohta erinevate inimestega seminarist. Kaebaja sai aru, et ta on kõik lõpetamise tingimused täitnud, kuid ei ole lihtsalt diplomit kätte saanud. Kaebajal puudus arusaam, kas õppe lõpetamiseks on vaja teha ka 2004. aasta sügisel pedagoogiline praktika. Kohus viitab konkreetsetele ütlustele nende analüüsimise käigus.

Kaebaja ja vastustaja taotletud tunnistajate ütluste vastuolusid ei ole võimalik kõrvaldada mõne muu eluliselt usutava versiooniga, millest saaks järeldada, et kõik ütluste andjad on andnud usaldusväärseid ütluseid. Seega tuleb kohtul hinnata tõendite kogumis, millised ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus leiab, et tõendite kogumis tuleb pidada ebausaldusväärseks kaebaja antud ütluseid osas, milles need on tunnistajate ütlustega vastuolus. Kaebaja ütlustest nende kogumis nähtub, et kaebaja saab väga hästi aru, mis on käesolevas asjas vaidluse all ja kaalul ning proovib oma ütluseid vastavalt kujundada. Kaebaja sõnakasutus on väga hoolikalt valitud ja konkreetsetele ja selgepiirilistele küsimustele vastamisel suunab kaebaja ütlused kohati teistele teemadele või asjaoludele.

14. Õppe lõpetamisest: Kohus küsitles kaebajat osas, kas 2004. aasta sügissemestril olid tal õppe lõpetamise tingimused täidetud või mitte. Kui kaebaja väitis, et ta õpingud lõppesid 2004. aasta detsembris, uuris kohus, kas oligi tavapärane, et lõpuaktus ja õppe lõpetamine toimusid detsembris. Kaebaja ei vastanud kohtu küsimusele, vaid selgitas, et pedagoogilised praktikad ei olnud rakendusliku kõrghariduse osa, vaid kaebaja sooritas need täiendavalt (salvestise 11.42:57). Teisalt väidab kaebaja, et ei osanud tol ajal eristada, kas ta oleks saanud õpinguid lõpetada ilma pedagoogilist osa läbimata, sest tema jaoks oli see üks õppeprotsess. Kaebaja sai aru, et praktika tuleb ikkagi ära teha ning ta võttis seda nagu eksternina, tinglikult, ülekantud tähenduses. Kaebaja arvas, et ta on immatrikuleeritud tudeng. Kohtu küsimusele, kas kaebaja sai aru, kas pedagoogiline praktika on lõpetamise eeldus või mitte, väitis kaebaja, et ei osanud selliseid juriidilisi vahesid 2004. aastal teha (salvestisel 11:44:17, samas seisukoht 12:13:55).

L. L. selgitas, et koolipraktika ei olnud lõpetamise eelduseks, lõputöö kaitsmisele lubamise ajaks olid tema mäletamist mööda kohustuslikud ained tehtud. Pedagoogiline osa oli valikainete blokis ega olnud seotud õppekava täitmisega ning diplom antakse siis, kui on kohustuslikud ained tehtud. Ka tavaline õpilane, kes oleks pärast diplomi saamist läbinud pedagoogilise praktika, oleks jätkanud praktika ajal vabakuulajana (salvestisel 12:38:06).

Kaebaja staatusest: Kohus küsitles kaebajat ka kaebaja arusaama kohta, mis oli tema staatus siis, kui kaebaja läks 2004. aasta lõpus välismaale. Kaebaja selgitas, et ta teadis, et on kogu aeg immatrikuleeritud, millele vastanud see, et oli edastatud teave, et ta on lõpetanud ja tema haridustaset on kinnitatud. Kaebaja ei teadnud, et ta on eksmatrikuleeritud. Kohus selgitas, et eksmatrikuleerimine on õppe eduka lõpetamise tavapärane tagajärg. Pärast seda kinnitas kaebaja jätkuvalt, et sai aru, et ta on immatrikuleeritud (salvestise 11:55:43). Kaebaja kinnitas aga hiljem, et välismaal olles ta õppemaksu ei maksnud, kuna vajadust ei ole maksta, kui õppeprotsessis (loengutes) ei osale (salvestisel 12:18:11). Samas selgitas kaebaja, et tal oli 2004. aastal arusaam, et talle on diplom juba virtuaalsel kujul väljastatud ja füüsilisel kujul väljastamine on üksnes formaalsus (salvestise 12:02:00). Kaebaja kinnitas, et

9(15) ei küsinud 2004. aasta detsembris diplomit. Diplomi küsimata jätmist ei oska ta põhjendada, kuid tema jaoks oli selge, et ta on kooli lõpetanud (salvestisel 12:19:50). Tema jaoks tõendas seminari lõpetamist see, et UMC-le ehk Ühinenud Metodisti Kiriku liikmetele anti selle kohta kinnitus, et õigustada täiendavate õppemaksude saamist. Järgmisena kinnitas kaebajale õppe lõpetamist 2007. aastal loetud Akadeemilise Teoloogia Seltsi väljaande „Usuteaduslik ajakiri“ väljavõte (salvestisel 12:20:20).

Lõpuaktusest: Vastustaja esitas ka tõendid 2004. aasta kevadsemestril toimunud lõpuaktuse kohta (kd I tl 177-178). L. L. ütluste kohaselt on lõpuaktus-jumalateenistus väga pidulik sündmus, mis toimub kirikus. Viiakse läbi ka eelnevalt protsessiooni harjutus, kus selgitatakse, kus tuleb kõndida, istuda, kuidas tutikest tuleb teisele poole tõsta. Kõik asjaosalised saavad kutsed ja kutsutud on ka pereliikmed. Aktusele järgneb pidulik õhtusöök. Kutsed on kirjalikud ja nimelised (salvestise 12:49:01). Kutsete kirjalikku vormistamist kinnitas ka V. F. (salvestisel 13:46:29).

Kohus esitas kaebajale korduvalt küsimusi lõpuaktuse toimumise ja kaebaja seal osalemise kohta, millele kaebaja vastas hoopis, et dokumendid kinnitasid haridustaseme tunnustamist ja et kaebaja soovib nüüd seminarile nõude esitada (salvestise 11.52:18). Pärast korduvalt sama küsimuse esitamist selgitas kaebaja, et teda ei ole ühelegi aktusele kutsutud ja ta ei ole end ka sellele pakkunud. Kaebaja selgitas, et sai aru, et lõpetas kooli alles detsembris. Vastustaja küsitles kaebajat täpsemalt 10.06.2004 toimunud lõpuaktuse osas, kus kaebaja kinnitas, et osa tema õpperühmas õppinud said siis diplomid kätte (salvestise 12:13:55). Kaebajale ei tulnud lõpuaktus küsimuse alla, kuna tal ei olnud plaanis lõpetada. Lõpuaktusele kutse mittesaamist kinnitas kaebaja hiljem istungil, samas teistel aktustel on ta osalenud (salvestisel 13:21:38).

15. Kohus märgib esmalt, et kaebaja oli 2004. aastal 27-aastane ning lõpetamas kõrgkooli. Ei ole usutav, et kaebaja ei saanud aru, mis on õppe lõpetamise tingimused ja millal loetakse need täidetuks. On üldteada asjaolu, et õppe lõpetamise tingimuseks on enamasti lõputöö, mille kaitsmiseks peavad olema õppekavas ettenähtud ained sooritatud. Kaebaja ütlused on ebalevad, kas pedagoogiline töö oli rakendusliku kõrghariduse saamise osa või vabatahtlik, eksternina sooritatud õpe. L. L. ütlustest nähtub selgelt, et pedagoogiline osa ei olnud kohustuslik osa.

Sarnaselt ei osanud kaebaja selgitada, mis oli tema staatus õpilasena ja miks ta jätkuvalt leidis, et ta on immatrikuleeritud. Kohus leiab, et sarnaselt on üldteada asjaolu, et õpilane on immatrikuleeritud üksnes õppe ajaks ning õpilane ei saa eeldada, et tema õpilase staatus jätkub lõputult ilma õppetöös osalemata. Kaebaja ütlustest nähtub selgelt, et 2004. aastast ta enam õppetöös ei osalenud. Seega ei ole arusaadav, miks kaebaja jätkuvalt eeldas, et ta on õpilane, eriti olukorras, kus õpe oli tasuline ja, nagu kaebaja ise kinnitas, õppe mittetoimumise ajal ta õppemaksu ei maksnud. Samas kinnitas kaebaja seda, et sai aru, et on õppe lõpetanud. Kaebaja seisukohad ei ole järjepidevad ega üheselt mõistetavad. Õppe lõpetamise tagajärjeks on see, et õpe on lõppenud ja isik ei ole enam õpilase staatuses. Tegemist ei ole keeruka õigusliku konstruktsiooniga, vaid kaebaja enda väited on omavahel olulises vastuolus, millest nähtub, et kaebaja soovis leida konkreetsele küsimusele sel hetkel sobivaimat vastust. Ühelt poolt kinnitab kaebaja seda, et ta välismaal olles õppemaksu ei maksnud, sest ta õppes ei osalenud, lisaks oli tal juba 2004. aastal arusaam, et on õppe lõpetanud. Teisalt kinnitas kaebaja, et sai õppe lõpetamisest aru alles 2007. aastal Akadeemilise Teoloogia Seltsi väljaande „Usuteaduslik ajakiri“ väljavõttest. Olukorras, kus kaebaja sai aru, et on tegelikult täitnud õppe lõpetamise tingimused ja talle tuleks anda diplom, on arusaamatu, miks kaebaja eeldas, et ta on jätkuvalt immatrikuleeritud tudeng. Kui aga kaebaja sai aru, et ta ei ole õppe lõpetamise tingimusi täitnud, siis see tähendab, et tollest ajast pidi hakkama kulgema ka kaebetähtaeg, nagu kohus on eelnevalt juba määruse punktis

7 selgitanud.

Kaebaja oli 2004. aasta kevadsemestri lõpuks õppe lõpetamiseks vajalikud ained läbinud ja lõputöö kaitsnud. Seega pidanuks kaebaja juhul, kui ta vastanuks õppe lõpetamise tingimustele, olema kutsu-

10(15) tud 2004. aasta suvel lõpuaktusele. Olukorras, kus isik on täitnud enda hinnangul õppe lõpetamise tingimused ja puuduvad muud takistused, näiteks puuduva keskhariduse näol, oleks kaebaja pidanud 2004. a lõpuaktuse ajal aru saama, et seminari edukal lõpetamisel esinevad takistused. Kaebaja on ka ise kinnitanud, et tema hinnangul oli tal keskharidus olemas ja ta oli seminaris pidevalt aktiivselt tegutsev, kuna aitas seminari ja juhendas lõputöid (salvestisel 11:59.15, 12:11:56). Sellises olukorras ei ole eluliselt usutav, et kaebaja aktiivse õpilasena ei teadnud, et õppe eduka lõpetamise korral kutsutakse ta pärast lõputöö kaitsmist lõpuaktusele, kus antakse pidulikult kätte diplom. Erinevalt kaebajast endast on sellise järelduse suutnud teha kaebaja juhendaja I. K., kes tegi järelduse, et kaebaja ei saanud lõpudiplomit, kuna ta ei näinud, et lõpuaktusel oleks kaebajale lõpudiplom antud (salvestisel 14.33:12).

16. Diskussiooni olemasolu: Kohus küsitles kaebajat pikalt teemal, kas 2004. aastal sai ta teada, et ta ei vasta rakendusliku kõrghariduse saamise tingimustele, kuna tal puudub keskharidus. Kaebaja algselt eitas sellise vestluse toimumist 2004. aastal. Kohus tsiteeris seepeale kaebuse väiteid punktides

1.5 ja 1.12 (teine lõik), kus kaebaja selgitab, et enne välismaale siirdumist 2004. aastal räägiti temaga keskhariduse väidetavast puudumisest pärast kaitsmist. Seejärel leidis kaebaja, et tegemist oli üksnes eraõiguslike vestlustega, mis ei toimund haldusorgani tasandil. Üheski vestluses ei asutud positsioonile, et kaebajal võib-olla ei ole keskharidust ja kaebajal ei tekkinud selles osas ühtegi kahtlust (salvestise 11:45:56). Kaebaja rõhutas järjekindlalt, et teadis selgelt 2000. aastal, et kõik nõuded on täidetud ja sellisel positsioonil oli ta ka 2003.-2004. aastal ja edaspidi. Ka teised lektorid kinnitasid, et kaebajal olid nõuded täidetud. Oli jutuajamisi, kus kaebaja väitis, et ta nõuded on täidetud (salvestisel 11:47:51). Rektor oli selgelt seisukohal, et kaebajal olid nõuded täidetud (salvestisel 11:50:31). Hiljem kinnitas kaebaja istungil, et diskussioon oli olemas (salvestisel 12:26:20).

Hiljem selgitas kaebaja, et Norakiga ei ole tal keskhariduse puudumise teemal vestlust olnud (salvestisel 13:24:02). Diskussioon osade õppejõududega pooltja vastuargumentidega oli, nagu kohvilauas, kus kaebaja oli selgelt seisukohal, et kõik nõuded on täidetud ja seda kinnitasid ka mitmed õppejõud. Mõned tõid ka vastuargumente (samas). Kaebaja kinnitas ka, et toonastest seisukohtadest mäletab ta selgelt, et enda postulaadist lähtuvalt olid tal kõik keskkooli nõuded täidetud (salvestisel 13:31:56).

Kohus märgib esmalt, et rektori osas on kaebaja ütlused vastuolus L. L. ja V. F. ütlustega, kes kinnitasid, et rektor oli samuti vestlusesse kaasatud (salvestisel 12:41.35, 12.44:48 ja 13:42:47). Samuti on kaebaja selgitused rektori osas vastuolulised, sest ühest küljest väidab kaebaja, et rektor oli teda pooldaval seisukohal, teisalt ei ole kaebajal aga rektoriga sel teemal vestlust olnud. See, et rektor pidi olema teemast teadlik ja ka vastustaja tänasel positsioonil, tuleneb nii rektori 01.09.2004 (kd I tl 55) käskkirjast kui ka sellele eelnenud EHISe kandest. EHISe kande kohaselt arvati kaebaja õppeasutusest välja 10.06.2004, muudatuse sisestas V. F. ja see muudatus sisestati 15.06.2004 (kd I tl 180). Rektori korraldust EHISe kande tegemiseks ja käskkirja koostamiseks on V. F. kirjeldanud (salvestisel 13:47:38 ja 13:51:09).

L. L. kinnitas, et ei käinud seda küsimust kohvilauas arutamas (salvestisel 13:25:35). Samas, kuna tegemist on väikese kooli ja suure vapustusega, siis samal päeval räägiti sellest ka teistele inimestele, kes majas liikusid, ja õppenõukogule. Õppenõukogus on kõik põhikohaga õppejõud (salvestisel 13.26:52).

Samuti nähtub seminari ametlik seisukoht vaidlusküsimuse kohta nii juunis tehtud kandest Eesti Hariduse Infosüsteemi kui ka 01.09.2004 käskkirjast. Kaebaja eitas algselt, et temal on keskhariduse olemasolu osas vestlusi toimunud. Kaebaja ütlused on kallutatud ja kajastavad üksnes kaebajale kasulikku positsiooni. Vaatamata kohtu küsimusele, ei vastanud kaebaja, kas keegi ja kes oli seisukohal, et kaebajal keskharidus puudub. Kaebaja küll ühelt poolt on väitnud tihedat lävimist seminari akadeemilise eliidiga (salvestise 12:11:56), kuid teisalt väidab, et temaga seminari tasemel ametlikult ei vesteldud. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja keskhariduse olemasolu kohta tekkis diskussioon, kus ei

11(15) olnud ka kaebajale vastanduvat seisukohta. Diskussioon saab tekkida üksnes siis, kui on esmalt diskussiooni algena kahtlus probleemi olemasolu kohta (näiteks väide, et kaebajal puudub keskharidus) ning seejärel on isikuid, kes pooldavad erinevaid versioone. Reeglina ei teki pärast kõrgkooli immatrikuleerimist õpilase, õppejõudude ja kõrgkooli töötajate vahel diskussiooni õpilase keskhariduse olemasolu kohta. Seega pidi esinema ajend, miks selline diskussioon üldse tekkis. Diskussiooni ajendit, mida kaebaja eitab, on L. L. kui ka V. F. 2004. a juunis toimunud vestlusena ammendavalt kirjeldanud, samuti selle teabe edasijõudmist ülejäänud koolini. Olukorras, kus oldi erinevatel seisukohtadel, on kaebaja suutnud küll välja tuua hulga nimesid, kes olid kaebajat soodustaval positsioonil, kuid mitte ühtegi vastupidisel positsioonil olevat isikut. Tavapäraselt mäletavad isikud ikka neid, kellega neil tekkisid vastasseisud või vaidlused, mitte niivõrd isikuid, kellega oldi ühel meelel. Kaebaja väited diskussiooni olemuse ja mitteametlikkuse kohta ei ole seega usutavad.

17. Keskhariduse hilisem omandamine: Vastustaja küsitles kaebajat pikalt selle kohta, kas kaebaja on vahepealsel ajal asunud omandama keskharidust (salvestisel 12:22:25). Selle asemel, et anda selget ja ühest kinnitust, asus kaebaja spekuleerima, kas ta võib olla mõne aine sooritanud või esitanud mõne oma allkirjaga dokumendi. Kohus leiab, et tegemist oli lihtsa jah/ei küsimusega, millele vastamise asemel suunas kaebaja vastuse keskhariduse vajadusele. Tegemist on antud olukorras tavapärase küsimusega, millele vastamine ei vaja tavaliselt sedavõrd mitmeid lisaküsimusi. Kaebaja vastused on ebamäärased ja ebakindlad. Sellise küsimuse osas ebalevate seisukohtade esitamine seab samuti kahtluse alla kaebaja ütluste usaldusväärsuse üldiselt.

18. Vastustaja kirjast: Vastustaja küsimustest alustades küsitleti kaebajat tema 15.05.2015 (kirjas märgitud 06.05.2015, kd I tl 56) kirjale vastuse saamise kohta (salvestise 12:06:16). Esmalt kinnitas kaebaja seda, et tema ei ole seda kirja kohtule esitanud (salvestise 12:06:52). Kaebaja selgitas, et tema nägi vastust sellele menetlusdokumentides, aga talle seda vastust ei saadetud. Ta tegi päringu advokaadile, et seminar selle vastuse saadaks. Vastus läks taotluses märgitud aadressile, kuid kaebajat sel ajal seal ei olnud ja inimene, kes seal elas, andis kaebajale midagi teada, mis kirjas on. Kuid kaebaja nägi kirjalikult seda menetlusdokumentides.

Kohus küsitles seejärel kirja saamise kohta täpsemalt (salvestise 12:09:46), selgitades, et kaebaja ise andis vastamiseks aadressi. Kaebaja vastas, et inimene refereeris talle vastust telefoni teel, kuid kaebaja ei saanud siis keeldumisest teada, sest talle ei olnud selge, mis jutt seal on. Kohus tsiteeris seejärel kirja sisu – EMKTS teatab kahetsusega, et ei saa R.J.le diplomit välja anda – ning küsis, kuidas see on mõistetav. Kaebaja vastus oli hüplik. Oma vastuses ta ikkagi ütles, et see ei olnud talle üheselt selge. Kohtu korduvale küsimusele vastas kaebaja, et pöördus oma kaitsja poole, et nad esitaksid dokumendi; kaebaja refereeris seda juttu, mille peale advokaat saatis 28.05 kirja kaebajale. Kohus täpsustas seejärel, kas kaebaja ikkagi sai millalgi 22.05 (vastustaja kirja koostamise aeg, kd I tl 57) ja

28.05 (advokaadi kirja koostamise aeg) vahel teada kirjast, kus öeldakse, et kaebaja diplomit ei saa. Kaebaja ütles, et talle oli see lahtine, talle refereeriti seda niimoodi, et asja tuleks õiguslikult käsitlema hakata, ja ta sai kirjast teada alles menetlusprotsessi ajal.

Kohus leiab, et vastavas osas on kaebaja ütluste hindamine vajalik selleks, et hinnata kaebaja ütluste üldist usaldusväärsust. Kaebaja väitis selgesõnaliselt, et ta ei saanud vastustaja kirjast aru. Kohus tsiteeris seepeale kaebajale vastustaja kirja, millest saab üheselt ja selgelt aru, et vastustaja keeldub kaebajale diplomit väljastamast. Vastavat fraasi ei ole võimalik mitmeti mõista. Seetõttu ei ole ka eluliselt usutav, et isik, kes kaebajale selle teabe edasi andis, võinuks selle teabe sisu oluliselt moonutada. Oluline on siinkohal ka see, et vaatamata vastusele, millest kaebaja väidetavalt aru ei saanud, oskas kaebaja ikkagi kirja sisu advokaadile edastada nii, et selle alusel oli võimalik koostada 28.05.2014 nõudekiri (kd I tl 27).

Täiendavalt märgib kohus 28.05.2014 nõudekirja kohta, et selles on märgitud, et kaebaja on pöördunud korduvalt seminari poole diplomi saamise taotlusega. Kohtule on vastustaja poolt edastatud üks-

12(15) nes kaebaja 15.05.2014 kiri (kd I tl 56) ning varasemaid kirjalikke pöördumisi ei ole kohtul õnnestunud tuvastada. Kaebaja 15.05.2014 kirja pealkiri viitab väljastamata diplomile (kd I tl 56), millest nähtub, et varasemalt on olnud kaebajal mingi vestlus või teadmine sellest, et diplomit ei ole väljastatud. Oma päringus tugineb kaebaja sellele, et on lasknud hinnetelehe notariaalselt kinnitada, mistõttu tuleb väljastada hinnetelehe alusel diplom. Samas on kaebajal juba siis tekkinud kahtlus, et tegemist on petuskeemiga. Muu hulgas ei ole seda kirja kohtule esitanud mitte kaebaja ise, vaid vastustaja. Kaebaja on kohtule väitnud, et sai diplomi andmisest keeldumisest teada alles 10.09.2014 (salvestisel 12:06:52). Samas kinnitab kaebaja 15.05.2014 kirja sisu koos viitega 28.05.2014 nõudekirja korduvatele pöördumistele, et kaebaja oli juba varem teadlik, et talle diplomit ei väljastata. Kuna puuduvad materjalid selle kohta, et kaebaja oleks vahepealsel ajal seminari poole pöördunud, sai kaebaja veendumus tugineda üksnes 2004. aasta sündmustele.

19. I. K. ei andnud olulisi ütlusi, millest võiks järeldada kaebajale diplomi väljastamisest keeldumise ja keskhariduse puudumisega seotud asjaolusid. Tunnistaja selgitas, et pärast kaebaja lõputöö kaitsmist lõpuaktusel ta kaebajat ei näinud, millest ta järeldas, et kaebaja diplomit ei saanud (salvestisel 14:33:12). Õppenõukogusse kuulumist tunnistaja kinnitada ei osanud (salvestisel 14:34:53). Keskhariduse puudumise diskussioonist kuulis ta kindlasti pärast 2004. aastat (salvestisel 14:36:23). Samas täheldas tunnistaja, et kaebaja ei ole saanud diplomit ja ta käis praeguse rektori juures küsimas, mis see puudujääk on (samas). Enne seda oli tunnistajal kahtlus, et kaebaja ei ole kõiki seminari lõpetamise tingimusi täitnud (salvestisel 14:38:09). Enne rektori poole pöördumist vestles tunnistaja R.ga, mis võis olla 2013. aastal, ning tunnistaja sai nende vestlusest aru seda, et kaebaja oli jäänud kõrghariduse diplomit ootama, st ootama seminarilt vastust, et ta diplomi saab (salvestisel 14:42:20). Samas ei ole tunnistajal olnud kaebajaga vestlust teemal, miks kaebaja ei ole 2004-2014 koolist lõpudokumenti küsinud (salvestisel 14:54:43). Eksmatrikuleeritavate nimekirja detailset läbivaatamist tunnistaja ei mäletanud (salvestisel 14:40:08). Tunnistaja tegi ka koolile ettepaneku, et kaebajale võiks väljastada ilusalt kujundatud eksamite loetelu, mille võiks pidulikult kätte anda eesmärgiga öelda kaebajale aitäh, et oled meie keskel olnud (salvestisel 14:55:17).

Kohus on osaliselt I.K. ütlusi lõpuaktuse osas käsitlenud määruse punktis 15. Ülejäänud osas ei kinnita tunnistaja ütlused kaebaja versiooni, et kaebajale sai diplomi andmisest keeldumine teatavaks alles 2014. aasta suvest või septembrist. Tunnistaja ütlused kinnitavad pigem vastustaja versiooni, et kaebaja oli ka varem teadlik, et talle on keeldutud diplomi väljastamisest. Seda kinnitab ka tunnistaja ettepanek diplomi väljastamise asemel väljastada pidulikult kujundatud hinneteleht. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja juhendajal tekkis kahtlus, et kaebaja ei ole kõiki õppe lõpetamisega seotud tingimusi täitnud, samas kaebajal endal seda kahtlust ei tekkinud. Samas ei pea kohus I.K. ütluseid käesolevas asja määravaks ega iseseisvat tähendust omavaks, vaid need kinnitavad üksnes vastustaja väidete ja kohtu järelduste õigsust, et kaebajale oli õppe lõpetamise ja diplomi väljastamisest keeldumise takistused teada juba oluliselt varem kui 2014. aastal.

20. Kokkuvõttes leiab kohus, et tunnistajate L. L. ja V. F. ütlustega on tõendatud, et kaebaja sai juba 2004. aasta suvel teada, et talle diplomit ei väljastata ja kooli lõpetamise tingimusi ta ei täida. Seda kinnitavad ka dokumentaalsete tõenditena EHISe väljatrükk ja 01.09.2004 käskkiri. Kaudselt kinnitavad seda ka tunnistaja I.K. ütlused, kes oskas teha enne, kui kaebaja 2014. aastal seminari poole pöördus, järelduse, et ilmselt ei ole seega kaebaja õppe lõpetamise tingimusi täitnud. Samuti on kaebaja kirjalikult viidanud oma korduvatele pöördumistele, kuid sellised pöördumised said olla ainult 2014. aastast märksa varem.

Kaebaja vastupidised ütlused, et ta ei olnud diplomi väljastamisest keeldumisest ja õppe lõpetamise tingimuste täitmata jätmisest teadlik, ei ole usaldusväärsed. Kaebaja ütlused on kohati katkendlikud ja ebaselged, kuid ka vastuolulised. Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja aktiivse õpilasena, kes ka teisi juhendas, ei saanud aru, millised on temal õppe lõpetamise tingimused, millal need võisid olla täidetud ja millises staatuses ta õpilase, vabakuulaja või eksmatrikuleerituna kuni 2014. aastani oli. Kae-

13(15) baja väited selle kohta, kas tema keskhariduse olemasolu teemal toimus diskussioon, on vastuolulised ega selgita muu hulgas, miks selline diskussioon üldse tekkis ning kes oli kaebajast erineval seisukohal. Ainuüksi kaebaja enda kindlast veendumusest, et tal on keskharidus olemas, ei saa teha järeldust, et samal seisukohal oli ka seminar. Tunnistajate ütlused ja 2004. aastal koostatud dokumendid kinnitavad vastupidist.

Kohtu üldmulje kaebaja antud ütlustest on, et kaebaja vastab küsimustele talle sobivas suunas ja ettevaatlikus vormis eesmärgiga mitte anda selgeid vastuseid. Seda kinnitab nii kaebaja küsitlemine keskhariduse hilisema omandamise kui ka vastustaja 22.05.2014 kirja (kd I tl 57) kättesaamise kohta. Ka selle asemel, et vastata selgelt „jah“ või „ei“, on kaebaja vastanud vormis „jah, me võime seda kinnitada“ (salvestisel 12:13:55), „ma ei saa seda kinnitada“ (samas), „üheski lauses ei saa kinnitada“ (salvestisel 13:17:08) jne. Konkreetse vastamise asemel ütleb kaebaja, kas ta saab või ei saa seda kinnitada. See ei ole tavainimesele tavapärane vastamisviis. Kaebaja esitatud väited on korduvalt vastuolus kirjalike tõenditega. Seetõttu ei ole võimalik pidada kaebaja ütlusi kogumis usaldusväärseks. Kõrgema astme kohtul on võimalik kaebaja ütlustega eelistungi protokollile lisatud salvestise vahendusel tutvuda.

Riigikohus on 29.04.2009 määruses nr 3-3-1-19-09 selgitanud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt analoogia korras Riigikohtu halduskolleegiumi 9. mai 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-22-08, p 14). Käesolevas asjas puudus kaebajal igasugune mõistlik põhjus arvata, et ta on õpingud edukalt lõpetanud. Kaebaja vastupidised ütlused on ebausaldusväärsed ja lükatud ümber tunnistajate ütlustega. Ka juhul, kui kaebajale ei tehtud teatavaks 01.09.2004 käskkirja ning otsustust kaebajale diplomi väljastamata jätmise kohta ei vormistatud korrektselt, ei tähenda see, et isik võib määramata aja jooksul haldusorgani poole uuesti samasisulise avaldusega pöörduda. Käesolevas asjas on ilmselge, et juba enne 01.09.2004 käskkirja oli samas küsimuses olemas suuline haldusakt ning kaebaja oli seminari otsusest teadlik. Ligikaudne 10-aastene viivitus kohustamisnõude esitamisel on käesolevas asjas ebamõistlik. Kaebajal puudus igasugune alus arvata, et asjas võiks toimuda kaebajast sõltumatu areng viisil, et seminar loeb kaebaja õppe edukalt lõpetatuks ja väljastab talle diplomi. Ainus selline muutus võinuks olla kaebaja poolt keskhariduse omandamine viisil, mida vastustaja ei vaidlusta. Asjas ei nähtu ka muud menetlust, mille tulemust oleksid pooled oodanud ja seetõttu otsustamisega, diplomi väljastamise või nõudmisega viivitanud (kohtumenetlus, läbirääkimised vms).

Kohtule ei nähtu ka, et vastustaja oleks kaebajat eksitanud ja talle andnud vastuolulisi lubadusi diplomi väljastamise kohta. Hinneteleht (kd I tl 23 jj) ei kinnita konkreetse õppeastme edukalt lõpetamist. Ajakirjas ilmunud loetelu kaitstud lõputööde kohta alles 2007. aastal ei saanud ka kaebajale 2004. aastal kinnitada kõrgkooli edukat lõpetamist. Liiatigi ei ole vastustajale omistatav rubriigi pealkiri, vaid üksnes selle sisu – edukalt kaitstud tööd. Kaebaja poolt lõputöö edukalt kaitsmist vastustaja ka ei eita. Juba vastustaja 22.05.2014 (kd I tl 57) kirjast tuleneb selge keeldumine diplomi väljastamisest, mis kinnitab, et tegemist on juba kindla ja väljakujunenud seisukohaga. Samas kirjas on vastustaja ka juba viidanud, et asjas on õiguste maksmapanemise tähtaeg möödunud. Selline vastus on kooskõlas vastustaja tegevusega 2004. aastal ega saanud kaebajat eksitada.

Kuna kaebaja on ebamõistlikult viivitanud nõude esitamisega, ei saa esineda ka HKMS § 46 lg 7 mõttes mõistlikku põhjust selles küsimuses kaebetähtaja ennistamiseks.

21. Olukorras, kus kaebaja on HKMS § 46 lg 7 mõttes ebamõistlikult viivitanud kaebuse esitamisega, ei saa esineda ka HKMS § 283 lg 2 mõttes mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus märgib, et tegemist on erandliku, HKMSi jõustumisega seotud kaebetähtajaga ning asjas tuleb arvestada seda, et kaebajale pidi vajadus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ilmnema oluliselt enne

14(15) HKMS § 283 lg 2 redaktsiooni jõustumist. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.

22. Kohus on 16.03.2015 protokollis lubanud võtta nõude muutmise (täiendada kaebust tühistamisnõudega) vastu (salvestisel 15.06:13). Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb kaebuse muutmine otsustada kaevatava määrusega, kuna kaebuse muutmine või muutmisest keeldumine on HKMS § 203 lg 1 alusel vaidlustatav (vt Riigikohtu 14.04.2015 määrus nr 3-3-1-7-15 ja 26.03.2015 määrus nr 3-3-1- 86-14). Seega tuleb kaebuse muutmine otsustada määrusega, millele saab pool esitada määruskaebuse.

HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebust muuta, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks. Kohus tegi kaebajale ettepaneku 01.09.2004 käskkirja nr 2/9 tühistamisnõude esitamiseks, kuna kaebaja kustutamisega õpilaste nimekirjast ei ole ta enam õpilane, kes oleks edukalt õppe lõpetanud ja kellel oleks seega õigus saada õppe lõpetamist kinnitav diplom.

Kohus leiab, et tühistamisnõude esitamine ei ole käesolevas asjas kaebuse eesmärgi saavutamisel enam otstarbekas. Kuna tühistamisnõude rahuldamine on kohustamisnõude eelduseks, kuid kohus on juba tuvastanud, et kohustamisnõude esitamise tähtaeg on ületatud, ei aitaks tühistamisnõude esitamine kaebaja eesmärgile – diplomi väljastamisele – kaasa. Kohtule ei nähtu tühistamisnõude esitamisel muud eesmärki kui kohustamisnõude eelduse täitmine. Samuti ei pea kohus menetlema menetluslikult perspektiivitut nõuet (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2014 määruse nr 3-12-2649 p 12). Kohus leiab, et see kohaldub ka nõude otstarbekuse hindamisele HKMS § 49 lg 1 alusel. Sisuliselt nähtub käesolevas asjas uuritud tõenditest, et kaebaja oli teadlik sellest, et ta ei ole õpet edukalt lõpetanud, ta kustutatakse õpilaste nimekirjast ja talle diplomit ei väljastata. Selline otsustus tehti juba 2004. aasta juunikuus, millest samal ajal teavitati tunnistajate kirjeldatud vestluses ka kaebajat. Seega on tõendatud suulise haldusakti olemasolu, mille hilisem kirjalik vormistamine 01.09.2004 ei pane kaebetähtaega uuesti kulgema. Kaebaja pidi olema teadlik, et ta ei ole õpet edukalt lõpetanud ega ka enam õpilane. Eeltoodust tulenevalt ei oleks nõude muutmine ja kaebuse täiendamine otstarbekas ning kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

23. Kuna kohus on lugenud kohustamisnõude kaebetähtaja ületatuks ja jätnud kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, tuleb kohustamisnõude osas haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Kuna asjas ei ole menetluses muid nõudeid, lõppeb sellega haldusasja menetlus tervikuna.

HKMS § 108 lg 4 alusel kannab kaebaja menetluse lõpetamise korral menetluskulud. Vastustaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise. Kohus leiab, et ka eraõiguslikul kõrgkoolil tuleb haldusõiguslikes suhetes suuta kaitsta oma õigusi ilma välist õigusabi kasutamata. Vaidlus puudutab elementaarseid haldusmenetluse nõudeid: haldusakti nõuded, vormistamine, põhjendamine ja teatavakstegemine. Tegemist ei ole küsimustega, mis nõuaksid eriteadmisi, vaid vastavaid norme peab vastustaja igapäevaselt oma tegevuses kohaldama. Käesolev kohtuasi on küll keerukam kaebetähtaja küsimuses, kuid asja muudab keerukaks vajadus kuulata üle tunnistajaid ning selgitada välja rohkem kui 10 aastat tagasi toimunut. Seega ei ole tegemist õigusliku keerukusega, mis õigustaks välise abi kasutamist. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud Riigikohtu praktika ja HKMS § 108 lg

11 alusel poolte endi kanda.

15(15)

24. HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel tagastatakse tasutud riigilõiv kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel. Seega tuleb käesoleva määruse jõustumisel kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (kd I tl 38) tagastada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin