3-15-354/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-354 Haldusasi XX kaebus Politseija Piirivalveameti 02.02.2015 otsuse nr 15.3-3/65-1 tühistamiseks ja avalduse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Menetlusosalised Kaebaja – XX, volitatud esindajad vandeadvokaat Tõnu Meidra ja vandeadvokaadi abi Sven Veltmann Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Anastassia Malõševa Asja läbivaatamise vorm Avalikul kohtuistungil 22.04.2015 Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17. juunil 2015. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) 06.09.2013 otsusega anti XXle tähtajaline elamisluba õppimiseks kehtivusega kuni 05.09.2014.

XX esitas 17.07.2014 taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks. PPA pikendas taotluse menetlustähtaega kuni 16.11.2014.

PPA 12.12.2014 otsusega nr 15.3-3/650-1 keelduti XX tähtajalise elamisloa pikendamisest. Otsus tühistati PPA 02.02.2015 vaideotsusega nr 15.3-10/392-1.

2. PPA 02.02.2015 otsusega nr 15.3-3/65-1 keelduti XX tähtajalise elamisloa pikendamisest. Põhjendused: 1. Tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. XXt on 16.09.2014 karistatud KarS § 199 lg 2 pi 7 ja § 25 lg 2 alusel võõra vallasasja äravõtmise katse eest omastamise eesmärgil tingimisi vangistusega kestusega 1 kuu ja 20 päeva, katseajaga 3 aastat. Taotleja selgitused toime pandud teo kohta ei ole kuriteo asjaolusid arvestades usutavad ega tõsiseltvõetavad. Varastatud kaupu arvestades ei olnud eesmärgiks elatuda ega toime tulla. Taotlejal pidid olema piisavad rahalised vahen-

2(11) did, kui sellele vaatamata pani ta teo toime. Kohus ei ole otsuses välja toonud süüd kergendavaid asjaolusid, vaid vastupidiselt on tegu toime pandud grupi poolt. Taotlejale anti tähtajaline elamisluba Eestis õppimiseks ja taotleja pidi arvestama oma teo tagajärgedega. Viimast ei kaalu üle ka see, et taotleja soovib Eestis õpinguid lõpetada. Taotlejal pidid elatusvahendid olemas olema sõltumata sellest, kas ta leiab Eestis omale töökoha. Vaatamata rahaliste vahendite olemasolule pani taotleja 6 kuud pärast elamisloa saamist toime varavastase kuriteo. Seetõttu ei ole Eestis töö leidmine piisav erandina elamisloa saamiseks. PPA arvestab, et isik ei ole õpinguid katkestanud ja soovib neid Eestis lõpetada. Taotleja ei saanud eeldada, et kui ta jätkuvalt õpib, siis tema elamisluba pikendatakse. Elamisloa pikendamise menetluses hinnatakse ka isiku käitumist ja elamisloa pikendamise põhjendatust. Taotleja ei ole väärtustanud talle antud õigushüve. Eesti ei pea võimaldama välismaalastel, kes ei täida Eesti seadusi ja panevad toime süütegusid, Eestis jätkuvalt viibida. 2. Tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. XXt on 16.09.2014 karistatud KarS § 199 lg 2 p-i 7 ja § 25 lg 2 alusel võõra vallasasja äravõtmise katse eest omastamise eesmärgil tingimisi vangistusega kestusega 1 kuu ja 20 päeva, katseajaga 3 aastat. Taotlejal pidid olema piisavad rahalised vahendid, kuid vaatamata sellele pani taotleja 6 kuud pärast elamisloa saamist toime varavastase kuriteo. 3. Kaebaja andis 01.12.2014 e-kirjas teada, et tal on tüdruksõber, kellega tal on plaanis 2015. aasta jaanuaris abielluda. Taotleja ei ole varem taotluses esitanud oma tüdruksõbra andmeid, seega ei ole ta tüdruksõpra oma perekonnaliikmeks varem lugenud. Isiklike suhete loomist ajal, kui ei ole selge, kas isiku elamisluba pikendatakse., ei saa lugeda mõjuvaks põhjuseks, miks peab vaatamata kuriteo toimepanemisele jätkuvalt võimaldama isikul Eestis viibida. Isikul ei ole Eestis sellist perekondlikku sidet, mille tõttu tuleks tal võimaldada jätkuvalt Eestis viibida. Elamisloa andmisest keeldumine ei takista taotlejal jätkata kooselu Soome kodanikuga Soomes või oma päritoluriigis ega abiellumist. Taotlejal ei ole selliseid eraelulisi sidemeid Eestiga, mille tõttu riivaks keeldumine oluliselt taotleja põhiõiguseid. Ka töökoha otsimisel ja leidmisel pidi taotleja arvestama, et tema elamisloa taotlusele ei pruugi tulla positiivne vastus. Välismaalasel ei ole põhiõigust Eestis õppida ja töötada. Riik ei pea aktsepteerima välismaalase viibimist Eestis, kes ei täida Eesti seaduseid. Taotlejal on võimalik jätkata oma õpinguid päritoluriigis või muus riigis.

3. XX esitas 10.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti 02.02.2015 otsuse nr 15.3-3/65-1 tühistamiseks ja avalduse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. 1. Otsuse tegemisel on rikutud vorminõudeid, kuna haldusakt on raskesti mõistetav ega ole seega selge ja üheselt mõistetav. Otsuses puudub täielikult üheselt mõistetav faktiline ja õiguslik põhjendus, samuti nende omavaheline loogiline sidumine. 2. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, sest uue, 02.02.2015 otsuse tegemisel ei viidud menetlust uuesti läbi ega kuulatud kaebajat uuesti ära. Vaideotsuse ja uue keeldumise otsuse tegemisel valmistus PPA sisuliselt kohtuvaidluseks halduskohtus. Haldusorgan ei saa kaebajat süüdistada selles, et viimane ei esitanud omaalgatuslikult piisavalt materjale selleks, et haldusorgan saaks teha taotlejale positiivse otsuse. 3. Otsusest ei nähtu asjaolude, hüvede ega tõendite objektiivset kaalumist. Otsuses ei ole näidatud ära kaalukat avalikku huvi elamisloa andmisest keeldumiseks. Hindamine on näilik ning lähtutud on üksnes kohtuvaidluse riskide maandamise huvist. Haldusaktis on valdavalt vaid asjaolude kirjeldus ja puudub sisuline analüüs. Haldusaktis on mitmeid erinevaid kaalutlusvigu (rakendamata diskretsioon, arvestamata diskretsiooni eesmärk, määramata diskretsiooni piirid, oluliste asjaolude arvestamata jätmine, tuginemine asjasse puutumatutele kaalutlustele; kaalutlusõiguse kuritarvitamine, haldusõiguse üldpõhimõtete rikkumine). Haldusorgan on esitanud haldusmenetluse kirjelduse ja kaalutluse järelduste asemel oma hinnangud. Taotleja huve ei ole üldse kaalutud ega arvesse võetud.

3(11) 4. Kaebaja on täitnud elamisloa eesmärki korrektselt, ta on immatrikuleeritud üliõpilane, kelle hinded on valdavalt head või väga head. Lisaks kaebaja ka töötab Eestis. Puudub analüüs, et kaebaja ei täidan Eesti Vabariigi seadusi või rikub kestvalt Eesti Vabariigi õigushüvesid. Kaebaja on teinud koostööd enda suhtes sunni kohaldamisel, on mõistnud toimepandud teo ekslikkust ja nõustunud määratud karistusega. Samuti on kaebaja kahju hüvitanud ja menetluskulud tasunud. PPA kuritarvituseks on kohtule olematute seisukohtade omistamine. Kui taotlus on põhjendamata, oleks haldusorgan pidanud jätma selle läbi vaatamata, mitte rahuldamata. 5. Haldusorganil on kaalutlusvõigu süüteo toime pannud välismaalasele elamisloa andmisel. VMS § 125 võimaldab anda erandina elamisloa ka välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest on mõistetud karistus üle ühe aasta. VMS § 124 lg 1 p 5 alusel keeldumine on võimalik vaid ülipõhjaliku kaalumise ja ülekaaluka põhjuse korral. Kaebajast tuleneva ohu sisustamisel tuleb lähtuda Riigikohtu 27.02.2014 otsusest nr 3-3-1-1-14. Maakohus ei ole pidanud vajalikuks kohaldada lisakaristusena väljasaatmist. 6. Kaebaja tüdruksõber on kinnitanud, et nad elavad perekonnaelu. PPA ei ole pidanud vajalikuks perekonnaeluga seonduvaid asjaolusid täiendavalt uurida. Perekonnaelu alla mahub ka mehe ja naise registreerimata kooselu. Kaebaja on leidnud töökoha ja tal on side Eestiga. Kaebajal on ka õigus Eestis töötada.

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 1. Otsus on põhjendatud ja kaalutlusvigadeta. Kuigi vastustaja ei vinud pärast 02.02.2015 vaideotsust läbi uut haldusmenetlust, olid kõik olulised asjaolud varem menetluses välja selgitatud. Vaideotsusega rahuldati kaebaja vaie seetõttu, et varasem otsus oli puudulikult motiveeritud. Seda on ka vaideotsuses selgitatud. Kaebaja ei ole täpsustanud, milliseid hea halduse komponente on vastustaja rikkunud. 2. Vastustaja on hinnanud kaebaja väiteid ja järginud volituste piire ega ole teinud muid kaalutlusvigu. Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine ei ole karistuslik, vaid preventiivne meede. Kohtu poolt väljasaatmine on üksnes väga erandlik. 3. Asjaolu, et kaebaja PPA seisukohti ei aktsepteeri, ei muuda neid õigusvastaseks. Vaidlusaluses otsuses sisalduvad põhjendused on piisavalt selged ja tehtud asjas tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt. 4. Pärast vaideotsust puudus vajadus haldusmenetluse uuendamiseks, kuna olulised asjaolud olid juba varem tuvastatud. Kui haldusorgan võtab aluseks faktilised asjaolud, mis on menetlusosalise poolt esitatud ega kaldu neist kõrvale, puudub ka vajadus vastavate asjaolude selgitamiseks. 5. Vaidlustatud otsus on materiaalselt õiguspärane. Otsuse aluseks olevad õigusnormid näevad ette elamisloa andmisest keeldumise, mitte läbi vaatamata jätmise. 6. Perekonnaelu osas jääb vastustaja varasemate põhjenduste juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus jätab käesolevas asjas analüüsimata kaebuse punktis 2.3.5 toodud väited PPA tegevuse kohta pärast vaidlusaluse otsuse andmist, kuna need ei mõjuta haldusakti õiguspärasust, mida kohus hindab selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

6. Erinevalt kaebajast leiab kohus, et haldusaktis ei ole rikutud vorminõudeid. Haldusaktis on üheselt väljatoodud nii faktilised alused, s.o kaebaja taotlus ja menetluses välja selgitatud asjaolud; õiguslikud alused, s.o õppimiseks antava elamisloa andmise üldised alused (p 12), keeldumise alused (VMS § 123 p 3 ja § 124 lg 1 p 5) ning ka kaalumise aluseks olevad põhiõigused (p 15). Põhjenduste osas on jälgitav ka vastustaja põhjendus faktiliste ja õiguslike aluste sidumisel. Ainuüksi see, et kaebaja vastustaja põhjendustega ei nõustu, ei muuda haldusakti õigusvastaseks.

4(11)

7. Kaebaja etteheited uue haldusakti andmisel, sh uurimispõhimõtte rikkumise ja täiendava põhjendamise osas on alusetud.

HMS § 56 lg 1 sätestab, et soodustavast haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Kuna vastustaja leidis kaebaja vaide alusel, et varasem 12.12.2014 haldusakt ei olnud piisavalt põhjendatud, tunnistas vastustaja selle haldusakti kehtetuks. Kaebaja väidetest nähtub, nagu selliselt oleks vastustaja toiminud kaebajale kahjuks, sest sellega raskendati kaebaja olukorda algse otsuse vaidlustamisel. Kohus ei nõustu sellega. Riigikohus on rõhutanud 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1- 29-12, et kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis. Põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Kohtumenetluses on põhjenduste toomine erandlikult võimalik, kui haldusorgan tõendab, et need olid juba haldusakti andmise ajal olemas.

Seega, tuvastades haldusaktis olulise motiveerimispuuduse, on vastustaja toiminud õiguspäraselt, tunnistades haldusakti kehtetuks ja andes uue, põhjendatud haldusakti. Põhjendatud haldusakt on vajalik ka kaebaja huvide kaitseks, et kaebajal oleks võimalik haldusorgani arutluskäigust osa saada ja seda soovi korral argumenteeritult vaidlustada. Vastustaja võimalik kõrvaline eesmärk, et vastustajal oleks võimalik otsuse sisu ja põhjendusi edukalt kohtumenetluses kaitsta, ei ole samuti õigusvastane, sest kohtumenetluses saabki kehtima jääda üksnes õiguspärane ja ammendavalt põhjendatud haldusakt.

Kohtule ei nähtu ka, et uue põhjendustega haldusakti andmine oleks ka mingit moodi kaebaja soovitud eesmärgi saavutamist edasi lükanud. Kuna vastustaja otsus on kaalutlusotsus, siis oleks ka 12.12.2014 otsuse kohtus vaidlustamise tulemuseks saanud olla haldusakti tühistamise korral olla üksnes taotluse uuesti läbi vaatamine. Olukorras, kus haldusakti ei ole piisavalt põhjendatud, on väga ebatõenäoline, et kohus asuks hindama, et haldusorgani kaalumisõigus piirdub ainult ühe õiguspärase otsustusega. Kohus märgib, et kaebaja ei ole 02.02.2015 vaideotsust, kui ennast kahjustavat haldusakti vaidlustanud.

8. Kohtule ei nähtu samuti, et vastustaja oleks rikkunud 02.02.2015 otsuse andmisel uurimispõhimõtet või kaebaja ärakuulamiskohustust määral, mis tooks kaasa haldusakti tühistamise.

HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada enne haldusakti andmist asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebajale anti võimalus esitada menetluses oma seisukoht ja vastuväited vastustaja 20.10.2014 kirjaga. Samuti on kaebaja oma vastuväited esitanud hiljem, 01.12.2014, ning seisukoha on esitanud ka tema tüdruksõber. Samuti on kaebaja esitanud vaide ja selle täiendused.

02.02.2015 vaideotsusega ei tunnistatud varasemat haldusakti kehtetuks mitte oluliste asjaolude välja selgitamata jätmise tõttu, vaid põhjenduste ja kaalutluste puudumise tõttu. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel võib haldusorgan otsustada korrata üksnes neid toiminguid, mis on õiguspärase haldusakti andmiseks vajalikud, näiteks haldusakti põhjendamine või konkreetse kaalutluse arvestamine. Sellises olukorras võib, aga ei pea haldusorgan uuesti isikut ära kuulama. Kaebajale ei tule tingimata tagada haldusakti lõplike põhjenduste ja kaalutlustega tutvumise võimalust enne haldusakti andmist, vaid kaebajale tuli tagada asjas seisukoha esitamise võimalus. Haldusakti lõplikele seisukohtade suhtes isiku ärakuulamine ei olegi võimalik, sest kui pärast isiku vastuväidetele vastamist tuleks isik veelkord ära kuulata ja seda menetlust korrata, ei oleks haldusakti andmine võimalik, sest isikut ei

5(11) olegi võimalik lõplikult ära kuulata. Oluliste asjaolude kohta on kaebajal olnud menetluses võimalik oma seisukoht esitada. Kohtule ei nähtu ühtegi olulist asjaolu, mille suhtes ei olnud kaebajal võimalik seisukohta avaldada ning mis jäi seetõttu haldusaktis arvestamata. Samuti ei nähtu kohtule, et enne 02.02.2015 otsuse tegemist oleks ilmnenud mingi uus oluline tõend, mis tooks kaasa haldusakti tühistamise.

Isiku ära kuulamata jätmine on menetlusviga, mis saab tuua kaasa haldusakti tühistamise üksnes siis, kui see oleks mõjutanud haldusakti andmist. Arvestades kaebaja kohtumenetluses esitatud põhjendusi ja dokumente, ei nähtu neist ühtegi uut asjaolu, mille avaldamine juba haldusmenetluses oleks saanud tuua kaasa teistsuguse haldusakti andmise. Selliseks asjaoluks ei ole ka tõik, et kaebaja haldusaktiga ei nõustu.

9. Kaebaja leiab samuti, et haldusorgan on rikkunud uurimispõhimõtet ja selgitamiskohustust, kuna kaebajat ei saa süüdistada selles, et ta ei esitanud omaalgatuslikult piisavalt materjale selleks, et haldusorgan saaks teha taotlejale positiivse otsuse.

HMS § 36 lg 1 seob selgituste andmise isiku enda sooviga. Haldusorgan ei pea asuma isiku taotlust ise sisustama, põhjendama ega ka asjaolusid välja selgitama, kuni haldusmenetluse tulemuseks saab olla üksnes kaebajat soodustava haldusakti andmine. Soodustava haldusakti saamiseks oluliste asjaolude väljatoomine on eelkõige kaebaja enda ülesanne. Haldusorgan ei pea isikule pakkuma näitlikult, et ega tal ei ole ometigi veel muid põhjuseid, miks ta sooviks Eestisse jääda. Isiku poolt asjaolude väljatoomisel, mis võiksid anda alternatiivse aluse elamisloa taotlemiseks, on küll haldusorganil kohustus selgitada, et ka sel alusel on võimalik elamisluba taotleda. Samas ei pea haldusorgan isiku asemel neid elamisloa saamise aluseks olevaid asjaolusid iseseisvalt uurima ja välja selgitama, kui isik nende haldusorganile mainimist ise oluliseks ei pea.

10. Erinevalt kaebajast ei leia kohus, et haldusorgan oleks teinud olulisi kaalutlusvigu, mis tooks kaasa haldusakti tühistamise.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et mõlemad kohaldatavad alused sisaldavad endas kaalutlusõigust. VMS § 124 lg 1 p 5 alusel võib vastustaja elamisloa andmisest keelduda ehk vastustaja peab kaaluma, kas konkreetsel juhul keelduda. VMS § 123 p 3 alusel keeldub vastustaja siis, kui elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Ka see norm sisaldab diskretsiooni hinnata, millal on taotlus piisavalt põhjendatud, et elamisloa andmine oleks selle eesmärke arvestades õigustatud.

Siseriiklikest ega rahvusvahelistest õigusaktidest ei tulene välismaalasele reeglina põhiõigust Eestisse asumiseks ega siin viibimiseks. Riigil on suveräänne õigus otsustada, millistel tingimustel ta välismaalaste viibimist enda territooriumil lubab. Piirangud on seotud Eesti kodanikuks ja/või eestlaseks olemisega (põhiseaduse § 36). Samuti võib välismaalase õigus Eestis viibida olla kaalukam juhul, kui tegemist on pagulasega või isikuga, kellel on pikaaegsed perekondlikud ja eraelulised sidemed Eestiga. Sellest tulenevalt on reeglina tähtajalise elamisloa andmine hüve ja privileeg, mitte põhiõigus, mille Eesti Vabariik peab isikule tagama.

Seetõttu ei pea riigil olema erakordselt kaalukaid põhjuseid elamisloa andmisest või juba antud elamisloa pikendamisest keeldumiseks, kui isikul puuduvad samaväärselt kaalukad põhjused Eestis viibimiseks.

Asjaolu, et seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida VMS §-s 125 võimaluse erandina elamisloa andmiseks, ei tähenda seda, et VMS §-s 124 loetletud alustel elamisloa andmisest keeldumine saaks vastupidiselt olla ka erandlik. Pigem on VMS § 124 kohaldamine üldreegel ning üksnes har-

6(11) vaesinevatel juhtudel saab kohaldada VMS §-s 125 sätestatud aluseid, milleks peaksid olema aga erakordselt mõjuvad asjaolud, mistõttu on isiku jätkuv viibimine Eestis tema põhivõi inimõiguste kaitseks vajalik. VMS § 124 sõnastusest ei nähtu, et selles normis loetletud alustel keeldumine peaks olema ise erandlik, vaid PPA peab alusele tuginedes viima läbi korrakohase kaalumise.

Kuna elamisloa saamine ei ole reeglina isiku põhiõigus, vaid üksnes riigi poolt saadav hüve, ei pea olema ka keeldumise aluseks ülipõhjalik kaalumine ja ülekaalukas põhjus. Riigi poolt põhjendatud aluse kohaldamine peab olema lihtsalt kaalukam, kui kaebaja huvi jätkuvalt Eestis viibida. Kui isiku huvi Eestis jätkuvalt viibida ei ole kaalukas, ei pea ka riigi kaalutlused elamisloa andmisest keeldumiseks olema erandlikud, vaid üksnes isiku huvist olulisemad.

11. Kohus ei nõustu samuti, et kaebajast tuleneva ohu sisustamisel tuleks lähtuda Riigikohtu 27.02.2014 otsusest nr 3-3-1-1-14. Vastavas otsuses hindas Riigikohus VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamist ehk olukorda, kui pikaajalise elamisloaga välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Tähtajalise elamisloa korral on samasuguseks aluseks VMS § 124 lg 1 p 1, mille kohaldamine ei ole käesolevas asjas vaidluse all. Seadusandja on andnud vastustajale eraldi volituse kaaluda tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist olukorras, kus välismaalast on karistatud süüteo eest (p 5). Arvestades sama paragrahvi pealkirja – Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise /../ kaalutlustel – on seadusandja ise juba sisustanud, et süüteo toimepanemisel võib rikkuda avalikku korda, mis võib kaasa tuua elamisloa pikendamisest keeldumise. Kuna tegemist on iseseisva alusega, ei pea vastustaja eraldiseisvalt sisustama määramata õigusmõistet „oht avalikule korrale“, vaid kaaluma toimepandud süütegu isiku kasuks rääkivate asjaoludega. Seetõttu ei pidanud haldusakt sisaldama ka analüüsi, kas kaebaja täidab kestvalt Eesti Vabariigi seadusi või rikub kestvalt Eesti Vabariigi õigushüvesid.

Kohus ei pea ka VMS § 124 lg 1 p-s 5 sätestatud laia kaalutlusõigust ka põhiseadusvastaseks. Sisuliselt võimaldab norm elamisloa andmisest keelduda ka siis, kui isik on toime pannud väärteo, mille eest on ette nähtud väga väike karistus. Tegemist on siiski kaalutlusõigust võimaldava normiga, mistõttu on vastustajal võimalik arvestada nii süüteo aspektide kui ka muude asjaoludega.

12. Kaebaja leiab, et hindamine on olnud näilik ja haldusaktis on üksnes asjaolude kirjeldus ja puudub sisuline analüüs. Haldusorgan on esitanud haldusmenetluse kirjelduse ja kaalutluse järelduste asemel oma hinnangud.

Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Vastustaja analüüs algab haldusakti kolmandal lehel punktis 12. vastustaja on esmalt selgitanud õiguslikke aluseid (p 12), seejärel aga kaalumise üldpõhimõtteid (p 13). Haldusaktis on küll kohati uuesti kirjeldatud olulisi asjaolusid (kaebaja karistatuse fakt, kaebaja väited), kuid tegemist on analüüsiks vajalike kordustega. Ilma asjaolusid või kaebaja ütlusi refereerimata ei ole ka võimalik vastustajal neid omavahel seostada, vastastada ja analüüsida. Vastustaja analüüs kaebaja toodud asjaolude või väidete kohta sisaldub sisuliselt iga üksikus lõigus haldusakti punktis 13, eraldi lõigus haldusakti punktis 14 ning kahes eraldi lõigus haldusakti punktis 15, kirjeldades viimases punktis eelnevalt ka põhjalikult, millistest kaalutluste alusel hinnatakse perekonnaelu olemasolu.

Kohus märgib, et vastustaja analüüsi tulemusel antaksegi vastustaja hinnang, kas isiku soov saada elamisluba kaalub üles riigi tuvastatud aluse elamisloa andmisest keeldumiseks. Tegemist ei olegi objektiivselt tuvastatava või mõõdetava tulemusega, vaid analüüsi tulemusel tehtava hinnanguga. Kohus saabki hinnata kaalumisreeglite järgimist, kuid vastustaja kaalutlusõiguse teostamise tulemus ei ole hinnatav objektiivse tõe või vale skaalal.

7(11) 13. Kaebaja leiab, et hindamine on näilik ning lähtutud on üksnes kohtuvaidluse riskide maandamise huvist. Kaebaja kirjeldatud erinevad kaalutlusvead on samad, mida on käsitletud „Halduskohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaande“ §-i 158 kommentaarides (lk 543 jj).

Kohus leiab, et kaalumine või hindamine ei saa oma olemuselt olla näilik ehk näiv, illusoorne. Kaalumine kas on või seda ei ole. Kui kaalutlusotsusest kaalumist ei nähtu, on haldusakt õigusvastane ja see tuleb tühistada. Kaalumisel võivad esineda ka kaalutlusvead, näiteks valesse asjaolude arvestamine või ebaõige väärtustamine, kuid see ei muuda kaalumist illusoorseks. Kaalumine peabki, küll väga kaudselt lähtuma kohtuvaidluse riskide maandamise huvist ehk hea ongi see haldusakt, mida on nii põhjalikult kaalutud ja põhjendatud, et seda kohtumenetluses kaalumisvigade tõttu ei tühistata. Sellisel juhul ongi haldusakt kooskõlas nii seaduse kui ka kehtiva kohtupraktikaga. Kui kaalumine on piisavalt põhjalik, võib selle tulemuseks olla ka see, et isik ei pea kohtusse pöördumist üldse vajalikuks, vaid nõustub haldusakti põhjendustega või vähemalt lepib nendega.

Kohus käsitleb edasi iga üksiku kaalutlusvea sisu: - diskretsiooni piiride määratlemata jätmine: diskretsiooni teostamise piirideks on abinõud, mida haldusorgan võib kaaluda. Haldusakti punktis 12 on selgelt toodud, et haldusorgan võib nii elamisluba pikendada kui ka pikendamisest keelduda. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi muud abinõud, mida vastustaja oleks võinud lisaks neile kahele valikule rakendada; - diskretsiooniõiguse rakendamata jätmine: kaalutlusõigust ei ole kasutatud, kui haldusorgan käsitleb normi imperatiivsena ning kohaldab seaduses sätestatud abinõud ilma asjakohast kaalumist teostamata. Haldusaktist ei nähtu, et vastustaja oleks käsitlenud VMS § 123 p-i 3 või § 124 lg 1 p 5 imperatiivsete normidena, mille puhul ei ole võimalik muud otsustust, kui elamisloa pikendamisest keelduda. Kohus märgib, et VMS § 123 p-i 3 ei ole oma olemuselt võimalik kohaldada ilma kaalumata, s.o määratlemata õigusmõistet „elamisloa põhjendatus“ sisustamata; - diskretsiooni eesmärgi arvestamata jätmine: kaebaja on seisukohal, et tähtajalise elamisloa pikendamise menetluse eesmärk on üksnes elamisloa pikendamine. Tähtajalise elamisloa pikendamise menetluse eesmärk on sama, mis tähtajalise elamisloa andmisel. VMS § 168 lg 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa õppimiseks anda, kui välismaalase riigis viibimise eesmärk on kõrgharidustaseme õppekava alusel õppimine ja tema õppekeele oskus on piisav. VMS § 13 lg 1 kohaselt on välismaalase Eestisse saabumise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetluste eesmärk on tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele. Seega lisaks välismaalase eesmärgile Eestis õppida lisandub ka riigi eesmärk tagada, et isiku viibimine oleks kooskõlas avalike huvidega. Avaliku huvi eesmärgist on kantud nii VMS § 123 kui ka § 124 regulatsioon. Kohtule ei nähtu, et kaalutlusõigust oleks rakendatud viisil, et kõrvale hoiduda eesmärkidest, mille täitmiseks VMS on kehtestatud; - oluliste asjaolude arvestamata jätmine: kaebaja kasuks rääkivad olulised asjaolud on nii tahe Eestis õppida, töötada, süüteo toimepanemise kahetsemine ja hüvitamine kui ka võimalik perekonnaelu oma tüdruksõbraga. Vastavaid asjaolusid on haldusaktis kajastatud ja analüüsitud. Seda, kas see analüüs on ka piisav ja kas asjaolusid on õigesti väärtustatud, kontrollib kahus edaspidi; - lubamatu asjaolu arvestamine: vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole olnud seaduskuulekas ega täida Eesti Vabariigi õigusakte, on jätkuvalt asjakohane. Kriminaalasjas kaebaja süüdi mõistmine kinnitab seda. Asjaolu, et kaebaja tegu kahetseb ja on kahjud hüvitanud, ei kõrvalda seda, et kaebaja ei ole olnud seaduskuulekas. Vastav karistus ei ole kustunud ning VMS § 124 lg 1 p 5 alusel kaalumine on käesolevas asjas asjakohane. Vastustajal ei ole võimalik ka meelevaldselt selles normis ettenähtud alust kaebaja kasuks üldse kaalumata jätta. Kaebaja väide, et tal ei ole võimalik õpinguid võimalik jätkata, on paljasõnaline. Sõltuvalt riigist, kus kaebaja võiks oma õpinguid jät-

8(11) kata, võib protsess olla küll erinev, kuid võimatust õpinguid jätkata ei ole kaebaja tõendanud. Sellise protsessi üldkasutatavust kinnitab ka SA Archimedes1; - kuritarvitamise keeld: kohus on juba eelnevalt käsitlenud fiktiivsete kaalutluste küsimust, ärakuulamisõigust ja n.ö kohtumenetluse riskide maandamist ja neid täiendavalt ei käsitle; - haldusõiguse üldpõhimõtete rikkumine: kaebaja ei suutnud ka istungil selgitada, milles seisneb käesoleval juhul võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine. Vastustaja selgitas, et iga juhtumit hinnatakse individuaalselt ning kohus nõustub, et sellises olukorras on see ka ainuvõimalik. Kaebaja ei ole ära näidanud, kellega võrreldes on teda ilma mõistliku põhjenduseta ebavõrdselt koheldud. Kohus möönab, et süüteo toime pannud isikutele võib olla seadustes sätestatud mitmeid piiranguid, kuid iga selline piirang ei ole suunatud mitte isiku täiendava karistamisele, vaid süüteost tuleneva ohu ennetamisele ning teiste isikute ja avaliku huvi kaitsmisele. Ka VMS § 124 lg 1 eesmärgiks ei ole isikute karistamine, vaid VMS § lg-s 13 sätestatud avalike huvide kaitsmine. Proportsionaalsust ehk asjaolude õiget väärtustamist hindab kohus eraldi.

Eeltoodust tulenevalt võib tulla kõne alla üksnes asjaolude ebaõige väärtustamine, st kaalutavatele asjaoludele on antud vale kaal – mõnda asjaolu on üle väärtustatud ja teisi on loetud väheolulisteks.

14. Riigikohtu 27.02.2014 otsuse nr 3-3-1-1-14 kohaselt sekkub kohtuvõim asjaolude väärtustamise kontrollimisel oluliselt täitevvõimu tegevussfääri ja ebaõigele väärtustamisele saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise korral.

Kohus nõustub vaidlustatud haldusakti kaalutlustega, millest ei nähtu ilmselget asjaolude ebaõiget väärtustamist. Vastustaja on õigesti selgitanud, et ainuüksi kaebaja huvi jätkata õpinguid ei ole elamisloa pikendamiseks piisav, kui kaebaja ei ole talle antud hüve – elamisluba – piisavalt väärtustanud. Hüve ebapiisavat väärtustamist ja suhtumist Eesti õiguskorda näitab poole aasta jooksul elamisloa saamisest toime pandud tahtlik kuritegu.

Vastustaja ei ole eksinud kuriteo toimepanemise asjaolude hindamisel. Kuriteo kvalifikatsiooni hinnates on tegemist vargusega raskendavatel asjaoludel, kuna tegu on toime pandud grupi poolt. Selline määratlus sisaldub juba kuriteo kvalifikatsioonis (KarS § 199 lg 2 p 7). Maakohtu otsuses ei ole märgitud kaebaja süüd kergendavaid asjaolusid. Asjaolu, et maakohus ei pidanud vajalikuks kohaldada väljasaatmist, ei välista elamisloa pikendamisest keeldumist VMS alusel. Vastasel juhul muutuksid vastavad VMS sätted sisutuks.

Kohus nõustub ka vastustaja kaalutlustega, et kaebaja selgitused kuriteo toimepanemise kohta ei ole usutavad ega tõsiseltvõetavad. Kaebaja kaaslane kinnitas maakohtu istungil, et tegu pandi toime lõbu pärast (kd I tl 55). Kaebaja selgitas ka algul, et varastati lihtsalt nalja pärast, kuid kaitsja suunamisel vastas kaebaja, et tal ei olnud piisavalt raha (samas).

Halduskohtu kohtuistungil rääkis kaebaja, et tal oli sel ajal rahapuudus ning ta soovis saada esmatarbevahendeid (salvestisel 11:18:10 ja 11:21:13). Esmatarbevahenditeks olid või ja lillkapsas, kuna sel päeval oli pidu. Kuna kaaslane hakkas asju kotti panema, tegi seda ka kaebaja (salvestisel 11:21:35). Kohtuistungil antud ütlused kinnitavad veelkord vastustaja järeldust. Harju Maakohtu 16.09.2014 otsuse nr xxxxxxx kohaselt varastas kaebaja grupis ripsmetušše, huuleläikeid, jumestuskreeme, ehte, näopuhastusvahendeid, kooriva geeli, jalakreemi, isepruunistava geeli, päevakreemi, küünelakki, huulepulga, sokke, kondoome, mustikaid, plekieemaldi, rohelist teed, kikerherneid, majapidamisseepi, toorjuustu, lillkapsast, läätsi, pistaatsiapähkleid, käsna, võid ja meeste aluspükse. Kaebaja väidetava esmatarbevahendite või ja lillkapsa väärtus kokku on 5,28 eurot. Kohus arvutas kaebaja panga-

1 http://vota.archimedes.ee/vota-eesmark/vota-mujal-euroopas

9(11) konto väljavõtte (kd I tl 105) alusel, et kaebajal oli tol päeval arvelduskontol vähemalt 40 eurot, millest oleks kaebaja väidetava esmatarbevajaduste rahuldamiseks piisanud. Ka arvestades üksnes varastatud toitu, jääb selle hind alla tol päeval kaebaja arvelduskontol olnud summa. Kaebaja ei osanud selgitada oma teguviisi muuga, kui, et tal ei olnud piisavalt raha, kuid see ei ole asjaolusid arvestades tõsiselt võetav. Puuduse korral on tõenäoline, et isik varastaks üksnes hädavajalikke esmatarbekaupu, kuid selliste kaupade jaoks oli kaebajal raha olemas. Ka hädavajaduse korral varastamine ei muuda sellist tegu õiguspäraseks. Pigem nähtub, et varastati n.ö nalja pärast ehk suvaliselt. Kaebaja teguviisile puudub inimlikult mõistetav põhjendus, mis tähendab, et tegemist oli juhusliku, tuju ajel tehtud teoga. Sellisele meelevaldsele ja suvalisele toimimisviisile ei pea Eesti riik andma ka erilist kaitset, vaid võib arvestada seda kaebaja kahjuks.

Kohus nõustub ka vastustajaga, et kaebajal pidanuks puuduma vajadus ka enda hädavajalike elatusvahendite tagamiseks vargile minna, kuna elamisloa saamise eelduseks on piisavad rahalised vahendid, sh ka juhuks, kui kaebaja ei tööta. Legaalse sissetuleku olemasolu on õppimiseks antava elamisloa kohustuslik tingimus (VMS § 117 lg 1 p 3). Asjaolu, et kaebaja kulutas liiga palju raha ja tal ei olnud sel ajal piisavat sissetulekut (salvestisel 11:19:32) ei ole kaebajat soodustav, vaid vastustaja järelduse õigsust kinnitav asjaolu. Legaalse sissetuleku nõude sisuks on ka see, et isik kasutab sissetulekut mõistlikult enda ülalpidamiseks ega kuluta seda meelevaldselt, mis võiks kaasa tuua varavastaste süütegude toimepanemise või vajaduse isiku ülalpidamiseks Eesti sotsiaalsüsteemi arvelt.

Kohtu hinnangul ei muuda süütegu olematuks ka see, et kaebaja on tema suhtes tehtud maakohtu otsuse täitnud ja sisuliselt otsust aktsepteerib. Tegemist on õiguskuulekale isikule iseloomuliku käitumisega. Kaebaja käitumine näitab küll seda, et ta ei ole kohtuotsuse täitmata jätmisega asunud uuesti õiguskorda rikkuma, kuid kohtuotsuse täitmine ei muuda varasemat rikkumist olematuks ja seda ei pea eraldi elamisloa andmisega premeerima.

15. Kaebaja leiab, et ta on täitnud elamisloa eesmärki korrektselt, ta on immatrikuleeritud üliõpilane ning lisaks ka töötab Eestis.

Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks väitnud, et kaebaja ei ole elamisluba eesmärgipäraselt õppimiseks kasutanud. Vastustaja on kaalutlusõiguse alusel leidnud, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja soovib Eestis õppida, ei kaalu üles lühikese aja jooksul pärast Eestisse saabumist süüteo toimepanemist. Kuna erinevalt Eestis töötamiseks elamisloa andmiseks (VMS § 176 lg 1) ei ole õppimiseks elamisloa andmisel määratletud eraldi elamisloa eesmärki, mis oleks seotud Eesti majanduse või muu arengu soodustamisega, sai elamisloa eesmärgi kaalumisel vastustaja lähtuda üksnes VMS § 13 lg-st 1 ehk sellest, et välismaalase Eestis viibimine peab olema kooskõlas avalike huvidega ja vastama avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele. Seega vastastades ühelt poolt kaebaja õppimissoovi ja teisalt toimepandud süütegu, ei ole vastustaja kaalutlusõiguse volitust valesti sisustanud.

Kaebaja Eestis töötamise kohta on haldusaktis õigesti selgitatud, et kaebaja sai endale ühe töökoha pärast süüteo toimepanemist, kui kaebaja pidi juba teadma, et tema tähtajalise elamisluba ei pruugita pikendada. Teisele töökohale asus kaebaja siis, kui tal puudus kehtiv elamisluba. Isikul puudub põhiõigus Eestis töötamiseks ning kaebajal peab olema elamisloa tingimuste täitmiseks piisav sissetulek ka juhul, kui tal Eestis töökoht puudub. Haldusaktist nähtub, et neil kaalutlustel ei ole pidanud vastustaja kaebaja töötamist elamisloa pikendamist õigustavaks oluliseks asjaoluks. Kohus nõustub selle seisukohaga. Elamisloa pikendamisel ei saa olla määravaks töökoha olemasolu, kus kaebaja on asunud tööle pärast elamisloa pikendamise taotluse esitamist (xxxxxxxx OÜ) ega ka töökohal, kus kaebaja on asunud tööle vahetult pikendamise taotluse esitamise eel, 2014. aasta maikuus (xxxxxxxx OÜ). Tegemist ei ole olulise eraelulise sidemega, mida vastustaja oleks pidanud haldusmenetluses arvestama.

10(11)

16. Eraelulise sideme kohta on kaebaja väitnud, et tal on Eestis Soome kodanikust, kuid Eesti elamisloaga tüdruksõber. Perekonnaelu olemasolu tuvastamine seondub ka kaebaja väitega, et vastustaja on rikkunud selgitamisja uurimiskohustust.

Kohus jääb käesoleva otsuse punktis 9 toodud seisukoha juurde, et vastustaja ei pea aitama kaasa taotluse põhjendamisele, kuni ainuvõimalik on selle rahuldamine, ega selgitama kaebaja asemel välja üksnes kaebajale teadaolevaid asjaolusid seoses tema perekonnaeluga.

Vaidlustatud haldusaktis on leitud, et kuna kaebaja ei ole varem lugenud oma tüdruksõpra perekonnaliikmeks, ei saa isiklike suhete loomist ajal, kui ei ole selge, kas isiku tähtajalist elamisluba pikendatakse mõjuvaks põhjuseks, miks peaks isikule võimaldama jätkuvalt Eestis viibida. Vastustaja on ka möönnud haldusaktis, et perekonnaeluks võib olla ka registreerimata kooselu.

Kaebaja väitis kohtuistungil, et on oma tüdruksõbraga püsisuhtes alates esimesest päevast, kui ta Eestisse saabus (salvestisel 11:25:02) ning nad kolisid kokku paari kuu jooksul pärast kaebaja Eestisse saabumist (salvestisel 11:28:27). Elamisloa pikendamise taotluse ajaks oli tal tüdruksõber olnud juba 1 aasta. Pikendamistaotluses ei olnud viidet, et ta peaks sellest kirjutama. Kohus küsis, et kas tüdruksõber ei olnud nii oluline, et teda oma seletuskirjas välja tuua, millele kaebaja vastas, et võibolla sellel ajahetkel oli tõesti nii. Kaebaja ei teadnud, mida veel kirjutada võiks (salvestisel 11:26:18).

Kohus ei pea kaebaja selgitusi põhjendatud ega usutavaks ning nõustub vastustaja kaalutlustega. Ka siis, kui kaebaja ei osanud välja tuua õiguslikult olulisi asjaolusid, ei ole eluliselt usutav, et isik, kellel on Eestis väga oluline perekondlik side, jätaks selle ametiasutusele mainimata ja selgitamata. Tavapäraselt on olukordades, kus isikud peavad konkreetset riiki oma koduks, soovivad siia pikemaaegselt jääda ega soovi, et neid perekonnast lahutataks, selgitavad seda haldusorganile omal algatusel ilma haldusorgani uurimiseta. Juba ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei ole maininud enne 01.12.2014, et tal on Eestis oluline perekondlik side, seab sellise olulise seose olemasolu kahtluse alla. Tegemist ei ole juriidiliselt keeruka konstruktsiooniga, vaid üksnes eluliselt olulise asjaoluga, et isik ei soovi siit lahkuda, kuna ta pere, ema, isa, elukaaslane või laps viibib Eestis.

Lisaks sellele, et kaebaja ei ole oma tüdruksõpra või siis, arvestades abiellumise plaane, n.ö kihlatut toonud välja lisalehel pereliikmete kohta (kd I tl 103), ei ole ta seda maininud ka seletuskirjas (kd I tl 104). Seletuskirjas avaldab kaebaja, et tema huviks on jätkuvalt Eestis õppida, töötada ja ka ringi reisida. 09.10.2014 kirjas avaldab kaebaja soovi, et ta soovib edasi õppida ja karjääri teha, samuti on talle pakutud väga head tööd (kd I tl 116). Ka oma 29.10.2014 selgituses on kaebaja avaldanud üksnes soovi edasi õppida ja töötada (kd I tl 121). Seega on kaebaja pidanud väidetavalt olulise eraelulise sideme asemel olulisemaks soovi Eestis õppida, töötada ja reisida. Olulise eraelulise sideme korral ei ole niivõrd olulise asjaolu mainimata jätmine usutav olukorras, kus kaebaja sõnul on tal püsisuhe juba 2013. aastal Eestisse saabumisel.

Täiendavalt nõustub kohus ka vastustajaga, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisega ei kaasne olulist riivet perekonnaelule ka põhjusel, et sellega ei takistata kaebaja perekonnaelu, sh abiellumist mõnes muus riigis. Riigikohus on 17.04.2003 otsuses nr 3-3-1-16-03 selgitanud, et elamisloa pikendamisest keeldumisel ei ole perekonnapõhiõigust rikutud, kui perekonnaelu elamiseks kodakondsusjärgses riigis pole takistusi. Kaebaja ei ole tõendanud, et perekonnaelu elamine oleks takistatud kaebaja päritoluriigis või Soome Vabariigis.

17. Kaebaja väide, et taotluse põhjendamatuse korral oleks tulnud see jätta läbi vaatamata, on otsesest vastuolus VMS § 123 p-ga 3, mis sätestab, et sellisel juhul elamisloa andmisest keeldutakse.

11(11)

Kohus küll möönab, et vastustaja argumentatsiooni ülesehitamise ja erinevate aluste vahel jaotamise viis ei ole õnnestunud. Käesolevas asjas peaks olema primaarsemaks aluseks VMS § 124 lg 1 p 5 ning alles seejärel võiks oluliseks osutuda ka VMS § 123 p 3. Viimati nimetatud normi sisu viitab sellele, et elamisluba ei soovita tegelikult sellel eesmärgil, milleks seda taotletakse või elamisloa andmine oleks vastuolus elamisloa andmise eesmärgiga edendada Eesti majandust vms. Kui esineb konkreetne ja kitsam alus erinormina, tuleks eelistada selle kohaldamist ning alles seejärel, kui esineb ka muid aluseid, mida kitsama normi alusel käsitleda ei saa, kuid mis kinnitavad vastustaja seisukohta, tugineda üldisemale alusele.

Samas ei too puudujäägid haldusakti ülesehituses kaasa haldusakti tühistamist. Haldusaktis on toodud käesolevas asjas asjakohased kaalutlused, mille väärtustamisel ei ole vastustaja ilmselgelt eksinud.

18. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kuna kohus ei tühista vaidlusalust otsust, on kaebaja taotlus lahendatud ning puudub võimalus kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus juhib kaebaja tähelepanu edasikaebamisel asjaolule, et kohustamiskaebust on võimalik lahendada üksnes kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et lõpetab magistriõpingud käesoleva aasta kevadsemestril. Seega kui kaebaja on kooli enne käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumist lõpetanud, tuleks kaebajal kaaluda kohustamisnõude muutmist, kui kaebaja enam õpinguid ei jätka. Kaebajal ei ole võimalik saada elamisluba õppimiseks, kui tal on kool edukalt lõpetatud ja edasiõppimiseks ei ole ettevalmistusi tehtud.

HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 03.02.2016 KOHTUOTSUSEGA.