3-14-50954/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 18.05.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50954 Haldusasi VJ ja IJ kaebus Harju maavanema 28.04.2014 korralduse nr 1-1/893-k tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebajad – VJ ja IJ, volitatud esindaja vandeadvokaat Üllar Aedna Vastustaja – Harju maavanem, volitatud esindaja Ahto Pahk Kolmas isik – Tallinna linn, volitatud esindaja Inken Logberg Vaidlustatud kohtulahendid Tallinna Halduskohtu 02.09.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus VJ ja IJ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 28.04.2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta VJ ja IJ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.09.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50954 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.06.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

3-14-50954 2(10) kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju maavanem andis 28.04.2014 korraldusega nr 1-1/893-k maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 1 alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse Tallinnas Õismäe tee 1d asuva 861 m2 suuruse maatüki. Maatüki kasutusotstarbena on korralduses märgitud jalakäijate läbipääsu ala rajatiste teenindusmaa. Kõnealune maatükk jääb osaliselt õigusvastaselt võõrandatud Otti II talumaa piiridesse. Otti II õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes on omandireformi õigustatud subjektideks VJ ja IJ.

2. VJ ja IJ esitasid 28.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Harju maavanema 28.04..2014 korralduse tühistamist. 1) Maavanem ei taganud kaebajatele enne vaidlusaluse korralduse andmist ärakuulamisõigust ega kaasanud neid menetlusse, kuigi korraldus puudutab nende õigust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele. Tegemist on sedavõrd ulatusliku rikkumisega, mille puhul ei saa eeldada, et see ei võinud haldusmenetluse tulemust sisuliselt mõjutada. Ärakuulamisõigus ei ole tagatud läbi võimaluse esitada arvamus Tallinna Linnavaraameti 31.05.2012 kirja kohta. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab seda, et huvitatud isiku kuulab ära menetlust läbi viiv haldusorgan. Linnavaraameti eelnimetatud kiri on koostatud enne Tallinna linna poolt vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamist, seega enne asjassepuutuva haldusmenetluse algust. Sellele, et sisuliselt pole ärakuulamist toimunud, viitab ka see, et vaidlusaluses korralduses pole kaebajate seisukohti üldse kajastatud, sealhulgas neid, mille kaebajad esitasid vastuseks Tallinna Linnavaraameti 29.05.2012 kirjale. 2) Vaidlusalusest korraldusest ei nähtu, milliste tõendite alusel on asutud seisukohale, et munitsipaalomandisse antud maal asuvad MaaRS § 6 lg-tes 3 ja 31 sätestatud tunnustele vastavad ehitised. Harju Maavalitsuse 09.05.2013 kirjas märkis maavanem, et talle esitatud dokumentidest ei nähtu, et sel maal selliseid ehitisi asuks. Maavanem on jätnud asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. 3) Vaidlusalune korraldus on nõuetekohaselt põhjendamata, sest sellesr ei nähtu tuvastatud faktilised asjaolud ja nende alusel tehtud järeldused. Maavanema poolt kohtumenetluses esitatud selgitus, et vaidlusalusel maal ehitiste olemasolu tõendavad linnavalitsuse 06.12.2013 kirjaga esitatud tõendid, ei lükka ümber seda, et vaidlusaluses korralduses asjakohased põhjendused puuduvad.

3. Harju maavanem palus 30.06.2014 vastuses jätta kaebus rahuldamata. 1) Pärast seda, kui maavanem jättis 09.05.2013 kooskõlastamata munitsipaalomandisse taotletava maa suuruse ja piirid, esitas Tallinna Linnavalitsus 06.12.2013 kirjaga uuesti kooskõlastamiseks krundi piiride ettepaneku ja koos sellega ka dokumendid, millest nähtub, et rajatis, mille juurde maad munitsipaalomandisse taotletakse, kuulub Tallinna linnale ning vastab MaaRS mõistes ehitisele sätestatud nõuetele. Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ (määrus nr 133) § 4 kohaselt ei pea seda ettepanekut maa tagastamise õigustatud subjektidele tutvustama. 2) Vastustaja möönab, et kaebajaid ei teavitatud maa munitsipaalomandisse andmise korralduse vastuvõtmise kavatsusest, samas polnud see vajalik, kuna kaebajad olid teadlikud maa

3-14-50954 3(10) munitsipaalomandisse andmise menetlusest, munitsipaalomandisse antava maa suurusest ja piiridest. Tallinna Linnavaraamet teatas kaebajatele selle maa munitsipaalomandisse taotlemise kavatsusest juba 31.05.2012 kirjaga. Kaebajatel oli võimalus eelnimetatud kirja kohta esitada oma seisukoht, mida nad ka oma 29.06.2012 vastuskirjas tegid. Kaebajate seisukoht oli maavanemale seega teada ning täiendav ärakuulamine ei olnud vajalik.

4. Tallinna linn palus 30.06.2014 seisukohas jätta kaebus rahuldamata. 1) Määruse nr 133 § 5 kohaselt ei pea kohalik omavalitsus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise kavatsusest õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekte teavitama, kui maad taotletakse munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel. Siiski teavitas Tallinna Linnavaraamet kaebajaid vastavast kavatsusest 31.05.2012 kirjaga ning kaebajad said selle kohta esitada ka oma seisukoha. Samuti teavitas linnavaraamet 11.04.2013 kaebajaid sellest, et on esitanud maavanemale kooskõlastamiseks Õismäe tee 1d krundipiiri ettepaneku maa munitsipaalomandisse taotlemise eesmärgil. 2) Põhjendatud ei ole kaebajate etteheited seoses korralduse põhjendamispuudustega. Õismäe tee 1d maa-alal paikneb jalakäijate liiklusala, mis on ette nähtud juurdepääsuteeks Ehitajate tee

109 kauplus-teenindushoonele ja Ehitajate tee 109a administratiivhoonele, seal paiknevad ka neli tänavavalgustit, paekivist müüritisega ümbritsetud madalhaljastus ja infotahvel. Õismäe tee 1d paiknev jalakäijate ala on kantud riiklikusse ehitisregistrisse ja nimetatud rajatise omanikuks on Tallinna linn. Õismäe tee 1d asuva rajatise omandikuuluvusest, samuti rajatise kandmisest riiklikusse ehitisregistrisse olid teadlikud ka kaebajad, kuna vastavad dokumendid on linnavaraamet väljastanud neile vastusena nende 26.02.2014 ja 06.03.2014 teabenõuetele. Asjaolud, mille alusel vaidlustatud korraldus on antud, on kontrollitavad ning õigesti tuvastatud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 02.09.2014 otsusega VJ ja IJ kaebuse rahuldamata ning menetlusosaliste kulud nende endi kanda. 1) MaaRS § 28 lg 1 p 1 kohaselt antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt sellist maad õigustatud subjektile ei tagastata. Märkimisväärset kaalutlusõigust maavanemal MaaRS § 28 lg

1 p 1 alusel maa munitsipaalomandisse taotlemisel ei ole. Maavanem ei saa hinnata maa munitsipaalomandisse andmise otstarbekust, selle maa vajalikkust kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ega muud sarnast. Hindamisruum piirneb üksnes küsimusega, kas taotletav maa, mis ei jää otseselt hoonete ja rajatiste alla, on käsitatav ehitisi teenindava maana. Muus osas peab maavanem tegema otsuse lähtudes faktist, et maal asub kohaliku omavalitsuse omandis olev hoone või rajatis. 2) Antud maa munitsipaalomandisse andmist õigustavate rajatistena tuleb igal juhul käsitada osaliselt asfaltkattega ning osaliselt betoonplaatidega kaetud väljakut, mis hõlmab kogu vaidlusaluse maatüki selle osa, mis jääb endise Otti II talumaa piiridesse, ning sellele rajatud paekivimüüritisi. Selliste rajatiste asumist munitsipaalomandisse taotletud maatükil on Tallinna linn kinnitanud maavanemale 06.12.2013 saadetud selgitavas kirjas, mis sisaldub ka maa munitsipaalomandisse andmise toimikus. Kaebajad ei ole ka kohtumenetluses väitnud, et selliseid rajatisi sel maatükil ei asu. Tegemist on avalikult kasutatava territooriumiga ning igaühel on võimalik veenduda, et reaalne olukord kohapeal tõepoolest sellele kirjeldusele vastab. Kahtluseta on asfaltkate ning kivimüüritised loodud inimtegevuse tulemusena ning maapinnaga püsivalt ühendatud, vastates seega ehitusseaduse § 2 lg-s 3 ja MaaRS § 6 lg-s 3 sätestatud rajatise tunnustele.

3-14-50954 4(10) 3) Kirjeldatud rajatise näol ei saa tegemist olla MaaRS § 6 lg-s 31 nimetatud tee või tehnorajatisega, mis võimaldab tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. See osa vaidlusaluse otsusega munitsipaalomandisse antud maast, mis kuulus Otti II õigusvastaselt võõrandatud maa koosseisu, on täielikult seal asuva rajatisega (asfaltja kivikattega väljak) kaetud. Sellisel maatükil ei saa olla mistahes otstarbekohast kasutust, mis erineks seal asuva rajatise omast. Samuti pole alust arvata, et tegu oleks lagunenud, kasutusest väljalangenud või ümbrust tunduvalt kahjustava ehitisega MaarS § 6 lg 31 teise lause tähenduses.

Vaidlusalune väljak on eeskätt rajatud juurdepääsuteena Ehitajate tee 109 ja 109a aadresse kandvate avaliku funktsiooniga hoonetele, sel eesmärgil on tema kasutamine võimalik. Seda väljakut mööda on jalakäijatel võimalik liikuda ning seal viibida. Seega on rajatis kasutatav eesmärgil, milleks see on rajatud. Sisuliselt on tegemist tänavarajatistega – teega ning kujunduselemendina rajatud kivimüüridega. Kuivõrd need ehitati välja osana terviklikust avalikuks kasutuseks mõeldud hoonete (kauplus, teenindushoone, haldushoone) kompleksist, ei ole neid rajatisi arusaadavalt formaalselt käsitatud tänavana, kuigi funktsionaalselt nad seda eesmärki täidavad ja on kogu aeg ka täitnud.

See selgitab ka seda, miks kõnealust maad ei taotletud munitsipaalomandisse Õismäe tee 109 või Õismäe tee 107 teenindusmaana. Usutav ja loogiline on Tallinna linna seletus, et kuivõrd sellele maale rajatud väljaku kaudu toimub juurdepääs Ehitajate tee 109 asuvas hoones paiknevatele äripindadele ning Ehitajate tee 109a asuvale administratiivhoonele, käsitab linn seda samaväärselt tänavatega.

4) Maa munitsipaalomandisse andmise toimiku materjalid kinnitavad kõnealuse rajatise püstitamist õiguslikul alusel ja selle kuulumist Tallinna linnale. Kõnealusesse kohta kõvakattega väljaku ning olemasolevate kivimüüritustega põhimõtteliselt sarnaste objektide rajamine on ette nähtud 1986. a RPI Eesti Projekt koostatud projektil nr TB-1727-86. Tallinna linna väidet, et kõnealused rajatised on püstitatud osana terviklikust hoonetekompleksist, kinnitavad ka Tallinna linna RSN TK 23.01.1987 otsus nr 24, 05.05.1988 koostatud maa looduses eraldamise akt ning Ehitajate tee 107, 107b, 109, 109a, 109b ehituskrundi plaan (töö nr R-52-88).

Neilt dokumentidelt nähtub, et käesolevas asjas vaidluse all olev maatükk jääb Väike-Õismäe Elamuekspluatatsiooni Valitsusele keskuse laiendamiseks antud maaeralduse piiridesse ning praegune asfalt-kivikattega väljak ja seal asuvad kivimüüritised on rajatud osana sellele maale rajatud hoonestusest. 19.05.1992 koostatud riigivara munitsipaalomandusse andmise akt nr 20/078 kinnitab, et Väike-Õismäe Elamuekspluatatsiooni Valitsuse vara anti üle Tallinna linna omandisse. Vastava vara hulka kuulunud majade nimekirjas on ka hooned aadressidega Ehitajate tee 107, 109 ja 109a.

Tegemist on hoonetega, mille vahele jääb vaidlusalune väljak. Kõnealust väljakut ei ole eraldi rajatisena vara nimekirjas esitatud, sest tegemist on majade nimekirjaga, kuhu arusaadavalt kanti üksnes hooned. Eelnevast on ainuvõimalik järeldada, et Tallinna linna omandis on ka kõnealused rajatised ning selle maa munitsipaalomandisse andmine on lõppkokkuvõttes ainuõige.

5) Kaebajad heidavad maavanemale õigesti ette, et otsusest ei selgu, millised ehitised kõnealusel maal paiknevad. See selgub küll maa munitsipaalomandisse andmise toimikust, millele otsuses viidatakse, ent vastav selgitus peaks sisalduma haldusaktis. See põhjendamispuudus ei tingi siiski antud juhul otsuse tühistamist. Otsuse õiguspärasus on otsuses nimetatud maa munitsipaalomandisse andmise toimiku materjalide põhjal kontrollitav. Maavanema otsuse tühistamise korral tuleks maavanemal samasisuline otsus uuesti teha. Võimalust, et kõnealust maad munitsipaalomandisse ei anta ning sellele maale jääv Otti II õigusvastaselt võõrandatud maa osa kaebajatele tagastatakse, ei ole. Seega on põhjendamispuuduse näol antud juhul tegemist vormiveaga, mis haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei too kaasa otsuse tühistamist.

6) Ka see, et maavanem ei andnud enne vaidlusaluse korralduse andmist kaebajatele võimalust esitada asja kohta oma seisukohti, ei saa antud juhul tingida otsuse tühistamist. HMS §-s

40 sätestatud ärakuulamisõiguse eesmärk on selgitada välja tehtava otsusega puudutatud isikute

3-14-50954 5(10) arvamused ja huvid. Eeskätt on see oluline kaalutlusõiguse alusel tehtavate otsuste puhul. Käesoleval juhul ei olnud maavanemal sellist kaalutlusõigust, mille teostamiseks oleks kaebajate arvamus olnud tingimata vaja ära kuulata. Kaebajate võimalus enne otsust maavanemale oma seisukoht esitada ei oleks saanud lõppkokkuvõttes otsust muuta. Niisiis ei saanud ärakuulamisõiguse võimalik rikkumine tingida vale otsuse tegemist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. VJ ja IJ 02.10.2014 apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.

1) Olukorras, kus haldusakti põhjenduste puudumise tõttu ei saa isik ja halduskohus akti sisuliselt hinnata, pole võimalik järeldada, et menetlusja vorminõuded ei võinud asja sisulist otsustamist mõjutada. Halduskohus on HMS § 58 valesti kohaldanud.

2) Halduskohtu otsuse järeldused on vastuolulised, põhjendamata, tõendamata. Kohtuotsuse järgi asub kõnealusel maal väljak, samas on halduskohus põhjendanud, et funktsionaalselt on munitsipaalomandisse antud maal tegemist tänavaga. Nimetatust järeldub, et väidetava ehitise kavandatud kasutusotstarve ja tegelik kasutus ei lange kokku. Lisaks on halduskohus jätnud tähelepanuta, et maavanem on vaidlustatud korralduse resolutsioonis määranud munitsipaalomandisse jäetud ehitise sihtotstarbeks transpordimaa ja kasutusotstarbeks jalakäijate läbipääsu ala rajatiste teenindusmaa.

Halduskohtu järeldus, et linna omandisse jäetud maal asub rajatis, mis on eeskätt rajatud juurdepääsuteena Ehitajate tee 109 ja 109a hoonetele, ei rajane asjas tuvastatud asjaoludel ja tõenditel ning on põhjendamata. Halduskohtu järeldus rajatise omandiõiguse kohta on ebaõige. Asjaolust, et riigivara munitsipaalomandisse andmise aktis nr 20/078 pole hoonete kõrval rajatisi nimetatud, järeldub, et munitsipaalomandisse antud maal asuvat rajatist kui iseseisvat asja, õiguse ja tsiviilkäibe objekti üle ei antud ja ei eksisteeri. Märgitud viga tõi kaasa MaaRS § 28 lg 1 p 1 ebaõige kohaldamise.

Puudulik on kohtu seisukoht, et usutav ja loogiline on Tallinna linna seletus, mille kohaselt käsitleb linn kõnealust maad samaväärselt tänavatega. Juhul, kui Tallinna linn on käsitlenud antud maa-ala teena, puudub mõistlik ja loogiline seletus, miks otsustas Tallinna Linnavolikogu 11.06.2009 otsusega nr 138 taotleda Õismäe tee 1d maad linna omandisse MaaRS § 28 lg 2 alusel linna arenguks ja eesmärkide täitmiseks vajaliku maana. Tallinna linn teatas 08.02.2013 e-kirjaga kaebajatele, et on koostanud Õismäe tee 1d maa tagastamiseks krundipiiride ettepaneku.

Ei ole usutav ja loogiline, et Tallinna linn kavandas tagastada maad, teades samal ajal, et seal asub Tallinna linnale kuuluv tee. Tallinna linn avaldas 04.02.2013 e-kirjas, et menetleb detailplaneeringut, mis hõlmab ka Õismäe tee 1d maad, sh endise kinnistu Otti II maad. Planeeringus on määratud maatüki sihtotstarbeks ärimaa. Ei ole usutav ja loogiline, et Tallinna linn määrab olemasoleva ja säilitatava tee aluse maa sihtotstarbeks ärimaa.

3) Halduskohus ei ole ehitise püstitamise õiguslikku alust nõuetekohaselt tuvastanud. Halduskohus hindas RPI Eesti Projekti projekti nr TB-1727-86 alusel ehitise õiguslikku alust, jättes seejuures tuvastamata antud projekti sisu ja põhjendamata, kas märgitud dokument saab oma sisult olla käsitatav ehitusloana ja seega ehitise ehitamise õiguslikku alust tõendada. Seega ei ole halduskohus otsuses tuvastanud, et väidetavale rajatisele on antud ehitusluba. Halduskohus jättis HKMS § 158 lg 1 rikkumise tõttu ebaõigesti kohaldamata asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 1, 14 lg 1, 14 lg 3 ning kohaldas MaaRS § 28 lg 1 p 1 valesti.

3-14-50954 6(10) 4) Halduskohus jättis ehitise tunnused ja projektikohase kasutusotstarbe tuvastamata ja põhjendamata, mis viis MaaRS § 6 lg-te 3 ja 31 ebaõige kohaldamiseni. Projektis nr TB-1727-86 on kavandatud küll jalakäijate teed, kuid maavanema poolt munitsipaalomandisse antud maa-alal jalakäijate teed märgitud ei ole. Seega, kuigi Tallinna linn käsitleb munitsipaalomandisse antud maa-ala jalakäijate tänavana, siis nähtuvalt projektist nr TB- 1727-86 antud maa-alale jalakäijate tee kasutusotstarvet ei kavandatud. Seega on väidetav rajatis käesoleval ajal kasutusel otstarbel, mida ehitise püstitamisel ette ei nähtud.

Tegemist on asjaoluga, mis MaaRS § 6 lg 31 teise lause kohaselt välistab maal ehitiste olemasolu. MaaRS § 6 lg 3 ja ehitusseaduse § 2 lg 1 järgi on tegemist rajatisega, kui see vastab tervikliku asja tunnusele. Halduskohtu otsusest järeldusi tagastataval maal asuva ehitise terviklikkuse kohta ei leia, halduskohus seda tunnust ei kontrollinud. Seega puudub halduskohtu tuvastus, kas linna omandisse antud maal asuvat rajatist saab lugeda MaaRS § 6 lg 3 tunnustele.

5) Halduskohus rikkus haldusmenetluse toimiku dokumentidele tuginemisel ja asjaolude tuvastamisel menetlusnorme. Halduskohus rikkus projektile nr TB-1727-86 ja sellest tuletatud asjaoludele tuginemisel HKMS § 2 lg-t 6 ja § 157 lg-t 2. Lisaks on tegemist võõrkeelse tekstiga dokumendiga. Kohus pole dokumendi tõlget nõudnud ega tõlkimist korraldanud (HKMS § 81 lg 1). Kui asuda seisukohale, et halduskohtu tuginemine haldusmenetluse toimikus olevatele dokumentidele, mida haldusasja toimikus ei ole, on halduskohtumenetluse normidega kooskõlas ja lubatav (millega kaebaja ei nõustu), jättis halduskohus valdava osa haldusmenetluse toimiku materjalidest hindamata ja põhjendamata, miks ta nende tõenditega ei arvesta. Haldusasja toimikus ei ole kohtuotsuses viidatud projekti nr TB-1727-86, Tallinna RSN TK 23.01.1987 otsust nr 24, 05.05.1988 akti, Ehitajat tee 107, 107b, 109, 109a, 109b ehituskrundi plaani, 19.05.1992 riigivara üleandmise akti nr 20/078. Ka kohtuotsuses viidatud Google Maps Street View fotomaterjali haldusasja toimikus ei ole.

6) Halduskohus rikkus uurimispõhimõtet ja kohustust tagada kaebajale võimalus esitada asja lahendamiseks olulistes küsimustes seisukoht. Halduskohus märkis, et lahendab küsimuse, kas on olemas alus MaaRS § 28 lg 1 p 1 kohaldamiseks ja MaaRS § 6 lg 2 p 4 järgi maa kaebajatele tagastamata jätmiseks, lähtudes maa munitsipaalomandisse andmise toimiku dokumentidest ning Tallinna linna selgitustest. Halduskohus ei ole seda menetluses pooltega arutanud ega andnud kaebajale võimalust sellise väite suhtes asjaolusid ja tõendeid esitada (HKMS § 2 lg 4 ja 6, § 129 lg 1 p 6, § 131 lg 1).

7) Halduskohus jättis alusetult kaebuse rahuldamata ja menetluskulud vastustajalt välja mõistmata. Maavanema poolt korralduse motiveerimata jätmine muutis kaebajate jaoks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise ja kohtusse pöördumise oluliselt keerukamaks. Kuivõrd maavanem ei esitanud korralduse sisulist faktilist põhjendust ka halduskohtus, sai kaebaja otsuse väidetava faktilise põhjenduse teada alles halduskohtu otsusest. Maavanema eelkirjeldatud õigusvastast tegevust arvestades on äärmiselt ebamõistlik jätta kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõistmata (HKMS § 108 lg 11). Kaebaja menetluskulud tuleb jätta maavanema kanda.

7. Harju maavanem palub 04.11.2015 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Harju Maavalitsus kasutas vaidlustatud korralduse andmisel HMS § 56 lg-s 1 sätestatud võimalust, mille kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud ning haldusakti põhjendused võivad olla toodud ka muudes dokumentides, mis on menetlusosalistele kättesaadavad. Korralduse

3-14-50954 7(10) andmise aluseks olnud dokumendid, kaasa arvatud tõendid selle kohta, milline oli munitsipaalomandisse antud maal asuvate ehitiste omandikuuluvus, olid ja on kaebajatele kättesaadavad. Ehkki kohus ei ole otsuses viidanud HMS § 56 lg-le 1 ning sedastas, et Harju Maavalitsus oleks pidanud tõendid esitama vaidlustatud korralduses, ei muuda see kohtu lõplikku seisukohta, mistõttu selles osas jääb Harju Maavalitsus seisukohale, et kaebajate etteheide nimetatud osas on asjakohatu, olenemata sellest, et vastustaja põhjendab oma seisukohta kohtust erinevalt. 2) Asjakohatu on kaebajate väide, justkui oleks kohus asunud põhjendama haldusakti vastustaja eest. Kohus on pelgalt sidunud olemasolevad asjaolud ning sedastanud, et isegi kui menetluslikke minetusi kohtu hinnangul on esinenud, ei muuda need lõppjäreldustes haldusakti õigusvastaseks (HMS § 58). Vaidlustatud haldusaktiga anti Tallinna linna munitsipaalomandisse Õismäe tee 1d maaüksus ning kohus ei ole haldusorgani eest põhjendanud, miks oli maa munitsipaalomandisse andmine vajalik. Kohus on hinnanud, kas ehitised, mis munitsipaalomandisse antaval maal asuvad, olid kohaliku omavalitsuse omandis ning kas Harju Maavalitsus on selle õigesti tuvastanud. Kohus ei ole jõudnud teistsugusele järeldusele ning ei ole järeldustele jõudmise käigus tuvastanud asjaolusid, mida ei ole juba tuvastatud maa munitsipaalomandisse andmise menetluse käigus – ehitiste omandikuuluvus. Kaebajad ei ole vaielnud vastu sellele, et kohalikul omavalitsusel on MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel õigus saada tema omandisse jäävate ning nende ehitiste aluse ja teenindamiseks vajaliku maa omanikuks. Nimetatud asjaolu on vaidlustatud haldusakti andmise faktiline alus.

8. Tallinna linn leiab 04.11.2014 seisukohas, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) Kaebajad ei ole esitanud sisulisi väiteid ega asjaolusid, mis tõendaksid Harju maavanema 28.04.2014 korralduse tühistamise põhjendatust. Isegi juhul, kui asuda seiskohale, et korralduse andmisel ei olnud täidetud kõiki menetlusnõudeid või ei olnud nimetatud kõiki olulisi asjaolusid, on korraldus sisuliselt siiski õiguspärane, kuna eeltoodud asjaolud ei mõjuta korralduse materiaalset õiguspärasust ning menetluse uuesti läbiviimisel tuleks samasisuline haldusakt uuesti välja anda. 2) Arusaamatuks jääb kaebajate väide, mille kohaselt HMS § 58 kohaldamiseks ei ole alust juhul, kui haldusorgan ei ole haldusakti andmise faktilist põhjendust avaldanud. Kaebajad on olnud igati teadlikud maa munitsipaalomandisse andmise menetlusest ja sellega seotud asjaoludest (sh faktilistest asjaoludest). Seda on põhjendatud kolmanda isiku 30.06.2014 seisukohas. Samuti on faktilised põhjendused toodud halduskohtu otsuses. Asjaolu, et kaebajad korralduse andmise aluseks olevate asjaoludega ei nõustu, ei anna alust korralduse tühistamiseks. 3) HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Korralduses on üheselt ja selgelt viidatud maa munitsipaalomandisse andmise toimiku materjalidele, millega kaebajatel oleks olnud võimalik tutvuda. 4) Kaebajad on jätnud märkimata, et 06.03.2014 võttis Tallinna Linnavolikogu vastu otsuse nr 35 „Õismäe tee 1d maa munitsipaalomandisse taotlemine“, mis nägi ette Õismäe tee 1d maatüki taotlemist munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel ehk munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste aluse ning neid teenindava maana, kuna Õismäe tee 1d maatükki kasutatakse juurdepääsuks Tallinna linna omandis olevasse Haabersti Linnaosa Valitsuse hoonesse (Ehitajate tee 109a), samuti Ehitajate tee 107, Õismäe tee 1a, 1b ja Ehitajate tee 109 kinnistutel paiknevatesse kauplustesse ja teenindushoonetesse. Eelnimetatud otsus oli aluseks ka maavanemale Õismäe tee 1d maa munitsipaalomandisse andmiseks taotluse esitamisel.

3-14-50954 8(10) 5) Samuti on arusaamatu ja sisulist tähendust mitteomav kaebajate viide asjaolule, et halduskohus on nimetanud rajatist väljakuks. Korralduses on maavanem määranud munitsipaal-omandisse jäetud ehitiste sihtotstarbeks transpordimaa ja kasutusotstarbeks jalakäijate läbipääsu ala rajatiste teenindusmaa ning p-s 5 on määranud, et Tallinna linn võib munitsipaal-omandisse antud maad kasutada üksnes korralduses määratud sihtja kasutusotstarbel. Tulenevalt ehitisregistrisse kantud andmetest asub Õismäe tee 1d maatükil jalakäijate läbipääsuala, mille omanikuna on registrisse märgitud Haabersti Linnaosa Valitsus. Lähtudes korraldusest on tänaseks Õismäe tee 1d kantud Tallinna linna omandina ka kinnistusraamatusse ning kinnistu sihtotstarbeks määratud transpordimaa. MaaRS § 28 lg 1 p-s 1 ei ole loetletud konkreetseid rajatisi, mille alune maa munitsipaalomandisse antakse, vaid kasutatud on üldmõistet „rajatis“, mistõttu ei ole konkreetse rajatise liik asjassepuutuv. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebajad on vaidlustanud Harju maavanema 28.04.2014 korralduse põhjendusel, et tagastamisele kuuluv maa (Õismäe tee 1d) on antud Tallinna linna omandisse ilma õigusliku aluseta, mis rikub kaebajate kui maa tagastamise õigustatud subjektide õigusi (uurimispõhimõtte ja ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu ei ole kaebajate hinnangul täidetud maa munitsipaalomandisse andmise seaduslikkuse eeldused). Seega on käesoleva vaidluse põhiküsimuseks, kas kõnealune maatükk, mis jääb osaliselt õigusvastaselt võõrandatud Otti II talumaa piiridesse, on antud Tallinna linna omandisse õiguspäraselt.

10. MaaRS § 28 lg 1 p 1 kohaselt antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt sellist maad õigustatud subjektile ei tagastata.

11. Kõnealusel maatükil asuvate rajatiste (asfaltja kiviplaatkate, tänavavalgustid, paekivist müüritisega ümbritsetud madalhaljastus ja infotahvel) omandiõiguse hindamisel on kohus lähtunud tõenditest, mis on olnud võimalik omandiõiguse tuvastamiseks koguda, eelkõige vastustaja poolt esitatud Õismäe tee 1d maa munitsipaalomandisse andmise toimikus sisalduvatest materjalidest. Puudub alus asuda seisukohale, et halduskohus oleks jätnud mõne olulise asjaolu hindamata või omandiõigust puudutava tõendi kogumata. Selliseid asjaolusid, mis seaksid põhjendatult kahtluse alla Õismäe tee 1d rajatiste kuulumise Tallinna linna omandisse, ei ole esile toonud ka menetlusosalised. Samuti järeldub nimetatud dokumentidest, et rajatiste (MaaRS § 6 lg 3 kohaselt ehitiste ehitusseaduse tähenduses) ehitamine on toimunud õiguslikul alusel ning maa-ala funktsiooniks on piirnevatesse hoonetesse ja piirnevatele teedele pääsemine. Apellatsioonkaebusele lisatud Tallinna Linnavolikogu 11.06.2009 otsus nr 138 ning Tallinna Linnavaraameti 08.02.2013 ja 04.02.2013 e-kirjad eeltoodud järeldusi ei väära. Õismäe tee 1d kui iseseisva krundi piiride kulgemise ettepanek on koostatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 03.05.2012 (Tallinna Linnavaraameti 06.12.2013 kirja lisa 1). Ehitisregistrist nähtuvalt on ehitise teatis esitatud 20.11.2013 ja ehitise omaniku teatis 21.01.2014. Kinnistusregistrisse on Õismäe tee 1d kantud 05.06.2014 kinnistamisavalduse alusel 04.09.2014. Kinnistu omanikuks on kinnistusraamatust nähtuvalt Tallinna linn.

12. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et märkimisväärne kaalutlusõigus maavanemal MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel maa munitsipaalomandisse taotlemisel puudub. Hindamisruum piirneb üksnes küsimusega, kas taotletav maa on käsitatav seal asuvaid rajatisi teenindava maana. Antud juhul on maa-ala valdavalt kaetud asfaltkattega ja osaliselt betoonplaatidega (lisaks tänavavalgustid, paekivist müüritisega ümbritsetud madalhaljastus ja infotahvel), seega teenindab kogu maa-ala sellel paiknevaid rajatisi. Kõnealusel maatükil ei saa mõistlikult olla muud ots-

3-14-50954 9(10) tarbekohast kasutust kui jalakäijate poolt piirnevatesse hoonetesse ja piirnevatele teedele pääsemine. Samuti ei ole tegemist ajutiste või lagunenud ja kasutusest väljalangenud rajatistega. Seega ei rakendu MaaRS § 6 lg-st 31 tulenev välistus kõnealusel maatükil asuvatele rajatistele. Maavanema otsuse tühistamise korral tuleks maavanemal teha samasisuline otsus uuesti.

13. Lähtudes eeltoodust, on halduskohus nõuetekohaselt tuvastanud, et Õismäe tee 1d maatükk on antud Tallinna linna omandisse kooskõlas MaaRS § 28 lg 1 p-ga 1. Puudused ärakuulamisõiguse tagamisel ja vaidlustatud korralduse põhjendamisel ei ole haldusmenetluse toimiku ja halduskohtu poolt kogutud teabe ja tõendite valguses sellised, mis võisid mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).

14. Õismäe tee 1d maa munitsipaalomandisse andmise toimik on kohtule esitatud Harju Maavalitsuse 30.06.2014 vastuse lisana ning on võetud kohtuasja materjalide juurde. Kaebajad on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses ning kaebajatele on olnud tagatud võimalus tutvuda haldusasja toimikuga (HKMS § 27 lg 1 p 1 ja § 88). Tõendite uurimine ja hindamine kirjalikus menetluses on tagatud kohtu kohustusega esitatud tõendeid hinnata (HKMS § 158 lg 1) ning menetlusosaliste tõhusa ja võrdse võimalusega esitada enne lahendi tegemist täiendavaid seisukohti kõigi esitatud tõendite kohta (HKMS § 132). Seisukohtade esitamise võimalus on käesoleval juhul olnud tagatud halduskohtu 04.07.2014 määrusega. Halduskohus on lähtunud põhjendatult poolte seisukohtadest ja esitatud tõenditest (sh maa munitsipaalomandisse andmise toimiku materjalidest). Halduskohus ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ega kohustust tagada kaebajatele võimalus esitada asja lahendamiseks olulistes küsimustes seisukohti. Arvestama peab siinkohal, et kaebajaid on nii kohtumenetluses kui sellele eelnenud haldusmenetluses esindanud professionaalne õigusteadmistega esindaja.

15. Projekti nr TB-1727-86 tõlke puudumine kohtutoimikus ei ole asjaoluks, mis tingiks kohtulahendi õigusvastasuse (HKMS § 87 lg 2). Projekti puhul on käesoleval juhul olulised eelkõige visuaalsed kujutised (joonis), mitte projektil kajastatud osaliselt venekeelsed üldandmed.

16. Google Maps Street View rakendust on halduskohus kasutanud asendiplaanil kajastatud teabe võrdlemiseks ja kontrollimiseks. Viidatud rakenduse näol on tegemist avalikult kättesaadava teabega, mille sisu on võimalik menetlusosalistel iseseisvalt kontrollida ning võrrelda reaalsusega. Kaebaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et halduskohtu otsuses kajastatud Õismäe tee 1d maatüki koosseisu ja seisundi kirjeldus (mille puhul tugines kohus mh Google Maps Street View rakendusele) ei vastaks tegelikkusele.

17. Halduskohus on leidnud, et vaidlustatud korraldusest ei selgu, millised ehitised kõnealusel maal paiknevad - see selgub küll maa munitsipaalomandisse andmise toimikust, millele otsuses viidatakse, ent vastav selgitus peaks sisalduma haldusaktis. Vastav põhjendamispuudus ei tingi halduskohtu hinnangul siiski korralduse tühistamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega ning leiab lisaks, et viidatud põhjendamispuudus ei tingi antud juhul ka haldusakti õigusvastasuse tuvastamist (tühistamisnõude rahuldamata jätmise kõrval). Olgugi et lakooniliselt, kajastab vaidlustatud korraldus siiski õigusliku aluse kõrval ka faktilist põhjendust (Õismäe tee 1d kasutusotstarbena on korralduses kajastatud jalakäijate läbipääsu ala rajatiste teenindusmaa). Puudub alus asuda seisukohale, et kaebajad ei olnud vaidlusaluse korralduse saamisel teadlikud ja ei mõistnud, et Õismäe tee 1d on täies ulatuses rajatistega kaetud, milline asjaolu on ühtlasi maa munitsipaalomandisse andmise aluseks. Samuti on korralduses viidatud Tallinna Linnavaraameti 10.04.2014 taotlusele ning maa munitsipaalomandisse andmise toimiku materjalidele, kust nähtub Õismäe tee 1d asuvate rajatiste koosseis.

3-14-50954 10(10)

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna kaebajate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud (apellatsioonimenetluses riigilõiv 30 eurot ja esindajatasu 1764 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Vastustaja ja kolmas isik ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

Ruth Plaks

Virgo Saarmets