1-15-286/31 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.mai 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-286 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Tali, ja Urmas Reinola Ivi Kesküla Kriminaalasi A.F

263 p 1

süüdistuses KarS § järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu 16.märtsi 2015 otsus üld Maakohtu .a menetluses

Apellatsiooni esitaja

Prokurör Aarne Pruus Prokurör Aarne Pruus

Süüdistatav

A.F , isikukood XXX; kodakondsus:

Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: XXXXXXXXXX, elukoht: XXXXX X- XXXXXX XX

XXXXXX XXXX O ; karistatud: ; töökoht: OÜ tööline

varem kriminaalkorras karistatud korduvalt: viimati 17.märtsil 2014.a. Pärnu Maakohtu poolt KarS § 189 lg

1, § 263 p 1, 3, 4 järgi vangistusega 2 aastat, mille kandmata osa 1 aasta 4 kuud 3 päeva asendati 976 tunni üldkasuliku tööga. Mõistetud üldkasulikust tööst on tehtud 168 tundi ja seisuga 13.03.2015 on tegemata 808 Kaitsja Harland Paas Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 16.märtsi 201 mõistetud karistuse

5. a otsus ning kahe kohtuotsusega mõistetud karistuste iseseisvale täitmisele kuulumise osas.

Täpsustada maakohtu otsust kuriteo kvalifikatsiooni osas.

Uue otsusega:

1. i Täpsustada maakohtu otsust, asendades kuriteo kvalifikatsioon ” KarS § 263 lg

1 p 1” kvalifikatsiooniga ” KarS § 263 p 1 (alates 01.jaanuarist 2015 KarS § 263 lg 1 p 1) . “

2. M A.F-ile karistuseks

aasta vangistust.

õista KarS § 263 p 1 järgi 1 (üks)

3.

69 lg 7, KarS § § 65 lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise .a 17.märtsi 2014

Pärnu Maakohtu poolt mõistetud karistuse

ärakandmata osa võrra, s.o 10 (kümme) kuud 15 (viisteist) päeva vangistust.

Mõistes liitkaristuseks üks) aasta 10 (kümme) kuud 15 (viisteist) päeva

1 (

vangistust.

4. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg, s.o 01.11.2014 kuni 16.03.2015, kokku 4 (neli) kuud 16 (kuusteist) päeva vangistust ning ärakandmisele kuulub (üks) aasta 5 (viis) kuud 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust.

5. Karistuse kandmise algust arvestada karistuse kandmisele asumise kuupäevast.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. A.F süüdistatakse selles, et ta 01.novembril 2014 kella 01:43 paiku Rapla maakonnas Raplas XXXXXXXX XXX XX XXXX XXXX siseruumis baarikülastajate juuresolekul viskas baarileti suunas tooli, pannes sellega ohtu leti taga seisnud klienditeenindaja

AV tervise. Seejärel kella 01:45 paiku samas baarikülastajate ruumis olnud

juuresolekul lõi põhjuseta ühel korral parema käe rusikaga näkku, ühel korral selja

RN

piirkonda ja

kannatanu haaras kätega kinni RN kaelast, millega põhjustas le füüsilist valu ja

tervisekahjustusi va – sakpoolse põsesarna marrastuse, hematoomi ja ühe hamba vigastuse.

Pärast seda, kui külastajatel õnnestus A.F ruumist välja ajada ja baari töötajal välisuks külastaja välisust oopis välisukse te ohutuseks lukustada, tagus jalgadega vastu ja l pihta pr

ügikastist võetud pudelite ja prahiga. Heade kommete, normide ja tavadega kinnistunud isikuvahelistes suhetes eeldatakse füüsilise v a vara mittekahjustamist, mida A.F avalikku korda ägivalla mittekasutamist j rikkudes ja ta - avalikus kohas ilma põhjuse RN le kallale tungides ja talle füüsilist valu ning tervisekahjustust põhjustades eiras. Rünnates avalikus kohas külastajate ja pubi töötajate nähes ja tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse, häiris A.F

RN pubi

k ahu ning turvatunnet, millega rikkus ülastajate ja töötajate r avalikus kohas käitumise üldnõudeid. A.F tegevus on kvalifitseeritud avaliku korra raske rikkumisena s.o. KarS § 263 p 1 ette nähtud kuriteona, millele alates 01.jaanuarist 2015.a. vastab KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

2. ga 450 A.F tunnistati süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja karistada rahalise karistuse miinimumpäevamäära, s.o rahalise karistusega 1 440 eurot. Seoses vahistamisega alates

01.novembrist 2014.a. kuni kohtuotsuse kuulutamiseni loeti rahaline karistus 408 miinimumpäevamäära ulatuses kantuks. Rahalist karistust jäi tasuda miinimumpäevamäära, millele vastab 134.40 eurot. Pärnu Maakohtu poolt 17.märtsil 2014.a.

mõistetud ja üldkasuliku tööga asendatud vangistus 1 aasta 4 kuud 3 päeva viia täide iseseisvalt. Tõkend vahistamine tühistada ja vabastada A.F kohtusaalis. Välja mõisteti ka menetluskulud.

APELLATSIOON:

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni . prokurör Aarne Pruus Prokurör palub tühistada Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 16.03.2015 otsus A.F-ile mõistetud karistuse osas. Teha uus otsus, millega karistada A.F KarS § 263 p 1 järgi, millele alates 01.jaanuarist 2015.a. vastab KarS § 263 lg 1 p 1 redaktsioon, vangistusega 1 aasta 6 kuud. KarS 65 lg.2 alusel suurendada karistust 17.03.2014 Pärnu

Maakohtu poolt mõistetud vangistuse ära kandmata osa, 1 aasta 15 päeva võrra ja mõista liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud 15 päeva vangistust. KarS § 68 lg.1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud ajavahemik 01.11.2014 kuni 16.03.2015, s.o. 4 kuud 3 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks vangistuseks lugeda 2 aastat 2 kuud 12 päeva.

Ekslik on kohtu seisukoht, et isiku süü suuruse kindlaks tegemisel saab lähtuda ainult süüdistuses nimetatud asjaoludest. Isiku tegevust iseloomustab teatud juhtudel tema kuriteo eelne ja kuriteo järgne käitumine, sest see ilmestab süüdlase suhtumist tema poolt toimepandusse ja on kasutatav süüdlasele karistusliigi valiku ja karistusmäära põhistamisel.

KrMS § 56 sätestab, et karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Juba antud kriminaalmenetluse sättest lähtuvalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et karistuse mõistmisel tuleb lähtuda ainult süüdistuses nimetatud asjaoludest. Süüdistusakti lõpuosast nähtuvalt süüdistatakse A.F ka selles, et ta viskas tooli baarileti suunas, pannes sellega ohtu leti taga seisnud klienditeenindaja AV’ i tervise ja selles, et tagus terrassil olles jalgadega vastu pubi välisust ning loopis prügikastist võetud pudelitega ning prahiga vastu „ “ välisust / tl.4 XXXX XXXX

ja 94/. Seega ei vasta tegelikkusele kohtu poolt avaldatud, et süüdistuses ei heideta A.F-ile ette tooliga viskamist baarileti suunas ja sellega tervise ohtu seadmist ning AV jalaga välisukse tagumist ja selle pihta prahi loopimist, mistõttu on asjakohatu maakohtu viide

KrMS § 268 lg. 1 sättele Ei nõustu maakohtuga, et A.F süüd vähendab see, et

. baarist väljaviskamise käigus peksti baari välisukse juures põrandal lamavat A.F 3 meesterahva poolt jalgadega. Seda seetõttu, et nimetanud asjaolu ei mõjutanud A.F poolt toime pandud avaliku korra rikkumise tehiolusid.

Ei nõustu maakohtuga ka selles, et RN

läks ise A.F juurde ja käitus A.F suhtes provotseerivalt. Olen seisukohal, et selline -i lause ei ol RN e provotseeriv, mistõttu on ebaõige kohtu seisukoht, et kannatanu on soodustanud konfliktolukorra tekkimist. Seda, et kannatanu A.F ei provotseerinud, on nähtav ka videosalvestusest. Videosalvestusest on näha, et A.F lähenes ise baarikülastajatele ning tema kehakeelest õhkus agressiivsust.

Pärnu Maakohtu poolt A.F-ile mõistetud karistus on liiga leebe ega vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohus jättis arvesse võtmata

A.F süü, tema varasemad samasugused rikkumised ja karistuse erija üldpreventiivse eesmärgi.

A.F on 3 kehtivat kriminaalkaristust avaliku korra raske rikkumise eest. A.F on karistatud kriminaalkorras 04.03.2009 KarS § 263 p.1 alusel rahalise karistusega -

920 krooni (asendatud Pärnu Maakohtu 17.10.2011 määrusega 54 tunni ÜKT ga, tähtajaga

2 kuud); 20.10.2010 Rapla kohtumaja poolt KarS § 263 p 1, 3, 4 alusel tingimisi vangistusega

2 aastat, katseajaga 24 kuud. 17.03.2014 Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja poolt KarS § 189 lg.1 ja KarS

§ 263 p.1,3,4 alusel vangistusega 1 aasta 4 kuud ja 3 päeva, milline asendati

ÜKT- samalaadsete kuritegude eest ga 976 tundi, tähtajaga 2 aastat. Varasemad A.F-ile mõistetud karistused ei ole oma eesmärki täitnud. A.F on analoogsete kuritegude eest juba neljandat korda kohtu all. Õige ei ole maakohtu poolt mõistetud rahaline karistus.

Seda seetõttu üha leebemate karistuste , et samalaadseid kuritegusid toimepannud isikule mõistmine ei täida karistuse eesmärki. Selline karistusõiguslik kohtlemine tekitab pigem karistamatuse tunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduda. Maakohus on varem korduvalt karistatud A.F-ile süüdistatavale rahalise karistuse mõistmisel

ilmutanud liiga leebet suhtumist tema poolt toimepandusse. Selline karistus ei pruugi mõjutada isikut edaspidi hoiduma analoogiliste süütegude toimepanemisest. Riigikohtu 17.06.2013 otsuse p.8 ja 10 märgitakse, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toimepanevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest ning seda, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. A.F omab 8 kehtivat väärteokaristust.

Karistusregistri andmetel on temale 04.03.2009 mõistetud rahalisest karistusest 17.10.2011 asendatud üldkasuliku tööga 54 tundi. A.F ei ole tasunud temale väärtegude eest mõistetud rahatrahve, mis tõendab, et ei soovi või ei ole võimeline tasuma A.F rahatrahve.

A.F-ile mõistetud karistus tuleb tühistada ka üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Positiivse üldpreventsiooni põhimõtted nõuavad riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid korduvalt süütegusid toime panevale õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et korduva avaliku korra ründe näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatava õigusr See, et tegemist on tõsise õigusrikkumisega peab leidma selge väljenduse ikkumistega. , süüdlasele mõistetud karistuse näol.

Kannatanu on A.F-iga leppinud ja ei soovi RN tema karistamist, mistõttu on põhjendatud karistuse mõistmine alla sanktsiooni on keskmise määra. A.F-ile liitkaristuse mõistmisel tuleb arvestada, et temale mõistetud üldkasulikust tööst on ta ära teinud 168 tundi ja seisuga 13.03.2015 on tegemata 808 tundi. Sellest informatsioonist lähtuvalt seisuga 13.03.2015 on A.F mõistetud 17.03.2014

karistusest ära kandmata (1 aasta 4 kuud ja 3 päeva miinus 3 kuud 18 päeva) 1 aasta ja 15 päeva.

KAITSJA SEISUKOHT:

4. Kaitsja on seisukohal, et Pärnu Maakohtu kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning ei kuulu tühistamisele. Prokurör leiab (apellatsiooni punkt 3.1) viitega KarS §-le 56, et ekslik on kohtu seisukoht, et isiku süü suuruse kindlaks tegemisel saab lähtuda ainult süüdistuses nimetatud asjaoludest.

Isiku tegevust iseloomustab teatud juhtudel tema kuriteo eelne ja kuriteo järgne käitumine, sest see ilmestab süüdlase suhtumist tema poolt toimepandusse ja on kasutatav süüdlasele karistusliigi valiku ja karistusmäära põhistamisel. Viidatud prokuröri seisukoht selles, et lisaks süüdistus nimetatud asjaoludele tuleb süüdistatava süü suuruse kindlaks tegemisel lähtuda veel tema kuriteole eelnenud ja järgnenud tegevusest, on õiguslikult sisutu ja põhjendamatu, ning ei tugine kehtivale kohtupraktikale. KarS § 2 lg 2 sätestab karistamise aluse karistatakse teo eest, kui – see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Seadus piiritleb õigusvastase teo (KarS § 27) ja selle eest karistuse mõistmise üheselt süüteokoosseisu olemasoluga. Süüteokoosseis on karistusseadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus. Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et A.F tegevus enne ja pärast talle KarS § 263 lg 1 p 1 järgi inkrimineeritud teo toimepanemist väljuvad süüdituse raamidest. Siinjuures peab kaitsja vajalikuks eriliselt rõhutada prokuratuuri kui riiklikku süüdistust esindava organi ebakorrektset tegevust kohtueelses menetluses.

Nimelt, esialgses kahtlustuses, mille alusel kohaldati A.F suhtes tõkendina vahistamist, leidis prokurör, et A.F viskas tahtlikult tooliga baaritöötaja AV-i suunas, seades sellega ohtu viimase elu (sic!) ja tervise. Samas, süüdistusaktis prokurör enam i kannatanuna ei käsitlenud, rääkimata siis sellest, AV- et A.F tegevus oleks seadnud ohtu tema elu. Tähelepanuväärseks teeb kõnealuse asjaolu tõik, et käesolevas asjas on kogu A.F tegevus süüteo toimepanemisel jäädvustatud baari turvakaamerate lindistustel. Vaatamata kaitsja järjekindlale osundamisele tõkendi muutmisel asjaolule, et - AV i tervist (rääkimata elu) A.F oma tegevusega ei ohustanud, jäi prokurör selles osas oma arvamusele kindlaks kuni süüdistusakti koostamiseni.

Arusaadavalt sai A.F puhul tõkendi valiku puhul määravaks eelkõige väidetava eluohtliku vägivalla kasutamine tema poolt. Fakt on see, et prokurör on käesoleval juhul tõlgendanud sama tõendit erinevates kohtueelse menetluse staadiumites teadlikult ja tahtlikult erinevalt. Veel ei nõustus prokurör (apellatsiooni punkt 4.1) maakohtuga selles, et A.F süüd vähendab see, et baarist väljaviskamise käigus peksti baari välisukse juures põrandal lamavat A.F 3 meesterahva poolt jalgadega. Nimetatud prokuröri väide ei oma A.F-ile mõistetud karistuse osas ja tema süü hindamisel mingit õiguslikku tähendust, kuid haakub juba varem kirjeldatud süüdistuse tendentsliku esitamisega prokuröri poolt – prokurör märkab ainult süüdistatavat süüstavaid asjaolusid.

Siinkohal peab kaitsja vajalikuks viidata KrMS § 211 lg

2, mille kohaselt kohtueelses menetluses uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud selgitama kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Sama kehtib asjaolu kohta, mis ei puuduta küll A.F karistamist ja karistuse raskust, aga iseloomustab veelkord prokuröri tegevust kriminaalasja kohtueelses uurimises ja kohtumenetluses. Nimelt, on videosalvestistelt selgelt näha, kuidas uuritava sündmuse ajal tunnistaja lööb tunnistaja UL RP (A.F kaaslane) käega näkku, mille tagajärjel viimane kukub. Tegelikult pani UL toime süüdistatava A.F-iga täpselt analoogilise teo, kuid esimene ei kanna selle eest prokuratuuri ebaobjektiivsuse tõttu mingit vastutust. Pärnu Maakohus märkis otsuses õigesti, et - ei kuulunud nende RN i löömise osas ei saa A.F süüd lugeda suureks, sest RN isikute hulka, kes A.F teise tooli viskamist takistasid ja teda pubist välja ajada püüdsid. RN ei olnud ka juhuslikult A.F-ile ette sattunud kannatanu, sest kohtuistungil esitatud turvavideo salvestustelt ja - RN i ütlustest nähtub, et läks oma kohalt ise A.F juurde RN

ja ilmselt ütles A.F-ile midagi ärritavat, mille peale A.F pööras end tema poole.

Kannatanu

RN märkis kohtuistungil selgelt, et ei tunne ennast uuritavas sündmuses kannatanuna, sest möönis ausalt enda joobest tingitud provotseerivat tegevust A.F suhtes. Lisaks märkis kannatanu, et ei oma süüdistatava osas mingeid pretensioone ega olnud üldse huvitatud kriminaalmenetlusest selle õhtu sündmuste osas. Õigusemõistmise üheks eesmärgiks on muuhulgas siiski süüdlase karistamine eelkõige kannatanu suhtes toimepandu osas. Käesoleval juhul ei pea kannatanu ennast oma õiglustundest lähtuvalt isikuks, kelle suhtes A.F poolt toimepandu peaks viimasele kaasa tooma raske karistuse. Kindlasti on see asjaolu, mida maakohus õigesti ja põhjendatult arvestas A.F-ile karistuse mõistmisel. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni prokuröri motiividega ja kaitsja seisukohaga, leiab, et apellatsioonis märgitu väärib tähelepanu.

Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt A.F-ile mõistetud karistuseliigi muutmiseks on alus, mist

õttu maakohtu otsus kuulub tühistamisele osaliselt süüdistatavale mõistetud karistuse osas.

Kriminaalkolleegium nõustub siinkohal apellandiga, et A.F karistamine kergemaliigilise karistusega nagu seda on teinud maakohus ei vasta toimepandule ja A.F – – isikule. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kui isik paneb toime uue kuriteo ajal mil vangistus oli asendatud üldkasuliku tööga, siis uue kuriteo toimepanemise eest kergemaliigilise karistuse mõistmine ei ole kooskõlas ei KarS § 56 mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega. selgelt ebapiisav ja Käesoleval juhul on kergemaliigilise karistuse mõistmine end varasemate katsete käigus ammendanud.

KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arves - se

võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld võimalust

- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1- -13, p 19).

Praegusel juhul ei ole maakohus põhistanud jälgitavalt, miks karistatakse süüdistatavat rahalise karistusega. Kolleegium ei saa nõustuda maakohtuga, et õiguskorra kaitse huvides, süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis võimaldavad talle rahalise karistuse mõistmise. Kolleegiumi hinnangul on maakohus küll märkinud ära süüdistatava varasemad samasugused rikkumised, kuid on sisuliselt jätnud need arvesse võtmata. Ka ei ole maakohus arvestanud k -ja eripreventiivse aristuse üld t eesmärki. Varem on

A.F analoogilise kuriteo eest juba karistatud rahalise karistusega, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud Peale rahalise karistuse mõistmist on süüdistatavat . uuesti

karistatud analoogilise kuriteo eest vangistusega, millest vabastatud tingimisi süüdlase allutamisega käitumiskontrollile. Samas jätkas süüdistatav taaskord analoogilise kuriteo toimepanemist ning teda karistati vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga. Seejuures ei ole vähetähtis, et nimetatud kuritegu oli pandud toime temale määratud katseajal. Ka käesolev kuritegu on pandud toime ajal, mi Seega ei ole l vangistus oli asendatud üldkasuliku tööga.

ükski eelnevatest põhikaristuse võimalikest individualiseerimise viisidest mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma õiguskuulekalt.

Kohtukolleegium ei nõustu jätkuvalt sellise karistuspraktikaga, et isikut kes paneb toime

samalaadseid kuritegusid, koheldakse leebelt (vt RKKKo 3-1-1-24-07). Selline

karistusõiguslik kohtlemine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast ilmselgelt

hoiduma süütegude Jätkuvalt samalaadsete kuritegu toimepanemisest. de toimepanemine

näitab üheselt, et süüdistataval on tekkinud karistamatuse tunne. Varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt uue samalaadse kuriteo toimepanemine nõuab eripreventiivsel kaalutlusel süüdlasele range karistusmeetmete kohaldamist. Kolleegium nõustub täielikult apellandiga ning leiab üksmeelselt, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus.

Arvestades kokkuvõtvalt A.F jätkuvat

lugupidamatut suhtumist õiguskorda karistuseks vangistuse mõistmine , on temale põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3

-

1-1-13-11 p 9.1; 3-1-176-12 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Väärib märkimist, et süüdistatavat on korduvalt karistatud ka erinevate väärtegude eest, mille eest määratud rahatrahvid on tasumata. Süüdistatava suhtumist temale pandud rahalistesse kohustusse süütegude eest ettenähtud karistustena ilmestab KarS § 263 p 1 lisab fakt, et alusel mõistetud r asendatud Pärnu Maakohtu 17.10.2011 otsusega ahaline karistus 10 920 krooni on -

tunni ÜKT ga, tähtajaga 2 kuud.

Arvestades kõike ülaltoodud asjaolusid, peab kohtukolleegium põhjendatuks prokuröri taotlust tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas ja uue otsusega karistada A.F vangistusega.

5.1

Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium karistusmäära küsimust.

Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja - järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud -

süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). KarS § 263 p 1 alates 01.jaanuarist 2015.a. vastab KarS § 263 lg 1 p 1 redaktsioon (millele ) sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või k uni viieaastase vangistuse.

Prokuröri apellatsioonis taotletakse mõista A.F-ile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

Karistuse mõistmisel on üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu Tähendust toimepandud kuriteole (otsuse p 14).

omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis ebaõigus), -

kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Apellant on hinnanud süüdistatava süüd keskmiseks ning leidnud, et kuna kannatanu on süüdistatavaga leppinud ja ei soovi tema karistamist, võib karistus jääda alla sanktsiooni keskmist määra. Samas ei pea kolleegium prokuröri poolt taotletud vangistuse määra põhjendatuks arvestades järgnevaid asjaolusid. arvestab karistuse mõistmisel kuriteo raskust, süüdistatav Kolleegium

a süü suurust, mis on keskmine. Samuti süüdlase tegu iseloomustavaid asjaolusid, s.o avaliku õigusrahu rikkumise ulatust, süüdistatava käitumise tagajärgi, kannatanu suhtes rakendatud vägivalda, mis ei olnud intensiivne, tahtluse vormi ja karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude puudumist silmas pidades on õigustatud süüdistatava karistamine KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest 1 aasta pikkuse vangistusega.

Apellatsioon kuulub rahuldamisele ka osas, m lg 2 alusel illes taotletakse KarS § 65

liitkaristuse mõistmist. Samas ei nõustu kolleegium apellandi poolt märgitud k andmata

karistuse osaga ja eelvangistuses märgitud ajaga, kuivõrd nendes on tekkinud arvutuslikud vead. Käesolevas asjas tuleb kohaldada KarS § 69 lg 7 sätet, mis omakorda viitab sama paragrahvi lõikele 6. Nimelt jõustus 01.01.2015 aastal KarS § 69 lg 6 uus redaktsioon, mille kohaselt muutus üldkasuliku töö tegemata osa vangistuse päevadeks arvutamise põhimõte ja seda süüdlasele karistust lühendavas suunas. KarS § 5 lg 2 sätestab muuhulgas, et seadusel, mis lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isik

u suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele.

Antud juhul tuleb KarS § 69 lg 7 alusel A.F-ile eelmise otsusega mõistetud ja asendatud vangistus pöörata täitmisele, ning kandmata karistus on üheks KarS § 65 lg 2 liidetavast.

Eelmise, 17.märtsil 2014 aasta kohtuotsusega, mõisteti kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 4 kuud 3 päeva vangistust, mis asendati üldakasuliku tööga 976 tundi. A.F oli eelnimetatud töö tundidest tehtud 168 tundi, mis kehtiva KarS § 69 lg 7 kohaselt võrdub 168 päevaga ehk 5 kuu 18 päevase vangistusega. Seega on KarS § 65 lg 2 ettenähtud kandmata karistuse osaks kuud 15 käeoleval ajal 10 päeva vangistust, mille võrra kuulub käesoleva otsusega mõistetud karistus lõplikuks liitkaristuseks on , s.o 1 aasta suurendamisele ning

aasta 10 kuud 15

päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg, s.o 01.11.2014 kuni 16.03.2015, kokku 4 kuud 16 päeva vangistust ning ärakandmisele kuulub 1 aasta 5 kuud 29 päeva vangistust.

6.

5 lg- 1 ja Karistusseadustiku § te

2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6).

Alates 1. jaanuarist 2015 on avaliku korra rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga kvalifitseeritav KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-11-15 üheselt märkinud, et teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. See tä jaanuari 2015 toimepandud tegu tuleb ka pärast hendab, et enne 1.

1. jaanuari 2015 kvalifitseerida selle paragrahvi järgi, mida oleks konkreetse teo puhul kohaldatud eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal. Seda sõltumata sellest, milline on see kuriteokoosseis, mille järgi loetakse tegu karistusseadustiku praeguse redaktsiooni kohaselt jätkuvalt karistatavaks. Selline regulatsioon on formaalne tagatis põhiseaduse (PS) § 23 lgst 1

ja EIÕK art

1 tulenevale põhimõttele, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo

7 lgst eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg-

13 lgst 1 ja § st 2 tulenev karistusseaduse kindlaksmääratuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Kuid sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. 3-1-1-139-05 p 23). a määrus asjas nr

Süüdistatav peab lisaks süüdistuse aluseks olevatele faktilistele asjaoludele olema informeeritud ka süüdistuse õiguslikust kvalifikatsioonist äesolevas asjas on need nõuded . K

täidetud süüdistuses kajastub kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused , kuna

teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seega maakohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei olnud süüdistatavale üllatuslik. Samas on maakohus ekslikult A.F mõistnud süüdi karistusseadustiku uues redaktsioonis märgitud kvalifikatsiooni järgi, mitte teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis. Kolleegiumil tuleb maakohtu otsust korrigeerida süüdistatavale süüks arvatud teo materiaalõigusliku kvalifikatsiooni osas, asendades kuriteo kvalifikatsiooni ”KarS § 263 lg 1 p 1” kvalifikatsiooniga ” KarS § 263 p 1 (alates 01.jaanuarist 2015 KarS § 263 lg 1 p 1)“.

7. Eeltoodu alusel ja

337 lg 1 p-

338 p-dest 2, 4 -st 4 juhindudes KrMS § st 4; § ; § 340 lg 4 p tühistab kohtukolleegium Pärnu ärtsi 2015 Maakohtu 16. m . a otsuse osaliselt

, täpsustab otsust ja teeb apellatsiooni kohtukolleegium rahuldab osaliselt. tühistatud osas uue otsuse. Prokuröri

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali Ivi Kesküla Urmas Reinola