3-13-821/137 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

18. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-821 Haldusasi PJ kaebus Politseija Piirivalveameti tekitatud kahju hüvitamiseks summas 50 000 eurot Menetlusosalised Kaebaja – PJ Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindajad Aare Hõbe ja Sandra Raudsepp Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9. jaanuari 2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus PJ ning Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata PJ taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.

2. Jätta PJ ning Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.01.2015 otsus haldusasjas nr 3-13-821 muutmata.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. juunil 2015 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-821 2(10) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PJ esitas 16.04.2013 Tallinna Halduskohtule Politseija Piirivalveameti (PPA) peale kaebuse, milles taotles temale tekitatud kahju hüvitamist summas 50 000 eurot. Vikerlase tänava jaoskonnas paigutati kaebaja ööseks umbes 2 x 2,5 m suurusesse trapetsi kujulisse ruumi. Kambri laes oli kaamera ning nurgas auk loomulike vajaduste rahuldamiseks. Kraanikaussi kambris polnud. Selle asemel oli ½ pudelit räpast vett. Trapetsi haarade ja lühema seina külge oli kinnitatud umbes 0,6 m laiune laudadest pink. Kambri laes põles ere valgus. Kambri pingi peal vedeles räpane ilma katteta uriini järele lehkav porolooni tükk, mille tõttu ei saanud kaebaja magada. Kaebaja korduvaid palveid anda talle puhas madrats, padi, süüa ja juua ignoreeriti täielikult. Selles olukorras oli kaebaja 30.10.2010–01.11.2010. Vahepeal käis kaebaja koos politseinikega ülekuulamisel ja oma töökohas. Vikerlase tänava jaoskonda saabudes oli kaebaja enesetunne väga halb, teda vaevas janu, iiveldus, peapööritus ning soov kasutada WC-d. Seal viibitud 2 öö jooksul ei saanud kaebaja kordagi magada. Süüa sai kaebaja alles 31.10.2010 kell 07.00. Juua ei saanud kaebaja üldse. Kaebaja paigutati 01.11.2010 Tallinna Arestimajja, kus ta viibis kuni 25.02.2011. Arestimajja saabudes anti kaebajale üks lina, tolmune villane tekk, haisev padi koos püüriga. Hambapastat, hambaharja, raseerimisvahendeid ega muid hügieenitarbeid kaebaja ei saanud. Kogu arestimajas viibimise aja jooksul sai kaebaja sooja veega ennast pesta ainult üks kord nädalas

25 minuti jooksul. Kambris puudus soe vesi ja pesemisvõimalused. Riiete pesemiseks ja puhastamiseks puudus vastav teenus ja võimalus. Jalutuskäigud toimusid arestimajas ebaregulaarselt, ainult 1–2 korda nädalas, hea juhuse korral 2–3 korda nädalas. Jalutada sai suures jalutusboksis. Jalutada sai kuni 20 minutit tänu arestimaja personali vastutulelikkusele. Kambri kogupindala Tallinna Arestimajas oli 8–10 m2. Kambrisse oli mahutatud 4, vahel ka 5 inimest. Vaba põrandapinda oli umbes 5 m2. Liikumine kambris ilma kellelegi peale astumata oli praktiliselt võimatu, oli võimalik ainult istuda või lamada nari peal või põrandal. Õhk kambris oli vaatamata algelisele ventilatsioonile läppunud ja inimeste kehalõhnadest küllastunud. WC asus kambri välisukse kõrval, eraldatuna muust ruumist vaid 1,2 m kõrguse kiviseinaga, jättes vaate WC potile täiesti avatuks. Sein ei pakkunud mingit privaatsust oma vajaduste rahuldamiseks. Samuti levisid lõhnad ja helid üle kogu kambri. Kaebaja viibis sellistes tingimustes 119 päeva. Kaebajale tekitatud tervisekahjustused väljendusid kõhuvaludena ning pidevas näljatundes, kuna arestimajas ei pakutud laktoositalumatusega kinnipeetavatele eraldi menüüd, samuti lööbena nahal, mis oli tingitud mustast tekist ja ainult ühest väljastatud linast. Psoriaasi lööbed levisid üle terve keha, eriti peanahale, mille tulemusel langes välja osa juukseid. Seoses sunnitud viibimisega täissuitsetatud ruumis, said kahjustusi kaebaja kopsud ja hingamiselundid. Seoses vähese liikumisega tekkisid seljaja lihasvalud. Kaebaja paigutamine ühte kambrisse kinnipeetavatega, kes põdesid HIV-i, hepatiiti, tuberkuloosi ja kellel olid võõrutusnähud ning tõsised käitumishäireid, seadis ohtu kaebaja elu ja tervise ning põhjustas pideva magamatuse. Enne arreteerimist oli kaebaja nägemine -0,25 ja -0,75, mille alusel kirjutati talle välja ka prillid. Peale Tallinna Vanglasse jõudmist käis kaebaja 15.06.2011 arsti juures ja talle väljastati -1,5 prillid. Seega on halvenenud ka tema silmanägemine. Kaebaja pöördus ametnike poole nii suuliselt kui ka kirjalikult seoses laktoositalumatusega ja elamistingimustega. Arsti vastuvõtul kirjutati kaebajale välja ainult rahusteid.

3-13-821 3(10) Laktoositalumatust mainis kaebaja juba esimesel vastuvõtul koos psoriaasiga. Ravi ei saanud arst aga määrata, kuna tegemist on ravimatute haigustega. Kaebaja ei tea, miks laktoositalumatust tema tervisekontrolli kaardile ei märgitud. Kaebaja mäletab, et meditsiinitöötaja kommenteeris kaebaja sellekohast kaebust, öeldes, et Tallinna Arestimajas puudub võimalus kaebajale vastavat dieeti võimaldada. Selle tagajärjel ei saanud kaebaja osasid toite süüa. Kui kaebaja nälja tõttu piimatooteid sisaldavaid toite siiski pidi sööma, siis see põhjustas talle kõhulahtisust ning gaase, mis muutis elu väikses ruumis komplitseerituks ning vallandas ülejäänud kolme kambrikaaslase pahameele. Kaebaja tundis hirmu ja solvumist, kuna olukorra muutmine polnud tema võimuses. Kambrikaaslaste juures häiris kaebajat see, kui üks kambrikaaslane žiletiga end lõikus ja verd igale poole pritsis. Kambrikaaslane viidi hiljem kambrist ära. Suitsetamise kohta kaebaja ei mäleta, et temalt selle kohta küsitud oleks. Ajavahemikul 30.10.2010-25.02.2011 suitsetati kambrites. Samuti toodi sigarette toidupakiga koduste poolt. Kaebaja abikaasa tõi kaebajale viiel korral kokku 20 pakki sigarette, mille kaebaja vahetas toidu vastu.

2. Politseija Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Politsei andmebaasi kohaselt viibis kaebaja Vikerlase tänava jaoskonna arestikambris 31.10.2010 kl 00.20 kuni 01.11.2010 kell 10.00. Vikerlase tänava jaoskonna arestikambris on ihuhädade jaoks tõepoolest auk põrandas. Tegemist ei ole aga puudusega, vaid WC ongi selliselt ehitatud. Ruumis on puidust pink, millel on poroloonmadrats ning millel saab nii istuda kui magada. Madratseid puhastatakse ning vahetatakse vajadusel välja. Kuna tegemist on kambriga, kus hoitakse isikuid kinni lühiajaliselt, siis ei ole seal ka kraanikaussi.

Soovi korral antakse kinnipeetule pudeliga kraanivett. AS Tallinna Vesi kinnitusel on Tallinna kraanivesi ohutu. Ebaõige on väide, nagu ei oleks kaebajale süüa antud. Süüa antakse kõigile arestimajas viibivatele kinnipeetutele ning ei ole vähimatki põhjust, miks oleks kaebaja suhtes tulnud teha erand. Kaebaja viibis Vikerlase tänava arestikambris üksinda. Seega oli kaebaja ainukasutuses 4,10 m2 suurune kamber. Vikerlase tänava arestikambris on suitsetamine keelatud. Seega on kaebaja esitatud väited selle kohta, et ta paigutati suitsetajatega ühte kambrisse, paljasõnalised ja tõendamata.

Tallinna Arestimajas kinnipidamisel ei ole rikutud kaebaja õigusi. Arestimaja tingimused ei ole võrreldavad hotelli tingimustega, kuid üldjoontes on sealsed olmetingimused vastavuses kehtestatud nõuetega. Etteheited au ja väärikuse alandamise ning stressi põhjustamise kohta on põhjendamatud. On loomulik, et isik, kes esimest korda satub arestimajja, võib sellest minna stressi. Kaebajale antud tekk ja padi olid puhtad. Need puhastatakse alati enne uut kasutuselevõttu. Lõhn, mis kaebajat häiris, tulenes tõenäoliselt kasutatud pesuvahenditest.

Kambrid, kus kaebaja viibis, ei olnud ülerahvastatud. Kõikides kambrites, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe kinnipeetu kohta enam kui arestimaja sisekorraeeskirjas (ASKE) ettenähtud 2,5 m2. Kõikides kambrites on töötav ventilatsioon, seega on tagatud ka õhuringlus. Vaid kahel ööl viibis ruumipuuduse tõttu neljases kambris 5 inimest, kuid ka siis oli tagatud iga kinnipeetu kohta 2,5 m2 põrandapinda. Kõikides Tallinna Arestimaja kambrites on WC-d privaatsuse tagamiseks eraldatud muust kambriosast vaheseinaga. Vaheseina kõrgus on 120 cm ja laius 124 cm.

WC täielik muust kambrist eraldamine ei ole võimalik vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 4 tuleneva pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise nõude tõttu. Vale on kaebaja väide, nagu oleks eiratud tema laktoositalumatust. Kinnipeetu esmase tervisekontrolli kaardil ei ole tehtud vastavat märget. Ühtegi märget selle kohta, et kaebajal oleks laktoositalumatusest põhjustatud terviserikkeid, ei ole arestimajas oleku ajal kaebaja

3-13-821 4(10) ravikaardile tehtud. Ka ei ole täiendavaid kirjalikke kaebusi vastustaja andmebaasides registreeritud, mistõttu on kaebaja sellekohased väited paljasõnalised ja tõendamata. Kambrites, kus kaebaja viibis, suitsetati. Arestimajja vastuvõtmisel selgitatakse välja, kes kinnipeetutest suitsetab, ning paigutatakse suitsetajad ühte kambrisse, et mitte häirida mittesuitsetajaid, samas tagatakse suitsetajatele suitsetamise võimalus. Kaebaja näol oli tegemist suitsetajaga, mida kinnitab asjaolu, et abikaasa tõi talle arestimajja regulaarselt sigarette. Tulenevalt ASKE § 31 p-st 4 on arestimajas kinnipeetaval isikul õigus viibida soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus. Viidatud sätte sõnastusest tulenevalt on selle õiguse realiseerimise eelduseks vastava soovi avaldamine. Seega ei saa kinnipeetavaid sundida seda õigust kasutama. Vaatamata kaebuse esitaja väidetele, puuduvad vastustajal andmed, et kaebaja oleks arestimajas viibimise jooksul või pärast seda esitanud kirjalikke või suulisi kaebusi seonduvalt jalutamisega.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.01.2015 otsusega PJ kaebuse osaliselt ning mõistis PPA- lt PJ kasuks välja kahjuhüvitise mittevaralise kahju tekitamise eest summas 1500 eurot. Menetluskulud jättis halduskohus poolte endi kanda. Usutavaks ei saa pidada kaebaja väiteid, et 119 päeva jooksul ei vahetatud kaebaja voodipesu ühelgi korral. ASKE § 31 p-st 12 tulenes arestimajale kohustus võimaldada kaebajale kord nädalas puhas voodipesu. Sama säte kohustab arestimaja tagama kord nädalas kinnipeetavale sauna, vanni või dušši. Kaebaja on kinnitanud, et talle seda kord nädalas võimaldati, mistõttu ei saanud arestimaja voodipesu vahetamise kohustust eirata. Kaebaja ravikaardist ei nähtu, et kaebaja oleks arestimaja meditsiinitöötajale kurtnud lööbe tekkimist või et kaebajale oleks sellekohast ravi määratud. Kas kaebaja tekk oli 2010. aastal must või mitte, ei ole enam võimalik tõendada. Isegi juhul, kui eeldada, et kaebaja tekk oli must, ei ole tõendatud, et kaebajal oleks sellest mingeid tervisekahjustusi tekkinud – väidetava lööbe tekkimise kohta pole kaebaja esitanud ühtegi tõendit. Usutav on, et voodiriietel ning magamistarvetel võis olla iseloomulik lõhn, kuid seda eelkõige tulenevalt pesuvahendist (ning ka arestimajas olevast üldisest lõhnast), millega kaebaja polnud lihtsalt harjunud.

Kaebaja esmase tervisekontrolli kaardi nr 1597 kohta on kaebaja väitnud, et ta täitis selle kaardi koos meditsiinitöötajaga Tallinna Arestimajja saabumise järgselt. Nimetatud tervisekontrolli kaardile pole märgitud, et kaebajal oleks laktoositalumatus. Kaebaja väiteid, et peale seda, kui kaebaja oli meditsiinitöötajale laktoositalumatusest teatanud, selgitas viimane, et arestimajas ei pakuta kaebajale sobivat dieeti, ei saa pidada usutavateks. ASKE § 31 p 3 kohaselt oli kinnipeetul õigus saada arsti ettekirjutusel dieettoitu. Kui kaebaja oleks tõepoolest väitnud laktoositalumatust meditsiinitöötajale, siis oleks tulnud meditsiinitöötajal vastav ettekirjutus dieettoidu võimaldamiseks teha. Usutav on, et kui kaebaja pidi laktoositalumatuse korral sööma laktoosi sisaldavat toitu, võisid tal sellest tekkida kõhuvalud. Siiski puudub käesoleval juhul vastustaja tegevuses õigusvastasus, kuna pole tõendatud, et kaebaja teavitas meditsiinitöötajat laktoositalumatusest ja dieedi vajadusest ning neid asjaolusid ignoreeriti.

Kaebaja pole välja toonud, milline kinnipidamistingimus konkreetsemalt on psoriaasi levimist põhjustanud. Psoriaasi ägenemise põhjused võivad olla erinevad, mh stress ja suitsetamine. Kaebaja on kaebuses korduvalt viidanud, et arestimajades olnud halvad kinnipidamistingimused on temas tekitanud stressi. Seega saab eeldada, et kaebaja peab eelöeldut psoriaasi levimise põhjuseks. Psoriaasi ägenemist ei nähtu küll kaebaja terviseega ravikaardilt, kuid arvestades psoriaasi ägenemise põhjuseid, on eluliselt usutav, et psoriaas kaebajal arestimajas viibides ägenes. Isegi juhul, kui nentida, et kaebaja

3-13-821 5(10) kinnipidamistingimused ei olnud täielikult õiguspärased, puudub põhjuslik seos psoriaasi levimise ja õigusvastaste kinnipidamistingimuste vahel. Nimelt nähtub asja materjalidest, et kaebaja on suitsetaja ning ka suitsetamine võis põhjustada psoriaasi ägenemise. Seda, et kaebaja on suitsetaja, kinnitab vastustaja esitatud väljavõte kaebajale arestimajja saabunud pakkide sisust, millest nähtub, et OJ on kaebajale korduvalt sigarette toonud, ning Tallinna Vangla tervisliku seisundi kaardist, millel kaebaja on märkinud, et ta on 35 aastat suitsetaja olnud. Seega on usutav, et psoriaasi levimine võis olla põhjustatud kaebaja kinnipidamisest tingitud paratamatust ebameeldivusest ning suitsetamisest või nende kahe koosmõjust.

Kopsude ja hingamiselundite kahjustamise kohta pole esitatud kohtule ühtegi tõendit. Asjas puudub vaidlus, et kaebaja viibis suitsetajatega ühes kambris. Samas on selge, et pidevalt täissuitsetatud ruumis viibides võivad isiku kopsud ning hingamiselundid saada kahjustatud. Käesoleval juhul on aga tõendatud, et kaebaja on ka ise suitsetaja ning seetõttu paigutatigi kaebaja suitsetajatega ühte kambrisse. Seega ei ole kaebajat tema enda tahte vastaselt ega sunniviisiliselt suitsetajatega ühte kambrisse paigutatud, mistõttu puudub vastustaja õigusvastane tegevus. Isegi juhul, kui kaebaja ei soovinud suitsetajatega ühes kambris olla (mis on tõendamata), siis võib kaebaja väidetav tervisekahjustus olla tekkinud pigem sellest, et ta on

35 aastat suitsetaja olnud, mitte sellest, et ta pidi mõnda aega suitsetajatega ühes kambris olema.

Kaebaja leiab, et vastustaja on seadnud ohtu tema elu ja tervise, kuna ta oli paigutatud ühte kambrisse kinnipeetavatega, kes põdesid HIV-i, hepatiiti, tuberkuloosi ning kellel olid võõrutusnähud ja tõsised käitumishäired. Kaebaja pole välja toonud ühtegi konkreetset tervisekahjustust, mida talle kaaskinnipeetavad oleks tekitanud, nt füüsilisi kannatusi vms. Kaebaja väidab, et halbade kinnipidamistingimuste ning häirivate kaaskinnipeetavate tõttu ei saanud ta magada, tema enesetunne oli halb ja närvid läbi. Et kaebajat vaevas magamatus, kinnitab tema ravikaart, millest nähtuvalt kirjutati kaebajale korduvalt välja ravimit. Usutav ei ole, et kaaskinnipeetavate käitumine põhjustas kaebajal magamatust, kuna ei ole tõendatud kaebaja viibimine kirjeldatud isikutega samas kambris. Ka puudub õigusvastaste kinnipidamistingimuste ning kaebaja magamatuse vahel põhjuslik seos. Kaebaja magamatus oli tingitud pigem tema (esmakordse) kinnipidamisega kaasuvast ebameeldivusest, mitte halbadest kinnipidamistingimustest.

Kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema silmanägemine oli enne arestimajja saabumist -0,25 ja -0,75. Ka pole kaebaja kaebuses kordagi väitnud, et kambrites oli vähe valgust või oli halb valgustus või et ta pidi tihti sellises valguses silmi pingutama (nt lugema, kirjutama vms). Seega pole tõendatud kaebaja silmanägemise halvenemine ega vastustaja õigusvastane tegevus.

Kaebaja märgib, et tal tekkisid seljaja lihasevalu seoses vähese liikumisega ja liiga väheste jalutuskäikudega. Ka oli selle tõttu kaebaja üldine enesetunne halb. Õiguskantsleri nõunikud viisid 10.11.2010 läbi kontrollkäigu Tallinna Arestimajja. Selle põhjal koostatud kokkuvõtte ps 4.2 märgitakse, et arestimaja ülema kinnitusel tingib vahistatute suur arv raskusi arestimaja igapäevatöös, näiteks on keeruline tagada kõikidele kinnipeetutele jalutusvõimalust (kättesaadav http://oiguskantsler.ee/et). Vastustaja pole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kui palju ja millal kaebajat jalutuskäikudele lubati, kuigi kohus seda nõudis (22.05.2014 määrus, II kd tl 13-15). Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja ei avaldanud 119 päeva jooksul mitte kordagi jalutusvõimaluse kasutamiseks soovi. Vastustaja kohustus oli võimaldada kaebajal vähemalt 1 tund iga päev värskes õhus viibida (ASKE § 31 p 4) ning selle kohustuse täitmata jätmine on iseenesest õigusvastane. Samas ei ole kohtule esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et kaebajal oleks vähesest liikumisest tingituna tekkinud tervisekahjustus. Kui kaebaja

3-13-821 6(10) viidi Tallinna Arestimajast üle Tallinna Vanglasse 25.02.2011, ei kurtnud ta mitte ühegi tervisehäda üle.

Arestimajja saabudes pole kinnipeetavale ette nähtud hügieenipaki võimaldamist. Kinnipeetava hügieeni tagamiseks võimaldatakse kinnipeetul arestimajja saabudes ennast pesta (ASKE § 7 lg 1) ning seejärel on kinnipeetaval õigus kord nädalas käia saunas, vannis või duši all (ASKE §

31 p 12). Oma isikliku hügieeni eest hoolitsemise kohustus on kinnipeetul endal (ASKE § 32 lg 1 p 6) ning esmaseid hügieenitarbeid võib kinnipeetu saada paki teel (ASKE § 48 lg 1 p 2). Asja materjalidest nähtuvalt ongi hügieenitarbeid kaebajale pakiga saadetud (I kd tl 114). Kraanikausi, pesemisvõimaluste ning riiete puhastuse teenuse tagamise kohustust kambris pole ühegi õigusaktiga ette nähtud (ASKE § 10 lg 1 p-de 6-7 kohaselt tagatakse kambris pesemiskoht ja WC vaid võimaluse korral). Seega on vastustaja taganud kaebajale kõik õigusaktides ette nähtud võimalused hügieeni eest hoolitsemiseks, mistõttu pole tegemist olnud õigusvastaste kinnipidamistingimustega ning kaebaja inimväärikust pole alandatud. Kinnipidamise olemusest tulenevalt peavad kinnipeetavad taluma teatud piiranguid ja ebamugavusi, sh piiranguid pesemisvõimaluste ning hügieenitarvete osas.

Asjaolu, et kaebajale anti Vikerlase tänava jaoskonnas süüa alles 31.10.2010 kell 07.00, ei saa pidada õigusvastaseks. Toitlustamine arestimajas on korraldatud vastavalt arestimaja päevakavale (ASKE § 28 lg 1) ning kui kaebaja saabus arestimajja öösel (kell 00.20), siis on selge, et sellisel kellaajal arestimajas toitlustamist ei toimu. Kaebaja sai süüa esimesel võimalusel, st kell 07.00 hommikul. Et kaebajale pakuti räpast vett, ei ole usutav. Vastustaja sõnul anti kaebajale kraanivett. AS Tallinna Vesi kodulehe andmetel võib kraaniveel olla iseloomulik lõhn ning maitse, kuid tegemist on siiski joogikõlbliku veega. Seega polnud selles osas tegemist õigusvastase kinnipidamistingimusega.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt juhul, kui kambris viibib mitu isikut korraga, peab olema tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda iga inimese kohta, soovitatavalt aga

4 m2. Õige on vastustaja viide, et kinnipidamise ajal kehtinud ASKE § 9 lg 3 kohaselt pidi kinnipeetavatele olema kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja viide vangla sisekorraeeskirjale on asjakohatu, kuna kaebaja viibis arestimajas, mille sisekorda reguleerib ASKE. ASKE § 9 lg-t 3 tuleb koosmõjus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ning EIK praktikaga tõlgendada selliselt, et õiguspäraseks saab pidada olukorda, kus igale kinnipeetule on kambris tagatud 2,5 – 3 m2 põrandapinda üksnes siis, kui selline vähene ruum on kompenseeritud muude positiivsete kinnipidamistingimusega, nt on kinnipeetul võimalus rohkelt jalutada, arestimajas ringi liikuda vms. Vastustaja on pidanud sellise tõlgendusega arvestama, kuna EIK vastav praktika on pikaajaline. Samuti on Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) teinud Eestile mitmeid asjakohaseid ettekirjutusi. Kaebaja viibis 62 päeva 119- st kambrites, kus tal oli kasutada alla 3 m2 põrandapinda. Neid juhtumeid, kus kaebaja kasutuses oli 2,5–3 m2 põrandapinda, ei saa pidada õiguspärasteks ega inimväärseteks, kuna muud kambriega arestimaja tingimused ei ole sellist ruumipuudust kuidagi kompenseerinud.

Kaebaja märgib, et Vikerlase tänava jaoskonna arestikambris oli WC-ks kambri nurgas olev auk. Tallinna Arestimajas asus WC aga kambri välisukse kõrval, mis oli muust ruumist eraldatud ainult 1,2 m seinaga ning jättis vaate WC potile täiesti avatuks. Tuleb nõustuda vastustajaga, et VangS § 90 lg 4 nõuete täitmiseks on vajalik kinnipeetava jälgimine ka tuletis, kuid see on kindlasti võimalik vähem koormavate meetmetega kui tualeti täielik avatus (Vikerlase tänava jaoskonna arestikamber). Ka Tallinna Arestimaja WC on eraldatud üksnes

120 cm pikkuse vaheseinaga, mistõttu ei saa seda pidada eraldatud tualettruumiks. Samuti on CPT viidanud nii 2007. kui ka 2012. a aruannetes vajadusele Tallinna Arestimajas tagada täielik

3-13-821 7(10) eraldatus tualettruumides. EIK on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav, kuid tualettruumi avatust on EIK võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega.

Hinnates tuvastatud õigusvastaseid kinnipidamistingimusi (kaebajale ei tagatud õigust värskes õhus viibimiseks ettenähtud määras ning üle poole kinnipidamise ajast viibis kaebaja ülerahvastatud kambrites avatud WC-dega), ületasid need tingimused koosmõjus kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning selliseid kinnipidamistingimusi tuleb pidada inimväärikust alandavaks (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1). Kaebaja on kasutanud ka piisavalt õiguskaitsevahendeid õiguste rikkumise vältimiseks, esitades erinevate õigusvastaste kinnipidamistingimuste osas vastustajale vähemalt suusõnalisi avaldusi (RVastS

6 lg 3). Isegi juhul, kui nentida, et kaebaja pole avaldusi esitanud (puuduvad dokumentaalsed tõendid), mida ei saa pidada usutavaks, ei oleks RVastS §-des 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamine olnud tõhus, kuna vastustaja seisukohtadest nähtuvalt ei ole pidanud vastustaja ühtegi kinnipidamistingimust õigusvastaseks. Vastustaja on süüliselt hoidnud kaebajat õigusvastastes kinnipidamistingimustes vähemalt hooletuse vormis (VÕS §

104 lg 3). Vastustaja tegevus on olnud vastuolus imperatiivsete normidega ning seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri.

Võttes arvesse EIK asjakohast praktikat; kinnipidamise ajalist kestvust, mil kaebaja pidi õigusvastastest tingimustes viibima; kaebaja õiguste rikkumise intensiivsust ning nende kumulatiivset mõju (kaebaja kinnipidamistingimused varieerusid 119 päeva jooksul), on põhjendatud ja õiglane mõista kaebajale inimväärikuse alandamise eest hüvitiseks välja 1500 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. PJ palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 9. jaanuari 2015. a otsus tühistada ja rahuldada tema kaebus täies ulatuses.

Apellant ei ole väitnud, et tema voodipesu vahetati arestimajas 119 päeva jooksul ainult ühel korral ning arestimajas antud lina, padi koos püüriga ja tekk oleksid olnud räpased. Küll on apellant öelnud oma pöördumistes (16.04.2013, 30.04.2013, 13.05.2013, 29.11.2013 ja 27.01.2014), et Tallinna Arestimaja tekk oli tolmune ja padi haises. Vastustaja väide, nagu väljastatakse igale Vikerlase tänava arestikambris viibijale puhas tekk ja padi, ei ole tõene. Lööbe tuvastamata jätmine Tallinna Arestimaja meedikute poolt või selle ignoreerimine ei tõenda, et löövet polnud. Arestimajas piirdub meditsiiniline läbivaatus õe/velskri tasemega. Elektrooniline haiguslugude andmebaas puudub. Seda asendavad esmase tervisekontrolli ankeedid. Need on mõeldud inimeste lühiajaliseks viibimiseks neis tingimustes, mitte aga peaaegu ⅓ aastaseks kinnipidamiseks, nagu apellandi puhul. Arestimaja üldise lõhna kohta ei oska apellant muud lisada, kui et see koosnes suitsust ning pesemata kehadest ja riietest. Apellandil puudus igasugune põhjus oma laktoositalumatuse varjamiseks arestimaja meedikute eest. Ameerika Psoriaasi Assotsiatsiooni (American Psoriasis Association) veebilehekülg loetleb psoriaasi soodustavate tegevustena mh vähest õues/päikese käes viibimist, D-vitamiini puudust, vale toitumist, stressirohket elustiili, sigarettide/alkoholi tarbimist. Leevendavaks meetmeks aga tihedamat pesemist naturaalsete seepidega. Vaadates kinnipidamistingimusi kogumis (vähene õues viibimine, vale toitumine ja stress, harvad pesemisvõimalused), võib suure kindlusega väita, et psoriaasi ägenemine oli põhjustatud arestimajas valitsevatest kinnipidamistingimustest.

3-13-821 8(10)

Kohtu väide apellandi suitsetamise kohta on vale, vaatamata Tallinna Vangla meditsiinilisele ankeedile ja abikaasa toodud sigarettidele. Ankeedi valeandmetega täitmine oli tingitud trotsist. Kaebaja oli 2011. augustis paigutatud mittesuitsetajate kambrisse, sest ta oli ennast kirja pannud mittesuitsetajana. Selleks, et üle minna teise kambrisse, pidi apellant 2011. a augustis täitma vastava formulari, millega vabastas Tallinna Vangla vastutusest, kuna teine kamber oli mõeldud suitsetajatele.

Kohus on leidnud, et oma isikliku hügieeni eest hoolitsemise kohustus on kinnipeetaval endal ning hügieenipaki võimaldamist pole arestimajja saabumisel ette nähtud. See seisukoht on vastuolus CPT 2003, 2005 ja 2009. a raportites toodud ettekirjutustega, eriti varatute isikute puhul.

PPA on kohtule esitanud valeandmeid kambri pindalade kohta. Nimelt on sanitaarsõlme alune pind mitte 0,39 m2, vaid 1,6 m2 (1,24 m × 1,3 m). Samuti on ühe nari alune pind 1,6 m2 (2 m × 0,8 m). Seega on vabaks liikumiseks ettenähtud põrandapinna järgi ainukeseks kvalifitseeruvaks kambriks kamber nr 23, kui seal viibisid 2 kinnipeetavat ning seega tuleks

119 päevast lahutada 11,5 päeva, saades tulemuseks 107,5 päeva. Kuid seegi on vale, sest VangS § 45 reglementeerib väga täpselt kambri sisustuse, valgustuse jms. Ükski kamber, milles kaebaja viibis, ei vastanud neile nõudmistele. Seega olid kõik 119 päeva kinnipidamist õigusvastased. Sündinud kahju oli osaliselt põhjustatud PPA ametnike tegevusetusest, kes oleksid pidanud kaebaja koheselt Tallinna Vanglasse saatma, et seal saada õiget toitu ja paremaid kinnipidamistingimusi. Selle asemel allusid arestimaja töötajad Keskkriminaalpolitsei korraldusele, jättes kaebaja nende meelevalda pikaks ajaks. Niisugune käitumine on otseses vastuolus CPT nõuetega (vt CPT raport 23.11.2012 p. II).

Apellant palub kohtul välja nõuda järgmised tõendid: apellandi toimiku väljavõte Tallinna Vanglast, millest nähtub, et apellant on mittesuitsetaja (vastav kaart täideti 2011. a augustis üleminekul kambrist 245 kambrisse 218); dr Palumaa poolt väljastatud prillide retsept; dr. Maigre väljastatud tõend Tallinna Vanglas mittevillase teki lubamise kohta, mis on väljastatud ajavahemikul detsember 2014 – jaanuar 2015; dr Maigre väljastatud psoriaasi näidustusel lisapesemist lubav tõend.

5. Politseija Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses PJ apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata. Kaebaja 30.09.2013 esmase tervisekontrolli kaardilt nr 1597 nähtub, et arestimajja saabudes kannatas apellant erinevate terviserikete all, seega ei ole õiged apellandi väited, et ainuüksi ebamugavate kinnipidamistingimuste tagajärjeks oli tema tervisliku seisukorra halvenemine. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kaebaja teadvalt esitanud valeandmeid, märkides ennast vastavalt suitsetajaks või mittesuitsetajaks, mistõttu on tema seisukohad selles osas ebausaldusväärsed. Kaebus on esitatud mitu aastat pärast väidetavate rikkumiste toimepanekut ning on kantud ennekõike sarnastes kohtuasjades kinnipeetavate kasuks tehtud kohtuasjadest, mitte aga kaebaja üleelamistest. PPA jääb varem esitatud seisukohtade juurde.

6. Politseija Piirivalveamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega rahuldati PJ kaebus osaliselt, ning teha uus otsus, millega mõista PJ kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja mitte rohkem kui 1 euro ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli alla 3 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. Arvestades, et asjas ei ole tuvastatud kinnipidamistingimuste tõttu kaasnenud negatiivseid tagajärgi kaebaja tervisele, on tegemist kaebusega, mis vastab n-ö miinimumnõuetele. Kaebaja on iseenda üleelamiste kirjeldamise asemel tuginenud kohtupraktikale sarnastes asjades. Rahalise hüvitise määramisel

3-13-821 9(10) tuleb arvestada ka seda, et kaebaja on sattunud arestimajja oma õigusvastase käitumise tagajärjel ning arestimajas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltus ennekõike tema poolt toime pandud süülistest tegudest.

7. PJ vaidleb kirjalikus vastuses Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata. Kaebaja on oma seisukohad esitanud apellatsioonkaebuses ning jääb nende juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt analüüsida hüvitise suuruse põhjendatust. Muus oas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei korda neid.

9. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks. Tõendid soovib kaebaja esitada selleks, et vastata halduskohtu etteheitele, mille kohaselt ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et enne arestimajja saabumist oli tema silmanägemine - 0,25 ning -0,75. Ringkonnakohus on seisukohal, et sõltumata tõendite esitamisest ei saa pidada eluliselt usutavaks, et arestimajas viibitud 62 päeva tõttu tema silmanägemine halvenes. Kaebaja ei väitnud kaebuses, et kambrites oli vähe valgust. Arestimajas viibitud ajavahemik on liiga lühike, järeldamaks otsest negatiivset mõju kaebaja nägemisteravusele.

10. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kambri pinnast tuleb maha arvata kogu sanitaarsõlme alune pind (1,6 m2), mitte üksnes WC-poti ja kraanikausi alune pind (0,39 m2). Kuigi WC oli muust ruumist eraldatud 120 cm kõrguse seinaga, ei saa sanitaarnurka olemuslikult pidada selliseks ruumi osaks, mida võib arvata eluruumi hulka. Põhjendatud ei ole ruumi pindalast maha arvata mööbli alust pinda. Samas tuleb hüvitise suuruse arvestamisel silmas pidada, et Euroopa Inimõiguste Kohus on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale sellistes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla

3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumist (vt EIK 05.04.2012 otsus asjas 8968/08 Jirsak vs Tšehhi). Ringkonnakohtu arvestuse alusel viibis kaebaja kambrites, kus vaba pinda oli ühe kinnipeetava jaoks vähem kui 3 m2 (kambri pindala – sanitaarnurga pindala), järgmiselt: kambris 20 01.11.2010-06.11.2010, s.o 6 päeva (kambripind ühe kinnipeetava kohta 2,57 m2); kambris nr

18 15.11.2010-13.12.2010, s.o 29 päeva (kambripind ühe kinnipeetava kohta 2,37 m2); kambris nr H5 31.01.2011-25.02.2011, s.o 26 päeva (kambripind ühe kinnipeetava kohta 2,82 m2, neljal päeval 2,26 m2). Kokku viibis kaebaja eelnimetatud kambrites 61 päeva. Lisaks eelnevale viibis kaebaja vahepealsetel perioodidel kambrites, milles oli pinda ühe kinnipeetava kohta üle 3 m2, kuid kus muud kinnipidamistingimused olid samad (avatud WC, jalutamise piiramine). Sellistes tingimustes viibis kaebaja 60 päeva.

11. Kohtupraktika hüvitise suuruse osas on üheselt välja kujunemata. Hüvitise suuruseks on erinevates kohtuvaidlustes arvestatud 2-14 eurot ühe ööpäeva kohta. Hüvitise suurus on sõltunud eelkõige rikkumiste intensiivsusest ning kinnipidamise kestvusest. Antud juhul on kaebaja õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibinud 121 päeva, millest 61 päeva on rikkumine olnud küllaltki intensiivne. Eelnevat arvestades ei ole alust pidada halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitist põhjendamatult suureks.

3-13-821 10(10)

12. Ringkonnakohus jätab mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets