2-14-55321/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. mai 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-55321

Tsiviilasi

G.H. hagi M.V. vastu elatise vähendamiseks ning M.V.

vastuhagi G.H. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

718,20 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. novembri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.V. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja/vastuhagis hageja): M.V. (isikukood:

XXX); seaduslik esindaja H.V. , lepinguline esindaja

Martin Pedosk

Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja): G.H. (isikukood:

XXX); esindaja Marina Kelpman

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsiooonkaebus rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 27. novembri 2014 otsus muutmata.

2. Jätta tähelepanuta kostja poolt 17. märtsil 2015

ringkonnakohtule esitatud kriminaalasja nr 12260104602

toimikust järgmised hagejat puudutavad dokumendid:

ringkonnaprokuröri Tatjana Tamme 23. veebruari 2015

kiri nr 12260104602 "Vastus taotlusele"; 28. augusti 2013

kahtlustatava ülekuulamise protokoll; G.H. SEB Pank

AS-i arveldusarve väljavõtted perioodi 11. aprill 2011 – 28.

august 2013 ja 17. mai 05 – 16. november 2012 eest; Tartu

Maakohtu 3. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 2-14-

52408; G.H. karistusregistri väljavõte; tööandjate päring;

kohtutäiturite nõuete väljavõte; Eesti Töötukassa 14.

novembri 2012 kiri nr 7-4/16444 "Vastus infopäringule".

3. Jätta tähelepanuta hageja poolt 13. aprillil 2015

ringkonnakohtule

esitatud

menetluskulude

nimekiri

tsiviilasjas nr 2-14-6122.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. G.H. (hageja) esitas 1. augustil 2014 hagi M.V. (kostja) vastu elatise vähendamiseks.

Hagiavalduse kohaselt tasub hageja 11. aprilli 2011 Tartu Maakohtu määrusega kinnitatud

kompromissi alusel kostjale igakuiselt elatist 191 eurot kuus. Hageja on majanduslikes raskustes

ega ole võimeline maksma kompromissis nimetatud elatist. Hageja töötab poole kohaga Transport

Ehituse OÜ-s igakuise töötasuga 333,60 eurot. Hagejal takistab töökohta leida asjaolu, et ta on

kriminaalkorras karistatud. Hagejal on lisaks kostjale ka teine laps - L.H. (sünd. 5. detsembril

2011). Hageja palub vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra 191 eurolt 87,75

euroni kuus. Kostja väide, et hageja tegeleb ebaseadusliku sealiha müügiga, on vale. Hageja

vanemate talu päris hageja õde ning hageja õele kuuluv vara ei ole elatise suuruse arvestamisel

määrav.

Kostja vaidles hagile vastu ning esitas 2. septembril 2014 vastuhagi, milles palus mõista hagejalt

välja elatis perekonnaseaduses sätestatud määras alates 1. jaanuarist 2015. Kostja väitel ei ole

hageja majanduslik seis halvenenud. Hageja soovib varjata oma tegelikke sissetulekuid, hageja ja

tema abikaasa kulud ületavad nende sissetulekuid. Hageja tegeleb mitteametlikult sealiha

müügiga, hageja võime töötada ei ole muutnud. Hageja abikaasale kuulub korter, mis on välja

üüritud. Hageja vanematel oli vara, mille pärijaks võib-olla hageja. Hageja esitatud tööleping on

formaalne ning ei näidata tema sissetulekut. Hagejal on elatise maksmisel tekkinud

märkimisväärne võlg, mis on 3. juuni 2014 seisuga 7 449 eurot. Täitemenetluses on selgunud, et

hagejal puudub töökoht ning sotsiaalmaksuga maksustatav väljamakse perioodil juuni 2011 kuni

5. veebruar 2014. Arved kõikides pankades on arestitud, kuid arvetele pole raha laekunud. Hageja

suhtes on algatatud kriminaalmenetlus lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise tõttu. Hageja ja

tema tolleaegne elukaaslane, nüüdseks abikaasa D.H. , sõlmisid 22. juunil 2011 notariaalselt

tõestatud korteriomandi ja kinnistu müügilepingu ning asjaõiguslepingu, mille esemeks oli

hagejale kuuluvad kinnisasjad. Kostja leidis, et tegemist on tagasivõidetava tehinguga ning esitas

Tartu Maakohtule tagasivõitmise hagi tsiviilasjas nr 2-14-6122.

MAAKOHTU LAHEND

2. Tartu Maakohus rahuldas 27. novembri 2014 otsusega hagi osaliselt ning jättis vastuhagi

rahuldamata. Maakohus määras G.H. tasuda alates 1. detsembrist 2014 M.V. ülalpidamiseks

igakuiselt 111,20 eurot. Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette M.V. seadusliku esindaja H.

V kontole nr XXX. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 77% kostja ja 23 % hageja kanda ning

kostja menetluskulud tema enda kanda.

Maakohus leidis, et hageja elatise vähendamise nõue tuleb PKS § 102 lg 2 alusel rahuldada

osaliselt. PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tuleb vanemal kasutada tema käsutada olevaid vahendeid

enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Hageja väitel on tema igakuine sissetulek 333,60 eurot,

ning kohtule esitatud töölepingu (tl 87) kohaselt töötab hageja autojuhina alates 1. juulist 2014

põhipalgaga 400 eurot (bruto) kuus. Maakohus leidis, et ainuüksi vähetasustav töö või töö

puudumine ei saa olla aluseks vanemalt tema lapse ülalpidamiseks määratava igakuise elatise

vähendamisel. Maakohus luges PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi põhjendatuks vähendada

elatist alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kuna hagejal on ka teine alaealine laps, kes

miinimummääras elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist

saav laps. Arvestades seda, et hageja peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks võrdselt ning hageja neto sissetulek on 333,60 eurot, tuleb kostja igakuiseks

elatiseks määrata 111,20 eurot.

Maakohus jättis kostja vastuhagi elatise suurendamiseks rahuldamata. Maakohus jättis kostja

taotlused hageja abikaasa ning tema perekonnaliikmete vara ning sissetulekute kohta

informatsiooni

saamiseks

rahuldamata,

kuivõrd

hageja

uuel

abikaasal

ning

tema

perekonnaliikmetel ei ole kohustust kostjat ülal pidada. Maakohus leidis, et hageja võimalikud

varalised tehingud ülalpidamiskohustuse täitmise vältimiseks ei ole praeguse tsiviilasja esemeks.

Juhul, kui erinevate kohtumenetluste käigus selgub, et hagejal on vara, mille arvelt saaks ta täita

ülalpidamiskohustust, saab kostja TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel esitada hageja

vastu nõude elatise suuruse muutmiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3. M. M. V esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Maakohtu 27. novembri 2014 otsus täielikult ning saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks; või tühistada Tartu Maakohtu 27. novembri 2014 otsus täielikult ning teha asja

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta G. H hagi M.V.

vastu täielikult rahuldamata, rahuldada M.V. vastuhagi ning jätta maa- ja ringkonnakohtu

menetluskulud G. H kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud PKS § 102 lg-t 2. Vastustaja majanduslik olukord ei anna

alust elatist vähendada. 14. novembri 2014 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-6122 on sama kohtunik

leidnud, et vastustajal on vara. Tartu Maakohus rahuldas 14. novembri 2014 otsusega tsiviilasjas

nr 2-14-6122 H. V hagi vastustaja ja D.H. i vastu vara tagasivõitmiseks täitemenetluses ning

tunnistas kehtetuks vastustaja ja D. H vahel 22. juulil 2011 sõlmitud korteriomandi ja kinnistu

müügilepingu ning asjaõiguslepingu. Kohtunikule oli teada, millise otsuse ta 14. novembril 2014

tegi. Vastustaja omab üüritulu XXX Tartus asuva korteriomandi välja üürimisest. Tööleping

vastustaja ning OÜ Piho Transport ja Ehitus vahel on formaalne, et näidata vastustajale

minimaalset sissetulekut;

2) on maakohus rikkunud otsuse põhjendatuse nõuet, jättes apellandi vastuväiteid kohtuotsuse

tegemisel käsitlemata ning arvestamata ja hinnates tõendeid ebaõigesti;

3) on varaliselt vähem kindlustatud elatist saav apellant, mitte vastustaja uus laps L.H. . Vastustaja

on kuni apellatsioonkaebuse esitamiseni maksnud elatist 142,30 eurot, kusjuures enne

27. novembri 2014 kohtuotsust üksnes 30 eurot;

4) ei ole maakohus põhjendanud, miks apellandi vastuhagi elatise suurendamiseks tuleb jätta

rahuldamata;

5) ei ole maakohus kooskõlas TsMS § 438 lg-ga 1 analüüsinud kõiki vastustaja nõudeid elatise

vähendamiseks. Vastustaja esitas hagi temalt välja mõistetud elatise määra vähendamiseks kahel

alusel: vastustaja töötasu suurust ning teise lapse huve arvestades. Maakohus ei ole 27. novembri

2014 kohtuotsuses teinud otsust vastustaja majandusliku olukorra halvenemise osas.

4. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata. Vastustaja palub kõik menetluskulud jätta apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) on PKS § 102 lg 2 kohaldamine põhjendatud. Vastustajal puudub vara, mille arvelt nõuet täita.

Ükski apellandi väide vastustajal vara olemasolu kohta ei ole tõendatud. Vastustaja on tsiviilasja

nr 2-14-6122 kohtuotsuse vaidlustanud, mistõttu ei oma tähtsust käesoleva tsiviilasja kohtuotsuse

tegemise ajaline faktor. XXX korter on võõrandatud vastustaja abikaasa lahusvarasse, mistõttu ei

saa vastustaja antud korterilt mingisugust tulu;

2) on vastustaja oma sissetuleku tõendamiseks esitanud töölepingu, millest tulenevalt töötab ta

poole kohaga OÜ-s Piho Transport ja Ehitus. Vastustaja on teinud kõik võimaliku selleks, et tema

majanduslik olukord paraneks;

3) ei hoidu vastustaja elatisraha maksmisest kõrvale, vaid soovib, et see oleks mõistlikus suuruses,

arvestades vastustaja madalat sissetulekut. Asjaolu, et vastustaja soovib maksta elatisraha tõendab

asjaolu, et pärast maakohtu otsuse tegemist tehti vastustaja abikaasa poolt ülekanne apellandi

seaduslikule esindajale. Apellandi väide, et tegelikult varaliselt vähem kindlustatud on apellant

ise, mitte vastustaja uus laps, on väär. Vastustaja maksab apellandile 111,20 eurot kuus, järelikult

jääb vastustajal oma pere ja enese ülalpidamiseks 222,40 eurot;

4) on maakohus põhjendanud vastuhagi rahuldamata jätmist. Nii hagiavalduse, kui ka vastuhagi

seisukohad kattusid mõlemal poolel suurel määral, mistõttu oleks ebaökonoomne kirjutada kaks

sarnast lahendit;

5) hindas maakohus nii apellandi kui ka vastustaja tõendeid ja väiteid, ent apellandi tõendid ei

olnud usaldusväärsed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

27. novembri 2014 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu 27. novembri 2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes

esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6

vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

6. Maakohus on õigesti kohaldanud PKS § 102 lg-t 2 ning apellandi vastupidine seisukoht on

alusetu.

Vastavalt PKS § 102 lg-le 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutuses olevaid

vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski

vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks

võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps.

Maakohus on õigesti jätnud elatise suuruse määramisel arvestamata asjaoludega, mis võivad

tuleneda tsiviilasjas nr 2-14-6122 tehtavast kohtuotsusest (kui see jõustub). Käesolevas tsiviilasjas

vaidluses elatise suuruse üle ei saa tugineda sellisele hageja varalisele seisundile, mis võib tal

tekkida siis, kui tsiviilasjas nr 2-14-6122 tehtav kohtuotsus jõustub. Ringkonnakohus märgib, et

tsiviilasjas nr 2-11-6122 on lahendamisel H.V. i hagi G.H. ja D.H. i vastu vara tagasivõitmiseks

täitemenetluses ning see on seotud täitemenetluses täitmisel oleva ja sissenõutavaks muutunud

elatise nõudega. Iseenesest on võimalik, et juhul, kui täitemenetluses toimub vara tagasivõitmine

ning tagasivõidetud kinnisasja müügist saadud tulemist rahuldatakse täitmisel olev nõue, siis jääb

pärast nõude rahuldamist tulemist mingi osa hagejale (s.o G.H. e) ning seetõttu

paraneb tema varanduslik olukord. Samas aga on praegu selline hageja varandusliku seisundi

paranemine oletuslik ja seda ei ole võimalik arvestada elatise suuruse määramisel.

7. Alusetu on apellandi väide, et hageja omab üüritulu XXX Tartus asuva korteriomandi välja

üürimisest. Hageja ei ole korteriomandi, asukohaga XXX Tartu, omanik. Ringkonnakohus selgitas

käesoleva otsuse p-s 6, et tsiviilasjas nr 2-14-6122 tehtava kohtuotsuse jõustumisel saaks hageja

korteriomandi omanikuks ning eelduslikult toimub korteriomandi müük täitemenetluses.

Asjakohatu on H. V arveldusarve väljavõte (tl 60-63), mille kohaselt on XXXX korteri üürnik

tasunud H. V arveldusarvele üüri 11.02.2010, 08.03.2010, 06.04.2010 ja 24.05.2010. Nimetatud

tõend ei tõenda üüritulu saamist hageja poolt käesoleval ajal (hageja ei ole korteri omanik, ta on

müünud nimetatud korteriomandi 22.07.2011 D. H). Samuti ei lükka see ümber hageja väidet, et

XXX Tartu korteris elab tema abikaasa täisealine tütar.

8. Millegagi ei ole tõendatud apellandi väide, et tööleping hageja ning OÜ-u Piho Transport ja

Ehitus vahel (tl 87-88) on formaalne. Asjaolu, et kostjal on kahtlus töölepingu kehtivuse osas ei

tähenda seda, et tööleping on näilik, töölepingu näilikkuse kohta asjas tõendid puuduvad.

9. Apellandi väitel on maakohus rikkunud otsuse põhjendatuse nõuet, jättes apellandi vastuväiteid

kohtuotsuse tegemisel käsitlemata ning arvestamata ja hinnates tõendeid ebaõigesti.

Maakohtu poolt väidetav tõendite ebaõige hindamine ei tähenda seda, et maakohtu otsus ei vastaks

TsMS § 442 lg-le 8. Apellant ei ole oma apellatsioonkaebuses täpsustanud, millised tõendid on

maakohus jätnud analüüsimata, samuti ei selgu, milliste kostja faktiliste väidete osas ei ole

maakohus põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu.

Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt tõendab seda, et hageja varjab oma sissetulekut,

järgmised asjaolud:

1) hageja ja tema abikaasa kulud ületavad tulusid;

2) hageja maksab pangale eluasemelaenu, kuid tal ei ole endal kinnisvara ja kohustatud

isikuks on D. H,

3) hagejat esindab advokaadibüroo mitmes pooleliolevas vaidluses;

4) hageja abikaasa D. H on töötu, kuid laps käib lasteaias, lapse lasteaeda mitteviimisel hoiaks

hageja kokku 30 eurot;

5) hageja tegeleb sealiha müümisega.

Ringkonnakohus leiab, et eelnevalt nimetatud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et hageja

varjab oma sissetulekuid. Õige on siinkohas maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud oma

väiteid hageja tegelemise kohta sealiha müügiga ja sellest tegevusest tulu saamist. Asjaolu, et

hageja perekonna kulud ületavad tulusid, ei anna alust kindlalt väite, et hageja varjab sissetulekuid,

sest vajaliku sissetuleku puudumisel võib isik võtta kolmandalt isikult laenu, teda võivad toetada

lähedased vms. Hageja väitel ei maksa tema eluasemelaenu, laenukohustus on abikaasal, ning

samuti ei maksa ta advokaadibüroole. Hageja väiteid kinnitab tema suhtes toimuv täitemenetlus,

mille käigus kostja enda väitel (tl 125) on selgunud, et Maksu- ja Tolliameti andmetel puudus

hagejal töökoht ning sotsiaalmaksuga maksustatav väljamakse perioodil juunis 2011 kuni

5. veebruar 2014. Kohtutäitur on hageja kontod arestinud ning neile ei ole raha laekunud.

Arusaamatu on apellandi seisukoht, et kuna hageja abikaasa D. H on töötu, siis ei peaks laps

lasteaias käima ja hageja hoiaks kokku 30 eurot.

10. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kuna hageja sissetulek kuus töötasuna on 400 eurot ja ta ei

ole

otsinud

tasuvamat

tööd,

siis

on

tema

tegevus

vaadeldav

soovina

vabaneda

ülalpidamiskohustuse täitmisest ja viia see miinimumini. Siinkohal ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et arvukas kriminaalkorras karistamine võib mõjutada hageja võimalusi leida

tasuvamat tööd. Juhul, kui hageja varanduslik seisund paraneb (sh leiab tasuvama töökoha), võib

kostja taotleda elatise suuruse muutmist (TsMS § 459).

11. Apellandi väitel on maakohtu põhjendused vastuhagi rahuldamata jätmise osas ebapiisavad ja

sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi

seisukohaga. Antud asjas oli esitatud hagi kompromissiga kokkulepitud (Tartu Maakohtu

11.04.2011 määrus tsiviilasjas nr 2-10-65669, tl 41-42) elatise vähendamiseks ning vastuhagi

elatise suurendamiseks, s.o tegemist on teineteist välistavate hagidega ning ühe hagi rahuldamine

välistab teise rahuldamisega. Seega põhjendused, mis antud asjas tingivad hagi osalise

rahuldamise, välistavad vastuhagi rahuldamise ning seetõttu on alusetu apellandi väide, et

maakohus ei ole põhjendanud vastuhagi rahuldamata jätmist.

12. Arusaamatu on apellandi väide, et maakohus ei ole kooskõlas TsMS § 438 lg-ga 1 analüüsinud

kõiki hageja nõudeid elatise vähendamiseks. Hageja on esitanud hagi elatise vähendamiseks ning

hagi aluseks olevate asjaoludena on ta esile toonud sissetuleku suuruse muutumise ning teise lapse

huvide arvestamine. Hageja nõudeks on olnud Tartu Maakohtu 11.04.2011 määrusega tsiviilasjas

nr 2-10-65669 kinnitatud kompromissi järgse elatise suuruse vähendamine ning selle hageja nõude

kohta on maakohus otsuse teinud. Samuti on maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud hagi

aluseks olevaid asjaolusid.

13. Apellant esitas 17. märtsil 2015 ringkonnakohtule kriminaalasja nr 12260104602 toimikust

järgmised vastustajat puudutavad dokumendid: ringkonnaprokuröri Tatjana Tamme 23. veebruari

2015 kiri nr 12260104602 "Vastus taotlusele", 28. augusti 2013 kahtlustatava ülekuulamise

protokoll, vastustaja SEB Pank AS-i arveldusarve väljavõtted perioodi 11. aprill 2011 – 28. august

2013 ja 17. mai 05 – 16. november 2012 eest, Tartu Maakohtu 3. juuni 2014 kohtumäärus

tsiviilasjas nr 2-14-52408, vastustaja karistusregistri väljavõte, tööandjate päring, kohtutäiturite

nõuete väljavõte, Eesti Töötukassa 14. novembri 2012 kiri nr 7-4/16444 "Vastus infopäringule"

ning taotleb viidatud tõendite toimiku materjalide juurde võtmist.

Ringkonnakohus jätab apellandi poolt 17.03.2015 esitatud tõendid TsMS § 652 lg 4 tähelepanuta,

sest nimetatud tõendid on esitatud hilinemisega. Samuti on tegemist asjakohatute tõenditega TsMS

§ 238 lg 1 mõttes.

14. Samuti jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 ja § 238 lg 1 alusel tähelepanuta hageja poolt

13. aprillil 2015 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja tsiviilasjas nr 2-14-6122.

15. Kuigi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis arvestades asjaolu, et apellant on vastustaja

laps ja tegemist on elatise nõudega, jätab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel

poolte endi kanda.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja

jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Kuna antud tsiviilasjas on tehtud otsus enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude rahalisel

kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest. Maakohus saab

siinkohal arvestada apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise

taotluse ning menetluskulude nimekirjaga.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi/ Üllar Roostoja Viivi Tomson