3-15-1237/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 15.05.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1237 Haldusasi A.E.u taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks Menetlustoiming Esialgse õiguskaitse taotluse ja menetlusabi taotluse lahendamine Resolutsioon

1. Vabastada A.E. esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest.

2. Jätta A.E.u esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Saata määruse ärakiri Tallinna Vanglale, Rahandusministeeriumile ning taotluse esitajale. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p 2 (esialgne õiguskaitse) peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 252 lg 7; § 204 lg 2). Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1; § 204 lg 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 14.05.2015 saabus Tallinna Halduskohtule A.E.u esialgse õiguskaitse taotlus, milles A.E. nõuab Tallinna Vangla 12.05.2015 käskkirja nr 5-2/644 täitmise peatamist. Koos taotlusega esitas A.E. ka menetlusabi taotluse (esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivust vabastamiseks). Taotluse kohaselt on A.E. (edaspidi ka taotleja) esitanud Tallinna Vangla 12.05.2015 käskkirja nr 5-2/644 peale ka vaide.

2. Tallinna Vangla 12.05.2015 käskkirjaga nr 5-2/644 karistati A.E.ut vangistusseaduse § 67 p-i 1 sätestatud nõude rikkumise eest 8 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt ei täitnud A.E. vanglateenistuse ametniku korraldust (kustutada kambri laevalgustus).

3. 14.05.2015 kohtunõudega palus kohus Tallinna Vanglal esitada omapoolne seisukoht A.E.u esialgse õiguskaitse taotluse osas.

4. Vangla kohtu poolt antud tähtaja jooksul oma seisukohta ei esitanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED I Menetlusabi taotlus

5. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 6 kohaselt tuleb halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot.

6. HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt on menetlusabi riigipoolne abi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabina võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest.

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi, kui selle taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 111 lg 3 järgi ei anta isikule menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

8. Seega tuleb kohtul esmalt hinnata taotleja maksejõulisust. Taotleja maksejõulisuse hindamisel peab kohus HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt võtma aluseks taotleja taotlusele eelneva nelja kuu sissetulekud, arvutama nendest maha kulutused ning seejärel jagama saadud summa neljaga ja korrutama kahega

9. A.E.u K-Raha väljavõttest nähtub, et taotleja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline esialgse õiguskaitse taotluselt 15 euro suurust riigilõivu tasuma. Ajavahemikul 12.01.2015 – 12.05.2015 on taotleja sissetulekuks olnud ülekanded lähedastelt kokku summas 9 eurot, milles on tehtud kinnipidamisi nõuete fondi kogusummas 4,50 eurot ja kinnipidamisi vabanemisfondi kogusummas 1,80 eurot ning võetud tasu elektrienergia eest summas 5,13 eurot. Taotluse esitamise hetkel oli A.E.u kontol 0,24 eurot vabu vahendeid. Nendest andmetest lähtudes tuleb taotlejat maksejõuetuks pidada. Samuti puuduvad antud juhul muud HKMS §-s 112 sätestatud füüsilisele isikule menetlusabi andmist välistavad asjaolud. Seega tuleb A.E.u menetlusabi taotlus rahuldada ning vabastada ta esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest.

II Esialgse õiguskaitse taotlus

10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kui seadus annab isikule õiguse esitada halduskohtule kaebus muul alusel kui enda õiguste kaitseks, võib esialgset õiguskaitset kohaldada, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama sätte lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal ning lg 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. HKMS § 249 lg 4 sätestab, et esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld, samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kehtivad kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni. Vaidemenetluse käigus tehtud esialgse õiguskaitse määrus kehtib kuni: 1) vaide esemeks olevas nõudes halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni, kui selle tähtaja jooksul kaebust ei esitata; 2) kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni, kui vaide esemes olevas nõudes esitatakse tähtaegselt halduskohtule kaebus. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse ettenähtavaid tagajärgi. Riigikohus on 21.12.2001 määruses nr 3-3-1-67-01 märkinud, et esialgse õiguskaitse eesmärk on vältida kaebaja olukorra halvenemist kohtumenetluse ajal ja tagada kohtuotsuse täitmine. Vaidemenetluse osas oleks analoogselt tegemist olukorraga, kus isiku seisund võib vaidemenetluse ajal halveneda.

11. HKMS § 251 lg 1 p-i 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. Käesoleval juhul taotleb A.E. Tallinna Vangla 12.05.2015 käskkirja nr 5-2/644 täitmise peatamist.

12. A.E. selgitab taotluses 12.04.2015 õhtul laevalgustuse kustutamisega seotud asjaolusid. A.E.u väitel istus ta kambris asuva laua taga, seljaga ukse poole ja „sodis pastakaga paberisse“. Taotleja sõnul avati seejärel uks ning vanglateenistuse ametnik käskis korduvalt tule välja lülitada (A.E.u taotluse kohaselt ütles ametnik „Tuli surnuks!“ ning „Kas ei saanud aru või, ma ütlesin tuli surnuks!“). Kui keegi tuld ei kustutanud, olevat ametnik A.E.u poole pöördunud ning käskinud tule ära kustutada. Keegi kinnipeetavatest tuld ei kustutanud, olevat valvur vanemvalvuri kutsunud, kes siis väidetavalt kambrisse tuli, „näod üle luges“ ja kambrist lahkudes tule kustutas.

13. A.E. on seisukohal, et laevalgustuse väljalülitamise kohustus on vanglateenistuse ametnikel, ükski õigusakt ei sätesta laevalgustuse põlemise keeldu öörahu ajal kella 22.08 paiku ning vanglateenistuse ametniku korraldus „tuli surnuks lasta“ ei olnud seaduslik. Taotleja väitel „ei saanud [ta] rikkuda vangla sisekorraeeskirju ja ammugi ei saa rääkida allumatusest“. Lisaks ei ole A.E. enda sõnul „kohustatud tegema tööd, mis on pandud tegemiseks valvuritele“.

14. Esialgse õiguskaitse taotluse kohaselt puuduvad käskkirjas selged kaalutlused ja põhjendused karistuse valikul. Käskkirjast ei nähtu, kuidas A.E.u allumatus seadis ostu vangla julgeoleku. A.E.u hinnangul on väide, et tule „mittesurmamine“ nõrgendab distsipliini ning on ohuks vanglasüsteemi julgeolekule, kummaline. Samuti on karistus määratud „otsitud põhjustel“.

15. Riigikohtu 17.06.2004 määruses haldusasjas nr 3-3-1-17-04 on kohus leidnud: „Esialgse õiguskaitse kohaldamine on sisuliselt eelhinnang kaebuse põhjendatusele. Esialgset õiguskaitset on võimalik kohaldada, kui kohtu arvates on olemas suur õiguslik tõenäosus rahuldada kaebus. Samas kohaldatakse esialgset õiguskaitset sageli olukorras, kus faktilised asjaolud ei pruugi olla lõpuni selged. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub kindlasti alus, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu.“

16. Käskkirja kohaselt ei allunud A.E. ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele ning rikkus seega VangS § 67 lg-t 1. Kohtu hinnangul on distsiplinaarasja faktilised asjaolud piisavalt selged. Samuti ei saa vaidlusalust käskkirja ilmselgelt õigusvastaseks pidada. Korralduse andmine ja sellest keeldumine on distsiplinaarmenetluse käigus piisavalt tõendatud. Ka esialgse õiguskaitse taotluses märgitust nähtub, et korraldus oli taotlejale arusaadav. Arvestades taotluses kirjeldatud sündmuste käiku ning A.E.u põhjendusi, on taotleja väide, et valvur on ettekandes valetanud ning tegelikult ei andnud korraldust laevalgustuse kustutamiseks, arusaamatu. Isegi juhul, kui vanglateenistuse ametnik tõepoolest kasutas kõnekeelset väljendit „Tuli surnuks!“ ja „[…]laske tuli ära […]“, ei ole see korralduse täitmata jätmise õigustuseks. Korralduse täitmata jätmist on A.E. ka ise esialgse õiguskaitse taotluses tunnistanud. Eeltoodust tulenevalt ning käskkirjas ja esialgse õiguskaitse taotluses märgitud asjaolusid arvestades on kohus seisukohal, et korraldusele mitteallumine on tõendatud.

17. Kohus selgitab, et vanglal (ja vanglateenistuse ametnikel) on kohustus tagada kinnipeetavatele öörahu. Tagamaks kõikidele vanglas viibivatele kinnipeetavale võimalus öörahu ajal magada, kustutatakse kambrites tuled (v.a öine valgustus, mis on vajalik järelevalveks ning julgeoleku tagamiseks). Vanglateenistuse ametniku korraldust kustutada tuli ei saa pidada asjakohatuks ega põhjendamatuks. See, et ametnikel on kohustus tagada n-ö tule mittepõlemine, ei tähenda, et nad ei võiks anda kambris viibivatele kinnipeetavale sellekohast korraldust. Kohtu hinnangul on kaebaja viide „tööle“, mida ta pole kohustatud tegema, asjakohatu. Tegemist oli ühekordse korraldusega, mis ei ole käsitatav valvuri eest tehtava tööna.

18. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega näeb seadus vanglateenistusele pandud ülesannete täitmiseks ette kinnipeetavate alluvusvahekorra vanglateenistuse ametnikega. Seetõttu tuleb ka kinnipeetava käitumist hinnata pidades silmas, et ametnikel on suurem vastutus ja sellest tulenevalt ka suurem õigus kinnipeetava käitumise suunamiseks.

19. Taotlejale süüks pandud tegu on suunatud vanglas valitseva korra ja üldise julgeoleku kaitsmisega seotud ametiisiku korralduse vastu. Vanglateenistuse ametniku käitumine iseenesest allub distsiplinaarkontrollile ja kui taotleja leidis, et ametnik on rikkunud ametikohustust, siis oli tal võimalus juhtida sellele järelevalve pädevust omava ametniku tähelepanu. Et tegemist ei olnud aga ilmselgelt tühise korraldusega, oli taotlejal kohustus see siiski täita ja tuli kustutada. Vangistusseadus ega ka selle alusel antud õigusaktid ei näe ette kinnipeetava õigust kalduda pelgalt seetõttu, et kinnipeetavale korraldus ei meeldi, kõrvale VangS § 67 p-s 1 või vangla kodukorras sätestatud kohustuste täitmisest.

20. Kohtu hinnangul on vaidlusaluses käskkirjas selgelt näha asjaolud, mille põhjal rikkumine tuvastatud on ning kaalutlused, mida karistuse määramisel on arvesse võetud – sh kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, rikkumise laadi ja kinnipeetava suhtumist.

21. Kohus leiab, et A.E.u vaie/kaebus ei oma erilisi eduväljavaateid ning kohtu hinnangul puudub suur õiguslik tõenäosus võimaliku tulevikus esitatava tühistamiskaebuse rahuldamiseks. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine põhjendatud. Kohtu arvates ei ole määratud kartserikaristus esialgsetel andmetel ka ebaproportsionaalne. Kohtule teadaolevalt (arvestades taotleja kaebusi ning mitmeid esialgse õiguskaitse taotlusi) on taotlejat korduvalt korraldusele allumatuse tõttu karistatud. Käskkirjast nähtub, et karistuse määramisel on olemasolevate (s.h samalaadsete rikkumise eest määratud) distsiplinaarkaristustega arvestatud. Kohtu hinnangul on selle käsitamine raskendava asjaoluna põhjendatud.

22. Olukorras, kus taotlejat on korduvalt korraldusele mitteallumise tõttu karistatud ning taotleja sellele vaatamata jätkab distsiplinaarsüütegude toimepanemist, võib ka vaidlusaluse käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristust proportsionaalseks pidada. Kui kinnipeetav ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ja jätkab rikkumiste toimepanemist, on õigustatud tema rangemalt karistamine. Kinnipeetav ei saa eeldada, et ta võib järjepidevalt toime panna distsipliinirikkumisi ning saada karistuseks leebemaid distsiplinaarkaristusi. Lisaks sellele on vanglateenistuse seaduslikule korraldusele allumatus vanglas raske distsipliinirikkumine. Raske distsipliinirikkumise eest on kartserikaristuse määramine õigustatud ning ühegi teise VangS § 63 lg-st 1 tuleneva distsiplinaarkaristuse kohaldamine ei olnuks õiguspärane.

23. Haldusakti täitmise peatamine on põhjendatud, kui peatamata jätmine loob kaebaja jaoks sellise olukorra, kus tema õigused saavad pöördumatult kahjustatud. Haldusakti täitmise peatamise otsustamiseks peab välja selgitama, kas haldusakt, mille täitmise peatamist taotletakse, saab luua selliseid tagajärgi, mille kõrvaldamine peale asjas sisulise vaidluse lahendamist pole enam võimalik. Seega peab kohus esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvestama ka esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kergekäeline kohaldamine distsiplinaarkaristuse käskkirja täitmise peatamisel võib luua olukorra, kus kohtumenetluse lõppedes ei ole võimalik enam ka õiguspäraselt määratud karistust täitmisele pöörata. VangS § 65 lg 6 kohaselt ei täideta distsiplinaarkaristust, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Isegi juhul, kui kohtumenetlus lõpeb varem kui kaheksa kuu jooksul, takistab käskkirja täitmise peatamine kohtumenetluse ajaks karistusega kohese mõju avaldamist (VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe). Distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine on vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning ei ole kahtlust, et distsipliinirikkumistele kohene reageerimine aitab tagada vangla üldist julgeolekut.

24. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise käesolevas asjas tingib ka avaliku huvi olemasolu. Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks huviks, kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise tähtsusega. nii vangla sisemise julgeoleku ja korrakohase toimimise huvides kui ka laiema avalikkuse jaoks väljaspool vanglat on oluline, et vangistuse täideviimine toimuks eesmärgipäraselt ning distsiplinaarmeetmeid oleks võimalik rakendada tõhusalt ja eesmärgipäraselt viisil, mis tagaks nende mõju konkreetse kinnipeetava käitumisele ja üldpreventiivse toime. Distsiplinaarkaristuse vaidlustanud kinnipeetav ei saa arvestada sellega, et talle määratud karistuse täitmine tingimata peatatakse, sest tema õiguste kõrval on (olenevalt asjaoludest) olemas ka ülekaalukas avalik ja/või kolmandate isikute õigustest tulenev huvi selleks, et rikkumise toime pannud isik ei jääks karistamata.

25. Nimetatud põhjustel leiab kohus, et A.E.u taotluses märgitu ei viita Tallinna Vangla 12.05.2015 käskkirja nr 5-2/644 õigusvastasusele. Kohus ei näe võimalikul tulevikus esitataval tühistamiskaebusel erilisi eduväljavaateid.

26. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus A.E.u esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Karin Kalmiste Kohtunik