3-13-253/67 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 15.05.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-253 Haldusasi M.V. (V.) kaebus Viru Vangla 14.12.2012. a käskkirja nr 6-3/1889-D tühistamiseks ja selle peatamata jätmise kohta 19.12.2012 tehtud otsustuse nr 6-12/443-1 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.06.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.V. Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.06.2013. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Tagastada kaebaja poolt kohtule esitatud tervisekaardi väljavõtted nr 75 (18.02.2012), nr 77 (03.03.2012), nr 95 (06.09.2012), nr 99 (24.10.2012), nr 106 (13.12.2012), nr 108 (21.12.2012), nr 146 (13.11.2013), 10.10.2012 väljastatud arstitõend, teiste kinnipeetavate teistes asjades antud seletuskirjad (2 lehel), Viru Vangla 04.10.2013. a korraldus nr 1.-4/963, 17.10.2013. a kiri nr 6-10/34881-2, 17.10.2013. a otsustus nr 6-13/35129-2 teabenõude osalise rahuldamise kohta, 10.10.2013. a ettekanne nr 6-46/1599, 10.10.2013. a kaebajaga peetud vestluse protokoll, kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõte seisuga 06.02.2015, ning väljatrükid Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest (3 lehel) ja ÜRO piinamise vastase eriraportööri seisukohti kajastavatest uudistest (5 lehel).

3. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus haldusasja nr 3-11-404 materjalide (apellatsioonkaebuses ja kohtuistungil antud selgituste) käesoleva asja juurde võtmiseks.

4. Jätta kaebaja menetluskulud riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 15.06.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 01.09.2011 täitis Viru Vangla kinnipeetavast kaebaja tööhõive ankeedi (tl I-45), märkides sellesse, et ei soovi töötada koristustöödel, sest töötasu pole piisav ja tema julgeolek oleks ohus. 22.10.2012 küsis neljanda üksuse inspektor-kontaktisik meditsiinija julgeolekuosakonnast kooskõlastust kaebaja tööle määramisele ja sai vastuseks, et takistused puuduvad (tl I-53).

2. 25.10.2012. a käskkirjaga nr 6.-2/1600-T (tl I-51) määras Viru Vangla kaebaja tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks E-8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 26.10.2012 kuni 25.01.2013. Kaebaja ei vaidlustanud seda käskkirja kohtus.

3. 14.11.2012 kella 15:35 paiku ei allunud kaebaja valvuri korraldusele asuda E8 osakonnas koristajana tööle. Samal päeval koostas valvur kaebaja nimetatud tegevuse kohta ettekande nr 4629 (tl I-50). 19.11.2012 teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse alustamisest, seletuste andmise võimalusest ja muudest õigustest (tl I-56). 21.11.2012 vormistas vangla meditsiiniõde kaebaja tervislikku seisundit kirjeldava tõendi (tl I-58-59). 29.11.2012 vormistas Viru Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist julgeolekuriskide puudumise kohta õiendi (tl I-60) ning 10.12.2012 koostati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl I-47-49). 12.12.2012 esitas kaebaja distsiplinaarmenetluse protokollile oma vastuväited (tl I-61-68).

4. 14.12.2012. a käskkirjaga nr 6.3/1889-D (tl I-69-73) määras Viru Vangla kaebajale vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristusena 45 ööpäevaks kartserisse paigutamise ning piiras karistuse kandmise ajaks osaliselt kaebajale VangS §-st 30 tulenevaid õigusi.

5. 17.12.2012 esitas kaebaja Viru Vanglale vaide (tl I-75-77), milles palus tunnistada Viru Vangla 14.12.2012. a käskkiri nr 6.3/1889-D kehtetuks ning peatada vaidemenetluse lõpuni käskkirja täitmine, kuna käskkiri ei ole õiguspärane. 19.12.2012. a otsustusega nr 6-12/443-1 (tl I-78-79) jättis Viru Vangla kaebaja taotluse 14.12.2012. a käskkirja täitmise peatamiseks rahuldamata. 17.01.2013. a vaideotsustega nr 6-12/443-2 (tl I-81-82) jättis Viru Vangla direktor rahuldamata ka kaebaja vaide.

6. 08.04.2013 seisuga koostatud distsiplinaarkaristuste väljavõtte (tl I-46) kohaselt on kaebaja ajavahemikul 05.04.2010 kuni 14.12.2012 erinevate distsipliinirikkumiste eest korduvalt karistatud.

7. 05.02.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl I-1-7, I-173-174), milles palus tühistada Viru Vangla 14.12.2012. a käskkirja nr 6.-3/2889-D ning tunnistada esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise kohta 19.12.2012 tehtud haldusakti nr 6-12/443-1 õigusvastaseks.

Kaebuse kohaselt ei vasta vaidlustatud haldusaktid haldusmenetluse seadusest (HMS) tulenevatele nõuetele, on materiaalselt õigusvastased, oluliste kaalutlusvigadega, põhjendamata ja disproportsionaalsed. Kaebaja sõnul pole ta kunagi avaldanud soovi majandustöödel töötamiseks, on selle märkinud oma tööhõive ankeeti ning teavitas tööle määramise käskkirjale tehtud märkes lisaks ka julgeolekuriskide ja terviseprobleemide olemasolust. Kaebuses kirjeldas kaebaja üldkasutatavate ruumide koristajana töötamise osas valitsevat suhtumist, enda ja teiste kinnipeetavate suhtes toimunud juhtumeid ning lisas, et tal pole midagi töötamise vastu, kui tasu on rahuldav ja mõistlik, ning mingeid ohte ja riske kaaskinnipeetavate poolt ei teki. 14.11.2012 oli kaebaja enda sõnul lamamisasendis ega saanud kaelas ja seljas tekkivate valude tõttu pead liigutada. Arsti tema seisundist ei teavitatud ja tema läbivaatuse teostas vangivalvurite poolt mõjutatud õde. Kaebaja töötamine oli lisaks välistatud ka psühhiaatri poolt määratud psühhotroopsete ravimite mõju all olemise tõttu. Samuti ei olnud kaebaja saanud koristamiseks väljaõpet ega koolitust. Vaidlustatud haldusakti peatamata jätmise õigusvastaseks tunnistamise soovi põhjendab kaebaja preventiivse huviga ning viitab pidevast kartseris viibimisest tekkinud psüühikahäiretele.

8. Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-41-44) kaebuse rahuldamata jätta.

9. Tartu Halduskohtus 20.06.2013 toimunud kohtuistungil (prot tl I-208-209) lisas kaebaja täiendavalt, et tööle asumise korraldus anti talle siis, kui ida poole kambrid, kus asuvate kinnipeetavatega ei oleks ta rünnakuohu tõttu tohtinud kokku puutuda, olid avatud.

10. Tartu Halduskohus jättis 28.06.2013. a otsusega (tl I-214-216p) kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Halduskohtu hinnangul ei esinenud kaebaja puhul ühtegi distsiplinaarkaristuse määramist välistavat asjaolu. Kaebaja majandustööle määramine on kooskõlastatud meditsiiniosakonnas enne vastava käskkirja koostamist ja kaebaja pole seda haldusakti halduskohtus vaidlustanud. Korralduse saamisel on ta küll viidanud kaela ja seljavalust tulenevale töötamise võimatusele, kuid kohale kutsutud tervishoiutöötaja tööst vabastust ei andnud.

Tema tervisekaardi väljavõte kinnitab mitmete tervisega seotud probleemide olemasolu ning ka kaebused pikemat aega kestnud kaelavalude kohta olid meditsiiniosakonnale juba vähemalt 18.01.2012 alates teada, kuid 06.09.2012 on vangla arstlik komisjon ta töövõimeliseks ja kõik koristajatööga seotud ülesanded sobilikuks tunnistanud. Distsiplinaarsüüteo menetlejal puudus alus kahelda, et vanglas tegutsevad tervishoiutöötajad teavad seal majandustöödele rakendatavate kinnipeetavate suhtes kohalduvaid töötingimusi ja oskavad hinnata nende võimalikku mõju konkreetse isiku tervisele.

Halduskohtu pädevuses ei ole tervishoiuteenuse osaks oleva hinnangu andmine ega selle õiguspärasuse kontrollimine. Töötamise takistus ei saanud tuleneda ka kaebaja poolt väidetud psüühilistest probleemidest, sest 13.12.2012 kaebaja tervisekaarti kantud psühhiaatri arvamuse kohaselt sobib vanglatöö hästi sisustama kaebaja päeva mõõduka füüsilise aktiivsusega. Kaebaja tööle määramise käskkiri on julgeolekuosakonna poolt kooskõlastatud ning ohtude puudumist on sama osakonna peaspetsialist kinnitanud ka 29.11.2012 distsiplinaarmenetluse käigus antud õiendis.

Kohtul puudub alus uskuda, et Viru Vangla vanglateenistus ei täida kinnipeetavate järelevalve ja vangla julgeoleku korraldamise ülesannet, mistõttu jätab kohus tähelepanuta kõik need kaebuse väited, mis käsitlevad erinevates vanglates kinnipeetavate vahel toimunud kaklusi, rünnakuid ja muid vägivallaga seotud juhtumeid. Välistatud ei ole, et kõik kinnipeetavad ei ole vangla majandustöö suhtes positiivselt meelestatud, kuid see iseenesest ei saa anda alust järelduseks, et tööle asumine toob tingimata kaasa niisuguse julgeolekuohu, mida vanglateenistus ei suuda vältida ega kõrvaldada.

Üheski vangistusalases õigusaktis pole kehtestatud vanglale kohustust anda koristajana tööle määratud kinnipeetavale vastav kutsealane väljaõpe. Ruumide koristamist ei saa pidada raskeks ega keeruliseks tööks ning seda suudab edukalt teha ka ilma vastava koolituseta isik. Kaebajale antud korraldus tolmu pühkimiseks õpperuumi horisontaalsetelt pindadelt pole kindlasti ülesanne, mis vajaks erilisi oskusi, teadmisi või füüsilisi ja vaimseid võimeid. Kinnipeetava tööhõive ankeet omab vaid informatiivset tähendust ning selle täitmine ja järgimine ei ole vanglale kohustuslik.

Kaebajale antud korraldus tuleneb põhiseaduse (PS) §-s 29 ja VangS § 37 lg-s 1 kinnipeetavale pandud töötamise kohustusest ning tööle määramise kohta 25.10.2012 vormistatud käskkirjast, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ja tal tuli see vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata täita. Kaebaja süü tööle asumise kohta vanglaametniku poolt antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vanglaametnike ettekande ja õiendiga, ning meditsiiniosakonna tõend ja julgeolekuosakonna õiend ei kinnita terviseprobleemide ega julgeolekuohtude olemasolu.

Töökohustuse täitmine on vangistuse täideviimise eesmärkide seisukohalt väga tähtis ja seetõttu on selle kohta antud korraldusest keeldumine eriti suure kaaluga rikkumine. Maksimaalse pikkusega kartserikaristus võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata varem samalaadsete rikkumiste eest juba korduvalt karistatud isiku õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Kohus nõustub Viru Vangla põhjendustega vaidlustatud haldusakti peatamata jätmise mittevajalikkuse kohta. Kuna VangS § 65 lg 6 kohaselt saab distsiplinaarkaristust täita vaid kaheksa kuu jooksul selle määramisest alates, saab vastava käskkirja täitmise peatamine nii vaidekui kohtumenetluses olla mõeldav üksnes väga erandlikel juhtudel ja eelkõige siis, kui karistuse õigusvastasus on ilmne või kui see on vajalik näiteks kinnipeetava tervislikust olukorrast lähtudes.

Distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetava karistamise suhtes eksisteerib ülekaalukas avalik huvi, mis kaalub üles kinnipeetava enda huvid ega koorma teda ka niisuguste pöördumatute tagajärgedega, mida ei saa hiljem enam mõistlikul viisil hüvitada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. 09.07.2013 saabus kohtule kaebaja hiljem täiendatud apellatsioonkaebus (tl II-3-5, II- 51-53), milles kaebaja palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud tähelepanuta kaebaja esitatud seisukohad ja tõendid. Kaebaja, jäädes oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde, rõhutab, et 14.11.2012 olid tal tugevad valud kaelas, ning tema arstlik läbivaatamine ja 21.11.2012 koostatud arstitõend ei olnud objektiivsed. Kaebaja tarvitas talle tööle asumise korralduse andmise ajal psühhiaatri ettekirjutusel psühhotroopseid ravimeid, mille mõju all olevaid isikuid ei tohi töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) kohaselt tööle lubada. Kaebaja hinnangul on ebaõige kohtu seisukoht, et üheski vangistusalases õigusaktis pole kehtestatud vanglale kohustust anda koristajana tööle määratud kinnipeetavale vastav kutsealane õpe. Vastav kohustus tuleneb nii vangistust reguleerivatest õigusaktidest ja TTOS § 1 lg 3 p-st 1 ja

3. peatükist, kui ka vanglas valitsevast praktikast. Kaebaja on endiselt seisukohal, et menetleja ja tema poolt distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid ei ole olnud objektiivsed ning kaebaja esitatud vastuväiteid ei ole kontrollitud, millest tulenevalt on tekkinud olulised kaalutlusvead. Distsiplinaarkaristuse on kaebajale määranud see sama ametnik, kes viis menetluse erapoolikult läbi. Kohus ei ole põhjendanud, miks on vastustaja väited ja tõendid tõesed ja usaldusväärsed, kaebaja poolt esitatu aga mitte. Ebaõige on halduskohtu väide, et halduskohus ei saa hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust. Kaebaja on antud juhul põhjendatult keeldunud E-8 osakonnas koristustöödele asumast, kuna vastasel juhul võib tema elu ja tervis ohtu sattuda ning oodata on kaaskinnipeetavate kättemaksu, rünnakuid ja ähvardusi. Kaebaja ei ole juba üle kolme aasta saanud oma julgeoleku pärast koristustöid teha, kuid vastustaja on teda hoolimata sellest korduvalt vastu tahtmist tööle määranud ja tööst keeldumisel karistanud. Vastustaja ei kavatsegi tööle asumisega seonduvaid ohte ja riske kõrvaldada või kaebajat sellele tööle enam mitte määrata. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 09.11.2012. a raportis toodud soovitustele, mille kohaselt tuleb Viru Vanglal üle vaadata distsiplinaarkaristuste kohaldamine ning tagada, et seda kasutatakse ainult erandkorras ja viimase võimalusena, proportsionaalselt toime pandud teoga ja võimalikult lühikeseks ajaks. Samuti viitab kaebaja ÜRO eriraportööri poolt tehtud üleskutsele lõpetada üksikvangistuse kasutamine vanglates, ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadele, mille kohaselt peab üksikvangistus olema erandlik meede ning vastama spetsiifilistele menetluslikule garantiidele. Haldusakti täitmise peatamata jätmise õiguspärasuse hindamisel on halduskohus jätnud tähelepanuta, et kaebajal olid psüühilised häired ning uuringud ja ravi kestsid. Sellise tervisehädaga, nagu kaebajal oli, ei olnud põhjendatud paigutada teda 45 ööpäevaks kartserisse. Lisaks taotleb kaebaja kohtult mitmete uute tõendite asja juurde võtmist.

12. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl II-17-19) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, kuid rõhutab järgmist. Põhiseaduslik alus kinnipeetavate töökohustuseks tuleneb PS § 29 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, v.a töötamine kaitseväeteenistuses või asendusteenistuse raames, nakkushaiguste leviku tõkestamiseks, loodusõnnetuste ja katastroofi korral ning süüdimõistetute töö. VangS § 37 lg 1 piirab kooskõlas PS § 29 lõikega 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte. Ka EIÕK välistab sunnitöö määratlusest kinnipeetavate töö, nähes art 4 lg 3 punktis a ette, et konventsiooni mõistes sunniviisiline või kohustuslik töötamine ei hõlma töid, mida harilikult vastavalt konventsiooni artiklile 5 nõutakse kinnipidamisel või kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral. Kaebaja tööle määramine on kooskõlastatud Viru Vangla meditsiiniosakonnaga ning kaebaja tööle määramise takistuseks ei olnud ka muud VangS § 37 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Viru Vangla 25.10.2012. a käskkiri nr 6.-2/1600-T oli kehtiv, mistõttu anti kaebajale 14.11.2012 tööle asumise korraldus kehtiva haldusakti alusel ja korraldus oli seaduslik. Olmeruumide koristamine ei nõua erilist väljaõpet ja instruktaaži. Antud juhul on kaebaja otseselt väljendanud soovimatust koristajana töötada ja väide väljaõppe vajadusest on üks paljudest otsitud väidetest, millega põhjendada mittetöötamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

14. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse ja kaebuse täienduse lisadena esitatud erinevad väljatrükid ja koopiad tuleb talle tagastada. Haldusasja materjalide juurde puudub vajadus liita erinevaid väljatrükke EIK lahenditest ning ÜRO piinamise vastase eriraportööri seisukohti kajastavatest uudistest. Tegemist on internetist kättesaadava informatsiooniga, millega kohus saab vajadusel tutvuda ilma vastavaid väljatrükke asja juurde võtmata. Kaebaja tervisekaardi väljavõtted nr 75 (18.02.2012), nr 77 (03.03.2012), nr 95 (06.09.2012), nr 99 (24.10.2012), nr 106 (13.12.2012) ja nr 108 (21.12.2012) ning 10.10.2012 väljastatud tõend on toimiku materjalide hulgas olemas. Tervisekaardi väljavõte nr 146 (13.11.2013) puudutab oluliselt hilisemat aega ega ole käesolevas kohtuvaidluses asjakohane. Teiste kinnipeetavate poolt teistes asjades antud seletuskirjad ning Viru Vangla 04.10.2013. a korraldus nr 1.-4/963, 17.10.2013. a kiri nr 6-10/34881-2 ja samast kuupäevast teabenõude osaline rahuldamine nr 6-13/35129-2, 10.10.2013. a ettekanne nr 6-46/1599 ja 10.10.2013. a kaebajaga peetud vestluse protokoll pärinevad samuti oluliselt hilisemast ajast ega ole käesolevas asjas asjakohased. Apellatsioonkaebuse lahendamiseks ei ole vajalik ka apellatsioonkaebuse täienduse lisana esitatud kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõte 06.02.2015. a seisuga. Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja tegemise ajal kaebajale määratud kehtivaid distsiplinaarkaristusi kajastav väljavõte on haldusasja toimikusse juba liidetud (tl-I 46) ning hilisemalt kaebajale määratud distsiplinaarkaristused ei oma tähtsust vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel. Lisaks eeltoodud tõenditele on kaebaja palunud kohtul võtta käesoleva asja materjalide juurde haldusasjas nr 3-11-404 kaebuse esitanud isiku poolt seoses julgeolekuohtudega apellatsioonkaebuses ja kohtuistungil antud selgitused. Ka see taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on käesolevas asjas kohtule edastatud menetlusdokumentides ning halduskohtus toimunud kohtuistungil piisavalt selgitanud, milles seisneb tema hinnangul julgeolekuoht koristama asumisel, ning teise kinnipeetava, s.o haldusasjas nr 3-11-404 kaebuse esitanud isiku poolt teises asjas esitatud seisukohad ei ole antud vaidluse lahendamisel asjakohased ega vajalikud.

15. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kinnipeetava töötamise kohustus tuleneb otse PS §-st 29, vaid selgitab, et PS § 29 lg 2 annab üksnes põhiseadusliku aluse seadusandjale süüdimõistetu töötamise kohustuse ning selle rakendamist tagavate meetmete sätestamiseks. Kohustus kinnipeetavale tööd teha saab tuleneda üksnes vangistusseaduse vastavast regulatsioonist, so VangS § 37 lg-st 1. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjalike ja ammendavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.

16. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole rikkunud uurimisprintsiipi ning on otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid menetlusosaliste väiteid ja kogutud tõendeid. Samuti on halduskohus otsuses õigesti selgitanud, mis põhjustel tuleb osa kohtule esitatud väidetest jätta tähelepanuta ning miks ei ole põhjendatud kaebaja taotletud tunnistajate ülekuulamine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt selgitatuga, et kaebaja poolt soovitud tunnistajad ei anna eeldatavasti kohtule rohkem informatsiooni, kui seda on juba kohtule edastanud kaebaja ise, ning julgeolekuohtude hindamist, mis kuulub üksnes vanglateenistuse pädevusse, ei saa läbi viia kinnipeetavatest tunnistajate abil. Seda, et halduskohus ei ole jätnud hindamata asjas tähtsust omavaid tõendeid, kinnitab ka asjaolu, et kohus on asja juurde võtnud vangla turvasalvestise, millelt nähtuvad kaebajale 14.11.2012 antud tööle asumise korraldusega seonduvad liikumised vangla koridoris.

17. Kaebaja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal korralduse saamisel tööle asuda ning tema suhtes kohaldub VangS § 37 lg 2 p-s 3 sätestatud vabastus töökohustusest. Kohus sellega ei nõustu. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt on kaebajal diagnoositud erinevatel aegadel mitmeid terviseprobleeme, nende hulgas ka kaelavalu, mis takistas kaebaja sõnul töötamist ka vaidlusalusel korral. Tööst vabastamise põhjuseks on kaebaja terviseprobleeme peetud 18.01.2012 vormistatud tõendis. 06.09.2012 on kaebaja tervisekaarti tehtud sissekanne ja 07.09.2012 väljastatud tõend, millest nähtuvalt on vangla arstlik komisjon tunnistanud kaebaja töövõimeliseks, andnud töötamisloa ja pidanud E-8 koristaja tööjuhendist lähtuvalt sobivaks kõiki kirjeldatud tööülesandeid. 23.10.2012 ehk enne 25.10.2012. a käskkirjaga nr 6.-2/1600-T (tl I-51) kaebaja majandustööde abitööliseks määramist on meditsiiniõde kinnitanud, et koristaja tööjuhendist nähtuvalt võib kaebaja täita kõiki kirjeldatud tööülesandeid (tl I-53). Seda, et kaebaja tervislik seisund võimaldab töötada, on 10.10.2012 psüühiliste häirete kordumise vältimiseks psühhootilise ravi määranud arst kinnitanud nii 21.11.2012 kui 21.01.2013. Samuti on vanglatööga kaasneva mõõduka füüsilise aktiivsuse kasulikkust märkinud 13.12.2012 sissekandesse kaebaja psüühiliste probleemidega tegelenud arst.

18. Põhjendamatud on kaebaja väited selle kohta, et meditsiiniõe poolt pärast tööle asumise korralduse saamist teostatud arstlik läbivaatamine ja hilisemalt koostatud tõend ei olnud objektiivsed. Kaebaja on küll väitnud, et talle oli aru saada, et meditsiiniõde oli valvuritest sõltuv ja nende mõju all, kuid ei ole esitanud ühtegi enda väiteid kinnitavat tõendit. Olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest, on õigustatud andma kinnipeetava terviseseisundile hinnangu tervishoiuteenust osutav õde (vt RKHKo 22.01.2015, 3-3-1-53-14, p 16). Antud juhul saabuski kaebaja terviseseisundi hindamiseks kohale meditsiiniõde, kes on nii 14.11.2012 kaebaja tervisekaarti tehtud sissekandes kui 21.11.2012 väljastatud tõendis kinnitanud, et kaebaja oli võimeline koristustöid tegema, kuivõrd kange kael ei takista tolmu pühkimist horisontaalpindadelt. Kohtul puudub antud juhul igasugune alus tervishoiuteenust osutava õe hinnangus ja selle objektiivsuses kahelda. Alusetu on kaebaja väide, et ta ei tohtinud tööle asuda, sest ta tarvitas psühhiaatri ettekirjutusel psühhotroopseid ravimeid, mille mõju all olevaid isikuid ei tohi töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt tööle lubada. TTOS § 13 lg 1 p 15 kohaselt on tööandja kohustatud töölt kõrvaldama alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all oleva töötaja. Psühhotroopse aine mõiste avab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus (§ 2 p 1) ning sotsiaalministri 18.05.2005. a määrus nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“. Viimati nimetatud määruse § 3 lg 2 kohaselt ei loeta narkootilisteks ja psühhotroopseteks aineteks ravimpreparaate, mida kasutatakse ainult meditsiinilisel eesmärgil. Kuivõrd kaebajale on kõnealune ravim välja kirjutatud vangla meditsiiniosakonna töötaja poolt, puudub alus kahelda selles, et tegemist oli üksnes meditsiinilisel eesmärgil välja kirjutatud ravimpreparaadiga, mida ei loeta psühhotroopseks aineks ja mille kasutamisel puudub alus töötaja töölt kõrvaldamiseks TTOS § 13 lg 1 p 15 alusel.

19. Kohus nõustub halduskohtu ning vastustaja seisukohaga, et olmeruumide koristamine ei nõua erilist väljaõpet ja eelnevat juhendamist. TTOS § 13 lg 1 p 13 räägib üksnes töökohale ja ametile vastava juhendamise ja väljaõppe korraldamise kohustusest. Horisontaalpindadelt tolmu pühkimises seisneva töö puhul ei saa esineda selliseid tööga seonduvaid ohte, mis vajaks tingimata eelnevalt põhjaliku koolituse läbimist, vaid üldjuhul piisab valvuri poolt igal üksikjuhtumil antavatest juhistest. Kaebaja väited teistele kinnipeetavatele korraldatud väljaõppe kohta ei anna alust asuda seisukohale, et vangla on kaebajale väljaõppe võimaldamata jätmisel kaebaja õigusi rikkunud. Vastustaja on halduskohtus toimunud kohtuistungil selgitanud, et kinnipeetavad on majapidamistööde jaoks väljaõppe saamiseks ise soovi avaldanud. Ka kaebajale 09.04.2013 Viru Vangla poolt koostatud individuaalne täitmiskava (tl I-201) näeb muuhulgas ette töötamise ja koristusteenuse koolitusel osalemise.

20. VangS § 38 lg 22 järgi võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav. Kohus leiab, et antud juhul ei esinenud eeltoodud sättes nimetatud aluseid kaebaja tööst vabastamiseks. Kaebaja väited selle kohta, et juhul, kui ta asub E8 osakonnas tööle, võivad teised kinnipeetavad teda rünnata ning tema julgeolek on seetõttu ohus, ei ole millegagi tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti asja materjalide juurde võetud videosalvestisele jäädvustatust järeldanud, et vaidlusaluses olukorras teiste kinnipeetavate poolt kaebaja kambri juures seismisest ning käega vehkimisest tulenevalt ei saanud kaebaja tingimata pidada enda julgeolekut ohustatuks. Kaebaja väiteid julgeolekuohu esinemise kohta ei saa kinnitada ka kaebaja enda poolt välja toodud näited kõrgendatud järelevalvega osakondades toimunud vägivaldsetest vahejuhtumitest. Nendest samadest kaebaja kirjeldustest nähtub, et vangla julgeolekuosakond on võtnud vajadusel meetmeid julgeolekuohtude vältimiseks. Ka antud juhul puudub kohtul alus kahelda julgeolekuosakonna poolt antud kooskõlastuse õigsuses (tl I-53), ega selles, et julgeolekuosakond võtab ka tulevikus vajadusel kasutusele kohaseid meetmeid vanglas julgeolekuohtude vältimiseks.

21. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja distsiplinaarmenetluse läbiviimisel menetlusnorme rikkunud ning on järginud kõiki VangS §-s 64 sätestatud nõudeid. Kaebaja ei ole enda väiteid menetluse läbiviimise erapoolikuse osas millegagi tõendanud ning haldusasja toimikusse liidetud tõendid neid väiteid ei kinnita. Kuivõrd halduskohus on põhjalikult selgitanud, mis põhjustel oli kaebajale määratud 45-päevane kartserikaristus antud juhtumil põhjendatud ja proportsionaalne, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Siiski märgib ringkonnakohus, et teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka kaebaja poolt tehtud arvukad viited üksikvangistuse erandlikuks meetmeks olemise kohta. Antud juhul on kaebaja põhjendatult jätnud täitmata tööle asumise korralduse ning oli distsiplinaarkaristuste väljavõttest (tl I-46) nähtuvalt sama käitumise eest korduvalt (7 korral) juba karistatud. Seega saab kaebajale määratud karistuse raskust pidada põhjendatuks varasemalt kaebaja poolt toime pandud samaliigiliste rikkumiste arvu tõttu. Lisaks on vastutaja kohtule selgitanud, et vaidlustatud käskkirjaga määratud kartserikaristuse kandmiseks ei paigutatud kaebajat kartserisse, vaid ta kandis karistuse ära tavakambris. Seega ei esine kohtu hinnangul antud juhtumil asjaolusid, mis annaks alust pidada kaebaja suhtes kohaldatud distsiplinaarkaristust ebaproportsionaalseks või inimväärikust alandavaks. Samadel põhjustel ei saa pidada õigusvastaseks vastustaja poolt HMS § 81 alusel haldusakti peatamata jätmist. Alusetu on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kaebajal esinevate psüühiliste häirete tõttu ei olnud põhjendatud paigutada teda 45 ööpäevaks kartserisse. Nagu kohus on eelnevalt märkinud, kandis kaebaja kartserikaristuse ära oma kambris, mis on vaieldamatult leebem karistus kui kartserikambrisse paigutamine. Muid asjaolusid, mis oleks kaebaja õiguste kaitse vajaduse tõttu tingimata välistanud kaebajale kartserikaristuse määramise käskkirja täitma asumise, asja materjalide kohaselt ei esinenud. Samuti ei nähtu haldusasja toimikust, et haldusakti täitmise peatamine oleks olnud vajalik avaliku huvi või kolmanda isiku õiguste kaitseks.

22. Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus niisiis rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kuivõrd kaebaja on olnud menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 2).

Einar Vene Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/