4-15-2811/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 15.05.2015 Tallinnas Väärteoasja number 4-150-2811 (2317,15,002427) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Väärteoasi

G.V kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 26.03.2015 otsusele väärteoasjas nr 2317,15,002427.

Kaebaja G.V isikukood: XXX; EV kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: XXX; e-posti aadress: XXX Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveamet Põhja Prefektuur Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe tee 6, Tallinn; kirjaliku seisukoha esitas Oleg Lodeikin. Menetlustoiming Väärteoasja lahendamine kirjalikus menetluses. RESOLUTSIOON

Juhindudes karistusseadustiku (KarS) § 47 lg 1, § 50 lg 1 p 2, § 57 lg 1 p 3 ning väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120, 123 lg 2, § 132 p 2, § 133-135 kohus otsustas:

1. Tühistada kohtuvälise menetleja 26.03.2015 otsus ja teha asjas uus otsus.

2. Süüdi mõista G.V LS § 224 lg 2 järgi ja karistada rahatrahviga 190 trahviühiku ulatuses, so 760,00 eurot.

3. Võtta

LS § 224 lg 3 p 1 alusel G.V-lt ära lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks.

4.

Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja 26.03.2015 otsuses näidatud arveldusarvele.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kohtu selgitused: Selgitada, et Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on G.V kohustatud viie tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Asjaolud:

Politseija Piirivalveameti Lääne-Harju politseijaoskonna poolt 07.03.2015.a. koostatud väärteoprotokolli nr AB1329461 kohaselt G.V 07.03.2015.a, kella 12:13 ajal Harju

Maakonnas, Tõdva-Hageri tee 8.km liikudes Kiisa suunas, juhtis mootorsõidukit Chrysler Grand Voyager, r/n XXX, juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mittevähem kui 0,58 mg/l. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi.

Politsei-ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 26.03.2015.a otsuse alusel väärteoasjas nr 2317,15,002427, karistati G.V LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860,00 EUR ning LS § 224 lg

3 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõigusega 5 kuuks.

Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebuse esitaja palub kohtuvälise menetleja otsus tühistada lisakaristuse osas. Kaebaja hinnangul on kohtuväline menetleja jätnud karistuse määramisel arvestamata karistust kergendavat asjaolu – kahetsuse ning sellega on kaasnenud põhjendamatult range otsus. Kaebaja leiab, et temale mõistetud põhikaristus (so 860,00 euro suurune rahatrahv) on edaspidise käitumise parandamiseks piisavalt tõhus. Kaebaja märgib, et juhtimisõiguse alles jätmine on talle väga vajalik, kuna on väikefirma juht ning teised töötajad sõltuvad temast.

Kaebaja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus:

Kohtuväline menetleja esitas kohtule väärteoasja toimiku ja kirjaliku seisukoha. Kohtuistungil osalemist kohtuväline menetleja vajalikuks ei pidanud.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et mootorsõiduki juhtimise eest, kui juht teadlikult ja tahtlikult eirab liiklusseadusega sätestatud lubatud suurimat alkoholi piirmäära, karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte. Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alamja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Vaieldamatult kujutab selline juht, kellel tuvastatakse keelatud seisund endast olulist rikkumist, millega seatakse ohtu nii iseenda kui ka teiste liiklejate elud. Liiklusreeglid on kehtestatud ennekõike liiklusohutuse tagamiseks. Seega juhtides mootorsõidukit alkoholi piirmäära ületavas seisundis pani ta ilmselgelt ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elud. Selline juht on liikluses ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et G.V arusaama enda tegude tähendusest ja tagajärgedest suudab (sh õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidades) käeoleval juhul tagada lisakaristuse kohaldamine. Süü suuruse tuvastamisse on kohtuväline menetleja kaasanud teo toimepanemise tehiolud, arvestades sealjuures suurt tähtsust omava konkreetse teo toimepanemise viisiga (nn täideviimis-ebaõigus). Kohtuvälise menetleja hinnangul on G.V oma käitumisega ilmekalt väljendanud suhtumist õiguskorda üldisemalt. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et G.V ei taju liiklusreeglite eiramisest mootorsõiduki juhtimisel tulenevat ohtu, mistõttu on õigustavad ka lisakaristuse kohaldamist eripreventiivsed kaalutlused. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et nagu põhikaristuski, mõistetakse ka lisakaristus KarS §-s 56 sätestatud alustest lähtudes. Süüdimõistmise korral kuulub süüdlane reeglina karistamisele (kui ei ole alust tema karistusest vabastamiseks), seega tuleb talle mõista põhikaristus. Lisakaristus mõistetakse juhul, kui see on vajalik karistuse mõne konkreetse eesmärgi saavutamiseks, seega kas erivõi üldpreventiivsetel kaalutlustel. Käesoleval juhul peab kohtuväline menetleja isiku süü suuruse ja karistuse üldja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks põhjendatuks G.V suhtes lisakaristuse kohaldamist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et õiguskatseorgani (sh politsei)

kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäeva elu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku rikkumise toime pannud juhtide võimalikult pikaks ajaks liiklusest kõrvaldamise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul on LS § 224 lg 3 p 1 sätestatuga tagatud PS §-des 16 ja 28 sisalduvate õiguse elule ning tervise kaitsele realiseerumine. Teatavasti on mootorsõiduki juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka võimalikest karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimise eest karistusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine on üheselt ja siduvalt ette nähtud LS § 224 lg-tes 1-3 ning seega ei saa isikule olla üllatuseks, kui pikaks ajaks peatatakse tema juhtimisõigus karistusotsusega. G.V oli võimalik ette näha millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end nende tagajärgede eest kaitsta. Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ja põhjendatud. G.V-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega puuduvad kaebuses esitatud põhjendustel alused kohtuvälise menetleja 26.03.2015.a. otsuse väärteoasjas nr 2317,15,002427 muutmiseks või tühistamiseks karistuse osas.

Kohtu seisukoht:

V™S § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta.

Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; kaebaja on kohtule esitanud ammendavad selgitused, menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku ning kirjaliku seisukoha.

Kohus tutvunud väärteoasja materjalidega hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et G.V poolt toime pandud LS § 224 lg 2 järgi rikkumine on tõendamist leidnud. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi. Teo aset leidmine ja toime panemine menetlusaluse isiku poolt on tõendamist leidnud: tunnistaja Kristjan Pajupuu ütlustega, mille kohaselt täites 07.03.2015.a. kella 12:07 ajal Harjumaal, Tõdva- Hageri tee 8.km tööülesannet, kampaania raames „Kõik puhuvad“, peatas mootorsõiduki Chrysler

Grand Voyager, mida juhtis G.V (ik XXX). G.V alkoholijoobe kontrollimisel näitas alkomeeter joovet 0,43 mg/l. Ta palus isikul autost väljuda ning suunduda tõendusliku alkomeetri puhumisele. Tunnistaja ütlused ühtivad indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, mille kohaselt 07.03.2015.a kella 12:07 ajal tuvastati G.V

indikaatorvahendiga Alcoquant 6020, nr A103455, Harjumaal, Saku vallas, Tõdva-Hageri tee

8.kilomeetril alkoholijoove 0,43 mg/l; tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et G.V mõõdeti 07.03.2015 kella 12:10 kuni 12:12 ajal Harjumaal, Kiisa alevikus, Tõdva- Hageri tee 8.kilomeetril tõendusliku alkomeetriga DRÄGER ALCOTEST, 7110 EST, ARAP-0031, TTRC-14-00189, alkoholijoove 0,63 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, lõplik mõõtetulemus 0,58 mg/l; menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub, et G.V tunnistab toimepandut. Kaebaja seletab, et oli eelneval õhtul tarvitanud alkoholi ning teo toimepanemise päeval joonud ära ühe purgi õlut. Sõitis autoga poodi, et lastele suhkruvatti osta. Teab, et toimis valesti, peab end seetõttu debiilikuks. Palub arvata, kas ta kahetseb toimepandut.

Kohtu hinnangul on G.V pannud teo toime tahtlikult – isik teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, tahtis või vähemalt möönis seda. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Isik on süüvõimeline, süüd välistavad asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistus: KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. G.V-le on menetleja otsuse alusel määratud LS § 224 lg 2 alusel rahatrahv 215 trahviühiku ulatuses, so 860,00 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel ära võetud mootorsõiduki juhtimisõigus 5 kuuks.

Kohtuväline menetleja on oma otsuses märkinud, et G.V-le on määratud karistus KarS § 56 sätteid järgides. Kohtuvälise menetleja hinnangul on kaebuse esitaja seadnud oma tegevusega ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elud, mistõttu on juhtimisõiguse äravõtmine antud asjas kohane. Kohus märgib, et kohtul lasub VtMS § 123 lg tulenevalt kohustus arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest. Käesoleval juhul nõustub kohus kaebuse esitajaga selles, et karistuse mõistmisel tuleb kahtlemata arvestada ka mh. karistust kergendavate asjaoludega. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, et karistuse mõistmisel oleks arvesse võetud isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtu hinnangul saab kaebuse esitaja poolt ülekuulamisel avaldatut – „vale otsus – olen debiilik. Arva kas kahetsen?“ - antud asjas lugeda kahtlemata puhtsüdamlikuks kahetsuseks, kohtu arvates tuleb see südamest ning selles väljendub kaebaja hukkamõist oma teole. Kaebaja on 26.03.2015 e-kirjas samuti avaldanud, et - . Kohtu hinnangul saab kaebaja kahetsust arvestada karistust kergendava kahetsen tehtut südamest asjaoluna KarS § 57 mõttes. Käesoleval juhul tuvastas kohus, et kohtuväline menetleja on kaebajale karistuse määramisel jätnud arvestamata isiku kahetsuse. Seega on kohtu arvates põhjendatud kaebajale mõistetud põhikaristuse mõningane revideerimine, kuigi kaebaja seda ei taotle. KarS § 56 mõtte kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü suurus. Käesoleval juhul tarvitas kaebaja enne autorooli minekut alkoholi, so isik oli kahtlemata teadlik sellest, et ta ei ole juhile lubatud seisundis. Tegemist on tahtliku teoga, kaebaja peeti kinni asulavälisel teel, kaebajal tuvastatud joobeaste ulatub kahetsusväärselt üle LS § 224 lg 2 objektiivses teokoosseisus näidatud mõõtetulemi vahemiku keskmise. Kohtu hinnangul on seetõttu põhjendatud kaebajale rahatrahvi määramine üle sanktsiooni keskmise määra. G.V tuleb LS § 224 lg 2 järgi süüdi mõista ja karistada rahatrahviga 190 trahviühiku ulatuses, so 760,00 eurot.

Kaebaja taotles lisakaristuse tühistamist, kuna vajab lube tööülesannete tõttu; töötab väikefirma juhina ning töö jätkamiseks on juhtimisõigus olemasolu talle väga oluline. Kaebaja väide selles, et karistuse kergendamisel tuleks arvesse võtta tööalaseid asjaolusid, ei ole kohtu hinnangul juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta ära üksnes isikult, kes kasutab seda liikumispuude tõttu (vt siinkohal ka RKKK0 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st tulenevalt juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Samuti märgib kohus, et sõiduki kasutamise vältimatus seoses tööülesannete täitmisega pidi kaebuse esitajale teada olema enne rooli asumist. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses väljendatud seisukohaga, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga - selles seisundis seab juht ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu ning tervise. Õiguskuulekas käitumine on ühiskonnas oodatud käitumine ja majanduslikud põhjused ei saa olla lisakaristuse tühistamise aluseks. Käesoleval juhul leiab kohus, et kaebaja suhtes tuleb kohaldada lisakaristust: isiku süü on suur, tegu ohtlik ning seda iseloomustab mõtlematus ja hoolimatus. Arvestades kaebaja puhtsüdamlikku kahetsust, on kohtu arvates mõistlik ja põhjendatud G.V-lt LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse ära võtmine 3-ks kuuks.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/