3-15-125/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-15-125 Otsuse tegemise aeg ja koht

15. mai 2015, Jõhvi

Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi

D. D kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 14.07.2013- 11.03.2014

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja D. D Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Aiki Kangur

1. Jätta D. D kaebus kahju hüvitamise nõudes 14.07.2013 kuupäeva osas läbi vaatamata.

2. Mõista Tallinna Vanglalt D. D kasuks välja seoses ebapiisava kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 15.07.2013-11.03.2014 hüvitisena talle tekitatud mittevaralise kahju eest

400 eurot.

3. Mõista Tallinna Vanglalt D. D kasuks menetluskulude katteks (riigilõiv) välja 15 eurot.

4. Jätta kaebaja menetluskulud summas 87,48 € Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. juuni 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus

1. 16.10.2014 esitas D. D Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks reg 20.10.2014 nr 5-18/14/28751-1 (tl 9-11).

2. Tallinna Vangla 18.12.2014 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/282751-3 (tl 6-8p) tagastati D. D kahju hüvitamise nõue perioodi 10.07.2013-14.07.2013 osas läbivaatamatult ning ülejäänud osas (15.07.2013-11.03.2014) jäi kahjunõue rahuldamata.

3. 19.01.2015 saabus kohtule D. D kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 14.07.2013-11.03.2014. Kaebuses palub kaebaja välja mõista mittevaralise kahju tekitamise eest kinnipidamisega mittenõuetekohases kambris 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest.

4. Tartu Halduskohtu 28. jaanuari 2015 määrusega kohus vabastas D. D riigilõivu tasumisest osaliselt ja jättis kaebuse käiguta. Kohus andis kaebuse esitajale riigilõivu 15 euro tasumiseks aega 15 päeva kohtumääruse kättesaamisest alates.

5. Riigilõiv 15 eurot on tasutud 05.02.2015 (tl 21).

6. Tartu Halduskohtu 16.02.2015 kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse.

7. Kaebaja D. D nõuab hüvitamiskaebuses Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 14 € iga Tallinna vanglas viibitud päeva eest seoses ülerahvastuse ja ebapiisava elamispinna tagamisega (tl 1 jj).

Vastustaja vastuväited

8. 13.03.2015 kohtule esitatud vastuses kaebusele peab vastustaja esitatud kaebust põhjendamatuks (tl 32 jj ).

9. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuse esitajale ei ole tekkinud kahju, mille hüvitamine rahaks oleks põhjendatud. Kaebuse esitaja süüdimõistev otsus kriminaalasjas nr 1-13-9720 jõustus 21.01.2014. Enne otsuse jõustumist viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas vahistatuna, seega tulenevalt vangistusseaduse § 90 lõikest 3 kinnisel režiimil, mil tal oli üldjuhul võimalik väljaspool kambrit liikuda 1 tunni jooksul päevas. Alates otsuse jõustumisest viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas küll kinnipeetavana, kuid samuti kinnisel režiimil, kuna ta viibis vastuvõtuosakonnas.

10. Kaebuse esitaja viibis perioodil 15.07.2013-11.03.2014 Tallinna Vanglas kokku 240 päeva, millest vaid ühel päeval jäi talle tagatud põrandapind alla 3 m² (2,9 m²). Kogu ülejäänud aja oli talle tagatud põrandapind koos WC-ga üle 3 m². Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kambri põrandapinna hulka ei tohi arvestada tualeti ega ka mööblialust pinda. Seoses kaebuse esitaja liikumisvõimalustega väljaspool kambrit märgib vastustaja, et kaebuse esitaja on alates 28.10.2013 omandanud üldkeskharidust, õppides 10. klassis (tl 44). Seega oli kaebuse esitajal sõltumata sellest, et ta viibis kinnisel režiimil vahistatuna, võimalik alates 28.10.2013 viibida oluline osa tööpäevadest seoses õppetöös osalemisega väljaspool oma elukambrit koolis.

11. Vastustaja esitas kohtule tabelina vormindatud andmed kaebuse esitaja paiknemise kohta Tallinna Vanglas perioodil 15.07.2013-11.03.2014. Tabelis kajastub iga päeva kohta info kaebuse esitaja kambri, selles viibinud isikute arvu, kambri põrandapinna koos WC-ga ja ilma ning kaebuse esitaja kasutuses olnud põrandapinna kohta nii koos WC-ga kui ka ilma (tl 41 jj). Kuigi kohtule esitatud kaebuses märgib kaebuse esitaja, et ta viibis Tallinna Vanglas alates 14.07.2013, siis tegelikult paigutati D. D Tallinna Vanglasse alates 15.07.2013. 14.07.2013 viibis kaebuse esitaja Põhja Prefektuuri arestikambris. Seega ei saanud Tallinna Vangla kaebuse esitajale 14.07.2013 kahju tekitada, mistõttu tuleks kaebus 14.07.2013 osas jätta läbi vaatamata.

12. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

13. Vaidlus seisneb selles, kas põhjendatud on kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 14.07.2013-11.03.2014 tekitatud mittevaraline kahju 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda.

14. Halduskohus nõustub vastustajaga selles, et kuigi kohtule esitatud kaebuses märgib kaebuse esitaja, et ta viibis Tallinna Vanglas alates 14.07.2013, siis tegelikult paigutati D. D Tallinna Vanglasse alates 15.07.2013.

15. Vaidlust pole selles, et 14.07.2013 viibis kaebuse esitaja Põhja Prefektuuri arestikambris. Seega ei saanud Tallinna Vangla kaebuse esitajale 14.07.2013 kahju tekitada. Lähtudes eeltoodust jääb kaebus 14.07.2013 kuupäeva osas läbi vaatamata.

16. Kirjeldatu alusel lahendab kohus kaebaja nõude hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 15.07.2013-11.03.2014 tekitatud mittevaraline kahju, mis on põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda.

17. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

18. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

19. Vaidlust pole ka selles, et kaebuse esitaja viibis perioodil 15.07.2013-11.03.2014 Tallinna Vanglas kokku 240 päeva nii vahistatuna, kui ka kinnipeetavana. Kaebuse esitaja süüdimõistev otsus kriminaalasjas nr 1-13-9720 jõustus 21.01.2014.

20. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane.

21. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

22. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m² . Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub mõlema regulatsiooni kehtivusaega.

23. Vastustaja on leidnud, et kaebuse esitaja viibis perioodil 15.07.2013-11.03.2014 Tallinna Vanglas kokku 240 päeva, millest vaid ühel päeval jäi talle tagatud põrandapind alla 3 m²

(2,9 m²). Kogu ülejäänud aja oli talle tagatud põrandapind koos WC-ga üle 3 m². Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kambri põrandapinna hulka ei tohi arvestada tualeti ega ka mööblialust pinda.

24. Halduskohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka ning tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat, kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa tualetti pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale.

25. Halduskohus nõustub vastustajaga selles, et kambri põrandapinna hulka võib arvestada mööblialust pinda.

26. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks kui ruum suurusega 3 m² kuni 3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.14).

27. Kohus käsitleb kambripinna suuruse ja muude kinnipidamistingimuste koosmõju ning kambripinna ebapiisavust kompenseerivaid asjaolusid järgnevalt: Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab ka EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14).

28. Vastustaja poolt esitatud tabelist nähtuvalt on kaebaja alates 15.07.2013- 17.07.2013;17.08.2013-18.08.2015; 01.10.2013-7.10.2013; 09.12.2013 kuni 11.03.2014, seega kokku 105 ööpäeva 240 ööpäevast olnud järjekindlalt paigutatud kambrisse selliselt, et on järgitud VSKE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtivat redaktsiooni. Kaebajat on hoitud kambrites, kus ühe isiku kohta on põrandapinda olnud vähemalt 3 m² ning see nõue on täidetud isegi juhul, kui mitte arvata kambripinna hulka eraldi WC pindala ( tl 42 p).

29. Ülejäänud 135 ööpäeval jäi kaebajale tagatud põrandapind alla 3 m² (2,65-2,89 m²).

30. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

31. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE- ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

32. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul Tallinna Vanglas vahistatuna ja ka kinnipeetavana.

33. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on eelnevalt viidatud otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) leidnud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

34. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m² ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m² kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega (p 38). Lähtudes asjaolust, et kinnipeetavatel on ka VSKE-st tulenevalt liikumisvõimalus ning VSKE § 6 lg

6 (v.r) võimaldas ka suuremat põrandapinda, leidis Riigikohus eelnevalt viidatud lahendis (p 41), et see säte, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, ei rikkunud kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele ega olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m², kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m² -ga.

35. Lähtudes eelnevalt viidatud EIK praktikas välja kujunenud seisukohtadest, peab kohus õigusvastaseks kaebaja kinnipidamist perioodil 15.07.2013-11.03.2014, mil kaebuse esitajale oli tagatud 240 ööpäevast 135 päeval alla 3 m² põrandapinda.

36. Seega kaebus rahuldatakse osaliselt.

37. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2- 1-159-09, p 13; nr 3-2-1-85-08, p 13).

38. Kirjeldatu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 400 eurot.

39. Halduskohus saab lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast arvestades ühiskonna jõukust, kusjuures ka EIK on aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Ka EIÕK art 50 näeb ette hüvitise määramise õiglases ulatuses. Seetõttu ei ole ka käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK poolt näiteks asjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisest jne.

40. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on vabastatud riigilõivu 87,48 € tasumisest (tl 19 jj). Kaebaja tasus riigilõivu 15 € 05.02.2015 (tl 26).Tallinna Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv summas 87,48 €, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kohtukulude nimekirja kaebaja esitanud ei ole. Seega saab kohus määrata kaebaja menetluskuluks tasutud riigilõivu 15 eurot (tl 26) ning nimetatud summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

(digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik

Jõustus osaliselt 15.06.2016 Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2016 kohtuotsusega nr 3-15-125, millega otsustati:

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 15.05.2015 a otsus osas millega rahuldati esitatud hüvitamiskaebus osaliselt ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 400 eurot ja riigilõiv 15 eurot seoses 125-l päeval kaebajale ebapiisava kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 15.07.2013-11.03.2014.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta D. D kaebus tervikuna rahuldamata ning kaebaja poolt halduskohtumenetluses katud kulud (riigilõiv) tema enda kanda.

4. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 15.05.2015 otsus muutmata.