4-15-2808/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-2808

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. mai 2015 a Tallinn

Väärteoasja number

4-15-2808 (2315,15,001923)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Väärteoasi

U.M-i kaitsja kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve-

keskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja

politseileitnant Kairi Palitsa 24.03.2015 otsusele nr

2315,15,001923 U.M-i karistamises LS § 224 lg 2

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215

trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1

järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmisega 5 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Menetlusalune isik: U.M , ik: XXX,

elukoht: XXX

Kaitsja: Indrek Sirk, AB Sirk ja Saareväli OÜ, Vabaduse

pst 59, Tallinn, 11211

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.M-i kaitsja kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 24.03.2015 otsusele nr 2315,15,001923 U.M-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 24.03.2015 otsus nr 2315,15,001923 U.M-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 5-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 5-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 860 (kaheksasada kuuskümmend) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155050539.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, so alates 15.05.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 22.05.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 15.06.2015.

Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 16.06.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits 24.03.2015 otsusega nr 2315,15,001923 karistati U.M-i LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 02.03.2015 kell 02.12 Peterburi tee ja Majaka tänava ristmikul suunaga Tartu mnt poole Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,51 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles taotles väärteoasjas tehtud otsuse tühistamist ning karistuse kergendamist. Kaebust põhjendas kaebuse esitaja alljärgnevalt. U.M avaldas juhtunu pärast kahetsust juba sündmuskohal. Samal päeval saatis ta ka täiendava seletuskirja ja palve mitte ära võtta juhtimisõigust. U.M ei ole aastaid toime pannud ühtegi õigusrikkumist. Kuna ta töötab lastega, siis on isiklik eeskuju väga oluline ja ta on püüdnud igati õiguskuulekalt elada. 02.03.2015 oli U.M koos sõpradega jälgimas valimistulemusi ning oli mitu tundi varem ka tarbinud alkoholi.

Kuna alkoholi tarbimisest oli möödunud juba tunde, siis eeldas U.M, et on kainenenud. Paraku ta eksis. Pöördudes hiljem perearsti poole sai U.M teada, et alkoholi põletamist organismis võis pikendada tema lõpuni ravimata haigus ja antibiootikumikuur. See ei õigusta toimepandud rikkumist, aga selgitab seda, miks muidu õiguskuulekas inimene õigusrikkumise toime pani. Menetlusalune isik töötab MTÜ XXXvõistlustantsu treenerina alates 2010 aastast. Eraja rühmatreeningud toimuvad Tallinnas, Viimsis ning Raplas. Arvestades vahemaad ja treeningute toimumise aegasid ei ole võimalik kõiki treeninguid anda, kui ei ole võimalik kasutada autot.

Juhtimisõiguse äravõtmine tähendab, et osaliselt tuleb treeningud ära jätta. Nädalavahetustel käib U.M kohtunikuna võistlusi hindamas üle kogu Eesti – Eesti Tantsuspordi Liidu võistluskalendris on võistluste toimumiskohtadeks näiteks Tallinn, Rapla, Paide, Põlva, Võru, Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi. Võistluspäev algab varahommikul (isegi kella 8-st) ja lõpeb õhtul (mõnikord pärast kella 22). Koos sportlastega sõidab U.M kaasa ka välisvõistlustele (Soome, Läti, Leedu), kus lisaks sportlaste juhendamisele on treeneril täita ka autojuhi ülesanne.

Kuna tegemist on alaealiste sportlastega (vanuses 12-17a), siis ei saa võistlejad ise kohale sõita, vaid sõltuvad treenerist. Juhtimisõiguse puudumine mõjutab oluliselt U.M-i elu, kuid veelgi rohkem tema õpilaste ja juhendatavate treeninguid ja võistlusi. Menetlusalune isik avaldab kahetsust. Tema rikkumine ei olnud tahtlik, vaid vale enesehindamine. See juhtum on tõsiseks õppetunniks U.M-ile , kes ei ole igapäevane alkoholitarbija, vaid teeb seda väga harva. Kaitsjal tuleb nõustuda kohtuvälise menetlejaga, et alkoholiga seotud liiklusrikkumised on ohtlikud, kuid seadusandja ei ole näinud ette juhtimisõiguse äravõtmise karistuse kohaldamist igakordsel sellise kvalifikatsiooni täitmisel.

Menetlusalune isik taotleb kohtult hinnata karistuse vastavust KarS § 56 ja 57 nõuetele. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused omavad käesolevas väärteoasjas aga väga suurt tähendust. Nimelt oli menetlusalune isik enne juhtima asumist veendunud, et ta ei ole juhile keelatud seisundis. Veendumuse andis asjaolu, et alkoholi tarbimisest oli möödunud juba mitu tundi, tarbitud alkoholikogus oli väike ning menetlusalune isik tundis ennast kainena. Seega tuleb kohtul selles valguses anda hinnang, kas menetlusaluse isiku käitumises esineb tahtlus või ettevaatamatus.

Ja kui esineb, siis millises vormis. Kaebuse esitaja kaitsja on seisukohal, et menetlusaluse isiku käitumises ei esine ka ettevaatamatuse kergeimat vormi, so hooletust. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Menetlusalune isik kinnitab, et ta ei teadnud lubatust suurema alkoholikoguse esinemist tema organismis. Menetlusalune isik möönab, et ta oleks pidanud aru saama alkoholi esinemisest tema organismis, kuid see tähendab, et tegemist ei ole mitte tahtliku, vaid ettevaatamatu teoga.

Määratud karistus ei vasta süüteo raskusele. Kaebuses viitab kaitsja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi 3-1-1-122-13 punkti 9 tekstile (kohus ei pea vajalikuks otsusesse seda teksti uuesti kirjutada, kuivõrd tegemist on igapäevaselt kaebustes viidatava lahendi tekstiga ja nimetatud tekst on menetluse pooltele ja kohtule teada ning Riigikohtu kodulehelt kättesaadav). Ka antud juhtumis on kohtuväline menetleja viidanud eelkõige üldpreventiivsetele alustele lisakaristuse mõistmisel. Eripreventiivsed alused menetlusaluse isiku käitumises puuduvad, nendele ei ole viidatud ka kohtuvälise menetleja otsuses.

Isikul ei ole varasemaid karistusi, saati siis alkoholiga seonduvaid. Ka tuvastatud alkoholikogus ei olnud oluliselt üle piirmäära ning isik on kohe väljendanud oma kahetsust esitades ka kohe samal päeval täiendava seletuskirja. Juhtimisõiguse äravõtmise üldiseid aluseid on Riigikohus lahanud sama lahendi nr 3-1-1-122-13 punktis 11 (kohus ei pea vajalikuks kirjutada otsusesse viidatud lahendi teksti ülaltoodud sama lahendi p 9 kohta märgitud põhjustel, märkides lahendis antud selgitusi kohtuotsuse motiivides). Menetlusalusel isikul puuduvad karistused, muid rikkumisi ta toime ei pannud.

Alkoholi piirmäära ületamine toimus öösel, kus politseinikud peatasid sisuliselt kõik nähtud autod. Peatamise põhjuseks ei olnud ebakindel sõidustiil. Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli kohaselt puudusid U.M joobele viitavad tunnused – silmad punased (kontrollimine kell 2 öösel, st inimene magamata), reaktsioonikiirus normaalne, kõne selge, aja-, isikuja kohataju selge, koordinatsioon häireteta, käitumine normaalne. Arvestades menetlusaluse isiku tööd, eriti teiste inimeste sõltuvust U.M-i tööst ning kehtivate karistuste puudumist palub kaitsja vaadata ümber määratud karistus ning vabastada isik lisakaristusest.

Menetlusalune isik on alustanud määratud põhikaristuse täideviimist, mille kohta esitab osamakse tasumist tõendava maksekorralduse. Kohtuistungil jäi kaitsja esitatud kaebuse motiivide juurde. Kaitsja leidis, et tehiolude ja kvalifikatsiooni osas vaidlust ei ole. Palve on hinnata üle määratud karistus. Kas on võimalik mõjutada kergema karistusega. Karistus ei mõjuta ainult teda ennast, vaid õpilasi ja juhendatavaid. Ei ole õpilastele rääkinud. Kui kaotab juhtimisõiguse, siis treeningutele sõita ei saa ja siis tuleb see välja.

Kas saaks piirduda väiksema karistusega, määrates tasumise ositi. Tühistada otsus lisakaristuse osas. Menetlusalune isik on kahetsenud, see rikkumine oli esmakordne, ei ole selliseid rikkumisi varem olnud. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil, et tol õhtul istusid sõbra juures. Käis vahepeal Statoili tanklast süüa toomas ning auto oli pargitud lähedusse. Algul ei teadnud kus sõber elab. Ei tundnud, et on purjus, otsustas auto parkida tema hoovi. Politsei pidas kinni. On võistlustantsu treener, võistlustantsu kohtunik, on vaja palju autoga liikuda.

Põhitreeningud on Tallinnas, paar korda nädalas Raplas. Käib välistreenerina ka teistes klubides. Võistlused on igal nädalavahetusel. Üle-eelmisel nädalal käis Slovakkias autoga, käib ka Lätis, sel nädalavahetusel Soomes, võistlused tulevad Tšehhis. Kuna ise juhib seda asja, kuna vanemad ei saa, siis ise transpordib lapsi. Õpilased on 14-16 aastased, ka 10-12 aastased. On ainuke, kes saab autoga sõidutada. Teine treener on ka, klubi on suur, peab ka teistega tegelema, teine treener käib lähemal olevatel võistlustel. Sel õhtul tarvitas kolm õlut Alexander kuskil kella 7 ja 8 vahel. 5 - 6 tundi oli vahet enne kui autot juhtima läks.

Alkomeetrit ei ole, ei hinnanaud seisundit, ei saanud aru, et oleks purjus. Auto oli Pargitud Sikupilli ja Peterburi tee ristmiku lähedale. Oli vaja sealt sõita Sikupilli 3 juurde. Plaanis sealt hommikul vara tööle sõita. Ei tunne seda kanti, ei teadnud kus sõber täpselt elab. Kui auto oleks olnud lähemal, oleks olnud turvalisem. Kui tanklas käis, otsustas auto viia lähemale. Tarvitatud õlu oli klaaspudelis, ilmselt pooleliitristes pudelites. Õlu oli sõbra juures olemas. Jõi õlled ära umbes tunni aja jooksul. On varem õlut joonud, ei tea kuidas varem joodud õlu mõjus.

Antibiootikumikuur oli kolm päeva varem lõppenud, teab, et ei või kuuri ajal alkoholi tarvitada. Sai autoga sõita 10-

15 meetrit, tagant tuli auto, ei tahtnud sellele ette jääda. Ei tea kas see oli politseiauto. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et alused otsuse muutmiseks või tühistamiseks puuduvad. Menetlusalune isik juhtis sõidukit isikuna, kellel tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,51 mg. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-122-13 kohaselt ei ole vahet kas on tegemist esimese rikkumisega. On leitud, et lisakaristusena võib juhtimisõigust ära võtta kui on piirmäära oluliselt ületatud või käitumine iseloomustab suhtumist oma teosse.

Siis on korduva samalaadse rikkumise toimepanemise oht suurem. Menetlusalune isik näitas ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse, liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Isiku puhul, kes veendub eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata peab hilisõhtul vajalikuks sõidukit juhtida, ega astu samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, vaid pidades kõige olulisemaks asuda sõidukit juhtima. Arvestades tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra pidi isik enda keelatud seisundis olekut tajuma.

Ei ole tegemist isikuga, kes tarvitab tihti alkoholi nagu ise ütles. On üldteada, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise juures on oluliseks teguriks mõõtetulemus. Selliste rikkumiste puhul, kus karistus määratakse mõõtetulemuse alusel, saab võtta kaalutlemisel lähtepunktiks lugemi ja karistuse määramisel mõõtetulemuse.

Karistuse määramisel on arvestatud isiku süüga ja teo toimepanemisega seotud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida menetlusalusele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Määratud põhikaristuse ja lisakaristuse määrad ei tähenda seda, et kahetsus on jäänud arvestamata. Seadusandja on liiklusreegleid kehtestades näinud ette piirmäärad ja kohustused. Piirmäär on oma sisult määr, mida mitte mingil juhul ei tohi ületada ja kohustus oma sisult nõue, mida mitte mingil juhul ei tohi täitmata jätta.

Vabandada oma tegevust iseendale oma seisundi hinnangu andmisega või lõpuni ravimata haigusega, on ilmselgelt kitsarinnaline ja hoolimatu suhtumine. Iga keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on tahtlikult toime pandud väärtegu. Käesoleva väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kuigi kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluga arvestades määranud menetlusalusele isikule karistuse üle sanktsiooni keskmise määra ja kohaldanud ka lisakaristust, ei ole selline karistus ülemäära raske, arvestades menetlusaluse isiku süü oli LS § 224 lg 2 mõttes üle keskmise.

Määratud karistus on menetlusalusele isikule piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks muuhulgas meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on kahjuks enamlevinud liiklussüütegusid ning liiklusõnnetuse põhjustaja. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Ei vaidle vastu, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisaga, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9).

Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 02.03.2015 kell 02.16 kuni 02:20 U.M-i seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, milline oli protokolli kohaselt taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,57 mg ja 0,56 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,51 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,51 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt sisaldab menetlusaluse isiku käitumine LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo koosseisutunnuseid.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S §

133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ei ole tõendusliku alkomeetri näitu vaidlustanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,51 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut so kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni.

Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja U.M-ile määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav.

Lisakaristust on kohaldatud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Nagu ülalpool juba märgitud, tuvastati väärteoasja materjalidest nähtuvalt menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,56 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,51 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist piirmäära ületavas määras, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8).

Karistuse määramine

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuivõrd LS § 224 sätestatud väärtegude koosseisud on astmestatud ja sõltuvalt piirmäära ületamise määrast kvalifitseeritavad vastavalt siis kas lõike

1 või lõike 2 järgi, siis sellest sõltuvalt erinevad ka karistuse määrad. Selline numbrilisest näidust sõltuv süüteokoosseis viitab üheselt sellele, et ka isiku süü suurus ja karistuse määr on sõltuvuses eelkõige mõõtevahendi numbrilisest näidust. Käesoleval juhul võib LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära keskmise määra ületamist arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on suur. See aga omakorda tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast suuremas määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuväline menetleja on kohtuvälises menetluses karistust kergendava asjaoluna arvestanud kahetsust ning raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Samas on KarS § 58 sätestatud raskendavaid asjaolusid LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisel suhteliselt raske tuvastada, kuivõrd vaid üksikud selles loetelus märgitud asjaolud võivad ilmneda vaid teatud äärmuslikes olukordades (erakorraline või sõjaseisukord, ühiskondlikku või loodusõnnetust ära kasutades). Muude eelmärgitud sättes nimetatud raskendavate asjaolude esinemine on nii või teisiti välistatud juba süüteo iseloomu ja rünnatava õigushüve tõttu.

Kohtule esitatud kaebuses on märgitud, et menetlusalune isik avaldas juhtunu pärast kahetsust juba sündmuskohal ja saatis samal päeval ka täiendava seletuskirja. Kohus, tutvunud väärteotoimikuga, asub seisukohale, et kaebuses esitatud väide kahetsuse avaldamise kohta juba sündmuskohal ühegi tõendiga kinnitust ei ole leidnud. Väärteoprotokolli on menetlusalune isik märkinud, et ta tunnistab rikkumist. Väärteoprotokolli koostamisele eelnevalt koostatud menetlusdokumente allkirjastades on ta märkinud nii indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kui ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusele, et tal taotlusi ei ole.

Nimetatud menetlusdokumendid, kuhu anti menetlusalusele isikule võimalus omakäeliselt märkida avaldusi ja taotlusi, kahetsusavaldust ei sisalda. Seega kohtule esitatud tõendikogum sellist kaebuses esitatud väidet ei toeta. Küll leidub väärteotoimikus kohtuvälisele menetlejale saadetud seletuskiri, milles kahetsust avaldatakse ja palutakse, et jäetaks alles juhtimisõigus, soovides otsuse edastamist e-postiga. Seega tuleks tuvastada kas avaldatud kahetsus on karistust kergendava asjaoluna arvestatav. Samas puudub kohtul kaebemenetluses võimalus asuda KarS § 57 lg 1 sätestatud kergendava asjaolu esinemist kohtuvälise menetleja otsuses revideerima, kuivõrd selle asjaoluga on juba arvestatud ja asjaolu äralangemisel tuleks kaebuse esitaja olukorda raskendada, mis aga kaebemenetluses on välistatud.

Seega tuleb asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumises oli kergendava asjaolu olemasolu tuvastatud ja sellega ka karistuse määramisel arvestatud. Kohus teeb menetlusaluse isiku kohtuistungil antud selgitustest järelduse, et teadmine, et ta oli eelnevalt alkoholi tarvitanud, pidanuks kaebuse esitajat sundima hoiduma sõiduki juhtimisest ning sõiduki juhtimisele asumisele eelnevalt oma seisundit kontrollima. Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt jõi ta õhtul ligi tunni aja jooksul ära kolm õlut ning leidis, et on 5- 6 tunni möödumisel piisavalt kaine, et sõidukit juhtida.

Kohtule jääb menetlusaluse isiku taoline arusaam sisse joodud alkoholi kogusest ja selle kiiresti mööduvast mõjust arusaamatuks. Kui isegi lähtuda sellest, et menetlusalune isik jõi ära vaid kolm õlut, siis ei saa 5 - 6 tunni möödudes jõuda sellisesse seisundisse, mis välistab LS § 69 lg 3 sätestatud keelu rikkumise. Menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholisisaldus oli aga oma määralt selline, et see ei oleks saanud menetlusalusele isikule märkamatuks jääda ja arvestades tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra pidi kas sisse joodud alkoholi kogus olema kohtuistungil väidetust suurem või siis ajavahemik alkoholi tarvitamise ja tõendusliku alkomeetri kasutamise vahel väiksem kui 5 - 6 tundi.

Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Menetlusalune isik pidi oma seisundist teadlik olema nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Kohtu arvates näitab see menetlusaluse isiku suhtumist liikluskorda, mis on oma olemuselt ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt käis ta lähedal olevas tanklas toitu toomas ning sisseosteid tehes saanuks ta samast kohast osta ka kasvõi ühekordse indikaatorvahendi kui ta pidas tarvilikuks koheselt sõidukit juhtima hakata.

Seda aga menetlusalune isik ei teinud. Seega vaatamata teadmisele eelnevast alkoholi tarvitamisest ei pidanud ta vajalikuks enda seisundit kontrollida, vaid esmatähtsaks pidas sõiduki toimetamist ühest parkimiskohast teise. Menetlusalune isik on selgitanud, et ta jõudis sõita vaid 10-15 meetrit ja üldse oli vaja liikuda lühike vahemaa. Kohtu arvates ei ole ei öisel ajal ega läbitava vahemaa pikkusel mingit tähtsust, kuivõrd LS § 69 lg 3 sätestatud keeld ei tee erandeid ei aja ega läbitava vahemaa osas nagu ka LS § 224 lg 1 ja 2 süüteokoosseisud.

Kaebuses on esitatud ka väide, et politsei pidas kinni sisuliselt kõik nähtud autod ja peatamise põhjuseks ei olnud ebakindel sõidustiil. Kohtu arvates on tegemist tõendamata väidetega, kuivõrd kaitsja ei ole esitanud kohtule ühtegi neid väiteid kinnitavat tõendit ega ole taotlenud selliseid väiteid kinnitavate tõendiallikate kontrollimist kohtuistungil. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arusaama kohaselt kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhid ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt ja eiravad seaduses sätestatud keeldusid.

Seejuures on juhil ka kohustus enne sõidu alustamist veenduda, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida (LS § 33 lg 2 p 1). Samuti on juhil keelatud joobeseisundis või alkoholipiirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule (LS § 33 lg 11 p 2). Eelviidatud kohustust täita ja keelu rikkumist vältida saab vaid juhul, kui juht veendub lubatud seisundi olemasolus ning seda saab teha vaid selleks ettenähtud abivahendeid kasutades. Antud juhul ei teinud menetlusalune isik midagi selleks, et veenduda juhile keelatud seisundi puudumises ning olles teadlik eelnevast alkoholi tarvitamisest, juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära oluliselt ületavas seisundis ning sellest tulenevalt kujutas ta endast ohtu nii iseendale, teistele liiklejatele kui ka kasutusse võetud kõrvalise isiku varale, mis viitab isiku hoolimatule suhtumisele oma teosse.

Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi juba süü suurust arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus, nagu seda tegid ka kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja, Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve.

Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel ja kohus leidis juba ülalpool, et menetlusaluse isiku süü on suur. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalusel isikul tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,51 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra ületav. Kuna tegemist on LS §

224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteoga, kus ongi juba sätestatud rangemad karistused kui lõikes 1, siis lõike 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu eeldab juba suuremat süüd kui lõike 1 korral. Seega, kui lõike 1 alusel toimepandud süüteo puhul võib süü suurus isegi esmakordse rikkumise korral olla asjaoluks lisakaristuse kohaldamisel, siis lõike 2 puhul on see tõenäosus suurem. Sama Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 punkti 9 kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt tahtlikust nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt menetlusalusel isikul kehtivaid väärteokaristusi ei ole.

Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse.

Nimetatud asjaolude esinemist on kohus analüüsinud juba ülalpool. Kohus leiab, et pärast väärteoprotokolli koostamist kohtuvälisele menetlejale saadetud seletuskirjas märgitud kahetsus puudutab menetlusaluse isiku suhtumist teo toimepanemisele järgnevasse tagajärge, võimalikku juhtimisõigusest ilmajäämisse, kuid ei saa väljendada suhtumist teosse teo toimepanemise ajal. Õiguskuuleka suhtumise korral oleks menetlusalune isik teo jätnud toime panemata. Seetõttu saab kahetsus puudutada vaid karistust, kuid ei saa tingida karistuse kohaldamata jätmist.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma liiklusnõuetesse suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt oli lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning võiks olla asjaoluks, mis välistab võimaluse, et menetlusalune isik saaks edaspidi samalaadseid või teiselaadseid liiklusalaseid süütegusid toime panna vähemalt sellel ajal kui ta on liiklusest kõrvaldatud.

Seejuures, arvestades üldpreventsiooni, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet liikluses. Kaebusest nähtub, et menetlusalusele isikule on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks, so liikumiseks ühest treeningu või võistluse kohast teise ja juhendatavate sõidutamiseks. Antud juhul oli menetlusalune isik teadlik tarvitatud alkoholist, selle kogusest, alkoholi tarvitamisest möödunud ajavahemikust kui ka sellest, et talle on juhtimisõigus töö iseloomu tõttu vajalik.

Samuti teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud raskused töö tegemisel. Sellise teadmise olemasolust annab kohtu arvates üheselt tunnistust ka menetlusaluse isiku seletuskiri kohtuvälisele menetlejale, kui ta palus juhtimisõigust mitte ära võtta. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et teadmine tehtava töö iseloomust ja juhtimisõiguse vajalikkusest selle töö tegemisel ei tekkinud kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal.

Kaebusele lisatud MTÜ XXX juhatuse liikme koostatud tööülesannete kirjeldusest nähtuvalt töötab menetlusalune isik võistlustantsutreenerina alates 2010 aastast. Seega on kaebuse esitaja oma tööülesannetest teadlik juba viis aastat. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate juhendatavate olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks, et ta oleks võimeline täitma endale võetud tööalaseid kohustusi ja et tema töökoht ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest.

Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid põhikaristus on määratud süü suurust arvestavalt.

Seega on kohtu arvates lisakaristuse kohaldamisel arvesse võetud nii seda, et isikul puuduvad kehtivad karistused liiklusalaste süütegude eest kui ka karistust kergendava asjaolu esinemist. Kohus leiab, et juhul, kui kohtuväline menetleja poleks kergendava asjaolu esinemist tuvastanud, oleks olnud põhjendatud lisakaristuse kohaldamine süü suurusele vastavalt, so üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Käesoleval juhul on aga määratud lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Seetõttu leiab kohus, et kohaldatud lisakaristuse määr vastab KarS § 56 lg 1 sätestatud karistamise alustele ja ilmselgelt on lisakaristuse määra oluliselt mõjutanud kergendava asjaolu arvestamine.

Seetõttu vaatamata lisakaristuse määra suhtelisele leebusele on lisakaristuse määr proportsionaalne ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud lisakaristuse määraga. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamise osas otsuse tühistamise taotlusesse, siis menetlusalusele isikule juhtimisõiguse vajalikkusest on kohtule antud teada ka MTÜ XXXjuhatuse liikme koostatud tööülesannete kirjeldusega, kus on märgitud ka seda, et U.M-ile on isikliku sõiduvahendi kasutamine vältimatu, et ta ei saa juhtimisõiguseta oma tööülesandeid täita ja tantsustuudiol ei ole võimalik asendustreenerit leida.

Samuti on selles tööülesannete kirjelduses märgitud, et lisaks sportlaste juhendamisele on treeneril täita ka transportija funktsioon. Tegemist on alaealiste sportlastega, kes omal käel reisida ei saa ja kelle perede jaoks on laste lähetamine treeneriga majanduslikult palju odavam kui iga kord kaasa sõita. Kohus suhtub taolisesse tööülesannete kirjeldusse ja selles märgitud põhjendustesse kriitiliselt. Nimelt nähtub sama tööülesannete kirjelduse algusest, et U.M on tööle võetud võistlustantsutreenerina, kuid ei ole märgitud, et teda oleks tööle võetud autojuhina.

Kohtu arvates on selline kohtule esitatud tööülesannete kirjeldus vastuoluline ja esitatud eesmärgiga ebaeetiliste vahenditega kallutada kohut tühistama kohtuvälise menetleja otsust lisakaristuse kohaldamise osas. Kohtule ei ole esitatud töölepingut, millest võiks teha järeldusi tegelike U.M-i tööülesannete kohta. Mis puudutab aga seda, et lisaks juhendamisele olevat treeneril ka täita transportija funktsioon ja seetõttu peab treener alaealisi sportlasi sõidutama, kuivõrd see on laste vanematele majanduslikult odavam ning tantsustuudiol ei ole võimalik asendustreenerit leida, siis sellised põhjendused viitavad üheselt tantsustuudio suutmatusele oma tegevust ja tööd korraldada ning kohtu arvates ei saa eelmärgitud asjaolud ja lastevanematele võimalikult majanduslikult soodsamad tingimused ja mugavus olla lisakaristuse kohaldamist välistavateks tingimusteks.

Samast tööülesannete kirjeldusest nähtuvalt olevat U.M-i keskmine töötasu 580 eurot kuus ja muid andmeid võimaliku sissetuleku kohta kohtule esitatud ei ole. Kohus leiab, et kohtule esitatud andmed menetlusaluse isiku sissetulekute kohta ei kajasta tegelikke menetlusaluse isiku sissetulekuid. Väärteoprotokollist nähtuvalt kasutas menetlusalune isik liisitud sõidukit, mille omanik on AS SEB Liising, mis eeldab liisingmaksete igakuist tasumist. Kui sellele kulule lisada alaealiste sportlaste transportimise kulu, siis ilmselgelt ei tule menetlusalune isik eluga toime ja peaks olema maksejõuetu.

Kohus leiab, et juhul, kui soovitakse tõestada isiku piiratud maksevõimet, esitades taotluse määratud rahatrahvi ositi tasumiseks, peab kohtule esitama kõiki menetlusaluse isiku tulusid ja kulusid kajastavad andmed. Antud juhul seda ilmselgelt tehtud ei ole. Kaebuse lõpposas on märgitud taotlus kergendada menetlusalusele isikule määratud rahatrahvi ja võimaldada seda tasuda ositi. Kohus on põhikaristuse suuruse osas juba seisukoha võtnud ja esitab oma seisukoha taotluse osas karistuse ositi tasumise kohta. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuses ei ole ositi tasumise osas esitatud ühtegi põhjendust ja suurem osa karistuse motiividest sisaldab põhjendusi, miks peaks menetlusaluse isiku suhtes jätma lisakaristuse kohaldamata.

Kohtule edastatud materjalide pinnalt, jättes kaebuses põhjenduste puudumise kõrvale, leiab kohus, et kaebuse esitaja kaitsja esitatud taotlus jääb tagajärjetuks. Nimelt tuleneb KarS § 66 lg-st 2, et kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Märgitust tuleneb, et kohtul on võimalik kohaldada rahatrahvi osatamist vaid juhul, kui selleks on mõjuvad põhjused. Käesoleval juhul pole kaebuse esitaja selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Kaebusele on lisatud tööandja koostatud tööülesannete kirjeldus ja muuhulgas ära märgitud palga suurus.

Sellise dokumendi puhul ei ole tegemist raamatupidamisdokumendiga, mis näitaks tegelikku tööandjalt saadava tulu suurust. Ei ole tuvastatav seegi kas tegemist on maksustatava tuluga või saadava tuluga. Kohtule ei ole esitatud pangakontode väljavõtteid, mis näitaksid menetlusaluse isiku tegelikke tulusid ja kulusid, millest saaks teha mingisuguseidki järeldusi isiku tegeliku majandusliku olukorra kohta. Selleks, et kohus või kohtuväline menetleja saaks otsustada kas ositi tasumisele määramiseks on põhjused mõjuvad, tuleb menetlejale esitada vastavasisulised tõendid, et menetlejal oleks võimalik otsustada kas esitatud põhjused on mõjuvad.

Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõsiseltvõetavat ja kontrollitavat dokumentaalset tõendit, millest saaks teha järeldusi menetlusaluse isiku majandusliku olukorra kohta. Seega puudub kohtul seaduslik alus kaebuses esitatud taotluse rahuldamiseks. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et KarS § 66 lg 2 sätteid saab kohaldada selleks vajalikel tingimustel kohtuväline menetleja või kohus karistamisotsust tehes. Kui kaebemenetluses kohus ei muuda kohtuvälise menetleja otsust karistuse liigi või määra osas, siis ei tee kohus ka karistamisotsust, mistõttu ei saa ta ka hakata määrama määratud trahvi ositi tasumist.

Kohus peab vajalikuks pöörata kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et vastavalt V™S § 209 sätetele, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus või kohtuväline menetleja süüdlase avalduse alusel oma määrusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Seega kohalduks see säte vaid juhul, kui vaidlustatud otsus oleks jõustunud. Antud juhul see kohtuvälise menetleja otsus jõustunud ei ole.

Menetlusalusele isikule allkirja vastu kätte antud väärteoprotokollis on üheselt märgitud, et menetlusalusel isikul on õigus enne väärteoprotokollis märgitud lahendi kättesaadavaks tegemise kuupäeva esitada kohtuvälisele menetlejale taotlus rahatrahvi ositi tasumiseks. Seega pidanuks menetlusalune isik sellise taotluse esitama kohtuvälisele menetlejale pärast väärteoprotokolli kättesaamist, mitte kohtule esitatavas kaebuses. Kaebusele on lisatud maksekorraldus, millega soovitakse tõendada rahatrahvi osalist tasumist ning kohtuistungil esitati järgmine maksekorraldus veel ühe osa maksmise tõendamiseks.

Kohtule jääb taoliste maksekorralduste tõendina esitamine arusaamatuks. Teadaolevalt tekib otsuse täitmise kohustus otsuse jõustumisel. Käesoleval juhul aga esitati kohtuvälise menetleja otsusele kaebus ja seda ilmselgelt eesmärgiga, et kohtuvälise menetleja otsus sellisel kujul nagu ta koostatud oli, ei jõustuks. Kaebuse esitamise tõttu ei olegi otsus jõustunud ja otsuse täitmiseks seaduslik alus puudub, sest otsuse jõustumisega kaasnevat õiguslikku tagajärge ei ole saabunud. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine.

Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/