3-15-48/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 14.05.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-48 Haldusasi A.G.u kaebus Tallinna vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot iga vanglas viibitud kuu eest (kokku 15 kuud). Menetlusvorm Kirjalik menetlus. Menetlusosalised Kaebuse esitaja A.G. ning vastustaja Tallinna vangla, volitatud esindaja Aiki Kangur. Resolutsioon 1.Rahuldada A.G.u kaebus osaliselt. 2.Mõista välja Tallinna vanglalt A.G.u kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 32 eurot. 3.Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. 4.Mõista Tallinna vanglalt riigituludesse menetluskuluna 0,97 eurot. 5.Muus osas jätta A.G.u menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

06.10.2014 esitas A.G. Tallinna vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot iga kuu eest, mil ta viibis Tallinna vanglas ebainimlikes tingimustes. 10.12.2014 tagastas Tallinna vangla A.G.u kahju hüvitamise taotluse enne 06.10.2011 perioodide osas läbivaatamatult ning jättis A.G.u kahju hüvitamise taotluse perioodide 20.03.2012-19.04.2013 ja 07.08.2014-06.10.2014 osas rahuldamata. 08.01.2014 esitas A.G. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 eurot iga Tallinna vanglas veedetud kuu eest. 28.01.2015 määrusega võttis Tallinna Halduskohus A.G.u kaebuse menetlusse. 03.03.2015 esitas A.G. Tallinna Halduskohtule taotluse kaebusest osaliselt loobumiseks. 16.03.2015 kohtumäärusega lõpetas Tallinna Halduskohus osaliselt haldusasja nr 3-15-48 menetluse Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 3 alusel kahju hüvitamise nõudes enne 06.10.2011 perioodide osas ning jätkas haldusasja nr 3-15-48 menetlust kahju hüvitamise nõudes 20.03.2012-19.04.2013 ning 07.08.2014-06.10.2014 perioodide osas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebaja on seisukohal, et Tallinna vangla kambrites, kus kaebaja vaidlustatud ajavahemikul viibis, oli ühe kinnipeetava kohta vähem ruumi, kui ette nähakse. Kaebaja märgib, et Tallinna vanglas rikuti kaebaja inimõigusi. Kambrites oli kitsas, kuna lisaks kuuele kinnipeetavale paiknesid kambris kolm kahekordset narivoodit, hoiukapp, laud, kaks pinki ning WC. Selle tõttu oli vabaks liikumiseks olevat ruumi vähe. Samuti töötas kambri ventilatsioon halvasti ning akna kõrval olevatest aukudest ei tulnud kambrisse üldse õhku sisse, kuna augud on väikesed. Kõige suuremat õhupuudust oli tunda suvel, aga ta talvel oli kambris õhupuudus. Kaebaja on asunud seisukohale, et duši all oli võimalik pesta üksnes üks kord nädalas 20 minutit ning kambris soe vesi puudus. Kambrist väljaspool oli võimalik viibida üksnes üks tund päevas jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Tallinna vangla kinnipidamistingimused alandasid kaebaja inimväärikust. Kaebaja oli sunnitud taluma vaimset ja füüsilist ebamugavust.

Vastustaja: Ajavahemikul 20.03.2012-19.04.2013 ja 07.08.2014-06.10.2014 viibis kaebuse esitaja Tallinna vanglas kokku 457 päeva. 457-st päevast 263-l päeval oli ta paigutatud kambrisse, kus talle oli tagatud rohkem põrandapinda kui 3 m2 (vahemikus 3,07-16 m2) ning 194 päeva oli talle tagatud põrandapinda alla 3 m2 (vahemikus 2,51 – 2,87 m2 ). Seejuures oli alates 2014 aastast kaebuse esitajale igapäevaselt tagatud rohkem kui 3 m2 põrandapinda. Kaebuse esitaja võimalused väljaspool elukambri liikumiseks olid järgnevad:

- ajavahemikul 20.03.2012-10.06.2012 suletud eluosakond, väljaspool kambrit võimalik üldjuhul liikuda üks tund päevas jalutuskäigu ajal;

- ajavahemikul 11.06.2012-19.04.2013 avatud eluosakond, kogu päeva jooksul 06.00-22.00 võimalik vabalt liikuda eluosakonna piires;

- 07.08.2014-06.10.2014 suletud eluosakond, väljaspool kambrit võimalik üldjuhul liikuda üks tund päevas jalutuskäigu ajal.

Valdava osa ajast on kaebuse esitaja seega viibinud avatud režiimil (310 päeva) ja vaid 147 päeva kinnisel režiimil. Samas on kaebuse esitaja osalenud Tallinna vanglas ka erinevates porogrammides, mis tagasid talle võimaluse ka programmi tegevuse ajal liikuda väljaspool elukambrit. Kuni 31.12.2013 kehtinud Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lõike 6 redaktsiooni kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 peab põrandapinda kambris olema vähemalt 3 m2. Taotluse esitajale oli tagatud vähemalt 2,51 m2 põrandapinda.

Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv isikuid ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Avatud eluosakonnas viibides viibis kaebuse esitaja kambris, milles WC asus väljaspool kambrit ja seda pole ka arvestatud kambri põrandapinna hulka. Suletud osakonnas asub WC kambris. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri.

Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud Vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda (alates 01.01.2014 3 m2). Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" (edaspidi Määrus), mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Halduskohus on 23.12.2008 otsuses (jõustus 23.01.2009) haldusasjas nr 3-07-2514 leidnud, et VSkE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed.

Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega kambris peab iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „[…] Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.

Tuvastavamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne Vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“ Tallinna vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebuse esitajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud mööblialust pinda ja ka kambris asuva WC alust pinda. Alates 2014 aastast oli kaebuse esitajale tagatud igapäevaselt vähemalt 3 m2 põrandapinda.

Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljapool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et A.G.ile oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. A.G. ei ole esitanud vanglale mitte ühtegi pöördumist, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind taotluse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks.

Eeltoodust järeldub, et enne asjas Tunis vs Eesti tehtud lahendist teadasaamist A.G.il Tallinna vangla kinnipidamistingimuste osas pretensioone ei olnud. Julgeoleku tagamiseks on vanglas akendel ees piirded, mis ei takistada õhuliikumist. Tallinna vangla kambrites on osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kinnipeetaval on võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev osaliselt avatav aken võimaldab kambreid ventileerida. VangS § 50 lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.

Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et talle seda ei oleks võimaldatud. Seega kaebuse esitajale duši võimaldamise sagedus oli kooskõlas kehtiva õigusega. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Kaebuse esitaja liikumispiirang tulenes asjaolust, et kaebaja viibis vahistatuna vanglas ning seega oli kaebaja liikumise piiramine vahistuse ajal õiguspärane. Ajavahemikul 11.06.2012-19.04.2013 viibis kaebaja avatud sektsioonis, kus tal oli soovi korral võimalik alates äratusest kuni öörahuni oma sektsiooni piires vabalt ringi liikuda.

Väljaspool kambrit sai kaebaja liikuda erinevates programmides osalemise käigus. Kaebaja osales ajavahemikul 24.07.2012-06.09.2012 liikluse ohutuse programmis, 01.08.2012-30.11.2012 riigikeele B2 taseme koolitusel, 28.09.2012-19.04.2013 AN tugigrupis, 25.09.2014-06.11.2014 vahistatute terviserühmas ning 02.09.2014-09.09.2014 suitsetamisest loobumise nõustamises. Seega on kaebaja väited üksnes ühetunnisest liikumisvõimalusest päevas ebatäpsed. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise, on väär.

Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi.

Tallinna vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale mitte ühtegi kirjalikku pöördumist, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seletustega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt järgnevatel kohtu motiividel:

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis ajavahemikel 20.03.2012-19.04.2013 ja 07.08.2014-06.10.2014 Tallinna vangla erinevates kambrites kokku 457 päeva. Ajavahemikel 20.03.2012-10.06.2012 ja 07.08.2014-06.10.2014 viibis kaebaja suletud eluosakonnas kokku 144 päeva. Ajavahemikul 11.06.2012-19.04.2013 viibis kaebaja avatud eluosakonnas kokku 313 päeva.

Kaebaja taotleb Tallinna vanglas viibimise tõttu kahju hüvitamist 457 päeva, s.o 15 kuu, eest kokku summas 7500 eurot. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010 lahend asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Kaebaja on väitnud, et viibis vaidlustatud ajavahemikul vangla ülerahvastatud kambrites, kus ei olnud kaebajale tagatud piisavalt põrandapinda. Kuni 31.12.2013 kehtinud Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtima hakanud VSkE § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt

3 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et isiku kinnipidamine kambris, kus on põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, kujutab endast iseenesest inimväärikust alandavat kohtlemist ning on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3 (kohtuasi nr 429/12: Tunis vs Eesti). Kohtule esitatud materjalide kohaselt viibis kaebaja vaidlustatud ajavahemikul vangla erinevates kambrites. Kohus on seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna miinimumnõude täitmise hindamisel arvesse võtta, kuivõrd WC ei ole kasutatav eluruumina ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pindala hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku eluruumi olemusega.

Vaidlust ei ole selles, et kõnealusel ajavahemikul suletud eluosakonnas viibimise ajal oli kaebajale tagatud kambris üle 3 m2 põrandapinda (ilma WC-aluse pinnata) 112 päeva ning alla 3 m2 põrandapinda 32 päeva. Suletud eluosakonnas viibimise ajal oli kaebajale kambris tagatud alla 2,5 m2 põrandapinda 22 päeva. Avatud eluosakonnas asus WC väljaspool kambrit ning seetõttu ei arvata WC ala kambri pindala sisse. Avatud eluosakonnas viimise ajal oli kaebajale tagatud üle 3 m2 põrandapinda

143 päeva ning alla 3 m2 põrandapinda 170 päeva. Avatud eluosakonnas viibimise ajal oli kaebajale kambris tagatud alla 2,5 m2 põrandapinda 0 päeva.

Seega eeltoodust tulenevalt oli kaebajale tagatud vaidlustatud perioodil suletud eluosakonnas põrandapinda alla 3 m2 32 päeva ja avatud eluosakonnas põrandapinda alla 3 m2 170 päeva, kokku

202 päeva.

Kohus nõustub Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt väljendatud seisukohaga, et isiku hoidmine kambris, mille pindala on väiksem kui 3 m2 iga kambris viibiva isiku kohta, ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega. Samas kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 nägi ette, et iga kinnipeetava kohta kambris pidi tagama vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Riigikohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt märkinud, et kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. Arvestada tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kujundatud seisukohta, et kinnipeetava eluruumis võiks olla vähese põrandapinna korral inimväärikuse seisukohast kompenseerivaks mingisugused muud positiivsed kinnipidamistingimused. Käesoleval juhul on kompenseerivaks asjaolu, et avatud eluosakonnas on kinnipeetaval võimalik vabalt eluosakonna piires kogu päeva jooksul ajavahemikul 06.00-22.00 ringi liikuda. Avatud eluosakonnas viibis kaebaja kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta tagatud alla 3 m2 kokku 170 päeva. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli kaebajale sellel ajal tagatud põrandapinda küll alla 3 m2, kuid üle 2,5 m2. Kohus on seisukohal, et avatud eluosakonnas viibides, kus kaebajal oli võimalik kogu päeva jooksul eluosakonna piires vabalt ringi liikuda ning kaebajale oli tagatud põrandapinda küll alla 3 m2, kuid üle 2,5 m2, ei ole ületatud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ega ole kaebaja inimväärikust alandatud. Seevastu suletud eluosakonnas viibides ei ole kinnipidamistingimustel kompenseerivaid positiivseid asjaolusid. Kohus on seisukohal, et isiku viibimine suletud eluosakonnas kokku 32 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 3 m2, ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida võib pidada kaebaja inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Ülejäänud vaidlustatud päevad, mis kaebaja viibis Tallinna vangla kambrites, kus kaebajale oli tagatud üle 3 m2 põrandapinda, ei alanda kaebaja inimväärikust.

Vaidlustatud ajavahemikul kehtinud VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama Ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-32-96 asunud seisukohale, et vangla eluruumi ei saa samastada tavamõistes isikliku eluruumiga. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 45 kommentaarid täpsustavad, millised tingimused peavad vangla kambris valitsema: „Kamber peab vastama eluruumile kehtestatud nõuetele, mille eesmärk on inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine. Eluruumile esitatavad nõuded, eelkõige õhu, valguse ja temperatuuri osas peavad tagama inimesele võimaluse viibida selles ruumis ööpäevaringselt.“ VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 66 kommentaaride kohaselt on järelevalve kontroll kinnipeetava üle, mis peab tagama kinnipeetavate ja vanglapersonali ohutuse, välistama kinnipeetava põgenemise, kõrvaliste isikute pääsemise vangla territooriumile ning kinnipeetavate vanglavälise suhtlemise mitteettenähtud isikutega. Julgeoleku tagamiseks on vangla akendel ees piirded. Tallinna vangla 10.12.2014 kahju hüvitamise taotluse vastuse kohaselt ei mõjuta nimetatud piirded õhuliikumist. Lisaks on kambrites osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning samuti on kinnipeetavatel võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Eeltoodust tuleneb, et kaebajal oli võimalik õhuhulka reguleerida. Kohus leiab, et kaebaja väited kambri ventilatsiooni nõuetele mittevastavuse osas ei ole põhjendatud.

Vaidlustatud ajavahemikul kehtinud VangS § 50 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel saun, vann või dušš. Kaebaja märgib, et temale oli tagatud duši kasutamise võimalus üksnes üks kord nädalas. Põhjendusi, miks nimetatud asjaolu rikub kaebaja õigusi, A.G. oma kaebuses selgitanud ei ole. Samuti väidab kaebaja, et kambris puudus soe vesi. Kuna kaebajale oli tagatud ühel korral nädalas duši kasutamise võimalus, oli duši kasutamise sagedus kooskõlas kehtiva seadusega. Vastustaja seletuse kohaselt võimaldati kinnipeetavatele kambrites kasutada isiklikke elektriseadmeid, sh veekeetjat. Kuna kinnipeetavale oli tagatud juurdepääs voolavale veele, siis oli loodud võimalus vee soojendamiseks. Eeltoodust tulenevalt oli kaebajal võimalik saada kambrisse veekeetja ning veekeedukannuga vett soojendada. Kohus märgib, et kuna kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus ning sooja vee saamise võimalus, ei ole kaebaja õigusi rikutud.

Kaebaja viibis ajavahemikes 20.03.2012-10.06.2012 ja 07.08.2014-06.10.2014 vangla suletud eluosakonnas. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Tallinna vangla 10.12.2014 kahju hüvitamise taotluse vastuse kohaselt viibis kaebaja vahistatuna vanglas ning seetõttu oli kaebajale seatud liikumispiirang. Vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Eeltoodust tuleneb, et vangla on tegutsenud seadusega kooskõlas. Ajavahemikul 11.06.2012-19.04.2013 viibis kaebaja avatud eluosakonnas, kus tal oli võimalik eluosakonna piires kogu päeva jooksul ajavahemikul 06.00-

22.00 vabalt ringi liikuda. Kohtule esitatud materjalist nähtub, et kaebaja osales mitmetes programmides, mille käigus oli tal võimalik liikuda väljaspool kambrit. Ajavahemikul 24.07.2012- 06.09.2012 osales kaebaja liikluse ohutuse programmis; 01.08.2012-30.11.2012 riigikeele B2 taseme koolitusel; 28.09.2012-19.04.2013 AN tugigrupis; 25.09.2014-06.11.2014 vahistatute terviserühmas ning 02.09.2014-09.09.2014 suitsetamisest loobumise nõustamises. Eeltoodust tuleneb, et vangla on tegutsenud seadusega kooskõlas ning avatud eluosakonnas viibides oli kaebajal võimalik eluosakonna piires kogu päeva jooksul vabalt ringi liikuda. Kohus leiab, et seoses kaebajale jalutusvõimaluse tagamisega ei ole tema õigusi rikutud.

Riigikohus on otsuse, asjas nr 3-3-1-93-09, punktis 11 märkinud, et Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (Kochetkov vs Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Kohus on seisukohal, et ebainimlikes tingimustes vangla kambrites viibimine on alandav, kui sellega kaasnevad kinnipeetavale täiendavad piirangud või kannatused, mis ei ole vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks. Kohus asub seisukohale, et kaebaja viibimisega Tallinna vangla suletud eluosakonnas kokku 32 päeva kambrites, mille põrandapind ühe kambris viibiva isiku kohta oli alla 3 m2, on tema inimväärikust alandav ning kaebus tuleb selles osas rahuldada. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata, kuna vangla ülejäänud tingimused ei ületanud kinnipidamistingimustega kaasneva vältimatu taseme ning ei olnud kaebaja inimväärikust alandavad. Kohus on seisukohal, et mõistlikuks rahaliseks hüvitiseks on 1 euro ööpäeva kohta, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli alla 3 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. Kohus märgib, et rahalise hüvitise määramisel tuleb arvestada ka seda, et kaebaja on sattunud vanglasse oma õigusvastase käitumise tagajärjel ning vanglas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltub kaebaja poolt toime pandud tegude süülisusest. Seega peab kohus kaebajale masktavat hüvitist 1 euro ööpäeva kohta piisavaks. Kuna kaebaja on viibinud vangla kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, kokku

32 päeva, kuulub mittevaraline kahju summas 32 eurot väljamõistmisele Tallinna vanglalt. Käesolevas asjas puuduvad asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise.

Kohus ülalöeldut kokku võttes leiab, et kaebus kuulub põrandapinna osas rahuldamisele osaliselt. Ülejäänud osas ei ole kaebaja nõuded põhjendatud ning puudub alus nende rahuldamiseks.

Käesoleva kaebusega on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot iga Tallinna vanglas viibitud kuu eest (kokku 15 kuud). Algselt esitatud kaebuses vaidlustatud ajavahemikel viibis kaebaja Tallinna vanglas kokku 25 kuud, millest tulenevalt oli kaebusega nõutava summa suurus 12 500 eurot ning sellelt makstava riigilõivu suurus 375 eurot. 28.01.2015 kohtumäärusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumisest summas 375 eurot. 03.03.2015 esitas kaebaja kohtule taotluse kaebusest osaliselt loobumiseks. 16.03.2015 kohtumäärusega lõpetas kohus osaliselt haldusasja nr 3-15-48 menetluse ning jätkas haldusasja menetlust kahju hüvitamise nõudes 20.03.2012-19.04.2013 ning 07.08.2014-06.10.2014 perioodide osas. Nimetatud perioodidel viibis kaebaja Tallinna vanglas kokku 15 kuud, mille korral on kaebaja poolt taotletav kahju hüvitamise nõude summa 7500 eurot ning sellelt makstav riigilõiv 225 eurot.

Kohus on kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest vabastanud. Kaebajal tulnuks tasuda tulenevalt Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 kohaselt 3% summast, mille väljamõistmist taotletakse või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro.

Käesoleval juhul on kaebaja taotlenud kahju hüvitamist summas 7500 eurot. Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest summas 225 eurot seoses maksejõuetusega.

HKMS § 118 lg 2 kohaselt kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna kohus rahuldab kaebuse 0,43 % ulatuses, tuleb vastustajalt riigituludesse mõista 0,97 eurot (225 x 0,0043). Ülejäänud riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja vabastas, jääb Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 otsusega.