3-14-52957/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52957 Otsuse kuupäev 14. mai 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Olari Kure (Kurg) kaebus Sotsiaalkindlustusameti 9. oktoobri 2014 otsuste nr 1146036 ja nr 1146037 tühistamiseks Asja läbivaatamine 14. aprilli 2015 kohtuistungil Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Olari Kurg Vastustaja - Sotsiaalkindlustusamet

1. Rahuldada Olari Kure kaebus. 2. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 09.10.2014 otsused nr 1146036 ja nr 1146037. 3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. juuni 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas oma 09.10.2014 otsusega nr 1146036 Olari Kurel püsiva töövõime kaotuse 30% ulatuses. Sama päeva otsusega nr 1146037 ei tuvastanud Sotsiaalkindlustusamet O. Kurel puuet. O. Kurg esitas nimetatud Sotsiaalkindlustusameti otsuste peale vaide, mille Sotsiaalkindlustusamet jättis 05.11.2014 vaideotsusega nr 1.1- 11/1169 rahuldamata.

2. 28.11.2014 saabus Tartu Halduskohtusse O. Kure kaebus Sotsiaalkindlustusameti 09.10.2014 otsuste nr 1146036 ja 1146037 tühistamiseks.

3. Tartu Halduskohus võttis kaebuse 29.01.2015 menetlusse ning andis Sotsiaalkindlustusametile tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.

4. Sotsiaalkindlustusamet palub oma 16.02.2015 vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata.

2

5. Tartu Halduskohus määras 17.03.2015 asja läbivaatamisele 14.04.2015 kohtuistungil.

6. Asjas toimus 14.04.2015 kohtuistung, millel osalesid O. Kurg, Sotsiaalkindlustusameti esindaja Janno Pajo ning tunnistaja Meris Tammik. Kohus määras istungil, et asjas tehakse kohtuotsus teatavaks 14.05.2015.

Kaebuse põhjendused

7. Kaebuse kohaselt esinesid juba 2007. aastal kaebajal põletikulised spondülopaatiad, polüneuropaatia, nimme ja muude lühivaheketaste haigusseisundid radikulapaatiaga ja Lyme’i tõbi. Käesolevaks ajaks on kaebaja sõnul selgunud, et tal ei ole tegemist ainult liigesevaegustega, vaid lihasevaegustega ning ta ei kanna raskusi. Ekspert ei ole arvestanud sellega, et puukborrelioos võib muutuda krooniliseks. Kaebajal esinevad nägemisraskused ning tal on probleeme pikal maal ning treppidest kõndimisel, kuna see tekitab piinavat valu. Haiguste protsessi ägestas 2014. aastal saadud puukborrelioos, mille tagajärjel on kaebaja sunnitud tarvitama igapäevaselt ravimeid. Eksperdi väide, et kaebaja ei vaja haiguste ravimiseks ravi, näitab, et ekspert ei ole tutvunud kaebaja haiguslooga. Kui ta seda teinud oleks, oleks näha, et kaebaja kasutab tugevat antibiootikumi ravi juba mitme kuu vältel ning ta käib oma terviseseisundi stabiilsena hoidmiseks arsti määratud taastusravil. Otsused tuleb teha individuaalselt, aga kaebaja ei ole eksperdiga kohtunud. Kuna kaebajal puudub sissetulek töötasu näol, on raskendatud ka ravimite soetamine. Arstide poolt määratud ravimite tarvitamata jätmisel võib kardinaalselt muutuda kaebaja tervislik seisund ning ta ei saa enam liikuda.

8. 14.04.2015 kohtuistungil selgitas O. Kurg, et vaidlustab otsuseid sellepärast, et haigus kestab edasi ning on muutunud krooniliseks. Otsused on tehtud valede andmete põhjal ning seega on tehtud valed otsused. Otsuse nr 1146036 kohta selgitas kaebaja, et haigus ei allu ravile ning ta on oma töövõimest kaotanud poole. Juulis 2013 hakkas see pihta, kui ta sai puugi. Diagnoosi kohal on kõikidel arstidel kirjutatud küsimärk, kuid seal peaks olema krooniline borrelioos. O. Kurg selgitas, et tal on valud seljas, jalgades ja lihastes. Ta on enda hinnangul kaotanud vähemalt 50% töövõimest ning ta ei kujuta ette, millist tööd ta saaks teha. Otsuse nr 1146037 kohta märkis kaebaja, et vaidlustab seda, kuna puuet ei määratud. Taotluse täitmise kohta selgitas O. Kurg, et Sotsiaalkindlustusameti töötaja ütles, et kui ta saab iseseisvalt voodisse, siis tuleb märkida selle kohta „raskusteta“. Kaebaja selgitas kohtule, et maksimaalselt jõuaks ta tõsta 5 kg raskust, kuid seda jõuaks ta võib-olla ainult 100 meetrit kanda. Ta ei saa olla kaua sundasendis, näiteks tolmuimejaga tööd teha. Antibiootikumikuuri ajal on seedehäired ja teised häired, mis sellest tulenevad. 2-3 kuu tagant teeb ta umbes 30-päevase antibiootikumi kuuri. Ka arvutiga ei saa ta pikalt tööd teha, sest silmad hakkavad vett jooksma ja kardavad valgust.

Vastustaja vastuväited

9. Sotsiaalkindlustusameti hinnangul on 09.10.2014 otsused õiged. Nimetatud otsuste tegemisel on võetud aluseks kaebaja poolt 07.10.2014 esitatud ekspertiisitaotlus ja ekspertarst dr Tiidrek Koemetsa poolt 08.10.2014 tervise infosüsteemis koostatud terviseseisundi kirjeldus. Viimane sisaldab reumatoloogi dr Raili Mülleri, perearstide dr Maie Männiku ja dr Terje Pruusi, neuroloogi dr Anu Kabini, ja infektsionisti dr Rita Pihlaku ambulatoorseid epikriise. Vastustaja selgitab, et vastavalt sotsiaalministri 23.09.2008 määrustele nr 57 ja 61 tuvastatakse nii püsiv töövõimetus kui puue dokumentide, seega isiku täidetud ekspertiisitaotluse ja tema kohta koostatud arstliku terviseseisundi kirjelduse alusel. Nii ekspertarst dr T. Koemets kui ka

3

vaidemenetlusse kaasatud dr M. Tammik on koostanud tervise infosüsteemis kaebaja tervise kohta täpsed terviseseisundi kirjeldused. Otsuseid tehes on vastustaja lähtunud põhjalikest terviseandmetest.

10. Ekspertiisitaotluse andmetel on kaebajal keskeriharidus põllumajanduse mehhaniseerimise erialal. Ta on teinud rasket füüsilist tööd metsamajandis ja saeveskis, kuid käesoleval ajal ei tööta. Ekspertarst dr T. Koemetsa poolt tervise infosüsteemis koostatud terviseseisundi kirjelduse andmetel on kaebajal diagnoositud järgmised haigused: muud täpsustatud põletikulised spondülopaatiad (s.o lülihaigus); nimme ja muude lülivaheketaste haigusseisundid radikulopaatiaga, täpsustamata polüneuropaatia (s.o mitme närvi haigestumine), muu krooniline valu ja Lyme’i tõbi (s.o puukide poolt levitatav haigus). Põhilisteks vaevusteks on valud lihastes, liigestes ja alaseljas, aeg-ajalt esinevad lihastõmblused, nõrkustunne ja öine higistamine. Objektiivsel läbivaatusel on leitud lülisamba nimmeosa ettepainutuse minimaalne piiratus. 18.07.2014 tehtud lülisamba kompuutertomograafilise uuringu leid: 5. lumbaallüli ja 1. sakraallüli vaheline disk kitsas, nihkega, spinaalkanal ja närvijuuremulgud vabad, olulise ahenemisi ega konflikte ei esine. 26.09.2014 tehtud lülisamba nimme-ristluu piikonna magnetuuringu leid: minimaalset turselaadset signaali esineb sakraalliiduste alumistes servades, rohkenenud vedelikku liidustes ei esine, muus osas luuliste iseärasusteta, puusaliigesed tavalised. Reumatoloogi viimase ambulatoorse epikriisi andmetel on eelkõige tegemist Lyme’i tõve järgse valusündroomiga.

11. Arvestades kaebajal diagnoositud haigusi, tema vaevusi, objektiivse läbivaatuse ja uuringute tulemusi on püsiva töövõimetuse protsent tuvastatud vastavalt sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr 3 § 16 lõike 1 punktile 1. Kuna sama funktsioonihäire puhul on määruses sätestatud rohkem kui üks protsendimäär, siis vastavalt määruse § 2 lõikele 6 arvestatakse täpse protsendi määramisel ka isiku haridust ja varasemat töökogemust ning sellest lähtuvalt määratakse täpne protsent. Kuna kaebaja on vastavalt esitatud andmetele teinud rasket füüsilist tööd, on rakendatud kõrgeimat lubatud määra ehk 30%. Vastavalt sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 61 §-le 7 võetakse puude raskusastme tuvastamisel tööealisel isikul arvesse 1) ekspertiisitaotluses antud hinnangu arvväärtusi oma võimetele kompenseeritud kujul; 2) ekspertarsti arvamuses antud arvväärtusi funktsioonide kõrvalekallete ulatusele kompenseeritud kujul; 3) muid asjasse puutuvaid andmeid. Liikumise funktsioonihäire suurimaks arvväärtuseks tuli 0,95 ning seetõttu puuet ei tuvastatud. Vastustaja ei vaidle, et kaebajal esinevad kroonilise kuluga haigused ning ta peab regulaarselt kasutama ravimeid ja võib vajada ka füsioteraapiat. Samas see ei tähenda, et tema püsiv töövõimetus peaks olema suurem kui 30% ning tal peaks olema tuvastatud ka puue.

12. 14.04.2015 kohtuistungil selgitas Sotsiaalkindlustusameti esindaja, et kui isik on oma taotluses märkinud, et enamiku toiminguid saab ta teha peaaegu raskusteta, siis ei olnud alust arvata, et taotlus võib olla valesti täidetud. Kui asjaolud on muutunud, saab kaebaja esitada uue taotluse.

Kohtu seisukoht

13. Käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule vastavalt HKMS § 37 lg 2 p 1 tühistamiskaebuse, milles taotleb Sotsiaalkindlustusameti 09.10.2014 otsuste nr 1146036 ja nr 1146037 tühistamist.

14. Kohtul tuleb hinnata, milline oli kaebuse esitaja tervislik seisund vaidlustatud otsuse tegemise eel, s.o enne ekspertiisitaotluse esitamist 07.10.2014. Vaidlustatud otsuste

4

õiguspärasuse ja põhjenduste seisukohalt ei oma iseenesest tähtsust see, milline oli ja on kaebuse esitaja tervislik seisund vaide ja kaebuse kohtusse esitamise ajal ja kohtus arutamise ajal. Seepärast ei saa asjassepuutuvateks lugeda kaebuse esitaja poolt antud oma tervise kohta kirjeldusi ja tõendeid hilisema perioodi tervisliku seisukorra kohta, s.o peale vaidlustatavate otsuste tegemist. Seetõttu peab kohus ka igati põhjendatuks seda, et kohtumenetluses kohus lähtub kaebaja tervisest ja hinnangust tema terviseseisundi kohta dokumentide põhjal perioodil enne 07.10.2014. Kohtul tuleb tuvastada, kas arvestades kaebaja tervislikku seisundit ülalnimetatud perioodil on töövõime kaotuse protsent 30 ja puude mittemääramine põhjendatud ja kooskõlas õigusnormidega.

15. Kaebuse esitaja tugineb oma väidetes peamiselt sellele, et juba aastal 2007 ei olnud kaebajal võimalik enam käia tööl seoses liigesevaegustega ja hiljem ei saanud ta sellest tingituna kanda raskusi. Haigus ägenes 2014. aastal, kui tuvastati puukborrelioos ja eksperdid ei ole arvesse võtnud asjaolu, et puukborrelioos võib muutuda krooniliseks; ta ei saa kanda raskusi ning treppidest kõndimisel tekitavad lihase-ja liigesevalud piinavat valu; ta on sunnitud tarvitama igapäevaselt ravimeid valude leevendamiseks (antibiootikumid) ja talle määrati füsioteraapiline ravi, kuid eksperdid leidsid, et ta ei vaja haiguste ravimiseks ravi; eksperdid hindasid tema tervist kirjalike ütluste ja dokumentide alusel ning ei ole teda näinud ja nendel põhjustel otsused ei ole õiged ja kuuluvad tühistamisele. Kohus märgib, et ekspertiisi läbiviimine toimub määruste kohaselt Sotsiaalkindlustusametile esitatavate dokumentide alusel ja ekspertidel ei ole kohustust kohtuda isikuga, seega selles osas kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

16. Kohus tuvastas, et varem, enne vaidlustatavate otsuste tegemist oli kaebajale määratud töövõimetuse kaotamise protsent 30 ja puuet ei ole tuvastatud (otsus nr V2094, 28.05.2014, püsiva töövõimetuse tekkimise aeg 14.03.2014, kestus 14.03.2014 kuni 31.03.2015 ja 23.03.2014 otsusega nr 1083064 puuet ei tuvastatud). Kaebaja väidab, et tervis ei ole varasema perioodiga võrreldes paranenud, vaid halvenes, ja valud muutusid krooniliseks ja ilma ravimiteta ta ei suuda elada. Kaebaja leiab, et terviseseisund vaidlustatud otsuse tegemise ajaks tunduvalt halvenes ning seega ei ole töövõimetaseme protsendimäära suurendamata jätmine ja puude tuvastamata jätmine õiged ja õigustatud.

17. Töövõime kaotuse protsendi määramine toimub vastavalt sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise kord“ (edaspidi määrus nr 57) ja sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr 3 „Töövõime kaotuse protsendi määramise kord“ alusel (edaspidi määrus nr 3). Puude raskusastme ja lisakulude määramine toimub vastavalt sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 61 „Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kord ja tähtajad“ (edaspidi määrus nr 61) alusel.

18. Käesolevas asjas peab kohus analüüsima töövõime kaotuse protsendi määramise ja seega 09.10.2014 otsuse nr 1146036 õiguspärasust. Samuti analüüsib kohus 09.10.2014 otsuse nr 1146037 õiguspärasust.

Kohus tegi kindlaks, et 09.10.2014 otsusega 1146036 oli kaebajale määratud töövõime kaotuse protsent 30 seisuga enne 07.10.2014 ja püsiva töövõimetuse kestusega alates 07.10.2014 kuni 31.10.2015. Otsuse kohaselt tegi ekspertiisi peaspetsialist Kersti Talts kindlaks, et kaebajal on püsima jäänud korduvaid lihas-liigesvalud, närviarsti poolt diagnoositud radikulaarset sündroomi ja polüneuropaatiat kerge funktsioonihäirega, ravi selle tõttu ei vajanud; uuritud ka reumatoloogi poolt, leitud kerged põletikused muutused lülisambas, kerge funktsioonihäire võimaldab määrata töövõimekaotuse 0-30%. Kohus tuvastas, et selles otsuses ei ole võetud arvesse reumatoloog Raili Mülleri 04.08.2014 tuvastatud asjaolu, et tegemist on kroonilise

5

valusündroomiga ja edasiseks raviks sobiks tsentraalse toimega valuvastased ravimid. 26.09.2014 on fikseeritud, et lihasvalu taas süvenenud ja perearsti poolt borreloosi reaktivatsiooni kahtlusel määratud uus antibakteriaalne ravikuur (tl 26 pöördel ja tl 27). Vastustaja nimetas oma vastuses diagnoosid järgnevalt: muud täpsustatud põletikulised spondülopaatiad (s.o lülihaigus); nimme ja muude lülivaheketaste haigusseisundid radikulopaatiaga, täpsustamata polüneuropaatia (s.o mitme närvi haigestumine), muu krooniline valu ja Lyme’i tõbi (s.o puukide poolt levitatav haigus). Põhilisteks vaevusteks on valud lihastes, liigestes ja alaseljas, aeg-ajalt esinevad lihastõmblused, nõrkustunne ja öine higistamine (tl 19 pöördel).

19. Vaidlustavas otsuses ei ole mainitud kõik kaebaja diagnoosid ja samuti kroonilise valusündroomi olemasolu, mis oli diagnoositud 04.08.2014 (tl 29). Ei ole õigesti märgitud, et ravi ei vajanud (tegelikult oli raviks määratud mitmeid medikamente), seega otsus on tehtud arvestades mitte kõigi diagnoosi ja olemasolevaid dokumente ja seega otsus ei ole õiguspärane. Määruse nr 3 § 2 lg 3 kohaselt võetakse töövõimetuse protsendi määramisel arvesse kõiki isikul esinevaid haigusi ja vigastusi ning nendest põhjustatud funktsioonihäireid. Vaidlustatud otsuses ei ole kajastatud järgmised diagnoosid: muud täpsustatud põletikulised spondülopaatiad (s.o lülihaigus), kroonilise valusündroomi olemasolu (muu krooniline valu) ja Lyme’i tõbi (s.o puukide poolt levitatav haigus) valusündroomiga.

20. Määruse nr 3 § 3 lg 20 kohaselt avalduvad polüneuropaatiate puhul funktsioonihäired kas valdavalt motoorika, sensoorsete häirete või valudena. Motoorikahäirete puhune töövõime kaotuse protsendi määr on analoogne perifeersete närviude vigastusele. Tundlikkuse häirete ja valude puhul võivad mõnikord juba kerged funktsioonihäired põhjustada tõsiseid piiranguid kutsetöös (näiteks peenmotoorikas). Kõikide ülalnimetatud diagnooside puhul esineb valud. Valude tuvastamine objektiivsete andmete alusel ei ole iga kord võimalik. Vaidlustavas otsuses ei ole märgitud, et on olemas objektiivsed andmed, mis ei kinnita ülalnimetatuid diagnoose. Seega kohus ei saa lähtuda vastustaja vastusest (tl 19), kus on selgitatud vaidlustava otsese motiivid ja põhjendused.

Vastustaja vastusega kohtu nõudmisele kuidagi ei saa kompenseerida või parandada vaidlustatav otsust. Vaidlustatavas otsuses ei ole motiveeritud, kas krooniline valusündroom polüneuropaatiate näol (isegi kergete funktsioonihäirete puhul), võib põhjustada tõsiseid piiranguid kaebaja töövõimetes, arvestades, et ta varem tegi rasket füüsilist tööd liikuvate mehhanismidega metsamajandis (saeveskis). Vaidlustavas otsuses puuduvad andmed kaebaja hariduse, eriala ja töö kohta, kuid püsiva töövõimetuse tuvastamisel need andmed on vajalikud protsendimäära tuvastamisel. Otsus ei ole motiveeritud ega selge ja seega kohus ei saa kontrollida protsendimäära õigsust määruse nr 3 § 2 lõigetes 2 ja 6 sätestatu järgi.

21. Vaidlustatud otsusest lähtudes on kaebajale määratud protsendimäär mitte konkreetse diagnoosi tõttu (§ 3 lg 1 – 24), aga § 16 järgi (teiste elundite haigused ja vigastused). See säte eeldab funktsioonihäire tuvastamist ja seega otsuses peab olema motiveeritud , mis põhjusel on määratud kerge funktsioonihäire, millest see on tingitud ja millega tõendatud. Vaidlustatud otsuses need andmed puuduvad ja seega on kohtul võimatu kontrollida HMS §-s 54 sätestatud haldusakti sisulise õiguspärasuse eelduste täidetust. Vaidlustatav otsus kui haldusakt ei ole täiel määral põhjendatud, puudub faktilise aluse kirjeldus, ei ole piisavalt märgitud kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtunud. Need puudused rikuvad kaebaja õigusi, sest tal peab olema selged otsuse motiivid. Vastasel juhul ei ole tal võimalik otsuse sisulises õiguspärasuses veenduda.

6

Määruse nr 3 § 16 lg 1 p 2 kohaselt on keskmise funktsioonihäire see, kui isik ei ole võimeline keskmise raskusega pingutuseks, pidevaks täpsust ja keskendumist nõudvaks tegevuseks; vajab sagedaid puhkepause, puhkepäevi; pikaajaline seismine või kõndimine põhjustab vaevusi ravimite ärajätmine üheks ööpäevaks võib põhjustada funktsioonihäire süvenemist. On tuvastatud arstide poolt, et pidevate valude tõttu ja olemasolevate diagnoosidega võib kaebaja suhtes kuuluda kohaldamisele § 16 lg 1 p 1 või 2. Seoses otsuse ebapiisava põhjendusega, ei ole võimalik tuvastada otsuse õiguspärasust.

22. 09.10.2014 otsuse nr 1146036 peale esitas kaebaja vaide ja 05.11.2014 vaideotsusega nr. 1.1-11/1169 punktiga 1 jäeti vaie rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et kaebajale määratud töövõime kaotuse protsent ja puude mittevastamine on kooskõlas kaebaja terviseseisundiga. Kaebajal on kerge funktsioonihäire, mis piirab tema töövõimet 30% ulatuses. Kaebajal on põletikuline lülisambahaigus, kaebused selja- ja lihasvaludele ning teostatud uuringutes ei ole leitud haiguslikke muutusi määral, mis võimaldaksid objektiviseerida isiku kaebusi. Läbipõetud borrelioosi tõttu võib vajada antibiootilist ravi. Lisaks esineb palju vaevusi, mida spondüloartropaatiaga seostada ei saa ning milles suhtes objektiviseerivaid uuringuid ei ole tehtud (tl 7 pöördel). Kohtu arvates ei ole vaideotsuses samuti fikseeritud kaebaja kõik diagnoosid ja et kaebajal on olemas krooniline valusündroom, kuid on mainitud, et mitmete vaevuste põhjuste leidmiseks ei ole uuringud tehtud; samuti ei ole analüüsitud, missugused funktsiooni häired kaebajal esinevad kroonilise valu sündroomi tõttu. Seega vaideotsusega ei ole kompenseeritud vaidlustatava otsuse puudused.

23. Puude määramise osas, lähtudes 23.09.2008 Sotsiaalministri määrusest nr 61 ( edaspidi määrus nr 61), annab tööealise inimese puude raskusastme ja lisakulude kohta ekspertarst arvamuse isiku terviseandmete alusel. Ekspertarst hindab funktsiooni kõrvalekalde ulatust, võttes aluseks võrdluse teiste samaealiste inimestega ning arvestades suhtumuslike ja keskkondlike takistuste esinemist ühiskonnaelus osalemisel. Ekspertarsti arvamus sisaldab funktsiooni kõrvalekalde ulatust arvväärtustes kompenseeritult (isik kasutab abivahendit või ravimit) ja kompenseerimata kujul (isik ei kasuta abivahendit või ravimit). Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arveesse taotleja enda poolt antud hinnang oma võimetele kompenseeritud kujul, ekspertarsti arvamus funktsioonide kõrvalekallete ulatuse kohta kompenseeritud kujul ning muud asjassepuutuvad andmed. Lisakulud on puudest tingitud takistuste vähendamiseks vähemalt kord kuus tehtavad kulutused ravimitele, transpordile, abivahendite korrashoiule, enesehooldusele ja majapidamisele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele, eririietusele ja –jalatsitele, mida ei finantseerita ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest. Lisakulud arvutatakse iga kululiigi lõikes, lähtudes inimesel esinevatest funktsioonihäiretest.

24. Kohus analüüsib kaebajale puude ja seega ka puudest tingitud lisakulude mittemääramist ja 09.10.2014 otsuse nr 1146037 õiguspärasust. Ekspertiisi peaspetsialist Kersti Talts leidis nimetatud otsuses , et lähtuvalt igapäevasest tegutsemisest ja ühiskonnaelus osalemisest kaebajal puuet ei esine ning lisakulusid ei tuvastata määruse nr 61 §-dest 5, 7 ja 12 lähtudes. Tööealise inimese puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse taotleja enda poolt antud hinnang oma võimetele kompenseeritud kujul, ekspertarsti arvamus funktsioonide kõrvalekallete ulatusele kompenseeritud kujul ja meditsiinilised dokumendid. Ekspertarst annab arvamuse tööealise inimese puude raskusastme ja lisakulude kohta raviarsti poolt esitatud terviseseisundi kirjelduse alusel. Tööealise inimese kohta antud ekspertarsti arvamus sisaldab funktsiooni kõrvalekalde ulatust arvväärtuses kompenseeritult (isik kasutab abivahendit või ravimit) ja kompenseerimata kujul (isik ei kasuta abivahendit või ravimit). Vaidlustatud otsuses (tl 6) tegi ekspertiisi peaspetsialist Kersti Talts kindlaks, et ekspertiisitaotluse ja terviseseisundi

7

kirjelduse alusel esinevast tervisehäirest tulenev funktsioonihäire ei põhjusta sellisel määral raskusi igapäevaelus toimetulekul ja ühiskonnaelus osalemisel, et oleks alust puude raskusastme määramiseks. Seega ekspert leidis, et kaebajal on kerged takistused igapäevase eluga toimetulekus ning puudub alus puude raskusastme määramiseks. Täiendavas ekspertarsti Meris Tammik 22.10.2014 arvamuses teostatud uuringute alusel ei ole leitud haiguslike muutusi määral, mis võimaldaksid objektiviseerida isiku kaebusi ja on kinnitatud esialgse otsuse õigsust – on takistused igapäevase eluga toimetulekuks kerged ning puudub alus puude raskusastme määramiseks (tl 37). Kohus leiab, et puude raskusastme ja lisakulude mittemääramise otsus ei ole piisavalt motiveeritud ja põhjendatud.

25. Kaebaja on ekspertiisitaotluses märkinud: liikumine põhjustab talle valu alati (p 9 ), ta suudab ilma kepi või muude käimist abistavate vahenditeta liikuda 500 m raskustega (p 10), ta suudab liikuda 500 m kui ta kasutab keppi või muud liikumist abistavat vahendit samuti raskustega (p 11), ta suudab ühe korruse jagu üles ja alla liikuda ilma keppi või muud käimist abistavat vahendit kasutamata raskustega (p 12 ), ta suudab ilma abivahendita tõsta ja kanda umbes 5 kilo kaaluvat poekotti vähemalt 10 m raskustega (p 14 ), tavaliselt suudab ta ise poes käia ilma selleks abivahendeid ja/või teise inimese abi kasutamata raskustega, tavaliselt suudab ta teha igapäevaseid majapidamistöid ilma teise inimese abi kasutamata raskustega. Taotluse punktides 13, 27, 28, 29, 30, 35, 38, 40, kus oli püstitatud küsimused, kuidas kaebaja saab hakkama igapäevaeluga, ta vastas, et väheste raskustega. Kaebaja andis taotluses üldhinnangu, et tal esineb valu üsna palju, et ta on sunnitud kasutama transporti 3-4 korda nädalas, et arsti poolt määratud ravi mõjutab igapäevaeluga toimetulekut olulisel määral ja ravi puudumisel tema tervis halveneb, et ilma abi- ja hooldusvahenditeta ei saa ta oma igapäevaelu tegemistega hakkama ja ta mõõdukal määral majapidamistöödest teeb poole ise ja poole teised (p-d 54, 55, 57, 58, 60). Sellest kohus teeb järelduse, et abivahendeid kasutades esinevad kaebajal raskused ja mõnikord vähesed raskused ning valu sündroom on tal alati ja üsna palju (lk 76-80) ja see tähendab et kaebajal esineb kehalisi ja meeleelundkonnaga seotud funktsionaalseid piiranguid. Vaidlustatav otsus on tehtud ekspertiisiks esitatud dokumentide alusel, sealhulgas kaebaja poolt oma tervisliku seisundi kirjelduste alusel. Täiendavas ekspertarsti arvamuses on märgitud kaebaja diagnoosid, tehtud uuringute kirjeldus, selle analüüs ja kokkuvõtlikult on fikseeritud, et ei ole leitud haiguslike muutusi määral, mis võimaldaksid objektiviseerida isiku kaebusi. Samuti on märgitud, et läbipõetud borrelioosi tõttu võib ta vajada antibiootilist ravi. Lisaks esineb palju vaevusi, mida spondüloartropaatiatiaga seostada ei saa ning mille suhtes objektiviseerivaid uuringuid ei ole tehtud (tl 36-37). Ekspertarst leidis, et esitatud dokumentide põhjal kaebajal esineb funktsioonihäirete ulatus, mis takistab kergelt igapäevase eluga toimetulekut ning puudub alus puude raskusastme määramiseks; ei ole leitud haiguslike muutusi määral, mis võimaldaksid objektiviseerida isiku kaebusi (tl 37).

26. Kohtu arvates on eksperdi järeldus on vastuolus otsuse kirjeldava osaga ja otsus on tehtud, nagu mainis ekspert ise, puudulike uuringute olukorras. Ekspert leidis, et kaebaja vaevusi ei saa seostada spondüloartropaatiaga ja seega ei ole teada millest need on tingitud ja seoses millega kaebaja tervislik seisund on niisugune, nagu tema kirjeldab ja kirjeldavad raviarstid. Näiteks: 1) 26.09.2014 reumatoloog Raili Müller konstateeris: probleemiks on seljavalu ja lisaks esineb palju muid kaebusi, mida seostab borrella- infektsiooniga ja koormustaluvus on oluliselt langenud (tl 13). 2) 03.03.2014 arst infektsionist Rita Pihlak kirjeldab, et isik kaebab pikema aja vältel lihas- ja liigesevalu. Hetkel kõige enam valulikkus õlavöötme lihastes. Anamneesis oli puugihammustus. Puukborrelioosi kahtlus. 3) 04.08.2014 on arsti poolt fikseeritud, et kaebuseks on laialdane lihas ja liigesvalu, lihastõmblused, nõrkustunne umbes aasta jooksul vahelduvalt. Hetkel peamiseks kaebuseks seljavalu – valutab alaselg, enam sundasendis. Seljavalusid on juba pikemat aega, enne lihasvalu teket. Ei saa töötada lihas- ja

8

liigesvalu tõttu. Peamiselt tegemist kroonilise (borrelioosiinfektsiooni järgse?) valusündroomiga (tl 22 pöördel).4) 26.09.2014 on fikseeritud, et lihasvalud taas süvenenud, tegemist mittediferentseerunud spondüloartropaatiaga-sakroiliit, põletikust tüüpi seljavalu. Lisaks esineb palju vaevusi, mida spondüloartropaatiaga seostada ei oska (tl 23). 5) 07.05.2014, 22.04.2014, 23.04.2014 arstide vastuvõtul on samad kaebused – valud kaelas, seljas, paresteesiad jäsemetes, liigesvalud, peavalud, liikuvus kaelast ja nimmest valude tõttu piiratud, jne (tl 23 pöördel ja tl 24).

27. Nagu näha, eriarstide ja perearsti poolt kirjeldatud kaebaja terviseseisund ning eksperdi ja spetsialistide järeldus kaebaja terviseseisundi kohta ja tema funktsioonihäirete kohta ei ole kooskõlas. Kaebaja peamiseks vaevuseks on süstemaatilised valud terves kehas ja kui ei ole siiani selgelt tuvastatud, millest need on tingitud, ei ole võimalik õigesti hinnata kaebaja töövõime kaotuse protsenti, puude raskusastet ja lisakulude vajadust. Kohtul ei ole põhjust arvata, et kaebaja arstliku ekspertiisi taotluses tööealisele inimesele hindas oma terviseseisundit valesti ja valesti vastas esitatud küsimustele. Kohtu arvates on taotluses olevad küsimused nii arusaadavad ja lakoonilised, et eksida oma tervise hindamisel on praktiliselt võimatu, kui taotleja kirjeldab oma terviseseisundit vastavalt tegelikkusele. Kohtul ei ole alust kahelda kaebaja enda täidetud taotluse sisus. Kaebaja kinnitas oma andmete õigsust enda allkirjaga ja eksperdid lähtusid sellest. Korra järgi ekspertarsti arvamuse kaal on 80% ja taotleja hinnangu kaal on 20%, kuid ülalkirjeldatud kaebaja terviseseisund ja hinnang on antud mitmete eriarstide poolt aga ekspert ja ekspertiisi peaspetsialistid oma otsustes, mida kaebaja vaidlustab, (tl 5, 6 ja 36-37) ei ole seda kajastanud, motiveerinud ja seega arvesse võtnud. Otsus nr 1146037 on üldsõnaline, ei kajastu süstemaatilist valusündroomi tõttu teatud funktsioonihäirete olemasolu ja seega, millisel määral kaebajal on raskusi toimetulekul ja ühiskonnaelus osalemisel.

28. Kohus on seisukohal, et puue määratakse vastavalt funktsioonihäire raskusastmele, aga mitte ravimivajadusest. Kui puuet ei tuvastata, ei tuvastata ka lisakulusid. Kui puue tuvastatakse, siis tuvastatakse lisakulusid. Kohus tuvastas, et töövõimetuse ja puude määramine on võrreldav, kuid metoodika on erinev: töövõimetuse protsendi määramine puudutab töö tegemist, puude määramine puudutab eluga hakkama saamist. Kui püsiv töövõimetus on tuvastatud valesti, on alust kahelda puude ja lisakulude otsuse õigsuses. Kohus käesolevas otsuses leidis, et vaidlustatav otsus töövõime määramise kohta ei ole õiguspärane ja seega puude määramise ja lisakulude kohta tehtud otsus ei ole kooskõlas kaebaja terviseseisundiga. Kaebajale on määratud ravi, puude raskusastme ja lisakulude kohta tehtud otsuses ei ole arvestatud kõik diagnoosid , kaebajal esineb krooniline valusündroom ja seetõttu tervisehäirest tulenev funktsioonihäire on määratud tähtsa asjaolu arvestamata. Ülaltoodu alusel kohus leiab, et kaevatavad otsused ei ole õiguspärased ja kuuluvad tühistamisele. Seega rahuldab kohus O. Kure kaebuse.

29. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus oli riigilõivuvaba. Kaebaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik