3-15-143/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

14. mai 2015, Jõhvi

Kohtuasja number

3-15-143

Kohtuasi

i kaebus Tallinna Vangla

elamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja:

Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Ave

Kasvandik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 15.06.2015.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16.11.2014 koostas Viru Vangla kinnipeetav (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale

taotluse (tl 20-22), milles kurtis vangla elamistingimustest tulenenud kannatuste üle. Ta märkis, et

on olnud selles vanglas alates 22.04.2013 kuni 21.10.2014, palus talle tekkinud mittevaraline kahju

hüvitada ning leidis, et õiglane hüvitis ei tohiks olla väiksem kui 147 eurot ühe kuu eest. Taotlust

põhjendas ta kannatustega, mis tekkisid kambri vähesest vabast põrandapinnast, minimaalsest

liikumisvabadusest väljaspool kambrit ning spordiüritustel osalemise ja spordisaali külastamise

võimaluste puudumisest.

22.01.2015 otsusega nr 5-18/14/32276-2 (tl 17-19) jättis Tallinna Vangla taotluse rahuldamata

leides, et vangla tegevuses pole õigusvastasust tuvastatud ning ei nähtu, et taotlejale oleks üldse

kahju tekkinud.

Veel on kohtutoimikusse esitatud tabelid kaebaja paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta

(tl 35-41) ning tema liikumisi, kokkusaamisi ning töös ja hõiveprogrammides osalemisi kajastavad

väljatrükid vangiregistrist (tl 42-44). Eraldi kaustana on toimiku juurde võetud väljavõte kaebaja

tervisekaardist ajavahemiku 01.04.2013 kuni 31.12.2014 kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 18.01.2015 koostatud kaebuses (tl 1-4) märkis kaebaja, et pole kohtueelses menetluses soovitud

tulemust saavutanud ning palus, et iga ajavahemikul 22.04.2013 kuni 21.10.2014 Tallinna Vanglas

viibitud kuu eest mõistetaks talle välja 300 euro suurune hüvitis. Oma õiguste rikkumisena märkis

ta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklile 3 ja

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale viidates ära alla 4 m2 suuruse isikliku WC-st ja

mööblist vaba põrandapinna ning liikumisvõimaluse puudumise tõttu tekkinud psüühilised

kannatused ja alanduse. Seejuures ta väitis, et püüdis tekkinud olukorda kontaktisiku poole

pöördumise läbi küll ära hoida, kuid sai selgituseks, et kamber vastab nõuetele ja vanglas ei ole

suuremaid kambreid ning lisas, et oli heausksena eksitusse viidud kuni kohtulahendist Tunis vs

Eesti teadlikuks saamiseni.

3. Vastustaja teatas oma kirjalikus vastuses (tl 34), et on kohtueelses menetluses põhjalikult kaebaja

nõuet analüüsinud ja oma seisukohti põhjendanud ning palus kohtul nendega arvestada ja kaebus

rahuldamata jätta. Täiendavalt märkis ta ära üksnes selle, et kaebaja kannab viiendat karistust ja on

viibinud Tallinna Vanglas ka varasemate vangistuste ajal, mistõttu pidid vangistustingimused talle

hästi teada olema ja ta saanuks uusi kuritegusid sooritamata jättes neisse sattumist vältida.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas kambrite vähese vaba põrandapinna ja sellest

tuleneva liikumispuuduse tõttu on saanud kaebaja inimväärikusele tekkida tema poolt nimetatud

suurusega mittevaraline kahju.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse

seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui

avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik

vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise,

haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb lisaks ette

ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse

§ 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse alandamise korral mittevaralise

kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral ning õiguserikkumise ja

süü raskust arvestades. Võlaõiguseseaduse § 134 lg 5 on samuti sätestatud, et mittevaralise kahju

hüvitise määramisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust.

6. Kaebuses tugineb selle esitaja oma väidetes sellele, et tema kambrites oli väga vähe niisugust

põrandapinda, mida sai kasutada liikumiseks.

Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama

ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi

piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on

seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on vastavad nõuded sätestanud oma

30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (edaspidi VSKE). Selle § 6 lg

6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2

põrandapinda. Alates 01.01.2014 on nõutav vähemalt 3 m2 suurune põrandapind iga kambris viibiva

kinnipeetava kohta. VSKE § 7 lg 1 kohaselt peavad kambri sisustuse hulgas olema ühe- või

kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning

võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr

38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala

määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides

kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema täiesti

vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja

seadmeid, sealhulgas ka WC. Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ kambris ringi liikumiseks

olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse

korrutisena.

7. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerivad VangS § 8 ja VSKE § 8. Viimati nimetatu

lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole

lõigetest neli ja viis tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ja

vahistatule, kes peavad VangS § 90 lg-st 3 tulenevalt viibima lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus

erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja on kohtueelse menetluse lahendi

väidetest nähtuvalt olnud 22.04.2013 kuni 30.12.2013 vahistatu seisuses ning sellel ajal pidigi teda

hoidma terve ööpäev läbi lukustatud kambris. Kaebusele antud vastusele lisatud vangistusregistri

väljavõttest nähtuvalt on ta 02.11.2013 kuni 01.12.2013, 07.12.2013 ja 21.12.2013 kuni 31.12.2013

töötanud abitöölisena ning 02.12.2013 kuni 13.12.20133 osalenud suitsetamisest loobumise

programmis. Seega pole ta kogu aeg olnud ainult oma kambris, vaid on nii töötamise kui õppimise

ajal saanud liikuda sellest ka väljaspool. Lukustatud kambris tuli tal viibida ka peale vastuvõtu

osakonda paigutamist 31.12.2013 kuni 03.02.2014. Selle režiimi ajal on ta samuti suurema osa ajast

ehk kuni 20.01.2013 töötanud abitöölisena. Lisaks oli tal nii eelvangistus- kui vastuvõturežiimi ajal

võimalik kambrist väljas viibida ametnike ja elukaaslasega toimunud lühiajalistel kokkusaamistel.

Alates 04.02.2014 kuni Viru Vanglasse paigutamiseni 21.10.2014 oli kaebaja süüdimõistetu ja asus

avatud eluosakondades. Kuni 07.03.2014 sai ta liikuda oma osakonna piires vähemalt neli tundi

päevas. Alates 08.03.2014 kuni teise vanglasse ümberpaigutamiseni oli ta aga osakonnas, kus

kambrite uksed suleti vaid öörahu ajaks.

8. Kohtueelses menetluses esitatud taotluses on kaebaja ära märkinud ka asjaolu, et tal polnud

Tallinna Vanglas viibides võimalik osaleda spordiüritustel ja käia spordisaalis. Kehakultuuri ja

sportimisega seonduvat käsitleb VangS § 55 lg 1. Selles on kehtestatud üksnes, et kinnipeetavale

tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Sätestatust ei tulene, kuidas ja kus täpselt peab

vanglateenistus kinnipeetavale sportimist ja kehakultuuriga tegelemist võimaldama ning seda ei

reguleeri ka ükski muu õigusakt. Seetõttu ei ole ühelgi kinnipeetaval õigust nõuda, et talle

võimaldataks sportimine või kehakultuuriga tegelemine mingis kindlas kohas, kindlal viisil või

mõnel konkreetsel seadmel. Kehakultuuriga tegelemisega seonduvat on käsitlenud ka Riigikohus

oma lahendis nr 3-3-1-5-10. Selles leiti muuhulgas, et kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus

nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel ja ruumides.

Kaebaja puhul välistas vahistatu seisund ja vastuvõtuosakonnas viibimine spordisaalis või muudel

spordirajatistel käimise. Kuna kõigi kehaliste harjutuste jaoks ei ole suure ruumi või erivahendite

olemasolu tingimata vajalik, saab neid tahtmise korral edukalt teha ka kambris või jalutuskäigul

viibides. Kaebaja ei ole väitnud, et vanglateenistuse ametnikud ei lubanud tal teha kehalisi harjutusi

ega kurtnud ka seda, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud jalutuskäik

vangla süül saamata. Alates eluosakonda paigutamise hetkest oli tal aga võimalik ka spordisaali

külastamine.

9. Kaebuse õigusliku alusena viidatud EIÕK artikkel 3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega

ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Põhimõtteliselt seesama nõue on kehtestatud ka

põhiseaduse §-s 18.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1-

9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et

kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei

tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab

tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid

selle täpset piiri ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise

kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku

eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktis 38 aga tõdeti, et 2,5

m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse

alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole

kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul selle Riigikohtu

seisukoha tähelepanuta jätta.

10. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna

Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt sellel ajal ette nägi. Kohtutoimikusse

vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad,

et kuni 01.01.2014 oli talle tagatud vähemalt 2,63 m2, peale seda aga vähemalt 3,2 m2 suurune

põrandapind ning VSKE § 6 lg 6-s ühele kinnipeetavale ettenähtud põrandapinnast ei ole see

valdaval osal ajast väiksem olnud ka juhul, kui arvestada kambri põrandapinna hulgast välja WC

alla jääv pind. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud neid õigusi, millised on õigusaktides

kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka liikumise ning kehakultuuriga

tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas.

Vähese vaba põrandapinnaga lukustatud kambris viibimine võib kindlasti igale kinnipeetavale

ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita

miski kohtule esitatust, sealhulgas Ka kohtu algatusel välja nõutud tervisekaardi väljavõte, et

kaebaja suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulist mõju, et peab

tingimata kaasa tooma kaebuses nimetatud suurusega rahalise hüvitise. Tervisekaardis on olemas

vaid mõned unehäirete üle kurtmist sisaldavad kanded, kuid neis on see probleem seostatud

vanglasse sattumisest ja võimalikust pikast vabaduse kaotusest tingitud elamustega ega ole

vähimatki märget selle kohta, et vähene liikumisruum või muud kinnipidamistingimused on

tekitanud kaebajale stressi, ängistust või mingeid muid sarnaseid psüühilisi probleeme.

11. Kaebuses viidatud EIK lahendites kirjeldatud kinnipidamistingimused on kambrite suuruse osas

küll olnud sarnased kaebajale kohaldunud tingimustega, kuid tehtud järeldused ei saa olla üheselt

üle võetavad, sest lisaks ruumipuudusele on kohus ära märkinud ka mitmeid teisi olulisi asjaolusid.

Sama vangla suhtes tehtud lahendis Tunis vs Eesti näiteks raskused kinnipeetava terviserikke

leevendamiseks arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel ning selle, et kõik vastavad kaebused

jäid rahuldamata. Käesoleva kaebuse esitaja puhul ei nähtu kohtule esitatud väidetest ja tõenditest,

et tal oli sarnaseid probleeme ning kaebuses väidab ta ise, et piirdus vaid suulise pöördumisega

kontaktisiku poole. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei võimalda kahjunõuet

esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et

sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis

nr 3-3-1-80-09.

Siinkohal väärib tähelepanu ka 12.03.2015 lahend Murśić vs Horvaatia, milles EIK leidis, et ruum

alla 3 m2 ei ole alati automaatselt EÕIK artikli 3 rikkumine. Seejuures nähtub nimetatud otsusest, et

kohtule olid kinnipeetava isikliku eluruumi määratlemise aluseks esitatud andmed, millised

kajastasid sarnaselt käesolevas asjas esitatuga üksnes kambri pinna suurust ja selles viibinud isikute

arvu ega sisaldanud midagi seal paiknenud mööbli või muu inventari all olnud pinna suurusega

seonduvalt. Lisaks ebapiisavale isiklikule ruumile märkis vastava kaebuse esitaja ära veel ka halvad

sanitaar- ja hügieenitingimused, toidu halva kvaliteedi, võimatuse töötada ning ebapiisavad

võimalused vaba aja veetmiseks ja hariduse omandamiseks, kuid kohus tema suhtes sellele

vaatamata artikli 3 rikkumist ei tuvastanud.

12. Eeltoodud järeldustel puudub alus pidada Tallinna Vangla tegevust niisuguseks õigusvastaseks

mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista kaebaja poolt soovitud või

mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 162 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse

esitamisel. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane