3-15-150/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 14. mai 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-150 Kohtuasi A.K.i kaebus Tallinna Vangla elamistingimustega tekitatud 4 000 euro suuruse kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.K., esindaja Monica Meristo Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A.K.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 15.06.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.10.2014 koostas Viru Vangla kinnipeetav A.K. (edaspidi kaebaja) esindaja vahendusel Tallinna Vanglale (edaspidi vastustaja) taotluse (tl 8-10), milles palus hüvitada selles vanglas 11.09.2013 kuni 22.07.2014 viibimise tõttu tema inimväärikusele tekitatud 10 000 euro suurune mittevaraline kahju. Taotlust põhjendas ta kannatustega, mis tekkisid kambri vähesest vabast põrandapinnast, minimaalsest liikumisvabadusest väljaspool seda, nõuetele mittevastavast valgustusest ning vajadusest pesta ja kuivatada pesu kambris. 22.12.2014 otsusega nr 5- 18/14/28976-2 (tl 6-7) jättis vastustaja taotluse rahuldamata.

Veel on kohtutoimikusse esitatud vastus kaebaja selgitustaotlusele (tl 12), tabelid tema paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta (tl 38-41) ning kokkusaamisi ja hõiveprogrammides osalemisi kajastavad väljatrükid vangiregistrist (tl 42-44).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 20.01.2015 esindaja vahendusel koostatud kaebuses (tl 2-4) palus kaebaja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklile 3 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) erinevate lahendite seisukohtadele tuginedes, et ajavahemikul 11.09.2013 kuni 22.07.2014 Tallinna Vanglas viibimise tõttu tema inimväärikusele tekitatud kahju eest mõistetaks välja 4 000 euro suurune hüvitis. Seejuures märkis ta ära nii kambri vähese vaba põrandapinna, minimaalse liikumisvabaduse väljaspool seda, nõuetele mittevastava valgustuse kui vajaduse pesta ja kuivatada pesu kambris ning leidis, et põrandapinna alla ei saa panna mööbli alust pinda, kuna seda ei saa kasutada liikumiseks ja igapäevaseks tegevuseks.

3. Vastustaja leidis oma kirjalikus vastuses (tl 35-37), et mittevaralise kahju tekkimine kaebajale vangla tegevuse läbi pole tuvastatud ja palus kaebuse rahuldamata jätta. Seda seisukohta põhjendati väidetega, et kaebajale oli kogu vangistuse aja jooksul tagatud vähemalt 3,2 m2 põrandapinda, tema vangistustingimused olid vähemalt rahuldaval tasemel ning ta on saanud väljaspool oma elukambrit viibida taasühiskonnastava tegevuse ja regulaarsete lühiajaliste kokkusaamiste ajal.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas kambrite suuruse ja kaebajale kohaldunud kinnipidamistingimuste tõttu on saanud talle tekkida tema poolt nimetatud suurusega mittevaraline kahju.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb lisaks ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral ning õiguserikkumise ja süü raskust arvestades. Võlaõiguseseaduse § 134 lg 5 on samuti sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust.

6. Kaebaja tugineb oma väidetes sellele, et tema kambrites oli halb valgustus ja väga vähe niisugust põrandapinda, mida sai kasutada liikumiseks ja igapäevaseks tegevuseks. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Millised täpselt peavad vastavad näitajad olema, ei ole seaduseandja seejuures ära määranud. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on ta teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (edaspidi VSKE). Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 on nõutav vähemalt 3 m2 suurune põrandapind iga kambris viibiva kinnipeetava kohta. VSKE § 7 lg 1 kohaselt peavad kambri sisustuse hulgas olema ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele

esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC. Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.

7. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerivad VangS § 8 ja VSKE § 8. Viimati nimetatu lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõigetest neli ja viis tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ja vahistatule, kellel tuleb VangS § 90 lg 3 tulenevalt viibida lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja on valdava enamiku Tallinna Vanglas viibimise ajast olnud vahistatu seisuses ega ole väitnud, et ta õppis või töötas. Seega pidigi teda hoidma terve ööpäev läbi lukustatud kambris. Samuti tuli tal viibida lukustatud kambris peale vastuvõtu osakonda paigutamist. Kaebusele antud vastusele lisatud vangistusregistri väljavõtted kinnitavad, et kaebajat pole siiski kogu aeg lukustatud kambris hoitud, sest ta on kohtunud ametnikega, talle on võimaldatud lühiajalisi kokkusaamisi tuttavate ja perekonnaliikmetega ning 18.03.2014 kuni 11.04.2014 on ta saanud osaleda sotsiaalsete oskuste treeningprogrammis.

8. VangS § 93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu üldreeglina isiklikke riideid. Nende korras hoidmisega seotud tingimuste tagamiseks pole seaduseandja aga mingeid konkreetseid nõudeid kehtestanud. Kuna vahistatu peab viibima lukustatud kambris ööpäev läbi, on igati loomulik, et ta peseb ja kuivatab seal ka oma riideid. Kui kambris pole sooja vett, on vahistatul võimalik selle saamiseks muretseda oma vahenditega kiirkeetja või pesta riideid kord nädalas duši all käies.

9. Kaebuse õigusliku alusena viidatud EIÕK artikkel 3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Põhimõtteliselt seesama nõue on kehtestatud ka põhiseaduse §-s 18. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1- 9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktis 38 aga tõdeti, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul selle Riigikohtu seisukoha tähelepanuta jätta.

10. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt sellel ajal ette nägi. Kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad vaatamata mõningatele ebatäpsustele samuti piisava selgusega, et kuni 01.01.2014 oli talle tagatud vähemalt 3,2 m2, peale seda aga vähemalt 3,5 m2 suurune põrandapind ning VSKE § 6 lg 6-s ühele kinnipeetavale ettenähtud põrandapinnast ei ole see väiksem olnud ka juhul, kui arvestada kambri pinna hulgast välja WC alla jääv pind. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka liikumise, kambrite valgustuse ning riietuse korrashoiu võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Vähese vaba põrandapinnaga lukustatud kambris viibimine võib kindlasti igale kinnipeetavale ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita

miski kohtule esitatust et kaebaja suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulist mõju, et peab tingimata kaasa tooma kaebuses nimetatud suurusega rahalise hüvitise.

11. Kaebuses viidatud EIK lahendites kirjeldatud kinnipidamistingimused on kambrite suuruse osas küll olnud sarnased kaebajale kohaldunud tingimustega. Neis tehtud järeldused ei saa aga olla üheselt üle võetavad, sest lisaks ruumipuudusele on kohus ära märkinud ka mitmeid teisi olulisi asjaolusid. Sama vangla suhtes tehtud lahendis Tunis vs Eesti näiteks raskused kinnipeetava terviserikke leevendamiseks arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel ning selle, et kõik vastavad kaebused jäid rahuldamata. Käesoleva kaebuse esitaja puhul ei nähtu kohtule esitatud väidetest ja tõenditest, et tal oli sarnaseid probleeme või, et ta oleks varem oma kinnipidamistingimustega seoses üldse mingeid pöördumisi esitanud. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei luba aga kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-09. Lisaks väärib siinkohal tähelepanu 12.03.2015 lahend Murśić vs Horvaatia, milles EIK leidis, et ruum alla 3 m2 ei ole alati automaatselt EÕIK artikli 3 rikkumine. Seejuures nähtub otsusest, et kohtule olid kinnipeetava isikliku eluruumi määratlemise aluseks esitatud andmed, millised kajastasid sarnaselt käesolevas asjas esitatuga üksnes kambri pinna suurust ja selles viibinud isikute arvu ega sisaldanud midagi seal paiknenud mööbli või muu inventari all olnud pinna suurusega seonduvalt. Lisaks ebapiisavale isiklikule ruumile märkis vastava kaebuse esitaja ära veel ka halvad sanitaar- ja hügieenitingimused, toidu halva kvaliteedi, võimatuse töötada ning ebapiisavad võimalused vaba aja veetmiseks ja hariduse omandamiseks, kuid kohus tema suhtes sellele vaatamata artikli 3 rikkumist ei tuvastanud.

12. Eeltoodud järeldustel puudub alus pidada Tallinna Vangla tegevust niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 120 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane