4-15-2019/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-2019

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. mail 2015.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-2019

Kohtunik

Julia Vernikova

Väärteoasi

kaebus

J.U

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

25.02.2015.a

otsusele

väärteoasjas nr 2315,15,001067

Kohtumenetluse pooled

Menetlusalune isik

(i.k. XXX;

: J.U

eluk. XXX);

: Põhja prefektuuri

kohtuväline menetleja

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalitus.

Kohtumenetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 25.02.2015.a otsus väärteoasjas nr 2315,15,001067 määratud karistuse osas.

2. Teha uus otsus, millega määrata J.U-le LS § 224 lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 100 trahviühikut, summas 400 eurot. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi 8 kuu jooksul võrdsetes osades 50 eurot igakuiselt, alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses viidatud Rahandusministeeriumi arveldusarvetele. Jätta lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine J.U suhtes kohaldamata.

3. J.U kaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 25.02.2015.a. otsusega määrati väärteoasja otsusega J.U-le Liiklusseaduse § 224 lg

2 alusel rahatrahv 200 trahviühikut s.o 800 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik 04.02.2015 kell 22.39 Ravila tee/Tammiku tee ristmikul Kose vallas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,34 mg. Esitatud kaebuses vaidlustab J.U otsust osaliselt s.o. määratud karistuse osas. Väärteo toimepanemist ta tunnistab ja kahetseb. Kaebuse kohaselt on põhikaristusena määratud rahatrahvi suurus, arvestades kaebaja majanduslikku olukorda, äärmiselt suur, kuna isiku ülalpidamisel on neli last ning tal lasub kohustus maksta pangalaenu.

Ühtlasi palub J.U juhtimisõiguse äravõtmise mittekohaldamist, kuna lisakaristus on tema jaoks rahatrahvi tasumise kohustuse kõrval ebaproportsionaalselt ränk, lisaks sellele ei ole juhtimisõiguse ajutise puudumise tõttu tal võimalik täita töökohustusi, mis hõlmavad Kose valla piires asuva viie katlamaja hooldamist ja avariisignaali korral rikke likvideerimist. Menetlusalune isik on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Vastuses on asutud seisukohale, et lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel arvestati üldja eripreventiivseid eesmärke. Arvestades alkoholipiirmäära ületamise määra, peab kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku süüd keskmiseks, samuti saab subjektiivse tunnusena lugeda tõendatuks isiku käitumises tahtluse, mis kogumis tingib karistuse määramise üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kuigi kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel arvestanud karistust kergendava asjaoluna J.U kahetsust, tuleb lisakaristuse kohaldamist lugeda põhjendatuks.

Liiklusreeglite rikkujate mõjutamine on võimalik vaid läbi selliste karistuste määramise, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud karistuse osas.

Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis J.U 04.02.2015 mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,34 mg. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 3 nõudeid, pannes toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. 04.02.2015 koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt tuvastati Andrus J.U alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARDM-0069 (tunnistuse number TTRC-14-00211, mille lugem oli 0,39 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,34 mg/l.

Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest on näha, et J.U kõrvaldati 04.02.2015 sõiduki juhtimiselt, kuna oli arvata, et ta on joobeseisundis. J.U on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohapeal ka kätte saanud. Ülalnimetatud tõenditele tuginedes, loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb karistusena ette selles sätestatud väärteo eest rahatrahvi kuni

300 trahviühikut ning sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on enamohtlik süütegu, mille toimepanemise puhul seatakse reaalsesse ohtu mitte ainult juhi enda, vaid ka teiste liiklejate tervis ja elu, taolised teod väärivad kahtlemata riiklikku hukkamõistmist ja selle läbi ka ranget karistamist. KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestatakse karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt isiku süü astet, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

J.U süüastme hindamisel tuleb temal tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades pidada tema süüd LS § 224 lg 2 mõttes keskmiseks. Kohus märgib, et ka kohtuväline menetleja on asunud samale seisukohale. Lisaks sellele on kohtuväline menetleja arvestanud isiku puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna. Sellest tulenevalt jääb kohtule arusaamatuks, millistel kaalutlustel on kohtuväline menetleja pidanud vajalikuks karistada J.U rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, mis on üle sanktsiooni keskmist määra ning ülemmäära lähedane.

Kohtuvälise menetleja otsusest ja kirjalikust vastusest ei nähtu samuti, millistel kaalutlustel jõudis ta järeldusele, et J.U suhtes tuleb lisaks põhikaristusele kohaldada ka lisakaristust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-122-13 järgmist: „Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve.

Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik“. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76- 07) osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades.

Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Väärteoasja otsuse kohaselt on kohtuväline menetleja lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel lähtunud üksnes üldpreventiivsetest kaalutlustest, jättes arvestamata J.U isikut, karistust kergendava asjaolu olemasolu ning väärteo toimepanemise asjaolusid. Kohus on seisukohal, et J.U näol ei ole tegemist isikuga, kes paneb korduvalt toime süütegusid, sh liiklusalaseid rikkumisi, karistusregistri andmetel ei ole J.U ühtegi kehtivat karistust.

J.U puhul esineb ka karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus, mida peab karistuse määramisel obligatoorselt arvestama. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et J.U on toime pannud väärteo juhuslikel asjaoludel ning see ei ole väärteoasja materjalidest nähtuvalt isiku elustiiliks. Kohtuväline menetleja ei ole ei otsuses ega kirjalikus vastuses põhjendanud, millistele asjaoludele tuginevalt on tal veendumus, et J.U puhul esineb võimalus, et ta asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima ning et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel.

Väärteoasja otsuses viidatakse vaid üldpreventsiooni põhimõtetele ning on jäetud täiesti arvestamata seaduses sätestatud karistuse mõistmise kriteeriumid. Eelpool toodud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis juhitakse kohtute tähelepanu sellele, et „lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse ärvõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.

… Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav“. Kohus on seisukohal, et arvestades J.U süü suurust, karistust kergendava asjaolu olemasolu, tema isikut, on põhjendatud tema karistamine rahatrahviga alla sanktsiooni keskmist määra 100 trahviühiku ulatuses.

Samuti leiab kohus, et J.U majanduslikku olukorda ning lisakaristuse kohaldamise korral töökoha kaotamise ohtu silmas pidades, mõjutab kohtu hinnangul teda suuresti iseenesest juba rahatrahvi suurus läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekas. Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine J.U suhtes ei ole põhjendatud ega õigustatud ning seetõttu jätab selle kohaldamta. Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-135. (allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik