3-15-109/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi nr 3-15-109

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 13. mai 2015 Tallinn Haldusasja number 3-15-109 Haldusasi H.M.i kaebus Tallinna Vangla 19.12.2014 käskkirja nr 1680 tühistamiseks Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja H.M., Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Aiki Kangur. RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 19.11.2014 vormistas Tallinna Vangla kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik Andrei Skorodumov ettekande (tl 9) selle kohta, et 19.11.2014 kell 15.40 paiku ei allunud kinnipeetav H.M. Tallinna Vangla kolmanda üksuse teisel korruse kontaktisiku kabinetis nr 05 inspektor-kontaktisiku Andrei Skorodumov´i seaduslikule korraldusele võtta kinnipeetavale vangla poolt väljastatud vanglavormi elemendid (jakid nr 1093X ja 2247) ja toidunõud (kauss ja lusikas) enda kätte. Ettekande kohaselt väitis kinnipeetav, et ta ei kanna jakke ja ei saa neid kanda. Ettekandest nähtub, et kinnipeetav keeldus asjade enda kätte võtmisest vaatamata selgitusele, et vangla on kohustatud vanglavormi väljastama ja see ei sõltu kinnipeetava tahtest. Ettekande kohaselt küsis Andrei Skorodumov H.M.i käest, kas ta ei allu korraldusele võtta vangla poolt väljastatud asjad enda kätte, mille peale kinnipeetav ütles, et toidunõusid ta ei võta ja hakkas kotiga, milles olid jakid, kabinetist välja minema, kuid viskas koti jakkidega kabineti nurka ja ütles „putsi, seda ma ka ei võta!“.

2 Ettekande kohaselt läks kinnipeetav seejärel kabinetist välja ning naases hiljem tagastades vangla poolt väljastatud kruusi. 2. 24.11.2014 on vormistatud Tallinna Vangla poolt H.M.ile adresseeritud teade ettekande ajendil algatatud distsiplinaarmenetluse kohta allumatuse ja ebaviisaka käitumise kohta vangistusseaduse § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 rikkumise tunnustel (tl 10). Teatega on selgitatud, et kinnipeetaval on õigus esitada selgitusi. Teate kättesaamist on H.M. kinnitanud oma allkirjaga. 3. 15.12.2014 vormistas Tallinna Vangla kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik Triin Loorits menetlustoimingu protokoll tunnistajate Reelika Täheste ütluste kohta (tl 11) ja Roman Andruhovitši ütluste kohta (tl 12) 19.11.2014 ettekande asjaolude selgitamiseks – et teha kindlaks, kas korraldus anti ja kas kinnipeetav sai sellest aru, samuti, kas ebaviisaka väljendi kasutamine oli suunatud vanglateenistuse ametnikele. Protokollist nähtuvalt kinnitas kolmanda üksuse valvur Reelika Täheste, et Andrei Skorodumov andis vestluse käigus kinnipeetav H.M.ile arusaadavalt korraldusi võtta toidunõud ja jakk enda kätte ning kinnipeetav vastas, et ei saa kanda jakki ja toidunõusid ta ka ei võta, kuna ei söö vangla toitu. Tunnistaja ei pannud protokolli kohaselt tähele, et kinnipeetav oleks küsinud lisaselgitusi ning et miski oleks talle arusaamatuks jäänud. Samuti nähtub Reelika Täheste ütluste protokollist, et ebaviisakas väljend oli kinnipeetava poolt öeldud üldiselt enne kabinetist lahkumist. Tallinna Vangla kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik Roman Andruhovitš´i ütluste kohaselt pidi H.M. aru saama Andrei Skorodumov´i poolt H.M.ile antud korraldusest esemed enda kätte võtta. Seejuures nähtub Roman Andruhovitš´i ütluste kohta vormistatud protokollist, et Andrei Skorodumov hoiatas H.M.it, et kui ta esemeid kaasa ei võta, siis on tegemist korralduse eiramisega. Samuti nähtub Roman Andruhovitš´i ütluste protokollist, et ebaviisakas väljend oli kinnipeetava poolt öeldud vahetult enne tema väljumist kabinetist, kui ta seisis ukse juures. 4. 19.12.2014 käskkirjaga nr 1680 (tl 13-15) määras Tallinna Vangla H.M.ile distsiplinaarkaristusena noomituse seoses vanglateenistuja korraldusele mitteallumisega. Samuti tunnistati H. M. süüdi Tallinna Vangla kodukorra puntki 1.11.1 rikkumises (ebaviisakas käitumine), kuid selle rikkumise osas on loobutud H.M.i karistamisest, piirdudes vestlusega. Käskkirja kohaselt ei täitnud H.M. vanglateenistuse ametniku korraldust võtta enda kätte temale vangla poolt väljastatud vormijakid ja toidunõud ning kasutas ametnikega suheldes ebaviisakat sõnavara. Käskkirja kohaselt on H.M.i süü ja korralduse täitmata jätmine tõendatud ettekande, tunnistajate ütluste ja H.M.i selgitustega ning H.M.i vastuväidetest menetluse käiku mõjutavaid asjaolusid ei ilmne. Karistuse määramisel on arvestatud rikkumise raskust (korraldusele mitteallumine kui raske rikkumine) ja distsiplinaarkaristuste puudumist. Ebaviisaka käitumise eest karistamata jätmisel on arvestatud kinnipeetava selgitusi ja kahetsust. 5. 23.12.2014 esitas H.M. Tallinna Vangla 19.12.2014 käskkirjale vaide (tl 16-19), mis jäeti Tallinna Vangla 14.01.2015 vaideotsusega nr 5-15/14/35551-2 (tl 20-21) rahuldamata. 6. Tallinna Halduskohtule saabus 16.01.2015 H.M.i kaebus Tallinna Vangla 19.12.2014 käskkirja nr 1680 ja 14.01.2015 vaideotsuse nr 5-15/14/35551-2 tühistamiseks. 7. 05.02.2015 määrusega määras kohus asja lahendamisele kirjalikus menetluses ning menetlusosalistele tähtaja vastuste, seisukohtade ja tõendite esitamiseks, sh teise poole seisukohtadele. KAEBAJA SEISUKOHAD 8. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne. Kaebaja hinnangul poleks tohtinud teda karistada, kuivõrd talle ei olnud keegi tutvustatud vangistusseadust, vangla sisekorraeeskirja ja kodukorda. Asjaolu, et ta selle kohta on andnud allkirja 29.08.2013 (tl 7) ja 20.02.2014 koos karistusaja kohta saadud andmetega (tl 8) ei tähenda kaebaja väitel, et ta

3 tegelikult nende aktide sisuga on tutvunud. Kaebaja väitel pandi ta vangla poolt allkirjastamisel sundolukorda, kuivõrd kaebaja soovis teada oma ennetähtaegse vabanemise aega. Seetõttu ei saanud kaebaja esitatud väidete kohaselt teada, kas talle antud korraldus oli seaduslik või mitte. Kaebaja sai kohtule esitatud teate kohaselt tutvuda vastavate õigusaktidega alles 22.01.2015, mille kohta esitas kaebaja kohtule ka vastava allkirjastatud dokumendi (tl 43). 9. Kaebaja väitel täitis ta talle antud korralduse „Võta asjad enda kätte“. Seetõttu ei nõustu kaebaja väitega, et ta korraldust ei täitnud. Kaebaja toob välja, et talle ei antud korraldust võtta vormijakid enda kasutusse või võtta need enda kätte ja viia kambrisse, vaid lihtsalt „võtta jakid enda kätte“, mistõttu ei olnud korralduse sisu selgelt ja üheselt arusaadav. Seejuures jääb kaebajale arusaamatuks, millest ta pidi korralduse andmisel aru saama. 10. Kaebaja hinnangul ei tule ühestki õigusaktist, et ta ei tohiks tagastada talle väljastatud vormi ühte osa – jakke – ja et ta peab kandma just neid jakke. Seejuures ei ole kaebaja enda väitel vangla vormi jakke kandnud juba terve aasta ning sellest probleeme ei ole tekkinud. Kaebaja selgitab, et ta soovis tagastada jakid, mida ta nii või teisti ei kanna ning mille mittekandmisega ta õigusakte ei riku. 11. Ka ei ole kaebaja väitel tunnistajate ütlused tõesed ning vastustaja on rikkunud karistuse määramisel uurimiskohustust. Kaebaja hinnangul ei kuulunud ettekande koostamine ning vormi väljastamine nende andmise ja koostamise ajal kontaktisiku teenistusülesannete hulka ning selline õigus ei tulene ka ametijuhendist, mistõttu ei olnud korralduse andud kontaktisik kaebaja hinnangul pädev korraldust andma ega ettekannet koostama. VASTUSTAJA SEISUKOHT 12. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel. 13. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 29.12.2014 käskkiri nr 1680 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale anti võimalus anda omapoolseid seletusi, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne. 14. Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja seisukohtadega korralduse ebaselguse ja arusamatuse kohta. Vastustaja toob välja, et kinnipeetav on VangS § 67 p 1 kohaselt kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Käesoleval juhul andis vanglaametnik A. Skorodumov kaebuse esitajale selge ja arusaadava korralduse võtta kinnipeetavale väljastatud vanglavormi elemendid (jakid) ja toidunõud enda kätte. Nimetatud korraldust ei saa kuidagi käsitleda üleliia keerulise või arusaamatuna, tegemist oli piisavalt lihtsa ja arusaadavalt antud korraldusega. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitajale antud korralduses ei olnud midagi sellist, millest ta tegelikult poleks aru saanud. Seda, et korraldus oli üheselt mõistetav, kinnitavad vastustaja hinnangul ka tunnistajad. Kaebajale väljastatud kott, mille sees oli kinnipeetava riietus (jakid), oli väljastatud vastustaja väitel ilmselgelt seadusest tuleneval alusel eesmärgiga tagada isikule riietus, mitte aga selleks, et hoida seda hetkeks enda käes ja visata seejärel nurka. Seega oli kaebuse esitajale antud korraldus kaebuse esitajale täitmiseks kohustuslik ja seda sõltumata kaebuse esitaja arusaamast korralduse seaduslikkuse osas. 15. Vastustaja rõhutab, et ntud juhul karistati kaebuse esitajat selle eest, et isegi vaatamata korduvale korraldusele ja vanglaametniku selgitustele selle kohta, et vangla peab kinnipeetavale vangla vormi väljastama ja nimetatu ei sõltu kinnipeetava tahtest, ei allunud kaebuse esitaja korraldusele võtta asjad enda kätte. A. Skorodumovi ettekandest nähtub, et kinnipeetav keeldus toidunõusid võtmast, kuid esialgu võttis kätte koti, milles olid jakid ja hakkas nendega kabinetist

4 välja minema, kuid seejärel viskas koti jakkidega kabineti nurka ning ütles: „putsi, seda ma ka ei võta!“. Vastustaja on seisukohal, et ka kaebuse esitaja käitumine näitab, et ta sai piisavalt hästi talle antud korraldusest aru. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja väidetest võib aru saada, et ta õigustab oma käitumist sellega, et tema arvates puudub tal õigusaktidest tulenev kohustus kanda vangla vormijakki ja seda vastu võtta. Vastustaja osundab Riigikohtu 01.03.2007 lahendi nr 3-3-1- 21-03 punktile 14, kus kohus on asunud seisukohale, et „Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Ringkonnakohus märkis õigesti, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas“. Korraldust võtta asja enda kätte ei saa käsitleda vastustaja väitel tühise korraldusena, mistõttu sõltumata kaebuse esitaja isiklikult arusaamast selle kohta, et tal puudub kohustus vangla vormijakkide kandmiseks, oli tal kohustus nimetatud korraldusele alluda. Vastustaja hinnangul ei esinenud kaebuse esitajal ka ühtegi takistust asjade enda kätte võtmiseks ja seega korraldusele allumiseks. 16. Vastustaja hinnangul ei tulene vangistusseaduse §-st 46, mille kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust, kaebuse esitajale otsustusvabadust osas, mis puudutab riideesemete vastuvõtmist või nendest loobumist. Vastustaja väitel seab vastav norm vanglale üheselt mõistetava kohustuse väljastada kinnipeetavale riideesemed. Kohustus kanda vangla riietust tuleneb ka Tallinna Vangla kodukorra punktist 8.7 1. Samuti on kohustus kanda vangla riietust sätestatud kodukorra punktides 6.2 ja 4.2, mis panevad kinnipeetavale kohustuse kanda vangla riietust liikumisel väljaspool oma elukambrit ning ka kambris loenduse ajal. Vastustaja selgitab, et kuigi puudub täpsem regulatsioon vangla riietuse kandmise korra kohta, tuleneb Tallinna Vangla kodukorra punktist 4.2 kohustus kanda vangla riietust ning ka kohustus riietuda vastavalt ilmale. Kohustust kanda vangla riietust ning kohustust riietuda väljaspool oma elukambrit vastavalt ilmale ei ole aga võimalik täita kandmata vangla vormijakki. Seega väljastab vangla kinnipeetavatele vangla riietuse, mille osaks kodukorra punkti 3.6 kohaselt on ka vormijakid ja kaebuse esitajal on õigusaktidest tulenevalt ka kohustus vangla poolt väljastatud vormiriietust kanda. Seejuures osundab vastustaja, et kinnipeetavale väljastatavad asjad, muuhulgas riideesemed, tagastab kinnipeetav vanglale vabanedes. Pidev riideesemete väljastamine kinnipeetavaile ja nende vastuvõtmine koormab liigselt ning ebaproportsionaalselt vangla igapäeva tööd, mistõttu võivad olulised päevakavast tulenevad tegevused viibida või ära jääda. Seega on õigustatud, et kinnipeetava käsutusse antakse kõik vajalikud vangla poolt väljastatavad riideesemed. 17. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajaga, et talle ei ole tutvustatud õigusakte. Vastustaja osundab, et 10.06.2013 on kaebuse esitaja allkirjastanud õigusaktidega tutvustamise lehe, millel lisaks vangistust reguleerivate õigusaktide lühitutvustusele on välja toodud ka vangistusseaduse § 67 regulatsioon. Lisaks on kaebuse esitaja 20.02.2014 allkirjastanud teatise, mille punktis 6 kinnitab ta, et on tutvunud vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja ja Tallinna Vangla kodukorraga. Samuti on teatisel teave selle kohta, et õigusakte on võimalik saada kontaktisiku vahendusel. Lisaks on kaebuse esitaja korduvalt oma 23.12.2014 Tallinna Vanglale esitatud vaides rõhutanud, et ta on kursis kõikide vangistust reguleerivate seadustega ja õigusaktidega. Seetõttu on vastustaja hinnangul kaebuse esitaja väide selle kohta, et talle pole õigusakte tutvustatud, põhjendamatu. 18. Kokkuvõtvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kaebaja oli teadlik kohustusest alluda vanglaametniku poolt antud seaduslikule korraldusele, kaebajal puudus alus vanglaametniku korralduse täitmata jätmiseks ning allumatusega rikkus ta VangS § 67 p 1 tulenevat kohustust, millega pani H.M. toime distsiplinaarsüüteo, tema süü on tuvastatud ning esines alus kaebaja

5 distsiplinaarkorras karistamiseks. See on vastustaja hinnangul vaidlustatav käskkiri õiguspärane ega kuulu tühistamisele. KOHTU PÕHJENDUSED 19. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. 20. Käesoleval juhul on vaidlustatud käskkiri, millega kaebajat on karistatud vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmise eest. Seejuures on kaebaja seisukohal, et temale antud korraldus ei olnud seaduslik ega arusaadav, korralduse andnud ametnik polnud pädev distsiplinaarrikkumise kohta vormistatud ettekannet koostama ja riietust väljastama. Samuti leiab kaebaja, et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne. Halduskohus nõustub vastustaja otsustustega (käskkirja ja vaideotsusega) ega näe kaebusest aluseid, mis võiksid viia vaidlustatud käskkirja (tl 13-15) tühistamisele. 21. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HMS 55 lõige 2 lubab anda haldusakti ka mittekirjalikus vormis, kui see on vajalik edasilükkamatu otsuse tegemiseks. HMS § 51 lõikest 1 ja Riigikohtu kujundatud praktikast (RKHKo 01.03.07, nr 3-3-1-103-06 p 14) on vanglaametniku suuline korraldus käsitletav haldusaktina haldusmenetluse seaduse mõttes. HMS § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse eeldused, milleks on selle andmine pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, akti proportsionaalsus, kaalutlusvigade puudumine ja vorminõuetele vastavus. Kuivõrd vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale distsiplinaarkaristus vanglaametniku korraldusele mitteallumise eest, tuleb käesoleval juhul hinnata, kas kaebajale antud korraldus oli õiguspärane. 22. Distsiplinaarkaristus määrati kaebajale selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku korraldusele võtta temale väljastatud vangla vormi elemendid ja toidunõud enda kätte. Selline tegu on põhjendatult loetud distsipliinirikkumiseks, sest VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. 23. Käesoleval juhul ei ole vaidlust asjaolus, et kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik Andrei Skorodumov andis kaebajale korralduse võtta vormijakid ja toidunõud enda kätte. Nimetatud asjaolu ei ole kaebaja kohtule esitatud kaebuses ja seisukohtades ka vaidlustanud. Lisaks on nimetatud asjaolu tõendatud A.Skorodumov´i ettekandega (tl 9 ning tunnistajate R.Täheste ja R.Andruhovitši ütlustega – tl 11 ja 12). Seejuures ei ole kohtul alust ütluste õigsuses kahelda, arvestades, et nimetatud isikud viibisid korralduse andmise ajal samas ruumis ning nende antud ütlused ei ole vastuolulised. 24. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 46 lg-st 1 on kinnipeetav kohustatud kandma vangla riietust, kui vangistusseaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohustus kanda vangla riietust tuleneb ka Tallinna Vangla kodukorra punktist 8.7. Samuti tulneb kohustus kanda vangla riietust ka kodukorra punktidest 6.2 ja 4.2, millede kohaselt peab kinnipeetav kandma vangla riietust liikumisel väljaspool oma elukambrit ning ka kambris loenduse ajal. Kodukorra punktist 4.2 tuleneb kinnipeetavale kohustus kanda vangla riietust ja riietuda vastavalt ilmale. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt on riietuse eesmärk nii julgeoleku kui kinnipeetavate vahelise võrdsuse tagamine. 25. Kuivõrd kinnipeetaval lasub vangla riietuse kandmise kohustus, on vangla kohustuseks kinnipeetavale sobiva, sh ilmastikuoludele vastava, riietuse väljastamine. Tallinna Vangla

6 kodukorra p 11.2.3 kohaselt on vangla riietuse osaks muuhulgas vormijakid. Seejuures ei tulene VangS §-st 46 kinnipeetavale õigust temale väljastatud riietuse vastuvõtmisest keelduda ning seda sõltumata kinnipeetava subjektiivsest arvamusest mõne vormi elemendi kandmise vajaduse suhtes. 26. Eeltoodut arvestades ja tuginedes VangS § 46 lg-le 1 ja eelnimetatud kodukorra sätetele, on kohtu hinnangul vanglaametniku korraldus, millega kohustatakse kinnipeetavat võtma enda valdusesse temale väljastatud ja vangla riietuse juurde kuuluvad vormijakid, kooskõlas õigusaktidega ja antud kehtiva õiguse alusel ning seega seaduslik. 27. Kohus selgitab aga, et vanglateenistuse ametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ning kinnipeetav on kohustatud talle antud korralduse täitma sõltumata oma subjektiivsest arusaamast ja arvamusest korralduse seaduslikkuse kohta. Nimetatud seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika. Nimelt on Riigikohus kohtuasjas nr 3-3-1-103-06 leidnud, et, kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Samas kohtuasjas on Riigikohus märkinud, et õige on ringkonnakohtu seisukoht, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Riigikohus leidis, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Samas asjas on Riigikohus tõdenud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. 28. HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan, sellest ei selgu haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Käesoleval juhul oli selge, et korralduse andis vanglateenistuse ametnik inspektor-kontaktisik A.Skorodumov (kinnipeetav on kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele, kusjuures korralduse seaduslikkust eeldatakse ja kinnipeetav pidi olema allumise nõudest teadlik – kaebaja on andud selle nõudega tutvumise kohta allkirja – tl 59). Kaebaja väitel ei olnud temale korralduse andnud ametnik aga pädev ettekannet koostama ega vormi väljastama, kuivõrd vastav õigus ei tulenenud nende toimingute tegemise ajal kehtinud inspektor-kontaktisiku ametijuhendist. Kohus järeldab, et kaebaja hinnangul ei olnud korralduse andnud ametnik seega pädev andma kaebajale korraldust vormi vastu võtmiseks. 29. Asjaolu, et inspektor-kontaktisiku ametijuhendis ei olnud sellel ajal märgitud kohustust vormistada ettekanne või väljastada vormi, ei tähenda kohtu hinnangul seda, et inspektor- kontaktisik ei ole pädev sellist ettekannet tegema või andma kinnipeetavale korraldust vangla riietuse vastuvõtmiseks. VangS § 66 lõige 1 järgi korraldab vanglateenistus kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning sama paragrahvi lõige 2 et vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik. Kohus selgitab, et järelevalve hõlmab muuhulgas kontrolli vanglas viibivate kinnipeetavate ja vahistatute üle ning peab tagama vangla kui süsteemi normaalse toimimise ja vanglas viibivate isikute julgeoleku. Seega, vastav regulatsioon on suunatud vangla turvalisuse tagamisele ja vangistuse eesmärkide täitmisele. Seejuures on vanglateenistuse ametniku vastutusalas sisekorraeeskirjade täitmine ja julgeoleku tagamine. 30. HMS § 8 lõige 2 sätestab, et haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. VangS § 41 lõike 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu

7 vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega võib vanglateenistuse ametnik anda teenistusülesannete täitmisel kinnipeetavale isikule siduvaid ja samas äärmiselt erinevaid korraldusi, mille konkreetne sisu ei ole seadusandja poolt täiel määral ette kirjutatud ning mis peavad olema suunatud vangla sisekorraeeskirjade täitmisele ja üldise julgeoleku tagamisele vanglas ning ei tohi põhjustada kinnipeetavale enam kannatusi või ebameeldivusi, kui see on paratamatult vajalik. Vangistusseaduses ega mõnes muus õigusaktis, sh ametijuhendis ei ole ega saagi olla ammendavat loetelu vanglaametnike poolt antavatest võimalikest korraldustest, samuti toimingutest. Kohus selgitab, et karistuse kandmine vanglas on keerukas ja paljude erinevate nüanssidega ning dünaamiline protsess. Selle käigus võib tekkida väga erinevaid olukordi, mida tuleb lahendada erinevate meetmetega (sh erinevate korraldustega ja toimingutega), mille ammendav kirjeldamine seaduses või ametijuhendis ei ole ilmselt mõeldav. Kohus märgib, et ametijuhendis toodud ülesanded ei saagi olla ammendavad ega reguleerida iga võimalikku elulist situatsiooni. Seetõttu on kohus seisukohal, et A.Skorodumov oli pädev vormistama vangla nimel ettekande juhtunu kohta ning andma korralduse vangla riietuse võtmiseks, mistõttu pädevuse puudumise tõttu antud korralduse tühisusele ei saa tugineda. 31. Samuti on kaebaja väitnud, et temale antud korraldus ei olnud selge ega arusaadav. Kohtu hinnangul pidi kaebajale olema selliselt antud korralduse põhjal korralduse sisust ja asjaoludest lähtuvalt arusaadav, et ta pidi võtma vormijakid ja toidunõud enda valdusesse ja kasutusse. Kaebaja tõlgendab esitatud kaebuses vaidlusalust korraldust sõna-sõnalt ning leiab, et ta on korralduse asjade kätte võtmise ja seejärel tagastamisega täitnud, leides, et vangla riietuse tagastamine osaliselt ei ole keelatud. Seejuures oli korralduse sisu kaebaja väitel arusaamatu ning sellest ei pidanudki aru saama, et jakid ja nõud tuli võtta enda valdusesse ja kasutusse. A.Skorodumov´i ettekandest nähtuvalt keeldus kaebaja korralduse andmise järgselt toidunõude ja vormijakkide võtmisest, väitega, et ta jakke ei kanna ja ei saa kanda. Nimetatud korralduse täitmisest keeldumise põhjendused nähtuvad ka kolmanda üksuse valvuri R.Täheste ütlustest. Kaebaja on ka ise kohtule esitatud seisukohtades põhjendanud oma käitumist sellega, et ta vormijakke ei kanna. Seega, arvestades kaebaja poolt ametnikule antud põhjenduste sisu, sai kaebaja tegelikult aru korralduse mõttest võtta asjad püsivalt enda valdusesse ja kasutusse, mitte pelgalt hetkeks kätte. Kohus märgib, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite alusel on seejuures selge, et korraldus anti kaebajale korduvalt ning teda hoiatati, et esemete kaasa võtmisest keeldumise korral on tegemist korralduse eiramisega (A.Skorodumov´i ettekanne ja inspektor-kontaktisik R.Andruhovitš´i ütlused). Seejuures nähtub tunnistaja R.Täheste ütlustest, et kaebaja lisaselgitusi korralduse täpsustamiseks ei küsinud. Tunnistajate ütlustest ja ettekandest nähtub, et kaebaja võttis peale hoiatust küll vormijakkide koti enda kätte, kuid teatas, et toidunõusid ta ei võta ja hakkas kabinetist väljuma, kuid viskas siiski koti nurka ja teatas ebatsensuurseid väljendeid kasutades, et ta ei võta ka jakkide kotti. Seejuures on kaebaja vastavat käitumist ka tunnistanud. Seega on kaebaja käitumise ja tõendite põhjal kahtlusteta ilmne, et kaebaja sai korralduse sisust aru ning eiras korraldust teadlikult. 32. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et kaebajale antud korraldus oli piisavalt selge ja täidetav ning kaebaja ei saa tugineda korralduse tühisusele ka sellel alusel. Samuti oli antud juhul selge ka korralduse adressaat ehk asjaolu, et korraldus oli suunatud kaebajale (miski ei viita asja materjalides sellele ning kaebaja ei tugine ka asjaolule, et samal ajal oleks viibinud kabinetis veel mõni kinnipeetav). Ka ei saa korralduse põhjal asuda järeldusele, et see kohustab õigusrikkumise toimepanemisele. Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et kaebaja korralduse tühisusele tugineda ei saa, mistõttu allumiskohustuse täitmata jätmine ei olnud käesoleval juhul õigustatud ning kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane.

8 33. Kaebaja väitel ei ole distsiplinaarmenetluses kogutud tunnistajate ütlused tõesed ja vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kohus osundab, et kaebaja tegelikult sündmuste käiku vastavalt tunnistajate kirjeldusele ei ole vaidlustanud (sh talle antud korralduse sisu ja tunnistajate kirjeldatud kaebaja käitumist). Kohus on seisukohal, et vastustaja kogunud piisavalt asjakohaseid tõendeid sündmuse asjaolude väljaselgitamiseks – so sündmuse juures viibinud isikute ütlused ning korralduse andnud ametniku ettekanne ja kinnipeetava selgitused. Seejuures ei esine tunnistajate ütlustes vastuolu, mis kohustaks vanglat asjaolusid täpsustama. Kaebaja väidab, et tunnistajate väited korralduse mittetäitmise kohta on ebaõiged, kuivõrd kaebaja ju tegelikult asjad enda kätte võttis. See, et kaebaja võttis mingiks ajaks asjad enda kätte, on käesoleval juhul selge, ega vaja täiendavate tõendite kogumist. 34. Kohus ei saa nõustuda kaebajaga selles, et talle ei ole tutvustatud asjakohaseid õigusakte. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kaebaja 10.06.2013 allkirjastanud õigusaktidega tutvustamise lehe (tl 59), millel lisaks vangistust reguleerivate õigusaktide lühitutvustusele on välja toodud ka vangistusseaduse § 67 regulatsioon (kinnipeetava kohustused, sh allumiskohustus). Lisaks on kaebaja 20.02.2014 allkirjastanud teatise (tl 8), mille punktis 6 kinnitab ta, et on tutvunud „Vangistusseaduse, „Vangla sisekorraeeskirja“ ja Tallinna Vangla kodukorraga. Samuti on teatisel teave selle kohta, et õigusakte on võimalik saada kontaktisiku vahendusel. Samuti on kaebja andnud 28.09.2013 allkirja kodukorra muudatusega tutvumise kohta (tl 7). Lisaks on kaebuse esitaja korduvalt oma 23.12.2014 Tallinna Vanglale esitatud vaides rõhutanud, et ta on teadlik ja kursis vangistust reguleerivate õigusaktidega. Nii on kaebaja väitnud vanlgale esitatud vaides, et ta on kursis kõikide vangistust puudutavat seadustega ning õigusaktidega (tl 16 pöördel) ning seda korranud „/…/ ütlen veelkord olen vangistus seonduvate seadustega hästi kursis.“ (tl 17) Seetõttu on vastustaja hinnangul kaebuse esitaja väide selle kohta, et talle pole õigusakte enne jaanauari 2015 tutvustatud ja allkirjad on antud sundolukorras, põhjendamatu. 35. Kaebaja väitel on vaidlustatud käskkiri kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne. Kohus vastava väitega ei nõustu. Käskkirja kaalutlustest nähtub, et karistuse määramisel on arvestatud kaebajal kehtivate rikkumiste puudumist ning samas teo raskust (korralduse eiramine kui vangla julgeolekut ohustav tegu) ja preventiivset huvi (heidutamaks kaebajat ja teisi kinnipeetavaid uusi rikkumisi toimepanemas). Arvestades vastavaid asjaolusid, on vastustaja otsustus kaebaja karistamise kohta mõõdukas. Samuti on kaalutlusi arvesse võttes proportsionaalne talle määratud karistus - so noomitus, kui üks leebemaid karistusi. 36. Tulenevalt eeltoodust on Tallinna Vangla 19.12.2014 käskkiri nr 1680 õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 37. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja aga menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/