3-14-51622/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

12. mai 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51622 Haldusasi K.K.i kaebus kriminaalmenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja K.K. esindaja Artur Pärnoja vastustaja Politseija Piirivalveameti esindaja Tiina Prunn vastustaja Prokuratuuri esindaja Tristan Ploom vastustaja Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.K.i kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 12.05.2015. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS

§ 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. 01.02.2008 alustati kriminaalmenetlust nr 08730000047 (uus number 09240105502) karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 344 lg 1 / § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustel selles, et tundmatu isik, kes nimetas end J. D., tellis kolmele reisijale lennupiletid marsruudil Pariis-Tallinn-Pariis kokku summas 18 267 krooni. Tasumise kohta esitati maksekorraldus summas 18 267 krooni. Pärast piletite väljaandmist selgus, et tegelikult tasuti piletite eest 267 krooni. 29.07.2008 alustati kriminaalmenetlust nr 08240103220 KarS § 334 lõike 2 p l ja 2 tunnustel selles, et ajavahemikul 24.10.2007. a kuni 01.09.2008 J.M. broneeris „Consumer“ broneeringu süsteemi kaudu laevapiletid AS Tallink Grupp laevadele erinevate isikute nimele ja on maksnud võltsitud krediitkaartide andmetega. Krediitkaardid on välja antud välismaa pankade poolt (Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa USA jt). Krediitkaartide omanikud teatasid, et nende krediitkaarte on kasutatud tundmatu isiku poolt kasu saamise eesmärgil pettuse teel. Antud teoga oli AS-le Tallink Grupp tekitatud kahju summas 2 703 113,76 krooni. Ida Politseiprefektuuri (edaspidi ka Ida PP) 03.11.2009 määrusega kriminaalasjad nr 08730000047 ja nr 08240103220 ühendati ühiseks menetluseks. Ühendatud kriminaalasja numbriks loeti nr 08240103220 /tl 8, 31/. 05.11.2009 peeti J.M. kahtlustatavana kinni ja 06.11.2009 kuulati ta üle.

2. 03.11.2009 Viru Ringkonnaprokuratuuri läbiotsimismääruse alusel teostas Ida PP J.M. sõiduautos Audi A6 Allroad, reg nr xxxxxx (edaspidi ka Sõiduk) läbiotsimise, mille käigus võeti muu hulgas ära ka Sõiduk. 12.11.2009 teostas Ida PP asitõendide vaatluse, mille kohta koostati vastav protokoll /tl 9-10/.

3. 16.11.2009 esitas J.M. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev Viru Ringkonnaprokuratuurile avalduse Sõiduki J.M.le või K.K.ile kui Sõiduki uuele omanikule tagastamiseks /tl 12/.

4. Viru Maakohtu 17.11.2009 määrusega kriminaalasjas nr 1-09-18250 (08240103220) Viru Ringkonnaprokuratuuri taotlusel arestiti tsiviilhagide tagamiseks KrMS § 142 alusel J.M. vara, muuhulgas Sõiduk /tl 127-129, 125-126/. J.M. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politševi määruskaebuse Viru Maakohtu 17.11.2009 määruse peale jättis Tartu Ringkonnakohus 28.12.2009 määrusega läbi vaatamata /tl 13-16/. Riigikohus 21.04.2010 määrusega osaliselt rahuldas S. Politševi määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 28.12.2009 määruse peale ning tühistas nimetatud määruse ja saatis määruskaebuse Viru Maakohtu 17.11.2009 vara arestimise määruse peale läbi vaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule /tl 123-124/. Tartu Ringkonnakohus 03.05.2010 määrusega jättis S. Politševi määruskaebuse rahuldamata Viru Maakohtu 17.11.2009 määruse muutmata /tl 17-18/.

5. 07.07.2010 esitas K.K. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) Viru Ringkonnaprokuratuurile taotluse temale kuuluva Sõiduki tagastamiseks, mille Viru Ringkonnaprokuratuur 09.07.2010 määrusega jättis rahuldamata /tl 19-20, 117/.

6. 30.11.2010 tegi kaebaja Viru Ringkonnaprokuratuurile uue taotluse temale Sõiduki tagastamiseks, mille Viru Ringkonnaprokuratuur 29.12.2010 määrusega jättis rahuldamata põhjusel, et pärast esimest taotlust “uusi asjaolusid, mis tingiksid teistsuguse otsuse vastuvõtmist, kriminaalasja menetluse käigus ilmnenud ei ole” /tl 21/. Riigiprokuratuur 17.02.2011 määrusega jättis rahuldamata kaebaja lepingulise esindaja, OÜ Advokaadibüroo Arvisto&Koch advokaat Meelis Masso 18.01.2011 kaebuse Viru Ringkonnaprokuratuuri 29.12.2010 määruse peale, kuna “on piisavalt alust sõiduautode suhtes vara arestimise alusel ning omaniku väljaselgitamise eesmärgil käesoleval ajal kaebajale mitte tagastada” /tl 22 -24/. Viru Maakohus 08.04.2011 määrusega jättis rahuldamata M. Masso kaebuse Riigiprokuratuuri 17.02.2011 määrusele /tl 27/.

7. 27.06.2012 esitas kaebaja Viru Ringkonnaprokuratuurile uue taotluse Sõiduki tagastamiseks, mis Viru Ringkonnaprokuratuuri 20.07.2012 määrusega jäeti rahuldamata /tl 28/.

8. 05.06.2013 Ida PP määrusega kriminaalasjas nr 08240103220 eraldati kriminaalasi nr 09240105502 otstarbekuse motiivil eraldi menetlemiseks, kuna kriminaalasjas nr 08240103220 ei ole täielikult kindlaks tehtud, et antud kuriteo on toime pannud J.M. /tl 29/. 27.09.2013 Viru Ringkonnaprokuratuuri määrusega kriminaalasjas nr 08240103220 lõpetati menetlus J.M. suhtes kriminaalmenetluse aluse puudumisel, kuriteo toime pannud isiku tuvastamatuse tõttu /tl 30/.

9. Viru Ringkonnaprokuratuuri 24.01.2014 määrusega kriminaalasjas nr 09240105502 vabastati sõiduk Audi A6 Allroad, reg nr xxxxxx aresti alt /tl 31/. 19.02.2014 K.K. keeldus Sõiduki vastuvõtmisest ja Sõiduk tagastati kaebajale 20.03.2014, mil K.K. esitas selle kohta oma pretensioonid /tl 32-34/. Moller Auto Viru AS poolt 24.03.2014 koostatud hindamisakti kohaselt oli Sõiduki maksumuseks 9604 eurot /tl 37/.

10. 02.06.2014 esitas K.K.i Justiitsministeeriumile kriminaalasjas nr 08240103220 tehtud toimingutega tekitatud kahju hüvitamise nõude summas 16697 eurot (15386 eurot Sõiduki arestimise läbi tekitatud varaline kahju ning 1311 eurot kriminaalmenetluses sõiduki tagastamise taotlemisega seotud õigusabikulud) /tl 41-44/. 02.07.2014 vastusega nr 9-2/14-4756-3 (edaspidi ka Otsus) jättis Justiitsministeerium kahju hüvitamise taotluse rahuldamata /tl 40/. 11. 01.08.2014 esitas K.K. Tartu halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigilt kriminaalasja nr 08240103220 kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) ja riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) alusel summas 16 286 eurot /tl 1- 7/. Tartu halduskohus 01.08.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51622 otsustas anda kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tallinna halduskohtule. Tallinna halduskohus sai haldusasja toimiku oma menetlusse 28.08.2014 /tl 51, 54/.

12. Tallinna halduskohus 23.09.2014 määrusega jättis K.K.i kaebuse käiguta /tl 56-57/. Kaebuse esitaja esitas 07.10.2014 kaebuse täienduse, milles leidis, et kahju on tekitatud mitte ühe konkreetse menetlustoiminguga, vaid kriminaalmenetlusega tervikuna. Vastustajaks on Eesti Vabariik ja tekitatud kahju kuulub solidaarselt hüvitamisele Politseija Piirivalveameti (edaspidi ka PPA), prokuratuuri ning Justiitsministeeriumi poolt. Hüvitamisele kuulub kriminaalmenetlusega tekitatud kahju kogusummas 16701,38 eurot, sh varaline kahju summas 15386 eurot, millele lisanduvad õigusabikulud summas 1315,38 eurot, seoses kohtule esitatud kaebusega /tl 61-64/.

13. Tallinna halduskohus 20.11.2014 määrusega võttis kaebuse menetlusse, tunnistades vastustajaks Eesti Vabariigi Politseija Piirivalveameti (edaspidi ka PPA), prokuratuuri ning Justiitsministeeriumi kaudu (edaspidi koos ka vastustajad) /tl 68-69/.

14. 05.12.2014 esitasid Justiitsministeerium /tl 97-104/, PPA /tl 105-109/ ja prokuratuur /tl 111-116/ kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta. Sealjuures asus Justiitsministeerium seisukohale, et ta ei saa olla vastustaja kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise asjas. Lisaks leidsid vastustajad, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluses kantud õigusabikulude nõude osas, halduskohtu pädevuse puudumise tõttu ning halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel arestimisega tekitatud kahjunõude osas kaebeõiguse puudumise tõttu. 08.04.2015 määrusega halduskohus jättis rahuldamata Justiitsministeeriumi taotluse asjas vastustajate ringi muutmiseks ning vastustajate taotlused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks /tl 130-131/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja K.K. märgib, et enne läbiotsimist, sõiduki äravõtmist ning vaatlust, 03.09.2009 J.M. sõlmis müügilepingu kaebajaga, mille tagajärjel Audi A6 Allroad, reg nr xxxxxx, uueks omanikuks sai kaebaja. Seega Sõiduki äravõtmise momendil kuulus see juba kaebajale. 20.03.2014 Sõiduk tagastati kaebajale. Moller Auto Viru AS poolt koostatud hindamisakti kohaselt tagastatud sõiduki maksumuseks oli 9604 eurot. Sõiduki arestimise momendil kaebajale kuulus sõiduauto vanusega 2 aastat. Sõiduki tagastamise hetkel oli see juba 7 aastat vana.

Kaebaja asus seisukohale, et kriminaalmenetlusega oli temale tekitatud varaline kahju ning esitas kahju hüvitamise nõude Justiitsministeeriumile, kes 02.07.2014 otsusega nr 9-2/14- 4756-3 jättis nõude rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et Justiitsministeeriumi Otsus on õigusvastane, vastuolus kehtiva õigusega. Tulenevalt HKMS § 37 lg 2 p 4 sätestatust kaebusega võib nõuda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist (hüvitamiskaebus). RVastS § 18 lõike 2 kohaselt, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

Vastavalt Justiitsministeeriumi Otsusele: „Kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 08240103220 on küll lõpetatud, kuid kõnealune sõiduk jäi kriminaalasjade nr 08240103220 ja nr 09240105502 eraldamisel arestituks kriminaalasja nr 09240105502 raames, milles kriminaalmenetlus käesoleval ajal jätkub. Seega on Teil võimalik nimetatud õigusabikulude hüvitamise taotlus esitada kriminaalmenetluse nr 09240105502 raames, kuni viimase menetluse lõpetamiseni vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioonile ning mitte riigivastutuse seaduse alusel”.

Kaebaja on seisukohal, et Justiitsministeerium tahtlikult või kogemata moonutab faktilisi asjaolusid. 05.06.2013 Ida Prefektuuri määrusega kriminaalasjas nr 08240103220 oli eraldatud kriminaalasi nr 09240105502 eraldi menetlemiseks. Määrus oli vormistatud ühel lehel ning selle resolutiivosa sisaldas kahte punkti. Esimeses punktis oli uurija määranud eraldada kriminaalasjast nr 08240103220 kriminaalasi nr 09240105502 eraldi menetluseks. Teises punktis oli sätestatud, et koopia käesolevast määrusest tuleb lisada kriminaaltoimikusse nr 08240103220 ja 09240105502.

Viited sõiduki arestimise kohta puudusid ka määruse tekstis. Samuti puudusid viited sõiduki arestimisele ka Viru ringkonnaprokuratuuri määruses, millega lõpetati menetlus kriminaalasjas nr 08240103220. Võimalik, et Justiitsministeeriumi viis segadusse määruse resolutiivosa p 5: „Seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega käesolevas kriminaalasjas nr 08240103220 jääb vahistamine teise, eraldatud ning menetluses oleva kriminaalasja nr 09240105502 juurde ning lõplik seisukoht vahistamise osas võetakse vastu menetlusotsustusega kriminaalasjas nr 09240105502”.

Lähtudes ülaltoodust absoluutselt ei vasta tegelikkusele Justiitsministeeriumi väide selle kohta, et kriminaalasjade nr 08240103220 ja nr 09240105502 eraldamisel sõiduk jäi arestituks kriminaalasja nr 09240105502 raames. Seega kahju hüvitamise nõude esitamisel ja lahendamisel tuleb lähtuda just RVastS sätetest. Vastavalt Justiitsministeeriumi Otsusele: „Vara arestiti prokuratuuri taotlusel ja maakohtu määrusega, samuti hindas määruse põhjendatust Tartu Ringkonnakohus, seega oli vara arestimise menetlustoiming õiguspärane. Sellest tulenevalt oli õiguspärane, et Teile kuuluv sõiduauto oli kriminaalmenetlus käigus arestitud, millest omakorda järeldub, et Teil ei ole õigust kahju hüvitamisele selles osas, et Te ei saanud sõidukit kriminaalmenetluse jooksul kasutada või osas, et sõiduk kriminaalmenetluse kestel vananes.

Selliste asjaolude näol on tegemist tavapäraselt vara arestimisega kaasnevate tagajärgedega ning kui vara arestimine on õiguspärane, on õiguspärased ka sellised tavapärased tagajärjed”. RVastS näeb ette vastutust avaliku võimu kandja nii õigusvastase (§ 7) kui ka õiguspärase (§ 16) tegevuse eest. Kaebaja nõustub Justiitsministeeriumi seisukohaga selle kohta, et RVastS §

7 ei ole võimalik rakendada juhtudel, kus kahju tekitatakse õiguspärase menetlustoiminguga. Seejuures Justiitsministeerium põhjendamatult jättis tähelepanuta RVastS § 16 lõikes 1 sätestatu, mille kohaselt “isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses”. Seega vastutab avaliku võimu kandja ka õiguspärase tegevusega tekitatud kahju eest. Seejuures selleks, et oleks võimalik nõuda kahju hüvitamist antud paragrahvi alusel, peavad olema üheaegselt täidetud järgmised tingimused: Õiguspärane haldusakt või toiming; Põhiõiguste või vabaduste erakordne piiramine. Nii haldusakti kui ka haldustoimingu mõisted on sätestatud haldusmenetluse seaduses (edaspidi HMS). HMS § 51 lg 1 kohaselt „haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt“. HMS § 106 lg 1 sätestab, et „toiming on haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes“. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt „käesoleva peatüki sätteid ei kohaldata menetlustoimingule“. Sellest tulenevalt kohtueelse kriminaalmenetluse raames tehtud toimingud ei ole haldusaktid ja toimingud HMS § 51 ja §

106 mõttes. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendites (nt 3-3-1-15-10). Vaatamata selle, kehtiv kohtupraktika ei välista kohtueelse kriminaalmenetluse käigus õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist RVastS § 16 alusel. Küsimust kas RVastS §

16 on kohaldatav kohtueelse kriminaalmenetluse raames tekitatud kahju puhul, on Tallinna Ringkonnakohus analüüsinud oma 21.05.2008 otsuses nr 3-07-1430 (jõustunud 17.09.2008 Riigikohtu lahendiga). Kohus on asunud seisukohale, et juhul kui kahju tekitamist ei saa seostada ühe konkreetse menetlustoiminguga ning kahju on tekitatud kohtueelse kriminaalmenetlusega tervikuna, on RVastS § 16 täiesti kohaldatav. Kaebajale tekitatud kahju puhul õiguslik olukord on absoluutselt analoogne kohtuasjas nr 3-07-1430 analüüsitud asjaoludega. Kaebajale kuuluv sõiduk oli arestitud Viru Maakohtu määrusega. Kuid kohtumäärus oli kaebaja sõidukist ilma jätmise vahetuks aluseks ning sõidukist ilma jätmise kestuse ja seega riive ulatuse osas omas määravat rolli kogu kriminaalmenetlus tervikuna.

Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) §-d 228-232 annavad menetlusosalisele võimaluse vaidlustada oma õigusi rikkuvad kriminaalmenetluse toimingut ja kaebaja neid oli kasutanud. Kui Viru Ringkonnaprokuratuur oleks rahuldanud kaebaja taotlusi sõiduki tagastamise kohta, kaebaja põhiõiguste riive ei oleks niivõrd suur. Lähtudes ülaltoodust, kaebaja asub seisukohale, et kahju oli temale tekitatud kohtueelse kriminaalmenetlusega tervikuna. Kohtueelne kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 08730000047, mis alustati 01.02.2008 ja lõpetati 27.09.2013 Viru Ringkonnaprokuratuuri määrusega ületas mõistlikku menetlusaega.

Ebamõistlikult pikk kohtueelne kriminaalmenetlus on vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 14 tuleneva kohustusega tagada menetlus mõistliku aja jooksul. RVastS § 16 kohaldamise obligatoorseks tingimuseks on kannatanu põhiõiguste või vabaduste erakordne piiramine. Seega tuleb analüüsida, kas kriminaalmenetluse läbiviimine piiras kaebaja põhiõigusi sellisel määral, et piirangut saab lugeda erakordseks. Isikute põhiõigused, vabadused ja kohustused on loetletud PS-s. PS § 32 sätestab, et „igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud.

Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada“. Kaebaja hinnangul olukorras, kus ta ostis kalli auto ning oli sellest viieks aastaks ilma jäetud, ei tohiks olla vaidlust selle üle, et tegemist on PS § 32 tuleneva põhiõiguse erakordse piiramisega.

Seega kaebajale kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele RVastS § 16 lõike 1 alusel. Vastavalt Justiitsministeeriumi Otsusele: „ Oma taotluses olete viidanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lõikele 1, mille kohaselt taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile. Tulenevalt RVastS § 15 lõikest 1 võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo“. Ülaltoodud analüüsist nähtub, et kahju oli kaebajale tekitatud kohtueelse kriminaalmenetlusega tervikuna, mitte üksiku toiminguga.

Oma kaebuses kaebaja üksnes viitas asjaolule, et kõik asutused, kelle tegevusega kahju tekitati, asuvad Justiitsministeeriumi valitsemisalas. Suuremal määral puudutab see prokuratuuri, mis prokuratuuriseaduse § 1 lõike 1 kohaselt „on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises, juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse“. Antud osas kaebaja jääb oma seisukoha juurde ning arvab, et tulenevalt RVastS § 17 lõikes 1 sätestatust kahju peab hüvitama Justiitsministeerium.

Riigikohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 2001 kohtuotsuses nr 3-3-1-10-01 avaldatud seisukohad on asjakohased ka käesoleva asja lahendamisel. Riigikohus märkis kohtuotsuse p-s

4 järgmist: „Kui isik kõrvaldati süüdistatavana ametikohalt kooskõlas Kriminaalmenetluse koodeksi §-s 129 sätestatuga, võib ametikohalt kõrvaldatud isikul olla tekkinud kahju saamatajäänud töötasu tõttu. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamisega kahju tekitamine võib olla õiguspärane või õigusvastane. Juhul, kui tehakse kindlaks ametikohalt kõrvaldamise õigusvastasus, võib isik nõuda saamatajäänud töötasu hüvitamist õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et ka neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist.

Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Seadusandja peab ette nägema sellise kahju hüvitamise alused ja korra, nagu ta on seda teinud näiteks kriminaalmenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Käesoleval ajal ei ole sellise hüvitise maksmine seadusega reguleeritud, kuid riigi tegevusetus ei saa välistada riigi kohustust üksikisiku ees. Seega võib niisugustel juhtudel nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub.“ Lisaks leidis Riigikohus, et tuleb kehtestada eeskätt PS §-des 14 ja 15 ning §-s 25 sätestatud põhiõiguste kaitseks kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks eriregulatsioon (Vt otsust Raudsepp vs Eesti nr 54191/07 p-d 38-42, 8.11.2011).

Vastavalt Justiitsministeeriumi Otsusele: „Võib asuda seisukohale, et sõiduk aresti all viibimise ajal olulisi kahjutusi saanud ei ole“. Selleks, et tuvastada, kas isikule on kahju tekitatud, tuleb võrrelda isiku varalist olukorda enne väidetava kahju tekitamist ja pärast seda. Antud põhimõte sisaldub muuhulgas ka RVastS § 8 lõikes 1, mille kohaselt „hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud“. Antud olukorras kaebaja peab vajalikuks korrata ka Justiitsministeeriumile esitatud kaebuses sätestatut:

„Kahju legaaldefinitsiooni ei ole seaduse tasemel sätestatud ei VÕS-s ega mujal. Kuid Tallinna Halduskohtu poolt haldusasja nr 3-05-503 lahendamise raames antud selline kahju definitsioon: kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada”. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist, PS §-st 12 ja 32 tuleneb riigi kohustus hüvitada riigi õiguspärase tegevusega põhjustatud varaline kahju õiglases ulatuses, kui omandipõhiõigust on riivatud erakordsel intensiivselt.

Nagu kaebaja on juba varasemalt märkinud, tema varaline olukord sõiduki äravõtmise momendil oli selline, et temale kuulus sõiduk vanusega 2 aastat. Käesoleval ajal analoogse sõiduki turuhind on 24990 eurot. Praegu on kõne all oleva sõiduki vanus 7 aastat ning sõiduki maksumus on 9604 eurot. Seega selleks, et saada analoogse sõiduki vanusega 2 aastat omanikuks, peab kaebaja ära andma oma sõiduki ning maksma 15386 eurot juurde. Antud asjaolud on tekkinud olukorras primaarse tähendusega. Lisaks eeltoodule, K.K. on kandnud seoses sõiduki arestimisega ka õigusabikulusid, K.K. olnud sunnitud kasutama Arvisto&Koch advokaadibüroo poolset õigusabi, millest on tekkinud kulud kokku 1315,38 eurot - arve nr 201408 ja 2010389 .

Kaebajal on õigus VÕS § 115 lg 1 alusel nõuda Justiitsministeeriumilt kahju summas 1628 euro hüvitamist. Tulenevalt RVastS § 12 (1) sätetest kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Käesolevas asjas on tuvastatud, et toimingu, millega oli arestitud K.K.ile kuuluv sõiduk, tegi Viru Maakohus. Toiminguid, millega olid rahuldamata jäetud K.K.i taotlused, tegid Viru Ringkonnaprokuratuur, Riigiprokuratuur, Viru Maakohus, Tartu Ringkonnakohus. Vastavalt RVastS § 17 (1) sätestatule taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile.

Seega antud juhul tuleb esitada kahju hüvitamise nõude Justiitsministeeriumile. EIÕK art 13 kohaselt on igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa (samale seisukohale asus Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-1-3-13-03). PS §-dest 32 ja 12 koostoimes tuleneb riigi kohustus hüvitada õiguspärase kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud kahju ja saamata jäänud tulu, tagamaks põhiõiguste riive proportsionaalsuse.

Samas kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud varalise kaotuse puhul ei tule seda hüvitada täielikult, vaid üksnes õiglases ulatuses. Eeltoodust järeldub, et riigi kohustus maksta kriminaalmenetluses põhiõiguse riivamisel õiglast hüvitist tekib juhul, kui kriminaalmenetlus riivab üksikisiku põhiõigust rohkem, kui seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides. K.K.i talumiskohustus oli ületanud ebamõistlikult pika aja talumiskohustuse piiri ja piiranud teda rohkem, kui see oli üldistes huvides õigustatud. Ülaltoodule tuginedes ning RVastS § 2 lõike 1 punkti 5, § 16 lõike 1, § 18 lõike 2 ja HKMS §

37 lõike 2 punkti 4 alusel kaebaja taotleb välja nõuda Eesti Vabariigilt ja hüvitada K.K.ile kriminaalasja nr 08240103220 kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju summas 16

286 eurot.

K.K.i täpsustatud seisukohad Kaebaja ei seosta tekitatud kahju ühe konkreetse menetlustoiminguga, vaid leiab, et kahju oli tekitatud kriminaalmenetlusega tervikuna. Seega selleks, et valida kahe õigusnormi (RVastS §

7 või § 16) vahel, tuleb hinnata, kas kriminaalmenetlus K.K.i vara arestimise osas tervikuna oli õigusvastane või õiguspärane. KrMS § 142 (1) kohaselt vara arestimise eesmärk on tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. PS § 32 lg 1 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud ning § 32 lg 2 esimese lause kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Vara arestimisega seotud kriminaalasjade lahendamisel Riigikohus on asunud seisukohale, et vara arestimisega kaasneb kahtlematult PS §-s 32 nimetatud omandipõhiõiguse riive, kuna sellega piiratakse omaniku õigust oma vara käsutada. Selline põhiõiguse riive peab olema proportsionaalne, mis PS § 11 teisest lausest tulenevalt tähendab selle vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas. Proportsionaalsuse põhimõte ehk ülemäärasuse keeld seob kogu riigivõimu, sellega peab arvestama mitte ainult seadusandja, vaid ka õiguse kohaldaja (lahendid 3-3-1-69-09, 3-4-1-7-01, 3-1-1-1-12 jt).

Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus isiku kriminaalmenetlusele allutamisega tekitatud kannatused ja kahju riivavad isiku põhiõigusi ebavõrdselt ja ebaproportsionaalselt, on isikul õigus saada õiglast hüvitist õiguspärase kahju eest. Olukorras, kus seadus sellist hüvitist ette ei näe, tuleb isikule tekkinud kahju hüvitada õiglases ulatuses põhiseaduse alusel. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb samuti, et kuna kriminaalmenetlus teenib üldisi huve, siis on üksikisikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid.

PS §-dest 12 ja 32 koostoimes tuleneb riigi kohustus hüvitada õiguspärase kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud kahju ja saamata jäänud tulu, tagamaks põhiõiguste riive proportsionaalsuse. Eeltoodust järeldub, et riigi kohustus maksta kriminaalmenetluses põhiõiguse riivamisel õiglast hüvitist tekkib juhul, kui kriminaalmenetlus riivab üksikisiku põhiõigust rohkem, kui seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides. Kaebaja asub seisukohale, et tema põhiõiguste riive oli äärmiselt ebaproportsionaalne. Siinjuures kaebuse esitaja peab esmalt vajalikuks märkida, et oluliseks teguriks kaebaja õiguste piiramise raskuse hindamisel on kriminaalmenetluse ja kaebaja õiguste piiramise kestus – viis aastat.

Kriminaalmenetluses ei saa riigi eksimisprivileegi tõlgendada selliselt, et kriminaalmenetluse võib algatada igasuguse fakti alusel ja iga isiku vastu, menetleda lõpmatuseni ja isikud peavad seda taluma. Menetlejal oli õigus, mitte kohustus K.K.i vara arestida. Tegemist oli kaalutletud otsusega, samuti tuli kaalutleda kohaldatud meetme lõpetamine vastavalt muutunud olukorrale, et teha isiku õiguste piirang võimalikult minimaalseks. Kahju tekkimine pidi olema avalikule võimule ettenähtav. Seega oleks avalik võim saanud kaebaja põhiõiguste riivet ja kahju suurust vähendada kriminaalmenetluse läbiviimist kiirendades.

Asja materjalidest ei nähtu, et mingid objektiivsed asjaolud oleksid tinginud kriminaalmenetluse pikaajalise kestuse. Samuti oleks võinud menetlejad kriminaalmenetlust lõpetada. Sellisel juhul ei saa öelda, et kaebaja põhjustas kriminaalmenetluse läbiviimise. Kriminaalmenetlust ei viida läbi süüdistatava huvides isegi siis mitte, kui menetluse tulemuseks on menetluse lõpetamine kriminaalmenetluse aluse puudumisel. Kriminaalmenetlust viiakse läbi tõe tuvastamiseks ja avalikes huvides.

Lisaks ülaltoodule, kaebuse esitaja rõhutab, et temale kuuluv vara oli arestitud teise isiku suhtes algatatud kriminaalmenetluse raames. Antud asjaolu on põhjendamatult arvestamata jäetud. Kuigi KrMS § 142 (1) kohaselt võib arestida ka kolmanda isiku vara, kolmas isik ei pea taluma põhiõiguste riivet süüdistatavaga võrdsel määral. Riigikohus otsustes 3-1-1-118-12 ja 3- 1-1-79-13 on juhtinud tähelepanu sellele, et ühelt poolt kuriteo oletatav toimepanija ja teisalt kolmas isik konfiskeerimise tagamiseks arestida soovitava vara omanikena ei ole seaduse kohaselt käsitatavad võrdsete alternatiividena.

Mitmetes lahendites (3-1-1-79-13, 3-1-1-118-12, 3-1-1-49-13 jt) on asutud seisukohale, et isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Kõigis neis lahendeis on peetud vajalikuks osutada ka ainsale erandile, mille kohaselt saab tsiviilhagi, konfiskeerimisnõude või rahalise karistuse adressaadiks mitteoleva isiku (nt kolmanda isiku) vara arestida vaid selle isiku enese nõusolekul. Kõnealust seisukohta on Riigikohus väljendanud eeskätt kolmanda isiku varaliste huvide kaitsmise eesmärgil.

Tuginedes muu hulgas Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määruses asjas nr 3-3-1-15-12 väljendatud seisukohtadele, leidis kriminaalkolleegium 10. mai 2013. a määruses asjas nr 3-1-1-49-13, et kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Seejuures Riigikohus leidis, et eeltoodud põhimõtted kehtivad ka sõiduki või muu vallasasja arestimise puhul.

Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist oleks oluliselt kergendanud õigusnormi olemasolu, mille kohaselt isikul oleks võimalik nõuda talle süüteomenetluses menetleja poolt tekitatud kahju hüvitamist, eriti olukorras, kus isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus. Vastava regulatsiooni vajadust on tunnistanud ka seaduseandja. Nii, Riigikogu Põhiseaduskomisjon on algatanud Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu, kus on sätestatud, et isik, kes mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus, võib nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati vara arestimise või äravõtmisega.

Samuti on ette nähtud vastutus ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju eest. Kuigi antud seadus on käesoleval momendil eelnõu staadiumis, näitab selle algatamine riigi soovi tagada isikutele kõik PS-s sätesatud õigused, eelkõige § 13 ja § 15 loetletud õigused. Enne kõne all oleva seaduse jõustumist vastab aga käesoleva kaebuse aluseks olnud tegevus kõige täpsemini RVastS § 16 sätestatule. Ülaltoodule tuginedes, kaebuse esitaja asub seisukohale, et kriminaalmenetlus tema vara arestimise osas oli ebaproportsionaalne, kuid õiguspärane.

Seega kahju tuleb hüvitada RVastS § 16 alusel. Käesolevas asjas on tuvastatud, et toimingu, millega oli arestitud K.K.ile kuuluv Sõiduk, tegi Viru Maakohus. Toiminguid, millega olid rahuldamata jäetud K.K.i taotlused, tegid Viru Ringkonnaprokuratuur, Riigiprokuratuur, Viru Maakohus, Tartu Ringkonnakohus. HKMS § 14 lõike 2 p 2 kohaselt on vastustajaks halduskohtumenetluses haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. HKMS § 15 määratleb menetlusosaliste liigid märkides lõikes 2, et riigi või kohaliku omavalitsuse haldusorgan tegutseb menetlusosalisena riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse nimel.

Eeltoodust tulenevalt ja vastavalt nimetatud seaduse § 17 lõikele 1 ja § 19 lõike 1 p-le 3 on vastustajaks käesolevas vaidluses riigiasutused, kes on haldusorganitena kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses osalenud ning kelle haldusaktid ja toimingud on teise õiguslikuks aluseks ning need on antud või tehtud sama menetluse raames. HKMS § 19 lõige 2 sätestab, et iga kaebaja ja vastustaja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Kaebaja või vastustaja toimingust ei tulene kaaskaebajale või kaasvastustajale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Riigikohus on oma lahendites märkinud, et iga menetleja vastutab selle aja eest, mil asi on tema menetluses. Seega võttes eeltoodut arvesse, oli Ida PP võimalus mõjutada otseselt K.K.i õiguste võimalikku riivet kohtueelses menetluses üksnes ajavahemikul kriminaalasja saabumisest Ida PP 29.07.2008 kuni 27.09.2013 kui Viru Ringkonnaprokuratuuri määrusega kriminaalasjas nr 08240103220 oli J.M. suhtes menetlus lõpetatud kriminaalmenetluse aluse puudumisel. PPA käsitleb oma vastuses kriminaalmenetluse õiguspärasust tema mõjusfääri kuulumise aja kestel, sealjuures kaasvastustajate tegevusele hinnangut andmata.

Võttes arvesse asjaolu, et prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, oli prokuratuuril võimalus mõjutada otseselt K.K.i õiguste võimalikku riivet kohtueelses menetluses üksnes ajavahemikul kriminaalasja alustamisest 29.07.2008 kuni kriminaalasja nr 08240103220 lõpetamiseni kriminaalmenetluse aluse puudumisel ja ning seda siis ka vara arestimise seaduslikkuse küsimuses. Riigikohus on oma lahendites asunud seisukohale, et kuigi vara arestimine toimub kohtumäärusega, on tegemist siiski toiminguga, mille jätkuvat põhjendatust saab prokuratuur kontrollida ja põhjendatuse äralangemisel vara arestimine lõpetada.

Iga menetleja vastutab selle aja eest, mil asi oli tema menetluses ning prokuratuuri vastustajaks kaasamist saab käsitleda üksnes kohtueelse menetluse osas ja prokuratuuri tegevust mõistliku menetlusaja kaalumisel saab hinnata ainult kohtueelses menetluses. Sarnasele seisukohale on Riigikohtu üldkogu asunud asjades nr 3-3-1-15-10 ja 3-3-1-35-10. Samas kaebus puudutab ka kriminaalmenetluse kohtulikku osa, mille üle prokuratuuril puudub eksklusiivne kontroll. Praktikas on sellisel juhul kohtumenetluse osas loetud kohaseks vastustajaks Justiitsministeeriumi.

Riigivastutusega seotud kaebuste lahendamisel Riigikohus on asunud seisukohale, et ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne (Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-91-06).

Selles asjas vastustajateks peab tunnistama Justiitsministeeriumi, Prokuratuuri ja PPA. Kohtule esitatud kaebuses palub kaebaja välja nõuda Eesti Vabariigilt ja hüvitada kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju. Seega on kaebaja selgelt sõnastanud, et käesolevas asjas on tema arvates vastustajaks riik. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et kriminaalmenetlusega oli temale tekitatud varaline kahju summas 15386 eurot. VÕS § 127 (1) kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Kui sõidukit ei oleks üldse arestitud või kriminaalmenetlus, mille raames sõidukit arestiti, ei oleks ebamõistlikult pikk, kaebajale oleks kuulunud teatud marki, teatud vanusega ja teatud komplektatsioonis sõiduk. Ebamõistlikult pika kriminaalmenetluse tagajärjel kaebaja on sattunud olukorda, kus temale tagastatud sõiduk on oluliselt väiksema väärtusega. Seega selleks, et hinnata tekitatud kahju suurust, tuleb tuvastada, kuidas oleks võimalik asetada kaebaja olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui sõidukit ei oleks arestitud.

Kaebaja on korduvalt märkinud, et selleks ta peab ära andma oma oma sõiduki ning maksma 15386 eurot juurde. Kaebaja ei nõustu Justiitsministeeriumi seisukohaga, et kaebajal puudub õigus kahju hüvitamisele selles osas, et arestimise ajal ei saanud kaebaja Sõidukit kasutada või osas, et Sõiduk kriminaalmenetluse kestel vananes. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Sõiduk vananes oluliselt, mille tagajärjel oluliselt muutus ka tema väärtus. Lisaks sellele, Sõidukil tagastamise momendil esinesid tehnilised probleemid. Kohus on seadnud kahtluse alla asjaolu, et enne arestimist Sõiduk oli töökorras.

Teisisõnu, viitab kohus asjaolule, et kahju suurus ei ole tõendatud. Siinjuures kaebaja esmalt peab vajalikuks märkida, et Riigikohtu 08.11.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-02 on väljendatud seisukoht, et ei ole õiglane jätta kahjunõuet rahuldamata üksnes põhjusel, et kahju suurust ei ole võimalik kindlaks teha, ega ka põhjusel, et kahju tekkimine ei ole täiesti kindel.

Sõiduki korrasolekut enne aresti tõendab asjaolu, et kaebaja on soetanud sõiduki müügilepingu alusel, sõiduki hinnaks oli töökorras auto turuhind ning käesolevas asjas ei ole ühtegi viidet sellele, et kaebaja oleks kasutanud õiguskaitsevahendeid seoses asja mittevastavusega lepingutingimustele. Analoogse sõiduki hinda 2009. a saab kontrollida ka praegu portaalis auto24.ee. Sõiduki ostmiseks kaebaja on võtnud laenu, mille tagatiseks oli Sõiduk, laenuandja

A. K. enne laenulepingu sõlmimist on veendunud sõiduki korrashoius, mida ta võib ametlikult kinnitada ka kohtumenetluses. Samuti on Sõiduki üle vaadanud ka töökoja töötaja V. S. Seda võivad need tunnistajad kinnitada ka kohtuistungil. Peale selle, puuduvad viited puudustele või vigastustele ka menetleja poolt koostatud asitõendi vaatlusprotokollis ja asitõendi üleandmise aktis. Nõue on võrreldes Justiitsministeeriumile esitatud kaebusega suurenenud seetõttu, et kohtule esitatud kaebusega kaasnesid õigusabikulud. Kohtumääruses viidatakse Justiitsministeeriumi seisukohale, et õigusabikulude hüvitamise taotlus tuleb esitada kriminaalmenetluse raames, kus kulud kanti, kuni menetluse lõpetamiseni vastavalt KrMS regulatsioonile, mitte RVastS alusel tekitatud varalise kahju hüvitamise taotlusena. Kaebaja ei nõustu selles osas Justiitsministeeriumiga, kuna seisukoha avaldamisel arvas Justiitsministeerim ekslikult, et sõiduki arestimine jäi eraldatud ning seni menetluses oleva kriminaalasja juurde. Kokkuvõtlikult täpsustab kaebaja oma nõuet järgmiselt: kriminaalmenetlusega tekitatud kahju

15 386 eurot ja õigusabikulud summas 1315,38 eurot, kokku 16701,38 eurot. Antud kahju palub K.K.i välja mõista vastutajatelt solidaarselt.

Vastustaja Justiitsministeerium leiab, et ei saa käesolevas haldusasjas vastustajaks olla. Juhul, kui kohus leiab siiski, et Justiitsministeerium on kohane kaasvastustaja, leiab Justiitsministeerium, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata kriminaalmenetluses kantud õigusabikulude osas, sest sellise nõude lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kaebus sõiduki väärtuse langemisega seotud kahju hüvitamise osas tuleb jätta läbi vaatamata, sest kaebajal puudub kaebeõigus või alternatiivselt jätta rahuldamata, sest väidetav kahju ei ole põhjuslikus seoses sõiduki arestimisega.

Justiitsministeeriumi seisukoht vastustajate määratletuse osas. Justiitsministeerium on ekslikult käesolevas haldusasjas vastustajaks tunnistatud. Kaebaja leiab, et talle tekitati kahju kohtueelses kriminaalmenetluses sõiduki arestimisega ning ennekõike selle kestusega. Sõiduk arestiti prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse alusel. Samas puudus eeluurimiskohtunikul kohtueelses kriminaalmenetluses võimalus omal algatusel kontrollida sõiduki jätkuva arestimise põhjendatust. Eeluurimiskohtunik otsustab sõiduki arestimise aluseks olevate asjaolude esinemise või puudumise üle hetkel, mil prokuratuur selle kohaldamist taotleb.

Sõiduki aresti alt vabastamine ja seega ka selle kestus on üldjuhul jäetud prokuratuuri otsustada. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Prokuratuur võib igal ajal omal algatusel kontrollida sõiduki arestimise jätkuvat põhjendatust ja põhjendatuse äralangemisel sõiduki aresti alt vabastada. (vt mutatis mutandis ametikohalt kõrvaldamise korral - RKÜKo 3-3-1-15- 10, p 47). Vaatamata eelnevalt selgitatule esitab Justiitsministeerium kaebusele ka sisulised vastuväited juhuks, kui kohus leiab, et vastustajad on määratud korrektselt.

Justiitsministeeriumi seisukoht kriminaalmenetluses kantud õigusabikulude osas. Vastustaja leiab esmalt, et halduskohtul puudub pädevus kaebuses viidatud õigusabikulude (1315,38 eurot) väljamõistmiseks. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kaebaja kaasati kõnesolevasse kriminaalmenetlusse 05.04.2011 määrusega kolmanda isikuna. Kolmanda isiku poolt valitud esindajale tasutud summad on KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt menetluskulud, mille hüvitamine otsustatakse kriminaalmenetluse lõpuleviimisel prokuratuuri määrusega või kohtuotsuse või –määrusega.

Justiitsministeerium jääb enda 02.07.2014 vastuse nr 9-2/14-4756-3 p-s 3 väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt nähtub kriminaalasja materjalidest (Viru Ringkonnaprokuratuuri 27.09.2013 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 08240103220 ja 24.01.2014 vara aresti alt vabastamise määrus kriminaalasjas nr 09240105502), et kõnesolev sõiduk jäi arestituks kriminaalasja nr 09240105502 raames. Viidatud kriminaalmenetluses jätkub kriminaalmenetlus ning kaebajal on võimalik taotlus esitada kuni kriminaalmenetluse nr 09240105502 lõpetamiseni vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioonile.

Isegi juhul, kui nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt ei oleks sõiduauto tohtinud jääda kriminaalmenetluse nr 08240103220 lõpetamisel edaspidi arestituks, ei oleks RVastS regulatsioon kriminaalmenetluses esindajale makstud kulude hüvitamiseks asjakohane. Nimelt tulnuks sellisel juhul menetluskulude küsimuses võtta seisukoht kriminaalmenetluse lõpetamise määruses. Juhul, kui see oleks jäetud põhjendamatult tegemata, võiks kõne alla tulla nimetatud määruse vaidlustamine uurimiskaebe regulatsiooni kohaselt KrMS § 228 lg 1 alusel.

Juhul, kui kaebaja esindaja jättis õigeaegselt esitamata korrektse taotluse esindatava kulude menetluskuludesse arvamiseks, võiks kaebajal olla printsiibis olla võimalik õigusteenuse osutaja vastu kasutada võlaõiguslikke õiguskaitsevahendeid (vt selle kohta ka KrMSKomm § 175/2.6.5.), kuid sellest ei saa järeldada, et riik oleks kaebajale kahju tekitanud. Seega kaebajal on jätkuvalt võimalik kriminaalmenetluse nr 09240105502 raames esitada taotlus esindajale makstud tasu hüvitamiseks. Isegi, kui leida sarnaselt kaebajale, et kulud tekkisid lõpetatud kriminaalmenetluse nr 08240103220 raames, tuleb mõlemal juhul kaebaja poolt kantud menetluskulude küsimus lahendada kriminaalmenetluse regulatsiooni kohaselt, mistõttu ei saa selles seisukohta võtta halduskohtumenetluses.

Eeltoodud põhjustel esineb vastustaja hinnangul alus kaebuse kriminaalmenetluses kantud õigusabikulude hüvitamise nõude osas läbi vaatamata jätmiseks HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel. Lisaks eelnevale leiab vastustaja, et kaebaja on vääralt teisendanud kriminaalmenetluses kantud õigusabikulud kroonidest eurodesse. Kaebuse lisast nähtub, et kaebajale on esitatud arve nr 2010408 summas 14040 krooni ning arve nr 2010389 summas 6480 krooni. Arvete omavahelise liitmise tulemusena kujuneb summaks 20520 krooni. Arvestades euroja krooniühiku vahelist ümberarvestuskurssi (1 euro = 15,6466 krooni), oleks summa 1311,48 eurot, mitte 1315,38 eurot, nagu märgitud kaebuses.

Justiitsministeeriumi seisukoht kaebeõiguse osas seoses sõiduki arestimisega väidetavalt tekitatud kahjuga. Kaebaja ei ole usutavalt tõendanud, et on kõnesoleva sõiduauto omanikuks saanud. Objektiivsete asjaolude hindamisel võib asuda seisukohale, et sõiduauto müügi käsutusja kohustustehing on TsÜS § 89 lg 1 alusel näilik ning sama paragrahvi lõike 2 alusel tühine. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Juhul, kui sõiduauto ei kuulunud kaebajale, vaid J.M.le, ei saa kaebajal ka põhimõtteliselt olla sõiduki väärtuse väidetava langemisega seotud kaebeõigust.

HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2010 määrusest nr 1-09-18250 nähtub, et ARK teatise kohaselt registreeriti kõnesolev sõiduauto 10.11.2009, ehk üks päev pärast arestimistaotluse esitamist, kaebaja nimele.

Samuti esitati kriminaalmenetluses 02.09.2009 kuupäeva kandev sõiduki müügileping, mille kohaselt müüs J.M. sõiduki kaebajale. Samas peeti J.M. kinni 05.11.2009 just sõiduautoga, mille ta dokumentide järgi oli juba 02.09.2009 kaebajale ära müünud. J.M. ei märkinud ka läbiotsimisel, et auto pole tema oma. Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011 määruse nr 75 "Liiklusregistri pidamise põhimäärus" §-st 9 tuleneb, et registriandmetel ei ole õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti on Riigikohus korduvalt selgitanud, et sõiduki registreerimisega ei ole seotud eraõiguslikke tagajärgi sõiduki omandiõiguse ja selle üleandmise suhtes (RKTKm 3-2-1-133-13 p 23;

RKKK 3-1-1-79-13, p 12). Kaebaja on J.M. elukaaslane. Ei ole eluliselt usutav, et elukaaslaste vahel esines vajadus sõiduauto müümiseks. Kuigi vastustaja möönab, et tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest ei ole müügihinna tasumine tingimata omandisuhte hindamisel keskse tähtsusega, ei ole kaebaja tõendanud, et oleks J.M.le lepingus märgitud summa tasunud. Eeltoodud põhjustel Justiitsministeerium nõustub Viru Ringkonnaprokuratuuri 24.01.2014 määruses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt kinnitavad kriminaalasja eeluurimisel kogutud tõendid, et sõiduauto kuulus selle arestimise hetkel J.M.le ning on tema poolt konfiskeerimise vältimiseks võõrandatud oma elukaaslasele (kaebajale).

Samas leiab Justiitsministeerium, et kuivõrd tehingu tegijatel puudus tegelik tahe tehingut teha ning nad soovisid tekitada üksnes õigusnäivust, nagu tehing oleks tehtud, ei ole kaebaja sõiduki omanikuks saanud. Sellest tulenevalt ei saanud ka põhimõtteliselt tekitada sõiduki arestimine kaebajale kahju ning esineb alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Vaatamata eelnevalt selgitatule esitab Justiitsministeerium sõiduki arestimisega väidetavalt tekitatud kahju osas kaebusele ka sisulised vastuväited juhuks, kui kohus leiab, et kaebajal on kaebeõigus.

Justiitsministeeriumi seisukoht sõiduki arestimisega väidetavalt tekitatud kahju osas. Nõustuda ei saa sellega, et väidetav kahju tuleks hüvitada RVastS § 16 lg 1 alusel, kuna väidetav kahju ei tekitatud haldusakti või haldustoiminguga (mutatis mutandis RKÜKo 3-3-1-35-10, p 54-55). Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju sõiduauto arestimise ning aresti all hoidmisega. Vara arestimine kriminaalmenetluses toimub KrMS §-s 142 sätestatud regulatsiooni kohaselt ning tegemist on kriminaalmenetlustoiminguga, mis ei ole käsitletav haldusakti või – toiminguna.

Justiitsministeerium on seisukohal, et riigivastutuse seadus ei sisalda aluseid kahju hüvitamiseks kaebuses kirjeldatud asjaoludel. Justiitsministeerium ei välista, et juhul kui kriminaalmenetluses vara arestimisega on tekitatud kahju, võib selline kahju teatud juhtudel kuuluda hüvitamisele Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 alusel (RKÜKo 3-3-1-69-09, p 65). Hindamaks, kas kahju kuulub hüvitamisele või mitte, tuleks esmalt määratleda, kas väidetav kahju tekitati õiguspärase või õigusvastase toiminguga. Kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest - haldustegevusest - eraldi.

Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud (RKÜKo 3-3-1-15-10, p 58). Kõnesolev sõiduauto arestiti Viru Maakohtu 17.11.2009 määrusega nr 1-09-18250. Tartu Ringkonnakohtu 03.05.2010 määrusega nr 1-09-18250 jäeti Viru Maakohtu määrus muutmata ja kahtlustatava J.M. määruskaebus rahuldamata. Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi 09.07.2010 määrusega kriminaalasjas nr 08240103220 jäeti rahuldamata kaebaja taotlus sõiduki aresti alt vabastamiseks.

Eeltoodust tulenevalt on sõiduki arestimise õiguspärasusele antud hinnang kriminaalmenetluses, mistõttu puudub vastustaja hinnangul halduskohtul pädevus asuda hindama sõiduki arestimise ning tagastamata jätmise õiguspärasust. Sõiduki arestimise õiguspärasust tuleks eeldada (RKÜKo 3-3-1-15-10, p 59). Sõiduki arestimise õiguspärasust on möönnud ka kaebaja oma 07.10.2014 kaebuse täienduses. Kuigi vastustaja on seisukohal, et sõiduki arestimine oli õiguspärane, ei ole printsiibis välistatud, et ka õiguspärase toiminguga võidakse tekitada kahju, mis võib kuuluda hüvitamisele.

Sealjuures tuleb aga silmas pidada, et kriminaalmenetlus teenib üldisi huvisid ning üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda kriminaalmenetlusega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (vt RKÜKo 3-3-1-69-09, p 60). Seega peaks õiguspärase toiminguga tekitatud kahju kuuluma hüvitamisele vaid siis, kui sellega kaasenes isiku põhiõiguste erakordne riive ning ulatuses, mis ületas isiku talumiskohustuse.

Käesoleval juhul oleks kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks sellise kahju olemasolu, mis on põhjuslikus seoses menetleja õiguspärase tegevusega (sõiduki arestimine). Kaebaja on leidnud, et sõiduki arestimisega tekitati talle kahju 15386 eurot. Nimetatud kahju seisneb kaebaja väitel sõiduki väärtuse vähenemises perioodil, mil see oli arestitud. Kokkuvõtvalt on kaebaja argumentatsioon järgmine: arestitud auto näol oli tegemist kaebajale kuuluva 2007. a Audiga, mis arestiti 2009. a. Seega kuulus kaebajale arestimise hetkel 2 aasta vanune Audi.

Sõiduk oli arestitud 5 aastat, seega oli sõiduki tagastamise hetkel kaebaja 7 aasta vanuse Audi omanik. Kaebaja lasi tagastatud sõiduki hinnata ning hindaja pakkus sõiduki maksumuseks 9604 eurot. Kaebaja lisas kaebusele hinnapakkumise, millest tema hinnangul järeldub, et juhul kui kaebaja sooviks praegusel hetkel saada analoogilise 2 aasta vanuse Audi omanikuks, tuleks tasuda 24990 eurot. Seega peaks ta müüma oma 7 aasta vanuse Audi ning tasuma juurde 15386 eurot. Vastustaja leiab, et isegi kui kaebaja poolt toodud summadega nõustuda, ei oleks sellise kahju tekkimine põhjuslikus seoses sõiduki arestimisega.

Kaebaja poolt esitatud arvutus viitab vaid sõiduki vanusest tingitud väärtuse vähenemisele. Põhjusliku seose tuvastamisel kasutatakse conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel isiku vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (VÕS § 127 lg 4). Teisisõnu peaks teo (arestimise) äramõtlemisel ära langema ka tagajärg (sõiduki väärtuse langemine). Kuivõrd sõiduki väärtuse langemine oli tingitud aja möödumisest, oleks selline väärtuse langus toimunud ka juhul, kui sõiduk oleks arestimise asemel olnud kaebaja käsutuses.

Teoreetiliselt võinuks sellisel juhul sõiduki amortisatsioon selle kasutamise tõttu olla isegi suurem. Kuigi vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt viidatud kahju ei ole põhjuslikus seoses sõiduki arestimisega, mistõttu tuleks kaebus jätta rahuldamata, ei saaks ka põhimõtteliselt nõustuda, et kaebaja poolt lisatud hindamisakt ja müügipakkumine tõendaks tekitatud kahju. Lisatud hinnapakkumine on tehtud teise väljalaskeaastaga sõiduki kohta ning ei ole seetõttu üks-ühele võrreldav arestitud sõidukiga. Arestitud sõiduki hindamisaktist ei järeldu, kuidas mõjutavad sõidukil tuvastatud puudused selle turuhinda või mil viisil peaks sellest nähtuma, et nimetatud puudused saaks ka teoreetiliselt olla põhjustatud sõiduki arestimisest.

Samuti märgib vastustaja, et nähtuvalt Tartu Ringkonnakohtu 03.05.2010 määrusest nr 1-09-18250 vara arestimise taotluses on märgitud arestitud sõiduki turuhinnaks arestimise hetkel 300 000 eurot (19173,49 eurot), mis on 5816,51 eurot vähem kui kaebaja poolt viidatud 2 aasta vanuse samaväärse Audi hind käesoleval hetkel.

Vastustaja Prokuratuur märgib, et ta nõustub Justiitsministeeriumi 05.01.2015 põhjaliku vastuse p-des 2.4-2.11 esitatud seisukohtadega ja seetõttu ei pea põhjendatuks nende seisukohtade kordamist. Sellele vaatamata esitab prokuratuur omapoolsed täiendavad argumendid lisaks Justiitsministeeriumi vastuse p-s 2.4 toodule kriminaalasja nr 08240103220 toimiku (edaspidi Toimiku) materjalidele ning erinevate registriandmetele kogumina tuginedes, mis näitavad vastustaja hinnangul veenvalt, et K.K. ei olnud sõiduki AUDI A6 Allroad reg. nr xxxxxx omanik sel ajavahemikul, kui sõiduk oli kriminaalmenetluse käigus arestitud ning 02.09.2009 vormistatud ostu-müügitehingu näol on tegemist näilise tehinguga, mille eesmärgiks oli välistada sõiduki arestimine tsiviilhagi tagamiseks. 07.07.2010 esitas K.K. taotluse Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abile Aivar Lembitule Sõiduki tagastamiseks, väites, et on Sõiduki omandanud enda vara arvelt. Kokkuvõtvalt toob ta välja, et 380 000 EEK pärineb: 1) vanaema korteri müügist saadud rahast; 2) laenurahast, mille andis A. K.ja mille tagatiseks oli Sõiduk ise. Taotluse eesmärgiks on näidata, et puudub karistusõiguslik alus J.M.lt arestitud Sõiduki konfiskeerimiseks. Eelnimetatud 07.07.2010 taotlusele on kaebaja ise tuginenud halduskohtule hüvitamiskaebust esitades, millest saab järeldada, et ta on jäänud nende seisukohtade juurde tänaseni. Prokuratuur näitab, et kaebaja väited 380 000 krooni päritolu kohta ei ole usutavad järgmistel põhjustel: 1) Kinnistusregistri andmetel omandas K.K. 24.01.2008 2/9 suuruse mõttelise osas korterist aadressil xxxxxxx. Tegemist on pärimise teel O. K.lt (ik xxxxxxxxxx) saadud omandiga, mis kinnistusregistri andmetel on endiselt K.K.i omanduses. O. K. abikaasaks oli rahvastikuregistri andmetel V. K. (ik xxxxxxxxxxx), kes on K.K.i vanaema. 07.07.2010 taotluses ei ole küll vanaema nimele ja korterile viidatud, kuid kuni kaebaja ei tõenda vastupidist, on prokuratuuril alust eeldada, et tegemist on V. K. korteriga aadressil xxxxxxxxxxx Kuna kinnistusregistri andmetel ei ole seda korterit müüdud edasi alates 24.01.2008, siis ei saanud väidetav Sõiduki ostu raha pärineda vanaema korteri müügist.

A. K. (ik xxxxxxxxxxx) sissetulek 2009 oli koos abikaasa sissetulekuga deklareeritult 108 347 krooni, mis tähendab keskmiselt all 10 000 krooni kuus. A. K.l on ülalpeetav laps. Arvestades eeltoodut, et ei ole eluliselt usutav, et 380 000 krooni sai, isegi mitte valdavas osas, pärineda A. K.lt saadud laenust. Lisaks märgime, et K.K. omandas Maanteeameti andmetel juhiload alles 11.11.2011, mistõttu ei ole muudele argumentidele lisaks eluliselt usutav K.K.i poolt Sõiduki omandamine oma elukaaslaselt. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja jätta kaebus HKMS § § 151 lg 2 p 1 ja 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata seoses kaebeõiguse puudumisega (sõiduki arestimisega väidetavalt tekitatud kahju) ja halduskohtu pädevuse puudumisega (kriminaalmenetluses kantud õigusabikulud). Juhul, kui kohus leiab, et kaebajal on sõiduki arestimisega väidetavalt tekitatud kahju osas kaebeõigus, palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja Politseija Piirivalveamet palub samuti jätta K.K.i kaebus PPA vastu tervikuna rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebuse esitaja on asunud seisukohale, et kriminaalmenetlus tema vara arestimise osas oli ebaproportsionaalne kuid õiguspärane. Seega tuleb kahju hüvitada RVastS § 16 alusel, mille lõige 1 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või –vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja toimingud ei ole haldusaktid ja haldustoimingud RVastS § 16 lg 1 tähenduses.

Haldusaktiks ei ole ka kohtueelse kriminaalmenetluses tehtud kohtumäärus, millega otsustatakse vara arestimine, kuna kohus ei täida siin haldusülesannet. RVastS § 16 lg 1 alusel ei saa hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses vara arestimise õiguspäraselt tekitatud kahju, kuna tegemist ei ole haldusakti või haldustoiminguga. RVastS alusel kahju hüvitamise eelduseks on haldustoimingu või haldusakti õigusvastasuse või õiguspärasuse tuvastamine. RVastS ei sätesta, kas, kuidas ja millises ulatuses peab halduskohus hindama kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust või õigusvastasust.

Kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine on oluline üldine huvi ja isikul on kohustus taluda tema suhtes kriminaalmenetluse toimingute tegemist ning põhiõiguste piiranguid. Kaebaja taotleb käesoleval ajal samaväärse kaks aastat vana auto müügihinna ning arestitud sõiduauto väärtuse vahe hüvitamist summas 15386 eurot. KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises.

Sama sätte lõike 2 kohaselt arestitakse vara prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. KrMS § 142 lg 11 kohaselt, kui vara arestimise alus langeb ära enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist, vabastab prokuratuur või eeluurimiskohtunik vara aresti alt määrusega. Vastavalt prokuratuuriseaduse § 1 lõikele 1 on prokuratuur Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises, juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.

Sama põhimõte on ka KrMS §-s 30. Kaebaja oma kaebuses väidab, et Ida Politseiprefektuuril oli võimalus otseselt mõjutada K.K.i õiguste võimalikku riivet kohtueelses menetluses üksnes ajavahemikul kriminaalasja saabumisest prefektuuri 29.07.2008 kuni 27.09.2013, kui Viru Ringkonnaprokuratuuri määrusega kriminaalasjas nr 08240103220 oli J.M. suhtes menetlus lõpetatud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt väidetav õiguste riive sai alguse auto arestimise hetkest, mitte kriminaalmenetluse algatamisest. Paraku jääb selgusetuks, mida ja millega konkreetselt politsei oleks nimetatud perioodil otseselt mõjutada saanud, et kaebajale ei oleks väidetavat kahju tekkinud.

Kaebaja on korduvalt kriminaalmenetluse ajal taotlenud talle sõiduauto Audi A6 reg. märgiga nr xxxxxx tagastamist prokuratuurilt, mis on jäetud rahuldamata nii Ringkonnaprokuratuuri, Riigiprokuratuuri kui ka kohtumenetluses tehtud lahenditega. Lähtudes eeltoodust puudus PPA-l pädevus otsustada, kas kaebajale sõiduauto tagastada või mitte, kuna vara aresti alt vabastamine ja seega kohaldamise kestus on üldjuhul jäetud prokuratuuri otsustada. Prokuratuur võib igal ajal omal algatusel kontrollida vara arestimise korral jätkuvat põhjendatust ja põhjendatuse äralangemisel vara aresti alt vabastada.

Kaebaja väidab, et ebamõistlikult pika kriminaalmenetluse tagajärjel on ta sattunud olukorda, kus temale tagastatud Sõiduk vananes oluliselt, mille tagajärjel muutus oluliselt auto väärtus. Kaebaja väidab veel, et kui ta sooviks praegusel hetkel saada analoogse 2 aasta vanuse sõiduki omanikuks, tuleb tal tasuda 24990 eurot. Seega peaks ta müüma enda 7 aasta vanuse Audi ning tasuma juurde 15386 eurot. Vastustaja on seisukohal, et kriminaalmenetluses sõiduki arestimine ei ole põhjuslikus seoses sõiduki vananemisest tekkinud kahjuga. Kaebaja on kahju arvutamisel viidanud ainult sõiduki vanusest tingitud väärtuse vähenemisele.

Kaebajale kuuluv sõiduk oleks vananenud ning väärtus langenud ka siis, kui kriminaalmenetlust ei oleks toimunud ning kaebaja sõidukit ei oleks arestitud. Lähtudes eeltoodust, tuleb kaebus sõiduki väärtuse langemisega seotud kahju hüvitamise osas jätta rahuldamata, kuna väidetav kahju ei ole põhjuslikus seoses sõiduki arestimisega. Kaebaja on esitanud kaebusele tõenditena Möller Auto OÜ poolt vormistatud hindamisakti enda sõiduautole ning Tehase Auto poolt vormistatud hinnapakkumise 2011. aasta sõiduautole Audi A6 Allroad Quattro, mille maksumuseks on märgitud 24990 eurot.

Vastustaja ei saa nõustuda, et nimetatud dokumendid tõendavad tekitatud kahju. Möller Auto OÜ poolt koostatud hindamisaktist ei selgu, kuidas sõidukil tuvastatud puudused mõjutavad sõiduki turuhinda. Pealegi on küsitav, kas kaebaja 2007. aasta Audi A6 allroad ja väidetavas Tehase Auto pakkumises märgitud 2011. aasta Audi A6 allroad Quattro 3,0 TDI 176 kW on samaväärsed sõidukid ning omavahel võrreldavad. Vara arestimise hetkel oli kaebaja Sõiduki turuhinnaks märgitud 300 000 krooni, mis on 5816,51 eurot väiksem, kui kaebaja poolt viidatud 2 aasta vanuse samaväärse Audi hind käesoleval hetkel.

Lisaks soovib kaebaja õigusabikulude hüvitamist summas 1315,38 eurot, mis seondus erinevate taotluste ja kaebuste esitamisega prokuratuurile ning kohtule seoses auto tagastamise taotlemisega kriminaalmenetluse ajal. Kaebusele esitatud lisadest nähtub, et kaebajale on esitatud õigusabikulude arved kokku summas 20520 krooni. Arvestades euroja krooniühiku ümberarvestuskurssi (1 euro =15,6466 krooni) peaks summa olema 1311,48 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

Seega kriminaalmenetluse raames kolmanda isiku poolt valitud esindajale tasutud summad ja muud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega, on KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes menetluskulud ning nende hüvitamine otsustatakse kriminaalmenetluse lõpuleviimisel, kas prokuratuuri määrusega või kohtuotsuse või – määrusega. Seega tuleb kaebaja poolt kantud menetluskulude küsimus lahendada kriminaalmenetluse regulatsiooni kohaselt, mitte halduskohtumenetluses. Lähtudes eeltoodust, tuleb kriminaalmenetluses kantud õigusabikulude nõue jätta läbi vaatamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas asjas K.K. taotleb Eesti riigilt Justiitsministeeriumi, Prokuratuuri ja PPA kaudu solidaarselt talle väidetavalt kriminaalmenetlusega kriminaalasjas nr 08240103220 tekitatud varalise kahju hüvitamist kogusummas 16701,38 eurot, millest 15 386 eurot moodustab Sõiduki arestimisest põhjustatud varaline kahju (Sõiduk vananes oluliselt ja tal tekkisid kahjustused, mille tagajärjel langes oluliselt auto väärtus) ja õigusabikulud summas 1315,38 eurot, sh nimetatud kriminaalmenetluses kantud õigusabikulud kui ka halduskohtule esitatud kaebusega kaasnenud õigusabikulud). Vastustajad vaidlevad üksmeelselt kaebusele vastu, leides, et kaebus on alusetu. Sealjuures vastustajate hinnangul tulnuks kaebus jätta läbi vaatamata kriminaalmenetluses kantud õigusabikulude nõude osas halduskohtu pädevuse puudumise tõttu ning arestimisega tekitatud kahjunõude osas kaebeõiguse puudumise tõttu. Lisaks leidis Justiitsministeerium, et ta ei saa olla vastustaja kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise asjas. Eeltoodut arvestades peab kohus vajalikuks teha kõigepealt järgmised märkused.

2. Kohus nõustub, et sisuliselt taotleb kaebaja niisuguse kahju hüvitamist, mis on talle väidetavalt tekitatud kohtueelse kriminaalmenetlusega. Sellele vaatamata kohus leiab jätkuvalt, et (solidaar)vastustajate ring asjas on kindlaks tehtud õigesti ning kohus jääb 20.11.2014 ja 08.04.2015 määrustes esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Kohus rõhutab, et kuigi kohtueelset kriminaalmenetlust viis läbi PPA ja seda juhtis prokuratuur, kohustusega tagada kohtueelse menetluse seaduslikkus ja tulemuslikkus, ning Sõiduki arestimine toimus prokuröri taotlusel, kohaldas aresti siiski Viru maakohus ning arestimise/Sõiduki mittetagastamise õiguspärasust on korduvalt kontrollinud nii maakui ka ringkonnakohus. Seetõttu pole põhjust omistada kohtule selles menetluses nn „kummitempli“ rolli. Liiatigi on oluline märkida, et kui kaebaja pöördus 02.06.2014 taotlusega kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks Justiitsministeeriumi poole, siis ministeerium 02.07.2014 Otsusega lahendas taotluse sisuliselt, jättes taotluse rahuldamata, mitte ei osundanud sellele, et taotlus on esitatud valele isikule. Samas ka toodud vaidlustamisviite kohaselt oli kaebajal õigus vastavalt RVastS § 18 lg-le 1 esitada halduskohtule kaebus hüvitise väljamõistmiseks. Neil asjaoludel on piisav alus käsitada Justiitsministeeriumi antud asja menetluses (solidaar)vastustajana, mis ei tähenda muidugi automaatselt, et ministeeriumil tuleb ka tegelikult K.K.ile mingid summad välja maksta.

3. Samuti jääb kohus 08.04.2015 määruses esitatud lõppjärelduse ja põhjenduste juurde osas, mis puudutab väidetavalt halduskohtul pädevuse ja K.K.il kaebeõiguse puudumist. Need küsimused ei olnud haldusasja eelmenetluses ilmselged ega lõplikult lahendatavad ning kogu kahju hüvitamise nõude põhjendatuse küsimuses saab kohus seisukoha võtta alles käesolevas kohtuotsuses asja sisulise läbivaatamise (sh tõendite uurimise) tulemusena. Sealjuures kohus nendib uuesti, et vastustajad ei ole esitanud kohtule selleks pädeva kohtu lahendit, mis üheselt kinnitaks, et 02.09.2009 sõlmitud sõiduauto Audi A6 Allroad, reg. märgiga xxxxxx, müügileping oli näilik ja/või millega oleks tuvastatud selle tühisus (TsÜS § 89). Samas, Riigikohus on korduvalt oma lahendites leidnud, et halduskohus saab tuvastada ka tsiviilõiguslikke asjaolusid juhtumil, kui see on vajalik haldusõigusliku vaidluse lahendamiseks. Siiski ei ole haldusasjas tuvastatav tsiviilõiguslik asjaolu siduv ühegi tsiviilasja menetlemisel. Konkreetselt asja omaniku tuvastamist puudutab 27.09.2001 otsus asjas nr 3-3- 1-39-01, kus kõrgeim kohus on p-s 5 sedastanud: „Kui haldusakti õiguspärasuse hindamiseks on vajalik asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema. See ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine TsMS § 1 lg. 1 mõttes, sest see vaidlus ei ole tekkinud tsiviilõigussuhtest.“ Riigikohus on halduskohtule niisuguse õiguse andmist põhjendanud järgmiselt: „Kui halduskohus ei saaks vajadus korral tsiviilõiguslikesse asjaoludesse ise selgust tuua, tooks see kaasa õigusemõistmise venimise. Olukord, kus isiku kaitseks ühe õigusrikkumise vastu tuleks algatada kaks või enamgi kohtuvaidlust oleks vastuolus efektiivse õiguskaitse põhimõttega.“ (11.11.2002 otsuse p 9 asjas nr 3-3-1-59-02). Halduskohus leiab, et need seisukoha on järgitavad ka käesolevas haldusasjas, kus kohus K.K.i kaebuse põhjendatuse, sh tal kaebeõiguse olemasolu hindamiseks saab kõigi tõendite kogumis uurimise põhjal võtta seisukoha, kas K.K.i oli Sõiduki arestimise ajal selle omanik/ kas 02.09.2009 sõlmitud müügileping oli näiline.

4. Järgmisena peatub kohus kohaldamisele kuuluval seadusel. Väidetav kahju, mille hüvitamist käesolevas asjas taotletakse, on tekitatud ja taotlus selle hüvitamiseks on esitatud ning kaebus on halduskohtu menetlusse võetud ajal, kui kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine oli väga puudulikult reguleeritud. Juba menetluse lõpul, 01.05.2015 jõustus 05.11.2014 Riigikogus vastu võetud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (edaspidi SKHS), mis sätestab menetleja poolt süüteomenetluses (st nii väärteokui ka kriminaalmenetluses) tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra ning näeb ette niisuguste vaidluste lõpliku lahendamise hoopis üldkohtus.

SKHS rakendussätte § 23 lg 5 kohaselt haldus-, ringkonnaja Riigikohus lahendavad kahju hüvitamise kaebuse selles seaduses sätestatud alustel üksnes siis, kui halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud. Kuna SKHS 5 lg 6 näeb ette, et kui vara võeti ära isikult, kes ei olnud kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav või väärteomenetluses menetlusalune isik, on tal kahju tekkimise korral õigus nõuda kahju hüvitamist juhul, kui süüteomenetlus lõpeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud alusel, siis on antud juhul oluline kõigepealt teha kindlaks, kas Sõiduk, mis võeti ära ja arestiti, kuulus K.K.ile, nagu kaebaja väidab.

Vastavalt SKHS § 5 lg-le 1, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Samas näeb sama paragrahvi lg 3 ette, et kui selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju tekitab kohus, vastutab riik RVastS kohaselt. Sellega seoses peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja väited kriminaalmenetluse õiguspärasuse või õigusvastasuse osas on vastuolulised ja ebaselged.

Ühelt poolt kaebuse esitaja asub seisukohale, et kriminaalmenetlus tema vara arestimise osas oli ebaproportsionaalne (tema põhiõiguste riive oli äärmiselt ebaproportsionaalne, K.K.i talumiskohustus oli ületanud ebamõistlikult pika aja talumiskohustuse piiri, kriminaalmenetlus ületas mõistlikku menetlusaega, mis on vastuolus PS §-st 14 tuleneva kohustusega tagada menetlus mõistliku aja jooksul jne). Teisalt leiab kaebaja, et kriminaalmenetlus oli õiguspärane, mistõttu kahju tuleb hüvitada RVastS § 16 alusel. Kohus nendib esiteks, et tõepoolest ei nähtu üheski kaebaja taotluse või kaebuse kohta tehtud otsusest, et Sõiduki arestimine ja/või mittetagastamine oleks tunnistatud õigusvastaseks/ et menetleja oleks rikkunud süüliselt menetlusõigust.

Teiseks aga, kui HMS järgi proportsionaalsus on üks haldusakti (§ 45) ja toimingu (§ 107) õiguspärasuse eeldusi, siis kuidas saab kriminaalmenetlus korraga olla „äärmiselt ebaproportsionaalne”, kuid “õiguspärane“.

5. Samas ei oma eelmärgitud ebaselgus kohtu hinnangul antud juhul ka erilist tähtsust, sest selletagi on selge, et K.K.i kaebus ei kuulu rahuldamisele. Nimelt on kohus, olles analüüsinud Justiitsministeeriumi Otsust, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, seisukohal, et kaebus on alusetu ja see tuleb jätta rahuldamata. Sealjuures kohus nõustub põhilises vastustaja(te) argumentatsiooniga kohtumenetluses, mida kohus ei pea vajalikuks tervikuna üle korrata. Kohus rõhutab eelkõige järgmist.

6. Õigusabikulud. Juba 20.11.2014 määruses, millega kohus võttis kaebuse menetlusse kohus selgitas kahjunõude summa osas täiendavalt, „et kuigi kaebaja on kahjunõude summa täpsustamisel märkinud, et tekitatud varalise kahju suuruseks on 15386 eurot, millele lisanduvad õigusabikulud summas 1315,38 seoses kohtule esitatud kaebusega, siis õigusabikulud kuuluvad hüvitamisele kohtuasja raames, milles need on kantud asja menetlust lõpetavas lahendis. Seega puudub alus lugeda neid kaebuses esitatud hüvitamisnõude osaks ning kohus loeb, et kaebuse põhinõudeks on varalise kahju hüvitamise taotlemine summas 15386 eurot.“ Vastustajad on põhimõtteliselt õigesti märkinud, et halduskohtul puudub pädevus kriminaalmenetlusega seotud õigusabikulude väljamõistmiseks, sest kolmanda isiku poolt valitud esindajale tasutud summad on KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt menetluskulud, mille hüvitamine otsustatakse kriminaalmenetluse lõpuleviimisel prokuratuuri määrusega või kohtuotsuse või –määrusega. Seega ei saa neid menetluskulusid käsitada varalise kahjuna ja taotleda nende väljamõistmist halduskohtu poolt. Halduskohtu pädevuses oleks küll halduskohtule esitatud kaebusega seonduvate õigusabikulude väljamõistmine (HKMS §-d 108, 109, 158), kuid kuna HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, siis antud juhul ei tõusetu ka halduskohtumenetlusega seonduvate õigusabikulude väljamõistmise küsimust. Samas kohus toonitab – ka sel juhul ei käsitata neid kulusid varalise kahjuna. Et kohus K.K.ile kaebust osaliselt (osasummas) ei tagastanud, siis jätab kohus selles osas kaebuse rahuldamata.

7. Sõiduki arestimisest põhjustatud varaline kahju (Sõiduk vananes oluliselt ja tal tekkisid kahjustused, mille tagajärjel langes oluliselt auto väärtus). Kohtu hinnangul on sellekohase hüvitamisnõude esitanud isik, kelle õigusi tegelikult Sõiduki arestimine ei rikkunud. Kohus nõustub vastustajatega, et 02.09.2009 J.M. kui väidetava müüja ja K. K. kui väidetava ostja vahel sõlmitud sõiduauto Audi A6 Allroad, reg. märgiga xxxxxx, müügileping oli näiline (näilik) TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Sama paragrahvi lg 2 järgi näilik tehing on tühine. Tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul on vastustajad veenvalt põhjendanud ja tõenditega kinnitanud, et tegelikkuses niisugune tehing aset ei leidnud, ei saanudki leida ja selline tehing oleks eluliselt äärmiselt ebausutav ning et kõnealune müügileping koostati üksnes Sõiduki konfiskeerimise vältimiseks. Sealjuures arvestab kohus eelkõige järgmiste asjaoludega: J.M. ja K. K. on elukaaslased; Sõiduk võeti ära J.M.lt, kes ei avaldanud kahtlustatavana 05.11.2009 kinni pidamisel (just koos Sõidukiga) ega 06.11.2009 üle kuulamisel, et tema ei ole enam Sõiduki omanik; ka Sõiduki läbiotsimisel ja asitõendide vaatlusel ei ilmnenud niisuguseid asjaolusid, mis viitaksid, et Sõidukil on teine omanik - Sõidukist leitud ühe registreerimistunnistuse järgi oli K. K. märgitud hoopis Audi A6 C4, reg. märgiga xxxxxx kasutajaks; ARKis registreeriti Sõiduk kaebaja nimele 10.11.2009, ehk üks päev pärast arestimistaotluse esitamist; alles

16.11.2009 esitas J.M. kaitsja S. Politšev Viru Ringkonnaprokuratuurile avalduse Sõiduki J.M.le või K.K.ile kui Sõiduki uuele omanikule tagastamiseks; Prokuratuur on veenvalt näidanud, et kaebaja väited ostusumma 380 000 krooni päritolu kohta ei ole usutavad, nagu ei ole tõendatud ka kõnealuse summa tasumine väidetavalt müüjale; lisaks omandas K.K. Maanteeameti andmetel juhiload alles kaks aastat hiljem - 11.11.2011, mis ka muid asjaolusid arvestades teeb tehingu veelgi rohkem ebausutavaks. Kui K.K. ei olnud tegelikult Sõiduki omanik, siis ei saanud talle selle arestimisest ja kohesest mitte tagastamisest tekkida mingit varalist kahju. Rääkimata asjaolust, et ilmselgelt põhjendamatu ja tõendamata on väidetava varalise kahju suurus. Absurdne on nõuda hüvitist auto vananemise eest olukorras, kus Sõiduk oleks vananenud (võimalik, et intensiivsemaltki) ka siis, kui see oleks olnud sama kaua K.K.i kasutuses. Seega on kaebus tervikuna alusetu.

8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb K.K.i kaebus rahuldamata ning Justiitsministeerium, prokuratuur ega PPA ei ole seaduses ettenähtud korras menetluskulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS §

109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik