3-15-85/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 12.05.2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-85 Haldusasi

MTÜ Hiiu Rannad kaebus Veterinaarja Toiduameti Hiiumaa Veterinaarkeskuse 15.12.2014 kontrollakti nr 02-367-14/061 tühistamise nõudes, alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning Veterinaarja Toiduameti Hiiumaa Veterinaarkeskuse 15.12.2014 sunniraha rakendamise otsuse nr 15.2-1.2/381 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Menetlusosalised Kaebaja – MTÜ Hiiu Rannad, volitatud esindaja Maris Merilo; Vastustaja – Veterinaarja Toiduameti Hiiumaa Veterinaarkeskus, volitatud esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver.

Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus.

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 12.05.2015 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule

30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. Veterinaarja Toiduameti Hiiumaa Veterinaarkeskus (HVK) koostas 28.04.2014 kontrollakti nr 02-367-14/025, mille p 1.3. kohaselt kontrolliti MTÜ-d Hiiu Rannad, registrikood 80300093, 27.04.2014. Kontrollakti p-de 2 ja 3 kohaselt oli tegemist plaanilise loomatervise ja loomakaitse kontrollimisega. Kontrolliakti p 8 kohaselt tehti MTÜ-le Hiiu Rannad kolm ettekirjutust: 1) Tagada kõigile veistele nõuetekohased pidamistingimused, sealhulgas võimalus halbade ilmaolude korral varjuda. Looduslikku varjumisvõimalust mittepakkuva lageda karjatusala korral peab veistele olema tagatud võimalus varjuda nõuetekohasesse hoonesse. 2) Võtta kasutusele meetmeid tagamaks aastaringselt veiste viibimine materjalil – allapanumaterjalil või looduslikul pinnasel, mis ei sea ohtu veiste jalgade tervist. 3) Tagada veisekarja suurust arvestades piisavad talvevarud sööda ja allapanumaterjali osas, mis väljendub mh ka puhta ja kuiva lamamisala piisavas suuruses. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 03.10.2014.

2. 15.12.2014 teostas HVK järelkontrolli ning vormistas kontrollakti nr 02-367-14/061. Kontrollakti p 7 kohaselt tuvastas HVK, et: 1) ettekirjutus nr 1 on täitmata. Veisekarja suurus on 207 looma (PRIA andmetel), sealhulgas kümmekond oktoobris 2014 sündinud vasikat. Nõuetekohane varjumisvõimalus puudub. Karjamaal asuv puude-põõsaste (lehtpuud ja kadakad) grupp ei kaitse ülalt langeva vihma ja lörtsi eest. 2) Ettekirjutus nr 2 on täidetud. 3) Ettekirjutus nr 3 on täitmata. Karja suurust arvestades puudub enamusel veistest võimalus lamada puhtal ja kuival allapanumaterjalil (vähesel määral heina on maas söötmisplatsil heinarullide ümbruses).

3. 15.12.2014 tegi HVK sunniraha rakendamise juhise nr 15.2-1.2/381, mille kohaselt tuleb MTÜ-l Hiiu Rannad tasuda 10 päeva jooksul riigi tuludesse sunniraha summas 100 eurot.

4. 13.01.2015 saabus Tallinna Halduskohtule MTÜ Hiiu Rannad kaebus HVK 15.12.2014 kontrollakti nr 02-367-14/061 ning HVK 15.12.2014 sunniraha rakendamise otsuse nr 15.2- 1.2/381 tühistamise nõuetes.

5. 13.03.2015 muutis MTÜ Hiiu Rannad esitatud kaebust ning taotles HVK 15.12.2014 sunniraha rakendamise otsuse nr 15.2-1.2/381 õigusvastasuse tuvastamist, HVK 15.12.2014 kontrollakti nr 02-367-14/061 tühistamist, alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamist. 16.03.2015 kohtumäärusega rahuldas kohus kaebaja taotluse kaebuse taotluste muutmiseks.

Kaebuse sisu

6. Kaebaja ei ole rikkunud põllumajandusministri 01.09.2009 määruse nr 90 „Nõuded veise pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“ (Määrus nr 90) § 15 lg-s 4 kehtestatud nõudeid. Kaebaja ei nõustu HVK poolt kontrollaktis tuvastatud seisukohtade ja väidetavate rikkumistega ning õiguslike alustega.

6.1. Kuna karjamaal on veistele piisavad varjumisvõimalused, siis on ettekirjutus kaebaja poolt täidetud. Karjamaal, kus kaebaja veiseid kasvatab, on Šoti mägiveise jaoks piisavad looduslikud ja mitmekesised tingimused varjumiseks. Šoti mägiveised ei vaja oma tõu isepärast tulenevalt varju ilmastikuolude eest, kuivõrd loomad on aretatud rasketes ilmastikuoludes. Kaebaja karjamaa alal on nii lehtkui okaspuid, mida vajadusel varjumiseks kasutada saab. Karjamaa on praegusele hetkel 19,4 ha suurune ning erinevaid varjumiskohti võimaldavat tihedamat kui harvemat kadastikuning lepavõsa on 0,7 ha ulatuses. Võimalik ei ole võrrelda piimalehma ning väljaspidamiseks aretatud lihaveise tõugusid ja lugeda ettekirjutus mitte täidetuks põhjusel, et lihaveiseid ei peeta piimalehmadele kehtestatud nõuetele vastavalt. Kaebaja hinnangul ei arvesta HVK piisavalt loomade erisuste ja erinevate vajadustega.

6.2. Määruse nr 90 § 6 lg 3 reguleerib nõudeid veise pidamise ruumile või ehitise põrandale. Kaebaja peab veiseid aga vabapidamisel karjamaal, mitte laudas ega muus ruumis, mistõttu ei saa kaebajalt nõuda veise pidamise ruumile või ehitise põrandale kehtestatud nõuete täitmist ega rakendada sunnivahendeid selle eest, et karjamaal puudub põrand või ruumis peetavatele loomadele kehtestatud allapanuga kaetud lamamisala. Järelkontrolli hetkel, so 15.12.2014, oli loomadel olemas kuiv lamamisala. Ilmade halvenedes pannakse vastavalt ilmastikuoludele loomadele ka allapanu. Seega on ettekirjutus täidetud.

6.3. 28.04.2014 kontrollakt nr 02-367-14/061 ja sunniraha rakendamise dokument on õigusvastased. Kaebajat karistatakse selle eest, et on jätnud täitmata tingimuse, mida ei ole kohustatud täitma. Lisaks on HVK määranud ettekirjutuse täitmiseks ebamõistliku tähtaja, kohustades kaebuse esitajat kõrvaldama puudused hiljemalt 03.10.2014. Puudub mõistlik ja majanduslik põhjendus panna septembris ja oktoobri alguses loomadele heina ja põhku alla, kuivõrd on veel kuiv aeg ja lisasööta loomad veel ei vaja. Reeglina ei alustata väljaspeetavate lihaveisetõugude söötmist oktoobri alguses.

6.4. HVK 15.12.2014 sunnivahendi rakendamise dokument nr 15.2-1.2/381 ei vasta haldusaktile kehtestatud formaalsetele nõuetele, mistõttu ei ole seda võimalik täita. HVK 15.12.2014 sunnivahendi rakendamise dokument on adresseeritud Indrek Samblale, kes ei ole kontrolliaktide ettekirjutuste kohaselt kohustatud isikuks. Lisaks ei vasta sunnivahendi rakendamise dokument asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 7 lg-s 1 toodud nõuetele, kuna sunnivahendi rakendamise hoiatuses puudub adressaadi postiaadress. Lisaks ei ole sunniraha rakendamise dokumendis toodud välja ettekirjutuse sisu ega kinnitust, et hoiatuses märgitud sunnivahendit hakatakse rakendama. HVK 15.12.2014 sunnivahendi rakendamise dokumenti nr 15.2-1.2/381 ei ole ka formaalsete puuduste tõttu võimalik täita. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja vastustajalt välja mõista kaebaja poolt kantud menetluskulud.

Vastustaja vastulause

7. Vastustaja ei nõustu kaebusega. 28.04.2014 kontrollaktis nr 02-367-14/025 tehtud ettekirjutust vaidlustatud ei ole, mh ei ole selle täitmist peatatud ega edasi lükatud. Seega oli ettekirjutus kaebajale täitmiseks kohustuslik.

7.1. Ettekirjutus nr 1 tugineb Määruse nr 90 § 15 lg-le 4. Määruse nõuded kehtivad ka väljas peetavate veiste kohta. Ka EL direktiiv 95/58/EÜ (Direktiiv) käsitleb põllumajandusloomade kaitset ning näeb ette põhimõtte, et väljas peetavaid loomi tuleb vajaduse ja võimaluse korral kaitsta halbade ilmastikutingimuste, kiskjate ja looma tervist ähvardavate ohtude eest (Direktiivi lisa 1 p 12). Kaebaja veisekarja suurus on üle 200 looma ning kaebaja karjatusalal olevad üksikud puud ja põõsad (lehtpõõsad ja kadakad) ei võimalda loomadel varjuda tuule, vihma, lörtsi ja lume eest. Samuti ei vasta lamamisala karja suurusest tulenevatele vajadustele.

7.2. Ettekirjutus nr 3 tugineb Määruse nr 90 § 6 lg-le 3. Kuigi antud norm sätestab nõuded veise pidamise ruumi või ehitise põrandale, ei saa sellest järeldada, et nn vabapidamisel olevate veiste puhul ei pea loomapidaja üldse võimaldama loomadele kuiva lamamisala. Sellise lamamisala olemasolu on vajalik ka väljas peetavate veiste heaoluks ning antud juhul see puudus.

7.3. HVK tuvastas 15.12.2014 kontrollaktiga nr 02-367-14/061, et 28.04.2014 ettekirjutuse pd 1 ja 3 olid täitmata ning selle järelduse tegemisel ei ole vastustaja rikkunud ühtegi kehtivat ja asjassepuutuvat õigusnormi. Veistel puudusid varjumisvõimalused ja enamikel veistel puudus võimalus lamada puhtal ja kuival allapanumaterjalil.

7.4. 15.12.2014 kontrollakti nr 02-367-14/061 näol on tegemist järelevalvetoimingu protokolliga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 18 tähenduses. HVK on seisukohal, et kontrollaktis fikseeritud toiming - järelkontroll 28.04.2014 ettekirjutuste täitmise üle ja selle tulemuste kindlakstegemine - oli õiguspärane.

7.5. Tulenevalt asjaolust, et kaebaja ei olnud täitnud 28.04.2014 ettekirjutusega talle pandud kohustusi ning nende kohustuste täitmise tähtaeg oli möödunud, oli 15.12.2014 seisuga täidetud ATSS § 2 lg-s 1 sätestatud sunnivahendi rakendamise eeldused. Ettekirjutused sisaldasid sunniraha hoiatust ATSS § 7 lg 1 mõttes. Kuna ettekirjutust polnud täidetud vaatamata sunnivahendi rakendamise hoiatusele, oli sunniraha rakendamine lubatav ATSS § 8 lg 1 kohaselt. ATSS § 8 lg-s 2 sätestatud taotlust kaebaja ei esitanud. ATSS § 8 lg-s 3 loetletud asjaolusid ei esinenud. Järelikult oli HVK õigustatud rakendama sunniraha. Sunniraha rakendati hoiatuses viidatud summades (kummagi täitmata ettekirjutuse eest 50 eurot, kokku

100 eurot). HVK on seisukohal, et sunniraha rakendamine toimus kooskõlas ATSS nõuetega.

7.6. 15.12.2014 sunnivahendi rakendamise dokument nr 15.2-1.2/381 ei ole haldusakt HMS §- de 51 ja 52 tähenduses, mistõttu ei saa halduskohtumenetluses taotleda selle tühistamist. Dokumendis väljendub HVK toiming, mille sisuks on kaebajale võimaluse andmine sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks. Sellist toimingut ei ole ATSS-is ette nähtud, kuid kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusorgan peab tagama sunnivahendi adressaadile võimaluse sunniraha vabatahtlikult tasuda enne ATSS § 9 kohase täitekorralduse andmist. HVK on seisukohal, et olukorras, kus olid täidetud sunnivahendi rakendamise eeldused ja lubatavuse tingimused ATSS kohaselt, oli HVK toiming õiguspärane. Vastava toimingu tegemine ei piira kaebaja õigusi ja vabadusi, sest sisuliselt on tegemist kaebajale soodsama positsiooni andmisega, võrreldes ATSS § 9 lg-s 1 sätestatuga. Asjaolu, et vastustaja kiri sunniraha vabatahtliku tasumise võimaluse kohta koos asjakohase juhisega adresseeriti kaebaja asemel Indrek Samblale, kes on kaebaja ainus seaduslik esindaja, ei muuda vastustaja toimingut õigusvastaseks. Toiming ei piiranud kaebaja ega I. Sambla õigusi ega vabadusi ning ei ole vastuolus kõnealuse toimingu eesmärgi ega olemusega. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

8. HVK 28.04.2014 kontrollaktis (tl 6-7) tehtud ettekirjutuste nr 1 ja 3 kohaselt kohustati MTÜ- d Hiiu Rannad tagama kõigile veistele nõuetekohased pidamistingimused, sh võimalus halbade ilmaolude korral varjuda. Looduslikku varjumisvõimalust mittepakkuva lageda karjatusala korral peab veistele olema tagatud võimalus varjuda nõuetekohasesse hoonesse. MTÜ-d Hiiu Rannad kohustati tagama veisekarja suurust arvestades piisavad talvevarud sööda ja allapanu materjali osas, mis väljendub mh ka puhta ja kuiva lamamisala piisavas suuruses. Ettekirjutuste täitmise tähtaeg oli 03.10.2014. Kuna ettekirjutuse nr 2 täitmises poolte vahel vaidlus puudub, siis seda kohus ei käsitle.

Vaidlus puudub selles, et kaebaja 28.04.2014 kontrollaktis tehtud ettekirjutusi ei vaidlustanud ei nende sisu ega täitmise tähtaja osas. Seega oli nimetatud haldusakt 15.12.2014 seisuga, mil HVK teostas ettekirjutuste täitmise üle järelkontrolli, kehtiv ja jõus ning kaebajale täitmiseks kohustuslik.

Kaebust 14.01.2015 kohtumäärusega menetlusse võttes asus kohus seisukohale, et lähtuvalt kaebuse esemest saab kohus kohtuotsuses võtta üksnes seisukoha, kas kaebajal oli täitmata 28.04.2014 tehtud ettekirjutus (15.12.2014 kontrollakti õiguspärasuse küsimus) ning kas kaebajale on põhjendatult sunniraha määratud (15.12.2014 sunniraha rakendamise otsuse õiguspärasuse küsimus). Kohus märkis, et HVK 28.04.2014 kontrollaktiga tehtud ettekirjutuste õiguspärasuse küsimus ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Kui kaebaja leidis, et 28.04.2014 aktiga tehtud ettekirjutused on õigusvastased, siis tulnuks kaebajal seda ettekirjutust HKMS §

46 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustada. Läbi 15.12.2014 kontrollakti vaidlustamise seda teha ei saa. Kohus jääb eelviidatud seisukohale ka täna. Kaebaja ei ole käesolevas asjas esitanud väiteid, et tegelikkuses on ta ettekirjutused täitnud, kuid vastustaja on asjaolusid valesti hinnates leidnud, et need on täitmata. Kaebaja ainus väide on sisuliselt see, et ettekirjutused on täitmata, kuna kaebaja ei pidanudki neid täitma, sest ettekirjutused olid õigusvastased. Kuna 28.04.2014 ettekirjutuste õiguspärasuse küsimus ei ole käesoleva kaebuse esemeks, ei ole kaebaja vastavasisulised väited käesoleva asja lahendamise seisukohalt asjakohased.

9. 15.12.2014 kontrollakti (tl 8-9) näol on tegemist toiminguga HMS § 106 tähenduses, kuna sellega ei pandud kaebajale peale kohustusi ega piiratud tema õigusi. Tegemist oli järelkontrolliga 28.04.2014 ettekirjutuste täitmise üle, milles fikseeriti olukord, et ettekirjutused on 15.12.2014 seisuga täitmata. Niisiis on asjakohatud kaebaja etteheited kontrollakti kui haldusakti vormilistest vigadest.

Vaidlus puudub selles, et seisuga 15.12.2014 olid 28.04.2014 ettekirjutused nr 1 ja 3 kaebaja poolt täitmata. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid sellest, et veistele oleks loodud koht, kus halbade ilmastikuolude eest varjuda ning et oleks loodud kuiv lamamisala piisavas suuruses, arvestades karja arvukust. Kaebaja väited, et ta ei pidanudki vastavaid tingimusi veistele looma, ei ole asjakohased, kuna kaebajale vastavat kohustust panevad ettekirjutused olid kehtivad ning kaebajale täitmiseks kohustuslikud, nagu kohus ka juba eelnevalt märkis. Olgugi, et kohus ei pea käesoleva asja lahendamisel kujundama seisukohta, kas HVK 28.04.2014 ettekirjutused olid õiguspärased või mitte, märgib kohus siiski, et HVK on õiguspäraselt tuginenud ettekirjutuste tegemisel Määruse nr 90 § 15 lg-le 4 ja § 6 lg-le 3 ning leidnud, et nimetatud nõuded on kohaldatavad ka veiste osas, keda peetakse väliaedikus või karjamaal. Et § 6 lg-s 3 nimetatud nõue kehtib ka vabapidamisel oleva veise puhul, nähtub mh §-st 10. § 15 lg 4 nõude puhul ei ole Šoti mägiveistele kehtestatud mingit erandit - veis selle määruse tähenduses on piima, liha ja muude loomsete saaduste saamise või muul eesmärgil peetav üle kuue kuu vanune liiki Bos Taurus kuuluv loom (§ 1).

Asjakohatud on kaebaja väited ka seonduvalt ettekirjutuste täitmise tähtajaga. Kaebaja ei ole väitnud, et ca poole-aastane tähtaeg oleks olnud ebamõistlikult lühike veistele varjualuse ja kuiva lamamisala loomiseks või et ettekirjutusi ei olnud mingil objektiivsel põhjusel võimalik täita. Küsimus, kas kaebaja pidas ettekirjutusi sisuliselt põhjendatuks, ei ole käesoleva kaebuse esemeks.

10. HVK 15.12.2014 sunnivahendi rakendamise kirjaga (tl 11-12) edastati Indrek Samblale (Sammal) juhis sunniraha tasumiseks 100 euro suuruses summas. Kirja kohaselt tuvastati 15.12.2014 kontrollaktis, et MTÜ-l Hiiu Rannad on HVK 28.04.2014 ettekirjutused nr 1 ja 3 täitmata, millest tulenevalt tuleb tasuda sunniraha 100 eurot. HVK 28.04.2014 kontrollaktis oli MTÜ-le Hiiu Rannad tehtud hoiatus iga ettekirjutuse puhul eraldi, et iga ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmisel rakendab järelevalveasutus korduva sunnivahendina sunniraha summas 50 eurot ATSS-s sätestatud korras. Juhises sunniraha tasumiseks oli kirjas, et sunniraha tasutakse MTÜ Hiiu Rannad kontrollakti nr 02-367-14/025 eest ning hoiatus, et ettekirjutuse täitmata jätmisel ja sunniraha vabatahtlikult tasumata jättes ettenähtud aja jooksul, esitab Veterinaarja Toiduamet täitekorralduse kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks.

06.02.2015 kohtumääruses on kohus asunud seisukohale, et sisuliselt oli HVK 15.12.2014 kirja ja juhise näol tegemist täitekorraldusega ATSS § 9 lg 1 kohaselt. Kohus jääb sellele seisukohale ka täna. ATSS § 4 lg 1 järgi on ettekirjutus haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (sunni rakendamine). ATSS § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendi rakendamise üheks eelduseks ka adressaadile tehtud kirjalik hoiatus vastavalt ATSS § 7 lg-le

1. Hoiatus peab mh sisaldama kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatavat sunnivahendit (ATSS § 7 lg 1 p 4), st hoiatust andev haldusorgan peab selgelt väljendama, millist sunnivahendit võidakse kasutada. Hoiatus võib ATSS § 7 lg 2 kohaselt kaasneda ettekirjutusega. Sunniraha rakendamise hoiatuses märgitakse ettenähtud sunniraha summa (ATSS § 7 lg 5). ATSS § 10 lg 1 defineerib sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summana, mille adressaat peab tasuma, kui ta ei täida ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. ATSS § 9 lg 1 sätestab, et kui ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud, annab sunnivahendit rakendav haldusorgan sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule kirjaliku täitekorralduse, mis peab sisaldama: 1) ettekirjutuse teinud ja sunnivahendit rakendava haldusorgani nimetuse; 2) sunnivahendit vahetult rakendava isiku eesja perekonnanime või juriidilise isiku nime; 3) viite haldusaktile, millega ettekirjutus tehti, ja ettekirjutuse sisu; 4) kinnituse, et hoiatuses märgitud sunnivahendit hakatakse rakendama; 5) adressaadi eesja perekonnanime või juriidilise isiku nime; 6) asendustäitmise korral sunnivahendi rakendamise koha; 7) rakendatava sunnivahendi.

Eelnevast nähtuvalt ei näe ATSS ette, et enne täitekorralduse andmist peaks ettekirjutuse adressaadile andma võimaluse sunniraha tasumiseks vabatahtlikult. Samas ka ei ole selline tegevus keelatud. Praktikas on need 2 moodust tihtipeale põimunud – haldusorgan alustab sunniraha sissenõudmist, andes täitekorralduse, kuid annab enne kohtutäituri poole pöördumist esmalt akti adressaadile võimaluse sunniraha vabatahtlikult tasuda sama täitekorralduse alusel. Niisiis on kohus seisukohal, et ka käesoleval juhul saab HVK 15.12.2014 kirja ja juhist sunniraha tasumiseks käsitleda sisuliselt täitekorraldusena ATSS § 9 lg 1 tähenduses, kuna nendest nähtuvad olulised andmed, mis täitekorraldusest peaksid nähtuma ning nende dokumentide alusel peab adressaadile olema selge, et alustatud on sunniraha sissenõudmise menetlust. Nii nähtub viidatud dokumentidest ettekirjutuse teinud ja sunnivahendit rakendava haldusorgani nimetus; viide haldusaktile, millega ettekirjutus tehti; adressaadi juriidilise isiku nimi (sunnivahendi rakendamise kiri ja juhend oli adresseeritud MTÜ Hiiu Rannad ainsale juhatuse liikmele, st ainsale seaduslikule esindajale, ja juhendist nähtuvalt tuli sunniraha tasuda MTÜ Hiiu Rannad eest) ning rakendatav sunnivahend. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-100-11 asunud seisukohale, et täiteavalduse puhul kohtutäiturile on samuti sisuliselt tegemist täitekorraldusega ATSS § 9 tähenduses, mistõttu ei ole oluline, millises vormis täitekorraldus antud on. Oluline on, et sellest oleks arusaadav, et haldusorgan on alustanud sunniraha sissenõudmist ning kes, kellelt ja mille eest seda nõuab. Kohtu hinnangul olid HVK 15.12.2014 dokumendi puhul need nõuded täidetud, dokument oli arusaadav ja täidetav ning vormilised ebatäpsused ATSS § 9 lg 1 tähenduses ei muuda seda toimingut õigusvastaseks. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise seisukohast ei oma tähendust, kas HVK 15.12.2014 dokumendi näol oli tegemist haldustoiminguga HMS § 106 tähenduses või täitekorraldusega ATSS § 9 lg 1 tähenduses, kuivõrd viimane on samuti haldustoiming HMS § 106 tähenduses. Mõlemal juhul oli vaidlustatud toiming õiguspärane. Kaebaja ei ole esitanud väiteid sellest, et kohaldatud sunnivahend oleks olnud ebaproportsionaalne.

11. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaevatud toimingud olid õiguspärased ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Menetlusosaliste ülejäänud väidete osas ei pea kohus vajalikuks seisukohta kujundada, kuivõrd need ei saa asja lahendamisel omada olulist tähendust.

12. Et menetlusosalised ei ole kohtule esitanud HKMS § 109 lg 1 kohast taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik