3-14-52765/13 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52765 Otsuse kuupäev

12. mai 2015 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Valeri Muslimovi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 8925 eurot Menetlusosalised Kaebaja Valeri Muslimov Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Valeri Muslimovi kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt Valeri Muslimovi kasuks välja hüvitis 24 (kakskümmend neli) eurot. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE932200221023778606.

3. Tunnistada õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 390 päeva jooksul ajavahemikus 30. juulist 2011 kuni 15. märtsini 2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Valeri Muslimovi kasuks välja menetluskulud 35 (kolmkümmend viis) eurot. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE932200221023778606. Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 11. juunil 2015 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-14-52765

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 30. juulil 2014 Viru Vangla kinnipeetava Valeri Muslimovi kahju hüvitamise taotlus (tl 6-8). V. Muslimov märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas ajavahemikel 14. juuni 2007 kuni 6. detsember 2007, 14. veebruar 2008 kuni 21. veebruar 2008 ja 6. august 2010 kuni 10. mai 2013, mil teda hoiti õigusvastastes kinnipidamistingimustes.

V. Muslimov palus hüvitada talle tekitatud mittevaralise kahju.

2. Tallinna Vangla märkis 24. oktoobri 2014. a vastuses kahju hüvitamise taotlusele, et kuna

V. Muslimov esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 30. juulil 2014 ja taotlus tuleb esitada hiljemalt kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust teada sai, vaadatakse tema kahjunõue läbi ajavahemiku 30. juuli 2011 kuni 15. märts 2013 osas (tl 10- 14). Vangla leidis, et läbivaadatud osas tuli V. Muslimovi kahju hüvitamise taotlus jätta rahuldamata.

3. V. Muslimov esitas 9. novembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl 2-4). Kaebaja märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 30. juuli 2011 kuni 15. märts 2013, mil teda hoiti inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes. Kaebaja nõudis kahjuhüvitisena 15 euro väljamõistmist iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest.

4. Tartu Halduskohus tagastas 23. veebruari 2015. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et Tallinna Vangla ei võimaldanud tegeleda spordiga ja võimlemisega, kambris ei olnud piisavalt õhku võimlemiseks, ei olnud võimalik käia huvialaringides, puudus privaatsus ning duši all võimaldati käia kord nädalas. Sama määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et Tallinna Vangla ei taganud talle kambris piisavat isiklikku ruumi, kambri valgustus oli ebapiisav ning kambris tuli kuivatada riideid (tl 33-34).

5. Vastustaja palus 18. märtsi 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata (tl 40- 43).

6. Kohus määras 26. märtsi 2015. a määrusega asja arutamise kirjalikus menetluses (tl 54).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt.

7.1. Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul rikkus vangla inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3.

7.2. Tulenevalt Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standarditest ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest, on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, milleks on 4 m2.

7.3. EIK praktikast tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata tualetialune pindala ja ka mööbli alla jääva ala pindala.

7.4. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui

3 m2, on iseenesest art 3 rikkumine. Sellistes tingimustes isiku hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb isikule maksta rahaline hüvitis.

3-14-52765

7.5. Mittevaraline kahju seisnes selles, et sellistes kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, mis omakorda väljendus ärrituses ja närvilisuses. Kogu olukord tekitas stressi, ängistust ja meeleolu langust.

7.6. Asjakohane on ka asjaolu, et inimväärikust alandav kohtlemine leidis aset ajal, kui kaebaja oli eeluuritav, s.o ajal, kui kaebaja vajas kõige rohkem keskendumisja muid vaimseid võimeid.

7.7. Lisaks ruumi kitsikusele polnud kambri valgustus piisav, mille tagajärjel oli mõju silmadele negatiivne; samas kambris tuli kuivatada oma riideid, mis ebapiisava ventilatsiooni tõttu tekitas üleliigset niiskust, millega kaasnes üldine ebamugavustunne.

7.8. Kohaseks hüvitiseks siseriiklike olusid arvestades, oleks 15 eurot päevas.

7.9. Kaebaja taotleb hüvitise kandmist Rahandusministeeriumi kontole nr EE932200221023778606.

8. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus ja V. Muslimovi kaebus tuleb jätta rahuldamata.

8.1. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel paiknes kaebaja ajavahemikul 30. juulist 2011 kuni 15. märtsini 2013 Tallinna Vanglas järgmiselt: 30. juuli 2011 kuni 22. aprill 2012 sektsioonis 1-4 kambris 51 (avatud osakond, uksed suletud öörahuks); 23. aprill kuni 2. mai 2012 sektsioonis 2-2 kambris 404 (suletud osakond); 3. mai kuni 22. mai 2012 sektsioonis 2-2 kambris 428 (suletud osakond);

23. mai kuni 6. juuni 2012 sektsioonis 2-2 kambris 402 (suletud osakond); 7. juuni 2012 kuni 15. märts 2013 sektsioonis 1-4 kambris 51 (avatud osakond, uksed suletud öörahuks). Perioodil 23. aprill kuni 6. juuni 2012 oli kaebuse esitaja vahistatu staatuses, mistõttu paiknes vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 alusel lukustatud kambris.

8.2. Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" (edaspidi määrus nr 38), mille p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Halduskohus on 23. detsembri 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-07-2514 leidnud, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lg-s 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega kambris peab iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid.

8.3. Tallinna Vangla lähtus kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda.

8.4. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Lisaks tuleneb EIK lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks.

3-14-52765

8.5. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses (sh kambrid 402, 404, 428) asub WC kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Kamber nr 51 asub neljandas üksuses ja seal ei ole WC kambris. Tegemist on avatud eluosakonnaga, kus kambrite uksed suletakse üksnes öörahu ajaks. Seega on kinnipeetavatel võimalik kasutada koridoris paiknevat ühistualetti. 21. septembril 2011, 20. oktoobril 2011, 29. detsembril 2011, 17. aprillil 2012,

13. septembril 2012 ja 18. detsembril 2012 viibis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel. Kokkusaamised toimuvad selleks ettenähtud tubades, WC-d toas ei ole, kuid on võimalik kasutada kokkusaamiste tubade juures asuvat ühistualetti.

8.6. Perioodil 5. septembrist kuni 7. oktoobrini 2011 osales kaebaja sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ ja 2012. a veebruarist riigikeele B2 taseme kursustel. Samuti käis aktiivselt lühiajalistel kokkusaamistel. Kõik need tegevused toimusid kambrist väljas ja andsid täiendava võimaluse olla mujal ja kambrikaaslastest eemal.

8.7. Tabelist nähtuvalt oli kaebajale tagatud 593 päevast 390 päeval alla 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja 203 päeval oli tagatud üle 3 m2 vaba põrandapinda. Oluline on märkida, et isikute arv kambris oli muutuv ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Isegi kui WC alune pind kambri üldpinnast maha arvutada oli kaebajale tagatud suletud osakonnas viibimise ajal vähemalt 2,65 m2 vaba põrandapinda.

8.8. Vastavalt VangS § 46 lg-le 1 kannab kinnipeetav vanglas vangla riietust, mille pesemise ja kuivatamise eest hoolitseb vangla. VangS § 93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid, kuid kui isikul kandmiskõlblikud riided puuduvad või ta ei soovi isiklikke riideid kanda, annab vanglateenistus vahistatule tasuta riietuse. Riiete kuivatamise ja pesemise osas märgime, et Tallinna Vangla pakub kinnipeetavatele võimalust kasutada mõistliku tasu eest vangla pesumaja teenust. Pesumajas pestakse ja kuivatatakse kinnipeetavate riided, st kinnipeetavatele tagastatakse puhtad ja kuivad riided. Kaebuse esitaja subjektiivne valik on pesumaja teenuse mittekasutamine. Pesumaja teenuse näol on Tallinna Vanglas loodud võimalused riiete pesemiseks ja kuivatamiseks väljaspool kambrit. Isegi juhul, kui kaebuse esitaja pesi ja kuivatas riideid kambris, siis ei ole tegemist sellise ebamugavusega, mis annaks aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas.

8.9. Kambrites nr 402, 404 ja 428 on osaliselt sundja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kambrites on tuulutusavaga aken, mille kaudu on kinnipeetavatel võimalik õhuvoolu kambrisse reguleerida. Kambris nr 51 on loomulik ventilatsioon, kambri aken on osaliselt avatav ning kambriust saab päeval avatuna hoida. Selliselt on tagatud piisavalt värske õhu juurdevool. Kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku, välistades sellega niiskuse tekke. 8.10.

Vastavalt määruse nr 38 p-le 8 peab õhu niiskus eluruumis olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40-60%. Vangla teostab temperatuuri ja õhuniiskuse mõõtmisi regulaarselt. Nt 24. augustil 2011 on mõõtmist teostatud kambris nr 122 ja õhuniiskus oli 52%; 14. oktoobril 2011 oli kambris nr 412 õhuniiskus 40%; 13. aprillil 2012 oli kambris nr 413 õhuniiskus 41,3%; 31. jaanuaril 2013 oli kambris nr 73 õhuniiskus 41,6%. Mõõtmistulemused näitavad, et temperatuur ja õhuniiskus vastavad kehtestatud normidele. 12. veebruaril 2015 käisid Tallinna Vanglas seoses kinnipeetava avaldusega õiguskantsleri nõunikud ning kontrollisid kartserihoones kambrites õhutemperatuuri ja -niiksust ning tulemused vastasid normidele (16. veebruari 2015. a seisukoht nr 7- 4/150212/1500742). 8.11.

VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Õigusaktid ei sätesta, milline peaks valgustihedus kambris

3-14-52765

olema. Samuti ei ole määratletud mitu elektripirni ning millise võimsusega pirnid peavad olema. Tallinna Vangla kambrites on olemas nii kunstlik, kui ka loomulik valgus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kui kinnipeetav soovib vangla poolt võimaldatavast tugevamat kunstlikku valgustust, siis selle tarbeks võimaldab vangla soetada kinnipeetaval oma isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Kõikides Tallinna Vangla kambrites, kus kaebuse esitaja viibis, on aken, kust tuli päevavalgust. Samuti on kambrites laelambid, mis annavad kunstlikku valgust. Valgustus on piisav igapäevasteks tegevusteks, sealhulgas lugemiseks ja kirjatööks. Kaebuse esitaja ei ole märkinud mitte ühtegi tegevust, mis väidetava ebapiisava valgustuse tõttu tal tegemata jäi. Kaebaja väide, et valgustus oli ebapiisav, on subjektiivne ning üldsõnaline hinnang. 8.12.

Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs. Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. 8.13.

Oluline on märkida, et kaebuse esitaja kannab viiendat vanglakaristust ja on viibinud Tallinna Vanglas ka varasemate vangistuste ajal. Seega pidid kaebuse esitajale väga hästi teada olema Tallinna Vangla vangistustingimused. Kui need tingimused talle vastuvõetavad ei olnud, siis saanuks ta uusi kuritegusid sooritamata jättes nendesse tingimustesse sattumist ka vältida.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Vaidlus seisneb selles, kas põhjendatud on kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 30. juuli 2011 kuni 15. märts 2013 tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et ruumipuuduses elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, mis omakorda väljendus ärrituses ja närvilisuses. Kogu olukord tekitas stressi, ängistust ja meeleolu langust. Lisaks ruumi kitsikusele polnud kambri valgustus piisav, mille tagajärjel oli mõju silmadele negatiivne. Samas kambris tuli kuivatada oma riideid, mis ebapiisava ventilatsiooni tõttu tekitas üleliigset niiskust, millega kaasnes kaebajale üldine ebamugavustunne.

10. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendatud ja see tuleb osaliselt rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

11. Kinnipidamiskohtades kinni peetud isikute inimväärikuse austamise nõue tuleneb eelkõige EIÕK konventsiooni art-st 3 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 18. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus

1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku

3-14-52765

õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-10 (p 9), et kooskõlas EIK praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p

11 ja seal viidatud EIK praktika).

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

13. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

14. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas vangla tegevus oli õigusvastane. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas Justiitsministri

30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates

1. jaanuarist 2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud

3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub esimesena märgitud regulatsiooni kehtivusaega.

15. Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) p 1.4 kohaselt on sektsioon kinnipeetavate majutamiseks mõeldud hoone osast moodustatud osakond. Kodukorra p 2.1 kohaselt on kinnipeetavate majutamise ja liikumisega seotud ruumid ja hooned Tallinna Vanglas järgmised. 1) Jalutusboksidega hoone E1, mis koosneb sektsioonidest 1-1, 1-2, 1-3, 1-4 ja 1-5 ning milles asuvad kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud esimese üksuse kambrid, vastuvõtupunkt, vastuvõtuosakonna kambrid, ajutiselt teisest vanglast või arestimajast kohtuistungi toimumise või menetlustoimingute tegemise ajaks Tallinna Vanglasse paigutatud või teistesse vanglatesse ümberpaigutamist ootavate kinnipeetavate kambrid ning täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambrisse paigutatud kinnipeetavate ning kartserikambrid. 2) Jalutusboksidega hoone E2, mis koosneb sektsioonidest 2-1 ja 2-2 ning milles asuvad vahistatute majutamiseks ettenähtud teise üksuse kambrid, vastuvõtuosakonna kambrid, ajutiselt teisest vanglast või arestimajast kohtuistungi toimumise või menetlustoimingu ajaks Tallinna Vanglasse paigutatud kinnipeetavate või etapikinnipeetavate kambrid, täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambrisse paigutatud kinnipeetavate ning kartserikambrid. 3) Jalutushoovidega hoone S2, mis koosneb sektsioonidest 3-1 ja 3-2 ning milles asuvad kolmanda üksuse kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud kambrid. 4) Jalutushoovidega hoone S1, mis koosneb sektsioonidest 4-1 ja 4-2 ning milles asuvad neljanda üksuse kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud kambrid.

16. Vastustaja esitas 18. märtsil 2015 kohtule andmed kaebaja isikliku ruumi

3-14-52765

kindlakstegemiseks tabelitena, mille kohus saatis kaebajale tutvumiseks. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla kambrites nr 1, 2, 4, 51, 402, 404 ja 428. Kamber nr 51 asub Tallinna Vangla neljanda üksuse sektsioonis 4-1, kus uksed on suletud vaid öörahuks (tl 40p, 44). Kambrid nr 402, 404 ja 428 asuvad suletud osakonnas sektsioonis 2-2. Kambrid nr 1, 2 ja 4 on ette nähtud pikaajaliseks kokkusaamiseks. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelist nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

17. Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevatele nõuetele, tuleb kohtu arvates esmalt kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. EIK jättis 19. detsembri 2013. a otsuses asjas Tunis vs. Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Sellest tulenevalt nõustub kohus kaebajaga, et isikliku ruumi kindlakstegemisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti pindala. Samas leiab kohus, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Sellist seisukohta toetab EIK-i järjekindel praktika. Nii eelviidatud EIK otsuse asjas Tunis vs. Eesti p-dest 9, 11 ja 46 kui ka 9. jaanuari 2014. a otsuse asjas Jevšnik vs. Sloveenia p-dest 7, 21 ja 25 nähtub selgelt, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Esemete olemasolule kambris viitab EIK reeglina siis, kui eelkirjeldatud jagamistehte tulemusel on tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2, ilmestamaks praktilist kitsikust. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 18. detsembri 2014. a otsuses asjas nr 3-14-50078 selgitanud, et põrandapinnast ei tule mööblialust pinda maha arvata (viidatud otsuse p 10).

18. Arvestades eelnevat ning tuginedes vastustaja andmetele kaebaja paigutamise kohta saab kaebajale tagatud põrandapinna kohta märkida järgmist. Ajavahemikus 30. juulist 2011 kuni

22. aprillini 2012 ja 7. juunist 2012 kuni 15. märtsini 2013 viibis kaebaja neljanda üksuse sektsioonis 4-1, kambris nr 51, kus sõltuvalt sellest, kas kambrisse oli paigutatud 7-11 kinnipeetavat, oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 4,10-2,61 m2. Põrandapinda alla 3 m2 oli perioodidel, kui kambris viibis 10 (173 päeval põrandapinda isiku kohta 2,87 m2) või 11 (209 päeval põrandapinda isiku kohta 2,61 m2 ) kinnipeetavat. Sellel perioodil viibis kaebaja ka pikaajalistel kokkusaamistel järgmiselt: 21. septembril 2011, 20. oktoobril 2011 ja

18. detsembril 2012 kambris nr 1, kus põrandapinda oli 5,33 m2; 29. novembril 2011 kambris nr 4, kus põrandapinda oli 8 m2; 17. aprillil 2012 ja 13. septembril 2012 kambris nr 2, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 8,21 m2.

Ajavahemikus 23. aprillist kuni 2. maini 2012 viibis kaebaja kambris nr 404, kus põrandapinda isiku kohta oli 4,15 m2.

Perioodil 3. maist kuni 22. maini 2012 viibis kaebaja kambris nr 428, kus põrandapinda isiku kohta oli neljal päeval 3,97 m2, kaheksal päeval 3,17 m2 ja kaheksal päeval 2,65 m2.

3-14-52765

Ajavahemikus 23. maist kuni 6. juunini 2012 viibis kaebaja kambris nr 402, kus põrandapinda isiku kohta oli 3,30-6,60 m2.

19. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt nt Blejusca vs. Rumeenia, nr 7910/10, p 41; Mandic ja Jovic vs. Sloveenia, nr 5774/10 ja 5985/10, p-d 77–80). 3-4 m2 põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid (vt EIK lahendeid Modarca vs. Moldova nr 14437/05; Olariu vs. Rumeenia nr 12845/08; Fehér vs. Ungari nr 69095/10; Ciolan vs. Rumeenia nr 24378/04; Iacov Stancin vs. Rumeenia nr 35972/05; Cojocaca vs. Rumeenia nr 19548/04; Gurenko vs. Venemaa nr 41828/10).

20. Lähtudes eelnevalt viidatud EIK praktikas välja kujunenud seisukohtadest, peab kohus õigusvastaseks ajavahemikus 30. juulist 2011 kuni 15. märtsini 2013 kaebaja kinnipidamist 390 päeva vältel (593 päevast) kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui

3 m2.

21. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis

20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

22. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis perioodil 23. aprillist kuni 6. juunini 2012 Tallinna Vanglas vahistatuna. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sellel perioodil oli kaebaja paigutatud kambritesse nr 402, 404 ja 428, kusjuures ainult kambris nr 428 ei olnud kaebajale tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda (ja sedagi vaid kaheksal päeval). Ülejäänud perioodil viibis kaebaja vangla avatud osakonnas, kambris nr 51, kus uksed olid suletud vaid öörahuks (tl 40p). Sellel perioodil oli kaebaja küll 382 päeva kambris, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,61-2,87 m2 (vt otsuse p 18), kuid kaebaja oli kohustatud kambris viibima üksnes ööajal.

23. Vastustaja vastuse kohaselt (tl 41p) oli kaebajale tagatud mõningane meelelahutus. Perioodil 5. septembrist kuni 7. oktoobrini 2011 osales kaebaja sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ ja 2012. a veebruarist riigikeele B2 taseme kursustel. Samuti käis aktiivselt lühiajalistel kokkusaamistel (tl 44p-46p). Kõik need tegevused toimusid kambrist väljas ja andsid täiendava võimaluse olla mujal ja kambrikaaslastest eemal. Kaebaja ei ole ka väitnud, et talle pole olnud tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik. Arvestades olukorda, kus väidetav väärikuse alandamine kui subjektiivselt hinnatav kategooria on kaebusest nähtuvalt eelkõige põhjustatud vähestest liikumisvõimalustest, saab seda kohtu hinnangul vähemalt teatud määral kompenseerida täiendavatest suhtlemisvõimalustest ning sotsiaalsetest ja intellektuaalsetest tegevustest saadav emotsioon ning vaheldus tavapärasele elule.

24. Kaebaja, väites tema kinnipidamistingimuste õigusvastasust, on lisaks ruuminappusele viidanud ebapiisavale kambri valgustusele ja niiskusele. Vastustaja on esitanud selgitused

3-14-52765

kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse kohta (eelpool otsuse p-d 8.8-8.11), kinnitamaks piisava loomuliku ja kunstliku valgustuse, loomuliku ja sundventilatsiooni olemasolu kohta. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata. Kambrites nr 402, 404 ja 428 on osaliselt sundja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kambrites on tuulutusavaga aken, mille kaudu on kinnipeetavatel võimalik õhuvoolu kambrisse reguleerida. Kambris nr 51 on loomulik ventilatsioon, kambri aken on osaliselt avatav ning kambriust saab päeval avatuna hoida. Selliselt on tagatud piisavalt värske õhu juurdevool. Kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku, välistades sellega niiskuse tekke. Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja sõnades, et mõõtmistulemused näitavad, et temperatuur ja õhuniiskus kambrites vastavad kehtestatud normidele ning Tallinna Vangla kambrites on olemas nii kunstlik, kui ka loomulik valgus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.

25. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on eelnevalt viidatud otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) leidnud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega (p 38).

26. Riigikohus on varasemas praktikas märkinud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-24-09, p 9). Seega peab kohus selleks, et otsustada, kas kinnipidamine sellistes tingimustes põhjustas väärikuse alandamist ning tõi kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (s.t 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud.

27. Kohus, silmas pidades asjakohast kohtupraktikat (sh Riigikohtu üldkogu viidatud lahendit asjas nr 3-4-1-9-14 ja esitatud viiteid EIK seisukohtadele), peab hüvitamisnõude rahuldamise otsustamisel oluliseks arvestada järgmiste teguritega.

27.1. Ruuminappust on kaebaja suhtes leevendanud võimalus liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, osaleda õppetööl ja erinevates grupilistes tegevustes, viibida korduvalt lühija pikaajalistel kokkusaamistel.

27.2. Määravaks tuleb pidada, et nähtuvalt vastustaja selgitustest (tl 42p) ei ole kaebaja varasemalt vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi.

27.3. Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon, temperatuur, õhuniiskus, valgustus, hügieenitingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist.

27.4. Kaebaja on viibinud pikka aega kambrites, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3

3-14-52765

m2-ni. Samas on nende ajavahemike seas päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem.

27.5. Kaebaja viibis perioodil 23. aprillist kuni 6. juunini 2012 Tallinna Vanglas vahistatuna ning tal ei olnud võimalik väljaspool kambrit liikuda rohkem, kui ühe tunnine jalutuskäik päevas.

28. Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele.

29. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et kaebajale on tekkinud tema väärikust alandavate kinnipidamistingimustega kahju eelkõige arvestades sellistes tingimustes viibimise pikaajalisust ning järjepidevust. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus peab eelnevat arvestades kohaseks hüvitada kahju järgmiselt.

30. Olukorras, kus kaebaja viibis oludes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli küll alla

3 m2, kuid rohkem tollasest kohustuslikust miinimumnõudest (2,5 m2), peab kohus arvestades kinnipidamistingimusi kogumis ning kinnipeetava liikumisvõimalusi vastavalt eelnevalt tuvastatule ja arvestades otsuse p-s 27 nimetatut, piisavaks hüvitiseks tuvastada nimetatud oludes viibimise (kokku 382 päeva vältel) õigusvastasus.

31. Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,65 m2 (kokku 8 päeva), olid kaebaja liikumisvõimalused piiratumad ning eeltoodud leevendavaid tegureid täies mahus ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju peab kohus kohaseks hüvitada rahas.

32. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas 3-3-1-38- 13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Samuti ei saa kohtule ette heita kohtupraktika muutmist vastavalt Riigikohtu lahenditele. Riigikohtu hinnangul ei ole kohus eksinud kaalutlusreeglite vastu, kui ta võttis hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse ka EIK praktikat ning seda, millal EIK konkreetse hüvitise välja mõistis. Hüvitise suurus, mille EIK mõistis välja ca 8 aastat tagasi, ei pruugi enam vastata tänastele nõuetele. Kolleegium märgib täiendavalt, et ringkonnakohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK-i praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK sarnaselt ringkonnakohtule individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1.)

33. Kohtu hinnangul vastaks ühiskonna õiglustundele ja väärtushinnangutele ka õigusvastaste kinnipidmistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis, mis oleks hinnanguliselt võrreldav ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetuleku selle osaga, mis statistiliste andmete järgi ei kulu vältimatuteks väljaminekuteks. Selliseks summaks oleks 3 (kolm) eurot päeva kohta. Seetõttu peab kohus põhjendatuks välja mõista 24 (kakskümmend neli) eurot (3×8).

3-14-52765

34. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).

35. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivu seaduse § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Tartu Halduskohus selgitas 4. detsembril 2014 kaebajale, et tal tuleb kahjunõudelt tasuda riigilõiv summas 35 eurot (tl 23). Kaebaja eest on 35 eurot tasutud 16. detsembril 2014 (tl 31). HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud on käesolevas asjas menetluskulud 35 euro ulatuses.

36. Kaebaja rahaline nõue on rahuldatud 0,27 % ulatuses, st kaebaja taotletud 8925 eurost mõisteti vastustajalt välja 24 eurot. Samas on kohus tunnistanud õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 390 päeva jooksul ajavahemikus 30. juulist 2011 kuni 15. märtsini 2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2. Seetõttu leiab kohus, et õiglane oleks Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 35 euro ulatuses (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 49-50).

37. Kaebaja taotles hüvitise maksmist Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE932200221023778606 (tl 3p). Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda, ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 11; 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 24). Kohtupraktikas on näiteks võimaldatud kanda kohtumenetluses haldusorganilt välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele arvelduskontole või kolmanda isiku arvelduskontole (Riigikohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 50). Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebaja taotlus tuleb rahuldada ning Tallinna Vanglal tuleb hüvitis kanda kaebaja poolt näidatud arvelduskontole. Tallinna Vangla saab V. Muslimovi võimalike võlausaldajate kaitse tagamiseks vajadusel teavitada V. Muslimovi nõudeõiguse olemasolust enne summa kolmanda isiku pangakontole ülekandmist kohtutäiturit.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik