3-10-1944/109 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

12. mai 2015, Tartu Haldusasja number 3-10-1944 Haldusasi M.V. kaebus Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 26.05.2010. a dokumendi nr DNA 9-5.2/1047-2 ja 14.07.2010. a dokumendi nr DNA 9-5.2/1047-4 õigusvastasuse tuvastamiseks ning 06.05.2010. a ja 08.06.2010. a taotluste uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28. juuni 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant M.V. Vastustaja Eesti Kohtuekspertiisi Instituut esindajad vandeadvokaat Taivo Ruus advokaat Mikk Põld

RESOLUTSIOON

1. Tagastada M.V. 06.11.2014. a seisukohtade lisad 28-l lehel.

2. Jätta M.V. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. juuni 2013. a otsus muutmata.

3. Vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 11. juunil 2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.05.2010 esitas kinnipeetav M.V. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile teabenõude, milles palus väljastada ekspertiisiaktid nr GE-2360-06/6369, nr GE-0207-07/0547 ja nr GE-0972-07/2488, neist tulenevad proovide ja võrdlusproovide uurimistulemuste hindamisandmed ning kriminaalasjast nr 1-07-8664 tulenev Murtaz Tšežia DNA ekspertiisiakt ja võrdlusproovide uurimistulemuste andmed. 26.05.2010. a kirjaga nr DNA 9-5.2/1047-2 väljastati M.V. tema DNA profiil ning DNA eraldamise ja amplifitseerimise tööleht. Tuginedes isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 2 p-le 5 ja avaliku teabe seaduse (AvTS) § 14 lg-le 2 teatati, et välja on võimalik nõuda ainult ennast puudutavad delikaatsed isikuandmed ja kolmandate isikute delikaatsete isikuandmete taotlemiseks tuleb esitada teabenõue koos isikut tõendava dokumendiga ning teatada juurdepääsu alus ja eesmärk.

2. 08.06.2010 esitas M.V. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile uue taotluse, palus uuesti samade dokumentide väljastamist, selgitas oma seisukohti ekspertiisi õiguspärasuse suhtes ning lisas isikut tõendava dokumendi koopia. 14.07.2010. a kirjas nr DNA 9-5.2/1047 teatas Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, et soovitud ekspertiisiakte ja DNA profiile ei saa väljastada, kuna need sisaldavad isikuandmeid või delikaatseid isikuandmeid ning soovitud dokumentidega oli võimalik tutvuda kriminaalasja menetluse ajal.

3. Tartu Halduskohtule edastatud kaebuses palus M.V. tuvastada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 26.05.2010. a dokumendi nr DNA 9-5.2/1047-2 ja 14.07.2010. a dokumendi nr DNA 9-5.2/1047-4 õigusvastasus ning kohustada Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti tema 06.05.2010. a ja 08.06.2010. a taotlusi uuesti läbi vaatama. Kaebuse kohaselt ei kuulu ekspertiisiobjektidelt saadud andmed delikaatsete isikuandmete hulka, kuna need puudutavad konkreetselt kaebajat, kriminaalasja ja selle õiglast lahendust. Kriminaalasjas nr 1-07-9015 tehtud DNA ekspertiiside alusel mõisteti kaebaja süüdi, kuid ekspertiisiaktide koostamisel rikuti kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 107 lg 3 p-e 1 ja 2, kuna ekspertiisiaktides ei ole esitatud uuringute kirjeldust, uuringute hindamise andmeid ja eksperdi arvamuse põhjendusi. Kaebaja tahab teistmise ja Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) pöördumise abil saavutada õiglase ja seadusliku kohtuotsuse. Kohtuistungil nõustus kaebaja, et vaidlustatud vastused pole haldusaktid, väitis tuvastamisnõude kuuluvat kohustamisnõude juurde ega osanud selgitada, mida see eraldiseisvana talle annaks.

4. Tartu Halduskohus jättis 28.06.2013. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse kohaselt jõudsid pooled ühisele seisukohale, et teabenõudele antud vastuseid tuleb käsitleda toiminguna. Teabenõuete täitmist kriminaalmenetluse seadustik ei käsitle ning kaebajat puudutava kriminaalasja nr 1-07-9015 kohtuotsus on jõustunud 20.07.2009. Seega ei käi selles kriminaalasjas enam kohtueelset ega kohtumenetlust. Kuna DNA on elusorganismi pärilikkuse informatsiooni säilitav aine, tuleb kogu selle tuvastamisega seotu lugeda juurdepääsupiiranguga delikaatseks isikuandmeks, millele juurdepääs on IKS §-s 5, § 10 lg-s 1 ja § 12 lg-s 4 kehtestatust tulenevalt lubatud vaid andmesubjekti kirjalikul nõusolekul. Teabenõuet 08.06.2010 täiendades teatas kaebaja, et teistel kahtlusalustel ei ole midagi nende isikuandmete töötlemise vastu, kuid kohtuistungil kinnitas, et vastav nõusolek tal puudub. Seega puudus ka seaduslik alus tema teabenõude teisi isikuid puudutava osa täitmiseks. Need dokumendid, mida seadus väljastada võimaldas, on M.V. saadetud. Kohus ei näe võimalust, et tuvastamisnõue saaks eraldiseisvana kaebaja õiguste kaitsmisele kaasa aidata. Tuvastamisnõude rahuldamise korral nenditaks, et teabevaldaja on teabenõudmise täitmisest keeldumisel õigusvastaselt toiminud, kuid muutusi see sooritatud toimingus kaasa ei too. Tõhusalt saab kaebaja oma õigusi kaitsta vaid kohustamisnõude abil. Alus tuvastamisnõude esitamiseks ei saaks tulla ka võimalikust hüvitamiskaebuse esitamise soovist. Vastustaja küll rikkus teabenõude täitmise tähtaegu, kuid ei ole tõenäoline, et viivitamise tõttu võis kaebajale tekkida niisugune varaline või mittevaraline kahju, mida oleks õigus nõuda riigivastutuse seaduse alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. M.V. esitas Tartu Halduskohtu 28.06.2013. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus tähelepanuta kaebaja esitatud väga olulised väited, põhjendused ja neid toetavad tõendid ning ei vastanud neile ja ei analüüsinud ega põhjendanud kõiki asjaolusid ja fakte. Käesoleval ajal kajastavad kõik ekspertiisiaktid uuringute hindamise andmeid ja seadusest tulenevalt on uuringute tulemuste hindamise andmed kõigile menetlusosalistele kättesaadavad.

Kriminaalasjas kogutud ja koostatud andmete tutvustamine kaebajale on lubatav ja seadusest tulenev õigus ning kriminaalasjas kogutud andmete avaldamine kuulub halduskohtu pädevusse ka pärast kohtuotsuse jõustumist. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustikust ja IKS § 2 lg-st 2, § 10 lg-st 1 ja § 14 lg 2 p-st 2, 3 on isikuandmete töötlemine, avalikustamine ja edastamine andmesubjekti nõusolekuta lubatud ja kaebajal on selleks kriminaalmenetluse seadustikust tulenev juurdepääsuõigus. Kaebaja sai suusõnalise nõusoleku kõigilt kriminaalasjas kahtlustatavatelt isikutelt nende DNA profiilide töötlemiseks, kuid käesolevaks ajaks puudub kaebajal nende isikutega kontakt, et võtta neilt kirjalik nõusolek.

Seega on ebaõige halduskohtu märgitu, et kaebajal vastavat nõusolekut ei ole. Samuti on ebaõige halduskohtu seisukoht, et need dokumendid, mida seadus väljastada võimaldas, on M.V. saadetud. Proove M1953-M1967 ja M2034-M2052, sündmuskohtadelt ekspertiisiobjektidelt tuvastatud DNA profiile, ei ole kaebajale väljastatud, kuigi need ei kuulu kolmandatele isikutele ega ole ka delikaatsed isikuandmed. Halduskohus jättis tähelepanuta ega käsitlenud otsuses kaebaja taotlust kaasata asja õiglaseks lahendamiseks menetlusse Justiitsministeerium, kes teostab ekspertiisiasutuse üle järelevalvet.

Halduskohtu otsuses puuduvad juhised, kuidas kaebaja saaks kätte taotletud kriminaalmenetluses kogutud andmed, et edastada need erapooletule eksperdile hindamiseks. Vastustaja toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks on kaebajal preventiivne huvi ja eesmärk, samuti on kaebajal huvi teistmismenetluse algatamiseks kui uus eksperdiarvamus erineb varasemast. Teabenõudes toodud proovide DNA profiilide kromosoomikaarte ei eksisteeri ja need on kunstlikult loodud, millele tuginedes on antud ebaõige eksperdiarvamus ja toimub väidetavalt toime pandud kuriteo varjamine.

M.V. esitas 10.11.2014 ringkonnakohtule veel ka täiendavad seisukohad, kus ta täiendavalt esitas oma apellatsioonkaebust kinnitavaid andmeid.

6. Vastustaja palub jätta M.V. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on ebaõige kaebaja seisukoht, et tema taotletud teabele puuduvad juurdepääsupiirangud, kuna taotletud informatsioon sisaldab kolmandate isikute delikaatseid isikuandmeid. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal on kolmandate isikute seaduse nõudele vastav kirjalik nõusolek. Kaebaja viited IKS § 14 lg 2 p-le 2 ja 3 ei ole asjakohased, kuna p 2 osas ei ole kaebaja tõendanud vajadust andmesubjekti või muu isiku elu, tervise või vabaduse kaitseks ja, et andmesubjektidelt ei ole võimalik nõusolekut saada ning p 3 osas – taotletav teave sisaldab delikaatseid isikuandmeid. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tõendeid hindas kohus kooskõlas seadusega. Kaebajale väljastati teda ennast puudutavad delikaatsed isikuandmed, s.o kaebaja enda DNA profiil koos DNA eraldamise ja amplifitseerimise töölehega. Muu kaebaja taotletud teave sisaldab teiste isikute delikaatseid isikuandmeid, mille osas ei ole esitatud nimetatud isikute nõusolekuid. Halduskohtul puudub pädevus analüüsida kriminaalmenetluses toimunut. Seetõttu on asjasse puutumatu kaebaja märgitu, mis puudutab kriminaalmenetluses ekspertiisiaktide koostamist ja nendega tutvumist, kuna tänaseks lõppenud kriminaalmenetluses toimunu ei ole käesoleva vaidluse esemeks ja halduskohtu pädevusse ei kuulu kriminaalmenetlustoimingutele, sh selles tehtud kohtulahenditele, hinnangu andmine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et M.V. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.06.2013. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Ringkonnakohus tagastab kaebajale tema apellatsioonkaebuse täiendavatele seisukohtadele lisatud materjalid 28-l lehel, kuna need ei oma tähtsust otsustamisel, kas vastustaja keeldumine väljastada kaebajale teiste isikute DNA ekspertiiside aktid ja nende lisad oli õige või mitte. Pealegi on lisad seotud kaebaja kriminaalasja materjalidega, milles on olemas jõustunud kohtuotsus.

9. Käeoleval juhul on ka apellatsioonkaebuses endiselt vaidluse all küsimus, kas vastustaja oli õigustatud keelduma kaebajale teiste isikute DNA ekspertiiside väljastamisest seoses sellega, et need sisaldavad teiste isikute delikaatseid isikuandmeid. Isikuandmete kaitse seaduse § 2 lg-st 2 ja § 4 lg 2 p-st 4 tulenevalt on delikaatsete isikuandmete kohta kehtestatu vastavates menetlusseadustikes sätestatud erisustega kohaldatav kriminaalmenetlusele ja kohtumenetlusele ning delikaatseteks loetakse ka andmed pärilikkuse informatsiooni kohta. Kuna DNA on elusorganismi pärilikkuse informatsiooni säilitav aine, tuleb kogu selle tuvastamisega seotu lugeda juudepääsupiiranguga delikaatseks isikuandmeks, millele juurdepääs on isikuandmete kaitse seaduse §-5, § 10 lg-s 1 ja § 12 lg-s 4 kehtestatust tulenevalt lubatud ainult andmesubjekti kirjalikul nõusolekul. Kaebaja on soovinud endale ka teiste isikute suhtes koostatud DNA ekspertiiside aktide väljastamist. Kaebaja on ka ise kohtuistungil kinnitanud, et tal puudub nende isikute kirjalik luba, kuid on väitnud, et tal on olemas nende isikute suuline nõusolek. Kuna eelnevalt toodud seadusesätete alusel on andmete väljastamiseks nõutav andmesubjekti kirjalik nõusolek, siis ei olnud vastustajal õigust ega ka kohustust teiste isikute DNA ekspertiisiakte väljastada ja seega puudub alus ka kaebaja kohustamisnõude rahuldamiseks. Isegi juhul, kui kaebajal oleks praegusel momendil olemas nende isikute kirjalik nõusolek, ei annaks see alust väita, et vastustaja keeldumine ekspertiisiaktide väljastamiseks oleks olnud õigusvastane. Samuti nähtub ka avaliku teabe seaduse § 23 lg 1 p-st 1, et teabevaldaja keeldub teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust. Seega on halduskohus õigustatult jätnud kaebaja kohustamisnõude rahuldamata.

10. Kaebaja on soovitud dokumentide saamist põhjendanud sellega, et nad on talle vajalikud teistmisavalduse esitamiseks. KrMS § 367 lg 1 sätestab, et teistmisavalduse esitamise õigus on käesoleva seadustiku § 344 lg-s 3 nimetatud isikutel. KrMS § 344 lg 3 kohaselt on selline õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Seega ei ole teiste isikute DNA ekspertiisiaktid kaebajale vajalikud, kuna tal on õigus teistmisavaldust esitada ainult advokaadist kaitsja vahendusel ja viimasel on õigus tutvuda ka kriminaalasja materjalidega isiklikult.

Kuigi see ei oma tähtsust antud asja lahendamisel, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et ekspertiisi tegemine ja ekspertiisiakt on menetlustoiming, mida on võimalik halduskohtus vaidlustada. Ekspertiisiakti puhul on tegemist ühe tõendiga ja selle koostamist ja selles toodud järeldusi on võimalik vaidlustada ainult kriminaalmenetluse käigus. Kuna kaebaja suhtes on olemas jõustunud kohtuotsus, siis ei ole kaebajal võimalik isiklikult ekspertiisi tulemusi vaidlustada.

11. Vastustaja on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse mõista kaebajalt välja õigusabikulud 2349,92 euro suuruses summas. Nagu nähtub halduskohtu istungi protokollist, on vastustaja esindaja kinnitanud, et nad ei soovi esitada kohtukulude nõuet kohtule (I kd tl 181). HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmise taotlus esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi. Kuludokumentide ja menetluskulude esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Eeltoodud sätte alusel puudub vastustajal õigus nõuda halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmist ringkonnakohtus ja selles osas tuleb taotlus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskuludeks saab arvestada arve nr 1308069 ja arve nr 1410063 alusel kantud ja tasutud menetluskulusid (II kd 51-54). HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud, et vastustaja haldusvälised õigusabikulud kuuluvad väljamõistmisele üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt RKHKo nr 3-3-1-63-10, p 32). Kuigi vaidlus selle üle, kas kaebajale tuleks väljastada teiste isikute suhtes tehtud DNA ekspertiisiaktid ei ole otseselt seotud vastustaja põhitegevusega, milleks on ekspertiiside teostamine, ei ole tegemist siiski sellise keeruka vaidlusega, mis õigustaks välise õigusabi kasutamist. Sisuliselt on vaidlus ainult IKS kohaldamises. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada ka seda, et kuna vastustaja näol on tegemist Justiitsministeeriumi haldusalas oleva asutusega, siis oli tal võimalik kasutada vaidluse lahendamisel ministeeriumi juristide abi. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus rahuldamata vastustaja taotluse apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmiseks kaebajalt ja need jäävad tema enda kanda. Kuna kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, siis temal menetluskulusid ei esine.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Madis Ernits Agu Timmi