3-14-394/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 12.05.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-394 Haldusasi Julia Antonova kaebus Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani 21.02.2014. a otsuse tühistamiseks ja kaebaja 19.02.2014. a taotluse uuesti läbivaatamise kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Julia Antonova apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Julia Antonova Vastustaja Tartu Ülikool RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja toimikusse Tartu Ülikooli senati 26.04.2013. a määrus nr 5 „Õppekorralduseeskiri“; Tartu Ülikooli nõukogu 25.02.2013. a määrus nr 1 „Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord tasemeõppes“; Tartu Ülikooli nõukogu 03.02.2014. a määrus nr 1 „Tasemeõppes õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra muutmine“; Tartu Ülikooli nõukogu 30.10.2009. a otsus nr 68 „Õppeteenustasude kehtestamine 2010/2011. õppeaastaks“; Tartu Ülikooli nõukogu 29.10.2010. a otsus nr 62 „Õppeteenustasude kehtestamine 2011/2012. õppeaastaks“; Tartu Ülikooli nõukogu 25.11.2011. a otsus nr 72 „Õppeteenustasude kehtestamine 2012/2013. õppeaastaks“; Tartu Ülikooli nõukogu 25.02.2013. a otsus nr 1 „Õppetasude kehtestamine ja sihtstipendiumide arvu määramine 2013/2014. õppeaastaks“ koos lisaga; väljatrükk J. Antonova poolt tasutud õppeteenustasust aastatel 2011-2015 ning J. Antonova avaldused magistritöö tasust vabastamiseks õppeaastatel 2011/2012 ja 2012/2013.

2. Tagastada J. Antonovale 17.03.2015. a apellatsioon dekaani 10.03.2015. a otsuse peale, vastuse apellatsioonile, õppekulude hüvitamise leping, J. Antonova 08.03.2015. a taotlus magistritöö tasust vabastamiseks ning õppekulude hüvitamise leping.

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a otsus muutmata.

4. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 11.06.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. Antonova esitas 19.02.2014 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaanile taotluse magistritöö tasu maksmisest vabastamiseks, põhjendades taotlust sellega, et ta tasus 2009/2010 ja 2010/2011 õppeaastal magistriõppe õppemaksu täies ulatuses, st ka magistritöö eest. Taotluses selgitab J. Antonova, et tema taotlused 2011/2012 ning 2012/2013 õppeaastatel magistritöö tasust vabastamiseks rahuldati, kuid magistritöö valmis ega kaitstud ei saanud.

2. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaan jättis 21.02.2014. a otsusega J. Antonova taotluse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt vabastatakse käesoleval õppeaastal magistritöö tasust need, kes on tasunud õppeteenustasu nominaalulatuses päevase õppe õppeteenustasu määras.

3. J. Antonova esitas 28.02.2014 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaanile apellatsiooni. Dekaan jättis 28.02.2014. a otsusega varasema otsuse muutmata, selgitades, et vastavalt ülikooli regulatsioonile on eksternide lõputöö eest õppekulude hüvitamisest vabastamine dekaani diskretsiooniotsus, mille puhul dekaan peab kinni pidama võrdse kohtlemise printsiibist. Võrdse kohtlemise printsiip ei tee võimatuks muutunud tingimuste puhul eeliste tegemises muudatuste tegemist. Ebasoodsamates tingimustes võib soodustuste tegemist piirata.

4. J. Antonova esitas 10.03.2014 Tartu Ülikooli vaidluskomisjonile apellatsiooni õigusteaduskonna dekaani 21.02.2014. a otsusele, mille Tartu Ülikooli õppeprorektor jättis 24.03.2014. a otsusega rahuldamata. Otsuses leitakse, et J. Antonovat ei ole ebavõrdselt koheldud nii võrreldes nende isikutega, kes varasemalt taotlesid ja said magistritöö tasu maksmisest vabastust kui ka võrreldes isikutega, kes on varem päevases õppes õppinud ning tasunud vastavas määras õppetasu. Vastavalt ülikooliga sõlmitud lepingule tuleks eksternil lõputöö eest tasuda täies ulatuses. Teaduskonna finantsseisu raskenemise tõttu on avatud ülikooli üliõpilaste puhul soodustuse saamise tingimuseks sarnaselt päevase õppe üliõpilastega see, et varasemalt on makstud õppetasu 6000 eurot.

5. J. Antonova esitas 23.04.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani 21.02.2014. a otsus ja kohustada dekaani kaebaja 19.02.2014. a taotluse uuesti läbi vaatama. Kaebuse põhjendused: 1) Teaduskonna 18.02.2014. a teavituskirjast nähtuva üldise seisukoha kujundamisel ei ole dekaan hinnanud iga üksikjuhtumi asjaolusid ega rakendanud kaalutlusõigust üksiktaotluste lahendamisel. Magistriõppe õppekava kestus on 4 semestrit, mistõttu on põhjendamata tasu küsimine 6 semestri eest. 2) Õppeaastatel 2011/2012 ja 2012/2013 magistritöö tasu maksmisest vabastamise tõttu on tekkinud õiguspärane ootus, et maksmisest vabastatakse ka edaspidi, kuna õiguslik regulatsioon ega faktilised asjaolud ei ole muutunud. Ülikooli finantsolukorra halvenemine ei ole asjassepuutuv, kuivõrd ülikool peab olema võimeline finantsolukorda kohaselt hindama ja kohane ei ole püüd parandada olukorda läbi diskretsiooniõiguse kasutamise. Magistritöö kaitsmine 2014. a ei too ülikoolile täiendavaid kulusid võrreldes 2012. a või 2013. a. 3) Otsus ei ole piisavalt motiveeritud, mistõttu ei ole võimalik hinnata diskretsiooniõiguse kasutamise õiguspärasust. Otsuses ei ole põhjendatud summa valikut ega arvestatud, et kaebaja on tasunud õppe eest täies mahus. Kaalumata on jäetud võimalus vabastada kaebaja magistritöö tasust osaliselt õppekorralduseeskirja p 55.1 järgi. Ülikool ei ole käitunud korrektselt, teavitades üliõpilasi praktika muutumisest ajal, mil tudengitel ei olnud enam võimalik oma käitumist vastavalt kohandada. Nõutav 1500 eurot on ebaproportsionaalne, arvestades magistritöö kirjutamise ja kaitsmise eripära võrreldes tavaõppetööga. 4) Otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, asetades kaebaja ebavõrdsesse olukorda samal õppeaastal magistriõppesse astunud isikutega, kes said vabastuse magistritöö tasu maksmisest ning ka päevaõppes õppinud üliõpilastega, kus antav kontaktõppe maht on märkimisväärselt suurem, kui avatud ülikooli õppes, samas kaitsmiste korraldamisega kaasnevad kulud jäävad samaks.

6. Tartu Halduskohus jättis 26.08.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused:

1) Dekaan ei ole taotluse rahuldamata jätmist põhjendanud kaebaja kohustusega tasuda semestritasu 6 semestri eest. Asjaolu, et õppekorralduse spetsialisti 18.02.2014. a e-kiri (tl 14) sisaldab taolist eksitavat infot, ei muuda dekaani otsust (tl 4) diskretsiooniveaga otsuseks, kuna dekaani otsus on tehtud 21.02.2014, kusjuures dekaan on otsust motiveerides korrigeerinud spetsialisti ilmse ebatäpsuse. Kaebaja väide üksikjuhtumile kaalutlusõiguse rakendamata jätmisest on paljasõnaline ja alusetu.

2) Asjaolu, et kaebaja on varasemalt eksternina vabastatud magistritöö tasu maksmisest, ei saa tekitada isikule õigustatud ootust vastava soodustuse kohaldumiseks ka tulevikus. Üldteada olevaks on asjaolu, et tudengilt eeldatakse õpingute läbimist nominaalaja jooksul, mis on tõendatud ka õppeteenuse osutamise lepinguga (tl 13) vaatamata sellele, et erinevatel põhjustel õpinguid nominaalaja jooksul, eriti avatud ülikoolis, ei lõpetata.

3) Kaebaja ei ole leidnud kohtupraktikat, mis kinnitaks, et riigi fiskaalolukorrast ja ülikooli õpingute rahastamise ümberkorraldamisest tingitud teaduskonna finantsolukorra halvenemisest tingitud soodustuste andmise ümbervaatamine rikuks isiku subjektiivseid õigusi või soodustuse (sisuliselt rahalise toetuse) saamise puhul saaks tegemist olla subjektiivse õiguse rikkumisega (vrdl RKHKo nr 3 3-3-1-39-14, p 13; nr 3-3-1-77-12, p 18). Kaebaja viidatud kohtupraktika pole asjakohane, sest faktilised asjaolud pole jäänud samaks kaebaja osundatud varasemate aastatega, kuna õigusteaduskonna finantsseis oli otsuse tegemise ajaks muutunud. Kaebaja on varasematel aastatel esitanud sisuliselt põhjendamatuid taotlusi soodustuse saamiseks, kuna pole võetud kohustust seatud tähtajal täitnud.

4) Otsuse piisavalt motiveerimatuse etteheide on otsitud ja põhjendamatu. Kaebaja seisukohta, et teda on halduspraktika muutumisest teavitatud hilinenult, ei tõenda ülikooli 17.09.2013 e-kiri (tl 36), kuna kaebaja ei taotlenud magistritöö kaitsmist 2013. a sügissemestril, vaid kevadsemestril. Nimetatud informatiivne kirjavahetus ei saanud ka takistada kaebajal töö kaitsmist sügissemestril. Magistritöö kaitsmise eest nõutav summa ei ole ebaproportsionaalne, tuginevalt Riigikohtu 07.05.2012. a otsuse nr 3-4-1-7-12 p-le 44 (Riigikohtu üldkogu 12.04.2011. a otsus nr 3-2-1-62-10, p 48.3). Turusituatsiooni arvestades on kaebajal võimalik otsida majanduslikult soodsamaid võimalusi magistrikraadi saamiseks olukorras, kus ta ei ole Tartu Ülikoolis suutnud nominaalajaga magistrikraadi kaitsta.

5) Otsus ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebaja välja pakutud isikute grupid ei ole võrdsed. Puuduvad ka meelevaldse ebavõrdse kohtlemise ilmingud. Kaebaja ei ole õpinguid lõpetanud nominaalajaga, mistõttu ta pole võrdses grupis koos temaga õpinguid alustanud ja varem kraadi kaitsnud tudengitega. Samuti ei saa võrdseteks gruppideks lugeda täiskoormusega nn päevases õppes õppijaid ja avatud ülikoolis hariduse omandajaid. Puuduvad tõendid päevases õppes ja avatud ülikoolis õppijatelt erineva magistritöö kaitsmise tasu nõudmise kohta. Kaebaja õigusi ei riku tema paljasõnaline väide eksternide kui isikute grupi õiguste rikkumisest nende lubamisel ainult vastava taotluse alusel magistritöö kaitsmisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. J. Antonova esitas 25.09.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub muuta või tühistada Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a otsus ja teha asjas uus otsus tuginedes esitatud tõenditele ning lähtuvalt kaebuses esitatud nõudest. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kaebaja ei ole väitnud, et dekaani otsuse põhjenduseks on 6 semestri tasu nõudmine. Kohus hindab õppekorralduse spetsialisti väidet kui eksitust, kuigi vastustaja ei ole taolist seisukohta esitanud. Ka on kohtu järeldus alusetu ning põhjendamatu, kuivõrd puuduvad kõnealust hinnangut kinnitavad tõendid. Kaebaja ei ole väitnud, et tal on õigus soodustuse saamisele, vaid ta ei nõustu olukorra ja tingimustega, millistes dekaani otsus on tehtud.

2) Kohus ei ole hinnanud, milline on seos teaduskonna väidetava finantsolukorra halvenemise ja kaebaja taotluse vahel ega ole põhjendanud, miks on täiendava tasu küsimine õiguspärane ja miks on kaebaja viidatud kohtupraktika asjakohatu. Asjakohane ei ole kaebaja iseloomustamine isikuna, kes ei täida endale võetud kohustusi. Tegemist ei ole vaidluse esemega ning kaebaja on toiminud vastavalt kehtestatud õigusraamistikule.

3) Kohus ei ole põhjendanud, miks on asjakohatu kaebaja väide dekaani otsuse piisava motiveerimatuse kohta. Kohus ei põhjenda ka väidet, et ei ole tuvastanud kaalutlusõiguse rikkumist. Jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja pidanuks kontrollima dekaani otsuse põhjendatust, kui ainsaks põhjuseks on märgitud teaduskonna finantsolukorra halvenemine. Väär on kohtu tõlgendus, et kui kaebajal olnuks magistritöö valmis, saanuks ta töö kaitsta sügissemestril, kuna õigusteaduskonnas ei ole alates 2012. a bakalaureuseega magistritöö kaitsmine sügissemestril võimalik. Halduskohtule esitatud kirjavahetuse pinnalt ei nõustu kohtu seisukohaga, et teavitamine toimus õiguspäraselt.

4) Kohus ei ole hinnanud ühiskonnaolusid ega majanduslikku ruumi ega põhistanud järeldust, miks 1500 euro nõue on proportsionaalne. Kohus ei ole käsitlenud kaebaja poolt tehtud kulusid, turusituatsiooni, ülikoolile täiendavalt kaasnevaid kulusid ega ühtegi muud tegurit, viidates pelgalt kahele kohtulahendile. Kohus on jätnud ka käsitlemata õppekorralduseeskirja p-s 55.1 sätestatud võimaluse vabastada üliõpilane lõputöö tasust täielikult või osaliselt. Kohtu seisukohta mujal magistrikraadi omandamise kohta ei saa käsitleda põhjendusena, et dekaani otsus on õiguspärane. Kohus tõlgendab meelevaldselt kaebuses toodud näiteid, andes kaebaja tegevusele asjakohatu hinnangu.

5) Kohus on võrdsuspõhimõtte mitterikkumise osas hinnangu andmisel jätnud esitatud asjaolud piisavalt analüüsimata. Avatud ülikooli tudengitelt nõutakse lisaks lepingujärgse maksekohustuse täitmisele (4500 eurot) täiendava 1500 euro tasumist magistritöö kaitsmise eest. Alusetu on kohtu seisukoht, et kaebaja väide on tõendamata. Kaebaja ei ole esitanud väidet, et eksternid lubatakse magistritöö kaitsmisele üksnes magistritöö tasust vabastamise taotluse alusel. Kaebaja haridus või töökogemus ei oma vaidluses tähendust ning asjakohatu on esitada otsuses hinnanguid kaebaja isikule.

8. Tartu Ülikool esitas 20.10.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta leiab, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Kaebajal ei olnud subjektiivset õigust magistritöö tasu maksmise kohustusest vabastusele. Vabastuse andmine on vastustaja kaalutlusotsus. Vastav norm on sätestatud Tartu Ülikooli nõukogu 25.02.2013. a määruse „Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord“ p-s 55.1. Magistritöö tasust vabastamine otsustatakse igal aastal uuesti, mistõttu ei saa eelnevatel aastatel soodustuse andmisest tuletada õigust saada soodustust ka tulevikus. 2) Vasturääkivad on kaebaja väited selles, et faktiline olukord ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal võrreldes eelnenud perioodiga muutunud, samas ei ole kaebaja vaidlustanud asjaolu, et vastustaja finantsseis oli halvenenud. Kaebaja ei ole vaidlustanud ka seda, et finantsolukorra halvenemine saab olla aluseks soodustuse mitteandmisele. Halvenenud finantsseisu üksikasjalikuma põhjendamise ja vastavate andmete esitamise kohustuse panemine dekaanile soodustuse andmise otsustamisel on liigne ja põhjendamatu. 3) Kaebaja ei ole õpinguid lõpetanud nominaalajaga, mistõttu ta pole võrdses grupis koos temaga õpinguid alustanud ja varem kraadi kaitsnud tudengitega. Samuti ei saa võrdseteks gruppideks lugeda täiskoormusega nn päevases õppes õppijaid ja avatud ülikoolis hariduse omandajaid. Kaebajaga võrdses olukorras olevaid isikuid on koheldud ühtemoodi. 4) Dekaani otsuse tegemisel ei ole rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et isikutele ei tekitataks koormavaid tagajärgi kergekäeliselt, vaid ainult siis, kui see on hädavajalik. Seda tõendab dekaani 28.02.2014. a vastus, kus dekaan tunnistab, et tekkinud situatsioon on ka teaduskonnale väga ebamugav.

9. Tartu Ülikool selgitas täiendavas seisukohas, et õigusteaduskonnas ei ole teaduskonnasisest üldist otsust vabastada õppetasust ainult need, kes on õppeteenustasu tasunud nominaalaja ulatuses päevase õppenormi õppeteenustasu määra järgi arvutatult ning õppetasust vabastamine on dekaani igakordne otsus, kus kaalub kõiki asjaolusid, mis üliõpilane avalduses välja on toonud. Vastustaja märkis, et õigusteaduskonna finantsseis on järjepidevalt nõrgenenud, mis on põhjustanud soodustuste tegemise võimaluse vähenemise. Vastustaja selgitas, et eraldi dekaani otsust kaebaja vabastamiseks õppeteenustasust 2011/2012 ja 2012/2013 õppeaastatel vormistatud ei ole ning vabastuseks on dekaan lisanud avaldusele allkirja ja kuupäeva. Vastustaja väitel 2011/2012 õppeaastal kaebaja õppeteenustasu tasunud ei ole ning 2012/2013 õppeaastal on kaebaja tasunud õppeteenustasu 360 eurot.

10. J. Antonova ei välista täiendavas seisuskohas, et üldist otsust õppetasust vabastamise kohta ei ole ametlikult vormistatud, kuid kaebaja hinnangul on tegemist väljakujunenud seisukohaga, mida alates 2013. a kevadsemestrist on rakendatud, millest teavitati ka magistrante. Kaebaja märgib, et avaldustes puudub mistahes muu teave peale õppeteenustasu tasumist puudutava, mis võimaldaks dekaanil kaaluda neid asjaolusid. Kaebaja jääb seisukohale, et dekaani otsus ei ole vastavuses kaalutlusotsusele kehtestatud tingimuste ja eeldustega ning kujunenud on olukord, kus teaduskonna finantsseisu halvenemine on toonud negatiivseid tagajärgi ühele isikute grupile (avatud ülikoolis õppinud eksternid), kuid ei ole mõjutanud teist isikute gruppi (päevases õppes õppinud eksternid). Kaebaja jääb ka seisukohale, et tema suhtes diskretsiooniotsuse tegemisel ei ole kaalutud võimalust vabastada ta täiendavast õppetasust osaliselt, võttes näiteks arvesse ülikooli hinnakirjas toimunud muudatusi. Kaebaja märgib, et tasutud 360 eurot ei ole seotud tema magistriõpingutega õigusteaduskonnas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

12. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja immatrikuleeriti 2009. aasta sügisel 2-aastase nominaalajaga magistriõppe esimesele nominaalaastale täiskoormusega õppesse Tartu Ülikooli Avatud Ülikooliga 10.09.2009 sõlmitud õppeteenuse osutamise lepingus nr 01-09413 (edaspidi Leping) märgitud tingimustel (tl 13). Lepingust tulenes muu hulgas kaebaja kohustus maksta iga semestri eest õppeteenustasu (lepingu p-d 4.2, 11), millega kaetakse ülikooli poolt õppekava alusel pakutava õppeteenuse (s.h. lõputöö juhendamine, kaitsmise korraldamine jne) maksumus (p 9). Lepingu p 8 järgi oli kaebajal planeeritud õppeaeg õppekava läbimiseks kaks aastat (60 ainepunkti õppeaastas) ning planeeritud õppeaja lõpp 31.08.2011. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebaja tasus Lepingus märgitud õppeteenustasu kahe nominaalaasta eest (õppeaastad

2009/2010 ning 2010/2011), kuid magistriõpinguid nominaalajal ei lõpetanud, kuna ei kaitsnud magistritööd. Õppeaastatel 2011/2012 ning 2012/2013 jätkas kaebaja magistriõpinguid Avatud Ülikoolis eksternina, kusjuures kummalgi õppeaastal ta ülikoolile õppeteenustasu ei maksnud. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani 20.02.2014. a korraldusega arvati kaebaja järjekordselt õigusteaduskonna magistriõppe õigusteaduse (2588) õppekava eksternina sooritajaks, seekord alates 19.02.2014 kuni 31.08.2014 (tl 53). 19.02.2014 esitas kaebaja õigusteaduskonna dekaanile taotluse magistritöö tasu maksmisest vabastamiseks, mida põhjendas sellega, et ta on tasunud õppeaastatel 2009/2010 ja 2010/2011 magistriõppe õppemaksu täies ulatuses, sh magistritöö eest ning asjaoluga, et tema varasemad taotlused magistritöö tasust vabastamiseks õppeaastatel 2011/2012 ja 2012/2013 rahuldati. Haldusasja materjalidest nähtuvalt õigusteaduskonna dekaan kaebaja seekordset taotlust ei rahuldanud ning keeldumist põhjendati kokkuvõtlikult sellega, et teaduskond on eelarvepositsiooni halvenemise tõttu võimeline vabastama õppeteenustasust ainult neid üliõpilasi, kes on õppeteenustasu tasunud nominaalaja ulatuses päevase õppevormi õppeteenustasu määra järgi arvutatult (tl 4, 38).

13. Apellatsiooniastmes on poolte vahel jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kaebaja magistritöö tasust vabastamata jätmine oli õiguspärane, kuna kaebaja tasus magistriõpingute eest õppeaastatel 2009/2010 ja 2010/2011, mille sisse oli arvatud ka tasu lõputöö juhendamise ja kaitsmise korraldamise eest. Ka leiab kaebaja, et vastustaja ei kaalunud kaebaja lõputöö tasust osaliselt vabastamist, otsuse tegemisel on rikutud kaalutlusõigust ning otsus on motiveerimata. Halduskohus oleks kaebaja arvates pidanud keeldumise seaduslikkuse kontrollimisel hindama nii kaebaja poolt kantud kulusid kui ka ülikoolile täiendavalt kaasnevaid kulusid, samuti võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist.

14. Ringkonnakohus mõistab Lepingu õppeteenustasu maksmist puudutavat osa (p-d 9-13) selliselt, et kaebaja poolt juba tasutud õppeteenustasu oli mõeldud katma kõiki kaebajaga seotud kulusid õpingute kahe nominaalaasta jooksul (st kuni planeeritud õppeaja lõpuni 31.08.2011). Kuna taotluse esitamisel 19.02.2014 ning selle lahendamisel 21.02.2014 oli kaebaja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna eksterni, mitte nominaalajal õppiva üliõpilase staatuses, ei kehtinud tema õppeteenustasu maksmisele enam esialgse Lepingu tingimused. Tartu Ülikooli senati 26.04.2013. a määrusega nr 5 vastu võetud „Õppekorralduseeskirja“ p 23 järgi määratakse eksterni ja ülikooli suhted kindlaks ülikooli ja eksterni vahelise lepinguga. Tartu Ülikooli 25.02.2013. a määrusega nr 1 vastu võetud „Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord tasemeõppes“ (edaspidi Kord) p-st 38 tuleneb: „Ekstern maksab õppetasu ülikooli ja eksterni vahel sõlmitud õppekulude hüvitamise lepingu alusel vastavalt avaldusel märgitud ja õppeinfosüsteemis registreeritud õppeainete mahule ainepunkti hinna alusel, doktoriõppes semestritasu alusel“.

15. Kaebaja ja Tartu Ülikooli vahel sõlmitud Õppekulude hüvitamise leping nr 2-33.1/OI-2405 (edaspidi Eksternileping) võimaldas kaebajal täita õppekava eksterniks arvamise avalduses kokku lepitud mahus, kui eksternil on õppetasu tähtaegselt makstud (p 3.2). Eksternilepingu järgi tasub ekstern õppetasu ainepunkti hinna alusel (p 7) ning õppetasu 2013/2014 õppeaastal on 50 eurot ühe ainepunkti kohta (p 8). Ekstern maksab õppetasu vastavalt eksterniks arvamise avalduses märgitud ja õppeinfosüsteemis registreeritud õppeainete, praktika, lõputöö ja/või lõpueksami mahule ainepunktides. Kui ekstern registreerib semestri või õppeaasta jooksul õppeainetele suuremas mahus, kui ta avalduses märkis, kohustub ta maksma täiendavalt õppetasu reaalselt registreeritud ja eksterniks arvamise avalduses märgitud ainepunktide vahe ulatuses (p 9). Kuigi pooled ei vaidle selle üle, et eksternileping sõlmiti kaebajaga pärast vaidlusaluse haldusakti andmist, ei saanud kaebaja eksternistaatuses olles enam suhetes Tartu Ülikooliga eeldada, et ta võib õppetasu maksmisel lähtuda varasema Lepingu õppeteenustasu arvestamist puudutavatest tingimustest, sh lugeda õppetasu varasemalt makstud õppeteenustasuga tasaarvestatuks. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus muu hulgas ka asjakohasele kohtupraktikale tuginedes õigesti leidnud, et kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda enda õppetasust vabastamist; küll aga oli tal õigus enda õppetasust vabastamist taotleda ning eeldada vastava taotluse õiguspärast menetlemist.

16. Korra p 55.1 järgi võib dekaan isiku avalduse alusel oma korraldusega vabastada eksterni osaliselt või täielikult kaitstava lõputöö või sooritatava lõpueksami eest õppetasu maksmisest. Kaebaja leiab õigesti, et tegemist on dekaani kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega. Ringkonnakohus märgib, et Korra p 55.1 ei piiritle, millistel alustel võib eksterni õppetasu maksmisest erandkorras vabastada. Dekaani 21.02.2014. a otsusest nähtuvalt otsustati vabastada magistritöö tasu maksmisest need, kes on tasunud õppeteenustasu nominaalulatuses päevase õppe õppeteenustasu määras.

Seega seadis dekaan endale kaalutlusõiguse teostamisel piiri, mille määratles taotleja poolt konkreetse eelduse täitmise nõudega. Ringkonnakohus möönab, et ühelt poolt ei võimalda selline piiri seadmine eeldust mitte täitnud taotlejate puhul konkreetse taotleja isikustatud andmete (edasijõudmine õpingutes, õpitulemused, majanduslik olukord vmt) kaalumist otsuse tegemisel, kuid teisalt lihtsustab arvukate taotluste lahendamist ning hoiab ära subjektiivsete hinnangute alusel erapoolikute otsustuste tegemise võimaluse. Vastustaja seletusest nähtub, et tegemist on uue halduspraktikaga, mille järgi peavad nii päevases õppes kui ka avatud ülikoolis õppinud isikud olema õppetasu maksnud ca 6000 eurot, mis on päevase õppe puhul umbes nelja semestri ja avatud ülikooli puhul umbes kuue semestri õppetasu.

Kui teaduskonna finantsseis oli parem, sai teaduskond avatud ülikoolis õppinud eksternidele pakkuda täiendavat soodustust sellega, et nad said magistritöö tasust vabastuse juba siis, kui olid õppetasu maksnud avatud ülikooli määra järgi nominaalaja ulatuses (st ca 2000 eurot vähem kui päevase õppe üliõpilased). Finantsseisu raskenemise tõttu ei ole enam võimalik avatud ülikooli üliõpilastele sellist lisasoodustust pakkuda ja nad on asetatud võrdsesse positsiooni päevase õppe üliõpilastega (vastustaja 14.05.2014. a vastuse p 8, tl 24).

Eeltoodud selgitusest järeldub, et tegemist on vabastamise alusega, mis kohaldub ühetaoliselt kõigile, kes on õppeteenustasu nominaalulatuses päevase õppe õppeteenustasu määras maksnud. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et avatud ülikoolis õppinud isiku puhul on tegemist kuue ja päevases õppes õppinu puhul nelja semestri suuruse õppetasuga. Vaidlust ei saa olla selles, et nii päevases õppes kui ka avatud ülikoolis õppivate isikute puhul on summa suurus, mis loob eelduse avalduse rahuldamiseks, ühesugune. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja vabastuse saamise eeldust ei täitnud.

Seetõttu ei leia ringkonnakohus, et vaidlustatud otsus pidanuks lisaks selles märgitule sisaldama muid põhjendusi ja kaalutlusi; ka ei saanud õigusteaduskonna dekaan kaebaja eeldusele vastavust kontrollides kaaluda kaebaja taotluse osalist rahuldamist.

17. Ringkonnakohus on ühtlasi seisukohal, et õppetasu maksmisest vabastamine ei ole reegel, vaid erand, üliõpilastele antav soodustus, mida on võimalik pakkuda vaid eeldusel, et see ei halvenda õppeasutuse maksevõimet, võimekust palgata tunnustatud õppejõude ning pakkuda üliõpilastele konkurentsivõimelist haridust. Eeltoodust tulenevalt on õigusteaduskonna dekaanil soodustuse tingimuste määramisel avar kaalutlusruum. Näiteks on Riigikohtu üldkogu pidanud põhiseaduspärasteks seadusemuudatusi, mille eesmärgiks oli majanduslangusest tingitud riigieelarve puudujäägi vähendamine ning seeläbi riigi osutatavate avalike teenuste mahu vähendamise pidurdamine (vt RKÜK 16.03.2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09 p 105 jj). Ringkonnakohus on seetõttu seisukohal, et ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna finantsseisu halvenemine võib iseenesest olla soodustuste andmise senise korra karmistamise ning avatud ülikoolis õppivatele üliõpilastele seni päevases õppes õppivate üliõpilastega võrreldes võimaldatud lisasoodustuse kaotamise legitiimne põhjendus. Ringkonnakohtu poolt Tartu Ülikoolilt välja nõutud andmetest nähtub, et Tartu Ülikooli õigusteaduskonna finantsseis on aastatel 2011-2014 oluliselt halvenenud ning eelarve puudujääk suurenenud (vrdl 2011. a miinus 96 820 eurot; 2012. a miinus 55 017 eurot; 2013. a miinus 202 908 eurot; 2014. a miinus

316 030 eurot). Samas on tõusnud ka ainepunktide hind ning magistritöö juhendamise tasu (maht vastavalt 30 Euroopa ainepunktisüsteemi ainepunkti EAP): Aasta

EAP hind

Magistritöö juhendamise tasu 2011/2012 õa

57 eurot

1710 eurot 2012/2013 õa

60 eurot

1800 eurot 2013/2014 õa

60 eurot

1800 eurot Sealjuures oli 2013/2014. õppeaastal EAP hind eksternile õigusteaduskonnas 50 eurot 1 EAP eest ning magistritöö tasu 1500 eurot ehk tavapärasest madalam. Seega on ülikooli õigusteaduskonna kohustused õppejõudude ees rahaliselt suurenenud samas kui teaduskonna finantsvõimekus on vähenenud. Eeltoodust tulenevalt ei leia ringkonnakohus, et dekaani kaalutlus vabastada magistritöö tasu maksmisest vaid need üliõpilased, kes on tasunud õppeteenustasu nominaalulatuses päevase õppe õppeteenustasu määras, olnuks õigusteaduskonna rasket finantsseisu arvesse võttes asjakohatu ning väljunuks dekaanile antud kaalutlusõiguse piiridest. Vastustaja seletustest saab järeldada, et uut põhimõtet õppetasu maksmisest vabastamisel kohaldati nii päevases õppes kui ka avatud ülikoolis õppivate isikute puhul ühtemoodi. Seega ei ole alust rääkida isikute ebavõrdsest kohtlemisest.

18. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas (RKHK 02.12.2004. a otsus asjas nr 3-4-1-20-04, p 13). Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal ei saanud kahel järjestikusel õppeaastal magistritöö juhendamise tasust vabastamisest tekkida õiguspärast ootust, et ta vabastatakse magistritöö juhendamise tasu maksmisest ka kolmandal õppeaastal. Riigikohus on leidnud, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Seaduste puhul ei nõua õiguspärase ootuse põhimõte kehtiva regulatsiooni kivistamist. Riigikohus on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada isegi kui sellega paratamatult halveneb mõnede ühiskonnaliikmete olukord (Ibid, p 14). Seega ei saanud kaebaja eeldada, et ka ülikooli õigusteaduskonna finantsvõimekuse languse korral soodustuste andmise senine kord ei muutu. Ringkonnakohtule esitatud täiendavas seisukohas selgitab kaebaja, et uut õppetasudest vabastamise praktikat on rakendatud alates 2013. a kevadsemestrist, millest teavitati ka magistrante. Seega ei saanud muudatus soodustuste andmise senistes põhimõtetes tulla kaebajale 2014. aasta veebruaris õigusteaduskonna dekaanile taotlust esitades üllatusena ning kaebajale oli tagatud piisav aeg ümberkorralduste tegemiseks.

19. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus võtab haldusasja materjalide juurde Tartu Ülikooli senati 26.04.2013. a määruse nr 5 „Õppekorralduseeskiri“; Tartu Ülikooli nõukogu 25.02.2013. a määruse nr 1 „Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord tasemeõppes“; Tartu Ülikooli nõukogu 03.02.2014. a määruse nr 1 „Tasemeõppes õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra muutmine“; Tartu Ülikooli nõukogu 30.10.2009. a otsuse nr 68 „Õppeteenustasude kehtestamine 2010/2011. õppeaastaks“; Tartu Ülikooli nõukogu 29.10.2010. a otsuse nr 62 „Õppeteenustasude kehtestamine 2011/2012. õppeaastaks“; Tartu Ülikooli nõukogu 25.11.2011. a otsuse nr 72 „Õppeteenustasude kehtestamine 2012/2013. õppeaastaks“; Tartu Ülikooli nõukogu 25.02.2013. a otsuse nr 1 „Õppetasude kehtestamine ja sihtstipendiumide arvu määramine 2013/2014. õppeaastaks“ koos lisaga; väljatrüki J. Antonova poolt tasutud õppeteenustasust aastatel 2011-2015 ning J. Antonova avaldused magistritöö tasust vabastamiseks õppeaastatel 2011/2012 ja 2012/2013. Ringkonnakohus tagastab J. Antonovale täiendava seisukoha lisadena esitatud 17.03.2015. a apellatsiooni dekaani 10.03.2015. a otsuse peale, vastuse apellatsioonile, õppekulude hüvitamise lepingu, J. Antonova 08.03.2015. a taotluse magistritöö tasust vabastamiseks ning õppekulude hüvitamise lepingu, kuna kaebaja 2015. aastal esitatud taotluse lahendamine ning sellega seonduvad asjaolud ei ole käesolevas haldusasjas vaidluse esemeks.

20. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja kantud menetluskulude (riigilõiv) hüvitamiseks seega alust ei ole, jäävad poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel