2-13-13828/61 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. mai 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-13828

Tsiviilasi

Störfisch OÜ hagi OÜ Simuna Ivax vastu varalise kahju

hüvitamiseks ja rahalise kohustuse täitmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

34 309,82 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. detsembri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Störfisch OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. aprill 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Störfisch OÜ (registrikood 10926721),

esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Vastustaja (kostja): OÜ Simuna Ivax (registrikood 10072673),

esindaja vandeadvokaat Kai Amos

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 29. detsembri 2014 otsus

osaliselt hagi täielikult rahuldamata jätmise osas ning teha

tühistatud osas uus otsus.

2. Rahuldada Störfisch OÜ hagi OÜ Simuna Ivax vastu

osaliselt.

3. Välja mõista OÜ-lt Simuna Ivax Störfisch OÜ kasuks

kahjuhüvitis 11 084 eurot 85 senti (üksteist tuhat

kaheksakümmend neli eurot 85 senti).

4. Välja mõista OÜ-lt Simuna Ivax Störfisch OÜ kasuks

viivis ajavahemiku 29.09.2011 kuni 11.05.2015 eest

summas

3 276,94

eurot

(kolm

tuhat

kakssada

seitsekümmend kuus eurot 94 senti) ning alates 12.05.2015

põhivõlgnevuselt 11 084,85 eurot viivis kuni kohase

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 39 %

ulatuses OÜ Simuna Ivax kanda ja 61 % ulatuses Störfisch

OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Störfisch OÜ (hageja) esitas 26. märtsil 2013 Viru Maakohtule hagi OÜ Simuna Ivax (kostja)

vastu varalise kahju hüvitamiseks ja rahalise kohustuse täitmiseks. Hageja palus mõista kostjalt

välja kahjuhüvitis summas 16 479,50 eurot, võlgnevus summas 12 150 eurot ning viivised.

Hagiavalduses märgitu kohaselt on poolte vahel sõlmitud käsundusleping, mille kohaselt tõi

hageja perioodil kevad - suvi tuurakala oma Mustjõe kalamajandist kostja omandis olevasse

Nõmme kalamajandisse. Kostja kasvatas (toitis ja hooldas) tuurakalu ning septembris tagastas

hagejale tuurakala koos juurdekasvuga. Kala juurdekasv on kostja omand, mille hageja oli

kohustatud ära ostma hinnaga 90 krooni (5,75 eurot). Kalade söötmise ja kasvatamise kulud kandis

kostja. 2011 juunis viis hageja tuurakalad kaaluga 24 078 kg kostja kalamajandisse. Kostja

tagastas 2011 sügisel hagejale üleantust vähem tuurakala (21 212 kg). Kostja on käsunduslepingut

rikkunud ja tekitanud hagejale kahju summas 16 479,50 eurot (5,75 eurot x 2866 kg). Hageja ostis

kostjale üleantud tuurakalale sööta, mille eest väljastati kostjale arve summas 12 150 eurot

maksetähtajaga 30.08.2011. Kostja pole arvet tasunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt puudub poolte vahel kirjalik leping. Perioodil

2008-2010 tegid pooled koostööd, hageja tuurakala hoiti kostja kalamajandis pikaajaliselt, kostja

toitis ja hooldas tuurakalu ning otsis ostjaid. Poolte kulud ja tulud tasaarvestati. Kuna tuurakala oli

kostja juures pikaajaliselt, võis sellega kaasneda kalade kaalu juurdekasv. Pooled ei ole kokku

leppinud, et kostja kohustuseks oli tuurakala juurdekasvu kasvatamine. Lepingu eesmärgiks oli

hageja tuurakala puhtas jahedas vees hoidmine ja selle müük ostjatele. Hageja pöördus 2011. aastal

kostja poole palvega võtta tuurakala paariks kuuks üksnes hoiule. 2011. aastal oli poolte vahel uus

lepingusuhe. Tõendamata on hageja poolt üleantud ja vastuvõetud kala kogus, samuti pole hageja

tõendid usaldusväärsed. Hagejale on teada kõik kalade kasvatamisega seotud probleemid,

sh kalade veol ning elukeskkonna ajutisel vahetumisel tekkida võivad tagajärjed. Stressi

möödumisel hakkab kalade kehakaal jälle tõusma. Käsundisaaja ei vastuta tulemuse saavutamise

eest. Kostjal ei olnud hageja arve tasumise kohustust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 29. detsembri 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt puudus poolte vahel kirjalik leping. Tõendamist ei ole leidnud

asjaolu, et kostja kohustus oli tuurakala kasvatamine. Eesmärgiks oli tuurakala jahedas vees

hoidmine, vajadusel selle müük. Seoses tuurakala hoidmisega kaasnes loomulik vajadus ka neid

toita. Toidu hankis hageja. Pooled tegid eelnimetatud tegevuses tasaarvestuse.

2011. aasta suvel transportis kostja tuurakala suveperioodiks oma Nõmme kalakasvandusse hoiule

seoses hageja hädaolukorraga. Tegemist ei olnud koostööga, vaid ühekordse abistamisega. Kostja

seekordne kohustus lõppes kalade tagastamisega. Eesmärk täideti sellega, et hageja tuurakalad jäid

suveperioodil ellu. Loomulik on see, et kalade toidu pidi andma kostjale hageja ning kalade toidu

hinna väljamõistmine kostjalt ei ole põhjendatud.

Maakohus märkis, et probleemist teavitas hageja kostjat pika ajavahemiku möödumisel (ametlik

nõue esitati alles 16.11.2013). Kalade koguste kaalu ja arvu kohta on esitatud 28.09.2011

koondakt, mis on koostatud hageja töötajate poolt, kostja poolt ei ole keegi osalenud. Samuti ei

ole osalejana märgitud hageja töötajat A.K., kes korraldas kalade kaalumist ja ülelugemist hageja

kalakasvanduses. Nimetatud asjaolud muudavad hageja poolt esitatud tõendid maakohtule

ebausutavaks.

TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Störfisch OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu 29. detsembri 2014

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palus jätta kõik

menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on hageja poolt kostjale üle antud kalade kogus tõendatud arve-saatelehtedega. Tõendite

ebausaldusväärsust ei ole maakohus põhjendanud. Tunnistaja K.T. kinnitas, et ta on kõik arve-

saatelehed allkirjastanud, seega on tegemist ehtsate dokumentidega. K.T. töökohustuste

puudulikkuse etteheitmine hagejale ja seetõttu hageja poolt esitatud tõendite ebausaldusväärseks

pidamine on põhjendamatu;

2) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga 28.09.2011 koondakti osas. Muud tõendid on

maakohus jätnud hindamata. Maakohus on pidanud hageja poolt esitatud tõendeid

ebausaldusväärseks olukorras, kus kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks;

3) ei olnud hagejal kohustust tõendada tagasisaadud kalade hulka ja kaalu. Kostja

tõendamiskoormis tagastatud kalade arvu ja koguse osas tuleneb TsMS § 230 lg-st 1 ja VÕS § 626

lg-st 1;

4) oleks 2011. aastal Nõmme kalakasvandusse viidud tuurakalade juurdekasv olnud vahemikus

10-15%. Kostja oleks juurdekasvu hagejale võõrandamisest teeninud 13 844,85 eurot kuni

20 767,28 eurot, kostja kasu oleks 1694,85 eurot kuni 8617,28 eurot. Pooltevahelise kokkuleppe

majandusliku sisu hindamisel on oluline pöörata tähelepanu sellele, mida oleks kostja kogu

tehingust saanud. Hagejale jäeti kostja poolt tagastamata just suuremad (kõrgemat tarbimisväärtust

omavad) kalad;

5) on maakohtu järeldused kalade kasvatamise osas vastuolulised. Kalade nõuetele vastav

toitmine, vee temperatuuri ja puhtuse kontrollimine kujutabki endast kalade kasvatamist.

Maakohus ei ole põhjendanud, mida tähendab kohtu arvates kalade kasvatamine;

6) on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et 2011. aastal ei olnud enam tegemist pooltevahelise

koostööga, vaid ühekordse abistamisega hädaolukorras. 2011. aastal ei olnud enam tegemist

hädaolukorraga, sest eelmisest aastast oli hagejale teada, et suvel tõuseb veetemperatuur Mustajõe

kalakasvanduses üle tuurakalale talutava määra ja hageja kavandas tuurade ümberasustamist

Nõmme kalakasvandusse;

7) on maakohtu järeldus kalade sööda eest tasumise osas vastuoluline. Maakohus on õigesti

tuvastanud, et kostja kalakasvanduses olnud tuurakalade sööda hankis hageja ning müüs selle

kostjale. Samas on maakohus asunud arusaamatule seisukohale, et kalade sööda pidi andma

kostjale hageja ning kostja ei pidanud selle eest maksma. Kalade sööda hankis tootjalt hageja, kuid

ta müüs selle edasi kostjale. Maakohus on õigesti tuvastanud, et varasematel aastatel on kostja

hagejale kalasööda maksumuse tasunud. Hageja on kalasööda arve saatnud kostjale juba

03.07.2011 ehk enne kalade kostja kalakasvandusse viimist;

8) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kalade väiksemas mahus tagastamisest teavitas hageja

kostjat pika ajavahemiku möödumisel. Hageja seaduslik esindaja on vande all andnud selgituse

pooltevahelise suhtlemise kohta. Nn ametlik nõue esitati 16.01.2013, mitte 16.11.2013.

5. OÜ Simuna Ivax vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei tõendanud hageja 2011. aastal varasematel tingimustel koostöö toimumist. 2011. aastal oli

tuurakala sedavõrd lühikest aega kostja juures, et juurdekasvuni tuurakala ei jõudnud. Kostja ei

ole varasemas koostöös kunagi osalenud hageja juures kalade kaalu ega koguse määramisel.

Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kunagi pöördunud kostja poolt nõudmisega osaleda kalade

koguse määramisel või, et hageja oleks kostjale teatanud, et kostja töötajad keelduvad alusetult

osalemast kalade koguse määramisel ja nõudnud kostjalt tema töötajate osalemiseks kohustamist;

2) on ebaõige apellandi väide, et kostja pidi tõendama, kui palju kalu ta hagejale 2011 septembris

tagasi tõi. Sellise tõendamiskoormise eelduseks oleks olnud pooltevahelise kalade koguse ühise

määramise kokkuleppe olemasolu;

3) ei tähenda arve-saatelehtedel olev kostja töötaja allkiri veose koguse järgi vastuvõtmist, kuna

kostja ei osalenud kalade ülelugemise ja kaalumise juures. Saatelehtedel on palju ülekirjutusi,

esinevad aritmeetilised liitmisvead;

4) ei oma hageja koondakt tõenduslikku jõudu, kuna selle koostas hageja ühepoolselt. Akt oli

koostatud tagantjärele. Puuduvad koondakti aluseks olevad ülelugemise ja kaalumise andmed;

5) ei ole hageja tuurakala puudujäägi nõue tõendatud. Loomuliku kao arvel võis kalu olla arvuliselt

veidi vähem. Hageja väidetav puudujääk 4279 kala oleks olnud nii suur, et hageja oleks seda

kindlasti koheselt 2011 septembris märganud ning kostjale ka vastava nõude esitanud;

6) ei nõustu kostja hagejaga selles, et kostja kohustuseks oli kasvatada kalu juurdekasvu saamise

eesmärgil. Varasemalt viibisid kalad kostja juures pikka aega ning seetõttu hakkasid kaalus juurde

võtma. 2011. aastal oli olukord erinev. Hageja eesmärgiks oli 2011. aasta suvel kalade liiga soojast

veest päästmine. Teiste kalakasvatajate andmed ei ole antud vaidluse raames kohaldatavad;

7) on maakohus õigesti leidnud, et hageja pidi sööda eest ise tasuma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning Viru Maakohtu

29. detsembri 2014 otsus tuleb tühistada osaliselt hagi täielikult rahuldamata jätmise osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab Störfisch OÜ hagi OÜ Simuna

Ivax vastu osaliselt ja mõistab välja OÜ-lt Simuna Ivax Störfisch OÜ kasuks kahjuhüvitise

11 084,85 eurot ning viivise ajavahemiku 29.09.2011 kuni 11.05.2015 eest summas 3 276,94 eurot

ja alates 12.05.2015 põhivõlgnevuselt 11 084,85 eurot viivise kuni kohase täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Eelkõige tuleb vaidluse lahendamiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Asjas puudub

kirjalik leping.

Maakohus on küll vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et 2011. aasta suvel ei olnud tegemist

koostöölepinguga poolte vahel, mis toimis aastatel 2008 – 2010, vaid ühekordse abistamisega,

kuid maakohus ei ole võtnud seisukohta selles, millist liiki leping oli poolte vahel.

Hageja väitel oli poolte vahel käsundusleping, mille kohaselt viidi hagejale kuuluvad tuurakalad

2011 juuni – september kostjale kuuluvasse kalakasvandusse ning kostja pidi sel perioodil hoidma

tuurakalasid sobivas elukeskkonnas, sh neid toitma; tasuks tuurakalade hoidmise eest pidi hageja

kostjalt ostma ära kalade juurdekasvu; kalade sööda eest tasumine oli kostja kohustus.

Kostja vastuväite järgi oli poolte vahel käsundusleping (kestvuslepinguna) 2008 – 2010 ja puudus

kokkulepe, et 2011 jätkatakse pooltevahelisi suhteid eelneva lepingu alusel. Kostja ja hageja

leppisid 2011. aastal kokku tuurakalade lühiajalises hoius ja poolte vahel oli uus lepingusuhe.

2011.aastal ei leppinud pooled kokku kalade pikaajalises hoius, juurdekasvu saavutamises ega

kostja poolt kalade müügi vahendamises. Poolte kokkulepe oli selles, et hageja kalad tuuakse

kostja kalakasvandusse, kostja hoiab neid ja tagastab kostjale ning sööda kaladele muretseb hageja.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi pooltevahelisel lepingul on nii käsunduslepingu kui hoiulepingu

tunnuseid, tuleb kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe käsunduslepinguna, sest mõlemad

pooled ise tuginevad sellele. Samas ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooltevaheline

käsundusleping oli juunis 2011 sõlmitud teistsugustel tingimustel, kui oli käsundusleping, mis oli

sõlmitud perioodiks 2008 – 2010. Poolte vahel ei ole erimeelsusi selles, et 2011 juunis sõlmitud

käsunduslepingu eesmärgiks oli tuurakalade hoidmine ja kasvatamine (s.o vastava elukeskkonna

tagamine ja söötmine) kostjale kuuluvas kalakasvanduses. Poolte vahel on vaidlus eelkõige selles,

kas sööda kaladele pidi ostma hageja või kostja ning kas kostja pidi tagama kalade juurdekasvu,

samuti on vaidlus kalade koguses ja kaalus.

8. Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja nõudeks kostja vastu seoses vähemtagastatud tuurakaladega

kahju hüvitamine summas 16 479,50 eurot ja tuurakalade sööda eest vastavalt arvele nr 59 12 150

eurot (kd tl 15). Hageja nõuded ei ole seotud kalade juurdekasvuga ning seetõttu on sisutu poolte

vaidlus selles, kas lepingu tingimuste kohaselt kostja pidi või ei pidanud tagama kalade

juurdekasvu perioodil, mis kalad olid kostja juures.

Samas aga omab nimetatud asjaolu tähtsust tuvastamaks, kas poolte vahel oli sõlmitud tasuta või

tasuline käsundusleping.

VÕS § 619 järgi käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama

teisele isikule (käsundiandjale) teenuseid (täitma käsundit), käsundiandja aga maksma talle selle

eest tasu, kui selles on kokku lepitud.

2011 juunis sõlmitud käsunduslepingu eesmärgiks oli tuurakalade hoidmine ja kasvatamine

(s.o vastava elukeskkonna tagamine ja söötmine) kostjale kuuluvas kalakasvanduses. Kostja väitel

oli tegemist tasuta lepinguga, ta oli nõus kalu oma kalakasvanduses hoidma hageja abistamiseks,

hageja vastuväite kohaselt oli tasuks kalade juurdekasv sel perioodil, kui kalad olid kostja

kalakasvanduses. Pooled on oma väiteid tõendanud seaduslike esindajate vande all antud ütlustega

ning samuti on hageja tuginenud eelnenud pooltevahelise praktikale.

Ringkonnakohus leiab, et lähtudas VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest, tuleb

asuda seisukohale, et tegemist oli tasuta lepinguga. Kui kostja väidab, et ta oli nõus abi korras kalu

hoidma ning tasu ei soovinud, siis ei ole alust asuda vastupidisele seisukohale. Poolte vahel on

sõlmitud juunis 2011 uus käsundusleping (tegemist ei ole jätkuva käsunduslepinguga aastast 2008)

ning tegemist oli tasuta käsutusega.

9. Hageja nõue kalade sööda eest tasumiseks summas 12 150 eurot tugineb pooltevahelisele

praktikale, mille kohaselt aastatel 2008 – 2010 tasus kostja hagejale tema poolt müüdud kalade

sööda eest. Kostja ei eita hageja poolt väidetud praktika olemasolu, kuid vastuväite kohaselt olid

pooltevahelise lepingu tingimused perioodil 2008 – 2010 erinevad 2011 juunis sõlmitud lepingu

tingimustest, sest eelnevalt olid kalad tema kalakasvanduses pikaajaliselt, ta vahendas kalade

müüki, omandas kalade juurdekasvu ja seetõttu tasus hagejale sööda eest. Hageja on vastu

vaielnud kostja väitele, et kalad olid eelneval perioodil tema kalakasvanduses pikema aja vältel

ning hagerja väitel olid kalad kostja kalakasvanduses ainult suveperioodil, s.o juuni – august.

Ringkonnakohus leiab, et kostja väide hagejale kuuluvate kalade olemise kohta kostja

kalakasvanduses aastatel 2008 - 2010 pikemaajaliselt kui ainult suveperioodil on tõendatud kostja

poolt esitatud e-kirjavahetusega (I kd tl 47-49, 162), millest on nähtub kostjapoolne kalade müügi

vahendamine detsembris 2009, jaanuaris 2010, mais 2010 ning samuti kostja seadusliku esindaja

vande all antud ütlustega (II kd tl 33-35). Hageja ei ole oma väite tõendamiseks, et kalad olid

eelneval perioodil kostja kalakasvanduses ainult suvel, lisaks hageja seadusliku esindaja ütlustele

tõendeid esitanud (näit eelnevad kalade saatelehed nii kostja kalamajandisse viimise kui

äratoomise kohta jms). Lähtudes eeltoodust on usutav kostja väide, et tuues 2011 juuni – september

tuurakalad kostja juurde, lubas sööda muretseda kaladele hageja ise ja poolte vahel ei olnud sellist

kokkulepet, et kostja tasub kalade sööda eest hagejale.

VÕS § 628 lg 2 käsundiandja peab käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja

on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud,

kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel.

Kui on tegemist tasuta käsundiga, siis peab käsundiandja hüvitama käsundisaajale mõistlikud

kulud, mis olid vajalikud käsundi täitmiseks.

Kalade sööt oleks mõistlik kulu, kui seda oleks kandnud kostja. Antud juhul on hageja ise sööda

eest tasunud ning tal puudub alus sööda eest tasutud summa väljamõistmiseks kostjalt.

Käsunduslepingust ei tulene kostjale kohustust tasuda sööda eest, mis oli vajalik kalade toitmiseks

perioodil, mil nad olid kostja kalakasvanduses.

Asjaolu, et hageja on kalasööda arve saatnud kostjale 03.06.2011 ehk enne kalade kostja

kalakasvandusse viimist, ei välista seda, et juunis 2011 sõlmitud käsunduslepingu tingimused

erinesid eelnevast pooltevahelisest kokkuleppest.

Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude kostja vastu kalade

sööda eest tasumiseks summas 12 150 eurot.

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue seoses vähemtagastatud tuurakaladega kahju

hüvitamisega summas 16 479,50 eurot tuleb rahuldada osaliselt.

Siinkohal on õige hageja seisukoht, et ta on tõendanud kostjale üleantud kalade koguse arve-

saatelehtedega (I kd tl 11-13 - arve-saatelehed nr-d 68, 69, 70, 73, 74). Kostja vastuväite kohaselt

ei ole arve-saatelehed usaldusväärsed, sest nendele märgitud andmed on vastuolulised (arve nr 69

– kalade arv peaks olema 544; arve nr 75 - kalade arv peaks olema 1029, arvetel nr-d 73 ja 75 ei

ole märgitud kalade arvulist kogust konteinerites eraldi). Samuti viitab kostja sellele, et hageja ei

saanud koheselt arve-saatelehti.

Ringkonnakohtu arvates pidi hageja tõendamiskoormise täitmiseks tõendama asjaolu, millises

koguses ja kui palju ta andis lepingu alusel tuurakalu kostja kalakasvanduses hoidmiseks ja

kasvatamiseks. Hageja on seda tõendanud arve-saatelehtedega ja kostja vastupidine väide on

alusetu. Arve-saatelehtede kohaselt on kalad vastu võtnud kostja töötaja K.T.. K.T. on maakohtus

tunnistajana üle kuulatud ning oma ütlustes on ta kinnitanud arve-saatelehtede allkirjastamist (II

kd tl 35-36). Asjaolu, et tunnistaja väitel ei nõutud temalt kalade kaalumisest ja ülelugemisest

osavõttu, ei tähenda, et kostja ei oleks võtnud lepingu järgi arve-saatelehtedel märgitud koguses

kalad vastu.

TsÜS § 121 lg 2 kohaselt teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv

või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud

selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks.

Tulenevalt TsÜS § 121 lg-st 2 saab lugeda K.T. volitatuks vastu võtma hagejalt kalu, tegemist oli

sellise tehinguga, mis oli vajalik kostjapoolse teenuse osutamiseks.

11. Õige on kostja väide selle kohta, et arve-saatelehtedel nr-d 69 ja 75 on ebaõigesti kokku

arvestatud kalade arv. Liites kokku arve-saatelehel nr 69 märgitud kalade arvu, on kogusummaks

544 (mitte 545) ning arve nr 75 osas on kalade arvu kogusummaks 1027 (mitte 1127). Samas on

hageja apellatsioonkaebuses märkinud, et arve-saatelehtedest nähtuvalt anti kostjale üle 4279

emast Siberi tuura kogukaaluga 24 078 kg, s.o hageja on ise kalade koguarvu täpsustanud ning

seda vähendanud, arvestades kostja vastuväiteid.

12. VÕS § 620 lg 2 kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja

võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja

varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima

üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.

Käsundisaaja põhikohustuseks on osutada kokkulepitud teenust. Antud juhul oli selleks kalade

hoidmine ja kasvatamine kostja kalakasvanduses. Oma põhikohustust täites peab käsundisaaja

järgima ka üldist hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse sisuks on käsundisaaja kohustus täita

käsund käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoida kahju tekkimine käsundiandja varale.

Hageja väitel on kostja rikkunud VÕS § 620 lg-st 2 tulenevat hoolsuskohustust, sest käsundi

lõppemisel on hagejale tagastatud kalu väiksemas arvus ning kogukaalus, s.o kostja on

kahjustanud hageja vara. Kostja vastuväite kohaselt on ta tagastanud hagejale samas koguses ja

kaalus kalu, kui hageja talle andis lepingu järgi. Samuti tugineb kostja sellele, et hageja poolt

28.09.2011 koostatud kauba tagastamise koondakt (I kd tl 14) on ebaõige.

Ringkonnakohus leiab, et kostja väited on paljasõnalised ning ei anna alust asuda seisukohale, et

28.09.2011 kauba tagastamise koondakt on ebaõige. Alusetu on siinkohal maakohtu seisukoht, et

kuna A.K. korraldas kalade kaalumist ja ülelugemist hageja kalakasvanduses ning ta ei ole

koondakti märgitud koostajaks, siis on koondakt ebausaldusväärne. Maakohtu poolt esiletoodud

asjaolu ei muuda koondakti ebausutavaks. Hageja on selgitanud, et kalade kaalumisel,

ülelugemisel ja laadimisel ei osalenud üksnes A.K., vaid ka teised töötajad. Kostja ei ole sellele

väitele vastu vaielnud. Tunnistaja G.J. ütlustest (II kd tl 30-31) nähtuvalt on koondaktil tema

allkiri ja koostati akti (vist) 2011. aastal ning ta oli kalade ülelugemise ja kaalumise juures.

13. Lisaks eeltoodule oli kostja tõendamiskoormiseks tõendada, et ta ei ole rikkunud

käsunduslepingut seeläbi, et kahjustas hageja vara, s.o kostja oleks pidanud tõendama, et ta

tagastas hagejale samas kaalus ja koguses tuurakalu, kui ta sai hagejalt hoidmiseks oma

kalakasvanduses. Kostja vastavaid tõendeid ei ole esitanud ning seetõttu lähtub ringkonnakohus

tagastatud tuurakalade koguse ja kaalu kindlaksmääramisel hageja poolt koostatud kauba

tagastamise koondaktist.

14. Koondaktist nähtuvalt tagastas kostja hagejale 3922 tuurakala. Kuna hageja oli kostjale üle

andnud 4279 tuurakala,siis on tagastatud hagejale kostja poolt tuurakalu vähem 357 tk. Kostja ei

ole vastuväites esile toonud asjaolu, et mingil põhjusel tema kalakasvanduses oleku ajal hagejale

kuulunud tuurakald oleksid surnud. Kostja on olnud seisukohal, et suri mõni üksik kala. Seega

lähtub ringkonnakohus kahjuhüvitise kindlaksmääramisel üleantud ja tagastatud tuurakalade arvu

vahest, s.o 357 tuurakala.

Arve-saatelehtede kohaselt oli kostjale üleantud kalade kogukaal 24 078 kg ning koondakti

kohaselt tagastati hagejale kalu 21 212 kg, s.o 2866 kg vähem. Kahjuhüvitise arvutamisel on

hageja aluseks võtnud tagastamata jäänud kalade kogukaalu, s.o 2866 kg.

Ringkonnakohus leiab, et kahjuhüvitise suuruse arvutamisel tuleb lähtuda tagastamata jäänud

kalade arvust, mitte aga üleantud ja tagastatud kalade kaalu vahest. Kostja vastuväite kohaselt

alanes tuurakalade kaal ajal, kui nad olid tema kalakasvanduses ning arvestades kalade lühiajalist

viibimist kalakasvanduses ei taastanud kalad oma endist kaalu ega võtnud ka juurde. Kostja

vastuväidet tõendab ekspert P. Päka ekspertiisiarvamus (II kd tl 16-19), millest nähtuvalt kalade

ümberpaigutamisega külmemasse vette antakse neile transpordijärgseks toibumisajaks

30-80 päeva, võib esindada kaalukadu 13,5-15%. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et

kostja pidi käsundisaaja hoolsuskohustusest tulenevalt tagastama küll sama arv kalu, nagu toodi

tema kalakasvandusse (juhul, kui ta ei tõendanud kalade suremust mingil põhjusel), kuid samas,

arvestades, et kalad on eluolendid, ei saanud eeldada, et kaaluliselt oleks kalade arv sama. Seetõttu

lähtub ringkonnakohus kahjuhüvitise kindlaksmääramisel kalade arvust ning tagastatud kala

keskmisest kaalust. Kostja ei ole vaidlustanud hageja seisukohta, et tuurakala ühe kg hind on

5,75 eurot.

Tagastatud kala keskmine kaal oli 5,4 kg ((21212:3922=5,4). Kuna tagastamata jäi 357 kala, siis

kokku jäi tagastamata 1927,80 kg kala maksumusega 11 084,85 eurot (1927,80x5,75=11084,85).

Lähtudes eeltoodust tuleb hageja nõue rahuldada summas 11 084,85 eurot.

15. Hageja nõudnud viivise seadusjärgses määras väljamõistmist põhivõlgnevuselt alates

29.09.2011. Kostja vastuväite kohaselt sai hageja kahju tekkimisest teada juba 28.09.2011

koondakti koostamisel, kuid viivisenõude esitas alles 26.03.2013 hagiavalduses, seega oli hageja

nõudeõigus selleks ajaks juba lõppenud. Siinkohal on kostja tuginenud sellele, et leppetrahvi saab

VÕS § 159 lg 2 kohaselt nõuda mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist.

Ringkonnakohus leiab, et viivisenõudele ei kohaldu VÕS § 159 lg 2, mille kohaselt kahjustatud

pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise

avastamist teisele poolele ei teata, et ta nõuab leppetrahvi.Viivisega seonduvat reguleerib VÕS

§ 113 ning viidatud sättest ei tulene, et võlausaldaja peab nõudma kohustuse sissenõutavaks

muutumisel võlgnikult viivise tasumist mõistliku aja jooksul ja kui ta seda ei tee, siis kaotab

viivisenõude.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Hageja on tuvastanud kahju 28.09.2011 ning kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks

29.09.2011.

Arvestades põhinõude suurust 11 084,85 eurot on viivise arvesetus perioodi 29.09.2011 –

11.05.2015 eest järgmine:

Referentsintressimäär 1. juulist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 oli 1,25% (aastas), st 2011 teisel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 1,25 + 7 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on

914,50 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,51 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 29. septembrist 2011 kuni 31. detsembrini 2011, s.o 94 päeva eest, 235,94 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2012 oli 1% (aastas), st 2012. aastal

kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1 + 7 = 8% aastas. 8% põhinõudest on 886,79 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2013 kuni 14. aprillini 2013 oli 0,75 % (aastas), st 2013

esimesel poolaastal (kuni 14. aprillini 2013) kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,75 + 7 =

7,75%. 7,75% põhinõudest on 859,08 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,35 eurot

päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist 2013 kuni 14. aprillini 2013, s.o 104 päeva

eest, 244,4 eurot.

Referentsintressimäär 15. aprillist 2013 kuni 30. juunini 2013 oli 0,75% (aastas), st 2013. aasta

esimesel poolaastal (alates 15. aprillist 2013) kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,75 + 8 = 8,75%.

8,75% põhinõudest on 969,92 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,66 eurot päevas.

Sellest tulenevalt on viivisenõue 15. aprillist 2013 kuni 30. juunini 2013, s.o 77 päeva eest,

204,82 eurot.

Referentsintressimäär 1. juulist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 oli 0,5% (aastas), st 2013 teisel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,5 + 8 =8,5%. 8,5% põhinõudest on 942,21 eurot,

mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,58 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue

1. juulist 2013 kuni 31. detsembrini 2013, s.o 184 päeva eest, 474,72 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,25 + 8 = 8,25%. 8,25% põhinõudest on

914,50 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,51 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 181 päeva eest, 454,31 eurot.

Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on

903,42 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,48 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 456,32 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 on 0,05% (aastas), st 2015 esimesel poolaastal on kehtiv

seadusejärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 892,33 eurot, mis

365-päevast aastat arvestades teeb 2,44 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist

2015 kuni 11. maini 2015, s.o 131 päeva eest, 319,64 eurot.

Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 11. mai 2015 seisuga 3 276,94 eurot.

16. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Kostja on

tuginenud aegumisele seoses sellega, et poolte vahel oli sõlmitud veoleping ning VÕS § 802 lg 1

kohaselt vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on üks aasta. Koondakti kohaselt teostas

kostja veod 02., 12., 13., 26. ja 27.09.2011, kuid hagi esitati alles 26.03.2013, s.o hilinenult.

Hageja ei ole esitanud nõudeid kostja vastu tulenevalt veolepingust ning seetõttu ei kuulu

kohaldamisele veolepingut reguleerivad sätted.

17. Ringkonnakohus rahuldab hagi 39% ulatuses ja rahuldamata jääb 61% ulatuses. Vastavalt

TsMS § 163 lg-le 1 jäävad menetluskulud maakohtus 61% ulatuses hageja kanda ja 39% ulatuses

kostja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti TsMS § 163 lg 1 kohaselt 61%

ulatuses apellandi kanda ja 39% ulatuses vastustaja kanda.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja

jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Kuna antud tsiviilasjas on tehtud otsus enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude rahalisel

kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson