3-14-51174/43 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht

11. mai 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51174 Haldusasi OÜ Lutena kaebus Maksuja Tolliameti 11.02.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/7911-22 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Lutena, seaduslikud esindajad juhatuse liige Roman Illarionov ja prokurist Aleksandr Nauts Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Källi Kiik Asja läbivaatamise vorm Avalikul kohtuistungil 23.03.2015 üleminekuga kirjalikku menetlusse Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 10. juunil 2015. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti 11.02.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/7911-22 määrati OÜ-le Lutena tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 36 433,28 eurot.

Maksuja Tolliameti 11.02.2014 maksuotsuses nr 12.2-3/7911-22 on maksuhaldur seisukohal, et OÜ Lutena on jätnud deklareerimata sõiduautode Mitsubishi Outlander, MB E 350 CGI ja MB S 500 L müügilt 20% määraga maksustatava käibe kokku summas 2 950 289 krooni ja sellelt arvestatud käibemaksu summas 590 057 krooni ning alusetult deklareerinud sõiduautode Mercedes-Benz E 350 CGI ja Mercedes-Benz S 500 L müügi 0% määraga maksustatava käibena summas 2 794 483 krooni. Sõiduauto Mitsubishi Outlander deklareerimata jätmise kohta esitas OÜ Lutena käibedeklaratsiooni paranduse. Maksuhaldur on seisukohal, et tegelikult müüs OÜ Lutena kaks sõiduautot Mercedes- Benz eraisik J.J.ile, mitte Läti äriühingule SIA-le Aljans A. Maksuja Tolliameti vaidlustatud maksuotsusega kohustati eeltoodust tulenevalt OÜ-d Lutena tasuma tasumisele määratud käibemaksu summas 36 433,28 eurot.

Maksuhaldur on jõudnud järgmistele järeldustele:

1. Sõiduautode üleandmisel SIA-le Aljans A, mis toimus 24 päeva pärast müügilepingu sõlmimist, ei ole vormistatud sõiduautode tehnilist olukorda fikseerivat dokumenti, kuigi allkirjastatud müügilepingus on välja toodud, et müüja annab ostjale üle sõiduautod, millede tehniline olukord ei ole alates lepingu allkirjastamisest halvenenud.

2(9)

2. OÜ Lutena juhatuse liikme Roman Illarionovi selgitused sõiduautode ostu-müügitehingute (lepingu sõlmimine) ja autode üleandmise kohta on vastuolulised.

3. Vormistatud laenulepingud on alusetud ja tegelikult on tehingu finantseerijaks keegi kolmas, kelle nime maksuhalduri eest teadlikult varjatakse.

4. Sõiduautode kohta vormistatud müügilepingud, sh Leedu ettevõtete vahelised, on venekeelsed ning läbivalt samasuguste vigadega.

5. Sõiduautod on müüdud paaris ning need on vahetanud kahe päeva jooksul 7 korda omanikku, sh

3 korda Lätis, 2 korda Leedus ja 2 korda Eestis.

6. J.J.i poolt antud selgitusi ei saa pidada usaldusväärseks ja need on ajendatud soovist anda OÜ Lutena osas soodsaid ütlusi nii, nagu on eelnevalt Roman Illarionoviga kokku lepitud.

7. Reaalset sõiduautode ostu-müügitehingut Sheridan Capital OÜ ja J.J.i vahel ei ole toimunud, maksuhaldurile esitatud ostu-müügilepingud ei ole sarnased.

8. Sõiduautode arvelt maha võtmise vormistamisega sooviti jätta mulje sõiduautode müügitehingust Läti äriühingule SIA-le Aljans A, kuigi oli teada, et sõidukid müüakse Eesti kodanikule J.J.ile.

9. J.J.i ja Kroon Ehitus OÜ töötaja N. N. ütlused on mitmes olulises osas kattuvad, sh näiteks sõiduautode odomeetrite näidud, sõiduautode istmekatete kiletamine, mis tähendab, et sõiduautode müügiga sai tegeleda vaid OÜ Lutena.

10. Läti äriühingu SIA Aljans A puhul on tegemist mittetegutseva äriühinguga, mis on Läti käibemaksukohustuslaste ja ettevõtete registreist kustutatud.

11. Leedu maksuhaldur on selgitanud, et sõiduautod ei ole Leedu autoregistris registreeritud ning Leedu äriühing UAB Neksalita ei deklareerinud sõiduautode müüki Eesti äriühingule Sheridan Capital OÜ.

12. Sheridan Capital OÜ on käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud ning ettevõtte pangakontolt ei nähtu soetatud sõiduautode eest tasumist Leedu äriühingule UAB Neksalita.

13. OÜ Lutena juhatuse liige Roman Illarionov ja J.J. on ammused isiklikud tuttavad, mis lõi võimaluse koostööks, et teadlikult vähendada OÜ Lutena tasumisele kuuluvat käibemaksu.

14. Maksuhalduri hinnangul on OÜ Lutena teadlikult ja tahtlikult osalenud maksupettuses ning organiseerinud näiliku tehingu, mille eesmärgiks oli käibemaksu tasumise vältimine ja maksueelise saamine. Kontrolli käigus tuvastatud asjaolud näitavad, et OÜ Lutena ja SIA Aljans A, SIA Developera Serviss ja UAB Grandeks, UAB Grandeks ja UAB Nesalita, UAB Neksalita ja Sheridan Capital OÜ ning Sheridan Capital OÜ ja J.J.i vahel vormistatud dokumendid on alusetud ega oma reaalset majanduslikku sisu ning nende puhul on tegemist näilike tehingutega, millega varjati teist tehingud, st OÜ Lutena ja J.J.i vahel toimunud ostu-müügitehingut.

09.12.2013 saabus maksuhaldurile OÜ Lutena eriarvamus kontrollaktile nr 12.2-3/7911/21. Eriarvamusele vastuseks selgitab maksuhaldur, et kontrolli lõpetamisest antakse teada, kas teate väljastamisega kontrolli lõpetamise kohta või kontrollakti väljastamiseks tutvumiseks ja eriarvamuse esitamiseks. Tuvastatud asjaolud näitavad, et OÜ Lutena oli teadlik, et sõiduautod tegelikkuses ei liikunud skeemis tekitatud ahelat pidi, vaid äriühingute vahel vormistatud vormilt ja sisult identsete lepingute eesmärgiks oli mulje loomine tehingute toimumisest teise tehingu varjamiseks. Vaatamata OÜ Lutena poolt maksuhaldurile edastatud SIA Aljans A juhatuse liikme Olga Lebedeva aadressist ja eellubadusest, et isik annab tehingute osas informatsiooni, ei ole maksuhaldurile Olga Lebedevalt selgitusi laekunud. Läti käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud SIA Aljans A ei deklareerinud sõiduautode soetamist OÜ-lt Lutena, mis on üheks viiteks, et reaalselt sõiduautode ostu-müügitehingut ei toimunud. Sõiduautode reaalne olemasolu on tuvastatud tehingute jada esimeses lülis, milleks on OÜ Lutena ja jada viimases lülis, milleks on J.J., leiab maksuhaldur, et tegemist on maksupettuse eesmärgil vormistatud ostu-müügilepingutega, mille tegelik eesmärk oli OÜ Lutena poolt käibemaksuvabalt autode müük J.J.ile. Maksuhaldur ei välista, et toimus autode registreerimine Läti autoregistris, kuid samal päeval esitati Maanteeametisse avaldus erinumbrite tellimiseks samadele autodele J.J.i volitusel, kuigi ei ole reaalselt võimalik ette näha, et autode 7-kordsel müügil esitab viimane ostja eritellimuse enne müügijada algust. Maksuhaldur on seisukohal, et esitatud vastuväited ei anna alust kontrollaktid ja maksuotsuses kajastatud tõendite ja asjaolude kogumise hindamisel tehtud järelduste muutmiseks.

3(9)

OÜ Lutena esitas maksuotsusele vaide, mis jäeti Maksuja Tolliameti 03.04.2014 vaideotsusega nr 6-1/2043-2 rahuldamata.

2. OÜ Lutena esitas 17.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 11.02.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/7911-22 tühistamiseks.

1. Maksuhalduri poolt on tehtud valed järeldused, pole arvestatud eriarvamuses toodud asjaolusid, mis omakorda olid välja toodud eriarvamuses maksuhalduri kontrollaktile.

2. Maksuotsus on faktiliselt ja õiguslikult põhjendamata, kaalutlusvigadega ja vastuolus kehtiva õigusega. MTA on maksuotsuses muutmata kujul taasesitanud varem vaideotsusega kehtetuks tunnistatud maksuotsuse, mis on pahatahtlik ja vastuolus hea halduse tavaga. Arvestatud ei ole vaideotsuse põhjendusi ega kõrvaldatud etteheidetud puudusi, pole arvestatud eriarvamust. Maksuotsuse andmise faktiline alus on ebaselge. Maksuotsuses ei ole märgitud, milliseid õigusaktidest tulenevaid hoolsusnõudeid rikuti ja seega on motiveerimata järeldus.

3. Lutena OÜ rõhutab, et kavatses müüa sõiduautod Mercedes-Benz E 350 ja Mercedes-Benz S 500 Läti firmale SIA Aljans A ega olnud kursis sellega, et SIA Aljans A kavatseb need autod kohe edasi müüa ja veelgi enam polnud teadlik, et edaspidi need autod kolmandate isikute kaudu omandab eraisik J.J.. Lutena OÜ sai teada uuest omanikust, J.J.ist maksuhalduri käest.

4. OÜ Lutena on seisukohal, et maksumenetluses kogutud tõendid on maksusumma määramiseks ilmselgelt ebapiisavad, kusjuures maksukohustuslase esitatud väiteid ümberlükkavad tõendid on jäetud nõuetekohaselt kogumata, OÜ Lutena seaduslik esindaja Roman Illarionov oli sunnitud võtma endale maksuhalduri kohustused ja iseseisvalt tegema Olga Lebedevale järelpärimise ning on saadud vastus tehingute kohta, mis kinnitab kaebaja väiteid.

5. OÜ Lutena tegutses heas usus ning on reaalselt kauba saanud. Kaebaja on kontrollinud müüja OÜ Kroon Ehitus tausta ning oli kindel, et müüja on käibemaksukohustatud juriidiline isik, arved olid esitatud käibemaksuga ning tasutud oli käibemaksuga, kaup oli reaalselt saadud kätte ja oli registris toimunud omanikuvahetus OÜ Lutena nimele. Samuti kauba müümisel Läti firmale OÜ Lutena tegutses heas usus, andis kauba reaalselt üle, uuris ostja tausta ning oli kindel, et ostja on käibemaksukohustatud juriidiline isik. OÜ Lutena rõhutab, et polnud teadlik, mis edaspidised plaanid olid Läti firmal SIA-l Aljans A sõiduautode Mercedes-Benz E 350 ja Mercedes-Benz S 500 osas ega olnud kursis, et need autod müüakse edasi.

3. Maksuja Tolliamet palub jätta kaebus rahuldamata.

1. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega ning on seisukohal, et vaidlusalune maksuotsus on õiguspärane ning põhjendatud. Sealjuures maksumenetluses on arvestatud kaebaja poolt maksumenetluses välja toodud asjaoludega ning põhjendatud, miks vastavad asjaolud maksuhalduri järeldusi ei muuda.

2. Maksuotsuses ei ole tuginetud hoolsuskohustuse täitmata jätmisele, vaid kaebaja poolsele teadlikule tegevusele maksueelise saamise eesmärgil, mistõttu ei peagi maksuotsus sisaldama motiveeringut hoolsusnõuete rikkumise osas. Kaebajale etteheidetav käitumine koos põhjendustega, kuidas maksuhaldur sellisele seisukohale jõudis, on lähemalt lahti kirjutatud vaidlusaluse maksuotsuse punktis 1.

3. Antud maksumenetluses tuvastatud tõendid kogumis annavad veenvalt aluse põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et tegelikult kaebaja ei müünud vaidlusaluseid sõiduautosid üldsegi SIA-le Aljans A, vaid eraisik J.J.ile. Tehingud ahelas, milles osalesid erinevad Läti äriühingud, Leedu äriühingud ning OÜ Sheridan Capital, on näilikud ja tehtud eesmärgiga varjata tegelikku tehingut, mille tulemusel kaebaja müüs vaidlusalused sõiduautod vahetult J.J.ile.

4. Maksumenetluses tuvastatud asjaolud kogumis näitavad, et antud dokumendis väidetavate tehingute toimumise kohta antud kinnitus ei saa tõele vastata, mistõttu ei anna see alust maksuhalduri järelduste muutmiseks. Nõustuda ei saa ka, et maksuhaldur oleks enda uurimiskohustust puudulikult täitnud, sest ei saanud SIA-lt Aljans A või selle juhatuse liikmelt Olga Lebedevalt maksumenetluse käigus seletusi. Maksuhaldur on küsinud kaebaja ja SIA Aljans A vahel väidetavalt toimunud tehingute osas informatsiooni Läti maksuhaldurilt rahvusvahelise ametiabi raames.

4(9)

5. Tunnistaja Olga Lebedeva kinnitas 23.03.2015 istungil ütlusi andes, et SIA Aljans A soetas Lutena OÜ-lt (edaspidi ka kaebaja) 2009. septembri kuus E ja S klassi Mercedes-Benz sõiduautod, mis müüdi väidetavalt edasi SIA-le Silen, on alust arvata, et Olga Lebedeva seletused ei ole tõele vastavad. Vastupidiselt on alust arvata, et seletused on kooskõlastatud Lutena OÜ-ga veenmaks, et Lutena OÜ ei müünud sõidukeid otse eraisikule J.J.ile, vaid SIA-le Aljans A.

6. Roman Illarionovi seletuste aja jooksul risti vastupidiseks muutumine võrreldes vahetult pärast väidetava tehingu toimumist antud seletusega ei ole iseloomulik tegelikkuses toimunud tehingute puhul ning kinnitab maksuhalduri seisukohta, et tegelikkuses kaebaja ja SIA Aljans A vahel tehingut ei toimunud, vaid hiljem on soovitud üksnes jätta selline mulje.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Poolte vahel on vaidluse all kahe sõiduauto, Mercedes-Benz E 350 CGI ja Mercedes-Benz S 500 L müük. Kaebaja on seisukohal, et sõidukid müüdi Läti äriühingule SIA Aljans A. Vastustaja on maksuotsuses leidnud, et sõidukite müük Läti äriühingule ja nendega tehtud edasised tehingud on näilikud ning tegelikult müüs kaebaja sõidukid Eesti kodanikule, mistõttu oli kaebajal ka kohustus deklareerida ja tasuda käibemaks. Maksukohustuse alusena on maksuhaldur toonud MKS § 83 lg 4. Eeltoodud seisukohaga on maksuhaldur ära näidanud ka kaebaja saadud maksueelise – kaebaja väidetud viisil tehingute toimumisel on kaebaja säästnud käibemaksu maksuotsusega määratud summas.

5. Kaebaja leiab, et hoolsuskohustuse rikkumine on põhjendamata. Maksuotsuse põhjendustest (lk 8) tuleneb maksuhalduri järeldus, et tegemist on kaebaja pahauskse käitumisega ehk kaebaja on teadlikult ja tahtlikult osalenud maksupettuses. Seega ei tuginegi vastustaja hoolsuskohustuse rikkumisele ega pidanud tuvastama sellega seotud asjaolusid. Seetõttu ei ole ka asjakohased kaebaja viited Riigikohtu 02.12.2004 otsusele nõutavate dokumentide puudumise tõttu maksude määramisele.

6. Kuna maksuhaldur on tuginenud maksupettusele, tuleb selgitada ka kohaldatavat tõendamisstandardit ja tõendamiskoormust:

- Riigikohus asus 02.06.2014 otsuse nr 3-3-1-27-14 punktis 11 seisukohale, et eeskätt tõendavad tehingu toimumist tõendid üle antud kauba või saadud teenuse kohta, tasumine müüja pangakontole, arve, tehingu kajastamine raamatupidamises ja maksuarvestuses ning (kontrollimisel) poolte kinnitused tehingu toimumise kohta. Sama otsuse punktis 14 asus kolleegium seisukohale, et reeglina ammenduvad maksukohustuslase võimalused tõendada tehingu toimumist maksuhalduri kahtluse korral üldjuhul tehingupoolte kinnituste, maksumenetluses antud seletuste ja kohtumenetluses antud ütlustega. Sellest tuleneb, et esmane tõendamiskohustus, et tegemist on maksupettusega, on maksuhalduril, kes peab põhjendama oma kahtlust ja näitama ära vastuolud või puudujäägid maksukohustuslaste esitatud andmetes, dokumentides või ütlustes. Enne maksupettuse eluliselt usutava kahtluse põhjendamist maksuhalduri poolt ei pea isik tõendama, et ta ei ole maksupettust toime pannud, arvestades maksukohustuslase käsutuses olevate tõendite piiratust.

- Riigikohus on 04.06.2013 otsuses nr 3-3-1-15-13 leidnud, et maksumenetlusega ja maksuotsusega ei peagi tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses. Maksuotsusest peab selguma, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus koos nende asjaolude ja tõendite äranäitamisega, mis kahtlust põhjendavad. Maksupettusele iseloomuliku konspiratiivsuse tõttu on maksuhalduril raske või isegi võimatu esitada maksuotsuses ja ka kohtule otseseid tõendeid rikkumise kohta. Enamasti kinnitavad maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlust asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis. Põhjendatud kahtluse tõendamise standard on oluliselt madalam kui teo tõendamisel süüteomenetluses. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav.

- Riigikohus on 04.06.2013 otsuses nr 3-3-1-15-13 leidnud, et tõendamiskoormis läheb üle maksukohustuslasele, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase maksupettuses osalemise kohta ning sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel esitada täiendavaid tõendeid, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud.

5(9)

Asjas ei ole vaidlust selles, et tehingu toimumise kohta on esitatud lepingu ja arve. Sõidukite eest on tasutud, kuid pikema ajaperioodi jooksul. Kaebaja on kinnitanud tehingute toimumist ning seda kinnitas ka kohtuistungil SIA Aljans A juhatuse liige. Maksumenetluses ei õnnestunud maksuhalduril SIA Aljans A juhatuse liikmelt Olga Lebedevalt kinnitust saada. Küsimus, kas vastustaja pidi Olga Lebedeva hilisemat selgitust vaidemenetluses arvestama, ei oma tähtsust, kuna kohus hindab maksuotsuse õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

Kohus leiab, et vaatamata esmastele tõenditele, mis võiksid tehingu toimumist tõendada, on maksuhalduril käesolevas asjas põhjendatud kahtlus, et kaebaja on osalenud maksupettuses. Riigikohus on korduvalt märkinud, et ainuüksi arvete nõuetekohasus ei kinnita tehingute toimumist (vt nt Riigikohtu 19.05.2009 otsus nr 3-3-1-32-09 p 10). Kohus märgib, et seda ei pruugi kinnitada ka muude seaduse nõuetele vastavate dokumentide (lepingud, aktid, maksekorraldused) koostamine. Samas on just maksupettustele omane see, et tehingutes tavapäraselt koostatavaid dokumente, ka siis kui seadus nende koostamist ei nõua, ei ole koostatud ja tehingu tõendamiseks olulisi dokumente on vähe.

Maksuhalduri kahtlust kinnitavad asjaolud on toodud välja maksuotsuses 15 punktis (lk 3-8) ning neid asjaolusid on lühidalt refereeritud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 1. Maksuhalduri kahtlus ei ole ümberlükatav ilmselgete muude eluliselt usutavate versioonidega ning maksuhalduri põhjendustest ka nähtub, miks on kaebaja enda esitatud versioon ebausutav. Seega on tõendamiskoormis läinud üle maksukohustuslasele ehk käesoleval juhul kaebajale.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et tehingute toimumist tõendaksid ammendavalt autode tehnilised passid või sõidukitega tehtud registritoimingud. Registritoimingud on üksnes informatiivse tähendusega ega kinnita omandi üleminekut ega tehingu toimumist.

7. Kohus nõustub osaliselt kaebajaga, et maksupettusele ehk kaebaja teadlikule ja tahtlikule tegevusele maksude tasumisest kõrvalehoidumisel ei saa reeglina tugineda üksnes teisi tehingupooli iseloomustavatele andmetele, mida kaebaja ei saanud teada ega pidanud teadma. Nimetatud asjaolud ei tõenda iseseisvalt või üksikult maksupettuse toimepanemist, küll aga võivad need täiendavalt põhjendada maksuhalduri kahtlust, et tegemist on maksupettusega. Kuna maksupettuse kahtluse põhjendamisel tuleb ära põhjendada kahtlus, et tegemist on maksukohustuslase teadliku ja tahtliku tegevusega, peavad esinema vähemalt kaudsed asjaolud, mis kaebaja teadlikku ja tahtlikku tegevust kinnitavad.

Vastustaja on maksuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis tekitavad maksupettuse toimepanemise kahtluse ja mis asuvad kaebaja mõjupiirkonnas. Tegemist on asjaoludega, mille osas peaks kaebajal olema maksupettuse mittetoimumise korral võimalik esitada täiendavaid selgitusi või tõendeid selle kohta, et tehingud toimusid kaebaja väidetud viisil.

8. Kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja peamisi argumente, mis on seotud otseselt kaebaja enda tegevusega:

- sõiduautode tehnilist olukorda ei fikseeritud, kuigi teiste samasuguste tehingute korral on seda tehtud;

- kaebaja juhatuse liikme ütlused, mis on antud vahetult pärast tehingute toimumist, on ebatäpsed ja vastuolus hilisemate ütlustega;

- laenulepingute tunnused viitavad lepingute fiktiivsusele.

Lisaks on maksuhaldur tuginenud teiste isikute ja kaebaja tegevuses esinevatele kokkusattumustele. Näiteks kattub laenulepingute alusel sõidukite maksumusest rohkem tasutud summa summaga, mille võrra erinevad kaebaja poolt SIA Aljans A-le esitatud ja Sheridan Capital OÜ poolt J.J.ile esitatud arved. Ka on kaebaja ja SIA Aljans A vahel sõlmitud lepingud analoogsed nii tekstilt kui ka ülesehituselt tehingute ahelas teiste väidetavalt sõlmitud lepingutega. Maksuotsuses on toodud ka välja vas-

6(9) tuolu, et J.J. ei saanud pöörduda Sheridan Capital OÜ poole konkreetsete sõidukite soetamise sooviga ajal, mil nende sõidukite soetamisega tegeles alles kaebaja. Lisaks samal päeval, kui kaebaja poolt kustutati sõidukid Maanteeameti registrist, tehti avaldus samadele sõidukitele erinumbri saamiseks J.J.i nimele järgmiseks päevaks. Kuigi nimetatud asjaolud ei ole täielikult kaebaja kontrolli all, on tegemist selliste kokkusattumustega, mille üheaegne esinemine samade tehingute raames ei ole eluliselt usutav.

Kohus märgib, et J.J.i ütlused (maksuotsuse lk 6 p 7) on kokkulangevad osas, et ta leidis sõidukid ajal, kui need olid veel kaebaja valduses, ehk ajal, kui ta ei saanud pöörduda samade sõidukite soetamise sooviga Sheridan Capital OÜ poole. Sama kinnitab ka J.J.i poolt Maanteeametile samal ajal erinumbri taotluse esitamine, mistõttu saab isiku ütluseid selles osa spidada usaldusväärsek. Seetõttu ei hinda kohus muus osas isiku ütluste usaldusväärsust, kuna see ei ole maksupettuse kahtluse põhjendamiseks vajalik.

9. Maksuhaldur on ammendavalt põhjendanud, miks on laenulepingute osas põhjendatud kahtlus, et need on fiktiivsed (lk 4 p 3). Maksuhaldur ei pea kaebaja versiooni kummutamiseks tuvastama, kellelt vastavad finantseerimisvahendid tegelikult pärit olid. Maksuotsuses ei ole ka tuginetud sellele, et kaebajal endal need rahalised vahendid olid. Maksuhalduril piisas vastava kahtluse põhjendamiseks äranäitamisest, et miks ta leiab, et vastavad laenulepingud on näilikud, varjamaks tegelikku finantseerijat. Kaebaja ei ole põhjendanud sisuliselt, miks on võetud laenu sõidukite hinnast rohkem, miks kattub laenu andmise kui ka tagasimaksmise tähtaeg, miks on mõlemas laenulepingus samasugused vead ja miks puudub ühel laenulepingul ka allkiri.

Erinevalt kaebajast nõustub kohus vastustajaga, et laenulepingute näilikkuse hindamisel on olulised ka kaebaja seadusliku esindaja ütlused laenusummade suuruse kohta, mis on ajas erinevad (lk 4 p 2). Arvestades, et kaebajat on küsitletud kahel korral: vahetult tehingute järel ning väidetava laenu tagastamise järel, peaks ütluste andjal olema ka selgelt meeles saadud laenu suurus.

10. Kaebaja leiab, et ütluste erinevus ei ole oluline, sest möödunud on palju aega.

Maksuhaldur on tuginenud kaebaja juhatuse liikme erinevatele ütlustele (lk 3 p 2), sh ka vahetult väidetavate tehingute järel antud ütlustele. Illarionov andis juba 14.10.2009 ütluseid, et sõidukid müüdi oktoobris, samas kui dokumentide kohaselt müüdi need septembris. Sõidukite müügist möödunud aeg oli siis veel nii lühike, et kuu täpsustamises sellise vea tegemine ei ole usutav. Maksuhaldur on ka õigesti välja toonud, et ütluste andmisega samal päeval 14.09.2009 vormistati sõidukit Maanteeametis J.J.i nimele, mis võib põhjendada, miks kaebaja kuupäevaga eksis.

Kuna kaebaja juhatuse liige on juba kahe episoodi (sõidukite müügi aeg ja laenu suurus) osas andnud vastukäivaid ütluseid, on põhjendatud ka maksuhalduri kahtlus, et lepingu sõlmimise ja sõidukite kohaleviimise kohta erinevate ütluste andmine ei ole tingitud mitte aja möödumisest, vaid sellest, et tehingud tegelikult sellisena ei toimunud. Isiku juba korra ebausutavalt antud ütlusi võib kasutada ka isiku samas kontekstis antud teiste ütluste hindamisel. Maksuhaldur on ka välja toonud, et tegemist on kaebaja kalleima tehinguga. Eluliselt on usutav, et just kõige silmapaistvamaid tehinguid mäletatakse detailsemalt, sh ka pikema aja jooksul.

11. Kaebaja väited, et kaebaja ei teadnud, et SIA Aljans A kavatseb sõidukid edasi müüa ning J.J. ei ole pöördunud kaebaja ega R. Illarionovi poole autode soetamise sooviga, on tõendamata. Kohus möönab, et negatiivse asjaolu tõendamine on kaebajale keerukas, kuid käesolevas asjas tulnuks kaebajal eelkõige pöörata tähelepanu maksuotsuses välja toodud kaebaja enda tegevusega seotud vastuoludele ja n.ö kokkusattumustele (vt kohtuotsuse punkt 8). Ainuüksi kaebaja paljasõnalised väited, et tema poole ei pöördutud ning ta ei teadnud teiste isikute kavatsustest, ei piisa maksuhalduri põhjendatud kahtluse ümberlükkamiseks.

7(9) Kohus kordab, et maksupettustele on iseloomulik konspiratiivsus ehk näilike tehingute osapoolte koordineeritud tegevus maksupettuse eesmärgi saavutamiseks. Enamasti ei ole võimalik leida otseseid tõendeid tehinguosaliste kokkulepete või tegevuse koordineerimise kohta, vaid maksuhalduril on üksnes kaudsete tõendite kogumis võimalik põhjendada ära kahtlus, et maksupettus on toimunud. Seetõttu ei ole ka asjas määravad tehinguahela lülide kinnitused, et tegevus ei olnud koordineeritud ja tegelikult tehingud ei toimunud maksuhaldusi poolt arvataval viisil, kui selliste kinnitustega ei kaasne maksuhalduri kirjeldatud, põhjendatud kahtlust tekitavate asjaolude ümberlükkamist.

12. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 02.04.2015 otsuses nr 3-14-50989 leidnud, et isiku kinnitus tehingu toimumise kohta ei hajuta faktiliste asjaolude pinnalt tekkinud maksuhalduri kahtlust, et tehingud ei toimunud kaebaja väidetud viisil, kui maksuotsuses on analüüsi tulemusel leitud, et sõiduki müügi faktilised asjaolud ei klapi kaebaja esitatud versiooniga.

Seetõttu leiab ka kohus, et käesolevas asjas ei ole määrava tähtsusega Olga Lebedeva kohtuistungil antud kinnitused tehingu toimumise kohta (salvestisel 11.18:58 ja 11:19.53). Ainuüksi see kinnitus ei lükka ümber maksuhalduri poolt toodud elulisi asjaolusid, mille tõttu on tehingute toimumine kaebaja väidetud viisil ebausutav (kohtuotsuse punkt 8). Isiku ütlused muudab ebausaldusväärseks muu hulgas see, et vastustajale tunnistaja maksumenetluse jooksul ei vastanud, kuigi talle toimetati kätte vastamiseks MTA 27.09.2013 korraldus (kd II tl 52-53), milleks vajalikud kontaktandmed andis kaebaja ise (06.05.2013 vaie, kd II tl 41 pöördel) ja mille saamist tunnistaja istungil eitas (salvestise 11:42:43 ja 11:43:27). Samas on tunnistaja pidanud võimalikuks osaleda kaebaja organiseerimisel kohtuistungil, taotlemata sealjuures Lätist siiatulekuga kaasnevate kulude hüvitamist. Ka nähtub viidatud vaidest, et kaebajal oli eelnevalt tunnistajaga kontakt maksumenetluses ütluste andmise kohta. Seetõttu võib olla tegemist kooskõlastatud ütlustega. Kohtuistungil antud ütluste ebausaldusväärsust kinnitab ka see, et tunnistaja ei soovinud anda ütluseid SIA Aljans A müüdavate kaubaartiklite kohta (salvestise 11:14:18) ega osanud usutavalt selgitada, miks sõlmiti leping selle kohta, et arvete tasumise kohustuse võtab üle firma Silen, väidetavate tehingute teiste osapoolte vahel, aga mitte Silen poolt (salvestise 11.51:27, vrd kd II tl 92). Selliselt kohustuse üleandmine ilma kohustuse ülevõtja kinnituseta ei ole eluliselt usutav.

Samuti andis Olga Lebedeva ütlusi, et kuigi tegemist oli kaebajaga tehtud ühekordse tehinguga (salvestise 11:20:43), teadmata varasemast R. Illarionovit (salvestise 11:21:12, 11.23:14, 11:32:28), ei veendunud ostja kuidagi, kas sõidukid on just sellised, nagu tunnistaja soovis (salvestise 12:03:13). Arvestades sõidukite suurt väärtust ei pea kohus usutavaks, et sõidukeid ostetakse kas isiklikuks otstarbeks või edasimüügiks ilma sõidukite seisukorda kontrollimata. Tunnistaja ütlustest ei ilmne ka erilist varasemat usaldussuhet, mille alusel võinuks tunnistaja olla tõsikindlalt veendunud, et sõidukeid kontrollida ei ole vaja.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus tunnistaja Olga Lebedeva ütlused ja kirjaliku seletuse ebausaldusvääruse tõttu tõendite kogumist välja.

13. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kontrolli jätkamine 2012. aastal oli õigusvastane. Maksumenetlus ei ole vahepeal lõppenud kehtiva maksuotsuse, mida maksuhaldur ei oleks kehtetuks tunnistanud, ega kontrolli lõpetava muu teatisega. Kaebaja seisukoht, et maksumenetlus lõppes juba 12.10.2009, on põhjendamata. Asjast nähtub, et maksumenetlus on üksnes pikaajaliselt viibinud, mida on tunnistanud ka vastustaja 30.05.2013 vaideotsuses (kd II tl p 29 jj) ja 03.04.2014 vaideotsuses (kd I tl 21 pöördel p 20 jj). Riigikohus selgitas 06.03.2015 otsuses nr 3-3-1-78-14, et ebamõistlik viivitus on menetlusviga, mis toob HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise, kui viivitus mõjutab otsuse sisu. Kohtule ei nähtu käesolevas asjas, et viivitus oleks toonud kaasa vale maksuotsuse tegemise. Maksuotsuse tegemise viibimine võib tuua kaasa vajaduse hinnata isiku tahtlust, kuid tahtluse tuvastamine ei muuda kaebaja menetluslikku positsiooni keerulisemaks, vaid pigem lihtsustab seda. Soovi korral oli või on kaebajal võimalik kasutada viidatud Riigikohtu lahendis kirjeldatud õiguskaitsevahendeid, sh taotleda intressi vähendamist.

8(9)

Kohus selgitab samuti, et varasem tagastusnõude kontrolli läbimine ei välista hiljem samade tehingute osas uue kontrolli läbiviimise. Tagastusnõude kontroll on menetlus, kus maksuhaldur peab isiku vara seaduses sätestatud aja jooksul kinni, et kontrollida tagastusnõude olemasolu. Juhul, kui maksuhaldur ei tuvasta seaduses sätestatud aja jooksul asjaolusid, mis tingiksid tagastusnõude aktsepteerimata jätmise, tunnistab maksuhaldur tagastusnõude olemasolu ning maksukohustuslasel on võimalik nõuda tagastusnõude täitmist. MKS § 107 lg 4 sätestab, et kui pärast tagastusnõude täitmist selgub, et selleks puudus seaduslik alus, teeb maksuhaldur summa tagasinõudmise kohta otsuse. Otsuse tegemisel juhindutakse maksuotsuse kohta sätestatust. Ka Riigikohus on 30.04.2013 määruse nr 3-3- 1-4-13 punktis 18 selgitanud, et tagastusnõude aktsepteerimine ja isegi selle täitmine ei välista edaspidist täielikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist MKS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksu ning kui maksuhaldur soovib tagastusnõude aluseks olevaid asjaolusid põhjalikumalt uurida, tuleb tal algatada vastav üksikjuhtumi kontrollimenetlus.

Kohus ei nõustu, et maksuotsus on õigusvastane, kuna pärast 30.05.2013 vaideotsuse (kd II tl 46 jj) tegemist ei teinud vastustaja täiendavaid uurimistoiminguid. Nagu nähtub vastutusotsuse põhjendustest, tunnistati varasem maksuotsus kehtetuks motiveerimispuuduste tõttu, sest viidatud ei olnud maksu määramise õiguslikele alustele (p 22) ja tahtlus on tuvastamata (punktid 23-27). Vaide lahendaja ei pidanud vajalikuks täiendavate uurimistoimingute tegemist, vaid üksnes maksuotsuse nõuetekohast motiveerimist (p 28). Sellises olukorras ei pidanudki vastustaja täiendavaid uurimistoiminguid tegema, kui vastustaja leidis, et ta on kogunud piisavalt tõendeid tahtluse tuvastamiseks. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale tagati veelkordne seisukohtade esitamise võimalus enne käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsuse andmist.

14. Kaebaja on taotlenud menetluse lõpetamist aegumise tõttu. Kohus selgitas 21.04.2015 määruses, et halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette menetluse lõpetamist nõude aegumise tõttu ning halduskohtus ei saa analoogselt tsiviilkohtumenetlusega nõuda menetluse lõpetamist seoses nõude aegumisega. Juhul, kui vastustaja on koostanud kaebajale maksuotsuse ning määranud maksusumma aegumistähtaega ületades, tühistab kohus maksuotsuse. Seega jättis kohus kaebaja taotluse menetluse lõpetamiseks nõude aegumise tõttu rahuldamata.

Kohus tõlgendab kaebaja taotlust selliselt, et kaebaja soovib, et kohus kontrolliks, kas maksuotsus on tehtud MKS § 98 lg-s 1 sätestatud maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul.

Maksuotsusega on määratud kaebajale tasumiseks käibemaks kontrolliperioodi september-oktoober 2009 osas. Vaidlustatud maksuotsus on kaebajale teatavaks tehtud hiljemalt 11.03.2014. Seega ei kohaldu 3-aastane üldine aegumistähtaeg, vaid maksuotsus on õiguspärane üksnes juhul, kui tegemist on maksusumma tahtliku tasumata jätmisega.

Maksuhaldur on tuginenud sellele, et kaebaja on toime pannud maksupettuse ehk maksude tasumisest tahtlikult kõrvale hoidunud (maksuotsuse lk-d 8 ja 10). Maksupettus saab oma olemuselt olla üksnes teadlik ja tahtlik tegevus. Kaebaja ei ole maksuhalduri põhjendatud kahtlust ümber lükanud. Seetõttu on maksusumma määramine 5-aastase aegumistähtaja jooksul õiguspärane.

15. Kuigi kaebaja on üldsõnaliselt väitnud, et maksuotsus on põhjendamata ja kaalutlusvigadega, ei tuvastanud kohus muid maksuotsuse puuduseid. Konkreetseid etteheiteid on kohus eelnevalt analüüsinud. Maksuotsus sisaldab ka kaebaja eriarvamuse analüüsi, millega kohus nõustub. Ainuüksi asjaolu, et vastustaja ei nõustu kaebaja eriarvamusega, ei tähenda see, et maksuotsus oleks põhjendamata.

Maksuhaldur ei ole samuti rikkunud uurimisprintsiipi. Kohus nõustub teiste tehinguosaliste ülekuulamise osas maksuotsuse eriarvamuse analüüsi osas tooduga (alates lk 11 eelviimane lõik) ega korda seda HKMS § 165 lg 2 alusel.

9(9)

16. Kohus jätab kokkuvõttes kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin