4-15-1925/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-1925

K O H T U O T S U S E E S T I V A B A R I I G I N I M E L Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.04.2015.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-1925 (2315,15,000386) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi Roman Karpov’i 17.03.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 25.02.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2315,15,000386. Kaebuse esitaja ROMAN KARPOV, isikukood: 37409172721; elukoht: XXX; sidevahend: XXX; e-mail: XXX; töökoht: OÜ XXX. Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Roman Karpov’i 17.03.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 25.02.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2315,15,000386 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata.

4-15-1925

Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 25.02.2015.a otsus väärteoasjas nr 2315,15,000386 muutmata. Rahatrahv peab olema tasutud VTMS § 204 lg 3 sätestatud korras. Rahatrahv tuleb tasuda Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 25.02.2015.a otsuses väärteoasjas nr 2315,15,000386 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 Nordea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155031749 LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena võtta Roman Karpov’ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 (kolmeks) kuuks. Vastavalt LS § 127 on Roman Karpov kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsuse ärakiri saata Roman Karpov’ile ja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

4-15-1925

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav

15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati Roman Karpov’it LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.o summas 860 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et Roman Karpov juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg. Samuti ei olnud Roman Karpov sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga, olles varem karistatud sellise teo toimepanemise eest. Kohtuväline menetleja olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, asus seisukohale, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ning protokoll on koostatud õigesti. LS § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. LS § 224 lõige 2 sätete kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 - 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 - 0,74 milligrammi

– karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkt 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada §- is 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Korrakaitseseaduse § 37 lg 1 p 1 sätete kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et võib joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise protseduurile allutada ka sõidukijuhi, kui see on vajalik ohu ennetamiseks liikluses. Korrakaitseseaduse § 38 lg 1 sätete kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu

4-15-1925

korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Sama seaduse § 39 lg

1 sätete kohaselt võib isiku alkoholijoobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga toimetada korrakaitseorgani ametiruumi, kui kohapeal ei ole joobeseisundi tuvastamine võimalik. Pärast menetlusaluse isiku kontrollimist indikaatorvahendiga (näit oli positiivne) toimetati teda politseiasutusse, kus tuvastati alkoholisisalduse määr isiku väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga. 17.01.2015.a kell 12:26 mõõdeti Roman Karpov'il alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-0011, mille lõplik lugem oli 0,42 mg/1, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,37 mg/1. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat. Korrakaitseseaduse § 38 lg 7 alusel 19.06.2014.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 87 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus etanoolisisaldust alkomeetriga mõõtnud ametnik on läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-14-00166) ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. Liiklusseaduse § 33 lg 3 kohaselt peab juht sõidukis, millel on turvavööd, olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Väärteomaterjalist nähtuvalt eiras menetlusalune isik eelnimetatud nõuet. Karistusregistri andmete kohaselt omab menetlusalune isik kehtivat karistust samalaadse väärteo toimepanemise eest – 02.04.2014.a karistati teda LS § 239 lg 1 p 1 järgi rahatrahviga. Otsus jõustus 21.04.2014.a. Võttes arvesse ülaltoodut, asus kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusalune isik juhtis 17.01.2015.a kella 12:04 ajal Tallinnas Pae tn 52 juures suunaga Majaka tn poole mootorsõidukit Fiat Ducato reg.märk XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus

4-15-1925

mitte väiksem kui 0,37 milligrammi, samuti ei olnud Roman Karpov sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga, olles varem karistatud sellise teo toimepanemise eest. Väärtegude toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Menetlusalune isik on esitanud vastulause, milles selgitab omapoolselt toimunu asjaolusid, kahetseb, palub juhtimisõigust mitte äravõtta. Lisatud on tööandja tõend. Menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 /Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem/ nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi - karistatakse rahatrahviga kuni

300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/ järgi. Samuti rikkus Roman Karpov LS § 33 lg 3 /Sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud/ nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 239 lg 2 /Turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut/ järgi. Kuna LS § 224 lg 2 ja LS § 239 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 224 lg 2 järgi. Väärteootsuse kohaselt nähtub, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad ning karistust kergendav asjaolu on kahetsus. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel asjaoludega, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, eirates seejuures ka muid liiklusnõudeid, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel. Väärteomaterjalist ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmise – menetlejal puudub info, et menetlusalune isik vajaks juhtimisõigust seoses liikumispuudega. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses tööülesannetega vaja sõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusnõuete rikkumisest. Seega peaks isik ise tegema

4-15-1925

kõik selleks, et ta järgib liiklusnõudeid - säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised, vahendid. Samuti peaks isik, kes on saanud juhtimisõiguse ning on seetõttu teadlik liiklusnõuetest, olema teadlik ka sellest, et tema enese liiklusnõuetega vastuolus olev käitumine võib põhjustada juhtimisõiguse äravõtmise. Samuti tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita.

Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Karistusregistri andmete kohaselt omab menetlusalune isik kehtivaid karistusi väärtegude toimepanemise eest, isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest jätab menetleja menetlusaluse isiku taotluse juhtimisõiguse mitte äravõtmise osas rahuldamata, kuid kohaldab lisakaristust sanktsiooni miinimummääras. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1, § 63 lg 1, määras kohtuväline menetleja Roman Karpov’ile LS § 224 lg 2 alusel rahatrahvi 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 (kolmeks) kuuks.

KAEBUSE SISU 17.03.2015.a esitas Roman Karpov kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 25.02.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2315,15,000386 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt menetlusalune isik ei vaidlusta iseenesest väärteomenetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid ning väljendab jätkuvalt sügavat kahetsust juhtunud rikkumise pärast nagu ta on väljendanud ka 17.01.2015.a antud ütlustes.

Kaebaja leiab, et kohtuvälise menetleja poolt selliste karistuste määramine ei ole kooskõlas ei materiaalega menetlusõigusega. Kaebaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja eiras karistamise aluseid. Nimelt ei nähtu otsusest, et kohtuväline menetleja oleks hinnanud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Samuti ei ole kohtuväline menetleja otsuses võtnud seisukohta menetlusaluse isiku 17.01.2015.a ja 20.02.2015.a kirjas väljendatud kahetsuse osas, mis on KarS § 57 lg 1 p 3 alusel käsitletav karistust kergendava asjaoluna.

Otsuses puudub analüüs isiku süü

4-15-1925

suuruse ja eripreventsiooni vajaduse ja selle ulatuse osas. Kaebaja leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse näol on tegemist blanketse trahviotsusega, kuivõrd otsuses on ainult mõned laused sisulist teksti. Kaebaja leiab, et arvestades kohaldatava karistusmeetme intensiivsust – ei saa kohtuväline menetleja piirduda üksnes blanketsete fraasidega, jättes seejuures vaagimata juhtumi konkreetsed asjaolud ja menetlusalust isikut. Samuti ei ole otsuses sõnagi väärteo subjektiivse koosseisu kohta. Kaebaja on seisukohal, et subjektiivne koosseis on oluline:

1) on see vajalik isiku süü suuruse kindlaks määramisel ning selle puudumine viitab KarS § 56 lg 1 eksimusele;

2) subjektiivne koosseis kuulub süüteo kohustusliku süüteokoosseisu hulka. Isiku karistamiseks on vajalik tuvastada, kas tema tegu vastab süüteokoosseisule. Kaebaja märgib, et kohtuväline menetleja ei ole otsuses viidanud, kas isik käitus teo sooritamisel tahtlikult, hooletult või äkki ta ei oleks pidanud teadma süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest. Kuivõrd isikul ei esinenud joobeseisundile viitavaid tunnuseid ning tegemist oli jääknähtudega, oleks kohtuväline menetleja pidanud oma otsuses täpsustama, kas subjektiivne koosseis on täidetud ja millises vormis.

Kaebaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja eksis lisakaristuse kohaldamisel LS § 224 lg 3 vastu, kuivõrd seal on kirjas, et kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristust. Sellega rikuti KarS § 51 lg 1 sätteid, kus öeldaks, et mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest võib lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Kaebaja on seisukohal, et seaduse tekstis kasutatud sõna "võib" tähendab mitte menetleja suvaotsust, vaid just menetleja õigust kaalutlusotsuse tegemiseks, kusjuures selline kaalutlusotsus peab olema põhjendatud ja need põhjendused peavad olema kontrollitavad.

Kaebaja märgib, et kohtuväline menetleja leidis ekslikult, et joobes juhtimise puhul kohaldatakse juhtimisõiguse äravõtmist üldjuhul automaatselt ning juhtimisõiguse äravõtmata jätmine on õigustatud üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis käesolevas asjas puuduvad. Seetõttu piirduski menetleja lisakaristuse mõistmisel üldsõnalise ja lühikese põhjenduse esitamisega. Kaebaja on veendunud, et kohtuväline menetleja ei saa panna ennast seadusandja rolli ning omavoliliselt otsustada, et juhtimisõiguse äravõtmine on joobes juhtimise puhul automaatne.

Seadusandja on selles osas täpsustanud et:

1) juhtimisõiguse äravõtmise näol on tegemist lisaja mitte põhikaristusega;

2) lisakaristuse kohaldamine peab olema alati vajalik ja põhjendatud. Kaebaja lisab, et igasugune isiku põhiõiguste piiramine riigi poolt peab olema vajalik, põhjendatud ja proportsionaalne, sama kehtib ka juhtimisõiguse äravõtmise kohta. Kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud, miks konkreetses asjas ja just konkreetse isiku suhtes on vajalik lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol, s.t miks ei piisa põhikaristuse kohaldamisest.

4-15-1925

Põhjendusena ei ole käsitletav menetleja blankentne viide väidetavale kohtupraktikale. Analüüsimata on jäänud konkreetse juhtumi faktilised asjaolud just lisakaristuse kohaldamise vajaduse kontekstis. Kaebaja leiab, et antud juhul, oleksid õiguskorra kaitsmise huvid piisavalt kaitstud juba põhikaristuse kohaldamisega. Kaebaja märgib, et tema näol ei ole tegemist kroonilise liiklusrikkujaga, isik on oma teo lubamatusest arusaanud ning edaspidi väldib taoliste situatsioonide tekkimist. Kaebaja märgib, et kohtuväline menetleja ei ole selgitanud, miks erija üldpreventsioonist lähtuvalt on vajalik lisaks suurele rahatrahvile ka kaebaja jaoks väga koormava lisakaristuse kohaldamine.

Samuti on väär kohtuvälise menetleja viide väidetavale kohtupraktikale, millega põhjendatakse lisakaristuse kohaldamist. Kaebaja leiab, et tema väärteoasjaga on samastatav Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-122-13, kus muuhulgas on selgitatud, et maakohus on täielikult kõrvale jätnud süüteo asjaolud ja süüdistatava isiku. Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul peavad lisakaristuse kohaldamata jätmiseks esinema erandlikud asjaolud. Pelk viide kohtupraktikale, ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav.

Kaebaja leiab, et lisakaristust on kohaldatud automaatselt, viidates seejuures lakooniliselt ja üldsõnaliselt valele kohtupraktikale, mille kohaselt on lisakaristuse automaatne kohaldamine väidetavalt õigustatud alkoholijoobega seotud liiklusrikkumiste puhul. Riigikohus on viidanud oma otsuses, et lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga).

Kaebaja viitab kaebuses, et kohtuväline menetleja ei ole otsuses sidunud lisakaristuse mõistmist menetlusaluse isiku süü suuruse, karistust kergendavate ja raskendavate asjaoludega samuti ei ole näidatud põhjendusi selle kohta, kui tõenäoline on see, et Roman Karpov võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kaebaja märgib, et ta väljendas kohe alguses juhtunu osas sügavat kahetsust, ilmus koheselt kohtuvälise menetleja kutsel menetleja juurde ning tegi menetlejaga koostööd, samuti, et joobeseisund ei olnud raske ning isik ei ole varem taolisi rikkumisi sooritanud, on ilmne, et kaebaja ei ole ühiskonnale ohtlik.

4-15-1925

Kaebaja leiab, et trahviotsuses ei ole käsitletud faktilisi asjaolusid, millest kohtuväline menetleja pidi olema teadlik ja mis viitavad sellele, et lisakaristuse kohaldamine on antud asjas põhjendamatu:

1) isiku puhtsüdamlik kahetsus;

2) tuvastatud joobeseisund ei olnud raske;

3) on arusaamatu, missugust subjektiivset koosseisu isikule ette heidetakse, seda enam, et isikul puudusid joobele viitavad tunnused;

4) kaebajal puuduvad varasemad karistused joobesjuhtimise vms eest. Kaebaja on seisukohal, et juhtimisõiguse äravõtmine toimus LS § 224 lg 3 ja KarS § 51 lg 1, samuti KarS § 56 sätteid rikkudes. Samuti on kohtuvälise menetleja otsus vastuolus kriminaalkolleegiumi kohtupraktikaga (vt. 3-1-1-122-13, 3-1-1-81-14) ning konkreetse juhtumi faktiliste asjaoludega. Kaebaja palub arvestada, et lisakaristuse kohaldamisel juhtimisõigusest ilma jäämine on kaebaja jaoks tavapärasest koormavam. Nimelt kaebaja peab ehitaja ametit (projektijuht) ja tema töö on tihedalt seotud tööauto sõitmisega.

Kaebaja põhiliste tööülesannete hulka kuulub muuhulgas firma kaubikuga tööriistade ja ehitusmaterjalide vedamine ehitusobjektidele, samuti nende ostmine ehituspoodidest jms. Ehitusmaterjale ja tööriistu ei ole võimalik vedada nt ühistranspordi või taksoga. Ka Roman Karpov’i tööandja näol on tegemist väikese äriühinguga (kokku 4 töötajat), kellel on piiratud võimalused oma töö ümberkorraldamiseks. Seetõttu juhtimisõiguse äravõtmine toob endaga kaasa suurema tõenäosusega kaebaja senise töökoha kaotuse. Arvestades seda, et Roman Karpov on ainuke peres töötav inimene, kes peab ülal ka 9-aastast last, oleks tööst ilma jäämine kaebaja jaoks tõsine probleem.

Samuti leiab kaebaja, et otsusest ei nähtu, miks on antud asjas vajalik just sellises suuruses rahatrahvi määramine. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et karistusõiguses kehtiva praktika kohaselt võetakse üldjuhul konkreetse karistuse suuruse määramisel aluseks 1/3 võimaliku karistuse maksimummäärast ning seejärel arvestades konkreetse juhtumi, kas raskendavaid või kergendavaid asjaolusid, süü suurust jne, tõstetakse või langetatakse vastavalt määratava karistuse suurust. Praeguses asjas trahv 860 eurot moodustab 71,66% võimalikust maksimummäärast.

Arvestades, et konkreetse trahvi suuruse valikut ei ole üldse põhistatud, jääb kaebajale arusaamatuks, miks on vajalik nii suure trahvi kohaldamine. Seda enam, et väärteotoimikust nähtuvalt ei ole kaebaja sissetulekud sugugi suured. Seetõttu palub kaebaja kohtul hinnata ka määratud rahatrahvi põhjendatust oma äranägemise järgi. Kaebaja palub tühistada trahviotsus juhtimisõiguse äravõtmise osas ning hinnata ka määratud rahatrahvi suuruse põhjendatust. Juhul kui juhtub, et kohus tuvastab kohtuliku arutamise käigus, et

4-15-1925

menetluslike rikkumiste tõttu kuulub trahviotsus täies ulatuses tühistamisele ja väärteomenetlus lõpetamisele, siis sel juhul ka lõpetada vastav väärteomenetlus. Kaebajale sobib asja arutamine kirjalikkus menetluses. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 08.04.2015.a. Kohtuväline menetleja nõustub väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses maakohtule Roman Karpov palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse osas ja hinnata määratud rahatrahvi suuruse põhjendatust. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoludega, et juhtimisõigusest ilma jäämine on tema jaoks tavapärasest mõnevõrra koormavam kuivõrd ta töötab ehitusega tegelevas ettevõttes projektijuhina ja juhtimisõigusest ilmajäämine toob kaasa töökoha kaotuse.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,42 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,37 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on üle keskmise.

Kuivõrd menetlusalusel isikul oli rikkumise toimepanemise ajal üks kehtiv liiklusalane väärteokaristus, kuid sellest hoolimata ta pani toime uue seekord ühe teona kaks liiklusalast väärtegu ja neist ühe enamohtlikku on põhjendatud põhikaristuse määramine üle sanktsiooni keskmise määra. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et isiku käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvase tagajärge. Isiku puhul, kes veendub eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata peab vajalikuks sõidukit juhtida, ega astu samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, selline kindlus ilmselgelt puudub.

Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra pidi isik enda keelatud seisundis olekut tajuma. On üldteada, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Kohtuväline menetleja on otsuse koostamisel märkinud kergendava asjaoluna kahetsuse arvestamise, kuid Roman Karpov on kaebuses leidnud, et otsuse tegemisel ei ole kohtuväline menetleja hinnanud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid.

Kohtuväline menetleja kaebaja sellise väitega ei nõustu. Kahetsuse arvestamine nähtub otsusest üheselt ning ka kaebaja pidi seda otsust lugedes märkama. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kahetsus ei saa kergendava asjaoluna mõjutada karistust sellisel määral, et süü suurus karistuse määra valikul kõrvale jääb.

4-15-1925

VTMS § 2 on sätestatud, et kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Seega võivad ka Riigikohtu lahendid olla väärteomenetlusõiguse allikaks, kuid ainult väärteomenetluse normide kohaldamise osas mitte väärteomenetluse tulemusena kohaldatava materiaalõiguse osas. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et materiaalõiguse kohaldamise mõttes, milleks on lisakaristuse määramine, võib arvestada varasemate Riigikohtu lahendite seisukohti vaid selles osas, mis puudutavad analoogsetes asjades omaksvõetud põhimõtteid ning seda eeldusel, et samalaadses asjas võib Riigikohus tõenäoliselt teha sarnase lahendi.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-122-13 asunud seisukohal, et lisakaristuse kohaldamisel lähtutakse samamoodi nagu põhikaristuse kohaldamisel KarS § 56 lg 1 sätetest, s.o materiaalõigusest. Lisaks on samas lahendis viidatud, et ka isiku hoolimatu suhtumine teosse, kui isikut iseloomustav asjaolu võib tingida lisakaristuse kohaldamise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul oli menetlusalune isik teadlik tarvitatud alkoholist ja selle kogusest, tarvitamisest möödunud ajavahemikust, kui ka sellest et tööülesannete täitmiseks ja majandusliku olukorra stabiilsena hoidmiseks on oluline mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu.

Kohtuväline menetleja leiab, et isiku hoolimatu suhtumine teosse ja võimalikku saabuvasse tagajärge on isikut iseloomustav asjaolu, mis võib tingida lisakaristuse kohaldamise. Kahetsus, kui karistust kergendav asjaolu saab mõjutada vaid karistuse määra, kuid ei saa olla lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kahetsus näitab Roman Karpov'i suhtumist teosse pärast tema kinnipidamist, mitte suhtumist teosse toimepanemise ajal. Menetlusalusel isikul oli käesoleva väärteo toimepanemise ajal üks kehtiv liiklusalane väärteokaristus, kuid see ei takistanud teda toime panemast uut ja veel raskemat väärtegu.

Seega aktualiseerub käesoleval juhul lisakaristuse kohaldamine kuivõrd üksnes põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav, sest kaebaja võib olla ühiskonnale mootorsõiduki juhina jätkuvalt ohtlik. Korduvalt väärtegusid toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning erija üldpreventiivsed vajadused.

Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Siinkohal peab üldkogu vajalikuks rõhutada, et õigusrikkumisele vastava karistuse määramisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist.

4-15-1925

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et Roman Karpov'i poolt toimepandud õiguserikkumiste iseloomu arvestades on tema karistamine KarS § 63 lõikest 1 juhindudes LS § 224 lg 2 alusel 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 3 kuuks ilmselgelt proportsionaalne. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et õiguskatseorgani (s.h liikluspolitsei) kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäeva elu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust.

Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema.

Roman Karpov on kaebuses selgitanud, et mootorsõiduki juhtimisõigus on vajalik seoses nii lähedase eest hoolitsuskohustuse kui ka tööülesannete täitmisega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades eelpool nimetatud õiguskorra, teiste liiklejate elu, tervise ning omandiõiguse kaitse vajadust. Nende eesmärkide näol on tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega, mis kaaluvad Roman Karpov'i hoolitsuskohustuse piirangu üles. Seetõttu leiab kohtuväline menetleja, et Roman Karpov'ile lisakaristuse kohaldamisega, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 3 kuuks lähedaste hoolitsuskohustuse ja tööülesannete täitmise võimaluste kitsendamise saab lugeda õigustatuks ja põhiseadusega kooskõlas olevaks.

Samuti on Riigikohtu üldkogu lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla abivajavate pereliikmete eest hoolitsemise eeltingimuseks. Tegemist on eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei takista isikul perekonna hoolitsuskohustuse täitmist. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et Roman Karpov’i 17.03.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 25.02.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2315,15,000386 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel.

4-15-1925

VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s

87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Väärteoprotokollist nr AB1415161 nähtub, et isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, samuti ei olnud ta sõidu ajal nõuete kohaselt kinnitatud turvavööga, olles isikuks, keda on varasemalt karistatud sellise teo toimepanemise eest. Roman Karpov’i tegu kvalifitseeriti LS § 69 lg 3 ja LS § 33 lg 3 nõuete rikkumisena, pannes toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS §

224 lg 2 ja LS § 239 lg 2 järgi. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et Roman Karpov’il tuvastati AlcoQuant 6020 nr A124716 alkoholijoove 0,43 mg/l kohta. Roman Karpov’il täheldati silmade punetust ning tema silmade pupillid olid suured. Käitumise osas täheldati, et Roman Karpov oli rahutu. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest nähtub, et Roman Karpov kõrvaldati sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna oli alust arvata, et tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Roman Karpov kõrvaldati juhtimiselt 17.01.2015.a kell 12:04 kuni juhtimist takistavate asjaolude äralangemiseni. Tunnistaja Jekaterina Petrojeva ütlustest nähtub, et olles 17.01.2015.a patrullis, märkas ta valget värvi Fiat kaubikut, mille juhil ei olnud turvavöö kinnitatud sõitmise ajal, s.t juht istus eespool ja turvavöö rippus algasendis. Sõiduk peeti kinni. Kontrollimisel selgus, et autojuhiks osutus Roman Karpov. Ütlustest nähtub, et isikut kontrollides, tundis tunnistaja Roman Karpov’i suust alkoholilõhna, seega kontrolliti isikut indikaatorvahendiga, mille tulemuseks oli 0,43 mg/l. Tõendusliku alkomeetriga saadi Roman Karpov’i alkoholijoobe tulemuseks 0,37 mg/l.

4-15-1925

Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub, et 17.01.2015.a umbes kell 12:00 paiku sõitis ta mootorsõidukiga Fiat, et tagastada renditud tööriistu. Ei arvanud, et kontrollimisel tuvastatakse tal joove (jääknähud), kuna jõi eelmisel päeval sampust. Töö juures oli väsimus. Puhtsüdamlikult palub vabandust, et istus rooli ja palub mitte rangelt karistada. Ta sõitis tehnohooldusesse, turvavööga ei olnud kinnitatud kuna kiirustas. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, millest nähtub, et 17.01.2015.a kell 12:26 kasutati Roman Karpov’i joobeseisundi tuvastamiseks tõendusliku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-0011, taatlustunnistusega nr TTRC-14-00166.

Roman Karpov’i mõõtetulemuseks saadi 0,42 mg/l, millest arvestati maha laiendmääratus 0,05 mg/l ning lõplikuks tulemuseks saadi seega 0,37 mg/l. Tööandja tõend, millest nähtub, et OÜ Dorbek Ehituses töötab Roman Karpov, kelle tööülesanneteks on muuhulgas ettevõtte ehitustööde organiseerimine konkreetsetel ehitusobjektidel ja objektide jaoks vajalike ehitusmaterjalide tarnimine. Roman Karpov’il ei ole võimalik täita ilma kehtiva juhiloata oma tööülesandeid. Samuti nähtub tõendist, et Roman Karpov on oma tööülesandeid täitnud vajaliku hoolsusega ja vastutustundlikkusega.

On küll esinenud teatavaid probleeme kollektiivis, kuid see ei ole mõjutanud tema tööülesandeid. Vastulause, mille kohaselt Roman Karpov kahetseb toimunud sündmust väga. Isikul on kahju, et temaga juhtus selline taunitav liiklusrikkumine ning edaspidi peab ta tegema õigeid järeldusi oma teo põhjal. Vastulausest nähtub, et Roman Karpov on ehitaja ning oma peres ainukene töötav isik. Isik mõistab, et taoliste rikkumiste on politseil seadusest tulenevalt õigus määrata suur rahatrahv ning konfiskeerida juhiload. Isik märgib vastulauses, et juhiloa kaotamise korral jääks ta ilma oma tööst ning see on talle põhjustanud ärevust ja hirmu oma pere lähituleviku pärast.

Isik märgib, et ta istus tollel hommikul autorooli lubamatu hooletuse pärast. Roman Karpov lisab, et ta tundis ennast tollel hommikul normaalselt ning arvas, et alkoholijääk ei ületa tema organismis normi ning tal on lubatud mootorsõidukit juhtida. Roman Karpov avaldab, et see hommikune sõit ei olnud väärt riske, mida ta tekitas endale, oma lähedastele ja võimalik, et ka teistele liiklejatele. Isik mõistab, et tema tegu väärib karistust, kuid palub karistuse määramisel arvestada, et tema jaoks on oluline töö säilitamine. Isik mõistab, et trahviga karistamine on vajalik ning lubab politseil määrata trahv.

Samas palub isik juhiluba alles jätta. Isik märgib, et tal on väike palk, tema kasvatada on 9- aastane tütar, seega ei ole tema finantsiline olukord kõige parem. Karistusregistri väljavõtte, millest nähtub, et Roman Karpov’il on 2 (kaks) kehtivat väärteokaristust. Nimelt on teda karistatud 07.10.2014.a Maksukorraldus seaduse § 154 lg 1 alusel,

4-15-1925

s.o maksuhalduri tegevuse takistamine. Samuti on teda 02.04.2014.a karistatud LS § 239 lg 1 p 1 alusel rahatrahviga 48 eurot, mis on isikul tasutud 11.04.2014.a. Roman Karpov’il on karistusregistri väljavõtte kohaselt 15 arhiveeritud väärteokaristust. Otsus väärteoasjas nr 2315,15,000386, mille kohaselt määrati isikule KarS § 56 lg 1, § 63 lg 1 alusel LS § 224 lg 2 alusel rahatrahv 215 trahviühikut, s.o 860 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Äriregistri väljavõtte, millest nähtub, et Dorbek Ehitus OÜ juhatuse liikmed on Roman Karpov ja Vadim Vogulkin. Kaebusest nähtub, et Roman Karpov ei vaidlusta iseenesest asjaolu, et tal mõõdeti politsei poolt alkoholijoove kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas, samuti on rikkumine tõendamist leidnud indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga ning tunnistaja Jekaterina Petrojeva ütlustega. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et Harju maakonnas, Tallinnas, P. Pinna

4 teostati Roman Karpov’ile alkoholisisalduse määra tuvastamine isiku väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga, kuivõrd Roman Karpov oli eelnevalt kinnipeetud Tallinnas, pae tn 52 juures ning allutatud joobeseisundi tuvastamisele. Vastavalt protokollile kasutati joobeseisundi tuvastamiseks Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-001. Alkomeetri taatlustunnistuse nr TTRC- 14-00166, mis kehtib kuni mai 2015.a, seega antud seade oli taadeldud ja töökorras. Vastavalt protokollile oli tõendusliku alkomeetri lugem 0,42 mg/L kohta, laiendmääratus oli 0,05 mg/L kohta ning mõõtetulemuseks saadi 0,37 mg/L kohta. Seega juhtis Roman Karpov mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 milligrammi. Väärteo toimepanek Roman Karpov’i poolt on leidnud tõendamist. Tunnistaja Jekaterina Petrojeva ütlused kattuvad tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis märgituga. Seega on kohus seisukohal, et Roman Karpov’i poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist

4-15-1925

kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tunnistaja Jekaterina Petrojeva ütlustega on tõendamist leidnud, et Roman Karpov juhtis mootorsõidukit ning ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga. Seda kinnitab ka Roman Karpov’i suhtes koostatud väärteoprotokoll, millest nähtub muuhulgas, et Roman Karpov’i näol on tegemist isikuga, keda on varasemalt karistatud turvavööta sõidu eest. Seega on kohus seisukohal, et Roman Karpov’i poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § LS § 239 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut/.

Kohus leiab, et Roman Karpov pani väärteod toime tahtlusega, sest ta istus mootorsõiduki rooli olles eelnevalt tarvitanud alkoholi ning jättes teadlikult turvavöö kinnitamata. Roman Karpov on kohtueelses menetluses kinnitanud, et jõi eelneval õhtul alkoholi ning hommikul tundis ta ennast normaalselt (kuigi oli väsinud) ja sellepärast istus rooli. Samas nähtub isiku ütlustest, et ta ei kontrollinud enda tervisliku seisundit, seega Roman Karpov pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega (joobes juhtimine). Mis puudutab turvavööta mootorsõiduki juhtimist, siis antud teo pani Roman Karpov toime otsese tahtlusega, kuivõrd mootorsõiduki juht on kohustatud sõidu ajal olema turvavööga kinnitatud.

Roman Karpov’i otsest tahtlust näitab ka asjaolu, et 02.04.2014.a karistati teda turvavööta sõidu eest, mis on kõigest 9 kuud enne käesolevat rikkumist. Kohus on seisukohal, et mootorsõiduki joobesjuhtimine ja turvavöö kinnitamata jätmine on alati tahtlikud teod. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu

4-15-1925

andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebaja väidet. Kaebaja on oma kaebuses märkinud, et kohtuväline menetleja ei ole väärteootsuse koostamisel arvestanud tema poole esitatud kahetsusega. Kohus antud väitega ei nõustu. Väärteootsusest on selgelt nähtuv, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud, et isik kahetseb toimepandud tegu ning lugenud selle KarS § 57 lg 1 p 3 alusel karistust kergendavaks asjaoluks.

Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et kahetsus näitab Roman Karpov’i suhtumist teosse pärast tema kinnipidamist, mitte suhtumist teosse selle toimepanemise ajal. Antud asjaolu kinnitab ka see, et Roman Karpov’i on eelnevalt juba karistatud turvavööta sõidu eest ning isik ei kontrollinud oma tervislikku seisundit mootorsõidukit juhtima asudes, arvestades asjaoluga, et tunnistaja Jekaterina Petrojeva kontrollis isiku võimalikku joovet, kuivõrd ta tundis alkoholilõhna Roman Karpov’i suust. Samuti on otsusest nähtav, et karistust raskendavaid asjaolusid ei esine.

Kaebaja väide, et tema suhtes on koostatud blanketne väärteootsus ning sisuline tekst otsuses puudub, märgib kohus järgmist. Väärteootsuses nähtub, et isik rikkus LS § 239 lg 2 ja § 224 lg 2, s.t Roman Karpov oli sõidu ajal kinnitamata turvavööga ning tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg. Kohtuväline menetleja on oma otsuses kirjeldanud, väärteo toimepanemise asjaolusid, kus kohas tegu toimepandi ning milliseid norme Roman Karpov sellise teoga rikkus. Samuti on otsusest nähtuv, et Roman Karpov toimetati politseiasutusse, kus alkoholisisaldus tuvastati tõendusliku alkomeetriga ning nähtub ka lõplik alkoholisisaldus isiku väljahingatavas õhus.

Kohtuväline menetleja on otsuses märkinud, et Roman Karpov on esitanud vastulause ning samuti selgitanud, miks vastulauset ei saa arvestada. Viidatud on ka isiku karistusregistrile, millest nähtub, et isikul on 1 (üks) kehtiv liiklusalane karistus. See, et väärteootsuses on ainult mõnes kohas kasutatud Roman Karpov’i nime, ei muuda väärteootsust blanketseks. Kohus leiab, et selline kaebaja väide on asjakohatu. Kaebaja väide, et otsuses puudub isiku süü suuruse ja eripreventsiooni vajaduse ja ulatuse analüüs on paljasõnaline. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja otsuses ilusasti arusaadav, milline on isiku süü suurus, samuti on kohtuväline menetleja oma otsuses analüüsinud põhjalikult eripreventsiooni vajadust ja ulatust.

Nimelt otsusest nähtub, et esiteks isik eiras lisaks alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisele ka turvanõuete täitmise kohustust, olles eelnevalt sarnase teo eest juba karistatud. Isik pani LS § 224 lg 2 ja § 239 lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod toime ühe teona, s.t et Roman Karpov pani toime ühe teo, mis vastab mitmele eri

4-15-1925

süüteokoosseisule. Käesoleval juhul tähendab see seda, et Roman Karpov juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes, olles seejuures nõuetekohaselt kinnitamata turvavööga. KarS § 63 lg 1 kohaselt tuleb sellisel juhul mõlema rikkumise eest mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. See tähendab, et isiku teod kvalifitseeritakse küll mõlema sätte järgi, kuid mõistetakse üks karistus, lähtudes seejuures raskemat karistust ettenägevast sättest (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.04.2006.a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-06).

Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja õigesti teod kvalifitseerinud ning määranud karistuse LS § 224 lg 2 alusel, kuivõrd see näeb ette raskeima karistuse. Kohtus on seisukohal, et kohtuväline menetleja on piisavalt analüüsinud Roman Karpov’i tegu, tema süü suurust ning asjaolu, et otsuses puudub sõnade paar: „Roman Karpov’i süü suurus on“, ei mõjuta kohtuvälise menetleja otsuse õiguspärasust. Kaebajal on õigus, et subjektiivne koosseis otsuses on vajalik ning selle abil on võimalik tuvastada, kas isiku tegu vastab süüteokoosseisule.

Samas ei ole kaebajal õige väide, et kohtuvälise menetleja otsuses puudub subjektiivne koosseis. Samuti pole õige kaebaja väide, et kohtuvälise menetleja otsuses ei ole viidatud, kas järsku Roman Karpov ei oleks pidanud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest teadma. Kohus leiab, et selline viide on asjakohatu. Kaebuse esitaja peeti kinni kell 12:04, tunnistaja Jekaterina Petrojeva tundis isiku suust alkoholilõhna, seega ei ole õige väita, et isik ei saanud oma alkoholijoobest teadlik olla. Roman Karpov on kinnitanud, et ta jõi eelmisel õhtul alkoholi (sampust) ning oli hommikul väsinud.

Esiteks kohus leiab, et kaebaja ütlustes avaldatud, et ta jõi eelmisel õhtul ainult sampust on kaheldav. Enamus sampuseid saab kvalifitseerida kergema alkoholina. Teiseks isik on oma vastulauses märkinud, et ta oli väsinud, seega oli ta eelmisel õhtul kaua üleval. Kolmandaks isik peeti kinni kell 12:04 ning tema hingeõhus oli ikka veel tunda alkoholilõhna, seega ei saanud isik kindlasti eelmisel õhtul juua ainult sampust. Vaid pidi jooma midagi kangemat. Sellest tulenevalt ei ole alust väita, et isik ei saanud teada, et tema tervislik seisund ei luba tal mootorsõidukit juhtida.

Kohus märgib, et kui tunnistaja Jekaterina Petrojeva tundis lõunasel ajal isiku hingeõhus alkoholilõhna, siis on tõenäoline, et ka teised Roman Karpov’iga suhelnud isikud tundisid alkoholilõhna. Seega ei saa rääkida, et isik pani teo toime hooletusest või ei oleks ta üldsegi pidanud oma tervislikust seisundist teadma. See, et kohtuvälise menetleja otsuses puudub otsene viide subjektiivsele koosseisule, ei muuda otsust õigustühiseks. Otsust lugedes on arusaadav, et kohtuväline menetleja olles tutvunud kogutud materjalidega, s.h väärteoprotokolliga, vastulausega, on tuvastanud, et isik on temale inkrimineeritud teod toimepannud ning protokoll on koostatud õigesti.

Samuti peab kohus märkima, et siinkohal on vale ka kaebaja väide, et tal ei esinenud joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Tunnistaja Jekaterina Petrojeva tundis alkoholilõhna, mis on kõige suurem tunnus, mis üldse saab olla. Just selle tunnuse

4-15-1925

esinemine võeti aluseks, miks Roman Karpov allutati alkoholijoobe tuvastamisele. Lisaks nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et Roman Karpov’il esines ka silmade punetust ning tema puppillid olid suurenenud, mida kõike saab tõlgendada alkoholijoobe tunnustena. Kaebaja on kaebuses viidanud, et seaduses tekstis kasutatud sõna „võib“ tähendab mitte menetleja suvaotsust, vaid just menetleja õigust kaalutusotsuse tegemiseks, mis peab olema põhjendatud ja kontrollitav. Kohus märgib, et kaebaja antud väide on osaliselt õige, just sellest osas, et menetlejal on vastavalt väärteo faktilistele asjaoludele tuginevalt õigus lisakaristuse kohaldamiseks ning tema otsus peab olema põhjendatud ja kontrollitav.

Samas kaebaja väide, et käesoleval juhul on lisakaristuse kohaldamise näol tegemist kohtuvälise menetleja suvaotsusega, on asjakohatu. Kohtuväline menetleja on arusaadavalt selgitanud, miks on Roman Karpov’i suhtes vajalik lisakaristuse kohaldamine, miks ei piisa lihtsalt põhikaristusest. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Roman Karpov’il oli väärteo toimepanemise ajal 2 (kaks) kehtivat väärteokaristust, millest üks oli liiklusnõuete rikkumise eest, kuid antud asjaolu ei takistanud teda toime panemast uut ja veel raskemat väärtegu.

Märkimisväärne on asjaolu, et Roman Karpov peeti kinni just nimelt sellepärast, et tal ei olnud kinnitatud turvavöö. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsus on põhjendatud, samuti on otsusest selgesti arusaadav, miks kohtuväline menetleja on pidanud lisakaristuse kohaldamist vajalikuks. Seega on kohtuvälise menetleja otsus põhjendatud, kontrollitav ning õiguspärane. Kaebaja on märkinud, et kohtuväline menetleja ei saa panna ennast seadusandja rolli ning omavoliliselt otsustada, et juhtimisõiguse äravõtmine on joobes juhtimise puhul automaatne.

Politseija Piirivalveamet on seadusandja n.n käepikendus, kes kontrollib seaduste täitmist, kelle näol on tegemist täitesaatvavõimuga. Politsei ei ole käesoleval juhul asunud seadusandja rolli, vaid on määranud karistuse vastavalt Roman Karpov’i süü suurusele ning eripreventiivseid eesmärke silmas pidades. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele L. Hingi asjus ja paralleelide tõmbamine enda väärteoasjaga on asjakohatu, kuivõrd antud kriminaalasjas L. Hingi pani toime ainult ühe väärteo ning tal ei olnud kehtivaid karistusi. Samas Roman Karpov pani toime kaks väärtegu ühe teona ning tal oli ka üks kehtiv karistus, kusjuures käesoleval juhul karistati teda juba korduvalt turvavööta sõidu eest.

Seega tuleb Roman Karpov’i puhul mängu ka korduvuse fakt, mida L. Hingi puhul ei esinenud. Sellest lähtuvalt, ei ole kaebaja viide, et tema väärteoasi ja Riigikohtu lahend nr 3-1-1-122-13 on samastatavad, kuivõrd faktilised ajaolud on kahes väärteoasjas täiesti erinevad. Kaebaja viide, et lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada, kuivõrd rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg mõjub isikule, arvestades seejuures, kas tegemist on

4-15-1925

harjumusvõi juhusüüteoga. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et isiku puhul, keda on juba korduvalt karistatud turvavööta sõitmise eest ning kes paneb toime veelgi raksema väärteo, s.o joobes juhtimise, saab lugeda ühiskonnale jätkuvalt ohtlikuks. Korduvalt väärtegusid toimepaneva isiku puhul on ohu olemasolu tuvastatav korduvuse faktist, mis käesoleval juhul ka esineb. Seega on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ja proportsionaalne ning vastab isiku süü suurusele ning teo raskusele. Kaebaja märge, et ta ilmus kohaselt kohtuvälise menetleja kutsel menetleja juurde ning tegi koostööd on asjakohatu.

VTMS § 19 lg 4 tulenevalt on menetlusalusel isikul kohustus menetleja kutsel ilmuda, kui kohustuslik ilmumine on kutses märgitud. Kui menetlusalune isik ei ilmu kutses märgitud ajal menetleja juurde ning ei ole VTMS § 42 tulenevalt ilmumata jätmisest ning selle põhjusest menetlejat teavitanud, on menetlejal VTMS § 43 tulenevalt õigus kohaldada sundtoomist. Seega ei ole antud väide asjakohane, kuivõrd Roman Karpov’il oli kohustus ilmuda menetleja juurde ning tal oli õigus anda ütlusi ja esitada tõendeid. Kui Roman Karpov ei oleks teinud kohtuvälise menetlejaga koostööd, oleks saanud seda tõlgendada karistust raskendava asjaoluna.

Seega selline märkus kaebaja poolt on asjakohatu ning paljasõnaline. Kaebaja väide, et juhtimisõigusest ilmajäämine toob talle kaasa töökoha kaotuse, on paljasõnaline. Esiteks on kohus sellisele seisukohale jõudnud sellepärast, et äriregistri väljavõttest nähtub, et XXX OÜ juhatuse liikmed on Roman Karpov ja XXX. Kohus ei mõista, kuidas saab ettevõtte omanik kaotada töö oma enda ettevõttes, kui ta jääb juhiloast ilma. Samuti ei ole tõenäoline, et ehitusega tegelevas ettevõttes ei ole teistel töölistel juhilube. Kohtu hinnangul on hea tahtmise juures võimalik firma siseselt asjad sedasi ümber korraldada, et kasvõi teine juhatuse liige täidab ajutiselt Roman Karpov’i tööülesandeid, mis on setud mootorsõiduki juhtimisega.

Asjaolu, et isikul on juhtimisõigust vaja oma pere ülalpidamiseks oleks pidanud Roman Karpov’il olema meeles ning ta oleks pidanud antud asjaolule mõtlema ennem, kui ta otsustas asuda mootorsõidukit alkoholijoobes juhtima ning jättes seejuures kinnitamata turvavöö, mille pärast ta üldsegi kinni peeti. Samuti on asjakohatu kaebaja viide, et XXX joove oli suurem kui temal. Nagu kohus juba eelpool märkis, ei ole kaks väärteoasja samastatavad. Roman Karpov’il tuvastati 0,37 mg joobe, mis LS §

224 lg 2 mõttes on üle keskmine joove. Seega Roman Karpov’i süü on ka üle keskmise, seega arvestades, et isikul on üks kehtiv liiklusalane väärtegu, ta pani toime eelmisest raskema väärteo (joobes juhtimine), mis on enamohtlik väärtegu, ühe teona kaks liiklusalast väärtegu ning tal esineb korduvuse fakt, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud ning sellest

4-15-1925

tulenevalt ei kuulu see tühistamisele. Seega on kohtuväline menetleja leidnud õigesti, et antud juhul ei piisa ainult põhikaristuse kohaldamisest. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Roman Karpov pidi olema teadlik tarvitatud alkoholist ja selle kogusest ning ajavahemikust, millal viimane jook tarbiti. Samuti nõustub kohus seiskohaga, et teiste liiklejate elu, tervise ning omandiõiguse kaitse kaaluvad Roman Karpov’i hoolitsuskohustuse piirangu üles, kuivõrd selline isiku suhtumine näitab Roman Karpov’i hoolimatut suhtumist teosse ning võimalikku saabuvasse tagajärge, mis on teda iseloomustavaks asjaoluks ning lisakaristuse kohaldamise aluseks Kohus märgib veel, et VTMS § 2 on märgitud, et kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

Kohtuvälise menetleja viide on õige, et Riigikohtu lahendid võivad olla väärteomenetluseõiguse allikateks, kuid ainult väärteomenetluse normide kohaldamise osas, mitte väärteomenetluse tulemusena kohaldatava materiaalõiguse osas. Seega saab Riigikohtu lahendite seisukohtasid kohaldada vaid selles osas, mis on seotud analoogsetes asjades omaksvõetud põhimõtetega ning kus Riigikohus võib tulevikus teha samalaadses väärteosajas sarnase lahendi. Seega Roman Karpov’i viide, et kohtuväline menetleja on väärteootsuse tegemisel läinud vastuollu kohtupraktikaga on asjakohatu.

Kohus peab vajalikus märkida, et kaebaja on kaebuses keskendunud üksnes mootorsõiduki joobesjuhtimisele ning tähelepanuta jätnud, et ta rikkus ka turvavarustuse kasutamise nõudeid. Seega kaebaja viide, et tema suhtes lisakaristuse kohaldamine on põhjendamatu ning märkus, et tema joove ei olnud raske ning tal puuduvad varasemad karistused joobesjuhtimise eest on asjakohatu. Mis puudutab rahatrahvi suurust, märgib kohus järgmist. LS § 224 lg 2 alusel on võimalik määrata karistus rahatrahv kuni 3000 trahviühikut. Keskmine rahatrahv oleks seega 150 trahviühikut, arvestades, et Roman Karpov’i süü on üle keskmise, peab ka rahatrahv olema üle keskmise.

Seega kohus leiab, et rahatrahv 215 trahviühiku ulatuses on põhjendatud ning ei kuulu tühistamisele. Kohus märgib veel kord, et kohtuväline menetleja arvestas isiku kahetsusega, kui kergendava asjaoluga. Sanktsiooni kohaselt on võimalik karistuseks määrata rahatrahv kuni 300 trahviühikut, s.t et maksimaalne rahatrahv oleks võinud olla 1200 eurot. Samuti oleks politsei võinud kohtult põhikaristuseks taotleda aresti määramist. Lisakaristuse osas oleks maksimaalne tähtaeg olnud juhtimisõiguse kaotamine üheksaks kuuks. Seega on karistuse mõistmisel arvestatud kergendavat asjaolu, samas vastab mõistetud karistus süü suurusele.

Karistus ei ole kohtu hinnangul arvestades

4-15-1925

tegu liialt karm. Mis puudutab kaebaja viidet, et tema sissetulek ei ole suur, siis on see paljasõnaline. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi täiendavat tõendit, kust nähtuks, milline on tema reaalne sissetulek igakuiselt. Antud juhul on kaebaja lihtsalt väitnud, et tema sissetulekud on väikesed, kuid kohtule ei ole Roman Karpov andnud selliste väidete kontrollimiseks võimalusi. Seega ei saa kohus sellist paljasõnalist väidet arvestada. Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on läinud massiliseks ning kõiki LS rikkujad tuleb karmilt karistada.

Kui isik, ei arvesta alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asudes võimalikke fataalsete tagajärgedega süütutele isikutele, suhtub ta ilmselgelt üleolevalt teistesse isikutesse ning on ära teeninud lisakaristuse kohaldamise. Kohus leiab, et sellisele suhtumisele peab piiri tõmbama, seega on kohtuväline menetleja võtnud õige seisukoha ja rakendanud lisakaristust. Kui isikul on õigus oma teo tagajärjel mitte arvestada võimalikke hukkunutega, siis on kohtuvälisel menetlejal õigus isikule määrata lisakaristus. Kohus lisab, et selleks, et kaitsta kaasliiklejate eluõigust on üheks eesmärgi täitmise vahendiks rikkujate mõjutamine selliste karistuste määramiste abil, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toimepanema.

Kohus selgitab, et keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte. Samas peab isikuid, kes arvavad, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtima asumine on normaalne karistama rangelt. Riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.03.2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-03, p 5).

Kuigi ei ole alust eeldada, et kaebaja paneb tulevikus toime uue samalaadse süüteo, leiab kohus et lisakaristus on õigustatud ja seaduslik. Isiku väljahingatavas õhus liitri kohta oli alkoholisisaldus 0,42 mg/l +/- 0,05 mg/l, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg/l arvestati isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,37 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Mõõtetulemus 0,37 mg/l kohta on LS § 224 lg 2 kohaselt üle keskmisemäära, seega on lisakaristuse kohaldamine kohtu hinnangul õigustatud.

Lisaks on Roman Karpov’il esinev korduvuse fakt, just turvavööta sõitmise eest.

4-15-1925

Roman Karpov’i tegu vastab mitmele kvalifikatsiooni normile, siis on tema süü üldiselt keskmisest suurem. Kuivõrd antud seisukohal on ka Riigikohus, leiab kohus, et Roman Karpov’i süü on keskmisest suurem. Sellest tulenevalt peab ka karistus olema üle keskmise sanktsiooni määra. Kuna kohtuvälise menetleja otsusega mõistetud karistus on süü suurust arvestades üle keskmise määra, Roman Karpov’ile mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud Roman Karpov’i käitumises süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestatakse KarS § 56 alusel isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsust, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Isik on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab isiku poolt toimepandud teo raskusele ja karistuse tühistamiseks puudub alus.

Kohus juhindus VTMS § 132 p 1, § 109, § 111, § 113, § 120.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/