3-14-52164/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

08. mai 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52164

Haldusasi T.K. kaebus Tallinna vangla 05.06.2014 käskkirja nr 16 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja T.K. vastustaja Tallinna vangla esindaja Monika Raiendik

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.K. kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 08.05.2015. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD

1. 14.02.2014 tegi Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse sisekontrolör Artur Nisu Tallinna vangla direktorile ettepaneku algatada distsiplinaarmenetlus Tallinna vangla järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidaja T.K. (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) suhtes, kuna väärteomenetluse nr 650014000001 raames kogutud tõendite pinnalt selgus, et T.K. korraldusel väljastati 08.01.2014 konvoeerimisel teenistusrelv tulirelva kandmise õigust mitteomavale ametnikule A. N.le /tl 48 pöördel-49/.

2. 20.02.2014 käskkirjaga nr 4 algatas Tallinna vangla (edaspidi ka vastustaja) direktor T.K. suhtes distsiplinaarmenetluse /tl 46/ ning pikendas selle tähtaega 31.03.2014 käskkirjaga nr 5 /tl 46 pöördel/ ja 14.04.2014 käskkirjaga nr 9, viimati kuni 28.04.2014 /tl 47 pöördel/. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte (edaspidi ka DM kokkuvõte) koostati 25.04.2014 /tl 6-11/. T.K. esitas DM kokkuvõtte kohta oma vastuväited 02.05.2014 /tl 10-12/.

3. Tallinna vangla direktori 05.06.2014 käskkirjaga nr 16 (edaspidi ka Käskkiri) määrati T.K.le 08.01.2014

toime pandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarkaristuseks vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 150 lg 1 p 2 alusel põhipalga vähendamine 10 % kolmeks kuuks /tl 12 pöördel-14/.

4. 03.07.2014 esitas T.K. Tallinna vanglale vaide Käskkirja kehtetuks tunnistamiseks /tl

14 pöördel-16/. 21.07.2014 edastas Tallinna vangla vaide koos omapoolsete seisukohtadega Justiitsministeeriumile /77-80/. 22.08.2014 vaideotsusega nr 11-8/14-6051-2 (edaspidi ka Vaideotsus) jättis Justiitsministeerium T.K. vaide rahuldamata /tl 16 pöördel-20/.

5. 22.09.2014 sai Tallinna halduskohus T.K. kaebuse Tallinna vangla 05.06.2014 käskkirja nr 16 tühistamise nõudes /tl 1-5/. Kohus 27.10.2014 määrusega võttis kaebuse menetlusse /tl 22-23/ ja 01.12.2014 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 40/.

6. 01.12.2014 esitas Tallinna vangla kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 42- 45/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja T.K. leiab, et tema karistamine ei ole proportsionaalne ega õiglane järgmistel asjaoludel ja põhjendustel. Tehes ettepaneku määrata kaebajale karistuseks palga vähendamine 10% kolmeks kuuks, on distsiplinaarmenetluse läbiviija tagajärjena arvesse võtnud, et S. K. ja A. N. pidid T.K. poolt antud ebaseadusliku korralduse tõttu andma väärteoja distsiplinaarmenetlustes selgitusi, mis on inimlikust aspektist ebameeldiv, kuna võib tekitada hirmu, kas millegi vastu on eksitud ja kas saadakse karistada ning kas seetõttu vabastatakse vanglateenistusest.

Tuuakse välja, et hirm kaotada töökoht ja sissetulek on reeglina inimesele frustratsiooni tekitav emotsioon, mille tõttu võis langeda ka motivatsioon täita teenistusülesandeid vanglateenistuses. Käskkirjast on selline tagajärje kirjeldus küll välja jäetud, kuid samas ei ole selle argumendi väljajätmist arvestatud karistamise puhul – karistust ei ole võrreldes DM kokkuvõttes toodud ettepanekuga vähendatud. Samuti – kui distsiplinaarmenetluse läbiviija pidas nimetatud isikute puhul vajalikuks sellist tagajärge mainida (seda küll ilma toimikus olevate vastavate tõenditeta, kõnealused isikud ise ei ole seda väitnud), siis pidi ta möönma, et sama olukord kehtib ka distsiplinaarmenetluse aluse isiku T.K. puhul.

Ka temale said menetluse käigus osaks samasugused ebameeldivused ja võimalik frustratsioon. Neid ei ole T.K.le karistuse määramisel aga saadud õppetunnina või osaliselt kättesaadud karistusena arvestatud – selleks, et juhtida kaebaja tähelepanu tema poolt toime pandud rikkumise olulisusele, piisanuks kergemast karistusest. T.K. süü kindlakstegemisel on vangla jätnud kaalumata enda rolli selles, et taoline eksimus peaspetsialist-korrapidaja poolt võimalikuks sai. Distsiplinaarasja materjalidest ei nähtu, et vangla oleks kontrollinud, kas teised korrapidajad (peale T.K.) olid teadlikud, kellele nad oma vahetuses võivad või ei või relva väljastada.

Samuti ei ole Tallinna vangla hinnanud, milline roll oli T.K. eksimuses asjaolul, et relvade väljastajal ei olnud üheselt selge või kusagilt lihtne järgi vaadata, kellele saab ja kellele ei saa relva anda (relvakaartide süsteem, kindel nimekiri laual). S. K. sõnul ei olnud neil vastavat käskkirja väljaprinditud kujul ruumis olemas ning elektrooniliselt ei ole käskkiri lihtsasti kättesaadav. Käskkirjas mööndakse, et T.K. poolt toime pandud süüteo tagajärgede raskuse hindamisel ei ole tuvastatud ühtegi otsest rasket tagajärge, kuid ilma vastava õiguseta ametnikule tulirelva väljastamise korralduse andmine on nii vangla kui ühiskonna julgeoleku tagamisel olulise tähtsusega.

Samuti viitab vangla, et EV-s kehtivad tulirelva ja selle osade väljastamisel ranged reeglid, mida peab olulise hoolega järgima ja kontrollima. Kokkuvõtlikult – nähtuvalt Käskkirjas väljatoodust peab vangla tulirelva väljastamise rangete reeglite järgimist väga oluliseks. Selles valguses ei ole proportsionaalne ega õiglane, et T.K. suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse raames ei ole vangla arvestanud ega kaalunud võimalikke asutusepoolseid minetusi, mille tõttu sai võimalikuks olukord, et vahetusse tööle asuv korrapidaja ei näe relvaõiguslikke ametnikke (keda antud juhul oli sisevalves 18-st ainult 6) oma igapäevasest töödokumendiks olevast sisevalveplaanist (kuna seal puudub isikute nimede juures vastava märge), vaid peab - nagu nähtub Käskkirja filosoofiast - oma vahetuse alguses või vanglavälise saatmisvajaduse ilmnemisel (mis võib olla erakorraline, nagu 08.01.2014 juhtumi puhul) hakkama võrdlema vahetuses töötavate ametnike nimekirja (08.01.2014 kokku

25 isikut) nimi nimi haaval käskkirjaga, mis loetleb relvakandmise õigusega ametnikud. Samuti

- arvestades relvade väljastamise karme reegleid - jääb arusaamatuks, kuidas oli võimalik, et relvade väljastajal puudus lihtne ja käepärane võimalus enne relva väljaandmist veenduda, kas konkreetsele isikule võib vangla käskkirjadest lähtuvalt relva anda või mitte. Miks ei olnud relvaruumis vastavat nimekirja? Miks ei olnud vangla loonud süsteemi, kus isikutele on kinnitatud konkreetsed relvad (relvade vähesuses kasvõi mitme peale)? Vanglapoolsetele minetustele ehk töökorralduslikele puudujääkidele viitab asjaolu, et lisaks korrapidajale rikkus vangla sõnul niivõrd olulist kohustust (ehk sisuliselt ei osanud ülekontrollimisele vajadusele tähelepanu pöörata) ka relvur.

Kuna T.K.le tema poolt hooletusest toimepandud rikkumise puhul on vangla enda varasem töökorraldus ja vajakajäämised ebaõiglaselt täielikult arvestamata jäetud, siis ei saa T.K.le määratud karistust pidada proportsionaalseks. Samuti on segadusttekitav asjaolu, et valvuril on võimalik omada konvoiloa ilma relvaluba omamata, kuigi teisest küljest vangla nõuab, et saatmisel kantaks relva. Õiglane distsiplinaarmenetlus eeldanuks, et vangla selgitab välja ja vaatab ausalt otsa ka endapoolsetele tegematajätmistele. Distsiplinaarasja materjalidest ei nähtu, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks küsitud teistelt korrapidajatelt, kas ja kui, siis millist süsteemi kasutades viisid nemad end iga vahetuse alguses kurssi sellega, keda nad saavad ja keda ei saa oma vahetusest konvoisse saata.

Kas neil oli tavaks vahetuse alguses kontrollida, millistel ametnikel on kehtiv tulirelva kandmise õigus. Vangla ei ole võtnud arvesse asjaolu, et vahetus oli antud ööl alakomplekteeritud ehk et puudus võimalus ametnikke konvoisse valida ning peaspetsialist-korrapidaja pidi ise täitma alakomplekteerituse tõttu puuduva ametniku (valvuri) tööülesandeid (saatma kinnipeetava isiklikult kiirabiga autolüüsi, mistõttu ei saanud viibida oma kabinetis pabereid koostades). Arvestada vanglapoolset relvade väljastamise korraldamatust ja kergendava asjaoluna olukorra kiireloomulisust, samuti teiste ametnike (eriti A.

N.), aga ka S. K. olulist rolli selles, et rikkumine võimalikuks sai, olnuks T.K. puhul otstarbekas kaaluda tema karistamata jätmist või äärmisel juhul noomituse määramist. On selge, et oma rikkumise eest vastutab iga ametnik ise, kuid ei ole aus ja õiglane lükata tema õlule kogu vastutust olukorras, kus vigu on teinud nii asutus ise kui ka teised ametnikud - eelkõige A. N., kes ei öelnud T.K.le, et tal puudub relvakandmise õigus, ja S. K., kellel - vaatamata kohustusele täita kõrgemalt tulevaid korraldusi - on ka endal relva väljastamisel teatud kohustused (otsene relva väljastamise kontroll).

Ei saa nõustuda Vaideotsuses raske hooletuse põhjendatuks lugemise all väljatoodud väitega, et T.K. jättis teadlikult (mitte kogemata) kontrollimata A. N. relvaõiguse olemasolu. Antud juhul ei tulnud kaebaja lihtsalt selle peale, et A. N.l, kellel oli olemas konvoiluba, võib relvaluba puududa - sellele ei viidanud ka relva väljastaja ega relva vastuvõtja ise. Vaideotsuses tuuakse välja, et konvoiliikmete instrueerimisel küsitud küsimus „Kas on tähelepanekuid ja küsimusi“, ei olnud piisav, et A. N. saanuks aru, et ta peab teavitama relvaloa puudumisest, siis paraku ei jõua peaspetsialist-korrapidaja eriti kriisisituatsioonis küsida üle iga konvoiliikme käest kõiki detailseid küsimusi.

II konvoid kl 02:50 välja saates ei saanud kaebaja ette teada, mis kell nad tagasi jõuavad. Seega ei saanud ta arvestada, et see toimub enne kl 5:30, mil III üksuses toimub töötavate vangide liikumine. Vangla on Käskkirjas muuhulgas tuginenud O. S. arvamusele, et kaebaja oleks saanud A. N. asemel konvoisse määrata III üksuse ametniku. III üksuse töötavad kinnipeetavad olid erakorralise väljaviimise hetkel tööle minemas. Vangla on leidnud, et kui kaebaja oleks A.

N. ajutiselt kl 2:50-5:00 suunanud asendama relvakandmise õigusega III üksuse valvurit, oleks järelevalve III üksuses tagatud, arvestades asjaolu, et samal ajal oli kinnipeetavatel öörahu ja liikumine oli minimaalne. Selline vangla kaalutlus ei ole asjakohane, kuna konvoid välja saates ei saanud kaebaja teada, mis kell konvoi tagasi jõuab, seega ei saanud ta lähtuda eeldusest, et see juhtub enne 5:30, mil hakkavad liikuma öises vahetuses töötavad III üksuse kinnipeetavad. Seega tuginevad vangla kaalutlused, mille tulemusel jõuti järeldusele, et T.K. puhul ei saa avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 75 lg 3 p 2 arvestada, asjaolule, millele ei ole objektiivselt võimalik tugineda.

Vastustaja Tallinna vangla peab kaebust põhjendamatuks ning vaidleb sellele vastu, paludes jätta T.K. kaebus rahuldamata. Vanglale teatavaks saanud info kohaselt toimus 08.01.2014 kaebaja poolt konvoi komplekteerimine, mille käigus väljastati tulirelva kandmise õigust mitte omavale ametnikule teenistusrelv. Kuivõrd isikule tulirelva väljastamiseks peab isikul olema relvakandmise luba ning õigusaktidega on sätestatud teenistusrelvade käitlemiseks (sh üleandmiseks) kindel kord ning käesoleval juhul oli sellest kõrvale kaldutud, algatas Tallinna vangla direktor kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse.

Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri toimetati kaebajale kätte 21.02.2014 /tl 46/. Viitega ATS § 50, § 51 lg 1 ja VangS § 1321 lg 2 sätetele märgib vastustaja, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite põhjal jõudis menetleja järeldusele, et kaebaja on 08.01.2014 teenistuskohustusi süüliselt rikkunud ja pannud seega toime distsipliinirikkumise, jättes kontrollimata vanglaametnikul tulirelvakandmise õiguse olemasolu ja andes ebaseadusliku korralduse väljastada tulirelv selle kandmise õigust mitteomavale isikule. Ebaseadusliku korralduse andmine (väljastada tulirelv ja selle osad ametnikule, kelle ei ole vastavaid õigusi) on nii vangla kui ka ühiskonna julgeoleku tagamisel ülimalt olulise tähtsusega, kuna Eesti Vabariigis kehtivad tulirelva ja selle osade väljastamisel ranged reeglid, mida peab olulise hoolega järgima ja kontrollima.

Seega peab ametnik, kellel on õigus anda korraldus tulirelva ja selle osade väljastamiseks, eriti hoolikalt enne korralduse andmist kontrollima, kellele need väljastatakse. Arvestades kaebaja teenistuskohustuste rikkumise olulisust, raskust ning süü vormi tegi menetleja ettepaneku kohaldada kaebajale distsiplinaarkaristusena palga vähendamist kolmeks kuuks 10%, mis on VangS § 150 lg 1 järgi lubatud distsiplinaarkaristus. ATS § 73 lg-t 7 järgides edastati DM kokkuvõtte 25.04.2014 kaebajale digitaalselt tema e-posti aadressile, kaebaja sai kokkuvõtte kätte 26.04.2014 ning 02.05.2014 esitas sellele ka oma vastuväited.

Seega andis vastustaja kaebajale enne haldusakti andmist võimaluse olla ära kuulatud, samuti võttis vastustaja karistuse määramisel kaebaja vastuväiteid arvesse. Eeltoodust tulenevalt olid kaebaja menetluslikud õigused selles osas tagatud. Tallinna vangla direktor määras kaebajale Käskkirjaga VangS § kohaselt distsiplinaarkaristuse, kuivõrd peaspetsialist-korrapidaja ametisse nimetamise õigus on temal. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristuseks põhipalga vähendamine 10 % kolmeks kuuks. Käskkirjas nähtub selle faktiline ja õiguslik alus.

Samuti on Käskkirjas esitatud kaalutlused ja põhjendused, milles seisnes kaebaja teenistuskohustuste rikkumine, miks on vaja kaebajat distsiplinaarkorras karistada ning miks on valitud just selline karistus. Käskkiri, millega otsustatakse isiku suhtes distsiplinaarkaristuse määramine, on kaalutlusotsus, mis toob kaasa isiku õiguste piiramise. Kohus ei saa taolise ulatuslikku kaalumisruumi võimaldava kaalutlusotsuse puhul ümber hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole tehtud kaalutlusvigu, kuid saab hinnata kaalutlusõiguse kasutamise õiguspärasust ja põhjendamiskohustuse täitmist ning muude menetlusnormide järgimist (vt nt halduskolleegiumi 02.04.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-13, p 23).

Eelnevale tuginedes on vangla seisukohal, et Käskkiri vastab HMS §-s 54 sätestatud nõuetele – Käskkiri on antud õiguspärases menetluses vormija sisunõudeid rikkumata ning kaalutlusreegleid järgides ning puuduvad alused selle tühistamiseks. 07.-08.01.2014 täitis kaebaja peaspetsialist-korrapidaja ülesandeid.Vastavalt justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi ka Määrus) §-le 6 juhivad korrapidaja ja korrapidaja abi toimkonna liikmete tööd ja kontrollivad järelevalvetoimingute tegemist.

Seega oli kaebaja ametnik, kelle juhendamise all oli terve vangla toimkond ning järelevalve toimingud toimusid tema teadmisel, nõudmisel ja kontrollil. ATS § 51 lg 3 sätestab, et ametnik peab juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Eeltoodust tulenevalt pidid vangla toimkonna ametnikud juhinduma oma teenistuskohustuste täitmisel lisaks õigusaktidele ka kõrgema ametniku poolt vastuvõetud otsustest ja korraldustest, st antud juhul kaebaja vastuvõetud otsustest ja tema poolt antud korraldustest.

Antud juhul ei omanud rikkumise koosseisu täidetuse üle otsustamisel tähtsust, kes tulirelva luba mitteomavale vanglaametnikule relva väljastas, vaid see, et kaebaja andis vastava korralduse relv väljastada (VangS § 1322 lg 1). Korralduse täitjal on õigus eeldada, et korralduse andjal on olukorra kohta rohkem teadmisi. Korralduse andjalt eeldatakse asjatundlikku tegutsemist, mis tähendab, et ta peab suutma ette näha oma korralduse täitmise tagajärgi. Oluline on asjaolu, et kaebaja oli 08.01.2014 korralduse (väljastada A. N. tulirelv) andmise ajal vangla käsuliinis kõrgeim vanglas viibiv ametnik ning teistel vanglas viibinud ametnikel oli õiguspärane ootus, et kui kõrgem ametnik andis täpse ja selge korralduse väljastada tulirelv konkreetsele vanglaametnikule konkreetse ülesande täitmiseks, oli ta eelnevalt ise veendunud antava korralduse võimalikkuses ja õiguspärasuses.

Siinkohal rõhutab ka VangS § 1321 lg 2 korralduse andja kohustust anda vaid seadusega ja selle alusel antud õigusaktidega kooskõlas olevaid korraldusi.

Tegemist oli vangla igapäevase töö tavapärase olukorraga ja tegevusega, mistõttu ei olnud tulirelva väljastamise korralduse näol tegemist harvaesineva otsustusega. Seega ametnik oli teadlik korralduse õiguspärasuse eeldustest. Vaidemenetluses ega distsiplinaarmenetluses ei tuvastatud asjaolusid, mis annaksid põhjust arvata, et kaebajal ei teadnud, et tulirelva võib anda vanglaametnikule vaid siis, kui vanglaametnikul on tulirelva kui teenistusrelva kandmise õigus. Kaebaja väide, et temale ei olnud kättesaadav info relvakandmise õigust omavate ametnike kohta, ei vasta tõele.

Kaebajal oli nii enne korralduse andmist kui ka korralduse andmise tekkimise vajadusel võimalus kindlaks teha, kas tema korralduse lõppadressaadiks olnud ametnikul on relvakandmise õigus või mitte. Info relvakandmise õigust omavate ametnike kohta on kõigile ametnikele kättesaadav dokumendihaldusprogrammis Delta, kust on kergesti leitav Tallinna vangla direktori 03.01.2014 käskkiri nr 2 Tallinna vangla direktori 29.11.2012 käskkirja nr 175 „Teenistusrelva (tulirelv) kandmise õiguse ja relvade kinnistamine teenistujatele“ muutmine (edaspidi nimetatud ka Relvakäskkiri) relvakandmise õigust omavate isikute kohta /tl 55-57/.

Info Relvakäskkirja väljaandmise kohta oli edastatud peaspetsialistkorrapidajate e-posti aadressile, mida kaebaja ka enda 28.03.2014 e-kirjas kinnitab /tl 63/. Vangla oli teinud endast oleneva, et tagada kaebajale vajaliku info kättesaadavus. See, kuidas kaebaja enda jaoks vajaliku info talletab, on kaebaja otsustada - prindib nimekirja välja, salvestab tööarvutisse või tutvub kahtluse korral käskkirjaga dokumendihaldusprogrammis. Kaebajal oli Tallinna Vangla direktori 22.11.2013. a käskkirjaga nr 171 kinnitatud "Tallinna Vangla järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidaja ametijuhendi" (edaspidi ametijuhend; tl 68-69/ p-st 7 tulenevalt kohustus kontrollida teenistusrelvade, laskemoona ja erivahendite nõuetekohast hoidmist, arvestust, väljastamist, kandmist ja kasutamist.

Seega oli kaebajal teenistusülesannete tõttu kohustus Relvakäskkirjas sätestatust teadlik olla. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis takistanuks tal juba eelnevalt vahetuse vastuvõtmisel kindlaks teha, kellel konkreetses vahetuses teenistuses olevatest ametnikest on õigus tulirelva kanda. Seni pole kaebaja kordagi väitnud, et tema ametikoha eesmärk oleks tema jaoks arusaamatu või tal esinevad ametiülesannete täitmisel mingid takistused. Arvestada tuleb ka sellega, et Relvakäskkirja jõustumise ja sündmuse toimumise vahelisse perioodi jäi kaebajal kolm tööpäeva /tl 76/.

Seega oli kaebajal juba rikkumisele eelnenud kolme tööpäeva jooksul võimalus ja ka teenistusülesannetest tulenev kohustus Relvakäskkirjaga tutvuda ning see, et kaebaja seda ei teinud, ei õigusta kuidagi kaebaja teenistuskohustuste täitmata jätmist. Mis puutub kaebaja väitesse, et vastavat infot tulirelvaõigust omavate isikute kohta polnud ka teistel teenistuses olnud ametnikel, siis vastava puuduse kõrvaldamiseks sammude astumine oli kaebaja ülesanne ning temal tulnuks tagada, et toimkonna liikmetel oleks vastav info kätte saadav. Vastustaja on seisukohal, et antud olukorrale kohaldub kaebaja ametijuhendi p-st 34 tulenev kohustus, mille kohaselt peaspetsialist-korrapidaja lahendab oma pädevuse piires järelevalveosakonna tööd puudutavaid probleeme.

Ametijuhendi p 3 kohaselt juhib korrapidaja vangla toimkonna tegevust, mis tähendab ka kohustust ise tööd korraldada. Antud juhul oli tegemist kergesti kõrvaldatava puudusega, mille lahendamiseks ei pea tulema otsest korraldust juhtkonnalt. Peaspetsialist-korrapidaja on öisel ajal järelevalve kõrgeim juht ja korraldaja ning järelevalve toimingud toimuvad korrapidaja teadmisel, nõudmisel ja kontrollil. Vastustaja eeldab, et kõik ametnikud järgivad teenistusülesannete täitmisel kehtivat õigust. Kaebaja poolt oli vastutustundetu anda korraldus relva väljastamiseks tulirelva kandmise õigust mitteomavale ametnikule.

Ka asjaolust, et Tallinna vangla töökorralduslikud eesmärgid on sätestatud selliselt, et igal konvoiliikmel tuleb kanda relva, ei tähenda, et kaebaja võis kõrvale kalduda õigusaktides relvakandmise õigust sätestatavatest nõuetest ning hakata ise valimatult otsustama, kellele relva anda. Kuigi vangla eeldab, et vanglavälisel saatmisel käivad eranditult relvaõigust omavad isikud, ei saa täielikult välistada olukordade tekkimist, kus mingil põhjusel tuleb vanglavälisele saatmistele kaasata ametnik, kellel vastav õigus puudub. Seega on erandkorras järelevalveosakonna juhatajaga kooskõlastatult lubatud konvoeerimisel rakendada ka relvakandmise õigust mitte omavat ametnikku, kellele aga mitte mingil juhul ei tohi relva väljastada.

Antud korraldusest on asjasse puutuvaid isikuid (sh kaebajat) ka 01.10.2014 e-kirja teel teavitatud /tl 58 pöördel/. Seega ei eelda ametnikule saatmisloa andmine rangelt relvaloa olemasolu ning vanglavälisele saatmisele võib erandkorras määrata ka relvaluba mitteomava isiku. Antud juhul ei oma asjas mingit tähtsust teiste korrapidajate töökohustuste täitmine või nende teadlikkus relvaõigust omavate isikute osas, kuivõrd ebaseadusliku korralduse väljastada relv relvakandmise õigust mitteomavale isikule on andnud üksnes kaebaja. Samas, kuna vastustajale teadaolevalt ei ole Tallinna vanglas eelnevalt probleeme selleks vastavat luba mitteomavatele ametnikele relvade väljastamisel esinenud, saab järeldada, et teiste vahetuste peaspetsialistkorrapidajad omavad adekvaatset infot tulirelvaõigust omavate vanglaametnike kohta.

Seega võib järeldada, et kaebajale antud tööülesanded olid täidetavad ning kaebaja on ainuke, kes väidab, et antud ülesannet ei saanud täita. Vanglale jääb arusaamatuks kaebaja väide, et kriisiolukorras ei olnud võimalik ametnikelt relvaloa olemasolu kohta küsida. Vastustaja ei näe ühtegi objektiivset põhjust, miks ei saanud kaebaja A.N.alt tulirelva kandmise õigust üle täpsustada. Kaebajal oli võimalus antud küsimuses konsulteerida inspektor korrapidaja-abiga. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite pinnalt tuleb järeldada, et kaebajal objektiivseid takistusi ametniku relvakandmise õiguse olemasolu kontrollimisel ei esinenudki, vaid kaebaja jättis vastavad andmed kontrollimata.

Vangla on endiselt seisukohal, et isegi kui kaebaja arvas teadvat, et A.N.al oli kunagi olnud relvaluba või isikul pidi olema relvakandmise õigus, ei võinud kaebaja neid andmeid kontrollimata jätta, kuna üldteadaolevalt ei väljastata relvaluba igaveseks ning relvakandmise õiguse jätkumise eelduseks on õigusaktides ettenähtud kindlaksmääratud kord. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et kaebaja pidi ja peab igakordselt peale vanglaametnike teenistusrelvade kandmise õiguse käskkirja muutumist kontrollima, kas isikul on olemas kehtiv relvaluba ning kõige mugavam ja kiirem viis vastava info saamiseks on seda dokumendihaldusprogrammist vaadata ja relvaõigust omavate isikute kohta Relvakäskkiri välja printida.

Kuna andmed relvaloa õigust omavate isikute osas käskkirjade muutmise kohta edastatakse igakordselt ka korrapidajale, on info relvaluba omavate isikute muutumise kohta korrapidajal operatiivselt teada. Kaebuse kohaselt oli kaebaja oma teenistusülesannete täitmisel piiratud järelevalveametnike puudusega. Vastustaja eeltooduga ei nõustu ning leiab, et teenistusülesannete täitmiseks oli piisavalt ametnikke. Samas on kaebaja väide ebaoluline, kuna kaebaja poolt toime pandud rikkumine seisnes selles, et ametnik ei pidanud vajalikuks isikul relvakandmise õiguse olemasolu kontrollida.

Nagu vastustaja juba eelpool viitas olid kaebajal vastava kontrolli teostamiseks võimalused tagatud. Samuti oli kaebajal kõik võimalused ametnikke üksuste vahel ümber suunata. Seega kuivõrd kaebajal ei olnud kohustust väljastada relvi kindlale hulgale ametnikele, on tegemist asjakohatu väitega. DM kokkuvõttes ja Käskkirjas on arvestatud asjaolu, et kaebaja poolt vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmise ja ebaseadusliku korralduse andmise tagajärjel algatati korralduse täitjate vanemvalvur S. K. ja valvur A.N.a suhtes väärteomenetlus relvaseaduse § 891 lg 1 järgi.

Lähtudes ATS § 51 lg-s 3 sätestatust, pidid eelnimetatud korralduse saanud ametnikud juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi, st antud juhul kaebaja, teenistusalasest juhisest ja korraldusest, mis hiljem tõi kaasa ametnike suhtes menetluse algatamise, on põhjendatud eeltoodut ka arvestada. Kuigi DM kokkuvõttes on märkimist leidnud, et p-s 27 nimetatud olukord võis ametnikel S. K.il ja A.N.al negatiivseid emotsioone tekitada, ei ole eeltoodud asjaoluga karistuse määramisel arvestatud. Ilmselgelt on kaebaja eeltoodust ka selliselt aru saanud, sest vaidemenetluses ta selles osas mingeid pretensioone ei esitanud.

Eeltoodust lähtuvalt leiab vastustaja, et kaebaja poolt toodud põhjendused ei saa olla vabanduseks teenistuskohustuste mittenõuetekohaseks täitmiseks. Kaebaja on

korrektsioonialase haridusega pikaajaline vanglaametnik ning peab oma õiguslikust positsioonist tulenevalt olema hästi teadlik vanglas järelevalve toimingute teostamise korraldusest. On ilmne, et sellises olukorras ametnikud, kes kaebajale teenistuslikult alluvad, ei kahtle kaebaja otsustes. Alluval ametnikul peab olema võimalik ja usaldada oma juhi otsust ning just juht vastutab enda poolt antud korralduste õiguspärasuse eest. Kaebaja poolt antud korralduse näol ei olnud tegemist käsuga, mille õigusvastasus pidi olema alluvale ametnikule ilmselge. Vangla töö mõttes ei oleks mõeldav olukord, kus alluv igal sammul kahtleb juhi otsustes. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et ebaseadusliku korralduse andmise eest vastutab üksnes kaebaja - kui kaebaja ei oleks vastavat korraldust andnud, ei oleks relvakandmise pädevust mitte omav ametnik relva saanud. Kaebajal olid kõik võimalused vajaliku info saamiseks, kuid kaebaja ei pidanud vajalikuks vastavat infot hankida.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesoleval juhul T.K. taotleb tema suhtes antud Tallinna vangla direktori 05.06.2014 käskkirja nr 16 tühistamist. Kaebusest nähtuvalt T.K. iseeenesest ei vaidle vastu sellele, et ta pani toime talle Käskkirjas süüks pandud distsiplinaarsüüteo, kuid kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetlus ei olnud õiglane ning vastustaja on Käskkirja andmisel teinud kaalutlusvea, mistõttu kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalselt raske. Tallinna vangla ühegi T.K. etteheitega ei nõustu ning leiab, et läbi viidud distsiplinaarmenetlus ja antud Käskkiri vastavad kõigile seadusnõuetele.

2. Enne kaebuse põhjendatusele sisulise hinnangu andmist peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Esiteks, poolte seisukohtadest nähtuvalt puudub nende vahel vaidlus faktilistes asjaoludes (need on tõendatud ka kohtutoimikus olevate tõenditega) ja küsimus on üksnes nendele asjaoludele hinnangu andmises. Teiseks, kaebaja on palunud tühistada konkreetne haldusakt – Käskkiri. HKMS § 2 lg 3 kohaselt kohus lahendab asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. Et T.K. ei ole käesolevas asjas vaidlustanud Justiitsministeeriumi Vaideotsust (kaebaja sõnul „vaidevastus“) ja asjas on vaid üks vastustaja - Tallinna vangla, siis jätab kohus kaebaja kriitika Vaideotsuse aadressil kui asjassepuutumatu tähelepanuta. Kolmandaks, vastavalt HKMS § 158 lg-le 3 kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Eelmärgitut arvestades kohus nendib, et kahtlemata võimaldab isiku distsiplinaarvastutusele võtmine haldusorganile väga laialdast ja mitmekülgset diskretsiooni, alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada, kas tuvastatud distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpetades sellega milline konkreetne distsiplinaarkaristus valida. On selge, et mitte iga rikkumine ei pea vältimatult tooma kaasa isiku distsiplinaarkorras karistamist. Samas allub kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus halduskohtu kontrollile üksnes piiratud ulatuses, nagu eelnevalt viidatud. Kohtu pädevuses ei ole hinnata isiku karistamise otstarbekust, vaid üksnes õiguspärasust, ning kohus ei saa kaalutlusõigust teostada haldusorgani eest. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses T.K. karistuse kergendamine, vaid üksnes tühistamine, kui kohus asub seisukohale, et kaebajat on distsiplinaarvastutusele võetud/karistatud õigusvastaselt, sh ebaproportsionaalselt.

3. Kohus, analüüsinud vaidlusalust Käskkirja ja selle aluseks olevaid dokumente, sh DM kokkuvõtet, asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et T.K. kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Sealjuures kohus nõustub põhilises vastustaja põhjendustega Käskkirjas ja DM kokkuvõttes ning argumentatsiooniga kohtumenetluses, mida kohus ei pea vajalikuks tervikuna üle korrata. Kohus rõhutab oma järelduse põhistamiseks eelkõige järgmist.

4. VangS § 11 lg 1 kohaselt VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades VangS erisusi. Tulenevalt ATS § 2 lg-st 2 politsei-, vangla-, pääste-, välisja prokuröriteenistuse ametnikele, tegevväelastele ja avaliku teenistuse teiste eriliikide ametnikele kohaldatakse seda seadust eriseadustes sätestatud erisustega. Ka vastavalt VangS §-le 149 vanglaametnikele kohaldatakse ATS 8. peatükis sätestatud distsiplinaarvastutuse regulatsiooni VangS-s sätestatud erisustega. Seega lisaks VangS-le saab ja tulebki juhinduda antud juhul HMS-st ja ATS-st, sh HMS §-s 3 sätestatud isiku õiguste kaitse nõuetest, §-s 4 kaalutlusõigusele seatud nõuetest ning §-s 5 sätestatud vormivabaduse ja eesmärgipärasuse ning §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest. ATS § 71 järgi distsiplinaarmenetluse eesmärk on distsiplinaarsüüteo toimepanemisele viitavate asjaolude kiire ja täielik väljaselgitamine, võimaliku süüdlase tuvastamine ning distsiplinaarkaristuse õiglane määramine. Kohtu hinnangul distsiplinaarmenetlus T.K. suhtes on algatatud kooskõlas ATS § 72 nõuetega ning läbi viidud eesmärgipäraselt ja kooskõlas ATS § 73 nõuetega, järgides nõuetekohaselt ka uurimispõhimõtet. Sealjuures on olnud kaebajale tagatud ärakuulamisõigus. HMS § 40 lg 1 nõuab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited (vt ka ATS § 73 lg 7). Antud juhul ärakuulamisõigus ei ole olnud pelgalt formaalne, vaid sisuline, sest distsiplinaarmenetluse käigus kaebaja antud selgitusi /tl 62 pöördel-63/ on analüüsitud DM kokkuvõttes ning viimase kohta T.K. poolt esitatud vastuväidetele on vastatud Käskkirjas, sh on võetud kohtu hinnangul õige seisukoht väidetavate vanglapoolsete tegematajätmiste osas, mis kaebaja arvates soodustasid distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Kaebajale on selgitatud, kuidas ta oleks õiguspäraselt pidanud toimima ja saanud toimida. ATS § 77 lg 1 alusel distsiplinaarkaristuse võib määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Vastavalt VangS §-le

148 vanglaametnikule määrab distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. Kohus leiab, et ka nendest seadussätetest on T.K.le distsiplinaarkaristuse määramisel kinni peetud.

5. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastavalt HMS § 55 lg-le 1 haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Tulenevalt HMS § 55 lg-st 3 kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Sama seaduse § 56 lg 2 järgi haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sealjuures on Riigikohus 19.03.2002 otsuses asjas nr 3-3-1-13-02 rõhutanud, et oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise.

HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kuivõrd DM kokkuvõte on olnud Käskkirja andmise aluseks, sellele on Käskkirjas viidatud ning DM kokkuvõte on olnud ka kaebajale kättesaadav, siis tuleb asuda seisukohale, et Käskkirja täiendav motiveering, selle andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2) sisalduvad ka DM kokkuvõttes. Kohus leiab, et Käskkirjas on viidatud õigetele/asjakohastele õigusnormidele, esitatud nendega loogiliselt seostatult Käskkirja andmise faktiline alus ja kaalutlused karistuse valikul, mistõttu Käskkiri vastab formaalselt kõigile eelviidatud haldusaktidele üldiselt esitatavatele ning ametnikule distsiplinaarkaristuse määramise haldusaktile esitatavatele spetsiifilistele nõuetele (nt ATS § 75 lg 7 näeb ette, et ATS § 70 p-s

2 nimetatud distsiplinaarkaristuse, st põhipalga vähendamine kuni 30 protsenti kuni kuueks kuuks, määramisel märgitakse ka karistuse kestus ja ulatus; analoogne karistus on ette nähtud VangS § 150 lg 1 p-s 2).

6. Lõpuks peatub kohus Käskkirja materiaalsel õiguspärasusel. Kuivõrd vaidlust selles ei ole, et T.K. pani toime ATS §-s 69 nimetatud distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuse süüline rikkumine – ning see on kohtule esitatud tõendite valguses ka kinnitust leidnud, siis hindab kohus just kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsust. ATS § 75 lg 2 kohaselt distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse süü vormi (p 1), süüteo tagajärgede raskust (p 2); asjaolu, kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus (p 3), ametniku eelnevat teenistusalast käitumist (p 4) ja rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel (p 5).

ATS § 50 kohaselt ametniku tegevus peab vastama Eesti Vabariigi põhiseadusele ning muudele seadustele ja õigusaktidele. ATS 51 lg 1 järgi ametnik peab oma teenistusülesandeid täitma ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. Vastavalt VangS § 1321 lg-le 2 korraldus peab olema kooskõlas seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktidega. VangS § 1322 lg 1 kohaselt vastutab korralduse täitmise tagajärgede eest korralduse andja. Kaebaja ametijuhendi teenistusülesannete osa p 7 kohaselt peaspetsialist-korrapidaja kontrollib teenistusrelvade, laskemoona ja erivahendite nõuetekohast hoidmist, arvestust, väljastamist, kandmist ja kasutamist.

Tulemus on saavutatud siis, kui teenistusrelvad, laskemoona ja erivahend on nõuetekohaselt käideldud. Arvestades seda, et kaebajal oli nii kohustus kui ka võimalus kontrollida A. N.l teenistusrelva (tulirelva) kandmise õigust ja selle puudumisel konvoi komplekteerimine teisiti korraldada, kuid ta jättis selle tegemata, andes ebaseadusliku korralduse vanemvalvur S. K.le väljastada relv ja laskemoon valvur A.N.ale, kellel ei olnud vangla direktori käskkirjaga antud teenistusrelva kandmise õigust, kohus nõustub täielikult vastustaja poolt T.K. tegevuse kvalifitseerimisega.

ATS § 74 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Raske hooletus on ametniku teenistuskohustuste täitmiseks vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Tallinna vangla on õigesti asunud seisukohale, et tegemist oli teenistuskohustuste süülise rikkumisega raske hooletuse vormis. Samuti on vastustaja õigesti märkinud, et T.K. distsiplinaarsüüteol ei tuvastatud ühtegi otsest rasket tagajärge, kuid samas on vangla põhjendatult kaebaja teo tagajärgede hindamisel asunud seisukohale, et kaebaja on eiranud nõudeid, mis on nii vangla kui ka ühiskonna julgeoleku tagamisel olulise tähtsusega.

Ametniku karistamise õigust omav ametiisik ei ole seotud distsiplinaarkaristuste järjekorraga seaduses. Kohtu hinnangul on Tallinna vangla direktor Käskkirjas igakülgselt põhjendanud, miks ta valis kaebaja distsiplinaarsüüteole reageerimisel just VangS § 150 lg 1 p-s 2 sätestatud distsiplinaarkaristuse ja nimelt niisuguses määras. Kohus on ülalmärgitud asjaoludel seisukohal, et T.K. põhipalga vähendamine 10 % kolmeks kuuks on igati proportsionaalne karistus kaebajale tema toime pandud distsiplinaarsüüteo eest. Kohus, pidades silmas seda, et karistused on seaduses reastatud kergemalt raskemani, põhipalga vähendamine on noomituse järel raskuselt alles teine karistus ning seadus võimaldab põhipalka vähendada maksimaalselt

30 protsenti kuueks kuuks, leiab, et raske hooletuse vormis vangla ja ühiskonna julgeoleku seisukohast oluliste nõuete eiramise eest kaebajal põhipalga vähendamine kõigest 10 % kolmeks kuuks, on igati õiglane karistus.

7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Et käesoleval juhul jääb T.K. kaebus rahuldamata ning Tallinna vangla ei ole seaduses ettenähtud korras menetluskulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik