2-14-29855/20 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-14-29855

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

8. mai 2015, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-14-29855

Tsiviilasi

Alari Oja hagi osaühingu RAIDMAN ja Siim Raidi vastu

4090,86 euro ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

4408,40 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Alari Oja (ik XXXX; elukoht XXXX), lepinguline

esindaja

Anu

Toomemägi,

e-post

anu@toomemagipartnerid.ee;

kostja I osaühing RAIDMAN (rk 10351769; asukoht

Nooruse 22,

50411

Tartu;

e-post

siim@raidman.ee),

seaduslik esindaja juhatuse liige Siim Raid;

kostja II Siim Raid (ik XXXX; elukoht XXXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Alari Oja hagi Siim Raidi vastu 4090,86 euro ja lisanduva viivise nõudes

rahuldamata.

2. Rahuldada Alari Oja hagi osaühingu RAIDMAN vastu 4090,86 euro ja lisanduva

viivise nõudes osaliselt.

3. Välja mõista osaühingult RAIDMAN Alari Oja kasuks 4077 (neli tuhat

seitsekümmend seitse) eurot ja 18 senti, millest 3944,55 eurot on põhinõue ja 132,63 eurot

sissenõutavaks muutunud viivis 31.01.2015 seisuga.

4. Välja mõista osaühingult RAIDMAN Alari Oja kasuks viivis alates 01.02.2015 kuni

kohtuotsuse tegemiseni 84 (kaheksakümmend neli) eurot ja 39 senti ning alates 09.05.2015

viivis protsendina põhinõudelt 3944,55 eurot kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Jätta poolte menetluskulud osaühingu RAIDMAN kanda.

2. Määrata tsiviilasjas nr 2-14-29855 Alari Oja menetluskulude rahaliseks suuruseks

914 (üheksasada neliteist) eurot, millest 350 eurot on riigilõiv ja 564 eurot lepingulise

esindaja kulud.

3. Välja mõista osaühingult RAIDMAN Alari Oja kasuks menetluskulud 914 eurot.

4. Välja mõista osaühingult RAIDMAN Alari Oja kasuks viivis menetluskuludelt

914 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni

2(7)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Väljamõistetud

menetluskulud

kanda

Alari

Oja

pangakontole

nr XXXX

(Swedbank AS).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

Asjaolud ja hageja nõue

Alari Oja (hageja) esitas 18.09.2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

osaühingult RAIDMAN (kostja I) ja Siim Raidilt (kostja II) võlgnevuse väljamõistmiseks,

millele kostjad esitasid 14.10.2014 vastuväite.

16.01.2015 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus nõude hagimenetlusse üleandmisega.

31.01.2015 esitas hageja Tartu Maakohtusse hagi kostjatelt 4090,86 euro ning lisanduva viivise

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 07.09.2014 võla tasumise kokkuleppe

võlgnevuse 5412,55 eurot tasumiseks hiljemalt 15.09.2014. Kostja I võlga hageja ees käendas

kostja II kogu oma varaga. Kostja I tasus hagejale 18.09.2014 1000 eurot ja 31.12.2014

468 eurot, seega on tasumata 3944,55 eurot. Hageja nõuab kostjatelt kokkuleppe täitmist

(võlgnetava rahasumma tasumist) ja viivist seadusjärgses määras.

31.01.2015 seisuga (hagi koostamise aeg) võlgnevad kostjad hagejale 4090,86 eurot, millest

3944,55 eurot on põhinõue ja 146,31 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.

Hageja palub hagi rahuldada, mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 4090,86 eurot ja

põhinõudelt täiendav viivis seadusjärgses määras alates 01.02.2015 kuni kohtuotsuse tegemiseni

ja sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja lisas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopia 07.09.2014 võla tasumise kokkuleppest

koos lisadega ja kostjate 29.01.2015 elektronkirjast (tl 34-47).

Kostjate vastus hagile

Kostjate vastuse kohaselt on kokkuleppes märgitud koguvõlgnevus 5412,55 eurot õige,

koosnedes põhivõlast 4716,20 eurot, viivisest 234,35 eurot ja õigusabikuludest 462 eurot. Kuna

koguvõlgnevus sisaldab viivist, on põhinõudeks, millelt seaduse kohaselt on lubatud viivist

arvestada, 5178,20 eurot 5412,55 euro asemel. Arvestades 1468 euro tasumist kohustuse katteks

kostja I poolt, kujuneb põhinõude suuruseks 3710,20 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige

põhinõue ega hageja poolt esitatud viivise arvestus.

Hageja seisukoht kostjate vastuse osas

Hageja arvates on pooled võla tasumise kokkuleppes avaldanud selget tahet lugeda varasem

viivis alates kokkuleppe sõlmimisest põhivõlaks, millelt omakorda on õigus arvestada viivist.

Kuivõrd kostja I on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevaks isikuks ja seaduse kohaselt ei ole

viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral ja poolte vahel puudub vaidlus selles,

et kokkuleppes ei käsitletud selles märgitud viiviseid intressina, siis on hageja õigustatud

nõudma viiviseid kogu põhivõlalt. Kuna kostja I poolt hagejale 18.09.2014 ülekantud

1000 eurost tuleb lugeda tasutuks esmalt viivised 234,35 eurot, on alates 19.09.2014 põhivõlaks

siiski 4412,55 eurot, mistõttu on igati põhjendatud hagis märgitud arvestuskäik ning viivise

nõue.

3(7)

Kui kohus leiab, et viiviseid summas 234,35 eurot tuleb käsitleda intressina, on hagejal õigus

nõuda intressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahjuks on 234,35 eurolt

saamata jäänud viivis seadusjärgses määras, sest kohustuse mittetähtaegse täitmise tõttu ei olnud

hagejal võimalik nimetatud summat kasutada ja/või kinnisvaraäris tegutseva isikuna sellelt

täiendavat finantstulu teenida. Alternatiivselt palub hageja sel juhul kostjatelt solidaarselt välja

mõista põhivõlg 3710,20 eurot ja 31.01.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

122,71 eurot ning alates 01.02.2015 põhinõudelt 3710,20 eurot kuni põhinõude tasumiseni viivis

seadusjärgses määras.

Kohtu põhjendused

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus antud tsiviilasja

kirjalikus menetluses (tl 107-108).

2. Hageja nõuab kostjatelt võla tasumise kokkuleppe rikkumise tõttu tekkinud võlgnevuse ja

lisanduva viivise väljamõistmist.

3. Vaidluse all ei ole järgmised faktilised asjaolud:

- hageja võlausaldajana ja kostja I võlgnikuna ning kostja II käendajana sõlmisid 07.09.2014

võla tasumise kokkuleppe (tl 34-35, 46, lisad tl 36-45), mille kohaselt kostja I võlgneb hagejale

04.09.2014 seisuga 5412,55 eurot (p 1);

- võlgnevus tuli tasuda hiljemalt 15.09.2014 (p 5);

- kostja I tasus hagejale 18.09.2014 1000 eurot ning 31.12.2014 468 eurot (tl 47).

4. Kohtu hinnangul on vaidlusaluse võla tasumise kokkuleppe näol tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega – loodud ei ole uut kohustust, vaid toimunud on üksnes olemasoleva kohustuse

kinnitamine (teenuste osutamise lepingutest tuleneva võlgnevuse, sellelt arvestatud viivise ja

kokkuleppes märgitud õigusabikulude tasumise nõue, mis kõik on muutunud sissenõutavaks)

ning võla tunnustamine (p-d 2 ja 3).

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või

seadusele. Kohustus loetakse VÕS § 76 lg 3 järgi kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

Võla tasumise kokkuleppest nähtuvalt tuli võlgnevus 5412,55 eurot tasuda hiljemalt 15.09.2014

hageja pangakontole nr XXXX (p-d 5 ja 9). Vaidlust ei ole selles, et kokkuleppest tulenevat

kohustust ei ole kohaselt täidetud.

Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

6. VÕS § 101 lg 1 p-d 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 101

lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki

seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui

seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva

õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamist.

Hageja nõuab hagiavalduses VÕS § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist ning VÕS § 113 lg 1 ja

TsMS § 367 alusel viivist seadusjärgses määras.

VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

4(7)

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

7. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist juhul, kui võlgnik vastutab kohustuse rikkumise

eest. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui

rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuna

rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse

rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.

8. Vaidlust ei ole selles, et võla tasumise kokkuleppe järgne kohustus on sissenõutav alates

16.09.2014. Seega on hagejal alates sellest kuupäevast õigus nõuda viivist. Samas näeb VÕS

§ 113 lg 6 ette, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest

võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kohtu arvates ei ole seejuures oluline, kas

võlgnikuks on füüsiline või juriidiline isik.

Vaidlusalusest kokkuleppest nähtuvalt koosneb võlgnevus summas 5412,55 eurot alljärgnevatest

summadest: põhivõlg 4716,20 eurot (teenuste osutamise lepingutest tulenev võlgnevus), viivis

234,35 eurot (160,65 + 73,70) ja õigusabikulud 462 eurot. Eeltoodust tuleneb seega, et võla

tasumise kokkuleppes on võlgnetava summa koosseisus märgitud ka varasem viivisevõlgnevus.

Kuivõrd viivist on arvestatud seadusjärgses määras alates osaühing RAIDMAN arvete

sissenõutavaks muutumise kuupäevadest, ei ole kohtu hinnangul tegemist intressiga, mis on tasu

raha kasutamise eest. Seetõttu on põhjendamatu hageja alternatiivne taotlus kohaldada antud

juhul VÕS § 113 lg 7 sätteid, mille kohaselt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatu ei välista ega piira

võlausaldaja õigust nõuda intressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt on VÕS § 113 lg 6 kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille

rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6

esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise)

sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendatakse üks

võlasuhe teisega (vt 3-2-1-169-13 p 29, 3-2-1-1-14 p 21, 3-2-1-2-14 p 13).

Kuna VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keelust tulenevalt on antud kokkuleppe järgi lubatud arvestada

viivist üksnes põhivõlalt 4716,20 eurot ja õigusabikuludelt 462 eurot, on perioodi 16.09.2014

kuni 17.09.2014 eest võlgnetavaks viiviseks 2,31 eurot (5178,20 eurot × 8,15% × 2 päeva / 365

päeva).

Kuivõrd 18.09.2014 tasuti 1000 eurot, mis katab nii õigusabikulud 462 eurot kui sissenõutavaks

muutunud viivise 234,35 eurot ja osaliselt ka põhivõlgnevuse 303,65 euro ulatuses, siis VÕS

§ 88 lg-s 8 sätestatut arvestades on edaspidi tegemist põhinõudega, millelt hageja on õigustatud

viivist arvestama. Seega perioodi 18.09.2014 kuni 30.12.2014 eest on võlgnetavaks viiviseks

102,47 eurot (4412,55 eurot × 8,15% × 104 päeva / 365 päeva).

31.12.2014 tasuti hagejale 468 eurot, seega vähenes põhinõue 3944,55 euroni ning viiviseks ühe

päeva eest on 0,88 eurot (3944,55 eurot × 8,15% × 1 päev / 365 päeva).

Perioodi 01.01.2015 kuni 31.01.2015 (hagi kohtusse esitamise aeg) eest võlgnetavaks viiviseks

on 26,97 eurot (3944,55 eurot × 8,05% × 31 päeva / 365 päeva).

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt on hageja nõude suuruseks 31.01.2015 seisuga

4077,18 eurot, millest 3944,55 eurot on põhinõue ja 132,63 eurot (2,31 + 102,47 + 0,88 + 26,97)

sissenõutavaks muutunud viivis.

9. Hageja on palunud TsMS § 367 järgi viivise välja mõista kuni kohtuotsuse tegemiseni ja sealt

edasi kuni põhinõude täitmiseni.

Kohus on seisukohal, et hageja lisanduva viivise nõue on põhjendatud. Kohus märgib, et viivise

põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja

lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma

kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivis tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine

sõltub võlgnikust enesest (oma kohustuste mittekohane täitmine).

5(7)

Perioodi 01.02.2015 kuni 08.05.2015 eest võlgnetavaks viiviseks on 84,39 eurot (3944,55 eurot

× 8,05% × 97 päeva / 365 päeva).

10. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 4077,18 eurot,

millest 3944,55 eurot on põhinõue ja 132,63 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 31.01.2015

seisuga. Lisaks kuulub hageja kasuks väljamõistmisele viivis põhinõudelt 3944,55 eurot VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.02.2015 kuni kohtuotsuse tegemiseni summas

84,39 eurot ja edasi alates 09.05.2015 kuni põhinõude 3944,55 eurot täitmiseni.

11. Hageja on esitanud oma nõude kostjate kui solidaarvõlgnike vastu.

07.09.2014 sõlmitud võla tasumise kokkuleppest nähtub, et Siim Raid füüsilise isikuna käendab

osaühingu RAIDMAN kohustust tasuda võlgnevus 5412,55 eurot koos lisanduva viivisega kuni

võlgnevuse tasumiseni (p 11).

Kohus märgib, et alates 05.04.2011 on muutunud VÕS § 143 lg 1 redaktsioon. Kui enne

05.04.2011 oli tarbijakäenduslepinguks käendusleping, kus käendajaks oli tarbija, siis alates

05.04.2011 on tarbijakäenduslepinguks käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik.

Viidatud sätte muudatusega parandati kõigi füüsilisest isikust käendajate olukorda, nähes ette, et

neid kõiki loetakse käenduse mõttes tarbijaks ja käendust tarbijakäenduseks, sest senises

kohtupraktikas tekkis palju piiritlemisprobleeme just juriidilise isiku juhatuse liikmete antud

käendustega. Muudatuse tulemusena tuleb VÕS § 143 lg 2 järgi näidata käenduslepingus alati

ära vastutuse rahaline maksimumsumma, vastasel juhul leping ei kehti.

Antud juhul ei ole võla tasumise kokkuleppes käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas

kokku lepitud, mistõttu on kokkulepe käenduse osas VÕS § 143 lg 2 järgi tühine. Kohus märgib,

et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul asja lahendamisel kohustus kontrollida

tehingu tühisuse aluseid ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kuivõrd vaidlusaluse

võla tasumise kokkuleppe on 07.09.2014 allkirjastanud õigusteadmistega isikud, ei saa viidatud

seaduse muudatus olla poolte esindajatele teadmata ja tulla neile üllatusena.

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt jätab kohus hageja hagi kostja II kui tarbijast käendaja

vastu rahuldamata. Kohtu poolt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvate summade osas tuleb

hagi rahuldada üksnes kostja I kui põhivõlgniku suhtes.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 järgi

näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

Kuigi kohus rahuldas hageja nõude kostja I vastu osaliselt, kuid kokkuvõttes jäi hageja nõuet

arvestades (4090,86 eurot) tema kasuks välja mõistmata 13,68 eurot (kohus mõistis kostjalt I

hageja kasuks välja 4077,18 eurot), ei ole kohtu hinnangul põhjendatud TsMS § 163 lg 1

kohaldamine, vaid kohus jätab poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses

kostja I kanda.

13. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Hageja menetluskulud kokku on 1106 eurot, millest 350 eurot on riigilõiv ja 756 eurot

lepingulise esindaja õigusabikulud koos käibemaksuga. Hagejale on osutatud õigusabi kokku

10 tundi 30 minutit hinnaga 72 eurot tunnis. Hageja kinnitab avalduses, et kõik kulud on kantud

seoses antud kohtumenetlusega ja et hageja ei ole käibemaksukohustuslane. Avaldusele on

lisatud õigusabikulude tekkimise tõendamiseks neli õigusbüroo arvet nr 57/2014/Õ, nr 9/2015/Õ,

nr 32/2015/Õ ja nr 64/2015/Õ (tl 85-87, 121).

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

6(7)

Asja materjalidest nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu kokku 350 eurot (maksekäsu

kiirmenetluses 176,11 eurot ning hagimenetluses täiendavalt 148,89 eurot ja 25 eurot).

Käesoleva tsiviilasja hinnaks on TsMS § 122 lg 1 ja 2, § 123, § 124 lg 1 ning § 133 lg 1 ja 2

kohaselt 4408,40 eurot, millelt tuli tasuda riigilõivu 350 eurot. Seega on hageja tasunud

riigilõivu seaduses sätestatud määras. Kuivõrd riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja riigilõiv

makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, siis on hageja menetluskulu (riigilõiv) summas

350 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu.

Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta

menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle

kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lg 4 alusel

kehtestatud

piirmäärast.

Kui

menetluskulude

kindlaksmääramise

avaldus

on

selgelt

põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus

ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.

Riigikohus on 26.06.2014 määrusega nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus

olevaks ning kehtetuks nii TsMS § 175 lg 4 kui Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137

„Lepingulise

esindaja

kulude

teistelt

menetlusosalistelt

sissenõudmise

piirmäärad“

(vt resolutsiooni p-d 4 ja 5).

Kuivõrd kostja on hageja lepingulise esindaja kuludele esitanud vastuväite, tuleb kohtu

hinnangul eespool märgitust lähtudes antud juhul asuda seisukohale, et menetluskulude

hüvitamise kriteeriumiks on üksnes esindaja kulude põhjendatus ja vajalikkus. Seejuures on

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine kohtu

kaalutlusotsus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on kohtu

arvates vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse

ja vajalikkuse hindamisel arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja

mahuga. Tsiviilasja keerukus tuleneb asja olemusest. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite

hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule

võimaluse

hinnata

esindaja

töö

mahtu

ka

selle

kaudu,

kuivõrd

tema

koostatud

menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Kohtumenetluses korduvate seisukohtade

esitamise puhul ei saa eeldada, et dokumentide koostamisele ja seisukohtade esitamisele aega ei

kulu, kuid see ei saa olla nii ajamahukas. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna

(so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise

esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada

tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tasu 72 eurot tunnis koos käibemaksuga saab pidada

põhjendatud ja mõistlikuks tasuks, kuna see ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu.

Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu (võla tasumise kokkuleppe rikkumine), hageja nõude

olemust

(kohustuse

täitmise

nõue

koos

lisanduva

viivise

nõudega)

ning

hageja

menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi ja hinnates hageja lepingulise esindaja

poolt tehtud menetlustoimingute mahtu ja sisu võrrelduna eespool viidatud arvetel märgitud

ajakuluga (kokku 10 tundi 30 minutit), leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses ei ole

põhjendatud, mistõttu kohus vähendab menetluskulude rahalist suurust, lugedes hageja

lepingulise esindaja vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks kokku 564 eurot (7 tundi

50 minutit).

Kohtu hinnangul ei olnud antud tsiviilasi keskmisest mahukam ega õiguslikult keerukam. Asi

lahendati kirjalikus menetluses. Kohtul ei tulnud asja lahendamisel kohaldada erinevaid

7(7)

õigusnorme omavahelises koostoimes ega hinnata suurel hulgal erinevaid faktilisi asjaolusid ja

tõendeid.

Kohtu arvates on põhjendamatult suurena näidatud hagiavalduse koostamisele kulunud aega

(6 tundi). Kohus ei pea nimetatud toimingut nii ajamahukaks. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 29-

33, 51) on kohtule esitatud hagiavaldus viiel lehel, sellest sisulist teksti koos seaduse

tsiteerimisega kokku kolmel ja poolel lehel. Kohus peab hagiavalduse koostamisele kulunud

põhjendatud ajakuluks kokku 4 tundi 30 minutit (so 324 eurot), lähtudes siinjuures asjaolust, et

kohtupraktika kohaselt võrdsustatakse ühe lehekülje ulatuses sisulise teksti kirjutamine umbes

ühe töötunniga ja et hagiavalduses on esitatud viivise arvestus. Kuivõrd menetluskulude

avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada

ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole ajakulu 1 tund ja 10 minutit osas

tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt 3-2-1-77-14 p 12). Kohus

leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise

(30 minutit), kostja vastusega tutvumise ja sellele hageja seisukoha koostamise (kokku

50 minutit) ning viiviste selgituse osas kohtunõude täitmise (2 tundi) eest on taotletud suuruses

põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses, vastates antud tsiviilasja keerukusele ja

mahule.

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks

suuruseks 914 eurot (350 + 564), mis menetluskulude jaotust arvestades kuulub kostjalt I hageja

kasuks väljamõistmisele.

Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt I välja viivise menetluskuludelt

914 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik