3-14-358/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 07.05.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-358 Haldusasi AS A&P Mets kaebus Keskkonnaameti metsateatistes nr 15467000113, 15468000113, 15469000113 sisalduva 10.12.2013 otsuse tühistamiseks; metsateatises nr 16560000113 sisalduva 24.01.2014 otsuse tühistamiseks osas, millega keelati raie teostamine eraldisel nr 11; Keskkonnaameti 26.02.2014 vaideotsuse nr 1-4.1/14/125 tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks uuesti otsustama metsateatiste alusel kavandatavate tegevuste lubatavuse üle (va Tuulikumetsa kinnistu eraldistel nr 20 ja 26). Menetlusosalised Kaebuse esitaja – AS A&P Mets, esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas; Vastustaja – Keskkonnaamet Asja läbivaatamise vorm Kohtuistung 07.04.2015 Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (so hiljemalt 08.06.2015) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24.10.2013 esitas AS A&P Mets Keskkonnaametile metsateatised (registreeritud metsateatiste andmekogus numbrite 15467000113, 15468000113 ja 15469000113 all), millega teavitati Keskkonnaametit kavandatavatest raietest Pärnu maakonnas, Saarde vallas asuval Tuulikumetsa kinnistul. Metsateatistega planeeriti eraldistel 3, 4, 5, 9, 12, 15, 16, 17, 18, 20, 24, 25, 26, 28, 31 lageraieid ja eraldisel 16 sanitaarraiet.

10.12.2013 tegi Keskkonnaamet Tuulikumetsa metsateatistele lageraiete kohta mittelubava märke. Metsateatisele nr 15469000113 kavandatud sanitaarraie kohta eraldisel 16 on tehtud lubav otsus. Metsateatistele lisatud Keskkonnaameti 10.12.2013 põhjendustes on märgitud mittelubamise põhjuseks asjaolu, et Tuulikumetsa kinnistule planeeritud lageraietega kaasneb kaitseala kaitseeesmärgiks olevate väärtuste, eelkõige kaitse-eesmärgiks olevate kaitsealuste linnuliikide elupaikade kahjustamine. Planeeritud lageraiete teostamine takistab oluliselt või välistab mitmete ala kaitse-eesmärgiks olevate liikide soodsa seisundi saavutamist.

2. 06.01.2014 esitas AS A&P Mets Keskkonnaametile metsateatise (registreeritud metsateatiste andmekogus numbri 16560000113 all), millega teavitati Keskkonnaametit kavandatavatest raietest Pärnu maakonnas, Saarde vallas asuval Kabja kinnistul. Metsateatisega planeeriti eraldistel 2 ja 11 lageraieid ning eraldisel 12 sanitaarraiet.

24.01.2014 tegi Keskkonnaamet metsateatise nr 16560000113 eraldisel 2 ja 11 planeeritud lageraie kohta mittelubava märke. Metsateatistele lisatud ja selles viidatud Keskkonnaameti 24.01.2014 põhjendustes oli eraldise 11 osas mittelubamise põhjuseks asjaolu, et eraldisele planeeritud lageraietega kaasneb kaitseala kaitse-eesmärgiks olevate väärtuste, eelkõige kaitse-eesmärgiks oleva kaitsealuse linnuliigi elupaiga kahjustamine. Planeeritud lageraiete teostamine takistab oluliselt või välistab kaitse-eesmärgiks oleva liigi soodsa seisundi saavutamist. Metsateatisele nr 16560000113 kavandatud sanitaarraie kohta eraldisel 12 on tehtud lubav otsus ja seatud tingimused.

3. 31.12.2013 esitas AS A&P Mets Keskkonnaametile vaide Keskkonnaameti 10.12.2013 otsusele osas, millega ei lubatud teostada lageraiet metsateatiste nr 15467000113, 15468000113 ja 15469000113 alusel Tuulikumetsa kinnistu eraldistel 3, 4, 5, 9, 12, 15, 16, 17, 18, 20, 24, 25, 26, 28, 31. 24.01.2014 esitas AS A&P Mets Keskkonnaametile vaide Keskkonnaameti 24.01.2014 otsusele, millega ei lubatud teostada lageraiet metsateatiste nr 16560000113 alusel Kabja kinnistu eraldistel 2 ja 11. Vaide esitaja taotles Keskkonnaameti 10.12.2013 ja 24.01.2014 otsuste kehtetuks tunnistamist.

4. Keskkonnaameti 06.02.2014 kirjaga nr 1-10.1/14/103-4 liideti eelnimetatud vaidemenetlused. Keskkonnaamet jättis 26.02.2014 vaideotsusega nr 1-4.1/14/125 AS A&P Mets vaided rahuldamata.

5. AS A&P Mets esitas 27.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub: 1) tühistada Keskkonnaameti 10.12.2013 otsuse metsateatistele nr 15467000113, 15468000113 ja 15469000113 mittelubatavate märgete tegemise kohta; 2) tühistada Keskkonnaameti 24.01.2014 otsuse metsateatisele nr 16560000113 eraldise nr 11 osas mittelubava märke tegemise kohta; 3) tühistada Keskkonnaameti 26.02.2014 vaideotsus nr 1-4.1/14/125; 4) kohustada Keskkonnaametit uuesti otsustama AS A&P Mets esitatud metsateatiste nr 15467000113, 15468000113 ja 15469000113 ning metsateatise nr 16560000113 eraldisel 11 kavandatavate tegevuste lubatavuse üle.

6. Tallinna Halduskohus võttis 28.04.2015 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Keskkonnaameti.

20.03.2015 täpsustas kaebaja kaebust kohustamisnõude osas, kuna Tuulikumetsa kinnistu eraldistel

20 ja 26 anti lageraie tegemise õigus, millega kaebaja saavutas selles osas kohustamiskaebuse eesmärgi. Kohtuistungil 07.04.2015 kaebaja loobus Tuulikumetsa kinnistu eraldiste 20 ja 26 osas metsateatise tühistamise ja kohustamise nõudest, kuna vastustaja selgitas, et ei pea samadele eraldistele lageraie tegemise loa andmisel (metsateatise väljastamisel) eelnevalt antud metsateatist selles osas enam kehtivaks. Kohus lahendas osalise kaebusest loobumise ja menetluse lõpetamise taotluse 07.05.2015 eraldi määrusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja taotleb Keskkonnaameti poolt metsateatistes nr 15467000113, 15468000113 ja 15469000113 sisalduva 10.12.2013 otsuse tühistamist osas, milles see kehtib ja on vaidlustatud; metsateatises nr 16560000113 sisalduva 24.01.2014 otsuse tühistamist osas, millega keelati raie teostamine eraldisel nr 11, Keskkonnaameti 26.02.2014 vaideotsuse nr 1-4.1/14/125 tühistamist samas osas ning Keskkonnaameti kohustamist uuesti otsustama metsateatiste alusel kavandatavate tegevuste lubatavuse üle (va eraldiste nr 20 ja 26 osas). Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Keskkonnaameti metsateatistes nr 15467000113, 15468000113, 15469000113 sisalduva 10.12.2013 otsuse tühistamise nõue:

7.1 Vaideotsuse p-st 2.4 tuleneb, et vastustaja võtab omaks, et raiete mittelubamist põhjendav osa oleks pidanud Keskkonnaameti 10.12.2013 otsuses olema põhjalikum ning tunnistab, et ei ole lageraie keelamisel andnud soovitusi tegevuse õigusaktidega vastavusse viimiseks. Vaideotsuse p-st

4 tuleneb vastustaja seisukoht, et põhjendamiskohustus ei olnud metsateatiste tagastamise otsustes piisavas ulatuses täidetud, kuid vaidlustatud otsuses sisalduv lõppjäreldus raiete mittelubamise kohta on vastustaja hinnangul õige. Vastustaja küll selgitas, et kohtupraktika kohaselt ei ole põhjust piirata vaideotsusega algsete haldusaktide põhjenduste täiendamist ja luges vaideotsuse punktides 1.3 ja 2.1-2.3 esitatud põhjendused Keskkonnaameti 10.12.2013 otsuse täiendavateks põhjendusteks, kuid ei viita, milline kohtupraktika vastavat seisukohta toetab. Haldusorgan ei saa põhistada puudulikku haldusakti tagantjärgi, s.o vaideega kohtumenetluses, kuivõrd ei ole enam kontrollitav, millistest põhjendustest ja kaalutlustest haldusorgan esialgse haldusakti andmisel lähtus. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-62-07 kohaselt ei muuda haldusakti põhjenduste hilisem esitamine akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas hilisemas menetluses esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Põhjenduste täiendamine on lubatud sellisel juhul, kui esialgses haldusaktis sisalduvad asja lahendamiseks vajalikud peamised põhjendused, mida on võimalik hilisemalt selgitada ja täpsustada. Antud juhul aga olid olulised kaalutlused aktis üleüldse märkimata. Samuti ei nõustu kaebaja vastustaja väitega, et Riigikohus on lubanud enne kohtumenetlust (vaideotsuses) akti motivatsiooni täiendada. Riigikohtu väljendatud seisukoht ei tähenda, et akti võiks kohtueelses menetluses pärast akti andmist asja lahendamise aluseks olnud oluliste kaalutlustega täiendada.

7.2 Vastustaja põhjendused lageraie mittelubamise kohta (piiranguvööndis) ei ole piisavad ega veenvad. Samuti on otsuses ja vaideotsuses esitatud põhjendused vastuolulised. Vaidlust ei ole selles, et Tuulikumetsa metsateatistes esitatud eraldistel on lageraie metsaseaduse (MetsS) ja selle alamaktide alusel lubatud, arvestades, et Tuulikumetsa kinnistu asub Sookuninga looduskaitseala piiranguvööndis. Lageraie teostamine on kooskõlas piiranguvööndi metsa kaitseeesmärgiga, s.o elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamise ning taastamisega, kuivõrd lageraie korral on kohustus säilitada elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud (MetsS § 29 lg 1 p-d 1 ja 3).

Otsuses viidatud seisukoht, et Tuulikumetsa kinnistu asub Sookuninga looduskaitseala Sookuninga piiranguvööndis ning kaitseala kaitse-eesmärgiks on Tuulikumetsa kinnistul esinevate kaitsealuste liikide – metsise, laanepüü, valgeselg-kirjurähni, väike-kärbsenäpi, herilaseviu, händkaku elupaikade kaitse, ei ole kooskõlas 25.01.2006 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 22 vastu võetud Sookuninga looduskaitseala kaitse-eeskirja (edaspidi eeskiri või kaitse-eeskiri) §-s 13 sätestatud piiranguvööndi metsa kaitse-eesmärgiga (s.o üldiselt elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning taastamine). Erinevalt piiranguvööndi kaitse-eesmärgist sätestab eeskirja § 8, et sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on liigikaitse, looduse mitmekesisuse ning maastikuilme säilitamine ja taastamine. Eeskirja § 12 lgst 1 tuleneb sõnaselgelt, et piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Vastustaja on keeldunud kavandatud tegevuste lubamisest johtuvalt sihtkaitsevööndi kaitseeesmärkidest, jättes tähelepanuta, et vastavad eraldised asuvad tegelikkuses piiranguvööndis. Vastupidisel juhul puuduks vajadus defineerida eraldiseisvalt sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndi metsa kaitse-eesmärke ning piisaks pelgalt üldisest Sookuninga looduskaitseala kaitse-eesmärgist.

Vaideotsuses on vastustaja aga asunud põhistama Tuulikumetsa eraldistel lageraie keelamist eeskirjaga kehtestatud kaitseala üldise kaitse-eesmärgiga. Tuulikumetsa otsuse põhjendustes sedastab vastustaja, et planeeritud lageraiete teostamine takistab oluliselt või välistab mitmete ala kaitse-eesmärgiks olevate liikide soodsa seisundi saavutamist. Arvestades, et käesoleval juhul asuvad eraldised piiranguvööndis ning piiranguvööndi metsa kaitse-eesmärkideks on elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning taastamine, ei saa vastustaja piirata majandustegevust piiranguvööndis nn liikide soodsa seisundi saavutamisega. Samuti nähtub eeskirja § 6 lg-st 2, et liikide soodsa seisundi saavutamine ei ole aluseks, millisel kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, vaid selliseks kooskõlastamata jätmise aluseks saab olla kaitse-eesmärgi saavutamise või seisundi kahjustamine.

Piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks ei ole liigikaitse. Vaidlustatud haldusaktis, vaideotsuses ega ka 30.05.2014 vastuses ei ole vastustaja selgitanud, milles konkreetselt seisneb piiranguvööndi liigikaitseline eesmärk. Vastustaja ei ole viidanud ka eeskirja § 1 lg-s 1 loetletud looduskaitseala eesmärkidele. Väide, et kaebaja ei ole tõendanud, et MetsS § 29 lg 1 p 3 nõude järgimine ei kahjustaks Sookuninga piiranguvööndi kaitse-eesmärki, on arusaamatu. Kaebaja ei ole see isik, kes peab hakkama tõendama tegevuse lubatavust. Vastustaja on see, kes peab tegevuse mittelubatavust nõuetekohaselt põhjendama.

Seonduvalt vastustaja väitega vajadusest taastada elustiku mitmekesisus, jääb kaebajale selgusetuks, kuidas saab lageraie lubamisest keeldumine aidata kaasa puuliikide (milliste raieõigust kaebaja taotles ja milliste seemnepuude säilitamise kohustus on kaebajal tulenevalt metsaseadusest) taastamisele. Vastustaja on säilikpuude raiumata jätmise kohustusest teadlik, kuid jääb seejuures ilma üheselt arusaadava põhjenduseta oma väite juurde, et metsa majandamine ei ole lubatud.

7.3 Viimati 2013.a on tuvastatud kõnealuste linnuliikide pesitsus järgmistel eraldistel – eraldisel 17 laanepüü (üks paar), väike-kärbsenäpp (koos eraldistega 31, 6 kolm paari); eraldisel 15 valgeselgkirjurähn (üks paar) ning eraldisel 5 herilaseviu (üks paar). Händkaku üks paar on teadmata ajal samuti pesitsenud eraldisel 17. Metsise mängupaigana on välja toodud ebamääraselt Tuulikumetsa kinnistu serv, Tuuliku peakraavi idapoolne serv ning andmed pärinevad 2003.a ja 2009.a. Seega võiks vastustaja hüpoteetiliselt kaaluda lageraie mittelubamist seonduvalt kaitsealuste liikidega üksnes eraldistel 5, 15, 17. Kaebaja taotles Tuulikumetsa metsateatistega lageraie lubamist eraldistel nr 3, 4, 5, 9, 24, 25, 26, 28, 31, 12, 15, 16, 17, 18, 20, s.o täiendavalt lisaks kolmele eelviidatud eraldisele (5, 15, 17) kaheteistkümnel eraldisel (3, 4, 9, 24, 25, 26, 28, 31, 12, 16, 18, 20).

Arvestades, et vastustaja enda väidete kohaselt võivad eeskirja § 1 lg 1 p-s 2 nimetatud linnuliikidest nelja kuni kuue liigi üksikud paarid evida puutumust Tuulikumetsa kinnistuga ning sedagi vaid kolme eraldise osas, siis ei ole planeeritud lageraied vähemalt ülejäänud kaheteistkümnel eraldisel vastuolus eeskirjas sätestatud kaitse-eesmärkidega, arvestades, et Tuulikumetsa kinnistu vastavad eraldised asuvad piirangu-, mitte sihtkaitsevööndis.

Kaitseala valitseja peab teavitama kinnistu omanikku looduskaitselistest väärtustest omaniku kinnisasjal ning sellest johtuvatest majandustegevuse piirangutest ning seeläbi peab olema välistatud olukord, millises metsaomanik saab vastavatest looduskaitselistest väärtustest johtuvatest piirangutest teada alles majandustegevust planeerides. Käesoleval juhul oli kaebajal põhjendatud alus eeldada majandustegevuse, sh lageraiete lubamist.

21.03.2014 toimus Kabja kinnistul vaatlus, millisel osalesid kaebaja volitatud esindaja Ülo Vendland, piirkondlik metsandusspetsialist ning Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Indrek Tammekänd, millisel vaatlusel piirkondlik metsandusspetsialist väitis, et tema ei oska näidata looduses väidetavaid pesituskohti, elupaikasid ning Indrek Tammekänd viitas üksnes õigusaktidele, mitte reaalsetele näitajatele looduses. Eeltoodu kinnitab, et ka vastustaja ise kaitseala valitsejana (läbi enda spetsialistide) ei tea tegelikult, kas ja kus täpsemalt asustavad Tuulikumetsa kinnistu eraldisi, millistel kavandati lageraiet, kaitsealused liigid.

Kaebaja ei ole seadnud kaebuses kahtluse alla asjaolu, et Sookuninga looduskaitseala on kaitsealuste linnuliikide elupaigana sobiv. Kaebaja on aga seisukohal, et liikide elupaiga kaitse tagamiseks on looduskaitsealal moodustatud sihtkaitsevöönd mahus, milline tagab vajalikud tingimused kaitsealustele liikidele ning metsa majandamise keelamine liigikaitselistel põhjendustel ei ole põhjendatud. Keskkonnaministeeriumi 29.04.2014 dokumendi punktist 3 tuleneb, et sihtkaitsevööndi moodustamisel on juba arvesse võetud kaitstavate liikide elupaigaks vajalikud alad ja sellest tulenevalt on kehtestatud ka sihtkaitsevööndi piirid. Kaebajale teadaolevalt ei ole tsoneeringu muutmist alustatud, mistõttu on vastustaja pidanud Sookuninga looduskaitseala Sookuninga sihtkaitsevööndit kehtestatud piirides piisavaks, tagamaks kaitstavate linnuliikide liigikaitseliste eesmärkide saavutamise. Vastustaja on küll viidanud, et kaitsealuse valgeselg-kirjurähni arvukuse nõue (5 paari) laieneb kogu looduskaitsealale, aga ei ole esitanud konkreetseid andmeid valgeselg-kirjurähni arvukuse osas. Kaitstava metsise osas erineb vastustaja praktika kaebajale arusaamatuks jäävatel põhjustel maakonniti. Vastustaja väitel on metsise mängupaigast 1 km kaugusele jääv ala nn “metsise mänguaegne elupaik” ja seal tuleb lähtuda metsise püsielupaigale määratud eesmärkidest, muidu mängupaik hävib. Võrumaal lubati lageraieid teha 7 hektari suurusel Aadu kinnistul (katastritunnus 46801:003:0228) vaatamata asjaolule, et antud kinnistuga piirnes metsise mängupaik ja kaitseala sihtkaitsevöönd. Kaitseala kaitse-eeskirja menetlemisel peaks juba arvestama kaitset vajavate liikidega, nii nagu on ka oma seisukohas kirjeldanud keskkonnaministeerium. Kui situatsioon on muutunud, siis loomulikult tuleb olukord üle vaadata, kuid antud juhul ei ole situatsioon muutunud. Keskkonnaamet peab selgitama, miks Võrumaal saab metsise mänguaegsele elupaigale väga lähedal asuval alal teha 7 ha suurusel kinnistul lageraiet, Pärnumaal aga väidetakse, et kitsas 30 m lageraielank hävitab metsise mängupaiga.

7.4 Vaideotsusest tuleneb, et Tuulikumetsa kinnistu eraldistel ei ole inventeeritud eeskirja § 1 lg 1 ps 3 nimetatud elupaigatüüpe, mistõttu ei kaasne raiega nimetatud punktis loetletud elupaigatüüpide kahjustamist. Samas viitab vastustaja erinevate linnuliikide puhul „vanematele (üle 50 a) lehtja segametsadele“, „vanadele puistutele“, „vana metsa osakaalule“, „vanematele metsadele“ ning rõhutab, et kõikide Tuulikumetsa põhjendustes ning vaideotsuses viidatud liikide puhul on üheks olulisemaks elupaigakriteeriumiks puistu vanus. Jääb arusaamatuks, kas tegemist ei ole sellisel juhul eeskirja § 1 lg 1 p-s 3 sätestatud kaitstavate elupaigatüüpidega.

Arvestades üldse nn vana metsa mõiste kui määratlemata õigusmõiste järjepidevat kasutamist nii Tuulikumetsa põhjendustes kui ka vaideotsuses ning sellele järelduste rajamist, on kaebaja seisukohal, et vastustajal on kohustus vastavat mõistet selgitada, samuti asjaolu, milles seisneb nn vana metsa ja nn küpse metsa vahe, kuivõrd vastavad mõisted on selgitamata, on tegemist kontrollimatu haldusaktiga. Kaebajale jääb ka arusaamatuks, millistele andmetele tuginevad vastustaja seisukohad vana metsa ja küpse metsa osakaalu hindamisel. Vastustaja viide ortofotodele ning metsaregistri andmetele, millised peaksid vastustaja hinnangul tõendama „keskealiste ja vanemate metsade pindala“ on ebamäärane, samuti ei nähtu vastavatest materjalidest vana metsa, küpse metsa osakaal. Ortofotodelt on võimalik hinnata üksnes raiesmike ja noorendike ligikaudset osakaalu.

7.5 Käesoleval juhul ei andnud vastustaja tulenevalt MetsS § 41 lg-st 8 kaebajale mistahes soovitusi seonduvalt mittelubatud tegevusega, millisest johtuvalt on vaidlustatav haldusakt vastuolus seaduses sätestatuga. Esmakordselt vaideotsuses käsitleb vastustaja tingimuste seadmist. 26.02.2014 vaideotsusega tingimuste seadmist ei saa pidada eeskirja § 6 lg 1 tingimuste täitmiseks, arvestades, et Tuulikumetsa metsateatiste osas avaldas vastustaja kavandatud tegevustest keeldumist juba 10.12.2013.

On tähelepanuväärne, et harvendusraie võimalikkust analüüsides viitas vastustaja piiranguvööndi kaitse-eesmärkidele, lubades harvendusraiet muuhulgas ka eraldistel 5, 15, 17, millistel ainsatena on 2013.a seisuga inventeeritud üks kuni kolm paari kaitsealuseid linnuliike. Samas, tuleneb vaideotsuse p-st 2.1.4, et lageraie ei ole lubatud, kuivõrd see on vastuolus kaitseala üldiste kaitseeesmärkidega. Selline diferentseerimine on lubamatu ning selles osas on haldusorgani põhjendused vastuolulised, arvestades, et kõik eraldised, millistel kaebaja lageraiet soovis rakendada, asuvad piiranguvööndis.

Täiesti vastuoluline on vaideotsuse p-s 2.2.4. väljendatud seisukoht, et piirangute rakendamisel tuleb jälgida, et need oleksid proportsionaalsed ning kitsendaksid maaomaniku õigusi võimalikult vähesel määral. Kaebaja on seisukohal, et tema kui metsamajandamisega tegeleva metsaomaniku õigusi on lageraie keeldudega oluliselt rikutud, kitsendatud. MetsS § 30 lg 2 järgselt aegjärkse raie korras uuendamisele kuuluvas metsas hajali paiknevate puude raiumine 10-20 aasta jooksul raiejärkudena ei ole mõistlik aeg metsamajandamisega tegeleva ettevõtte jaoks. Kaebaja hinnangul ei taga vastustaja loogikast lähtuvalt ka aegjärkne raie elupaikade säilimist, kuivõrd selle puhul on samuti tegemist metsauuendamise raiega. Vastustaja tugineb aegjärkse raie lubamisel tingimuste seadmisel ainult elupaikade säilimisele, viitamata kaitseala piiranguvööndi kaitse eesmärkidele, millisest johtuvalt on arusaamatu vaideotsuses toodu aegjärkse raie osas. Ka lageraie puhul on võimalik ette näha tingimused, milliste kohaselt kohustub raieõiguslik isik jätma lageraie korral alles teatud protsendi puudest gruppidena, arvestades, et vastustaja on pidanud vajalikuks säilitada puistu suurimaid puid ja jalal seisvaid surnud puid.

7.6 Vastustaja ei ole täitnud metsateatistega kavandatud tegevuse keelamisel ega ka vaideotsuse tegemisel kaalutlusõiguse rakendamise kohustust ega uurimiskohustust. Arvestades kaebaja poolt erinevate linnuliikide osas välja toodut, s.o asjaolu, et võimalike pesitsuspaikadena on tegelikkuses võimalik käsitleda vaid 3 eraldist 15 eraldisest, oleks vastustaja pidanud kaaluma lageraie keelamist kõnealustel kolmel eraldisel. Samuti on tähelepanuta jäetud põhimõte, millise kohaselt on vajalik kaitsta ning säilitada liikide elupaikasid siis, kui vastaval alal on liigi arvukus teadaolevalt vähemalt 5 paari – Tuulikumetsa kinnistul ei ole vastav miinimumnõue tagatud mitte ühegi linnuliigi puhul.

Käesoleval juhul ei saa eelnevalt kaebuses välja toodut arvestades asuda seisukohale, et vastustaja on kaasuse asjaolusid analüüsinud, kaalunud koostoimes eeskirjas, seadustes sätestatuga, milline on kaasa toonud ebaõige ning kaebaja õigusi põhjendamatult kitsendava haldusakti. Arvestades käesolevas kaebuses toodut, sh vastustaja põhjenduste puudlikkust ning lausa vastuolulisust, samuti kaalumiskohustuse täitmata jätmist, on ilmne, et vastustaja ei ole rakendanud ka uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata olulise tähtsusega asjaolud.

Keskkonnaministeeriumi poolt antud juhis (29.04.2014 kirja punkt 2) ei toeta vastustaja käsitlust, et pesapaiga tuvastamine ei ole raiet keelava märke tegemisel oluline. Vastustaja väide võimalikust lindude tahtlikust häirimisest on äärmiselt küsitav. Isik, kelle ülesandeks on pesapaiga tuvastamine, peab olema professionaal, kes oskab oma tegevust planeerida selliselt, et see võimalikult vähe häiriks kaitstavaid liike. Põhjendatud ei ole hüpoteetilisele lindude häirimise võimalusele viidates jätta täielikult kaitseta kaebaja huvid, eriti veel olukorras, millises vastustaja on väitnud, et ta on teinud kaebajale ettepaneku Tuulikumetsa kinnistul vaatluse korraldamiseks. Menetlusökonoomia põhimõttega ei saa õigustada uurimisprintsiibi järgimata jätmist.

Keskkonnaameti metsateatises nr 16560000113 sisalduva 24.01.2014 otsuse (eraldisel nr 11 raie keelamisest) tühistamise nõue:

7.7 Vastustaja võtab haldusakti motiveerimatuse omaks ning tunnistab, et ei ole lageraie keelamisel andnud soovitusi tegevuse õigusaktidega vastavusse viimiseks.

Haldusakti põhjendused on vastuolulised ja ebapiisavad. Vastustaja põhjendas eraldisel 11 lageraie mittelubamist üldsõnaliselt antud eraldisel valgeselg-kirjurähni elupaiga asumisega. Kaebaja kavandas lageraiet eraldisel 11 ka 04.11.2013 esitatud metsateatisega nr 15614000113 ning 19.12.2013 tõi vastustaja vastaval eraldisel 11 lageraie mittelubamise põhjendusena välja looduskaitseseaduse (LKS) § 91 lg 13 alusel lageraie langi suuruse tingimuste täitmata jätmise ning mistahes viited kaitsealuse valgeselg-kirjurähni elupaigale puudusid. Arvestades sama eraldise osas sedavõrd lühikese aja osas kavandatud tegevuste mittelubamise kohta otsustuste vastuvõtmist (vastavalt 19.12.2013 ning 24.01.2014) on lubamatu, et keelamise põhjused erinevad ning seeläbi saab pidada vaidlusaluse otsuse põhjendusi adressaadi jaoks arusaamatuteks. Ei ole millegagi põhjendatav, et juba 19.12.2013 kavandatud tegevust mittelubades ei viidanud vastustaja väidetavalt kaitsealuse valgeselg-kirjurähn elupaigale eraldisel 11.

Eraldiste 11 ja 12 osas tuleneb vaideotsusest, et tegemist on valgeselg-kirjurähni elupaiga osaga, samas puuduvad viited, millises arvukuses 2013.a inventuuri andmete kohaselt eraldisel 11 valgeselg-kirjurähni inventeeriti. Tegemist on täiesti ootuspärase teabega, arvestades, et Tuulikumetsa kinnistu puhul on vastustaja vaideotsuses suutnud numbrilise täpsusega viidata kaitsealuste lindude olemasolule eraldistel.

7.8 Lubamatult üldsõnaline on ka vaideotsuses toodud põhjendus (planeeritud lageraie on vastuolus kaitseala kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 2 loetletud kaitse-eesmärgiga ja § 13 nimetatud piiranguvööndi kaitse-eesmärgiga), arvestades seejuures, et vastustaja viitab vajadusele kaitsta liigi elupaika.

Vastustaja ise toob vaideotsuses välja, et tegelikkuses ei ole eraldisel 11 kõnealuse liigi elupaigatunnused täidetud, milline asjaolu, arvestades, et vastustaja ei suuda viidata ka konkreetse liigi arvudele antud eraldisel, annab põhjendatud aluse kahtluseks, et tegelikult valgeselg-kirjurähn Kabja kinnistu eraldist 11 ei asusta. Seetõttu ei oleks isegi juhul, kui jaatada liigikaitselise tegevuse vajalikkust piiranguvööndis, lageraie keelamine põhjendatud. Vastustaja ei ole viidanud, millisest õigusaktist tuleneb, et majandustegevus on piiranguvööndis keelatud ka põhjendusel, et hüpoteetiliselt võib seal tulevikus tekkida kaitsealustele liikidele sobiv elupaik. Puutuvalt vastustaja mööndustesse teha Kabja kinnistu kõnealustel eraldistel uuendusraiet aegjärkse raiena ning eraldisel 11 harvendusraiet, jääb kaebaja eelpool Tuulikumetsa kinnistu osas esitatud põhjenduste juurde.

7.9 Ka Kabja kinnistu eraldise 11 puhul ei ole vastustaja kaalunud lageraie kui uuendusraie liigi lubamist võrreldes seda aegjärkse raiega ning seeläbi tingimuse seadmise võimalust, millise kohaselt jätta lageraie puhul alles teatud grupi puistu suurimad puud ning jalal seisvad surnud puud. Ei nähtu, millises arvukuses 2013.a inventuuri käigus eraldisel 11 valgeselg-kirjurähni isendeid tuvastati. Seeläbi on kaalutulusõigus teostamata osas, kas üldse on põhjendatud vastava liigi kaitse antud alal. Kabja kinnistu eraldise 11 puhul puuduvad kontrollitavad ning piisava täpsusega andmed eraldisel

11 valgeselg-kirjurähni esinemise kohta.

Vaideotsuse tühistamise nõue ja kohustamisnõue:

7.10 Olukorras, millises kohus tühistab Keskkonnaameti otsused Tuulikumetsa ja Kabja metsateatisele mittelubavate märgete tegemise kohta kaebuses taotletud ulatuses, ei saa jääda kehtima ka Keskkonnaameti 26.02.2014 vaideotsus, millisega jäeti kaebaja vaietes esitatud samasisulised tühistamisnõuded rahuldamata.

7.11 Kaebaja tühistamisnõuete rahuldamisel tuleb teha Keskkonnaametile ettekirjutus kaebaja poolt Tuulikumetsa metsateatistega (va eraldistel nr 20 ja 26) ning Kabja metsateatisega (eraldise 11 osas) kavandatavate tegevuste lubatavuse üle uueks otsustamiseks. Vastustaja lubas kaebajal 8 kuud pärast metsateatiste 15468000113 ja 15469000113 esitamist teostada eraldistel 20 ja 26 lageraiet.

8. Keskkonnaamet palub kohtul jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

8.1 Keskkonnaamet ei jaga kaebaja seisukohta, et vaidlusalused haldusaktid tuleb tühistada puudulike põhjenduste tõttu. Praegusel juhul on Keskkonnaamet järginud MetsS § 41 lg-st 7 tulenevat nõuet ja esitanud nii 10.12.2013 kui 24.01.2014 otsusele kirjalikud põhjendused. Nimetatud põhjendusi on vastustaja täiendavalt selgitanud ja täpsustanud vaideotsuses.

Sealjuures ei nõustu Keskkonnaamet kaebuses esitatuga, mille kohaselt justkui poleks lubatud vaideotsusega esialgsete põhjenduste täiendav selgitamine. Olgugi, et Keskkonnaamet pole vaideotsuses viidanud konkreetsetele kohtulahenditele, mis vaideotsusega esialgsete põhjenduste täiendavat selgitamist käsitleksid, kinnitab vastava praktika olemasolu Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2013 otsus haldusasjas nr 3-11-1504, mille punktis 17 kohus vaideotsusega algsete haldusaktide põhjenduste täiendavat selgitamist käsitleb. Viidatud lahend kinnitab, et juhul, kui nii metsateatistele tehtud keelduva märke kui vaideotsuse on andnud Keskkonnaamet, puudub põhjus vaideotsusega algsete haldusaktide põhjenduste täiendamist piirata. Sarnaselt haldusasjas nr 3-11- 1504 toimunud vaidlusega on ka praegusel juhul vaideotsuse põhjendused selgitava ja täpsustava iseloomuga ning algselt välja toodud põhjendused ei olnud ekslikud. Ringkonnakohtu seisukohta haldusasjas nr 3-11-1504 ei lükka ümber kaebaja viidatud Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-07 (p 16). Viidatud kohtuotsuses esitatud seisukoht ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Erinevalt 10.12.2013 ja 24.01.2014 otsustest puudus kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis kirjeldatud asjaolude kohaselt vaidlustatavates haldusaktides igasugune haldusorgani asjakohane motivatsioon. Tuulikumetsa eraldistel ja Kabja kinnistu eraldisel 11 lageraie keelamist on aga nii 10.12.2013 kui 24.01.2014 otsustes põhjendatud. Kuigi vaideotsuses pidas Keskkonnaamet tõepoolest vajalikuks haldusaktides toodud põhjendusi selgitada ja täpsustada, ei anna see alust järeldusele, et nimetatud haldusaktides ei olnud põhjendamiskohustus täidetud.

Põhjenduste hilisemast esitamisest saab rääkida vaid Tuulikumetsa kinnistul raie teostamisele tingimuste seadmise puhul (vaideotsuse punkt 2.2). Siiski tuleb viidatud Riigikohtu lahendist üheselt, et Riigikohus välistab puuduliku motivatsiooni täiendamise vaid kohtumenetluse kontekstis.

Keskkonnaameti metsateatised nr 15467000113, 15468000113 ja 15469000113:

8.2 Eeskirja §-s 13 kasutatud mõistet „elustiku mitmekesisus” pole defineeritud ei LKS-s, MetsS-s ega ka kaitse-eeskirjas. Samas on vaideotsuse punktis 1.3 Keskkonnaamet selgitanud, et elustiku mitmekesisuse all tuleb muu hulgas mõista liigilist mitmekesisust, samuti seda, et erinevate elustikurühmade (sh ala kaitseeesmärkidena nimetatud liigid) esinemine alal on tagatud ja nende liigiline koosseis ei vähene. Kuigi liikide elupaiga see osa, mis on liigi säilimiseks selles piirkonnas kriitilise tähtsusega, on reeglina arvatud sihtkaitsevööndisse, on selleks, et kogu kaitsealal oleks tagatud liikide säilimine ja nende elupaikade kvaliteet, vajalik säilitada liikide eluks vajalikud elupaigatunnused teatud määral kogu kaitsealal, sh piiranguvööndi osas. Kuna kogu kaitseala kaitse-eesmärgiks on erinevate liikide kaitse, siis on ka piiranguvööndi eesmärgiks toetada ala liigikaitselisi eesmärke ja tagada alal liikide säilimine ja liigiline mitmekesisus.

Eeskirja §-dest 9 ja 10 tulenevalt on Sookuninga sihtkaitsevöönd eelkõige puutumatuna hoitav ala (majandustegevus ja loodusvarade kasutamine on keelatud), kus tegevuskeelu leevendused puudutavad ainult tegevusi, mis on kooskõlas või vajalikud kaitse-eesmärgi täitmiseks. Sellest järeldub, et sihtkaitsevöönd on osa kaitsealast, milles tegutsemine on aktsepteeritav eelkõige kaitseeesmärgi täitmiseks, st lubatud on tegevused, mis on vööndi kaitse-eesmärgi täitmiseks vajalikud. Teisisõnu arvatakse sihtkaitsevööndisse alad, kus loodusväärtuste (kaitsealuste liikide, koosluste) kaitseks on vajalik tagada ala looduslik areng või tuleks sellesse sekkuda üksnes kaitse-eesmärgi täitmiseks (kriitilise tähtsusega alad). LKS § 31 lg 1 ja 2 kohaselt on piiranguvöönd aga kaitseala osa, kus majandustegevus on lubatud seaduses ja kaitse-eeskirjas loetletud kitsendusi arvestades. Sealhulgas LKS § 31 lg 2 p 5 järgi on piiranguvööndis keelatud uuendusraie (lageja turberaie), kui kaitse-eeskirjas pole sätestatud teisiti. Eeskirja § 14 lg 2 p 3 ja § 6 lg 2 annavad kaitseala valitsejale kaalutlusõiguse uuendusraie lubamiseks. Kusjuures tegevust saab keelata üksnes siis, kui see võib kahjustada kaitseala kaitseeesmärgi saavutamist või seisundit. Seega kui sihtkaitsevööndis on aktsepteeritavad üksnes tegevused, mis on vajalikud eesmägi täitmiseks, siis piiranguvöönd võimaldab lisaks ka neid tegevusi, mis ei pea tingimata kaitse-eesmärgi saavutamiseks vajalikud olema, vaid mis ei kahjusta kaitse-eesmärgi saavutamist ja selle seisundit. Kuna paljude kaitstavate liikide kaitse on võimalik tagada LKS §-s 31 toodud piiranguid rakendades ja majandustegevust suunates, sobib piiranguvööndi kaitsekord sageli ka liigikaitseliste eesmärkide saavutamiseks. Tuulikumetsa eraldistel planeeritud lageraied kahjustaksid Sookuninga piiranguvööndi liigikaitselise eesmärgi saavutamist ning kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised.

8.3 Pelgalt MetsS § 29 lg 1 p 3 ja eeskirja § 13 sõnaline kattumine mõiste „elustiku mitmekesisus” osas ei tõenda, et lageraie oleks kooskõlas Sookuninga piiranguvööndi kaitse-eesmärgiga. Kaebaja pole esitanud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaks, et MetsS § 29 lg 1 p 3 nõude järgimine ei kahjustaks Sookuninga piiranguvööndi kaitse-eesmärki või võimaldaks selle saavutamist. MetsS § 29 lg 1 p 3 kohaselt on säilikpuude näol tegemist elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalike puudega. Tagamine ja säilitamine ei ole aga samatähenduslikud, mistõttu on meelevaldne kaebaja järeldus, et säilikpuude raiumata jätmise kohustus kindlustab alal igal juhul elustiku mitmekesisuse säilimise. Keskkonnaamet möönab, et teatud juhtudel võib ka lageraie puhul, mil on kohustus jätta raiumata säilikpuud, jaatada alal elustiku mitmekesisuse säilitamist, kuid jääb 10.12.2013 otsuses ja vaideotsuses väljendatud seisukoha juurde, et Tuulikumetsa eraldistel lageraie lubamine elustiku mitmekesisust ei säilita, vaid kahjustab. Vaideotsuse punktis 2.1.5 on selgitatud, et lageraie teostamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb arvestada piiranguvööndi seisundiga tervikuna. Teatud juhul võiks tõepoolest väita, et lageraie teostamine piiranguvööndis piiranguvööndi kaitse-eesmärki ei kahjusta, aga seda ainult juhul, kui seda kinnitab piiranguvööndi seisund tervikuna. Sookuninga piiranguvööndi metsad on juba varasemalt intensiivselt majandatud, mille tõttu on ka kaitsealustele liikidele sobivate elupaikade osakaal väike. Keskealiste või vanemate metsade pindala on ortofoto ja metsaregistri andmete kohaselt tugevalt alla poole vööndi metsamaa pindalast (maksimaalselt 40%). Kui piiranguvööndisse jäävates kaitsealuste liikide elupaikades sobivate elupaigatunnuste osakaal veelgi väheneb, ei ole enam tagatud liikide asurkondade jätkusuutlikkus kaitseala piiranguvööndis ja seeläbi väheneb ka elustiku mitmekesisus. Lisaks elustiku mitmekesisuse säilitamisele on piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks eeskirja §-st 13 tulenevalt ka selle taastamine. Olukorras, kus piiranguvööndi metsad on juba intensiivselt majandatud, ja arvestades kaitsealuste liikide elupaiganõudlust (vaideotsuse punkt 2.1.3), kahjustab lageraie elustiku mitmekesisuse taastamist.

8.4 Kaebaja on läbivalt, kuid täiesti ekslikult vastustaja liigiliste põhjenduste analüüsil võrdsustanud mõiste „elupaik” mõistega „liik” ja jõudnud seetõttu väärale arusaamisele, et liigi esinemine/arvukus mingil konkreetsel alal kirjeldab liigi elupaiga olemust. Liik on üks eluslooduse süstemaatika põhiüksusi, mis sisaldab endas pärilikult ühetaoliste organismide rühma. Elupaik seevastu on liigi olemasoluks ja ontogeneesi läbimiseks vajalike abiootiliste ja biootiliste tingimuste kogum ja ka sellistele tingimustele vastav ala (Ökoloogialeksikon. (1992). Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk-d 43 ja 130). Seega on liigi elupaigaga tegemist juhul, kui on olemas sobivad abiootilised ja biootilised tingimused konkreetse liigi esinemiseks, sõltumata sellest, kas reaalselt liik seda ala konkreetsel ajahetkel kasutab.

Kõik alal kaitstavad linnuliigid vajavad alal esinemiseks ja pesitsemiseks märkimisväärselt suuremat metsaala, kui seda on üks metsaeraldis. Tuulikumetsa ja Kabja kinnistul esinevate kaitstavate linnuliikide jaoks on kriitiliselt olulise elupaiga ulatus mõõdetav kümnetes (nt metsise puhul sadades) hektarites. Kaebaja pakutud metsamajandusüksuste põhist kaitstavate liikide elupaikade ulatust Tuulikumetsa kinnistul (3,9 ha eraldis 5, 0,9 ha eraldis 15 ja 6,0 ha eraldis 17) ei saa pidada mingil moel tõeseks. Seetõttu ei tõenda asjaolu, et kaitsealuse liigi olemasolu on vastustaja tõendanud ainult kolmel eraldisel, mille suhtes raieõigust taotleti, et liigi elupaik ei asu teistel eraldistel. Vastustaja on vaideotsuse punktis 2.1.3 selgitanud liikide kaupa, millised abiootilised ja/või biootilised tingimused peavad olema täidetud selleks, et ala saaks lugeda liigi elupaigaks. Samuti on Keskkonnaamet viidanud liikide tegevuskavadele (ja edastanud need ka kaebajale), kus samuti on põhjalikult kirjas kõik liigi ökoloogilised nõudlused alale, mille korral on tegemist liigi elupaigaga. Kuigi Keskkonnaamet on nii Tuulikumetsa ja Kabja metsateatiste menetlemisel tuvastanud liikide elupaikade olemasolu ning hinnanud kõnealuste kinnistute sobivust eelpool nimetatud liikide elupaigana, vastavat kohustust vastustajal tegelikult ei olnud. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-1504 tehtud otsuse punktis 11 jõudnud järeldusele, et kuna kaitstava loodusobjekti üldeesmärgiks on määruses loetletud kaitsealuste liikide elupaikade kaitse, siis sellest saab üheselt järeldada, et kaitstav loodusobjekt (viidatud kaasuses hoiuala) on määratletud kaitstavate liikide elupaigana kogu ulatuses ning nende elupaikade olemasolu metsateatiste menetluses enam tuvastada ei tule. Metsateatisele märke tegemisel tuleb vastustajal piirduda elupaikade säilimise küsimuses üksnes hinnangu andmisega, kas soovitud raie on kooskõlas kaitse-eesmärgiga. Ringkonnakohtu otsuse punktist 12 tuleneb veel, et kui vaidlust ala kaitse-eeskirja üle ei käi, siis ei ole kaebuse lahendamisel oluline selgitada, kas alal asuv mets on kaitsealuste liikide elupaigaks sobiv või mitte.

8.5 Keskkonnaamet ei nõustu ka kaebaja etteheitega, et 21.03.2014 Kabja kinnistul toimunud paikvaatlusel, milles osalesid kaebaja volitatud esindaja ja Keskkonnaameti esindajad, ei suudetud näidata alal esinevate kaitstavate liikide pesitsuskohti ega elupaikasid. Esiteks ei ole liikide pesitsuspaikade tuvastamine raiete mittelubamise eelduseks, teiseks ei vasta tõele kaebaja väited, nagu ei oleks suudetud näidata ka elupaiku. Kabja kinnistul toimunud kohtumise eesmärgiks oli kaebaja esindajale alal esinevate loodusväärtuste tutvustamine. Kohapeal olles näitaski Keskkonnaameti spetsialist kaebaja esindajale alal rohkelt leiduvaid valgeselg-kirjurähni elupaiga asustust tõendavaid tegevusjälgi (spetsiifilised liigile ainuomased toitumisjäljed surnud puudel). Lisaks Kabja kinnistule on Keskkonnaamet pakkunud kaebajale võimalust tutvuda ka Tuulikumetsa kinnistul esinevate kaitstavate liikide ja nende elupaikadega, kuid Tuulikumetsa kinnistu külastamisest ja seal esinevate kaitstavate liikidega tutvumisest on kaebaja seni loobunud.

8.6 Tuginedes valgeselg-kirjurähni tegevuskava eelnõule, mille kohaselt on vajalik liigi elupaikade säilimine ja kaitse Natura 2000 linnualadel ja neist väljaspool asuvatel olemasolevatel kaitsealadel ja hoiualadel, kus liigi arvukus on teadaolevalt vähemalt 5 paari, ning arvestades Keskkonnameti andmeid liikide esinemise kohta Tuulikumetsa kinnistul, on kaebaja ekslikult järeldanud, et ainult ühe paari valgeselg-kirjurähni esinemine Tuulikumetsa kinnistul ei saa olla piisavaks põhjenduseks majandustegevuse keelamisel. Valgeselg-kirjurähni tegevuskava eelnõus esitatud 5 paari kriteerium, mille korral on liigi elupaikade säilimine ja kaitse vajalik, kohaldub üheselt mõistetavalt linnualade ning olemasolevatele kaitsevõi hoiualadele kogu ühe kaitstava ala ulatuses. Teisisõnu selle kriteeriumi täitmise või mittetäitmise hindamisel ei saa piirduda ainult ühe kinnistu või selle osaga, s.o eraldisega, mis on ainult osa kogu Sookuninga looduskaitsealast, vaid tuleb vaadata kogu kaitseala tervikuna. Samuti ei saa valgeselg-kirjurähni elupaikade säilimise ja kaitse vajalikkuse kriteeriumi laiendada teistele linnuliikidele. Erinevate liikide kohastumus ja elupaiga ökoloogilised nõudlused on erinevad, mistõttu on tegemist liigispetsiifilise kriteeriumiga, mitte universaalse linnuliikide elupaikade kaitse ja säilitamise vajalikkuse hindamise kriteeriumiga. Kaebaja tõlgenduse ekslikkust illustreerib ilmekalt asjaolu, et valgeselg-kirjurähn ei saagi tulenevalt liigi üldisest väikesest arvukusest ja nõudlusest ulatusliku elupaiga järele esineda ühelgi Eestis eraomandis oleval kinnistul

5 paarina. Sama kehtib ka laanepüü, herilaseviu ja händkaku kohta.

Keskkonnaamet märgib, et Sookuninga looduskaitseala kuulub Põhja-Liivimaa Natura linnuala koosseisu, mis on valgeselg-kirjurähni asurkonna suurust arvestades antud liigi kaitse seisukohast Eesti üks olulisimaid kaitstavaid alasid (tähtsuselt teine ala Matsalu rahvuspargi järel). Valgeselg-kirjurähni Punases raamatus märgitud kategooria „ohuväline” ei näita liigi kaitsevajadust või selle puudumist. Valgeselg-kirjurähn on II kaitsekategooria kaitsealune linnuliik. LKS § 46 lg 2 p 2 kohaselt võib, vältimaks liikide sattumist hävimisohtlike liikide hulka, II kaitsekategooriasse arvata ka liigid, mis küll hetkel on ohuvälised, kuid mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel hävimisohtu sattuda. Hävimisohtu sattumise vältimiseks tuleb LKS § 48 lg 2 kohaselt vähemalt 50 protsendi teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagada kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest. Sookuninga loodukaitseala on üks nendest pädevaimate ekspertide kaasabil (Eesti Ornitoloogia ühingu ekspertgrupp) väljavalitud aladest, mille eesmärgiks on vältida valgeselg-kirjurähni hävimisohtu sattumist.

Kuna vaidlus ei käi Sookuninga kaitse-eeskirja ega ka valgeselg-kirjurähni kaitsekategooria üle, siis pole kaebuse lahendamisel oluline, mis Punase raamatu kategooria alla liik kuulub ning kas liik on põhjendatult arvatud II kaitsekategooriasse ja Sookuninga kaitseala kaitse-eesmärgiks. Eeskirja § 1 lg 1 p 2 kohaselt on valgeselg-kirjurähn ala kaitse-eesmärgiks ning kuna tegemist on ühtlasi ka kaitsealuse liigiga, siis eeskirja § 1 lg 1 p 1 kohaselt on eesmärgiks kaitsta ka selle liigi elupaiku kogu alal. Selle asjaoluga tuleb kaitseala valitsejal eeskirja § 6 lg 2 kohaselt taotletud tegevuste lubatavuse üle otsuste langetamisel arvestada.

8.7 Kaebaja on vaideotsuses esitatud metsise liigiliste põhjenduste analüüsil põhjendamatult võrdsustanud mõisted „metsise mängupaik” ja „metsise mänguaegne elupaik”. Tegemist on sisult erinevate mõistetega, mille erinevused on selgelt lahti seletatud ka metsise kaitse tegevuskava eelnõus (lk 11). Kaebaja on meelevaldselt laiendanud metsise mängupaiga nõudlused (ainult männikud) metsise mängu aegsele elupaigale, kus samuti männikute osakaal on statistiliselt suur (≥87,8%), kuid see pole ainult ja alati nii. Kaebaja viitab metsise puhul ka keskkonnaministri 13.01.2005 määruse nr 1 „Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine” (määrus nr 1) § 4 lg-le 7, mille kohaselt metsise püsielupaikades on võimalik lageraie. Keskkonnaamet nõustub väitega, et metsise püsielupaikades on lageraie lubatud teatud ajaperioodil ja teatud langi suuruste korral (määruse nr 1 § 4 lg-d 7 ja 8), kuid juhib tähelepanu, et määruse nr 1 § 4 lg 8 kohaselt tuleb arvestada raietel ka piirangutega üle 60-aastase vanuse metsa osakaalule (mis ei tohi jääda alla 50%) ja raielankide vahele jääva metsa vanuselisele koosseisule. Määruse nr 1 § 4 lg-s 8 esitatud piirangu korral on tegemist sama nn „vana metsa osakaalu” nõudega, millega Keskkonnaamet on Tuulikumetsa metsateatiste menetlemisel arvestanud.

8.8 Keskkonnaamet möönab, et on vaideotsuses kohati kasutanud üldistavaid mõisteid „vana mets” ja „küps mets” neid kasutamise kohas defineerimata. See on tingitud asjaolust, et liikide elupaiganõudlused on erinevad, samuti on põhjus selles, et metsade arenguklassidesse kuulumine sõltub metsaeraldise peapuuliigist, mis eri eraldiste lõikes varieerub. Siiski pole eespool nimetatud põhjused tinginud olukorda, kus mõisted „vana mets” ja „küps mets” oleksid vaideotsuses täiesti sisustamata jäänud, ega nõustu kaebaja seisukohaga, justkui oleks tegemist kontrollimatu haldusaktiga. Vaideotsuse punktis 2.1.3 on liikide kaupa esitatud elupaiganõudlused ja esitatud on ka konkreetsed numbrilised näitajad metsa vanuse osas, mille korral on puistu vastavale liigile sobivaks elupaigaks. Sealjuures on viidatud liigi tegevuskavadele, kus samuti on välja loetav ja eristatav, mis vanuses mets on konkreetse liigi jaoks vajalik. Siinjuures on Keskkonnaamet eeldanud, et kuna kaebaja näol on tegemist metsamajandusega tegeleva ettevõttega, siis on talle tuttavad ka keskkonnaministri 16.01.2009 määruse nr 2 „Metsa korraldamise juhend” lisas 3 kirjeldatud metsa arenguklassid, mille kohaselt jagatakse mets peapuuliigi küpsusvanuse alusel 7 arenguklassi: lage ala, selguseta ala, noorendik, lati mets, keskealine mets, valmiv mets ja küps mets. Ka sel põhjusel pidas vastustaja mõnevõrra üldistavate mõistete kasutamist põhjendatuks ning ei toonud igakordselt eraldi välja, mida ta iga üksiku linnuliigi puhul „vana” või „küpse” metsa all silmas peab.

8.9 Keskkonnaamet möönab, et 10.12.2013 otsuses raie teostamisele tingimusi ei seatud, kuid ei leia, et vaidlusalune haldusakt on selle pärast õigusvastane. Kuna vaideotsuse punktis 2.2 on tingimused seatud ja vaideotsuse resolutsiooni punktiga 2 vaideotsuse punktis 2 esitatu loetud Tuulikumetsa metsateatistel mittelubatud tegevuste täiendavaks selgituseks, siis on vaideotsusega MetsS § 41 lg 8 ning kaitse-eeskirja § 6 lg 1 puudus kõrvaldatud.

Mis puutub vaideotsusega seatud tingimustesse, siis on Keskkonnaamet seisukohal, et erinevate raieliikide diferentseerimine on korrektne, kuna tulenevalt raiete erinevast sisust on nende mõju kaitse-eesmärgile erinev. Nende raiete sisu ei ole omavahel samaväärne ja seetõttu on nende mõju kaitse-eesmärgile erinev. Ainuüksi asjaolu, et vaidlusalused eraldised asuvad piiranguvööndis, ei anna alust eeldada, et lageraie mõjud kaitse-eesmärgile on samaväärsed kui valikraiel või harvendusraiel. Erinevalt kaebaja seisukohast ei tulene ühestki asjakohasest õigusaktist vastustajale kohustust lähtuda tingimuste seadmisel sellest, mis metsateatise esitaja subjektiivse hinnangu kohaselt on mõistlik või majanduslikult tulutoov. Keskkonnaamet lähtus tingimuste seadmisel piiranguvööndi kaitse-eesmärgist, täpsemalt sellest, millised tingimused välistavad kaitse-eesmärgi kahjustamise, kuid lisaks tuli arvestada ka uuendusraie eesmärgiga. Nagu Keskkonnaamet vaideotsuse punktis 2.2.4 selgitas, siis metsisele sobivate elutingimuste säilitamiseks tuleks seada lageraiele tingimused (puistu I rinde täius peab jääma 30%), mille korral poleks tegemist enam lageraiega (raielangilt ei raiuta kõiki puid ühe aasta jooksul) ning lageraie sellisel viisil ei täidaks enam oma eesmärki. Seetõttu Keskkonnaamet välistas lageraie, kuid pakkus välja turberaie, kuna turberaie korral on võimalik tagada metsisele minimaalsed elupaigatingimused ja samas oleks see raie kooskõlas MetsS §-s 30 sätestatud turberaie definitsiooniga ja võimaldades maaomanikul kasutada oma vara maksimaalsel võimalikul määral (Sookuninga piiranguvööndi kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit oluliselt kahjustamata).

8.10 Sookuninga looduskaitsealal raiete teostamise lubamise üle otsustamisel on Keskkonnaamet seotud ka asjaoluga, et Sookuninga looduskaitseala kuulub Põhja-Liivi linnualana ja Sookuninga loodusalana Natura 2000 võrgustikku. Seejuures tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (linnudirektiiv) artikkel 4 lg-st 4 ja viidatud sätte rakendamispraktikast Euroopa Kohtus üheselt, et liikmesriigil on Natura 2000 linnualade osas kohustus rakenda meetmeid, vältimaks lindude elupaikade saastumist, seisundi kahjustamist ning mis tahes häirimist, olenemata kavandatava tegevuse majanduslikust ja sotsiaalsest tähtsusest (Euroopa Kohtu 18.12.2007 otsus kohtuasjas nr C-186/06: komisjon vs Hispaania).

Kusjuures Euroopa Kohtu praktika kohaselt tekib linnudirektiivi artikkel 4 lg-s 4 sätestatud kohustus juba enne, kui tuvastatakse lindude arvu vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on reaalseks muutunud (Euroopa Kohtu 02.08.1993 otsus kohtuasjas C-355/90: komisjon vs Hispaania). Samasugune nõue tuleneb ka nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) artikkel 6 lg-st 2, mille kohaselt liikmesriigid rakendavad vajalikke meetmeid, et vältida loodusala looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada direktiivi eesmärkide täitmist.

Seejuures on Euroopa Kohus sedastanud, et kui liikmesriik ei rakenda loodusala esitamise hetke kuupäevast alates vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade, sealhulgas liikide elupaikade halvenemist ning olulist häirimist, mida põhjustab sellel alal või selle ala vahetus läheduses toimuv majandustegevus, siis rikub see liikmesriik seoses asjaomase alaga oma kohustusi, mis tulenevad direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõigetest 2, 3 ja 4 koostoimes artikliga 7 (Euroopa Kohtu 24.11.2011 otsus kohtuasjas C-404/09: komisjon vs Hispaania).

Kusjuures viidatud kohtuasjas oli vaidluse esemeks küsimus loodusdirektiivis sätestatud kohustuste täitmisest pealmaakaevanduste lubade andmine ühenduse tähtsusega alal Alto Sil, mille üheks eesmärgiks oli ka metsise ja tema elupaikade kaitse. Arvestades viidatud õigusakte ja Euroopa Kohtu praktikat, aga ka asjaolu, et Keskkonnaamet pole raiete teostamist Tuulikumetsa eraldistel täielikult välistanud, pole kaebaja majanduslikud argumendid praeguses vaidluses määrava tähtsusega.

8.11 Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja väitega, nagu poleks vastustaja Tuulikumetsa eraldistel lageraiet mitte lubades kaalutlusõigust teostatud. Lisaks iga üksiku kaalutluse põhjalikule lahti kirjutamisele on need samad kaalutlused lühidalt kokku võetud vaideotsuse punktis 2.4. Vastustaja ei ole rikkunud ühtegi kaalutlusreeglit ning kaalutluse teostamine on olnud õiguspärane. Kaalutlused, mille arvesse võtmata jätmist kaebaja ette heidab, ei ole käesolevas asjas asjakohased. See, mitmel eraldisel kaitsealused liigid reaalselt pesitsevad, ei ole lageraie lubatavuse üle otsustamisel määrava tähtsusega komponent. Kaitseala piiranguvööndis elustiku mitmekesisuse säilitamise ja taastamise nõue eeldab palju ulatuslikumat kaitset kui pelgalt nende eraldiste kaitsmist, millel linnu pesitsus on reaalselt inventeeritud.

8.12 Samuti jääb Keskkonnaametile mõistmatuks kaebaja etteheide uurimispõhimõtte rikkumise kohta. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et on jäetud välja selgitamata olulise tähtsusega asjaolud. Kuigi kaebaja ei ole välja toonud, milliseid asjaolusid tulnuks Keskkonnaametil täiendavalt välja selgitada, aimab vastustaja, et kaebaja soovib igal Tuulikumetsa eraldisel kaitsealuse liigi pesapaiga tuvastamist. Sellise ootuse täitmine ei ole võimalik ega ka nõutav. Lindude igakordne alal paiknemise tuvastamine ei olnud käesoleval juhul vajalik. Lisaks võib igakordne tuvastamine minna vastuollu kaitse-eesmärgiga, kuivõrd häirib kaitsealuseid liike. Samuti oleks lindude pesitsuse igakordne tuvastamine võimatu: seda tingib juba lindude eluviis. Nimelt enamik linnuliike (sh Tuulikumetsa ja Kabja kinnistul leiduvad kaitstavad liigid) rajavad alal esineva sobiva elupaiga ehk liigi elupaiga piires igal aastal uue pesa, mistõttu on kaitse korraldamisel ja majandustegevuse reguleerimisel liigi viimase asukoha tuvastamisest lähtumine ebaõige. Seejuures juhib Keskkonnaamet tähelepanu haldusmenetluses kehtivale menetlusökonoomia põhimõttele. Haldusorgan ei või teostada haldusmenetluses toiminguid, mis eeldatavasti ei ole vajalikud ja toovad kaasa kulutusi, samas tõenäoliselt mitte olulist lisainfot andes. Eesmärgipärane ja tulemuslik saab olla vaid liigi elupaigakeskne kaitseala kasutuse suunamine.

8.13 Kaebaja poolt viidatud Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lambi 29.04.2014 kiri väljendab vaid üldisi hoiakuid ning ei sisalda ühtegi seisukohta käimasoleva vaidluse kohta. Vastustaja ei väida, et M. Lambi kirjas väljendatud seisukohad on valed või vastuolus kehtiva õigusega, kuid leiab, et vaidlustatud otsuste kooskõla hindamine viidatud kirjas väljendatud üldiste seisukohtadega vaidluse lahendamisele kuidagi kaasa ei aita. Isegi kui esitatud tõendit sisuliselt hindama asuda, ei tõenda see kaebaja seisukohti Tuulikumetsa kinnistul kavandatud lageraiete keelamise õigusvastasuse kohta. Vastustaja hinnangul on kaebaja kõnealusest kirjast toonud välja asjasse puutumatuid lauselõike ja/või teinud nende põhjal meelevaldseid järeldusi.

Keskkonnaameti metsateatis nr 16560000113 (raie teostamine eraldisel nr 11):

8.14 Kaebaja viitab õigesti, et 19.12.2013 tehtud Kabja kinnistul lageraie mittelubamise otsus tugineb LKS § 91 lg-le 13 ning puuduvad viited valgeselg-kirjurähni elupaiga kohta. Samas jääb vastustajale arusaamatuks, mida kaebaja nimetatud asjaolu esiletoomisega saavutada püüab. 19.12.2013 otsuse õiguspärasus ei ole käesoleva vaidluse esemeks ja isegi, kui oleks, siis ei ole Keskkonnaamet 19.12.2013 otsuses LKS § 91 lg-le 13 tuginedes eksinud, mistõttu otsuse õiguspärasuse osas ei saakski vaidlust olla. Ka 24.01.2014 otsus on õiguspärane. Asjaolu, et lageraie mittelubamist on 24.01.2014 otsuses põhjalikumalt motiveeritud, ei muuda seda õigusvastaseks. Samuti leiab Keskkonnaamet, et kaitsealuse linnuliigi arvukus Kabja kinnistu eraldisel 11 ei ole tegevuse mittelubamisel esmatähtis kaalutlus. Vastustaja on seda oma vastuses juba põhjalikult selgitanud.

8.15 Nii nagu Keskkonnaamet lähtus Tuulikumetsa kinnistul otsuse tegemisel piiranguvööndi kaitse-eesmärgist (arvestades sealjuures ka uuendusraie tegemise eesmärgiga), on samadel alustel tehtud otsus ka Kabja kinnistu eraldise 11 osas. Kui Keskkonnaamet oleks lageraiele seadnud tingimused, mille korral oleks tagatud piisavas koguses valgeselg-kirjurähni elupaigatunnuste säilimine, poleks olnud tegemist enam lageraiega ning lageraie sellisel viisil ei täidaks enam oma eesmärki.

Otsuse tegemisel lähtus Keskkonnaamet sellest, et otsus ja raiele seatavad tingimused oleks proportsionaalsed ja kitsendaks maaomaniku õigusi võimalikult vähesel määral. Lähtudes ala kaitse-eesmärkidest ja alal tuvastatud kaitsealuse liigi elupaigast ja piiranguvööndi seisundist tervikuna oli raiele vajalik seada tingimused, mis kindlustaksid kaitsealuste liikide elupaikade (terve kaitseala mõistes) ning seeläbi elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilimise piiranguvööndis. Kuna teatud tingimuste seadmisel oli võimalik raiet lubada kaitse-eesmärki kahjustamata, ei pidanud Keskkonnaamet vajalikuks uuendusraiet täielikult keelata, vaid soovitas majandada metsa aegjärkse raiega. Aegjärkse raie korral raiutakse uuendamisele kuuluvas metsas hajali paiknevaid puid 10–20 aasta jooksul raiejärkudena, mistõttu keskkonnamuutused toimuvad sujuvamalt ja seetõttu pole aegjärkse raie mõju niivõrd järsk ja tugev kui lageraiel. Selline metsade majandamise viis tagab elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilimise, säilib metsa funktsionaalsus, liikidele sihtkaitsevööndite vahel liikumiseks ja levimiseks sobivad tingimused ja aitab suurendada ala sidusust, samas võimaldab piiranguvööndis teatud ulatuses metsa majandada. Lisaks vaidleb Keskkonnaamet jätkuvalt vastu kaebaja seisukohale, nagu oleneks liigi kaitse põhjendatus isendite arvukusest. Nimetatud argument oleks asjakohane vaid juhul, kui vaidlus käiks kaitse-eeskirja üle.

8.16 Enamikul Tuulikumetsa kinnistu 15 eraldisest, millel kohtus vaidlustatud 10.12.2013 otsusega ei lubatud teha lageraiet, on tänaseks raietegevust lubatud: lubatud on sanitaar-, harvendusja aegjärkset raiet, kahel vaidlusalusel eraldisel (20 ja 26) lageraiet. Kabja kinnistu eraldisel 11, millel kohtus vaidlustatud 24.01.2014 otsusega ei lubatud lageraiet, on lubatud harvendusraiet. 2014. aastal Tuulikumetsa ja Kabja kinnistutel kavandatud tegevuste lubamine ei ole vastuolus 2013. aastal tehtud keelduvate otsustega. Erinevalt 2013. aastal kavandatud ning 10.12.2013 ja 24.01.2014 otsustega mittelubatud lageraietest on hilisemalt lubatud peamiselt aegjärkseid ja hooldusraieid. Ka vaideotsuse punktides 2.2 ja 3.2 on vaidlusalustel eraldistel nimetatud raiete kavandamist võimalikuks peetud. Lisaks on raietele Sookuninga looduskaitseala kaitse-eesmärke arvestades seatud tingimused. Vaidlustatud haldusaktide ja vaidemenetluses esitatud seisukohtade ja soovitustega on kooskõlas ka lageraie lubamine Tuulikumetsa kinnistu eraldistel 20 ja 26. Kaalutlused, miks 10.12.2013 nimetatud eraldistel lageraiet ei lubatud, on esitatud vaidlustatud haldusaktides, selgitusi on täpsustatud vaideotsusega. Kuna 2014. aastal kavandatud mahus lageraie tulemusel vanametsa osakaal nii metsise mänguaegses kui valgeselg-kirjurähni elupaigas alla kriitilise piiri ei väheneks (metsise puhul on vana metsa osakaalu kriitiliseks piiriks 50%, millest allapoole võivad metsise mängud kaduda; valgeselg-kirjurähni puhul peab küpsete lehtmetsade osakaal elupaigas olema vähemalt 20%), siis raied lubati. 2013. aastal ja 2014. aastal kavandatud lageraiete, samuti metsise mänguaegse elupaiga ja valgeselg-kirjurähni elupaiga paiknemine ja ulatus Tuulikumetsa kinnistul on esitatud kaardil. Vaideotsuse tühistamise nõue ja kohustamisnõue

8.17 Kuna haldusaktide tühistamisnõuete rahuldamiseks puudub alus, siis ei ole põhjendatud ka vaideotsuse tühistamine ega ole põhjust rahuldada ka kohustamisnõuet. KOHTU PÕHJENDUSED

9. Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:

- Tuulikmetsa ja Kabja kinnistud asuvad Sookuninga looduskaitseala Sookuninga piiranguvööndis ning Natura 2000 võrgustiku alal.

- Kõik eraldised, millel lageraiet taotleti, on kaitse-eeskirja kohaste kaitsealuste liikide (vaideotsuses nimetatud) elupaigana sobivad arvestades nende ökoloogilisi nõudmisi.

- Kaevatavates Tuulikumetsa kinnistu metsateatistes puudusid eeskirja § 6 lg 1 ja MetsS § 41 lg 8 alusel antavad tegevuste soovitused (millistel tingimustel võiks olla raie võimalik), mis esitati metsateatiste kohta tehtud vaideotsuses (p 2.2).

- Kõikidel eraldistel, kus lageraiet taotleti ei ole metsateatise esitamise seisuga tuvastatud kaitseeeskirja kohaste kaitsealuste liikide pesapaiku. Kaebaja ei ole vaidlustanud Sookuninga looduskaitseala kaitse-eeskirja kehtivust ega õiguspärasust. Kohus siiski märgib, et kaitse-eeskiri on oma olemuselt üldkorraldus, st haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele (HMS § 51 lg 2). Üldkorralduse alusel metsateatise andmisel ei pea üldkorralduse sisulist õiguspärasust hindama, kuid seda on võimalik vajadusel haldusorganilt taotleda (üldkorralduse muutmisena) ning taotluse saab läbi vaadata eraldi menetluses.

10. Peamised vaidlusalused küsimused on järgmised: Pooled vaidlevad kaitse-eeskirja tõlgendamise üle, so kas piiranguvööndis võib keelata lageraiet põhjendades seda liigi kaitse eesmärgiga, mis on kaitseala üldine kaitse eesmärk (I). Vaidlus on ka selle üle, et kui liigi kaitsmise eesmärgil piirangute seadmine on lubatav, siis kas vastustajal oli kohustus tuvastada looduses metsateatise esitamise seisuga kaitstava liigi eluvõi pesitsuspaiga olemasolu igal metsateatises märgitud eraldisel (II). Pooled vaidlevad selle üle, kas vaideotsusega võis täiendada esmase haldusakti põhjendusi ning esitada tingimusi (soovitusi), milliste täitmisel oleks raie lubatav (III).

HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda kohus otsuses haldusaktis ja vaideotsuses esitatud kõiki põhjendusi. I

11. LKS § 31 lg 1 ja 2 kohaselt on piiranguvöönd kaitseala osa, kus majandustegevus on lubatud seaduses ja kaitse-eeskirjas loetletud kitsendusi arvestades. LKS § 31 lg 2 p 5 järgi on piiranguvööndis keelatud uuendusraie (lageja turberaie), kui kaitse-eeskirjas pole sätestatud teisiti. Kaitse-eeskirja § 14 lg 2 p 3 ja § 6 lg 2 annavad kaitseala valitsejale kaalutlusõiguse uuendusraie lubamiseks. Taotletavat tegevust saab keelata siis, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit. Piiranguvööndi ja sihtkaitsevööndi erinevus õigusliku regulatsiooni kohaselt seisneb selles, et kui sihtkaitsevööndis (rangemate piirangutega vöönd võrreldes piiranguvööndiga) on aktsepteeritavad üksnes tegevused, mis on vajalikud kaitse-eesmärgi täitmiseks, siis piiranguvöönd võimaldab ka neid tegevusi, mis ei pea kaitse-eesmärgi saavutamiseks vajalikud olema, kuid ei tohi kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist ja seisundit.

Kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega eeskirja § 14 lg 2 p-i 3 osas. Kõnealuse sätte kogu teksti lugedes on see sõnastatud järgmiselt: piiranguvööndis on lubatud uuendusraie (milleks on MetsS §

28 lg 4 p 1 kohaselt ka lageraie) kaitseala valitseja nõusolekul. See tähendab, et uuendusraie tuleb lugeda keelatuks, va juhul kui kaitseala valitseja on seda lubanud.

Kaitseala valitseja saab anda nõusoleku juhul, kui taotletav tegevus vastab piiranguvööndi kaitseeesmärgile. Eeskirja § 13 kohaselt on piiranguvööndi metsa kaitse-eesmärk elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning taastamine. Teisisõnu, metsa kaitstakse selleks, et kaitsta muuhulgas elustiku mitmekesisust. Piiranguvöönd ei ole ülejäänud looduskaitsealast eraldatud. Kaitse-eeskirja kui kaitsekorda sätestavat õigusakti tuleb samuti vaadata tervikuna. Kohus nõustub vastustaja käsitlusega elustiku kui määratlemata õigusmõiste sisustamise osas (käesoleva otsuse p 8.2). Elustiku mitmekesisus hõlmab ka linnuliike (käesoleval juhul loetletud eeskirja § 1 lg 1 p-s 2). Kuna kõnealune looduskaitseala on nn Natura linnuala ning kaitseala kui terviku kaitse-eesmärk on eeskirja § 1 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt kaitsealuste liikide elupaikade ja linnustiku kaitse, mida peab toetama ka piiranguvööndi moodustamine ja selle kaitse-eesmärk, siis tuleb kaitseala valitsejal nõusoleku andmise põhjendatuse hindamisel vaadata, kas taotletud uuendusraie võib kaasa tuua kaitseala kui terviku kaitse-eesmärgi kahjustamise. Kõik erinevad kaitseala vööndid (tsoneeringud) toetavad kaitse-eeskirja peamise/üldise eesmärgi saavutamist ning nendes haldusorgani kaalutlusõiguse alusel lubatav tegevus ei tohi üldist eesmärki kahjustada.

Kohus nõustub pooltega, et kaalutlusõiguse alusel rakendatav piirang peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Kohus jagab samas vastustaja seisukohta (otsuse p 8.10), et kuivõrd tegemist on Natura linnualaga siis kavandatava tegevuse majanduslik rentaablus (lageraie asemel turberaiena aegjärkse raie teostamisel) ei oma Euroopa Kohtu ulatuslikku kohtupraktikat arvestades tähtsust. Tähtsust omab kaitse-eesmärgi saavutamine. Kui ala kaitse-eesmärgi saavutamiseks piiranguvööndis lageraie keelamine vajalik ei ole, võib kaitseala valitseja seal lageraiet sobivas mahus lubada.

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et piiranguvööndis saaks lageraiet keelata üksnes juhul, kui konkreetsel eraldisel on tuvastatud pesapaik ja ala potentsiaalse elupaigana kaitsta ei saa. Asjaolu, et harvendusraie korral võib juhtuda, et maha raiutakse varasemalt tuvastamata pesapuu, ei anna alust järelduseks, et seetõttu võiks lageraiet lubada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevas otsuse osas.

Kuigi lageraie korral on kohustus alles jätta teatud suurusega raielangil teatud mahus säilikpuud ehk viidatud normis defineeritu kohaselt elustiku mitmekesisust tagavad puud (MetsS § 29 lg 1 p 3), ei ole selle normi eesmärk samastatav kaitse-eeskirja §-st 13 tuleneva eesmärgiga ning kattuv ei ole seetõttu ka mõistete sisu. Metsaseaduse vastav regulatsioon ei ole otseselt suunatud kaitsealuste linnuliikide eluvõi pesapaikade kaitsele. Määrav ei ole seega mõistete tagama ja säilitama sisustamine. Piiranguvööndis uuendusraiet reguleerivaks erinormiks on LKS § 31, mis omakorda viitab vajadusele arvestada vastaval alal kehtestatud kaitse-eeskirjaga. Sookuninga piiranguvööndis lageraiet reguleerivate normide kohaselt on selline raie kaebaja taotletud mahus välistatud. Antud juhul ei oleks vastustaja soovitud ulatuses puude alles jätmisel enam tegemist lageraiega. Raie liigid sätestab metsaseadus. MetsS § 30 lg 2 ja 6 seavad aegjärksele raiele ajalise piirangu, mida lageraie puhul sellisel kujul ei ole. Lageraie korral raiutakse aasta jooksul raie algusest kõik puud, va seemnevõi säilikpuud (MetsS § 29 lg 1 p 1-3). Kohus nõustub vastustajaga, et erinevate raieliikide kasutamise mõju kaitse-eesmärgi seisukohast on erinev.

II

12. Praegusel juhul ei saa seega olla mõistlikku vaidlust, et kaitse-eeskiri lubaks vahetult lageraiet. Eeskirja § 14 lg 2 p 3 näeb ette lageraie lubamise kaitseala valitseja kaalutlusõiguse alusel. Vaidlus on selles, kas lageraie vaidlusalustel eraldistel kahjustaks elustiku mitmekesisuse säilitamist ja taastamist, pidades elustiku all silmas ka alal olevaid linnuliike (kelle tarbeks kaitstakse nende eluja pesapaiku) ning millised olid vastustaja kohustused selle tuvastamisel.

Mõiste elupaik määratluse osas nõustub kohus vastustajaga (otsuse p 8.4) ning leiab samuti, et kaebaja on mõisted liik ja elupaik ekslikult samastanud. Kohus ei pea põhjendatuks taasesitada vaideotsuse punktis 2.1 toodud linnuliikide inspekteerimise andmeid. Vastustaja saab metsateatise väljastamisel tugineda keskkonnaregistris kättesaadavatele ja õiguslikult siduvatele andmetele. Kohus üksnes märgib, et Sookuninga looduskaitsealal teostati kaitstavate lindude kordusinventuur 2013.a. ning andmed on kättesaadavad registris (http://register.keskkonnainfo.ee).

Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalused eraldised on sobivad kaitstavate liikide elupaigaks ja pesitsemiseks ning selline vaidlus ei saaks ka olla kaebuse eset ja kehtivat kaitse-eeskirja arvestades asjakohane. Vastustaja ei pidanud taotluse saamisel paikvaatlusega tuvastama eraldistel kaitstava liigi pesapaika või muid elutegevuse jälgi, mis tõendaks, et konkreetne eraldis on alal kaitstavate liikide elupaigaks. Kohus nõustub vastustajaga (kes tugineb ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2013 lahendile asjas 3-11-1504), et liikide elupaikade tuvastamine ja piiritlemine toimub kaitse-eeskirja menetluses.

Kaitsealuste liikide elupaigana tuleb käsitleda looduskaitseala tervikuna, kuivõrd kaitse-eeskiri ei sätesta, et kaitsealuste liikide elupaikade kaitse toimuks üksnes piiritletud väiksemas kaitseala osas. Teisisõnu, kui ala vastab ökoloogilisele nõudlusele, siis ongi see käsitletav elupaigana ning seetõttu ongi see hõlmatud kaitsealasse. Liigi kaitse vajadus (sh soodsa seisundi säilitamiseks) mingite tegevuste keelamise kaudu haldusorgani diskretsiooniotsusega sõltub piiranguvööndis sellest, kas esinevad asjaolud, mis seda nõuaksid.

Antud juhul sellised asjaolud esinesid ning need on esitatud kaevatavates otsustes ja vaideotsuses. Vastustaja on möönnud, et teatud juhul võiks väita, et lageraie teostamine piiranguvööndis piiranguvööndi kaitse-eesmärki ei kahjusta, aga ainult juhul, kui seda kinnitab piiranguvööndi seisund tervikuna. Sookuninga piiranguvööndi metsad on juba varasemalt intensiivselt majandatud, mille tõttu on kaitsealustele liikidele sobivate elupaikade osakaal väike. See tähendab tõepoolest metsamajandamisega tegelevale ettevõtjale riski, et kui tema kinnistud asuvad looduskaitsealal, kuigi mitte kõige rangema regulatsiooniga vööndis, siis võib seal lageraie olla lühema või pikema ajaperioodi jooksul võimatu, tulenevalt kaitseala üldise kaitse-eesmärgi saavutamise vajadusest.

Nõustuda saab sellega, et kui tegemist on püsiva olukorraga, siis tuleb kaaluda kaitse-eeskirjas ettenähtud tsoneeringu muutmist, kuid seda ei tehta metsateatise menetlemise raames.

MetsS § 41 lg 7 kohaselt Keskkonnaamet kontrollib nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ja seaduses ettenähtud juhtudel kehtivatele inventeerimisandmetele või tegelikele andmetele metsa seisundi, vanuse, rinnaspindala ning varude suuruse kohta, kui inventeerimisandmed ei vasta tegelikkusele. Seega tuleneb viidatud normist, et kontrollida sai vastavust eeskirjale (kas kahjustab kaitse eesmärkide saavutamist ja täitmist) ning metsa puudutavaid andmeid (enamasti metsaregistrist, vajadusel lisaks paikvaatlusega). Õigusaktidest ei tulene, et kontrollima peaks seda, kas eeskirja kehtestamisel tuvastatud asjaolud on muutunud. Metsateatiste menetluses ei oleks see juba ainuüksi ajaliselt võimalik, rääkimata sellest, et eeskirja muutmise menetlus on eraldiseisev haldusmenetlus. Kohus ei nõustu seega kaebaja seisukohaga nagu tuleks MetsS § 41 lg-st 7 ja haldusmenetluses kohalduvast uurimisprintsiibist lähtudes kaitsealune linnuliik tuvastada uuesti, igal eraldisel ja metsateatise esitamise aja seisuga. Seega puudub vajadus pikemalt käsitleda järgmisi kaebuses väljatoodud asjaolusid: mitu paari valgeselg-kirjurähne elab kaitsealal, sh igal vaidlusalusel eraldisel; kas ja milline liik taotluse esitamise seisuga igal eraldisel omab pesapaika, kasutab ala toitumiseks, mängimiseks või mängu aegse elupaigana. Vastustaja on samas käinud vaidlusalusel Kabja kinnistul ning tuvastanud seal valgeselg-kirjurähni elutegevuse jälgi. Vastustaja on selgitanud ka seda, miks lisaks kehtivas õiguses vastava nõude puudumisele oleks metsateatise andmiseks eraldiste inspekteerimine pesapaikade tuvastamiseks tõenäoliselt eesmärgipäratu tegevus. Nimelt, kaitstavad liigid valdavalt ei kasuta igal aastal sama pesapaika.

13. Tuulikumetsa kinnistu puhul on vastustaja põhjendanud (haldusaktis, tlk 21, I kd ja vaideotsuse p-s 2.1.4) keelduvat otsust vana ja raieküpse metsa osakaalu vähesusega ja piiranguvööndi metsade varasema intensiivse majandamisega, mis on vähendanud sobivate elupaikade (linnuliikidele nagu - laanepüü, valgeselg-kirjurähn, väike-kärbsenäpp, herilaseviu, händkakk, metsis) osakaalu. Kaebajale jääb kaebuse kohaselt arusaamatuks mõistete „vana mets“ ja „küps mets“ sisu ning see, kuidas vastustaja vastava asjaolu tuvastas. Vaideotsusest (p 2.1.3) nähtub, et kaitstavad liigid (valgeselg-kirjurähn, laanepüü jt) vajavad elupaigana raieküpsi, vanemaid loodusliku struktuuriga metsi.

Vastustaja on analüüsinud lähtuvalt elupaiganõudlusest (liigi kaitse tegevuskavades kirjeldatud) eraldisi (arvestades takseerimisandmeid) ja leidnud, et lageraie teostamisel häviks Tuulikumetsa kinnistul olulised eluja pesitsuspaigad. Vastustaja on kohtumenetluses põhjendatult selgitanud, et metsamajandamisega tegelevalt ettevõttelt võib eeldada metsa küpsusvanuse arenguklasside tundmist (keskkonnaministri 16.01.2009 määrus nr 2 „Metsa korraldamise juhend“). Vastustaja on leidnud (metsateatises ja vaideotsuse p-s 2.1.5), et Sookuninga piiranguvööndi metsad on juba varasemalt intensiivselt majandatud ega ole piisavalt uuenenud, mille tõttu on ka kaitsealustele liikidele sobivate elupaikade osakaal väike.

Kui piiranguvööndisse jäävates kaitsealuste liikide elupaikades sobivate elupaigatunnuste osakaal veelgi väheneb, ei ole enam tagatud liikide asurkondade jätkusuutlikkus kaitseala piiranguvööndis ja seeläbi väheneb ka elustiku mitmekesisus. Keskealiste või vanemate metsade pindala on ortofoto ja metsaregistri andmete kohaselt tugevalt alla poole vööndi metsamaa pindalast (maksimaalselt 40%). Kohus märgib, et tegemist on avalikult kättesaadavate andmetega. Metsaregistris on andmed muuhulgas metsa vanuse kohta eraldiste kaupa. Kabja kinnistu eraldisel nr 11 on lageraie keelatud, et tagada valgeselg-kirjurähni (II kaitsekategooria liik) elupaiga kaitse ja soodne seisund (haldusakti põhjendused, tlk 20, I kd, vaideotsuse p 3.1.5), võttes arvesse piiranguvööndi seisundit tervikuna.

Vaideotsuses (p 3.1.5) on põhjendatud ka seda, miks varem Kabja kinnistu lageraie teatise kohta on tehtud lubav otsus. Kohus ei pea vajalikuks korrata vaideotsuse eelviidatud punktides ja punktis 3.3.2 esitatud põhjendusi, nõustudes nendega. Seega haldusorgan selgitas kaevatavates haldusaktides, kirjalikus vastuses ja kohtuistungil, et kaebaja taotles lageraiet vööndis, kus varem oli juba lageraiet tehtud (toimunud intensiivne metsa majandamine), st sobiva metsa osakaal oleks uue lageraie sellises mahus lubamisel vähenenud alla kriitilise piiri.

Seetõttu tuli keelduda lageraie õiguse andmisest vaidlusalustel eraldistel. Tuulikumetsa kinnistul väiksemas mahus (üksikutel eraldistel) lageraie õiguse saamiseks kaebaja uut taotlust enne kohtusse pöördumist ei esitanud.

14. Kahel eraldisel (20 ja 26 Tuulikumetsa kinnistul) anti lageraie õigus 30.06.2014 esitatud taotluse alusel 14.07.2014 (tlk 12, II kd). Kuigi selle üle ei ole kaebuse muutmise tõttu enam vaidlust, siis kohus leiab, et sellest ei saa teha järeldusi esialgselt tehtud otsustuse õigusvastasuse kohta. Esitatud taotlused on oma mahult erinevad. 24.10.2013 taotlustest taotleti esimeses

Tuulikumetsa kinnistu viiel eraldisel (sh eraldis nr 26) lageraiet, kokku 1,9 hektaril (tlk 17, I kd) ning teises 0,21 hektaril lageraiet (sh eraldis nr 20, tlk 18, I kd). See kinnitab vastustaja seisukohta, et kuna lageraiet taotleti kokku liiga suurel alal ning eelmisest lageraiest ei olnud mets uuenenud, siis ei olnud vastustajal võimalik luba anda. III

15. Haldusaktide põhjenduste täiendamine

15.1 Kohus ei nõustu kaebajaga, et kaevatavad metsateatised oleksid antud ilma põhjendusteta. Kohus leiab, et haldusakti põhimotiivid lageraiest keeldumise kohta on piisavalt metsateatistes ära toodud ning selles osas ei ole põhjendamiskohustust rikutud.

15.1.1 Tuulikumetsa kinnistu kohta antud kaevatavate metsateatiste põhjendused on esitatud selle lisades ja kaaskirjas (tlk 91 pöördel, 92, 130-131, I kd) ning kaebaja ei ole väitnud, et neid dokumente ei saadetud koos metsateatistega või ta ei saanud aru, et metsateatistes lageraie keelamise põhjendused on toodud ära märgitud lisades ja kaaskirjas. Haldusaktides viidatakse keeldumise faktilistele ja õiguslikele alustele.

15.1.2 Ka Kabja kinnistu eraldise 11 osas on põhjendused esitatud (tlk 20, I kd). Metsateatisel (elektrooniliselt täidetaval vormil, tlk 22, I kd) on viidatud metsateatise lisale, kus sisalduvad haldusakti põhjendused. Esitatud on ka tingimused, millistel oleks raie teostamine võimalik (tlk 20 pöördel, I kd)

15.2 Pooltel ei ole vaidlust, et Tuulikumetsa kinnistu osas ei sisaldunud esialgselt antud metsateatises võimaliku raie teostamise tingimusi. Need esitati vaideotsuse punktis 2.2. Seega ei olnud metsateatised andmise hetkel õiguspärased, kuna ei vastanud MetsS § 41 lg-le 8 ja eeskirja §

6 lg-le 1. Asjaolu, et metsateatises antud raieõiguse realiseerimine ei ole kohustuslik, ei välista seda, et nn lisatingimuste andmata jätmine ei võiks rikkuda isiku õigusi. Kaebaja ei ole samas põhjendanud, kuidas rikub kaebuse esitamise ajal tema subjektiivseid õigusi see, et tingimused lisati vaideotsuses. Kohtu hinnangul kaebaja subjektiivseid õigusi sellega ei rikuta, kuna puudus kõrvaldati juba enne kohtusse pöördumist. Kohtul ei ole kahtlust, et nn lisatingimused oleks metsateatiste väljaandmisel sama haldusorgani poolt olnud samasisulised. Lisatingimuste sisu osas on kohus eelnevalt märkinud, et Natura alal ei saa arvestada loa taotleja majandusliku tulukuse väidet. Samuti on kohus selgitanud aegjärkse raie ja lageraie erinevust, mis omab tähtsust kaitse-eesmärkide tagamise aspektist. Kohus ei korda vaideotsuse punktis 2.2 toodut, nõustudes sellega. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks aegjärkse raie soovitamine ei ole muude raie liikidega (va lageraie) võrreldes sobiv.

15.3 Kohus on seisukohal, et sama haldusorgan, kes andis esialgse haldusakti võib haldusakti põhjendusi täpsustada ja täiendada vaideotsuses, kui peab seda vaide alusel põhjendatuks. Keelatud ei ole ju haldusakti põhjenduste täiendamine eraldi haldusaktiga, mis ei ole vaideotsus. Eesmärgiks on otsuse põhjenduste adressaadile paremini arusaadavaks tegemine ja sellega kohtusse pöördumise vajaduse välistamine. Täiesti ebaotstarbekas oleks lasta vaidlus kohtusse, et siis peale tühistavat kohtuotsust esitada haldusakt korrektsete põhjendustega või saada täiendavad põhjendused kohtumenetluses, kuid mitte kohtuotsust, millega kaebus rahuldataks. Antud juhul on vaideotsuses (tlk 25-32, I kd) metsateatiste põhjendused üksnes põhjalikumalt lahti kirjutatud, va Tuulikumetsa raie nn lisatingimused. Metsteatistes toodud põhjendused olid piisavad, et keskmine mõistlik metsamajandamisega tegelev isik saaks aru, miks lageraiest keelduti.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viidatud Riigikohtu lahend ei ole asjakohane, kuna puudutab põhjenduste esitamist kohtumenetluses olukorras, kus need esialgses haldusaktis puudusid. Asjakohane on viide Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2013 lahendile asjas nr 3-11-1504, mille punktis 17 märgitakse, et kohus ei pea põhjendatuks piirata vaideotsusega algsete haldusaktide põhjenduste täiendamist olukorras, kus metsateatised andnud haldusorgan ja vaideorgan kattuvad. Kohus viitab lisaks Riigikohtu hilisemale lahendile asjas nr 3-3-1-29-12, kus Riigikohus pidas võimalikuks ka kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduste esitamist kohtumenetluses, kuigi antud asja tuleks vaadata pigem erandina. Käesolev asi ei ole siiski ka viimati märgitud asjaga analoogne, kuivõrd põhimotiivid olid haldusaktides olemas ning haldusakti täiendati üksnes lisatingimuste osas enne kohtusse pöördumist, mistõttu kohtusse pöördumise hetkel kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine puudus.

16. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga Keskkonnaministeeriumi asekantsleri 29.04.2014 kirja osas. See ei lähtu seisukoha esitamisel käesoleva vaidluse asjaoludest, sh konkreetse kaitseala kaitse-eeskirjast. Kaebaja on kaebuses kõnealusest kirjast toonud välja asjasse puutumatuid lauselõike, nt viidates seisukohale, mis puudutab isendikaitset. Kohtu arvates ei ole võimalik ka näiteks lausest, et üldjuhul ei ole alust keelata raieid piiranguvööndis, käesoleva vaidluse kontekstis midagi järeldada. Kirjas toodud seisukohad ei ole põhimõtteliselt ekslikud, kuid on abstraktsed ega saa olla abistavaks materjaliks õigusaktide tõlgendamisel ja kohaldamisel käesolevas asjas.

17. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu. Kuna metsateatiste tühistamiseks alust ei ole ning kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata, ei saa rahuldada ka vaideotsuse tühistamise taotlust (kaebaja ei ole väitnud, et see eraldiseisvalt tema õigusi rikuks) ning kohustamisnõuet.

18. Kaebaja menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole enda võimalike menetluskulude hüvitamist kaebajalt nõudnud.

/digitaalselt allkirjastatud/ Kristina Maimann