3-14-51058/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 07.05.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51058 Haldusasi D.H. kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18.09.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus D.H. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja D.H. Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON 1. Jätta D.H. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 18.09.2014. a otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. 2. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 08.06.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D.H. esitas 25.03.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist õiglases summas, kuna ta ei saanud alates 2012. a märtsist vahistatuna pikaajalisi kokkusaamisi, kuigi soovis veeta aega koos perega, eelkõige vanaisaga, kes haigestus vähki ja suri 2012. a suvel.

2. D.H. esitas 06.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta nõudis õiglast hüvitist vahistatuna pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise eest. Kaebuse põhjendused: 1) 2012. a märtsist kuni 2013. a jaanuarini Tallinna Vanglas viibides ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi, kuigi ta oli kohtueelse kinnipidamise ajal analoogilises olukorras vabaduskaotuslikku karistust kandvate isikutega, mis on vastuolus Euroopa

2

vanglareeglistikuga. Rikutud on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-d 8 ja 14 ning eraelu puutumatust. 2) Alates 2011. a jaanuarist erinevates kinnipidamisasutustes viibides kohaldatud suhtlemispiirangud tühistati 2012. a märtsis, misjärel ta pöördus kontaktisiku poole pikaajalist kokkusaamist taotledes, kuna vanaisa haigestus vähki, kuid sellest keelduti vangistusseaduse (VangS) § 94 lg-le 1 viidates. Siseriikliku seaduse pinnalt pidas kirjaliku taotluse esitamist ebaotstarbekaks. Soovitatud lühiajalist kokkusaamist ei pidanud vanaisa mõistlikuks.

3. D.H. esitas 18.08.2014 seisukoha, milles ta viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 09.07.2013. a otsusele nr 42615/06 (Varnas vs Leedu) ning märkis, et vanaisa surmast teatati kambrikaaslaste juuresolekul ja ta vajas privaatsust, mida talle ei võimaldatud, mistõttu ta loobus helistamast ega taotlenud väljaviimist, sest suguvõsa juures käeraudades viibimine koos vanglaametnikega oleks olnud inimväärikust alandav.

4. Tartu Halduskohus jättis 18.09.2014. a otsusega D.H. kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja, olles vahistatu staatuses, ei pöördunud vastustaja poole kirjalikult pikaajalise kokkusaamise taotlusega. Alates 01.01.2013 kehtiva VangS § 94 lg 5 kohaselt vahistatule ei kohaldata VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. Samas kehtis pikaajalise kokkusaamise keeld vahistatutele ka enne 01.01.2013, mil see tulenes VangS § 94 lg-st 1. 2) Riigikohus on 04.04.2011. a otsuses nr 3-4-1-9-10 leidnud, et pikaajalise kokkusaamise keeld vahistatule ei ole põhiseadusevastane ja VangS § 94 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega. Põhiseadusega kooskõlas oleva piiranguga ei saa kaasneda mittevaralise kahju tekkimine ja kaebus ei kuulu rahuldamisele, sest vastustaja toiming on õiguspärane. Ka on välistatud, et kokkusaamiste mittevõimaldamistega oleks rikutud kaebaja õigusi ja vabadusi ning seda olukorras, kus ta ei ole vangla poole vastavasisulise taotlusega üldse pöördunudki. Seega on välistatud kaebajale kahju tekkimine. Kaebaja ei ole kasutanud lühiajalise kokkusaamise ega väljaviimise võimalusi, seega ei ole kasutanud võimalust pereliikmetega kokkusaamiseks ja peresuhete säilimiseks. Paljasõnalised ja otsitud on kaebaja selgitused, miks ta ei kasutanud seadustega antud võimalust perega suhtlemiseks. 3) Kaebaja viide EIK 09.07.2013. a otsusele Varnas vs Leedu (nr 42615/06) ei ole rakendatav, sest nimetatud asjas oli kaebaja mitmete aastate kestel kinnipeetav kohtueelse menetluse ajaks. EIK leidis, et kinnipeetud isikule piirangute kehtestamine kokkusaamiseks lähedastega ei ole iseenesest art 8 rikkumine ning riikidel on avar hindamisruum karistuspoliitika valdkonnas. EIK on EIÕK art-t 8 kohaldades mitmes asjas leidnud, et sellest ei tulene kinnipeetavatele (vahistatule, vangistatule) pikaajalise kokkusaamise õigust. Kaebaja oli peale kriminaalmenetluslike suhtlemispiirangute tühistamist vahistatu staatuses alla aasta. 4) VangS § 1¹ lg 4 ja § 94 lg 4 ning vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 32 lg 1, § 40 ja § 42 lg 1 sätetest järeldub, et kaebaja pidi esitama taotluse kokkusaamise kohta kirjalikult ja kui ta ei ole seda teinud, ei ole Tallinna Vangla saanud ka pikaajalist kokkusaamist lubada ega sellest keelduda. Ka sellel põhjusel ei kuulu kaebus rahuldamisele, kuna sisuliselt puudub haldusorgani tegevus, mille õiguspärasust kontrollida.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. D.H. esitas 03.10.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub rahuldada apellatsioonkaebus täies ulatuses ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Arvesse võttes vangla hinnangut, et ta on VangS § 94 lg-t 1 järgides toiminud õiguspäraselt, siis ei oleks vangla poole kirjaliku taotlusega pöördumine võimaldanud kaebajale pikaajalist kokkusaamist. Suulise pöördumise peale selgitati, et VangS-i kohaselt ei võimaldata vahistatule

3

pikaajalisi kokkusaamisi. Prokurör rakendas kaebaja puhul suhtlemispiiranguid, mis kestsid üle aasta. Pärast maakohtus 28.03.2013 toimunud kohtuistungit taotles pikaajalist kokkusaamist. Peale kriminaalmenetluslike suhtlemispiirangute tühistamist oli vahistatu staatuses alla aasta. Suhtlemispiirangute ajal ei võimaldatud kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi pereliikmetega. Samuti oli kaebaja mitmete aastate kestel kinnipeetav kohtuotsuse jõustumise ajani, nagu seda oli ka kaebaja EIK asjas Varnas vs Leedu. 2) Kohus ei ole põhjendanud, miks on paljasõnalised ja otsitud kaebaja selgitused, miks ta ei ole kasutanud seadustega antud võimalust perega suhtlemiseks. EIK 29.04.2003. a otsuses Aliev vs Urkaina (nr 41220/98, p 187) rõhutab, et kuna vangistus kujutab endast oma olemuselt eraja perekonnaelu piirangut, siis on kinnipeetava eraja perekonnaeluõiguse oluline osa, et vanglavõimud osutavad kinnipeetavale tema lähimate perekonnaliikmetega kontakti säilitamisel tõhusat abi. EIK on 09.07.2013. a otsuses Varnas vs Leedu selgelt väljendanud seisukohta, et kohtueelse menetluse ajaks tuleb kinnipeetud isikutele tagada kohtumised lähedastega samadel alustel, kui vabaduskaotuslikku karistust kandvatele isikutele.

6. Tallinna Vangla esitas 29.10.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palus jätta D.H. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.09.2014. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Kuna kaebaja ei ole vanglalt taotlenud pikaajalist kokkusaamist, siis puudus vanglal võimalus selle lubamise üle otsustada. Pikaajalist kokkusaamist sooviv kinnipeetav peab esitama kirjaliku taotluse, tulenevalt VSkE § 44 lg-st 1 ja VangS § 1¹ lg-st 4. Vahistatu ei saa eeldada, et vangla vaatab läbi tema suulise taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Kaebaja väide suulise pöördumise esitamise kohta on paljasõnaline ja otsitud. 2) EIK 09.07.2013. a lahend Varnas vs Leedu ei ole asjas rakendatav. Vahistatule pikaajalist kokkusaamist mittevõimaldav regulatsioon on kehtiv ja VangS § 94 lg-t 1 ei ole põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud. Seega on vahistatutele pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine õiguspärane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. D.H. ei ole apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 18.09.2014. a otsuse tühistamise taotlust sõnaselgelt esitanud, kuid apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ja juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-st 4 on ringkonnakohtu hinnangul D.H. tahe, et ringkonnakohus tühistaks Tartu Halduskohtu 18.09.2014. a otsuse.

9. Käesolevas haldusasjas on poolte vahel vaidlus selle üle, kas vangla võis tekitada kaebajale mittevaralise kahju pikaajalise kokkusaamise väidetava suulise mittevõimaldamisega. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja, olles vahistatu staatuses, ei pöördunud vastustaja poole kirjaliku taotlusega pikaajalise kokkusaamise lubamiseks. Küll aga on poolte vahel vaidlus selle üle, kas pikaajalise kokkusaamise suuline mittevõimaldamine on tõendatud ehk kas eksisteerib vastustaja õigusvastane kaebaja õigusi rikkuv tegu.

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on kahju hüvitamise üldised eeldused järgmised: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel ning 5) esmaste

4

õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud RVastS § 9 lg-s 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seega võib RVastS § 9 lg 1 järgi füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise korral, kuid kahju kuulub hüvitamisele vaid juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega kõrvaldada.

11. VangS § 90 lg 1 järgi kohaldatakse eelvangistuse kandmisele käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. VangS § 1¹ lg 4 kohaselt kõik vaided ja taotlused haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse kirjalikult, kui valdkonna eest vastutav minister ei ole määrusega lubanud ka suulise taotluse esitamist. VangS (kuni 01.01.2013 kehtinud redaktsioonis) § 94 lg 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. VangS § 25 lg 1 ls 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõrasvõi kasuvanema, võõrasvõi kasulapse, venna või õega. VSkE (kuni 17.03.2013 kehtinud redaktsioonis) § 32 lg 1 järgi toimub lühiajaline kokkusaamine kinnipeetava kirjaliku taotluse alusel. VSkE §-dest 42 ja 44 tuleneb, et pikaajaliseks kokkusaamiseks tuleb esitada taotlus vähemalt üks kuu enne taotletavat kokkusaamist ning taotluste põhjal koostatakse kokkusaamiste igakuine graafik. VSkE § 451 lg 3 kohaselt tehakse keeldumine kinnipeetavale ja kokkusaajale teatavaks otsuse tegemisest arvates kolme tööpäeva jooksul. VSkE § 12 lg 1 järgi on pikaajalise kokkusaamise otsustamine üksuse juhi pädevuses. Eeltoodud sätteid koosmõjus analüüsides on ringkonnakohus seisukohal, et olenemata kaebaja staatusest vahistatuna pidi kaebaja pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks esitama vangla üksuse juhile kirjaliku taotluse ning taotluse rahuldamisest keeldumine tuli vormistada haldusaktina. Asjaolu, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumine on haldusakt, on leidnud ka Riigikohus (vt RKHK 19.11.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, p 10).

12. Kuna kaebaja oma taotlust kirjalikult ei esitanud, on oluline selgitada, kas ka suulise taotluse esitamisel ning kaebaja väitel selle inspektor-kontaktisiku poolt suulisel lahendamisel saab tuvastada, et vangla on kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldunud. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud VangS ja VSkE sätted sellist järeldust teha ei võimalda, mistõttu ei saanud ka mistahes kaebaja ja vanglaametnike vahelised suulised arutelud pikaajalise kokkusaamise teemal tekitada ega tõendada kaebajale rahas väljamõistmisele kuuluvat mittevaralist kahju. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebajal olnuks kirjaliku taotluse esitamine pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks mingil põhjusel takistatud. Ühtlasi ei ilmne, et kaebaja oli teadmatuses vangistust reguleerivatest õigusaktidest, sh pikaajalise kokkusaamise taotlemise alustest ja korrast ning sellest, et kokkusaamisest keeldumine vormistatakse vangla otsusena, mida on võimalik vaideja kohtumenetluse korras oma õiguste kaitseks ning kahju tekkimise vältimiseks vaidlustada. Asjaoluga, et kaebajale võis tema õigus pikaajalisele kokkusaamisele selguda hilisemast EIK 09.07.2013. a otsusest asjas Varnas vs Leedu, ei saa muuta fakti, et kaebaja nõuetekohast taotlust vanglale ei esitanud, millest tulenevalt vangla kaebaja väidetavat taotlust ka haldusaktiga ei lahendanud. Eeltoodust tulenevalt ei saa käesolevas haldusasjas tuletada vangla väidetava õigusvastase teona käsitatavat keeldumist kaebaja väitest, mille kohaselt taotles kaebaja talle olulise kohtumise võimaldamist suuliselt ning väitest, mille kohaselt inspektor-kontaktisik talle suuliselt selgitas, et vahistatute puhul see võimalik ei ole.

5

13. Kuna kaebaja ei ole vanglale pikaajaliseks kokkusaamiseks kirjalikku taotlust esitanud, on õige vangla järeldus, et vangla ei saanud otsustada kaebajale pikaajalise kokkusaamise lubamise või sellest keeldumise üle, millest tulenevalt puudub ka kaebaja taotlust lahendav keelduv haldusakt ehk puudub haldusorgani õigusvastane tegevus, millega tekitatud kahju kaebaja kasuks välja mõista. Seega ei ole käesoleval juhul mittevaralise kahju vanglalt väljamõistmise eeldused täidetud. Arvestades asjaolu, et kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas nõuetekohast taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks vanglale esitanud, on halduskohtu põhjendused osas, milles kohus analüüsis pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise regulatsiooni kooskõla põhiseaduse ning EIK lahenditega, üleliigsed.

14. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus D.H. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, asendades halduskohtu 18.09.2014. a otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Kuna D.H. oli ringkonnakohtus menetluskulude tasumisest vabastatud (tl 64-64p), siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel