3-10-822/272 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 7. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-10-822 Haldusasi IM kaebus Paldiski Linnavalitsuse kohustamiseks maksta välja koondamishüvitis 8052,87 eurot (bruto); EK kaebus Paldiski Linnavalitsuse kohustamiseks maksta välja koondamishüvitis 8052,87 eurot (bruto); JG kaebus Paldiski Linnavalitsuse kohustamiseks maksta välja koondamishüvitis 8052,87 eurot (bruto) Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebajad – IM (isikukood XXXXXXXXXXX), EK (isikukood XXXXXXXXXX) ja JG (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja adv Meelis Krautmann Vastustaja – Paldiski Linnavalitsus, esindajad v.adv Raul Talts ja v.adv Tõnis Juurmann Menetluse alus ringkonnakohtus IM, EK ja JG apellatsioonkaebus ning Paldiski Linnavalitsuse vastuapellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 15. aprill 2015

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada IM, EK ja JG apellatsioonkaebused. 2. Jätta Paldiski Linnavalitsuse vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. 3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-10-822 ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada IM, EK ja JG kaebused. 4. Mõista Paldiski Linnavalitsuselt IM, EK ja JG kasuks saamata jäänud koondamishüvitise brutosummana välja igaühele 8052,87 eurot (kaheksa tuhat viiskümmend kaks eurot 87 senti). 5. Mõista Paldiski Linnavalitsuselt kaebajate menetluskulude katteks välja IM kasuks 2475,10 eurot (kaks tuhat nelisada seitsekümmend viis eurot 10 senti), EK kasuks 2459,12 eurot (kaks tuhat nelisada viiskümmend üheksa eurot 12 senti) ja

3-10-822 2(8) JG kasuks 2475,10 eurot (kaks tuhat nelisada seitsekümmend viis eurot 10 senti). Ülejäänud osas jätta IM, EK ja JG menetluskulud nende endi kanda. 6. Paldiski Linnavalitsuse menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 8. juunil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. EK vabastati Paldiski linnapea 13.11.2009 käskkirjaga nr 120 teenistusest Paldiski Linnavalitsuse peaspetsialisti ametikohalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu alates 17.11.2009. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena 10 kuu ametipalk ja lõpparve. JG vabastati Paldiski linnapea 13.11.2009 käskkirjaga nr 122 teenistusest Paldiski Linnavalitsuse raamatupidaja ametikohalt ATS § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu alates 17.11.2009. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena 10 kuu ametipalk ja lõpparve. IM vabastati Paldiski linnapea 13.11.2009 käskkirjaga nr 123 teenistusest Paldiski Linnavalitsuse sekretär-referendi ametikohalt ATS § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu alates 17.11.2009. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena 10 kuu ametipalk ja lõpparve. 2. EK, JG ja IM esitasid 31.03.2010 Tallinna Halduskohtule kaebused Paldiski Linnavalitsuse kohustamiseks tasuda neile koondamise tõttu teenistuses vabastamise eest saamata jäänud hüvitis (igaühele 126 000 krooni ehk 8052,87 eurot) ning ATS § 134 lg 3 alusel ametipalka lõpparve maksmisega viivitatud aja eest. JG taotles lisaks isikliku sõiduauto kasutamise eest alates septembrist 2009 saamata jäänud hüvitise (2500 krooni) väljamõistmist. 3. Tallinna Halduskohus rahuldas 18.11.2010 otsusega IM, EK ja JG kaebused ning kohustas Paldiski Linnavalitsust tasuma igale kaebajale koondamise tõttu teenistusest vabastamisel saamata jäänud hüvitist 126 000 krooni ja ATS § 134 lg 1 alusel lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest 18 000 krooni ning JG-le isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist 2500 krooni. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19.04.2011 otsusega Paldiski Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse JG isikliku sõiduauto

3-10-822 3(8) kasutamise eest hüvitise maksmist puudutavas osas, tehes selles osas uue otsuse, millega jättis JG kaebuse nimetatud ulatuses rahuldamata. Halduskohtu otsuse resolutsioon jäeti muutmata, kuid otsuse põhjendused asendati ringkonnakohtu põhjendustega. Riigikohus rahuldas 07.12.2011 otsusega nr 3-3-1-66-11 Paldiski Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2011 otsuse ja Tallinna Halduskohtu 18.11.2010 otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. 4. Tallinna Halduskohus lõpetas 31.12.2012 määrusega haldusasja menetluse isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise ja viivisenõuete osas seoses kaebustest osalise loobumisega, luges kaebused koondamishüvitiste nõuete osas mittetähtaegseteks, jättis kaebetähtaja ennistamise taotlused rahuldamata ning lõpetas ka selles osas haldusasja menetluse. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 04.04.2013 määrusega EK, IM ja JG määruskaebused osaliselt ning tühistas halduskohtu määruse koondamishüvitiste nõuetega seoses kaebetähtaja ennistamata jätmise osas ning ennistas vastavas osas kaebuste esitamise tähtaja ja saatis asja halduskohtule menetluse jätkamiseks. Riigikohus jättis 19.06.2013 määrusega nr 3-7-1-3-234-13 ja 21.06.2013 määrusega nr 3-7-1-3-220-13 vastavalt kaebajate ja vastustaja määruskaebused menetlusse võtmata. 5. Tallinna Halduskohus jättis 23.04.2014 otsusega IM, EK ja JG kaebused rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad vabastati teenistusest koondamise tõttu ning haldusasjas vaieldakse üksnes osaliselt saamata jäänud koondamishüvitise üle (kaebajatele lubati koondamishüvitist 10 kuu ametipalga ulatuses, kuid reaalselt maksti neile hüvitised välja üksnes 3 kuu ametipalga ulatuses). Kohus peab arvestama ka õigusruumis muutunud asjaoludega, mistõttu ei saa jätta tähelepanuta Riigikohtu 11.12.2013 otsust nr 3-1-1-92-13 (p-d 13-16), mis puudutas Paldiski endise linnapea JM süüdimõistmist karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning tema õigeksmõistmist KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2013 määruses nr 3-10-822 väljendatud seisukoht JM ja kaebajate vahelise kokkuleppe olemasolu kohta ei ole pärast lahendit nr 3-1-1-92-13 asjakohane, sest Riigikohus märkis hiljem selgesõnaliselt, et koondamine oli ebaseaduslik (JM-l vastava pädevuse puudumise tõttu) ja koondamishüvitiste väljamaksmine alusetu. Koondamishüvitiste vaidlusaluse osa vastustajalt väljamõistmisega läheks kohus vastuollu Riigikohtu 11.12.2013 otsuses avaldatud seisukohtadega. Kuna koondamishüvitise määramine ametnikele oli võimalik üksnes ebaseadusliku koondamise tõttu (ATS § 131 järgi kaasnes koondamisega obligatoorselt koondamishüvitise maksmine), oli ka koondamishüvitise maksmine KarS § 201 lg 1 tähenduses ebaseaduslik. Kui lugeda kaebajatele ATS § 131 alusel koondamishüvitiste maksmine õiguspäraseks ning mõista vastustajalt välja saamata jäänud hüvitise osa, peaks halduskohus jätma Riigikohtu lahendi sootuks tähelepanuta. Riigikohus asus lahendi nr 3-1-1- 92-13 p-s 15.1 seisukohale, et teo toimepanemise ajal kehtinud ATS § 11 lg-st 1 ja KOKS § 22 lg 1 p-st 36 tulenevalt kuulus valla või linna ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu ning palgamäärade ja palgatingimuste kinnitamine volikogu ainupädevusse. Kuivõrd ametnike koondamisega kaasnes möödapääsmatult linnavalitsuse struktuuri muutmine, sai koondamise otsustada üksnes volikogu, mitte linnapea (sellist õigust ei andnud talle ka KOKS § 50 lg 1 p 3). Pädevust ületades välja antud haldusakt on algusest peale õigustühine ja sellega ei kaasne mingeid õiguslikke tagajärgi (haldusmenetluse seaduse § 63 lg 1). Kokkuvõtlikult puudub kaebajate nõuete rahuldamiseks alus. Vastustaja menetluskulude kaebajatelt väljamõistmine ei ole põhjendatud (vt lahendid nr 3-3-1-9-10; nr 3-3-1-63-10; nr 3-3-1-48-05). 6. IM, EK ja JG esitasid halduskohtu otsuse peale 23.05.2014 apellatsioonkaebused, mille Tallinna Ringkonnakohus võttis 08.07.2014 määrusega menetlusse. Paldiski Linnavalitsus

3-10-822 4(8) esitas halduskohtu otsuse peale 26.05.2014 apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus luges 30.09.2014 määrusega esitatuks apellatsioonitähtaega rikkudes ning tagastas esitajale läbivaatamatult. Ringkonnakohus käsitas Paldiski Linnavalitsuse hilinenule esitatud apellatsioonkaebust vastuapellatsioonkaebusena ning võttis selle 03.10.2014 määrusega menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. IM, EK ja JG paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega nende kaebused rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebustes esitatud hüvitisenõuete aluseks olid kehtivad haldusaktid, mille alusel vabastati kaebajad koondamise tõttu teenistusest alates 17.11.2009. Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole kaebajate koondamise ega käskkirjade järgi maksmisele kuuluvate hüvitiste suuruse üle, kuid arusaamatuks jääb, miks ei lähtunud kohus sellisel juhul ATS § 131 lg-st 1 ega kohustanud vastustajat koondamishüvitisi välja maksma. Halduskohus on sisuliselt leidnud, et kohustamisnõuete rahuldamine ei ole enam võimalik, sest koondamishüvitise vaidlusaluse osa väljamõistmine oleks vastuolus Riigikohtu 11.12.2013 otsusega nr 3-1-1-92-13. Kaebajate hinnangul ei mõjuta nimetatud lahend kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust ega takista vaidlustatud käskkirjade täitmist. Võimalik vastuolu teises kohtuasjas tehtud lahendiga ei anna alust jätta kaebajate nõuded rahuldamata. Karistusõiguslik hinnang JM käitumisele ei mõjuta kaebajate koondamist, mida ei ole vaidlustatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järeldus koondamise ebaseaduslikkusest ei tingi koondamise kohta antud käskkirjade kehtetust. Võimalikust õigusvastasusest olenemata on tegemist jätkuvalt kehtivate ja igaühele täitmiseks kohustuslike haldusaktidega. Halduskohus ei ole tuvastanud sellised asjaolusid, mis õigustaks vastustaja poolt kaebajatele koondamishüvitise mittemaksmist. Kohtu põhjendustest ei selgu, miks on koondamiskäskkirju peetud tühisteks haldusaktideks. Kaebajad ei ole taotlenud halduskohtult kõnealuste käskkirjade tühisuse kindlakstegemist ning haldusaktide ilmselge tühisuse aluseid ei esine. Samuti ei selgu kohtuotsusest, miks puudub haldusaktide väidetava tühisuse tõttu alus kaebuste nõuete rahuldamiseks. Kaebajad olid võetud teenistusse Paldiski linnapea käskkirjadega ning Paldiski linnapea oli ka pädev vabastama neid teenistusest muu hulgas koondamise tõttu. Lahendis nr 3-3-1-92-13 ei ole tuvastatud, et JM ei olnud pädev andma teenistusest vabastamise käskkirju, vaid probleem oli selles, et enne koondamise tõttu teenistusest vabastamist ei olnud volikogu kinnitanud linnavalitsuse struktuuri või koosseisu, mis oleks andnud aluse teenistujate koondamiseks (vrd Riigikohtu 28.04.2009 otsus nr 3-3-1-30-09, p 17). Kuna kaebajad on koondamise tõttu teenistusest vabastatud, siis tuleb neile maksta ka ettenähtud hüvitist. Vastasel korral jääksid isikud lisaks ametikohale ja sissetulekule ilma ka koondamishüvitisest. Kaebajatel on tekkinud õiguspärane ootus koondamishüvitise saamiseks. 8. Paldiski Linnavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebustele vastu ning palub need jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et käskkirjad on antud pädevust ületades ja seega algusest peale tühised. Vastustaja nõustub täielikult halduskohtuga, et asja lahendamisel ei saa jätta tähelepanuta Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-92-13 (p-d 15.1 ja 15.2), millest selgub, et JM ei tohtinud pädevuse puudumise tõttu ametnikke koondada ja koondamine oli ebaseaduslik. Paldiski linna põhimääruse § 27 lg 3 p 7 ega ükski muu õigusakt ei anna linnapeale õigust anda teenistusest vabastamise käskkirju. Pädevust ületades antud käskkirjad on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 järgi tühised ega oma algusest peale õiguslikke tagajärgi. Haldusakti tühisus ei eelda eraldi tuvastamist. Seetõttu puudub kaebajate nõuete rahuldamiseks alus. Struktuurimuudatusi käsitlevad Paldiski Linnavolikogu 15.10.2009 otsus nr 43 ja 22.04.2010 otsus nr 33 ei lükka ümber kriminaalasjas nr 3-1-1-92-13 (nr 1-12-4361)

3-10-822 5(8) kohtute poolt tuvastatud asjaolusid. Riigikohus on seejuures märkinud, et kuna koondamishüvitiste määramine ametnikele oli võimalik üksnes ebaseadusliku koondamise tõttu, oli ka koondamishüvitiste maksmine ebaseaduslik. Nõutavate koondamishüvitiste kaebajatele väljamaksmine tooks vältimatult kaasa KarS § 201 lg 1 koosseisule vastava uue kuriteo toimepanemise, mistõttu ei ole sellist kohtuotsust võimalik teha. Vastustaja ei ole rikkunud kaebajate suhtes õiguskindluse ega usalduse kaitse põhimõtet ning neile toetudes ei saa õigustada ka (uue) kuriteo toimepanemist või nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist. 9. Paldiski Linnavalitsus palub vastuapellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. Kaebuste rahuldamata jätmise korral on menetluskulude poolte endi kanda jätmine põhjendamatu ja vastuolus menetlusnormidega. Halduskohus eksis HKMS §108 lg-te 1 ja 11 ning § 109 lg 6 kohaldamisel ja jättis otsuse menetluskulude jaotuse osas olulisel määral põhjendamata. Kohtuotsusest ei selgu, millistel kaalutustel jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus on üksnes tsiteerinud Riigikohtu lahendeid, kuid pole nende asjakohasust millegagi selgitanud. Kohtu järelduste kujunemine ei ole järgitav ega arusaadav ning kohus ei ole hinnanud vastustaja õigusabikulude põhjendatust. Käesolev pikaajaline ja mahukas vaidlus väljub oma keerukuse tõttu ilmselgelt Paldiski Linnavalitsuse põhitegevuse ja kompetentsi raamidest. Vaidluses keskset tähtsust omavate käskkirjade andmine on osutunud kuritegelikuks. Halduskohus ei ole neid asjaolusid aga menetluskulude jaotuse otsustamisel arvestanud. Kaebuste rahuldamata jätmise korral vastustaja õigusabikulude tema enda kanda jätmine oli põhjendamatu ning vastustaja suhtes ebaproportsionaalselt koormav ja ebaõiglane. Kaebajatelt menetluskulude väljamõistmine ei oleks nende suhtes ebaõiglane ega ebamõistlik ning halduskohus ei ole oma teistsugust hinnangut põhjendanud. Asjas ei esine mingeid erandlikke asjaolusid, mis saaksid olla aluseks HKMS § 108 lg 11 rakendamisel. 10. IM, EK ja JG vaidlevad Paldiski Linnavalitsuse vastuapellatsioonkaebusele vastu ning paluvad selle jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I IM, EK ja JG apellatsioonkaebused 11. IM, EK ja JG apellatsioonkaebused on põhjendatud ning tuleb rahuldada. 12. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et halduskohtu otsus on vastuoluline, sest kohus ei saanud ühelt poolt asuda seisukohale, et kaebajad on Paldiski linnapea 13.11.2009 käskkirjade (I kd, tl 9; I kd, tl 29; I kd, tl 47) alusel teenistusest vabastatud alates 17.11.2009, leides teisalt, et kõnealused käskkirjad olid JM-l koondamise otsustamise pädevuse puudumise tõttu tühised. Ehkki haldusakti tühisuse kui juriidilise fakti saab halduskohus teha igal ajal kindlaks menetlusosaliste taotlustest sõltumata, ei ole esiteks alust väita, et linnapeal kõnealuste käskkirjade andmiseks pädevuse puudumine sai olla ilmselge, ning teiseks ei saaks haldusaktidel nende tühisuse korral olla ühtegi õiguslikku tagajärge, muu hulgas ei saaks nende alusel olla toimunud kaebajate teenistusest vabastamist. Nõustuda ei saa ka halduskohtu hinnanguga, et välja maksmata koondamishüvitise osa maksmiseks kohustamine oleks vastuolus Riigikohtu 11.12.2013 otsusega nr 3-1-1-92-13 (p-d 13-16). Õige on kaebajate seisukoht, et karistusõiguslik hinnang JM tegevusele 13.11.2009 käskkirjade andmisel ei mõjuta nimetatud haldusaktide kehtivust ega takista nende täitmist. Adressaadile teatavaks tehtud haldusakt kehtib selle võimalikust õigusvastasusest sõltumata (HMS § 61) ning kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2). Puuduvad andmed, et vaidlusaluseid Paldiski linnapea 13.11.2009 käskkirju oleks muudetud, kehtetuks tunnistatud või tühistatud. Vaidlust ei ole ka selles, et käskkirjade p-s 2

3-10-822 6(8) sätestatud koondamishüvitis on kõigi kaebajate puhul 7 kuu ametipalgale vastavas osas välja maksmata (vt Paldiski Linnavalitsuse 10.03.2010 ja 18.03.2010 vastused kaebajate teabenõuetele – I kd, tl 12; I kd, tl 32; I kd, tl 50), mistõttu ei saa rääkida ka haldusaktide lõplikust realiseerimisest. 13. ATS § 116 lg 1 näeb ette, et ametniku võib koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel. ATS § 11 lg 1 ja KOKS § 22 lg 1 p 36 kohaselt oli valla või linna ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu ning palgamäärade ja palgatingimuste kinnitamine volikogu ainupädevuses. Vaidlusaluste käskkirjade andmise ajal kehtinud Paldiski Linnavolikogu 15.10.2009 otsusega nr 43 (IV kd, tl 61-62) kinnitatud linnavalitsuse struktuuris ja teenistujate koosseisus olid olemas nii peaspetsialisti (p 1.4), raamatupidaja (p 1.6.2) kui ka sekretär-referendi (p 5.2) ametikohad. Linnavalitsuse uus struktuur ja teenistujate koosseis kinnitati alles Paldiski Linnavolikogu 22.04.2010 otsusega nr 33 (II kd, tl 235-237; IV kd, tl 63-64) ning selles ei olnud küll enam nähtud ette varasemaid peaspetsialisti ega raamatupidaja ametikohti, kuid säilis sekretär-referendi (p 6.2) ametikoht. Seega ei ole iseenesest kahtlust, et tegelik alus kaebajate koondamiseks 17.11.2009 seisuga puudus. Eelnevale vaatamata, kuigi linnavalitsuse struktuuri ja teenistujate koosseisu muutmine (n-ö koondamissituatsiooni tekitamine) oli tõepoolest volikogu ainupädevuses, ei tähenda see, et käskkirjad linnaametnike teenistusest vabastamiseks (sh koondamise tõttu) saanuks samuti vormistada üksnes volikogu. ATS §-st 19, § 20 lg-st 1 ja § 24 lg-st 1 ning KOKS § 54 lg-st 1 tulenevalt toimub ametniku teenistusse võtmine üldjuhul ametiasutuse juhi poolt ametisse nimetamise käskkirja andmisega. ATS § 112 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada isik, kellel on tema teenistusse võtmise õigus ning see vormistatakse vastava käskkirjaga (ATS § 132 lg 1). Linnapea on nii linnavalitsuse kui kohaliku võimuorgani juht (KOKS § 49 lg 1) kui ka linnavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse ametiasutuse juht (KOKS § 50 lg 1 p-d 2 ja 3; vt ka Paldiski Linnavolikogu 18.01.2007 määruse nr 1 „Paldiski linna põhimäärus“ (RT IV, 20.11.2013, 24) § 27 lg 3 p-d 3 ja 7). Kaebajate kui Paldiski Linnavalitsuse (asutusena) ametnike teenistusest vabastamise käskkirjade vormistamine oli sellest tulenevalt vaieldamatult Paldiski linnapea pädevuses (mh tuleb rõhutada, et kaebajad olid ka teenistusse võetud Paldiski linnapea käskkirjadega), mistõttu ei ole 13.11.2009 käskkirjade andmise ajal linnavalitsuses tegeliku koondamissituatsiooni mitteesinemisele vaatamata võimalik ühelgi juhul asuda seisukohale, et vaidlusaluste käskkirjade puhul saaks HMS § 63 lg 2 p-s 3 sätestatud tühisuse aluse esinemine olla ilmselge (vt Riigikohtu 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35- 13, p 12; 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13). 14. Kuna IM, EK ja JG on Paldiski linnapea 13.11.2009 käskkirjade alusel koondamise tõttu teenistusest vabastatud, on neil tekkinud õigus ka ATS § 131 lg-s 1 sätestatud koondamishüvitisele. Puuduvad igasugused andmed, et JM oleks pannud temale kriminaalasjas nr 3-1-1-92-13 (nr 1-12-4361) etteheidetud süüteo toime koostöös kaebajatega või esineks muid asjaolusid, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et kaebajatele hüvitiste väljamaksmine oleks ilmselgelt põhjendamatu või vastuolus hüvitise maksmise regulatsiooni eesmärgiga. Ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist ettenägeva kehtiva käskkirja alusel seaduses sätestatud suuruses hüvitise väljamaksmine ei tähenda uue KarS § 201 lg-le 1 vastava kuriteo toimepanemist. Vaidlust ei ole olnud selles, et kõigil kaebajatel oli 17.11.2009 toimunud koondamise hetkeks avaliku teenistuse staaži kokku enam kui kümme aastat (nt Tallinna Halduskohtu 02.11.2010 istungi protokoll – I kd, tl 94). Kaebajate ametisse nimetamise käskkirjadest nähtuvalt on isikud olnud seejuures juba Paldiski Linnavalitsuse

3-10-822 7(8) teenistuses üle kümne või ligi kümme aastat – IM alates 01.10.1997 (I kd, tl 7), EK alates 01.02.1996 (I kd, tl 27) ja JG alates 17.01.2000 (I kd, tl 44). ATS § 131 lg 1 p 4 kohaselt makstakse ametnikule koondamise tõttu teenistusest vabastamisel hüvitisena kümne kuu ametipalk juhul, kui ametnikul on avaliku teenistuse staaži üle kümne aasta. Nimetatud säte ei näe ette kaalumisvõimalust, vaid sellest tuleneb koondatavale ametnikule subjektiivne õigus sättes märgitud suuruses koondamistasu saamiseks. Paldiski linnapea 13.11.2009 käskkirjade p-ga 2 on kaebajatele määratud koondamishüvitise suuruseks 10 kuu ametipalk, mis vastab üheselt ATS § 131 lg 1 p-le 4. Kaebajad on nõudnud brutosummana 8052,87 euro (126 000 krooni) suuruse ja seni välja maksmata koondamishüvitise vastustajalt väljamõistmist. Nimetatud summa vastab kaebajate 7 kuu ametipalgale enne sellelt seaduses sätestatud tööjõumaksude kinnipidamist (18 000 krooni ehk 1150,41 eurot – I kd, tl 8; I kd, tl 28; I kd, tl 45). Kuivõrd kaebajate koondamise kohta antud käskkirjad on jätkuvalt kehtivad, tuleb kaebused rahuldada ning taotletud summad Paldiski Linnavalitsuselt kaebajate kasuks välja mõista. II Paldiski Linnavalitsuse vastuapellatsioonkaebus 15. Paldiski Linnavalitsuse vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 16. Vaatamata sellele, et IM, EK ja JG kaebuste rahuldamisest tulenevalt jäävad Paldiski Linnavalitsuse menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel igal juhul tema enda kanda, märgib ringkonnakohus täiendavalt, et vastustaja õigusabikulude kaebajatelt väljamõistmine ei oleks olnud põhjendatud ka kaebuste rahuldamata jätmise korral. Halduskohus on õigesti viidanud pika aja jooksul väljakujunenud kohtupraktikale, milles on vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabiteenuse kulude kaebajalt väljamõistmist oluliselt piiratud (nt Riigikohtu 21.06.2012 otsus nr 3-3-1-26-12, p 29 ja seal viidatud varasemad lahendid). Kui kohtuvaidlus ei välju haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest, ei saa selliseid välise õigusabi tellimisega seotud kulusid pidada HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalikeks. Nõustuda ei saa seisukohaga, et käesolev teenistusvaidlus väljus Paldiski Linnavalitsuse põhitegevuse raamidest, samuti ei ole tegemist eriliselt keeruka kohtuasjaga. Vastustaja menetluskulude tema enda kanda jätmist ei saa kuidagi pidada tema suhtes ebaproportsionaalseks või ebaõiglaseks. JM kuritegelikku käitumist ei ole võimalik heita ette kaebajatele. III Menetlusosaliste taotlused 17. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel rahuldab ringkonnakohus IM, EK ja JG apellatsioonkaebused ning tühistab Tallinna Halduskohtu 23.04.2014 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab IM, EK ja JG kaebused ning mõistab Paldiski Linnavalitsuselt nende kasuks välja saamata jäänud koondamishüvitised igaühele 8052,87 eurot. Paldiski Linnavalitsuse vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et kaebajad on tasunud käesolevas asjas riigilõivu järgmiselt: IM 45,98 eurot (I kd, tl 16; III kd, tl 127; IV kd, tl 195), EK 30 eurot (III kd, tl 127; IV kd, tl 195) ja JG 45,98 eurot (I kd, tl 54; III kd, tl 127; IV kd, tl 195). EK poolt algselt kaebuselt samuti tasutud riigilõiv 15,98 eurot (I kd, tl 36; I kd, tl 123) on temale Tallinna Halduskohtu 23.12.2010 määrusega tagastatud. Õigusabikulusid on kaebajad kandnud varasemas menetluses kolme peale kokku 7585,37 eurot (I kd, tl 97-105; I kd, tl 181-186; II

3-10-822 8(8) kd, tl 260-266; IV kd, tl 104-137) ja lisaks on Tallinna Halduskohtu 31.08.2012 määrusega kaebajaid kohustatud tasuma 92 eurot tõlkekulude katteks. Ringkonnakohus märgib, et kaebajate 18.03.2014 taotlus sisaldab Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ 30.06.2011 arvet TGP nr 000748 summas 984 eurot, mis on tasutud 07.03.2012 ja seondub selgelt haldusasja nr 3-3-1-66-11 menetlemisega Riigikohtus, mille väljamõistmist ei ole taotletud õigeaegselt (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 93 lg 1; alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 109 lg 1). Taotluse hilinenult esitamise tõttu ei ole selle summa vastaspoolelt väljamõistmine lubatav. Samuti ei ole väljamõistetava menetluskuluna käsitatav Riigikohtule tasutud kautsjon (nt Riigikohtu 12.12.2007 otsus nr 3-3-1-69-07, p 15). Kuivõrd kaebajad ei ole enamjaolt eristanud, milline osa õigusabikuludest jääb igaühe kanda, siis arvestades muu hulgas asjaolu, et ka eristatud osas on menetluskulude summad identsed ja arved on esitatud kõigile kolmele kaebajale ühiselt, eeldab ringkonnakohus, et kaebajad on menetluskulusid kandnud võrdses suuruses. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik (HKMS § 109 lg 5), mistõttu ei oma määravat tähtsust seegi, et arved on põhiosas tasunud IM ning JG menetluskulud on osaliselt tasunud JV. Käesolevas apellatsioonimenetluses on iga kaebaja kandnud täiendavalt õigusabikulusid 198 eurot. Kokkuvõtlikult on kaebajate menetluskulude arvesse minevaks kogusummaks IM ja JG puhul 2475,10 eurot ning EK puhul 2459,12 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on sellises suuruses menetluskulud käesoleva vaidluse mahtu arvestades tervikuna põhjendatud ning tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista. Kulude seotus käesoleva haldusasja menetlemisega on osadel arvetel üksikasjalike spetsifikatsioonide puudumisele vaatamata tuvastatav kohtule esitatud menetlusdokumentide põhjal. Paldiski Linnavalitsus on varasemas menetluses tasunud riigilõivu 47,93 eurot (I kd, tl 139) ning kandnud õigusabikulusid kokku 13 390,18 eurot (I kd, tl 178-180; IV kd, tl 73-96). Ringkonnakohus märgib, et vastustaja 18.03.2014 taotlus sisaldab 2520 euro ulatuses (vastavalt Advokaadibüroo Lentsius & Talts OÜ 06.04.2011, 25.05.2011 ja 19.10.2011 arvetele) menetluskulusid, mis seonduvad varasemate menetlustega ringkonnakohtus ja Riigikohtus ning mille väljamõistmist ei ole taotletud õigeaegselt (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 93 lg 1; alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 109 lg 1). Samuti ei ole väljamõistetava menetluskuluna käsitatav Riigikohtule tasutud kautsjon (nt Riigikohtu 12.12.2007 otsus nr 3- 3-1-69-07, p 15). Käesolevas apellatsioonimenetluses on Paldiski Linnavalitsus tasunud vastuapellatsioonkaebuselt riigilõivu 15 eurot (IV kd, tl 217) ja kandnud õigusabikulusid 1425 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab IM, EK ja JG kaebused, siis jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets