3-13-105/48 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 7. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-105 Haldusasi TK ja TP kaebused majandus- ja kommunikatsiooniministri 17. detsembri 2012. a käskkirja nr 12-0400 p 2 tühistamiseks ja ministri kohustamiseks määrama sundvõõranditasuks 5 eurot/m² Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 13. oktoobri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebajad – TK ja TP Vastustaja – majandus- ja kommunikatsiooniminister, esindaja Katrin Alliksaar Menetluse alus ringkonnakohtus TK ja TP apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta TK ja TP apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-105 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 8. juunil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-105 2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus otsustas 16.02.2012 korraldusega nr 89 sundvõõrandada osa Tartu maakonnas Ülenurme vallas asuvatest hoonestamata Uus-Ratasepa I (registriosa nr 1444404; pindala 8,46 ha; 100% maatulundusmaa) ja Uus-Ratasepa II (registriosa nr 3461004; pindala 5,83 ha; 100% maatulundusmaa) kinnisasjadest seoses Maanteeameti ettevalmistatava teeprojektiga riigimaantee nr 2 (Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa) Tartu ümbersõidu Kandiküla- Uhti lõigu ehitamiseks.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister (MKM) algatas 26.03.2012 käskkirjaga nr 12-0125 sundvõõrandatavate kinnisasjade osade erakorralise hindamise (p 1), moodustas kinnisasjade hindamiseks komisjoni (p 2), tegi tegevuslitsentsi omavale maa hindajale ülesandeks viia läbi Uus-Ratasepa I ja II kinnisasjade osade erakorraline hindamine (p 3) ning nägi ette alustada pärast erakorralist hindamist kokkuleppemenetlust (p 4). Käskkirja p 4.3 kohaselt määrati kokkuleppe sõlmimiseks 30 päeva kinnisasja omanikule ettepaneku esitamise teate kättetoimetamisest arvates. Tartu kohtutäitur Anne Böckler koostas 02.10.2012 kinnisasja üleskirjutamise ja hindamise aktid, mille kohaselt oli kinnisasjade hind 2,11 eurot/m2.

2. Majandus- ja kommunikatsiooniminister määras 17.12.2012 käskkirja nr 12-0400 p-ga 2 kohtutäituri 02.10.2012 aktide, 13.11.2012 sundvõõrandamise kokkuleppemenetluse protokolli ja kokkuleppemenetluse komisjoni 11.12.2012 ettepaneku alusel Uus-Ratasepa I ja II kinnistute osade (vastavalt 4250 m2 ja 2599 m2) eest sundvõõrandiandjatele (TK ja TP) makstavaks sundvõõranditasuks 2,11 eurot/m2 ehk kokku 15 200 eurot. DTZ Baltic (OÜ Kinnisvaraekspert) 02.10.2012 eksperthinnangu nr 1204-4676-01/EE alusel pakuti sundvõõrandiandjatele tasuks 2,11 eurot/m2, millega kinnistuomanikud ei nõustunud. Kompromissi saavutamise eesmärgil suurendati pakutavat tasu 20% võrra (2,53 eurot/m2), kuid TK ja TP ei nõustunud ka sellega.

3. TK ja TP esitasid 16.01.2013 Tallinna Halduskohtule kaebused MKM 17.12.2012 käskkirja nr 12-0400 p 2 tühistamiseks ning ministri kohustamiseks määrata sundvõõranditasuks 5 eurot/m2. Kaebajad pole määratud sundvõõranditasu suurusega nõustunud ega saanud piisavaid selgitusi sisulist tähtsust omavates küsimustes. Alternatiivina võrdlusmeetodil leitud harilikule väärtusele on võimalik kasutada majanduslikku kahju paremini iseloomustavat reaalset tehinguhinda. Hindamiskomisjon ei ole praegusel juhul oma kaalutlusõigust kasutanud. Eksperthinnangu koostaja on eemaldunud vabaturutehingutest ja kasutanud tehinguid, kus hindaja möönab küll erinevust vabaturuhindadest, kuid ei pea samas ka võimalikuks aktsepteerida omanike vabaturutehingut. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et ostja soovis 3 ha maad, kuid kaebajad müüsid ainult 2 ha, sest kompromisshind 7 eurot/m2 polnud ahvatlev. Sobivate võrdlustehingute puudumisel on reaalne müügihind 7 eurot/m2 tõepärasem lähtehind kokkuleppemenetluses kui eksperthinnangus pakutud 2,11 eurot/m2. Seejuures pole keskmine pakkumishind Tartu maakonnas pikaajaliselt (2009–2012) langenud alla 15 eurot/m2, kuid määratud hüvitis on sellest kordades madalam. Olukorras, kus kõige mõistlikum on hoidmisotstarve, tehakse müügitehinguid loogiliselt vaid hädavajadusel ja kiirmüügi hinnaga, mis ei peegelda tegelikku väärtust adekvaatselt ning määratud hind on

3-13-105 3(7) ebaproportsionaalset väike. Naaberkinnistutest Tüki ja Müürsepa üle tee asuva transpordimaa kinnistu on samuti hoonestamata, kuid selle eest makstud hind on viis korda kõrgem (11 eurot/m2). Kinnistu asukoht Tõrvandi aleviku ja Ülenurme aleviku ning põhimaantee ja kohaliku tee vahel tõstab selle väärtuse kindlasti keskmisest kõrgemale. Määratud sundvõõranditasu 2,11 eurot/m2 ei ole õiglase suurusega, kuna on üle kahe korra väiksem Soinaste külas ajavahemikul 01.01.2009–16.02.2012 tehtud hoonestamata maatulundusmaa keskmisest müügitehingute hinnast 5,79 eurot/m2.

4. Majandus- ja kommunikatsiooniminister vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebajatega on peetud läbirääkimisi tee-ehituseks vajaliku maa omandamiseks juba enne vaidlustatud käskkirja andmist, kuid kaasomanikud on olnud järjekindlalt seisukohal, et õiglane hind on 5 eurot/m2. Kaebajad ei ole vaidlustanud sundvõõrandamist ega kokkuleppemenetluse lõpetamist, vaid pole nõustunud üksnes määratud sundvõõranditasu suurusega. Riigil ei ole võimalik maksta tee ehitamiseks vajalike maaüksuste eest mistahes nõutud hinda, vaid lähtuda tuleb omandatava kinnistu majanduslikult põhjendatud ja harilikust väärtusest. Antud juhul on sundvõõranditasu määratud õiguspäraselt ja aluseks on võetud maa erakorralise hindamise aktis toodud kinnisasja osa harilik väärtus 2,11 eurot/m2. Kompromissina pakuti kaebajatele ka 2,53 eurot/m2, kuid sellega nad ei nõustunud. Kohtutäituri 02.10.2012 kinnisasja arestimise akte (sh neis kindlaksmääratud hinda) ei ole kaebajad täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 217 ettenähtud korras vaidlustanud. Sundvõõrandatavate kinnisasjade hindamise komisjoni liikmetel puudub pädevus asuda hindaja asemele ning vaadata esitatud eksperthinnang sisuliselt üle (vt ka lahendid nr 3-11-2823 ja nr 3-10-1441). Kui sundvõõrandiandja jätab maa erakorralise hindamise tulemuse (kohtutäituri koostatud akti) vaidlustamata, ei saa selles osas hindamistulemust enam muuta. Sundvõõrandiandja võib küll täiendavalt nõuda ka muu sundvõõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid kaebajad ei ole vastustajat sellistest täiendavatest kahjudest teavitanud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 13.10.2014 otsusega TK ja TP kaebused rahuldamata. Kaebajad ei ole vaidlustanud Vabariigi Valitsuse 16.02.2012 korraldust nr 89 Uus-Ratasepa I ja II kinnisasjade osa sundvõõrandamise kohta ning nõustuvad maa sundvõõrandamisega, kuid mitte vastustaja pakutud hinnaga. Sundvõõranditasu ja hüvitis määratakse kindlaks kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 16 lg-tes 1 ja 3 sätestatud alustel ja korras. Õiglane hüvitis omandi sundvõõrandamise korral on üldjuhul (kuid mitte tingimata ja alati) asja harilik väärtus ehk selle kohalik keskmine müügihind / turuhind sundvõõrandamise otsuse aja seisuga (vt Riigikohtu 18.03.2005 otsus nr 3-2-1-59-04, p-d 18-20). Sundvõõranditasu suuruse aluseks olev väärtus selgitatakse välja KASVS § 16 lg-tes 5-9 sätestatud menetluse käigus. Kohtutäituri 02.10.2012 kinnisasjade üleskirjutamise ja hindamise aktides (täiteasjad nr 182/2012/522–182/2012/525) kajastub sundvõõrandatavate kinnisasjade osade hind 2,11 eurot/m2. Kokkuleppemenetlus on toimunud MKM 26.03.2012 käskkirja nr 12-0125 alusel ning kokkuleppemenetluse käik ja tulemused kajastuvad 13.11.2012 protokollis. Kuna sundvõõranditasus ja hüvitises kokkuleppele ei jõutud, määras need KASVS § 27 lg 1 alusel kindlaks majandus- ja kommunikatsiooniminister. Kokkuleppemenetluses on küll võimalik leppida kokku ka erakorralise hindamise tulemustest suuremas sundvõõranditasus, kuid KASVS § 27 lg 2 otsustajale tasu suuruse osas enam kaalumisruumi ei anna, selles menetlusetapis toimub täiendav hindamine ainult seoses muude nõuetega, mis käesoleval juhul puudusid.

Kaebajate viidatud KASVS § 16 lg-st 4 ega maa hindamise seaduse § 8 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.10.1996 määrusega nr 260 kinnitatud maa erakorralise hindamise korra p-dest 16 ja 20 ei tulene kokkuleppemenetlust läbi viivale komisjonile pädevust määrata

3-13-105 4(7) sundvõõranditasu siduvalt kindlaks hindamisaktis näidatust suuremas summas. Olukorras, kus kokkuleppemenetlus lõpeb ilma kokkulepet saavutamata, ei saa komisjon teha KASVS § 27 lg-st 2 erinevat otsustust sundvõõranditasu määramise kohta. Komisjonil puudub iseseisev otsustuspädevus ning KASVS ei näe ette, et komisjon teeks sundvõõranditasu määrajale ettepaneku sundvõõranditasu suuruse osas. Lõpliku otsuse tegija (majandus- ja kommunikatsiooniminister) ei oleks ka komisjoni teistsuguse ettepaneku korral saanud lähtuda muust, kui KASVS § 16 lg-s 9 nimetatud hindamisaktis nimetatud kõrgeimast hinnast.

Vaidlustatud käskkirjaga õiguspärasuse kontrollimisel on seega määrav, milline on „hindamisaktis märgitud kõrgeim kinnisasja väärtus“ KASVS § 16 lg 9 ja § 27 lg 2 tähenduses ning kas vaidlustatud haldusakti andmisel on sellest lähtutud. Kohtutäituri 02.10.2012 aktides (hindamisaktid KASVS § 16 lg 9 tähenduses) on näidatud nii kinnistute sundvõõrandatavate osade hinnad kui ka kinnistute hinnad tervikuna, samuti kinnisasjade hind ühe ruutmeetri kohta (2,11 eurot/m2). Aktides on selgitatud ka nende (ja kohtutäituri tegevuse) vaidlustamise võimalusi ja korda. Muu hulgas on märgitud, et võlgnik ja sissenõudja võivad vaidlustada kohtutäituri määratud hinna TMS §-s 217 sätestatud korras, millisel juhul taotleb kohtutäitur uue hindamise korraldamiseks kohtult eksperdi määramist. Kaebajad ei ole kohtutäituri aktidega määratud hinda täitemenetluse raames vaidlustanud. Sellises olukorras ei saa halduskohtus enam vaielda maa väärtuse üle ning sundvõõrandiandjatel ei ole võimalik halduskohtult nõuda vastustaja kohustamist määrata sundvõõranditasu suuremas summas, kui see on nähtud ette maa erakorralise hindamise aktis (nt Tallinna Halduskohtu 21.06.2013 otsus nr 3-11-2823). Seetõttu ei saa kohus hinnata, kas kaebajate poolt esile toodud tegurid võisid mõjutada sundvõõrandatud kinnisasjade osade väärtust. Sundvõõranditasu määramise õiglases ulatuses tagavad nii KASVS § 16 lg-tes 5-9 ette nähtud erimenetlus kui ka kokkuleppemenetlus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. TK ja TP paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega nende kaebused rahuldada või alternatiivselt kinnitada hindamisakti kõrgeimaks hinnaks 20% suurust eksimisvõimalust arvestades 2,53 eurot/m2. Halduskohus ei ole sundvõõrandamise senist menetluskäiku ja apellantide põhjendusi analüüsinud piisava põhjalikkusega, rahuldudes vastustaja argumentidega. Kõik läbirääkimised on toimunud riigi poolt jõupositsioonilt ning apellandid pole saanud kaitset ka halduskohtult. Kohtu põhjendused ei ole arusaadavad ning eelkõige on otsitud argumente sundvõõranditasu vähendamiseks. Samas saab turuväärtusest väiksem hüvitis siiski olla õigustatud vaid erandlikel asjaoludel (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsus nr 3-3-1-51-03, p 9; 18.03.2005 otsus nr 3-2-1-59-04, p-d 18-20), mida ei ole praegusel juhul välja toodud. Määratud hüvitis on selgelt ebaõiglane, kui see jääb kordades alla lähinaabruse keskmistele tehinguhindadele. Kaebajad on hüvitise suuruse õigeaegselt vaidlustanud ega ole nõudnud isegi lähikonnas tehtud tehingute keskmist hinda. Kohtutäituri 02.10.2012 aktides märgitu puhul tuleb arvestada ka eksimisviga, mille kohta esitasid apellandid hindajale ka kirjaliku selgituse nõude ja millele hindaja vastas, et turuväärtus on olemuslikult vahemik, olgugi hindamistulemus väljendatud konkreetse summana. Sellest lähtus ka komisjon, pakkudes hinnaks 2,53 eurot/m2 (s.o 2,11 eurot/m2 + 20% eksimisviga), kuid halduskohus märkis arusaamatult kinnisasjade osade hinnaks ikkagi 2,11 eurot/m2.

Ühestki sättest ei tulene komisjonile keeldu määrata iseseisvalt õiglane sundvõõranditasu. Komisjonil peab olema kaalutlemiskohustus ja tal on ka iseseisev otsustuspädevus määrata

3-13-105 5(7) sundvõõranditasu analoogselt kohtutäituriga (s.o määrates hinna ise või kasutades selleks eksperdi abi). Selleks peabki komisjoni kuuluma tegevuslitsentsi omav maahindaja. Nimetatud nõude täidetuse kohta ei ole apellantidele andmeid esitatud, mistõttu on komisjoni seaduslikkus küsitav. Kaebajad on komisjonile esitanud lisaks kirjaliku teate sundvõõrandamisega saadava kahju kohta, kuid seda pole üldse arvestatud.

7. Majandus- ja kommunikatsiooniminister vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebustele vastu ning palub need jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust, hinnanud õigesti tõendeid ning ei ole rikkunud kohtumenetluse norme. Kohtuotsus on piisavalt ja arusaadavalt põhjendatud ning vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega, jäädes ka oma varasemalt esimese astme kohtule esitatud põhjenduste juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

9. Käesolevas asjas on vaidlus Tartu maakonnas Ülenurme vallas asuvate Uus-Ratasepa I ja II kinnisasjade vastavalt 4250 m2 ja 2599 m2 suuruste osade sundvõõrandamise eest MKM 17.12.2012 käskkirjaga (I kd, tl 10-12) TKile ja TPle määratud sundvõõranditasu 2,11 eurot/m2 põhjendatuse üle. Apellantide hinnangul oleks õiglane määrata sundvõõranditasu suuruseks 5 eurot/m2 või alternatiivselt hindamisakti 20% suurust veapiiri arvestades 2,53 eurot/m2. Vastustaja ja halduskohus on tuginenud esmajoones asjaolule, et TK ja TP ei ole õigeaegselt vaidlustanud kohtutäituri 02.10.2012 aktides määratud kinnistuosade turuväärtust ning MKM-l oli kokkuleppe mittesaavutamisel KASVS § 16 lg-st 9 ja § 27 lg-st 2 tulenevalt kohustus lähtuda maa erakorralise hindamise tulemusest.

10. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et juhul, kui sundvõõranditasus kokkuleppele ei jõuta, ei anna KASVS § 27 lg 2 esimene lause sundvõõranditasu määramiseks KASVS § 27 lg 1 järgi pädevale isikule kaalutlusõigust, vaid kohustab teda sundvõõranditasu otsuses näitama sundvõõranditasuna KASVS § 16 lg-s 9 nimetatud hindamisaktis märgitud kinnisasja kõrgeima väärtuse (st lähtuma sundvõõrandatava maa erakorralise hindamise tulemusest). Hindamisakt on seega käsitatav eelhaldusaktina sundvõõranditasu otsuse suhtes, millega määratakse siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu (haldusmenetluse seaduse § 52 lg 1 p 2) ning kuivõrd kohtutäituri hindamisakti vaidlustamiseks on KASVS § 16 lg-tes 6 ja 9 ning TMS § 74 lg-s 7 ja §-s 217 sätestatud erikord, siis ei ole hiljem sundvõõranditasu otsuse vaidlustamisel enam võimalik esitada vastuväiteid hindamisaktile (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2013 otsus nr 3-12-92).

11. Käesoleval juhul on KASVS § 16 lg-s 9 märgitud hindamisaktiks Tartu kohtutäituri Anne Böckleri 02.10.2012 kinnisasjade üleskirjutamise ja hindamise aktid (täiteasjad nr 182/2012/522 kuni 182/2012/525 – I kd, tl 108-117), milles on sundvõõrandatavate kinnisasjade osade hinnaks märgitud 2,11 eurot/m2 (võttes aluseks kohtutäituri tellitud DTZ Baltic / OÜ Kinnisvaraekspert 23.04.2012 eksperthinnangu nr 1204-4676-01/EE). Kohtutäituri aktide koostamise juures viibisid nii TK kui ka TP (kinnitades seda oma

3-13-105 6(7) allkirjadega) ning aktides on muu hulgas põhjalikult selgitatud hindamistulemuste vaidlustamise korda (TMS § 217). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on TK küll vaidlustanud kohtutäituri tegevuse maakohtus, kuid seda üksnes enne hindamisaktide koostamist (leides, et täitemenetlust viiakse läbi ilma täitedokumendita). Tartu Maakohus jättis 04.09.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-21682 TK kaebuse kohtutäituri otsuse peale rahuldamata ja see määrus jõustus edasi kaebamata. Kohtutäituri 02.10.2012 hindamisakte ei ole TK ega TP seaduses ettenähtud korras vaidlustanud. Seega pidid apellandid arvestama võimalusega, et kokkuleppemenetluse ebaõnnestumise korral määratakse sundvõõranditasuks KASVS § 16 lg 9 ja § 27 lg 2 alusel kohtutäituri aktides kajastatud 2,11 eurot/m2. Asjaolu, et apellandid on kogu menetluse kestel pidanud õiglaseks sundvõõranditasuks 5 eurot/m2 ning on seda vastustajale korduvalt väljendanud ja sellekohane vastulause on lisatud ka hindamisaktidele (I kd, tl 118), ei mõjuta kohtutäituri 02.10.2012 hindamisaktide kehtivust ega siduvust.

Halduskohus ei ole otsinud argumente sundvõõranditasu vähendamiseks, vaid asjakohaselt selgitanud, et sundvõõranditasu on õiguspäraselt määratud kohtutäituri aktide alusel ning vastab eksperthinnangus märgitud kinnisasjade harilikule väärtusele (turuväärtusele) sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke (Vabariigi Valitsuse 16.02.2012 korralduse nr 89 andmise) seisuga, nagu seda nõuavad KASVS § 16 lg-d 1 ja 3. Kohtutäituri tellimusel koostatud DTZ Baltic / OÜ Kinnisvaraekspert 23.04.2012 eksperthinnangus nr 1204-4676- 01/EE (I kd, tl 74-106p) on selgelt märgitud, et hinnatud kinnisasjade väärtuse kuupäevaks on 16.02.2012 ning hinnangu on koostanud ja läbi vaadanud maa hindamise tegevuslitsentsi omavad hindajad. Apellantide vastuväited määratud hinnale ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuvad, vaid need tulnuks välja tuua kaebuses kohtutäituri aktide peale.

12. Põhjendamatu on ka apellantide alternatiivne seisukoht, et sundvõõranditasuks tulnuks määrata 2,11 eurot/m2 + eksperthinnangust nähtuv eksimisvõimalus 20% (s.o 2,53 eurot/m2). Tähtsust ei oma, et kokkuleppemenetluses oli vastustaja nõus ka hinnaga 2,53 eurot/m2 (nt 13.11.2012 protokoll – I kd, tl 13-15), sest apellandid kokkuleppega ei nõustunud ja kokkuleppemenetlus lõppes tulemusteta. MKM 26.03.2012 käskkirjaga nr 12-0125 (I kd, tl 73 ja pöördel) moodustatud komisjoni pädevuses ei olnud sundvõõrandatavate kinnisasjade osade erakorralise hindamise läbiviimine, vaid selle viis käskkirja p 3 alusel läbi tegevuslitsentsi omav maa hindaja ning hindamistulemus kinnitati kohtutäituri 02.10.2012 aktidega. Vaatamata sellele, et eksperthinnangu lk 5 ning ekspertide 15.11.2012 täiendavate selgituste (I kd, tl 130 ja pöördel) kohaselt peegeldab ka konkreetse summana väljendatud hindamistulemus olemuslikult väärtuste vahemikku (antud juhul ±20%), tuleb vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel lähtuda ikkagi kohtutäituri 02.10.2012 aktides märgitud väärtusest 2,11 eurot/m2, sest KASVS § 16 lg-test 6 ja 9 ning TMS § 74 lg-test 5-8 ja §-st 137 tulenevalt korraldab hindamise ja vormistab hindamisakti kohtutäitur. Nagu märgitud, olnuks apellantidel võimalik vaidlustada kohtutäituri hindamisakti, kuid nad pole seda teinud.

„KASVS § 16 lg-s 9 nimetatud hindamisaktis märgitud kõrgeim kinnisasja väärtus“ KASVS § 27 lg 2 tähenduses kajastub seetõttu käesoleval juhul kohtutäituri 02.10.2012 aktides, milles on kõnealuste kinnistute osade hinnaks märgitud üheselt 2,11 eurot/m2, mitte 20% suurust eksimisviga arvestavat vahemikku 1,69–2,53 eurot/m2. KASVS § 27 lg 2 teises lauses ja lg-s 3 nimetatud täiendavalt hinnatavad muud nõuded ei saa seonduda sundvõõrandatava maa hariliku väärtusega (nt apellantide 13.11.2012 „kirjalik teade“ vastustajale – I kd, tl 16), vaid KASVS § 23 lg 2 kohaselt peab tegemist olema sundvõõrandamisega kaasnevate kahjudega, mis ei kajastu KASVS § 16 lg-s 9 nimetatud hindamisaktis. Selliseid täiendavaid nõudeid ei ole TK ja TP esitanud. Seega on MKM 17.12.2012 käskkiri õiguspärane.

3-13-105 7(7) 13. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad TK ja TP apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.10.2014 otsus muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et käesolevas asjas on TK ja TP esimese ja teise astme kohtus kandnud menetluskulusid kokku 60 eurot (s.o riigilõiv 15 eurot kummaltki kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt – I kd, tl 8; II kd, tl 8; II kd, tl 17). Ehkki kaebajad tasusid esimese astme kohtus riigilõivu 250 eurot, on enam tasutud 220 euro ulatuses riigilõiv neile Tallinna Halduskohtu 02.02.2015 määrusega tagastatud. Kuna TK ja TP apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti TK ja TP kaebused tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellantide endi kanda. Majandus- ja kommunikatsiooniminister ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets