3-12-2686/128 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mai 2015, Tartu Haldusasja number 3-12-2686 Haldusasi Kalle Kulboki kaebus Tartu Linnavalitsuse kohustamiseks teabenõudele vastamiseks ning Tartu Linnavalitsuse toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18. detsembri 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Kalle Kulboki apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebajad Kalle Kulbok Vastustaja Tartu Linnavalitsus RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. detsembri 2013. a otsus muutmata. 2. Jätta rahuldamata taotlus kaebaja määruskaebuse läbivaatamiseks, halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lg 2 põhiseaduspärasuse hindamiseks ja vastustaja trahvimiseks. Jätta taotlus teadvalt vale kohtulahendi tegemise küsimuse lahendamiseks läbi vaatamata. 3. Jätta kaebaja menetluskulu apellatsioonimenetluses tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 4. juuni 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kalle Kulbok esitas 5. septembril 2012 Tartu Linnavalitsusele vaide, millele linnavalitsus vastas 20. septembril 2012, märkides, et käsitab kaebaja pöördumist märgukirjana. K. Kulboki 19. oktoobril 2012 linnavalitsusele esitatud vaie tagastati vaideõiguse puudumise tõttu. Samuti esitas K. Kulbok linnavalitsusele küsimusi riigihankemenetluses, mis oli seotud Tartus Ülejõe pargis Emajõe-äärsete ehitustöödega.

2

2. K. Kulbok esitas kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi vaiete lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõue, kaebaja 4. septembri 2012. a selgitustaotlusele vastamiseks kohustamise nõue ja linnavalitsuse poolt hankemenetluses antud selgituste õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kaebuse kohaselt on rikutud vaide lahendamisel 7-päevast tähtaega, mille jooksul on haldusorgan kohustatud kontrollima, kas vaie on esitatud õiguspäraselt. Õigusvastasuse tuvastamine on vajalik selleks, et talle oleks edaspidi tagatud tema õiguste efektiivne kaitse vaidemenetluses. Hankemenetluse raames küsitud selgitustele vastamisel rikkus linnavalitsus riigihangete seaduse (RHS) §-s 56 sätestatud korda, jättes esitatud küsimustele sisuliselt vastamata. Ebakohaste selgituste tõttu ei olnud kaebajal võimalik hankemenetluses pakkumist esitada ning seetõttu jäi tal tulu saamata.

3. Tartu Halduskohtu 18. detsembri 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.1. Kaebaja 5. septembri 2012. a vaide jättis Tartu Linnavalitsus 20. septembril 2012 läbi vaatamata, põhjendades seda sellega, et kaebaja pole esitanud vaiet, kuna puudub vaide ese. Kaebaja vaides oli viidatud puudustele Emajõe vasakkalda jalg- ja jalgrattatee ning kaldakindlustuse rajamise ehitusprojektis ja palutud tunnistada ehitusprojekt puudulikuks, peatada ja tühistada tegevused, mis selle projekti alusel on tehtud ning alustada tegevusi, mis võimaldaks likvideerida puudused ehitusprojektis. Kuna kaebaja ei olnud esitanud vaides ühtegi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg-s 3 nimetatud taotlust, nõustus halduskohus linnavalitsuse seisukohaga, et K. Kulboki 5. septembri 2012. a vaides esitatud taotlused ei olnud vaidemenetluses lubatavad ja vastustajal puudus võimalus nende läbivaatamiseks. Kaebuse lahendus ei sõltu käesolevas asjas sellest, et vastustaja ei andnud kaebajale võimalust vaides puuduste kõrvaldamiseks (HMS § 78). Võimalik HMS § 78 rikkumine ei puuduta viivituse tuvastamise nõuet ega saa õigustada tuvastamisnõude esitamist. 3.2. Kaebaja 5. septembri 2012. a vaidele vastas vastustaja 20. septembril 2012, st 15 päeva pärast selle esitamist. Seega on ületatud 8 päeva võrra tähtaega, mille järgi tuleb vaide tagastamisest teatada isikule seitsme päeva jooksul (HMS § 79 lg 3). Analoogia korras tuleb sellest tähtajast lähtuda ka sellise otsustuse teatavakstegemisel, kus haldusorgan on otsustanud käsitada vaiet selgitustaotlusena. On ilmne, et selline viivitus ei saanud kaebajale kahju tekitada. Seetõttu oleks K. Kulboki hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu. Vastustaja halduspraktika ei luba teha järeldust, et vaidemenetluse tähtaegade rikkumine kaebaja suhtes oleks korduv. Seetõttu ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine vajalik ka preventiivsel eesmärgil. Seega puudub K. Kulbokil kaebeõigus 5. septembri 2012. a vaide lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks. 3.3. Samuti on kaebaja taotlenud Tartu linna korraldatud riigihankemenetluses esitatud küsimustele antud vastuste õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja esitas hankemenetluses mitmeid küsimusi, millest enamikus palus selgitada, millisel määral on lubatud kõrvalekalded ehitusprojektist. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale vastati RHS § 56 lg-s 2 sätestatud viisil ja tähtajal. Kohus nõustus vastutajaga, et küsimustega püüdis kaebaja sisuliselt taotleda hankedokumentide muutmist. Riigihangete seadusest vastustajale sellist kohustust ei tulenenud. Siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, et hiljem on hankelepingu täitmisel osaliselt kõrvale kaldutud hankemenetluses pakkumiste esitamise aluseks olnud ehitusprojektist. Vastavalt asjaoludele võib ehitustööde tegemise käigus ilmneda vajadus ehitusprojektis ette nähtud lahenduste või tööde mahu muutmiseks. Üksnes sellise võimaluse ettenägemisest ei saa aga teha järeldust, et vastustaja kavatseski kaebajat huvitavas osas ehitusprojekti muuta, jättes kaebajale hankemenetluses antud vastustega vastupidise mulje. 3.4. Ehkki kaebajale hankelepingu täitmisel ehitusprojekti muutmise võimaluste detailsem selgitamine oleks võinud kergendada kaebajal pakkumiste esitamist hankemenetluses, on ilmne, et ka kaebajale esitatud vastustele tuginedes oli pakkumise esitamine võimalik. Seda kinnitab asjaolu, et hankemenetluses esitati kokku neli pakkumist. Seega on kaebajale antud vastused, mis

3

vastavad formaalsetele nõuetele, kaebajale ei esitatud eksitavat informatsiooni ega varjatud pakkumiseks vajalikku teavet. 3.5. Kaebaja 4. septembri 2012. a kirjale, milles ta palus selgitada, millise haldusakti või toiminguga kinnitati Emajõe vasakkalda kaldakindlustuse ehitusprojekt, on vastatud juba samal päeval. Samuti on kaebajale neid küsimusi selgitatud 20. septembri ja 27. novembri 2012. a vastuses ja korralduses.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. K. Kulboki apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja asi uueks arutamiseks tagasi halduskohtusse saata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 4.1. Kohus ei menetlenud kaebaja kaebust, vaid kohtu enda konstrueeritud kaebust, mis ei vastanud kaebaja tahtele. Samuti jättis kohus seisukoha võtmata mitmete muude juhtumitega seoses, mida ei tagastatud ega võetud ka menetlusse. 4.2. Kohus jättis kaebaja määruskaebuse ringkonnakohtule edastamata, kuid ei rahuldanud seda ka ise. Rahuldamata jäetud osas tuleks kaebaja 6. septembri 2013. a määruskaebus läbi vaadata koos apellatsioonkaebusega. 4.3. Kohtuotsuses esitatud väide, et kohtumäärus, milles kohus keeldus kaebuse muutmise võimaldamisest, on jõustunud, on ekslik, kuna määruse edasikaebetähtaeg möödus kohtuotsuse allkirjastamisega samal päeval, 18. detsembril 2013. Kaebaja sai kohtuotsuse määruskaebuse koostamise käigus, ja selles teatati vaidlustamisel oleva määruse jõustumisest enne kaebetähtaja möödumist. Kuna halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette määruskaebuse läbivaatamist pärast kohtuotsuse tegemist, siis esitab kaebaja vastuväited 2. detsembri 2013. a määrusele apellatsioonkaebuses. 4.4. Kohus läks pärast istungit üle kirjalikule menetlusele, kuid selle eeldused olid täitmata, sest poolte vahel oli vaidlus faktiliste asjaolude osas, sealhulgas oli kohus kaebaja tahte vastaselt muutnud kaebuse eset. 4.5. Kaebaja 5. septembri 2012. a vaides vaidlustati õigusvastast menetlustoimingut, mis on eraldi vaidlustatav. Vaide tagastamise alternatiiviks ei ole selle käsitlemine selgitustaotlusena, vaide tagastamata jätmisel oleks vastustaja pidanud vormistama vaideotsuse. 4.6. Vaide lahendamisel viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõue oli kohtu konstrueeritud ega vastanud kaebaja tahtele. Lisaks on kaebaja vaidemenetluse tähtaegadega seoses vaielnud vastustajaga korduvalt. Ka soovis kaebaja kaebuses mitmete vaidemenetluses ilmnenud minetuste õigusvastasuse tuvastamist. 4.7. Kaebaja soovib hinnangut paljudele menetluslikele minetustele, millest olulisim on mitte- eesmärgipäraste selgituste andmine. Selgituste sisu õiguspärasuse hindamine on kohtu pädevuses, seda on kinnitanud ka õiguskantsler. 4.8. Hanketingimuste muutmine ei ole võimalik, kui tingimusi ei ole täpsustatud vastustes hankekeskkonnas esitatud küsimustele. 4.9. Kaebaja teabenõudele ei ole vastatud, sest kaebaja teabenõudele vastamine eeldaks konkreetsete linnaametnike nimetamist, kelle ettepanekul jäeti ära ehitusprojektis torupiirded.

5. Tartu Linnavalitsuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja põhjendatakse seda järgnevalt: 5.1. Apellatsioonkaebus ei ole nõuetekohane, kuna ei vaidlustata kohtuotsuse resolutsiooni, vaid sisuliselt kohtumenetluses tehtud korraldavaid määruseid. 5.2. Kohus kohustas kaebajat esitama kaebuse nõuete loetelu ilma nõuete põhjendusteta. Kaebaja vastas, et nõuete loetelu on keeruline ning jättis kohtu nõude täitmata. Kohus on korduvalt kaebajale nõuetega seonduvat selgitanud. Kaebaja on kogu menetluse kestel esitanud uusi taotlusi ja asjaolusid, mis ei ole seotud esialgse kaebusega. Sisuliselt on kaebaja soovinud saada hinnangut

4

erinevatele seisukohtadele. Kohus on 18. märtsi 2013. a määruses piisavalt ja põhjalikult selgitanud kaebuses toodud nõuete menetlusse mittevõtmise põhjusi. 5.3. Väär on kaebaja seisukoht, et kohus ei ole edastanud määruskaebuse rahuldamata osa ringkonnakohtule. 5.4. Kohtuotsus ei takistanud kaebajal määruskaebuse esitamist. Kohtuotsuses on üksnes märgitud, et halduskohtu 2. detsembri 2013. a määrusele ei ole K. Kulbok määruskaebust esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Apellatsioonkaebuse keskseid etteheiteid halduskohtule on see, et halduskohus ei ole lahendanud kõiki kaebaja nõudeid, vaid on ise konstrueerinud lahendatava kaebuse, mis ei vastanud kaebaja tahtele.

Ringkonnakohus meenutab kaebajale, et halduskohus üritas korduvalt aidata kaebajal nõudeid selgelt määratleda, kuid kaebaja neid võimalusi ei kasutanud. Halduskohus määratles nõuded, mis ta menetlusse võttis, selgelt ja üheselt mõistetavalt 18. märtsi 2013. a määruses (tl 140 jj, kd I). Määruse resolutsiooni p-des 4-5 on määratletud nõuded, mille kohus menetlusse võttis – 5. septembri ja 19. oktoobri 2012. a vaiete lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõue ning hankemenetluses mittekohaste vastuste andmise õigusvastasuse tuvastamise nõue. Sama määruse p-des 1.-3. loetleti kaebuse nõuded, mille kohus tagastas. Seda määrust kaebaja õigeaegselt ei vaidlustanud. Halduskohtu 5. juuli 2013. a määrusega keelduti ka kaebuse muutmise taotluse rahuldamisest (tl 214 jj, kd I). Kaebaja esitas esimese astme kohtu menetluses 6. septembril 2013 küll määruskaebuse muuhulgas ka 18. märtsi 2013. a määruse peale, kuid määruskaebuse esitamise tähtaeg jäeti halduskohtu poolt 25. septembri 2013. a määrusega ennistamata ja see määruskaebus menetlusse võtmata (tl 238 jj, kd I). Hiljem, halduskohtu 25. oktoobri 2013. a määrusega rahuldati K. Kulboki taotlus kaebuse muutmiseks ning võeti menetlusse ka nõue Tartu Linnavalitsuse kohustamiseks kaebaja 4. septembri 2012. a teabenõudele vastamiseks.

Seega kujunesid nõuded, mida kohus asjas menetles, halduskohtu 18. märtsi 2013. a ja 25. oktoobri 2013. a määruste järgi. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus ka neist nõuetest lähtunud ning neid lahendanud. Apellatsioonkaebuses heidetakse halduskohtule küll ette seda, et kaebus ei vastanud sellisel kujul kaebaja tahtele ja loetletakse üles hulk erinevaid nõudeid, mis kaebaja oli esitanud, kuid samas ei pööra kaebaja apellatsioonkaebuses tähelepanu sellele, et kaebuse nõuded olid kohtumäärustega kindlaks määratud, ülejäänud nõuded olid tagastatud ning seega oli kaebuse ese kindel ning sellest ei saanud halduskohus enam väljuda. Kui kaebaja ei nõustunud sellega, kuidas halduskohus tema nõudeid määratles, oleks ta pidanud vastavad määrused vaidlustama, kuid seda kaebaja õigeaegselt ei teinud. Sellises olukorras ei ole võimalik halduskohtule ette heita seda, et ta ei menetlenud kõiki nõudeid, mida kaebaja oma algses kaebuses esitas.

8. Samuti heidab kaebaja halduskohtule ette seda, et tema 6. septembri 2013. a määruskaebust ei edastatud rahuldamata jäetud osas ringkonnakohtule. Esiteks märgib ringkonnakohus, et selles osas on apellatsioonkaebus sõnastatud äärmiselt segaselt. Võimalik on aru saada, et kaebaja ei ole rahul sellega, et lõppkokkuvõttes jäi tema arvates menetlusse võtmata nõue, milles sooviti hinnangu andmist sellele, kas tema vaides puuduste kõrvaldamiseks võimaluse andmata jätmine oli õigusvastane või mitte. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et kui menetlusosaline ei nõustu halduskohtu poolt tehtud määrusega, siis on tal võimalik vaidlustada seda määrust määruskaebemenetluses. Kaebaja 6. septembri 2013. a määruse lahendamisel võttis halduskohus seisukoha kahe määrusega (25. septembri 2013. a määrus (tl 238 jj, kd I) ja 25. oktoobri 2013. a

5

määrus, tl 14, kd II). Kui kaebaja leidis, et need määrused olid mingil põhjusel puudulikud või õigusvastased, siis oli tal võimalik esitada selles osas määruskaebus. Seda kaebaja ei teinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lubatav olukord, kus isik ei vaidlusta määruskaebust, kuid selle asemel esitab oma vastuväited määrusele alles apellatsioonimenetluses. Sellega kaotaks määruskaebemenetlus oma mõtte, sest see võimaldaks ikka ja jälle tagasi pöörduda protsessuaalsete küsimuste juurde, mille osas on juba kohus seisukoha võtnud. Sellisel juhul ei olekski sisuliselt võimalik kohtumenetlust lõpetada ning õigusrahu saabumist saaks lõputult edasi lükata. Määruskaebemenetluse üks eesmärk ongi selliste olukordade vältimine.

9. Samadel põhjendustel pole võimalik läbi vaadata kaebaja 6. septembri 2013. a määruskaebust apellatsioonimenetluses.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et õiged on halduskohtu selgitused, et kui menetlusosaline jätab kasutamata õiguse halduskohtu määruse vaidlustamiseks määruskaebuse esitamisega, siis minetab ta selles osas võimaluse oma õiguste kaitsmiseks. Halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamisel saab ringkonnakohus hinnata üksnes otsuse tegemise ajaks halduskohtu menetluses olnud kaebuse nõuete lahendamise õiguspärasust (halduskohtu 9. detsembri 2013. a määruse p 5, tl 72p, kd II). Paljasõnaline on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et selline seisukoht on vastuolus „varasema kohtupraktika ja Indrek Koolmeistri poolt mulle HKMS § 90 kohta antud selgitusega“. Ringkonnakohus ei näe põhjendusi, mis halduskohtu selle seisukoha kahtluse alla seaks. Samuti selgitab ringkonnakohus, et HKMS § 90 reguleerib vastuväite esitamist kohtu tegevusele. Vastuväite õigusliku tähenduse on halduskohus kaebaja jaoks lahti seletanud samuti oma 9. detsembri 2013. a määruse p-s 4, märkides sealjuures, et menetlustoimingute osas, mille suhtes on menetlusosalisel edasikaebeõigus, ei ole vastuväite esitamine efektiivne õiguskaitsevahend. Menetlusosalise õiguste kaitsel on kohaseks vahendiks sellisel juhul määruskaebuse esitamine (tl 72p, kd II). Ringkonnakohus nõustub nende selgitustega täielikult.

10. Kaebaja hinnangul ei olnud 18. detsembril 2013, mil asjas tehti kohtuotsus, möödunud veel määruskaebuse esitamise tähtaeg halduskohtu 2. detsembri 2013. a määruse peale, millega halduskohus keeldus järjekordsest kaebuse muutmise taotluse rahuldamisest (tl 63 jj, kd II). Kuna kaebaja sai kohtumääruse kätte 3. detsembril 2013, oli 18. detsembril 2013 veel määruskaebuse esitamine võimalik.

See asjaolu ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Kohtuotsuse tegemine ei välistanud määruskaebuse esitamist kaebaja poolt. Ehkki möönda võib, et määruskaebuse rahuldamisel ja halduskohtu 2. detsembri 2013. a määruse tühistamisel tekkinuks haldusprotsessuaalselt keeruline olukord, kuna samal ajal oleks halduskohus asjas juba otsuse teinud, ei välistanud üksnes sellise hüpoteetilise olukorra tekkimise oht määruskaebuse esitamist kaebaja poolt. Seetõttu on ekslik kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et talle ei antud määruskaebuse esitamise võimalust või et määrus „jõustati enne HKMS §-s 67 nimetatud tähtaega“. Kaebaja määruskaebuse esitamise võimalust ei kasutanud. Seega on käesolevaks ajaks tõepoolest halduskohtu kõnealune määrus jõustunud ning halduskohtu otsusesse algselt ekslikult kirja pandud asjaolu on nüüdseks õige.

Kuna kaebajal oli määruskaebuse esitamise võimalus olemas, on asjassepuutumatud apellatsioonimenetluses esitatud seisukohad, mis on väidetavalt vastuväited halduskohtu 2. detsembri 2013. a määrusele ja ringkonnakohus neid siinkohal üksikasjalikult ei lahka. Küll aga märgib ringkonnakohus selguse huvides siinkohal seda, et viimases kaebuse muutmise taotluses soovis kaebaja täiendada oma kaebust erinevate tuvastamisnõuetega seoses erinevate planeerimismenetlustega üle Tartu linna. Halduskohus jättis kaebuse muutmise taotluse

6

rahuldamata põhjendusel, et juba menetluses olev kaebus puudutab Tartus Ülejõe pargis tehtavate töödega seotud haldusmenetlust, ning sellele kaebusele uute nõuete lisamine ei ole otstarbekas. Halduskohus märkis, et see ei võimalda saavutada efektiivsemalt kaebuse eesmärki (HKMS § 49 lg 1), sest tegemist on erinevate haldusmenetlustega ning nende kõigi menetlemine ühes kohtumenetluses ei taga kaebaja eesmärkide tulemuslikumat saavutamist, kahandaks kaebuse ülevaatlikkust ning raskendaks asja kiiret ja efektiivset lahendamist (tl 63p, kd II).

Seega üritas kaebaja lisada seni kohtumenetluse esemeks olevatele nõuetele täiesti uusi, iseseisvate haldusmenetlustega seotud nõudeid. On ilmne, et selline kaebuse muutmine raskendanuks juba menetletava haldusasja lahendamist. Ühe halduskohtumenetluse raames ei ole võimalik tulemuslikult ja mõistliku ressursikuluga lahendada kõiki avalikus linnaruumis läbiviidavate planeerimismenetlustega seonduvaid või muul moel kaebaja ja linnavalitsuse vahel tekkinud vaidlusi. Sisuliselt võiks see viia selleni, et kohtumenetlust ei olegi võimalik lõpuni viia, kuna kaebaja lisab sellele pidevalt uusi nõudeid. Kohtumenetluse läbiviimine sellisel kujul oleks äärmiselt ebamõistlik. Reeglina on üheskoos võimalik vaidlustada vaid selliseid haldusakte ja toiminguid, mis omavad üksteisega lähedast seost (nt sama haldusmenetlus), on olemuselt sarnased või mille puhul esineb muu põhjus, miks on nende aktide või toimingute vaidlustamine üheskoos mõistlik. Muudel juhtudel tuleb isikul esitada erinevate aktide või toimingute vaidlustamiseks erinevad kaebused.

11. Kaebaja leiab ka, et halduskohus on tema kaebuse nõuded määratlenud meelevaldselt ja et need ei vasta tema tahtele. Ringkonnakohus kordab veelkord, et nõuded kujunesid lõplikult halduskohtu ülalviidatud määruste põhjal ja neid ei ole võimalik apellatsioonimenetluses muuta. Seetõttu ei peatu ringkonnakohus pikemalt kaebaja argumentidel, miks ta leiab, et tagastatud nõudeid oleks tulnud menetleda, ega analüüsi iga üksikut kaebaja poolt väidetavalt esitatud nõuet eraldi.

Samuti märgib ringkonnakohus, et kui kaebaja leidis, et lõplikul kujul ei vastanud nõuded enam üldse tema tahtele, siis oli tal võimalik oma kaebusest loobuda vastavalt HKMS §-le 153. Seda kaebaja ei teinud.

12. Halduskohus on nõustunud vastustajaga, et kaebaja 5. septembri 2012. a vaidena pealkirjastatud pöördumises ei olnud esitatud ühtegi HMS § 72 lg-s 3 nimetatud taotlust ja seega ei olnud tegemist vaide, vaid selgitustaotlusega. Ka ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Selles pöördumises on küll osundatud Riigikohtu praktikale, mille järgi võib ka menetlustoiming olla iseseisvalt vaidlustatav, kui see viiks asja ebaõige otsustamiseni, kuid jäetakse tähelepanuta, et vaidemenetluses on menetlustoimingu iseseisvalt vaidlustamine HMS § 72 lg 2 järgi selgesõnaliselt välistatud. Seetõttu ei ole Riigikohtu eelnev seisukoht ülekantav vaidemenetlusele. Ringkonnakohus märgib, et vaidemenetluses ja kohtumenetluses esitatavate nõuete vahel on muidki erinevusi, nii ei ole vaidemenetluses võimalik esitada nt tuvastamisnõuet. Pöördumise lauset „kui linnavalitsus asub seisukohale, et ehitusprojekti oleks pidanud kinnitama mõni hilisem toiming, on minu vaie suunatud ka tegevusetusele (HMS § 72 lg 3 p 2)“ ei saa mõista iseseisva vaidenõudena, sest vaidest ei nähtu, mida peab kaebaja tegevusetuseks. Pigem vastupidi, pöördumisest nähtub, et kaebaja polnud rahul sellega, et ehitusprojekt oli kinnitatud juba 26. jaanuaril 2012.

Lisaks nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et küsimus, kas kaebajale oleks pidanud andma võimaluse pöördumises puuduste kõrvaldamiseks, väljub käesoleva kaebuse raamest, kuna kaebuse allesjäänud kujul vaidlustas kaebaja ainult tema 5. septembri 2012. a vaide lahendamisega viivitamist. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajal puudub põhjendatud huvi sellise tuvastamisnõude esitamiseks, sest see ei saanud tekitada kaebajale kahju ja et vastustaja

7

halduspraktika ei võimalda järeldust, et vaidemenetluse tähtaegade rikkumine kaebaja suhtes oleks korduv. Väide, et viivistasudega seotud vaidemenetluses on linnavalitsuse halduspraktika olnud pikka aega kõigi vaide esitajate suhtes õigusvastaselt lahendamistähtaegu eirav ja et kaebaja on seetõttu linnavalitsusega vaielnud korduvalt, viitab sellele, et kaebaja üritab kaitsta mitte enda subjektiivseid õigusi, vaid kas kolmandate isikute õigusi või siis sundida linnavalitsust tervikuna tulevikus õiguspäraselt käituma. Samas unustab kaebaja, et halduskohtumenetluses on võimalik isikul reeglina kaitsta vaid enda subjektiivseid õigusi (vt HKMS § 44 lg 1). Teiste isikute huvides on kaebusi HKMS § 44 lg 2 järgi võimalik esitada vaid siis, kui seadus seda ette näeb. Vaiete lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks sellist võimalust ette nähtud ei ole.

Kuna vaidluse all on üksnes vaide lahendamise tähtaja rikkumise küsimus, ei peatu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse sellel osal, kus üritatakse tõstatada ka muid väidetavaid rikkumisi vaidemenetluses.

13. Põhjendatuks ei saa pidada ka apellatsioonkaebuse neid osi, kus selgitatakse jätkuvalt, et kohus on mõistnud kaebust valesti ka 19. oktoobri 2012. a vaidega seoses ning mitte-eesmärgipäraste vastustega seoses. Ka selles küsimuses viitab ringkonnakohus asjaolule, et halduskohus oli kaebuse nõuded määrustega kindlaks määranud ning kaebaja neid ei vaidlustanud. Ringkonnakohus märgib siiski seoses kaebaja sooviga „saada hinnangut õiguskantsleri väitele, et selgituste sisu eesmärgipärasuse hindamine on kohtu pädevuses“, et halduskohtu pädevus on piiratud HKMS § 37 lg-s 2 nimetatud nõuetega. Hinnangute andmine õiguskantsleri seisukohtadele ei ole halduskohtu pädevuses.

14. Sellest, et hankemenetluses on vastustaja vabandanud kaebaja ees sellepärast, et ta on kaebaja küsimustele vastanud suuliselt ebatäpselt, ei muuda hankemenetluses antud selgitusi õigusvastaseks. Asjaolu, et hiljem on osaliselt ehitusprojektist kõrvale kaldutud, ei muuda samuti kaebajale antud selgitusi õigusvastasteks. Apellatsioonkaebuses esitatud arutlus sellest, et hanketingimusi on keelatud muuta ja et hinnata tuleb hankelepingu muutmist, väljub aga juba kaebuse esemest.

15. Samuti väidab kaebaja, et tema 4. septembri 2012. a teabenõudele ei ole vastatud, kuna vastamine eeldaks konkreetsete linnaametnike nimetamist, kelle ettepanekul jäeti ehitusprojektist välja ohutuspiirded. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebaja teabenõudele on tegelikult vastatud (tl 44, kd I), kus on selgitatud, et kõnealune ehitusprojekt vaadati läbi linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna planeeringute ja projektide läbivaatamise komisjonis. Seega on kaebajale vastatud ning kaebaja ei ole rahul lihtsalt vastuse sisuga. See ei ole aga aluseks vastuse õigusvastaseks tunnistamisele. Nimelt moonutab kaebaja oma 4. detsembri 2012. a teabenõude sisu, väites, et ta küsis, kes, millal ja millistel asjaoludel muudatuse heaks kiitis. Tegelikult esitas ta 4. septembril 2012 e-maili teel küsimuse „Palun täpsustada, millise haldusakti või toiminguga kinnitati Emajõe vasakkalda kaldakindlustuse ehitusprojekt. Sain suulise selgituse, et selleks on linnainseneri allkiri.“ Sellele küsimusele vastati kaebajale samal päeval (tl 43-44, kd I). Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et selline vastus on kaebaja poolt esitatud teabenõudega vastavuses ning ilmselgelt ei saa rääkida sellest, et kaebajale oleks vastatud mitteasjakohaselt. Seega täideti kaebaja teabenõue samal päeval ning oli vastavuses teabenõudes esitatud küsimusega.

16. Kaebaja taotlus istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Lähtudes halduskohtu poolt määratletud kaebuse nõuetest on kaebuse ese piisavalt selge ning apellatsioonkaebuse põhjal on selge, et poolte vahel ei ole vaidlusi faktilistes asjaoludes. Järelikult puudub HKMS § 131 lg 1 p-st 2 tulenevalt vajadus asja lahendamiseks istungil ning see on võimalik lahendada kirjalikus menetluses. Asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks räägib ka menetlusökonoomia

8

põhimõte, kuna see võimaldab ühelt poolt lahendada asja märksa kiiremini kui istungil ning teiselt poolt säästa sellega ka kohturessursse teiste kohtuasjade jaoks. Apellatsioonkaebuse põhjendused, miks on asjas vajalik istungi korraldamine, lähtuvad eeldusest, et halduskohus ei ole mõistnud tema kaebust õigesti ja on kitsendanud kaebuse eset. Kuid nagu eelnevalt korduvalt rõhutatud, ei ole see seisukoht paikapidav.

Samadel põhjustel ei ole halduskohtule võimalik ette heita seda, et ta asus pärast asjas ühe istungi pidamist asja edasi lahendama kirjalikus menetluses.

17. Taotlus kaebaja 6. septembri 2012. a määruskaebuse läbivaatamiseks apellatsioonimenetluses jääb rahuldamata, kuna sellist võimalust halduskohtumenetluse seadustik ette ei näe.

Taotlus hinnata seda, kas halduskohtuniku tegevuses kaebuse muutmisel ja muudes menetlustoimingutes ilmneb teadvalt vale kohtulahendi tegemise tunnuseid, jääb läbi vaatamata. Sellise taotluse lahendamise pädevust ringkonnakohtul ei ole.

HKMS § 104 lg 2 ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisel asjassepuutuv säte ning seetõttu jääb taotlus selle sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks rahuldamata.

18. Samuti taotleb kaebaja selle hindamist, kas esineb alus vastustaja trahvimiseks pahauskse kohtu eksitamise katse eest. Ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt sellised alused vastustaja trahvimiseks puuduvad. Kaebaja püüab tuletada vastustaja pahausksust üksikust lausest vastustaja vastuses, kus ei kirjeldata kohtumenetluse asjaolusid kaebaja arvates piisavalt õigesti. Ilmselgelt ei saa seda lugeda kohtu eksitamise katseks.

Küll aga ei ole ringkonnakohtu hinnangul välistatud, et kaebaja enda käitumine oma menetlusõiguste kasutamisel on olnud pahauskne. Juba kaebaja kaebus on olnud äärmiselt ebaselge ja segane, mis koosneb 16-l leheküljel esitatud hüplikust kirjeldusest erinevate asjaolude kohta, täpsustamata samas tihti selgelt seda, mida ta vaidlustab või millist haldusakti silmas peab. Kaebusele on lisatud hulgaliselt lisasid (tl 18-91, kd I). Kohtumenetluse kestel on kaebaja üritanud korduvalt kaebust muuta ja täiendada erinevate nõuetega, mis seonduvad haldusmenetlustega, millel ei ole menetlusse jäänud nõuetega mingisugust seost. Korduvalt on kaebaja esitanud halduskohtu tegevusele vastuväiteid. On kahtlus, et kaebaja eesmärk ongi kohut võimalikult maksimaalselt üle koormata ja kohtumenetlust võimalikult keeruliseks muuta. Nii on olukorras, kus kohus kohustas kaebajat asjas selguse saamiseks esitama kaebuse nõuete loetelu ilma põhjendusteta (3. oktoobri 2013. a määrus, tl 265 jj, kd I), vastanud kaebaja neljaleheküljelise tekstiga, kus jagab hinnangut kohtu tegevusele, kuid selget nõuete loetelu ikkagi ei esita (tl 8-9p, kd II), esitades selle asemel hoopiski uusi taotlusi kohtule. Ringkonnakohtu arvates on küsitav, kas selline käitumine on oma menetlusõiguste heauskne kasutamine HKMS § 28 lg 1 mõttes. Käesolevas menetlusetapis ei pea ringkonnakohus siiski vajalikuks enam sellel küsimusel ning kaebaja trahvimise võimalikkusel peatuda.

19. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot jääb HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene