3-15-149/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-15-149 Otsuse kuupäev 5. mai 2015 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Reimo Koorti kaebus Tartu Vangla 14. novembri 2014 käskkirja nr 6-2/1393 ja 8. detsembri 2014 käskkirja nr 6- 2/1489 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks hoiduda kaebajale töötamise korralduse andmisest Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Reimo Koort Vastustaja – Tartu Vangla 1. Jätta Reimo Koorti kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 4. juuni 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Vangla 14. novembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1393 karistati Reimo Koorti distsiplinaarkorras vangistusseaduse § 37 lg 1 süülise rikkumise eest kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks. Reimo Koort esitas 11. detsembril 2014 vaide Tartu Vangla 14. novembri 2014 käskkirja nr 6- 2/1393 kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla jättis 9. jaanuari 2015 vaideotsusega nr 1-11/567-2 Reimo Koorti vaide rahuldamata. 2. Tartu Halduskohtusse saabus 20. jaanuaril 2015 Reimo Koorti kaebus Tartu Vangla 14. novembri 2014 käskkirja nr 6-2/1393 tühistamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohus registreeris R. Koorti kaebuse haldusasjana nr 3-15-146.

2

3. Tartu Vangla 8. detsembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1489 karistati Reimo Koorti distsiplinaarkorras vangistusseaduse § 37 lg 1 süülise rikkumise eest kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks. Reimo Koort esitas 10. detsembril 2014 vaide Tartu Vangla 8. detsembri 2014 käskkirja nr 6-2/1489 kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla jättis 8. jaanuari 2015 vaideotsusega nr 1-11/565-2 Reimo Koorti vaide rahuldamata. 4. Tartu Halduskohtusse saabus 20. jaanuaril 2015 Reimo Koorti kaebus Tartu Vangla 8. detsembri 2014 käskkirja nr 6-2/1489 tühistamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks. Samuti taotleb R. Koort Tartu Vangla kohustamist hoiduda kaebajale tööle asumise kohustuse korduvast andmisest. Kohus registreeris R. Koorti kaebuse haldusasjana 3-15-149. 5. Tartu Halduskohus jättis 20. jaanuari 2015 määrusega R. Koorti kaebused haldusasjades nr 3-15- 146 ja 3-15-149 käiguta, kohustades kaebajat esitama riigilõivu tasumist tõendav dokument või isikukonto väljavõte ühes taotlusega riigilõivust vabastamiseks. 3. veebruaril 2015 saabus kohtusse R. Koorti pöördumine, mille kohaselt on haldusasjades nr 3-15- 146 ja 3-15-149 tasutud riigilõiv summas 15 eurot. 6. 3. veebruari 2015 määrusega võttis kohus kaebused haldusasjas nr 3-15-46 ja 3-15-149 ühte menetlusse. 7. 9. märtsi 2015 määrusega otsustas kohus vaadata asja läbi kirjalikus menetluses. Kaebuse põhjendused 8. Kaebuse kohaselt on R. Koorti õigusvastaselt karistatud nii Tartu Vangla 14. novembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1393, kui ka 8. detsembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1489. 9. 14. novembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1393 karistati kaebajat töökohustuse rikkumise eest kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks. Samas on käskkirja resolutsioonis märgitud, et distsiplinaarrikkumises on süüdi tunnistatud Tarmo Tuvi, mitte Reimo Koort. 24. oktoobril 2014, söömiseks ettenähtud ajal kella 17 ja 18 vahel valmistas R. Koort endale õhtusööki, kui kl 17.45 anti talle korraldus tööle asumiseks. Kaebaja selgitas, et tal on vesi põlves, põlv valutab ning ta ei saa tööd teha. Vastustaja ei ole sellega karistamisel arvestanud. 10. 8. detsembri 2014 karistati kaebajat töökohustuse rikkumise eest kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks. Karistamine oli õigusvastane, kuna distsiplinaarmenetlus ei olnud läbi viidud nõuetekohaselt. Distsiplinaarmenetlust alustati Vastustaja ametniku K. Kallasaru ettekande alusel, kes ei viibinud vaidlusaluse intsidendi ajal eluosakonnas ega võinud väidetavat rikkumist näha. Karistamisega rikuti topeltkaristamise keeldu, kuna kaebaja oli vastustajale kirjalikult teatanud, et ei kavatse täita tööle määramise käskkirja ja teda oli korra juba töökohustuse eiramise eest karistatud. Samal põhjusel on alusetu kaebaja jätkuv tööle sundimine, mistõttu tuleb teha vastustajale ettekirjutus hoiduda töötamise korralduse andmisest. Vastustaja vastuväited 11. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta selle rahuldamata. Tartu Vangla 14. novembri 2014 käskkiri nr 6-2/1393 ja 8. detsembri 2014 käskkiri nr 6-2/1489 on õiguspärased ning puudub alus vastustajale ettekirjutuse tegemiseks. 12. Tartu Vangla kodukorras kehtestatud päevakava järgi on kella 17 ja 18 vaheline aeg ettenähtud õhtusöögiks. Kuigi 24. oktoobril 2014 anti kaebajale korraldus asuda koristama söömiseks ettenähtud ajal, ei tähenda see, et kaebaja ei olnud kohustatud korraldust täitma. Sellel alusel töötamisest keeldumise kehtiv õigus ei sätesta. Samuti ei ole kaebaja söömise jätkamise vajajdusele

3

tuginenud distsiplinaarmenetluses. Teise isiku nime märkimine käskkirjas oli ilmne ebatäpsus, mis on parandatud 6. jaanuari 2015 käskkirjaga nr 6-2/11. Õiguspärane on ka kaebaja karistamine ka 24. novembril 2014 aset leidnud rikkumise eest. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluses ega ka kohtumenetluses eitanud rikkumise toimepanemist. Vastavalt on põhjendatud ka karistuse määramine. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole menetlusnorme rikutud, kuna ettekande rikkumise kohta koostas ametnik, kes teadis rikkumise tegelikke asjaolusid. R. Koorti ei ole sama teo eest korduvalt karistatud. Kaebajal oli võimalik asuda tööle igakordselt pärast korralduse saamist. Jättes selle tegemata pani kaebaja iga kord toime uue distsipliinirikkumise, mille eest oli õigus teda distsiplinaarkorras karistada. 13. Riigivastuse seaduse § 5 g 1 sätestab, et isik võib nõuda toimingu sooritamata jätmist, kui toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada toimingu hilisemal vaidlustamisel. Käesoleval juhul taotleb kaebaja, et kohus kohustaks vastustajat hoiduma temale töötamiseks korralduse andmisest. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas töötamiseks korralduse andmine tema õigusi rikub. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et saadud korralduse täitmist ei ole temal hilisemalt võimalik vaidlustada. Seega on sisuliselt täitmata eeldused, mis kaebajale sellise nõude esitamise õiguse annab. Kuna HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiv haldusakt täitmiseks kohustuslik kõigile, ka haldusorganile, siis ei ole kohtul õigust kohustada vastustajat hoiduma kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusakti alusel kaebajale töötamiseks korralduse andmisest ning kohustamisnõude tuleb jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht 14. Vaidlust ei ole selles, et Tartu Vangla 17. oktoobri 2014 käskkirjaga nr 6-3/148 määrati R. Koort teiste hulgas vangla majandustööle, abitöölise ametikohale ajavahemikuks 21. oktoobrist 2014 kuni 31. jaanuarini 2015. R. Koort ei ole nimetatud käskkirja vaidlustanud ja see oli kehtiv nii 24. oktoobril 2014, kui ka 24. novembril 2014 toimunud intsidentide ajal. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) 37 lg-st 1 kui VangS ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. 17. oktoobri 2014 käskkirjaga täitis vastustaja VangS § 38 lg-s 1 sätestatud kohustuse kindlustada kinnipeetav võimaluse korral tööga, või kui see ei ole võimalik, rakendada teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Seega oli R. Koort kohustatud töötama vastavalt vastustaja ametnike sellekohastele korraldustele ning võis tööle määramise käskkirja kehtivuse ajal tööst keelduda üksnes VangS § 37 lg-s 2 nimetatud alustel. Kohus hindab 14. oktoobri 2014 käskkirja nr 6-2/1393 (I) ja 8. detsembri 2014 käskkirja nr 6-2/1489 (II) õiguspärasust ning otsustab vastustajale ettekirjutuse tegemise ja lahendab kaebuse (III). I 15. 24. oktoobril 2014 kella 17.45 ajal andis Tartu Vangla vanemvalvur K. Vassil kaebajale korralduse tööle asuda, mida R. Koort ei täitnud. Kaebaja kinnitusel takistas tal tööle asumist terviserike. Lisaks esitati korraldus tööle asumiseks söömiseks ettenähtud ajal ning ta ei olnud söömist veel lõpetanud. 16. Vastavalt VangS § 37 lg 2 p-le 3 ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst. R. Koorti enda selgituse kohaselt oli ta samal päeval käinud arsti vastuvõtul, kes ei olnud pidanud vajalikuks määrata kaebajale tööst vabastust. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja väide, et valutav põlv takistas tööle asumist, ei ole tõendatud. Olukorras, kus kaebaja oli sama kaebusega juba samal päeval arsti vastuvõtul käinud, ei olnud vastustajal enam vajalik korraldada kaebaja arstlikule läbivaatusele saatmist tema tervisliku seisundi

4

kindlakstegemiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja ka ise terviseriket oluliseks pidanud, märkides 24. oktoobri 2014 seletuskirjas üksnes, et keeldub 17. oktoobri 2014 käskkirja täitmast ja palub endale tööd enam mitte pakkuda. Ka 11. detsembril 2014 esitatud vaides ega 15. jaanuaril 2015 esitatud vaide lisas ei ole R. Koort terviserikkele, kui töötamist takistanud asjaolule tuginenud. 17. Kohus nõustub kaebajaga, et õiguspäraseks ei saa pidada kinnipeetava tööle suunamist ajal, mis on päevakava järgi määratud söömiseks, kui selle tõttu jääb kinnipeetav söömata. Samas ei tulene kehtivast õigusest üldist keeldu söömiseks ettenähtud ajal kaebajat tööle suunata. Kui kinnipeetav on söömise lõpetanud ei riku tööle suunamine tema õigusi. Käesoleval juhul ei ole võimalik teha ühest järeldust selle kohta, kas R. Koort oli söömise lõpetanud. Pidades silmas, et toidujagamine kaebaja elusektsioonis oli lõppenud ca pool tundi enne korralduse andmist võis eeldada, et kaebajal on olnud piisavalt aega söömiseks. Seetõttu pidi kaebaja korralduse saamisel ise viitama sellele, et ta ei ole söömist lõpetanud. See aga asja materjalidest ei nähtu. Asjaolule, et tööle asumine oli takistatud, kuna kaebaja ei olnud tööle asumise korralduse andmise ajaks veel söömist lõpetanud, on R. Koort esmakordselt tuginenud 15. jaanuaril 2015 esitatud vaide lisas. Kohtule esitatud kaebuses väidab R. Koort, et selgitas valvurile üksnes terviseriket. Ka ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks palunud tööle asumise aja edasi lükata söömise lõpetamiseni ja vastustaja oleks sellest keeldunud. Kaebaja distsiplinaarmenetluses ja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest nähtub üheselt, et ta keeldus tööst tingimusteta ega pidanud üldse võimalikuks tööle asuda. Seetõttu ei ole alust pidada tööle asumise korralduse andmist söömiseks ettenähtud ajavahemikul tööle asumisest keeldumise õiguspäraseks aluseks. 18. 14. novembri 2014 käskkirjas nr 6-2/1393 märgiti karistavaks isikuks T. Tuvi. 6. jaanuari 2015 käskkirjaga viga parandati, asendades T. Tuvi nime R. Koorti nimega. 14. novembri 2014 käskkirjas esineb T. Tuvi nimi ühe korra. Käskkiri on pealkirjastatud „Kinnipeetav Reimo Koorti distsiplinaarasi tööst keeldumises“. Käskkirjas on menetlusaluse isikuna märgitud R. Koort, näidates ära tema isikuandmed. Distsiplinaarsüüteo kirjelduses, isiku süü tuvastamisel ja karistuse põhjendamisel on korduvalt nimetatud R. Koorti nimeliselt. Vaidlust ei ole ka selles, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi R. Koorti suhtes. Ta on andnud seletuse rikkumise kohta. R. Koortile on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ning antud võimalus esitada sellele oma vastuväited. Nendel asjaoludel nõustub kohus vastustajaga, et T. Tuvi nimetamine käskkirjas on ilmne ebatäpsus. Seetõttu oli selle parandamine lubatud ja käskkiri tuleb lugeda tehtuks R. Koorti suhtes. Kohus peab oluliseks ka seda, et vastustaja eksimus ei ole takistanud kaebajal käskkirja vaidlustamist vaidemenetluses ega kohtule tühistamiskaebuse esitamist. Seega on kaebaja ise pidanud käskkirja oma õigusi puudutavaks, jättes muu hulgas vastustaja tähelepanud eksimusele juhtimata ka karistuse täideviimisel. Vastupidise tõlgendus viiks ebamõistliku tulemuseni, kus haldusmenetluse tulemusena antud haldusakti õigusjõudu kaebaja tuleks eitada vaatamata sellele, et nii vastustaja, kui kaebaja ise on pidanud käskkirja suunatuks just kaebaja õigusi mõjutavana. Kui asuda seisukohale, vastustaja eksimuse tõttu ei ole kaebajale karistust määratud, siis vastavalt tuleks eitada ka R. Koorti kaebeõigust käskkirja tühistamise nõude esitamiseks. 19. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 14. novembri 2014 käskkiri nr 6-2/1393 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. II 20. 24. novembril 2014 andis kella 14.00 ajal andis Tartu Vangla valvur H. Kruusla kaebajale korralduse tööle asuda, mida R. Koort ei täitnud.

5

Kaebaja on seisukohal, et tema karistamine nimetatud intsidendi eest on õigusvastane, sest see rikub topeltkaristamise keeldu. Lisaks alustati distsiplinaarmenetlust ametniku, kes ei viibinud väidetava rikkumise juures, ettekande alusel. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. 21. Vaidlust ei ole selles, et pärast 17. oktoobri 2014 käskkirja nr 6-3/148 tutvustamist teatas kaebaja Tartu Vanglale, et ei kavatse käskkirjas nimetatud perioodil, s.o kuni 31. jaanuarini 2015 tööle asuda. Sama kinnitas R. Koort veelkord 24. oktoobril 2014 tööst keeldumise tõttu alustatud distsiplinaarmenetluses esitatud seletuses. Eelnevast ei tulene aga, et vastustajal oleks lubatud kasutada distsiplinaarkaristust kaebaja töökohustuse täitmisele kallutamisel mõjutusvahendina üksnes üks kord tööle määramise kogu perioodi jooksul. Kinnipeetava tööle määramine toimub kahel tasandil – ametikohale määramine, millele tuginedes vangla ametnikud suunavad isiku konkreetsel ajal ja kohas tööülesandeid täitma. Kinnipeetaval on õigus vaidlustada tööle määramise käskkiri VangS § 37 lg-s 2 nimetatud aluse esinemisel või keelduda tööle asumise kohustuse täitmisest igakordselt vastava korralduse saamisel. Kaebaja ei olnud töökohustuse rikkumist tööle määramise kogu perioodi osas lõpule viinud tööle asumisest keeldumisest teatamisega. Olukorras, kus kaebaja tööle määramise käskkiri oli kehtiv, tuli vastustajal kaebaja tööst keeldumist igakordselt hinnata. Igakordne aluseta keeldumine töökohustuse täitmisest on iseseisev tegu, millele vastustaja on õigustatud andma hinnangu distsiplinaarmenetluse tulemusena. Seetõttu ei toonud töötamisest keeldumisest teatamine ega töökohustuse täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuse kohaldamine kaasa keeldu alustada uut distsiplinaarmenetlust kaebaja suhtes, 24. novembril 2014 tööle asumisest keeldumisega seoses. 22. Kaebaja ei eita, et valvur H. Kruusla andis talle 24. novembril 2014 kella 14.00 ajal korralduse tööle asuda ning pärast kaebaja keeldumist ja asjaolude kontrollimist küsis kella 15.00 paiku kaebajalt, kas ta on oma otsuse juurde jäänud. Justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 72 vastu võetud Vangla sisekorraeeskirja § 98 p 2 sätestab tõepoolest, et distsiplinaarmenetluse protokollile lisatakse distsipliinirikkumise avastanud teenistuja ettekanne. Käesoleval juhul on ettekande koostanud K. Kallasaru, kes ei viibinud kaebajale kella 14.00 ajal tööle asumise korralduse andmise juures. Ettekande lisamine distsiplinaarmenetluse protokollile on vajalik eelkõige rikkumise asjaolude tuvastamiseks, et anda muu hulgas ka kinnipeetavale selge arusaamine, millise tegevuse tõttu distsiplinaarkaristuse määramist kaalutakse. Sellega tagatakse kinnipeetavale võimalus esitada asjakohaseid vastuväiteid. Käesolevas asjas ei ole tegelikku vaidlust selle üle, et kaebaja ei ole täitnud talle kella 14.00 ajal antud korraldust tööle asuda. Seetõttu ei ole vaidlust ka selles, et ettekanne kajastab rikkumist õigesti ning distsiplinaarmenetluse alustamine sellele tuginedes oli põhjendatud. Isegi, kui pidada asjaolu, et ettekande koostas K. Kallasaru, menetlusnormide rikkumiseks, on tegemist formaalse rikkumisega, mis ei ole mõjutanud asja lahendamist. Vastavalt ei saa see olla aluseks karistuse määramise käskkirja tühistamiseks. 23. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et 8. detsembri 2014 käskkiri nr 6-2/1489 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. III 24. 14. oktoobri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1393 on kaebajale karistuseks määratud kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks ja 8. detsembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1489 kümneks ööpäevaks. Kartserikaristus on VangS § 63 lg-s 1 nimetatud distsiplinaarsetest mõjutusvahenditest raskeim. Kinnipeetava keeldumine töötamisest ohustab vanglateenistusele pandud ülesannete täitmist tervikuna ja on sellisena ohuks ka vangla üldisele julgeolekule. Arvestades, et vahetult rikkumisele

6

järgneval ajal ega ka kohtumenetluses ei ole kaebaja mõistnud karistamise põhjust ning seda, et kaebajat karistati sarnase rikkumise eest mitmendat korda, ei saa kaebajale määratud karistusi pidada ebaproportsionaalseks. 26. Kaebaja taotleb vastustajale ettekirjutuse tegemist, et Tartu Vangla hoiduks edaspidi kaebajale töötamise korralduste andmisest. 17. oktoobri 2014 käskkirjaga nr 6-3/148 määrati kaebaja abitöölise ametikohale kuni 31. jaanuarini 2015. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg-le 1 keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Kuna kaebaja tööle määramise ajavahemik on möödunud, siis puudub vastustajal võimalus kaebaja tööle suunamiseks. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et oleks põhjust arvata, et vastustaja ametnikud suunaksid kaebaja tööle ajal, mil ta ei ole haldusaktiga vangla majandustööle määratud. Kohus märgib veel täiendavalt, et ka juhul, kui kaebaja tööle määramise käskkiri oleks käesoleval ajal kehtiv ei esineks alust kaebaja nõude rahuldamiseks. Kaebaja ei ole väitnud selliste asjaolude esinemist, mis kehtiva õiguse kohaselt annaks kinnipeetavale õiguse keelduda töötamisest. Kinnipeetaval on võimalik vaidlustada tööle määramise käskkiri selleks ettenähtud korras. Käskkirja vaidlustamata jätmisel toimub tööle suunamine kehtiva haldusakti alusel, mistõttu saaks jaatada kaebeõigust keelamiskaebuse esitamiseks üksnes erandlikel asjaoludel. Kaebaja ei ole selliste asjaolude esinemisele viidanud. Eeltoodu alusel jääb keelamisnõue rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu. 27. Kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata. 28. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik