4-14-9754/18 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

4-14-9754

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märtsil 2015, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-14-9754 (233014005992) Kohtunik Astrid Asi Kohtuistungi sekretär Marju Palm Tõlk Irina Ogurova Menetlusalune isik Aldo Kullamäe, elukoht xxx, isikukood 36802092225, Eesti Vabariigi kodakondsus, töökoht xxx Kohtuväline menetleja Politsei-ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskond, asukoht Vahtra 3, 21003 Narva. Väärteoasi

Aldo Kullamäe kaebus Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus-ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino 07.11.2014 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 233014005992. Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja: Aldo Kullamäe Kohtuvälise menetleja esindaja: Irina Reino Tunnistaja xxx Kohtuistungi toimumise aeg 10.03.2015 RESOLUTSIOON juhindudes VTMS § 132 p 3 ja § 135 lg 2

Tühistada Politsei-ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna 07.11.2014 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 233014005992. VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada otstarbekuse kaalutlusel väärteomenetlus Aldo Kullamäe suhtes liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

4-14-9754

2 Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtu Narva kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 05.05.2015.

Asjaolud ja menetluse käik

Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino tegi 07.11.2014 väärteoasjas nr 2330,14,005992 otsuse, millega määrati Aldo Kullamäele liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 40 trahviühiku ulatuses, s.o 160 eurot, kuna ta 10.10.2014 kell 13.41 Ida-Viru maakonnas, Tallinn-Narva maantee 199,4 km juhtis mootorsõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust 23 km/h võrra, sõites kiirusega 118 +/- 5 km/h.

Aldo Kullamäe kohtuvälise menetleja otsusega ei nõustunud ning esitas 25.11.2014 kaebuse Viru Maakohtule, milles palus tühistada Politsei-ja Piirivalveameti 07.11.2014 otsusega määratud karistus. Kaebuse kohaselt sõitis ta rekka taga alates Sillamäe linna piirist. Rekka liikus kiirusega 81-84 km/h ja kaldus pidevalt paremale poole teepeenrale. Kui ta oli veendunud, et on tekkinud olukord ohutuks möödasõiduks, alustas möödasõitu ja ka lõpetas selle. Kiiruse ületamist seletab sellega, et möödasõidul kaldus rekka vasakule poole oma sõidureast välja. Antud olukorras lisas kiirust, et vältida võimaliku külgkokkupõrget. Ta ei pidurdanud, sest vastutulevaid autosid polnud, tee oli silmapiirini vaba, kuid tema taga liikus veepilves auto. Kiiruse ületamine polnud kindlasti ette kavatsetud. Kui ta oleks tahtnud kiirust ületada, siis poleks liikunud rekka taga umbes 9 km, kindlasti oleks leidnud möödasõidu võimaluse varem. Tema sõiduki kiirus ei kasvanud 118 km/h tunnis, ta jälgis pidevalt auto spidomeetrit ja GPS seadet.

10.03.2014 kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ning otsus muutmata. Kohtuistungil andis ütluseid kaebuse esitaja ning tunnistaja xxx. Lisaks uuris kohus väärteotoimikus olevaid dokumente – väärteoprotokolli, kiirusemõõturi kasutamise protokolli, mõõtevahendi taatlustunnistust, vaidlustatud väärteootsust ja karistusregistri väljavõtet.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistaja, kohtuvälise menetleja arvamuse ning uurinud asjas kogutud tõendeid ja hinnanud enda siseveendumuse kohaselt tõendeid nende kogumis, asub kohus alljärgnevatele seisukohtadele.

Liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Liiklusseaduse § 227 lg 2 kohaselt on mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

4-14-9754

3 sõidukiiruse ületamine 21–40 kilomeetrit tunnis karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

Väärteoprotokollis heidetakse kaebajale ette, et ta juhtis 10.10.2014 kell 13.41 asulavälisel teel Tallinn-Narva maantee 199,4 km-l mootorsõidukit kiirusega 118 +/-5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 23 km/h võrra.

Väärteoprotokollis kirjeldatud tegu vastab formaalselt liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteokoosseisu tunnustele - mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21–40 kilomeetrit. Selles osas ei ole asjas vaidlust. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit ning veoautost möödasõidu ajal ületas lubatud sõidukiirust. Neid asjaolusid kinnitavad nii kaebaja kui ka tunnistaja ütlused. Küsimus on aga tõstatatud selles, millises ulatuses toimus lubatud sõidukiiruse ületamine. Kaebaja sõnul ei saanud tema sõidukiirus olla suurem kui 110 km/h ning taolist väidet esitades tugineb ta sõidukis oleva spidomeetri ja GPS seadme andmetele. Tunnistaja sõnul tuvastas ta kaebaja poolt lubatud sõidukiiruse ületamise kiirusemõõteseadmega, mille kohta koostati ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll. Kui kaebaja tegi möödasõitu tema ees sõitnud veokist, näitas seade kaebaja sõiduki liikumiskiiruseks 118+/-5 km/h. Kiirusemõõturi kasutamise protokollist ning taatlustunnistusest nähtuvalt oli tunnistaja poolt kasutatud kiirusemõõtur taadeldud ning töökorras.

Kohtul ei ole põhjust kahelda ei kaebaja ega tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kummagi isiku ütlustes ei esine mingeid sisulisi vastuolusid ega ebausutavusi. Samuti puuduvad tõendid, mis näitaks, et tegemist on isikutega, kellel võiks olla põhjust anda käesoleva menetluse raames valeütluseid. Küll aga tuleb kohtu hinnangul eelistada taadeldud kiirusemõõturi andmeid kaebaja nimetatud spidomeetri ning GPS seamete andmetele, kuivõrd kohtul puudub teave viimaste korrasoleku ning nende esitatavate andmete täpsuse kohta. Lisaks sellele tuleb arvestada, et igal mõõteseadmel on teatud veaprotsent ning kaebaja seadmete puhul ei ole teada, milline see näitaja on. Samas on aga Politsei- ja Piirivalveameti kasutatud mõõteseadme korrasolek ning näitude õigsus tõendatud mõõteseadme kasutamise protokolliga ning taatlustunnistusega. Tuvastatav on ka seadme veaprotsent ning seda on mõõtmistulemuste fikseerimisel arvestatud. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt on välistatud, et mõõdetud kiirus võis olla mõne teise sõiduki kiirus. Peale kaebaja auto ja veoki, millest möödasõitu teostati, rohkem sõidukeid mõõtmise hetkel nägemisulatuses ja seega mõõteseadme väljas ei olnud ning veok taolise kiirusega liikuda ei saanud. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kuigi kaebaja enda sõnul jälgis pidevalt spidomeetrit ja GPS seadet, ei saa siiski välistada, et kaebaja tähelepanu võis mingil hetkel olla juhitud mujale (nt veokile, millest ta mööda sõitis ning mis väidetavalt kaldus sel ajal vasakule kaebaja sõiduki suunas).

Eelnevast lähtuvalt loeb kohus tõendatuks, et kaebaja sõitis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas kiirusega 118+/- km/h ning ületas sellega lubatud sõidukiirust vähemalt 23 km/h võrra. Seega on Kullamäe tegevuses tuvastatud liiklusseaduse § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivsed tunnused.

Kullamäe ise põhjendas lubatud sõidukiiruse ületamist (küll mitte väärteoprotokollis kajastatud ulatuses) sooviga vältida kokkupõrget veokiga, millest ta möödasõitu sooritas, sest veok hakkas kalduma vasakule kaebaja auto suunas. Kuna tee oli ees vaba ja tema taga sõitis teine sõiduk, siis ta otsustas veokist kiiresti mööduda. Seega lubatud kiiruse ületamine oli teadlik tegevus st pandud toime vähemalt otsese tahtlusega. Kuigi kaebaja sõnul tegi ta seda ohu vältimiseks, ei saa seda pidada kohaseks ohu tõrjumiseks KarS 29 mõttes. Veoki ohtlikku sõidustiili võib küll käsitleda ohuna, kuid kaebajal oli võimalik seda vältida

4-14-9754

4 ka ilma õigusrikkumise toimepanemiseta. Kaebaja enda ütluste kohaselt oli näha, et tee oli ees pikalt vaba ning sellest järeldub, et tal oli ohu vältimiseks piisavalt aega ka selleks, et pidurdada ning lasta veok mööda ning minna seejärel tagasi oma sõiduritta. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Kullamäe tegevuses tuvastatud liiklusseaduse § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Kuid iga süülise väärteo toimepanemise eest ei pea selle toimepanijat tingimata karistama. Süüteo toimepanemisele peab küll järgnema hukkamõistev reageering, kuid see ei tähenda, et hukkamõist peaks kindlasti väljenduma karistuse mõistmises. Viimast tuleks kohaldada ultima ratio põhimõttest lähtuvalt. Kohtu hinnangul peab igal üksikul juhul esmalt hindama, kas eksisteerib muid meetmeid, mis heastaks tekitatud ebaõiglust ning oleks ühtlasi eripreventiivselt efektiivsem suunamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma.

Tulenevalt VTMS § 30 lg 1 p-st 1 on menetlejale antud õigus lõpetada teatud juhtudel väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-29-11 märkinud, et menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-146-03, p 8 ja 25. novembri 2009. a otsus asjas nr3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p-d 15 ja 16 ning 24. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1- 1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist.

Kaebajal on juhtimisõigus 1985 aastast, so 30 aastat ning enda sõnul ei ole tal seni ühtki liiklusalast rikkumist olnud (või kui on siis väga ammu, rohkem kui 15 aastat tagasi). Karistusregistrisse kaebajat kantud ei ole. See kinnitab, et 30-aastase juhistaaži jooksul ei ole teda ei liiklusalaste ega ka muude süütegude eest karistatud. Need andmed annavad alust arvata, et menetluse esemeks olev tegu oli ühekordne väärkäitumine ning kaebaja näol ei ole tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga.

Võrreldes liiklusseaduse § 227 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni liike ja määrasid (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni) teiste liiklusseaduses sätestatud süütegude toimepanemise eest ettenähtud sanktsioonidega, järeldub, et seadusandja hinnangul on see pigem kergem ja väiksema karistamisväärsusega tegu. Arvestades siinkohal ka konkreetse teo tehiolusid, toimepanemise põhjuseid ning süüdlase isikut, on kohtu hinnangul välistatud karistuse mõistmine üle minimaalse määra. Lisaks sellele tunnistas menetlusalune isik kohtuistungil, et ületas lubatud sõidukiirust (seda küll väiksemas määras, kui väärteoprotokollis märgitud) ega väljendanud mingilgi viisil ükskõiksust või üleolevat suhtumist oma rikkumisse, õiguskorda ning sellest tulenevatesse nõuetesse.

Kõik eelnimetatud asjaolud kogumis kinnitavad, et menetlusaluse isiku süü vaidlustatud otsuses kirjeldatud süüteo toimepanemises on väike. Kohtu hinnangul puuduvad ka asjaolud, mis tingiksid antud asjas avaliku menetlushuvi.

4-14-9754

5 Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et menetlusaluse isiku süü on sedavõrd väike, et tema suhtes tehtud väärteootsus tuleb tühistada ning alustatud väärteomenetlus tuleb VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel lõpetada.

( allkirjastatud digitaalselt )

Astrid Asi Kohtunik