3-14-51366/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51366 Haldusasi KK kaebus Politseija Piirivalveameti tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – KK Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Irina Punko Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus KK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada KK apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-51366 ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada KK kaebus osaliselt ning mõista Politseija Piirivalveametilt KK kasuks välja hüvitis 100 (ükssada) eurot. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. 3. Mõista Politseija Piirivalveametilt riigituludesse menetluskulu 6 (kuus) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3. juunil 2015 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-51366 2(8) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. KK viibis Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja (edaspidi Pärnu arestimaja) erinevates kambrites järgnevatel ajavahemikel: 16.02.2009–08.05.2009; 29.05.2009– 26.06.2009; 06.11.2009–20.11.2009; 12.03.2010–30.04.2010; 02.07.2010–06.08.2010; 19.11.2010–10.12.2010; 25.02.2011–04.03.2011; 27.05.2011–16.06.2011; 26.08.2011– 02.09.2011; 21.10.2011–28.10.2011; 02.12.2011–16.12.2011; 12.04.2013–19.04.2013. KK esitas 03.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti (PPA) peale ning taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 4953,60 eurot. Tallinna Halduskohus eraldas 09.10.2014 määrusega haldusasjast nr 3-14-51366 KK PPA vastu esitatud nõude ajavahemikus 16.02.2009-16.06.2011 arestimajas viibimisega kahju tekitamise eest, mille tähtaegsuse küsimust hakkas kohus lahendama eraldi menetluses. KK täpsustas 30.10.2014 nõuet, taotledes Pärnu arestimajas ajavahemikul 26.08.2011- 19.04.2013 viibitud 39 päeva eest kahju hüvitamist summas 670,80 eurot, s.o 17,20 eurot ühe arestimajas viibitud päeva eest. 2. KK kaebuse kohaselt rikuti tema kinnipidamistingimustega Pärnu arestimajas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda. Arestimajas on kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine arestimaja kohustus. Pärnu arestimaja ei ole täitnud oma kohustusi ega hoolitsenud selle eest, et arestimaja tingimused ei põhjustaks kinnipeetavatele kannatusi ega raskusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatuste taseme. Arestimajas viibides tuli riideid pesta käsitsi ning kuivatada sealsamas kambris, kus puudus lahtikäiv aken. Kambris praktiliselt puudus ventilatsioon. Talvel teostas arestimaja juhataja kambris temperatuuri mõõtmise, mille tulemusel selgus, et kambri temperatuur oli 17-18 kraadi. Selle tõttu püsis kambris niiskus. Kambris viibis pidavalt 3-4 inimest, kes kõik tahtsid riideid pesta. Selline pidev niiskus võib avaldada negatiivset mõju tervisele, mis kaebaja puhul väljendus tuberkuloosis. Arestimajas viibimise ajal puudus jalutusvõimalus. Ei võimaldatud jalutada isegi 1 tund päevas, millega on rikutud vangistusseaduse (VangS) § 93 lg-t 5 ja arestimaja sisekorraeeskirja (ASKE) § 31 lg-t 2. Kaebaja märgib, et ta avaldas suuliselt soovi jalutada, kuid sellest keelduti põhjusel, et arestimajas puudusid selleks vastavad tingimused. Rohkem kaebaja sellist soovi ei avaldanud, kuna eeldas, et talle ei võimaldata seda ka hiljem. Kogu arestimajas viibimise aja pidi kaebaja kasutama aasia tüüpi WC-d, mis ei olnud eraldatud. Sellistes tingimustes WC kasutamine rikkus kaebaja privaatsust ja alandas inimväärikust. VangS § 45 lg 1 alusel peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Pärnu arestimaja kambrites puudus aken klassikalises mõttes, kuna puudus vaade välja ning päevavalgus ei paistnud sisse. Aknaks ei saa pidada kahekordse klaasiga kaetud ava. Klaas oli ka seest määrdunud, sõrestikuga kaetud ning üksnes ca 2,5 cm x 4 cm avadega. Selleks, et inimsilm toimiks normaalselt, peab olema võimalus päeva jooksul vaadata natukene kaugemale kui kuus meetrit, mis on kambri pikkuseks.

3-14-51366 3(8) Kambris puudusid nii laud kui ka toolid, kuigi võimalus nende paigutamiseks kambrisse oli olemas. Selle tõttu tuli kirjutada, süüa, juua ja muid toiminguid teha ebainimlikult kägaras voodi peal. Istekohaks igale kinnipeetule ei saa pidada voodit, vaid selle all tuleb mõista kas tooli või taburetti. Arestimajas viibimise ajal oli võimalik külalistega kokku saada 5 minutit koridori trellide vahel. Koridor oli ainuke sissepääs arestimajja. Kuna kokkusaamise ajal käisid inimesed seal edasitagasi, oli lähedastega suhtlemine peaaegu võimatu. Hügieeni eest pidi hoolt kandma WC augu kohal külma veega. Arestimaja kambrites oli ühele kinnipeetavale ruumi alla 4 m2. Kaebajal ei olnud arestimajas viibimise ajal õiget ettekujutust oma kõigist õigustest ning ta leppis arestimaja töötajate väidetega, et kõik on enam-vähem nii, nagu peab olema. 3. Politseija Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Tulenevalt ASKE § 32 lg 1 p-st 6 tuleb kinnipeetaval endal hoida kambris puhtust ja hoolitseda isikliku hügieeni eest. Kuna Pärnu arestimaja ei pea tagama pesu pesemiseks vastavaid võimalusi, ei saa nimetatud olukorda pidada kaebaja väärikust alandavaks. ASkE § 48 kohaselt on lubatud kinnipeetavale saata esemeid, sealhulgas puhtaid riietusesemeid, mis välistaks kambris riiete pesemise ja kuivatamise. Nimetatud põhjustel ei saa tunnistada õigusvastaseks arestimajas toimunut, et kaebaja pidi pesu pesema ja kuivatama arestimaja kambris, millest tingituna oli õhk niiske. Tallinna Vangla vastusest PPA järelepärimisele (tl 64) nähtub, et kaebaja ei ole tuberkuloosi põdenud. Pärnu arestimajas puudub jalutushoov. Arvestades kinnipidamise iga perioodi pikkust, ei ole usutav, et jalutusvõimaluse puudumine 8- või 15-päevase ajavahemiku kestel võis tuua kaasa mingeid vaevusi või terviserikkeid. Ka tuleb arvestada, et Pärnu arestimajja etapeerimise ja lahkumise päeval ei viibi kinnipeetav arestimajas tervet päeva. Kaebaja on vastuoluliselt väitnud, et talle ei olnud tema õigused-kohustused täiel määral arusaadavad. Ta ei esitanud sõnade kohaselt taotlusi, kuna Pärnu arestimaja ametnikud ütlesid, et kõik on enam-vähem korras. Samal ajal väidab kaebaja, et esitas suulise taotluse jalutusvõimaluse kasutamiseks. Seega teadis kaebaja oma õigusi ja oskas neid realiseerida. Küsimus ei ole selles, kas jalutamisvõimaluseks tuleb avaldada soovi iga päev, vaid küsimus on selles, et tegemist on kinnipeetava õigusega, mitte kohustusega, seega ta võib loobuda jalutusvõimaluse kasutamisest täielikult või osaliselt. Seda aga peab arestimaja ametnik teadma, kuna kaebuse esitaja allutamine oma õiguse realiseerimiseks sunniviisiliselt on samuti kinnipeetava õigusi rikkuv toiming. Hügieeninurk kambris on olemas ning kui kambris viibib mitu kinnipeetavat üheaegselt, on võimalik omavahel kokku leppida intiimtoimingute tegemine selliselt, et see teistele ei ole nähtav. WC on piiratud ühest küljest ca 1 m kõrguse seinaga, kahelt poolt kambri seintega. Suurema privaatsuse tagamiseks võimaldatakse kambritesse katteid, millega sulgeda WC sellisel moel, et seda saaks privaatselt kasutada. Riigikohtu halduskolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele viidates leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Tualetiruumi avatust on EIK võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumis, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et WC kasutamine mingilgi moel rikkus kaebaja õigusi või alandas teda.

3-14-51366 4(8) Ehitusseadus ei näe ette norme, millele peaks vastama arestimaja valgustus või aken. Käesoleval juhul oli kaebaja kambris järjestikku viibitud aeg (8 päeva või 15 päeva) liiga lühike, et kaebaja nägemisteravus oleks selle lühikese perioodi jooksul saanud halveneda. Seega ei saanud ka kaebaja tervis olla ohustatud. Samuti oli kaebajale tagatud tervishoiuteenus. Kaebajale anti ravimeid kõigi kaebuses loetletud perioodide jooksul ja ta sai suhelda arestimaja velskriga. Nende andmete põhjal saab järeldada, et mingeid vaevusi kaebajal ei tekkinud. Eluruumides, kus puudub võimalus söögilaua paigutamiseks, tuleb süüa-juua, arvestades ruumi suurust ning olemasolevat mööblit. Kaebaja ei täpsusta, milliste muude vajalike toimingute tegemisel tundis ta puudust mööbliesemetest. Arestimaja juhi ettekande kohaselt on kambrites võimalusel vaba nari, kambrites on riiul, toolid. Kuna kinnipeetavad pidevalt liiguvad, siis kambrisse saabumisel ei pruugi kõik mööbliesemed olla kambris, kuna see sõltub kambris viibijate elukorraldusest. Kuna kinnipeetava selgitatakse tema õigusi ja kohustusi, siis on tal alati võimalus pöörata arestimaja ametniku tähelepanu puuduvale mööbliesemele, näiteks hommikuse ülevaatuse ajal, kui on võimalus esitada taotlusi ning avaldusi. ASKE § 61 kohaselt viiakse kokkusaamine läbi arestimaja territooriumil ning kinnipeetu ja lähedase võib eraldada vaheseinaga. Eraldi ruumi või muid täpsemaid tingimusi ASKE ei fikseeri. Kokkusaamised toimuvad koridoris trellidega eraldatud osas, mille kestel on suhtlemine tagatud ja seda ei sega ega katkesta kolmandad isikud. Pärnu arestimaja ametnikud ei saa mõjutada vestluse pikkust, küll aga tuleb arvestada üldise lubatud kokkusaamise pikkust, milleks on kuni kaks tundi. Väljavõte arestimaja töö arvestuse raamatust (tl 65-67 pöördel) kinnitab, et kaebajale võimaldati ka lisakokkusaamisi. Kui kaebaja kasutas võimalust enda pesemiseks WC kohal külma veega, siis see on tema enda valik. Kambritesse antakse pesukauss ja kanistritega sooja vett, millega tagatakse kinnipeetavale pesemisvõimalus selleks sobilike vahenditega ning sooja veega. Kaebaja väidab, et kambris oli ruumi alla 4 m2 kinnipeetava kohta. EIK on pidanud ainult alla 3 m2 jäävat isiklikku ruumi iseenesest piinamiskeeldu rikkuvaks. Seetõttu ei saa käesoleval juhul käsitada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastastena üksnes isikliku ruumi vähesuse tõttu, sest kaebaja kasutas vaidlusalusel perioodil üle 3 m2 suurust isiklikku ruumi. Riigikohus on leidnud, et 2,5 m2 ei ole nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-14), vaid selleks tuleb hinnata kinnipidamistingimusi kogumis. Vastusele lisatud tõendid kinnitavad, et kambris oli põrandapinda ühe kinnipeetu kohta rohkem, kui ASKE ning kohtupraktika nõuavad. Üldjuhul viibis kaebaja alarahvastatud kambris. Pärnu arestimaja arvestusžurnaali kannete kohaselt kasutas kaebaja oma õigusi. Lisaks tutvustati kaebajale esitajale tema õigusi ja kohustusi allkirja vastu. Seega ei pea paika väide, et ta ei esitanud nõudmisi või taotlusi rikkumiste kõrvaldamiseks arestimajas viimise ajal, kuna temal ei olnud sellel ajal õiget ettekujutust oma kõigist õigustest. Väidetava rikkumise intensiivsust ja raskust iseloomustab asjaolu, et kohtule on kaebus esitatud alles 2014. aastal. Väljavõte arestimaja arvestusžurnaalist kinnitab, et kaebaja oli pidevalt kambrist ära ja sai suhelda erinevate isikutega. Arestimaja juhi ettekande kohaselt oleks kaitsjad koheselt pöördunud nõudmisega tema poole, kui kinnipidamistingimused oleksid mõjutanud nende kaitsealust. Õiguskantsler on korduvate kontrollkäikude raames leidnud, et Pärnu arestimaja üldised olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibib Pärnu arestimajas mitte rohkem kui 30 päeva. Arestimaja ventilatsioon töötas, arestimaja renoveeritakse pidevalt ning püütakse leevendada ettekannetes kirjeldatud vajakajäämisi. Ükski kaebaja nimetatud rikkumistest eraldi võetuna ega kogumis ei saaks olla niisuguseks väärkohtlemiseks, mida võiks pidada mittevaralist kahju põhjustavaks väärikuse alandamiseks.

3-14-51366 5(8) 4. Tallinna Halduskohus jättis 15.12.2014 otsusega KK kaebuse rahuldamata. Vastustaja andmetel antakse kambritesse pesukauss ning kanistritega sooja vett, millega tagatakse kinnipeetavatele pesemisvõimalus. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Arestikambri vanema 29.09.2014 ettekande kohaselt antakse kambritesse pesemiseks 5-liitriste kanistritega sooja vett. Samuti nähtub ettekandest, et kinnipeetaval on võimalik vähemalt korra nädalas toimuvatel pakipäevadel musti riideid välja saata ja omastel puhtad riided tagasi tuua. Kaebajale oli seega tagatud pesemisvõimalus ning samuti võimalus oma riideid pesta või pakipäevadel omaste abiga vahetada.

Kaebaja väide tuberkuloosi põdemise kohta on tõendamata. Kohtule esitatud materjalist nähtub, et KK viibis Tallinna Vangla Maardu üksuses tuberkuloosi kahtlusega ning tuberkuloosi diagnoos ei leidnud kinnitamist. Seega ei põe KK tuberkuloosi ning kaebaja väide tuberkuloosi põdemise kohta on väär.

Jalutusvõimaluse puudumine ei põhjustanud kaebajale niivõrd suuri kannatusi, et tema inimväärikus oleks saanud riivatud või tervis kahjustada. Kaebaja värskes õhus viibimise suuline soov oleks pidanud olema kirjalikult fikseeritud, mis tagab selle kontrollitavuse. Kohtule esitatud Pärnu arestimaja arestikambri raamatu ja dokumentatsiooni väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks avaldanud suuliselt soovi jalutada. Ei ole eluliselt usutav, et kui kaebaja soovis jalutada ning jalutamisvõimaluse puudumine tekitas kaebajale füüsilisi ja moraalseid kannatusi, avaldas ta jalutamiseks soovi ainult ühel korral. Asjaolu, et kaebaja väidetavalt avaldas suuliselt soovi jalutamiseks ainult üks kord ega teinud seda korduvalt kas suuliselt või kirjalikult (kui see oleks temale olnud hädavajalik), viitab asjaolule, et vaieldaval perioodil tema arestimajas viibimine ilma jalutamiseta ei olnud temale liigselt koormav ega tekitanud talle tervisekahju. Kaebaja ei ole arestimajas viibides vaidlustanud väidetavat jalutamise keelamist.

Kaebaja viibis Pärnu arestimajas lühikestel perioodidel, mille jooksul oli tal mitmeid kokkusaamisi lähedastega. Temaga viidi läbi ka erinevaid uurimistoiminguid, kahel korral viidi ta menetlustoiminguteks arestikambrist välja Harju Maakohtusse ja Pärnu Maakohtusse. Kaebaja väidab, et arestimajas oli kokkusaamiste pikkuseks üksnes viis minutit. Arestimaja ametnikud ei saa mõjutada vestluse pikkust, küll aga peavad arvestama selleks lubatud üldise pikkusega (2 tundi). Kaebaja ei ole selgitanud, mis põhjusel ei olnud tema kokkusaamised pikemad. Asjaoludest nähtuvalt on arestimaja võimaldanud kaebajale kokkusaamisi, mis on toimunud vastavalt ASKE nõuetele.

Kinnipeetava pidev jälgimine on vajalik kinnipidamisrežiimi järgimiseks ning kinnipeetavale täielikus privaatsuses WC kasutamise võimaldamine ohustaks kinnipidamisrežiimi, samuti arestimaja ja kinnipeetavate endi julgeolekut. Arestikambrite WC on piiratud ühest küljest 1,5 m kõrguse seinaga ning kahelt poolt kambri seintega. Suurema privaatsuse tagamiseks võimaldatakse kambritesse katteid, millega sulgeda WC sellisel moel, et seda saaks privaatselt kasutada. Seega on võimalik arestikambris katta WC kasutamise ajaks, mis tagab WC kasutamisel suurema privaatsuse. Käesoleval juhul ei ole kaebaja privaatsust seoses WC kasutamisega rikutud rohkem kui VangS § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 tulenevalt kinnipeetava pidevaks jälgimiseks on vajalik ja mõistlik ning kaebaja privaatsuse rikkumine kambris WC kasutamisel ei ole ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ning seda ei saa pidada kaebaja inimväärikust alandavaks.

Arestikambris oli tagatud piisav valgustus ning ventilatsioon, kaebaja väited kambri akna ning ventilatsiooni nõuetele mittevastavuse osas ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kambris oli klaasplokkidest aken ning laes elektrivalgustid, mis tagavad nõuetekohase valgustuse.

3-14-51366 6(8) Kambrites on ventilatsioon, mis vastas esitatud nõuetele. Ettekande kohaselt puhastatakse ventilatsioonifiltreid Riigi Kinnisvara AS poolt igal aastal ja vajaduse korral ka tihedamini.

Varasema ASKE (jõustus 01.01.2011, kehtis kuni 23.10.2011) § 10 lg 1 p 2 ja p 3 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse laud ning istekoht igale kinnipeetavale. Hilisema ASKE-ga (kehtivusajaga 24.10.2011-31.12.2011 ja 12.04.2013-30.09.2013) on seda põhimõtet muudetud ning § 13 lg 1 p 2 ja p 3 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse võimaluse korral laud ning võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale. Vaidlust ei ole selles, et nii laud kui tool Pärnu arestimaja vaidlusalustes kambrites puudusid. Arestikambri vanema ettekande kohaselt kuulus kambri sisustusse puidust riiul, mida oli võimalik kasutada lauana ning soovi korral antakse kambritesse istumiseks toole. Kaebaja märgib, et tema viibimise ajal ei olnud kambrites riiulit. Kohtule esitatud materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks arestikambris viibimise ajal avaldanud soovi tooli/tabureti saamiseks. Ettekande kohaselt oleks kaebajale vastava sooviavalduse esitamise korral antud istumiseks tool. Laua-riiuli/tooli puudumist ei saa pidada kaebaja inimväärikust alandavaks ega tema tervist kahjustavaks.

Eluliselt usutav ei ole kaebaja väide, et tal ei olnud arestimajas viibimise ajal õiget ettekujutust oma õigustest ning ta leppis arestimaja töötajate väitega, et kõik on enam-vähem nii, nagu peab olema. Kaebaja pidi olema oma õigustest teadlik, kuna arestimajja paigutamisel tutvustatakse kinnipeetavale tema õigusi ja kohustusi. Samuti nähtub Pärnu arestikambri raamatu ja dokumentatsiooni väljavõttest, et kaebaja on mitmel korral suhelnud telefoni teel oma advokaatidega, seega oli kaebajal võimalus oma advokaatidega suheldes saada temale vajalikku informatsiooni (õigused, kaebeõigus jms).

Kaebajale oli vaidlusalusel ajavahemikul tagatud põrandapinda kambris nr 14 (14,9 / 2) = 7,45 m2; kambris nr 9 (14,9 / 4) = 3,75 m2; kambris nr 8 (14,9 / 4) = 3,75 m2 ning teisel korral kambris nr 8 (14,9 / 2) = 7,45 m2. Seega oli kõigis kambrites põrandapinda ühe kinnipeetava kohta rohkem kui 3 m2. Kaebaja viibimine kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli 3,75 m2 ja 7,45 m2 põrandapinda, ei ole tema inimväärikust alandav.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. KK palub apellatsioonkaebuses kohtuotsus tühistada ning tema kaebus täies ulatuses rahuldada. Kaebaja jääb kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Vahepealsel ajal on jõustunud Tartu Ringkonnakohtu otsus Pärnu arestimaja suhtes.

6. Politseija Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega riiete pesemise, kinnipeetavate pesemisvõimaluste, põrandapinna ja kokkusaamistingimuste kohta. HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis nõuaksid täiendavat hindamist. 8. ASKE § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse arestialusele tema soovil tal viibida valve all värskes õhus. Sellise arestialuse õiguse nägi ette ka kuni 23.10.2011 kehtinud ASKE § 15 lg 1 p 3. Vaidlust ei ole selles, et jalutamise võimalust kaebajale ei tagatud. Vaidlus on selles, kas kaebaja on soovi jalutamiseks piisavalt selgesti väljendanud. Kaebaja väidab, et avaldas selleks soovi

3-14-51366 7(8) suuliselt, arestikambri vanema 29.09.2014 ettekandest lähtuvalt ei ole kaebaja esitanud arestimaja ametnikele avaldusi, taotlusi ega kaebusi. Halduskohus leidis, et kaebaja jalutamise soov pidanuks olema kirjalikult fikseeritud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus Pärnu arestimajal puudus jalutamishoov ja sellel põhjusel ei lubatud kinnipeetavatel viibida värskes õhus (vt ka OPCAT kontrollkäik: PPA Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kamber, kokkuvõte, tl 119 pöördel) ning see oli kinnipeetavatele teada, ei saa neile ette heita vastavate kirjalike taotluste esitamata jätmist ja sellest ei saa teha järeldust, et kaebaja jalutada ei soovinud ning tegemist on väheintensiivse õiguste piiramisega. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel samasisulisi taotlusi või kaebusi (vt nt Riigikohtu 04.05. 2011. a määrus nr 3-3-1-11-11, p 11). Ringkonnakohus leiab, et olukord, kus kinnipeetavad peavad veetma 24 tundi ööpäevas siseruumides ning kambri ehituslikke tingimusi arvestades (klaasplokksein, mis laseb loomulikku valgust läbi vaid osaliselt – vt ka OPCAT kontrollkäigu kokkuvõte tl 119 pöördel, fotod kambrist, tl 68 ja 69), olid kinnipidamistingimused Pärnu arestimajas tervikuna õigusvastased ning ületasid piirangute läve, mis arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega kaebaja tuberkuloosi haigestumise kohta. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et usutavaks ei saa pidada tuberkuloosi haigestumist pelgalt Pärnu arestimaja eluja olmetingimuste talumise tõttu 8 päeva jooksul, s.o 12.04.2013– 19.04.2013 (sellest eelneva arestimajas viibimisega on vahe ca 1 aasta ja 5 kuud). 10. Riigikohus on leidnud, et kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt Riigikohtu 21.04. 2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 12). Antud asjas ei nähtu, et kaebaja oleks lauda või tooli oma kambrisse küsinud. Ringkonnakohus peab usutavaks, et lauad või toolid oleks kaebajale vastava taotluse alusel väljastatud, isegi kui laua funktsiooni täitev riiul kambrist puudus. KA OPCAT kontrollkäigu kokkuvõttes on märgitud, et arestimaja ametnike kinnitusel antakse kinnipeetutele soovi korral kambrisse toole ning viimasele saadi kinnitust ringkäigul kambrites (OPCAT kontrollkäigu kokkuvõte, tl 119 pöördel). 11. VangS § 156 lg-st 2 tulenevalt peab kambris olema pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Eeltoodu ei tähenda aga, et WC eraldamine viisil, kus poti ette on ehitatud umbes 1, 5 m kõrgune sein, oleks igal juhul õiguspärane. Olukorras, kus isik viibib kambris üksi, ei kujutaks selline lahendus endast tõenäoliselt ebaproportsionaalset riivet. Käesoleval juhul tuleb aga arvestada sellega, et kambris viibis peale kaebaja ka teisi inimesi ja WC oli muust kambrist vaevu eraldatud. Arestikambri vanema ettekande kohaselt on kambrites alles alates 2014. a kardin, mida saab WC nurgale täielikult ette tõmmata. Sellistes tingimustes WC kasutamine ja teiste kambrikaaslaste poolt WC kasutamise talumine võis olla äärmiselt ebameeldiv ja alandav ning ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. 12. Eelnevast lähtuvalt on põhjendatud mõista KK-le välja kahjuhüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest, sest täidetud on riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused. Riigikohus on leidnud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt Riigikohtu 12.06.2013 otsus nr 3-3-1- 80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka Riigikohtu 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p

3-14-51366 8(8) 15) Hüvitise suuruse määramisel võtab ringkonnakohus arvesse õigusvastaseid tingimusi nende kogumis ja kaebaja arestimajas viibitud perioode. Antud juhul vähendab kaebaja õiguste rikkumise intensiivsust asjaolu, et neljast arestimajas veedetud perioodist 3 olid lühiajalised (8 päeva) ning kahel korral (31.08.2011 ja 17.04.2013 – tl 66 pöördel) sai kaebaja menetlustoimingute tegemise tõttu viibida väljaspool Pärnu arestimaja. Ülaltoodut arvestades peab kohus kohaseks hüvitiseks 100 eurot. 13. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb KK apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning Tallinna Halduskohtu 15.12.2014 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab KK kaebuse osaliselt ning mõistab Politseija Piirivalveametilt KK kasuks välja hüvitise 100 eurot. 14. HKMS § 118 lg 2 alusel tuleb vastustajalt mõista riigituludesse menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud. Kaebaja oleks pidanud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasuma riigilõivu 40 eurot (2×3% 670,80-st). Kuna kaebus rahuldati 15% ulatuses, tuleb PPA-lt menetluskuluna välja mõista 6 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets