3-14-50797/85 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-50797 Haldusasi M.V. kaebus Justiitsministeeriumi vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõuded Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.03.2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus M.V. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.V. Vastustaja (käesolevas määruskaebemenetluses) - Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.03.2015. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.V. esitas 24.02.2014 Justiitsministeeriumile kahju hüvitamise taotluse, milles palus Justiitsministeeriumil talle määrata riigi õigusabi korras advokaat; tunnistada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 alusel kehtetuks haldusakt ehk tema suhtes kriminaalasjas nr 1-07-9015 tehtud kohtuotsus, millega ta mõisteti süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 2 ja 3 ning §

25 lg 2 alusel ning karistati üheksa-aastase vangistusega; lõpetada RVastS § 4 alusel toiming ehk tema vangistuses ja vahi all hoidmine; hüvitada RVastS § 9 alusel mittevaraline kahju tema põhiõiguste ja –vabaduste rikkumise eest ning mõista talle välja aus ja õiglane kompensatsioon; kõrvaldada RVastS § 11 alusel õigusvastased ja õigusvastaselt tekitatud tagajärjed; hüvitada RVastS §-de 14 ja 16 alusel õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega või õiguspärase haldusakti ja toiminguga tekitatud kahju ning mõista talle välja õiglane ja aus kompensatsioon; hüvitada RVastS § 15 alusel õigusemõistmisel tekitatud kahju ning mõista talle välja aus ja õiglane kompensatsioon samas taotluses toodud ja talle tekitatud vaevade, üleelamiste ja kannatuste eest.

2. Justiitsministeerium jättis 28.04.2014. a kirjaga nr 13-4/14-2064 M.V. taotlused rahuldamata.

3. M.V.

esitas 12.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Justiitsministeeriumilt tema kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kohtu poolt määratud summas. Kaebuse kohaselt on Justiitsministeeriumi 28.04.2014. a kiri nr 13-4/14-2064 õigusvastane. Kaebuses jäi M.V. Justiitsministeeriumile esitatud seisukohtade juurde ning märkis, et kahju hüvitamise taotlusest ilmneb selgelt, et tema põhiõigused ja – vabadusi on rikutud.

4. Tartu Halduskohus jättis 03.07.2014. a määrusega kaebuse käiguta ja palus kaebajal täpsustada kaebuse nõudega seonduvaid asjaolusid. Kohus märkis, et ta ei saa kaebust sisustada Justiitsministeeriumile esitatud kahju hüvitamise taotluse ega muude kohtueelse menetluse dokumentide pinnalt, vaid kaebajal tuleb kohtule esitada eraldiseisev kaebus, mis vastaks HKMS §-s 38 sätestatud nõuetele.

5. Kaebaja esitas 22.07.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta leidis, et kohtul tuleb lähtuda uurimispõhimõttest ning sisustada kaebus tulenevalt Justiitsministeeriumile esitatud avalduses väljendatud seisukohtadest.

6. Tartu Halduskohus jättis 13.08.2014. a määrusega kaebuse uuesti käiguta ning selgitas, et kohus ei saa kaebust iseseisvalt sisustada. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Kaebusest ega puuduste kõrvaldamise avaldusest ei selgunud, millise nõudega kaebaja kohtusse pöördub.

7. Kaebaja esitas 02.09.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et palub kohtul tuvastada tema põhiõiguste ja -vabaduste rikkumised kriminaalasja nr 1-07-9015 kriminaalmenetluse käigus tehtud toimingutes ja haldusaktides, süüdistuse esitamisel, süütegude kvalifitseerimisel, süüdimõistmisel ja karistamisel KarS § 114 p-de 2 ja 3 ning § 25 lg 2 järgi ning peale kriminaalasjas nr 1-07-9015 ebaseadusliku kohtuotsuse jõustumist tehtud õigusvastastes toimingutes ja haldusaktides, mille kõigega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Kaebaja palub kohtul talle välja mõista tema põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise eest aus ja õiglane rahaline hüvitis kohtu äranägemisel.

8. Tartu Halduskohus tagastas 10.10.2014. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et mitmed ministrid ja poliitikud, ärija avaliku elu tegelased, kriminaalasja nr 1-07-9015 menetlusosalised ning Eesti Rahvusringhääling ja muud meediaväljaanded on väidetavalt avaldanud meedias teavet kaebaja ja kriminaalasjas nr 1-07-9015 kohta enne selles asjas lahendi jõustumist, rikkudes sellega kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi, ning selle eest, et õiguskantsler on kaebaja pöördumistele vastates väidetavalt rikkunud tema põhiõigusi ja -vabadusi. Sama määruse resolutsiooni p-ga 2 jättis kohus kaebuse ülejäänud osas käiguta ja andis kaebajale võimaluse tähtaegade rikkumise põhjuste väljaselgitamiseks ja tähtaegade ennistamise taotluse esitamiseks.

9. Kaebaja esitas 29.10.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 10.10.2014. a määruse resolutsiooni p 1 peale ning puuduste kõrvaldamise avalduse vastavalt halduskohtu 10.10.2014. a määruse resolutsiooni p-le 2.

10. Tartu Ringkonnakohus jättis 21.11.2014. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.10.2014. a määruse muutmata.

11. Tartu Halduskohus jättis 15.01.2015. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja kaebuse tervikteksti esitamiseks.

12. Kaebaja esitas 03.02.2015 Tartu Halduskohtule puuduste kõrvaldamise avalduse.

13. Tartu Halduskohus tagastas 09.03.2015. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kohtud rikkusid tema põhiõigusi ja –vabadusi tema suhtes toimunud kriminaalasja nr 1-07-9015 menetlemisel ning kaebaja ja kriminaalasja kohta meedias teavet avaldades enne selles asjas kohtulahendi jõustumist, ning selle eest, et tema põhiõigusi ja –vabadusi rikuti Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2009. a määrusega kriminaalasjas nr 1-09-17017, Riigikohtu määrusega nr 7-1-1-525-09, Tallinna Halduskohtu 18.11.2009. a määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2010. a määrusega haldusasjas nr 3-09-2438, Riigikohtu 06.05.2010. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-143, Harju Maakohtu esimehe 30.12.2009. a kirjaga nr 8-16-33 ja 10.03.2010. a kirjaga nr 8-14-40, Tallinna Halduskohtu 18.01.2010. a määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2010. a määrusega haldusasjas nr 3-09-2834, Riigikohtu 04.05.2010. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-164 ja 17.06.2010. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-250, Riigikohtu esimehe 06.10.2010. a vastusega nr 4-3-47-10 ja 29.11.2010. a vastusega nr 4-3-59-10. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja väidetava kohtute poolt toime pandud kaebaja põhiõiguste ja –vabaduste rikkumise ning tema ja kriminaalasja nr 1-07-9015 kohta meedias teabe avaldamisest enne selles asjas kohtulahendi jõustumist esitatud nõuete puhul järginud kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikku korda, kuna on esitanud kahjunõude Justiitsministeeriumile kolmeaastast kahjunõude esitamise tähtaega rikkudes ning tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg-st 3 ei olnud enam võimalik ka tähtaja ennistamine. Väite osas, et pärast kriminaalasjas nr 1-07-9015 tehtud kohtuotsuse jõustumist rikkusid kohtud tema pöördumistele vastates tema põhiõigusi ja -vabadusi, leidis kohus, et kaebaja on nende osas esitanud kahjunõude Justiitsministeeriumile tähtaega rikkudes ning kaebajal puudusid mõjuvad põhjused tähtaegade rikkumiseks. Kuna kaebaja ei olnud järginud nende nõuete osas kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikku korda, tagastas kohus tema kaebuse vastavas osa HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

Kohtumääruse resolutsiooni p-ga 3 võttis Tartu Halduskohus kaebuse ülejäänud osas menetlusse ning tunnistas vastustajateks Justiitsministeeriumi, Politseija Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti, prokuratuuri ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kaebaja esitas 24.03.2015 Tartu Halduskohtu 09.03.2015. a määruse p 1 peale määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse p 1 tühistada ning teha uus määrus, millega saata kaebus tagastatud osas tagasi Tartu Halduskohtule menetlusse võtmiseks ja menetluse jätkamiseks. Kaebaja leiab, et ta ei ole kahju hüvitamise taotluse ja hüvitamiskaebuse esitamisel tähtaegu rikkunud. Määruskaebuse kohaselt on kaebaja põhiõiguste ja -vabaduste rikkumine jätkuv, sest rikkumisi pole seniajani kõrvaldatud, heastatud ega hüvitatud. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebajal puuduvad mõjuvad põhjused tähtaegade rikkumiseks. Ta on korduvalt taotlenud riigi õigusabi, kuna tal puuduvad võimalused endale advokaadi palkamiseks ning tal puudub erialane haridus, juriidilised teadmiseks, oskused ja kogemused, et ise efektiivselt teostada kaebeja kaitseõigust. Lisaks sellele on ta ebastabiilses psüühilises seisundis, tarvitab psühhotroopseid ravimeid ja saab psühhiaatrilist ravi, mis samuti takistab tal oma õiguste kaitse realiseerimist. Kaebaja selgitab, et ta sai tema ja kriminaalasja kohta meedias ebaõige teabe avaldamisest teada alles 2013. aastal, sest kuigi seaduse kohaselt peavad vahistatule olema üleriigilised päevalehed kättesaadavad, nad tegelikkuses seda ei ole. Kaebaja leiab, et kui kaebust tagastatud osas menetlusse ei võeta, on tegemist kohtule juurdepääsuõiguse riivega ning kaebaja on jätkuvalt põhiõiguste riive „ohver“.

15. Justiitsministeerium palub vastuses määruskaebusele jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Justiitsministeerium leiab, et tagastatud kahjunõuete osas ei ole võimalik rääkida kaebaja põhiõiguste ja –vabaduste jätkuvast rikkumisest ja kahju jätkuvast põhjustamisest. Väitest, et rikkumisi ei ole heastatud ega hüvitatud, ei saa tuletada väidetavate rikkumiste jätkumist. Vastustaja nõustub kohtuga, et kaebaja esitas oma 24.02.2014 kahjunõuded hilinenult ning kaebetähtaegade ennistamine ei olnud võimalik. Samuti nõustub kohtuga, et kaebajal puudusid kaebetähtaegade ületamiseks mõjuvad põhjused. Kaebaja väited, et vangistuses olles ei olnud tal mingisugust juurdepääsu meediakanalitele, ei vasta tõele, sest 2008. ja 2009. a vaidemenetlustes kaebaja poolt Justiitsministeeriumile esitatud dokumentidest nähtub, et kaebajal oli Tallinna Vanglas viibides piisavalt tagatud juurdepääs erinevatele meediakanalitele. Vastustaja leiab, et kahjunõuete esitamisega hilinemine ei oleks antud juhul vabandatav ka väheste õigusalaste teadmiste ja kogemuste tõttu, sest kolmeaastane tähtaeg kahjunõude esitamiseks jätab ka õiguslikes küsimustes kogenematule isikule piisava aja kaebuse esitamise korra ja kaebetähtaegade väljaselgitamiseks. Vastustaja juhib tähelepanu ka asjaolule, et kaebajal oli kriminaalmenetluses määratud kaitsja, kellega kaebajal oli võimalus kriminaalmenetlusega tekitatud kahju korral kahjunõuete esitamise osas konsulteerida. Kaebetähtaegadest kinnipidamise nõudest ei saa tuletada EIÕK art 6 lg 1 rikkumist, sest kaebajal on olnud võimalik oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse pöörduda ning ka EIÕK art 13 ei eelda, et see õigus peaks olema tagatud piiramatu aja jooksul.

16. Tartu Halduskohus jättis 17.04.2015. a määrusega esitatud määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebus jõudis koos asja materjalidega ringkonnakohtusse 20.04.2015. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 9. märtsi 2015. a määruses esitatud seisukohtadega kaebuse osalise tagastamise kohta ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruses esitatud seisukohtade ümbervaatamiseks. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele siiski järgnevat.

18. Asja materjalidest nähtuvalt tagastas halduskohus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel M.V. kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kohtud rikkusid väidetavalt tema põhiõigusi ja -vabadusi tema kriminaalasja nr 1-07-9015 menetlemisel ning kaebaja ja kriminaalasja kohta meedias teavet avaldades enne selles asjas kohtulahendi jõustumist. Halduskohus leidis, et kaebajale pidi mõistlikke pingutusi tehes selguma väidetav kohtute poolt kaebaja ja kriminaalasja nr 1-07-9015 kohta enne selles asjas kohtulahendi jõustumist meedias teabe avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju ulatus hiljemalt 2009. aasta lõpuks. Sellest hetkest hakkas kulgema kolmeaastane tähtaeg kahjunõude esitamiseks Justiitsministeeriumile ning tähtaeg lõppes hiljemalt 2013. aasta alguses. Kaebaja esitas kahjunõude Justiitsministeeriumile aga 24. veebruaril 2014. Selleks hetkeks oli vastava kahjunõude esitamiseks ettenähtud tähtpäevast möödunud rohkem kui üks aasta, mistõttu ei olnud Justiitsministeeriumil HMS § 34 lg-st 3 tulenevalt võimalik kahjunõude esitamise tähtaega ka ennistada. Samuti tagastas halduskohus vaidlusaluse määrusega M.V. kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et tema põhiõigusi ja -vabadusi rikuti väidetavalt Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2009. a määrusega kriminaalasjas nr 1-09-17017, Riigikohtu määrusega nr 7-1-1-525-09, Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2009. a määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2010. a määrusega haldusasjas nr 3-09-2438, Riigikohtu 6. mai 2010. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-143, Harju Maakohtu esimehe 30. detsembri 2009. a kirjaga nr 8-16-33 ja 10. märtsi 2010. a kirjaga nr 8-14-40, Tallinna Halduskohtu 18. jaanuari 2010. a määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2010. a määrusega haldusasjas nr 3-09-2834, Riigikohtu 4. mai 2010. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-164 ja 17. juuni 2010. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-250, Riigikohtu esimehe

6. oktoobri 2010. a vastusega nr 4-3-47-10 ja 29. novembri 2010. a vastusega nr 4-3-59-10. Halduskohus leidis, et kaebaja esitas antud kahjunõuded Justiitsministeeriumile tähtaegu rikkudes ning et kaebajal puudusid vastavate tähtaegade rikkumiseks mõjuvad põhjused,

19. M.V. leiab esitatud määruskaebuses, et ta ei ole kahju hüvitamise taotluse ja hüvitamiskaebuse esitamise tähtaegu rikkunud, kuivõrd tema põhiõiguste ja -vabaduste rikkumine on jätkuv, sest rikkumisi ei ole seniajani kõrvaldatud, heastatud ega hüvitatud. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu, sest RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et tagastatud kahjunõuete osas oleks võimalik rääkida tema põhiõiguste ja -vabaduste jätkuvast rikkumisest ja kahju jätkuvast põhjustamisest. Väitest, et rikkumisi ei ole heastatud ega hüvitatud, ei saa tuletada väidetavate rikkumiste jätkumist. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus asunud vaidlustatud määruses põhjendatult seisukohale, mille kohaselt kaebaja kriminaalasja menetlemisel väidetavalt kohtute poolt toime pandud põhiõiguste ja -vabaduste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju ulatus pidi kaebajale selguma juba siis, kui kaebajale tehti teatavaks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. juuli 2009. a määrus nr 3-7-1-1-251, millega jäeti kaebaja kaitsja esitatud kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Samuti tuleb nõustuda sellega, et pärast kaebaja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist kohtute poolt kaebaja pöördumistele vastamisega väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju ulatus pidi M.V. jaoks selguma samuti juba kohtute määruste või kirjade kättesaamisel ning sellest ajast alates hakkas kulgema kahjunõuete esitamise kolmeaastane tähtaeg. Viidatud kohtute määrused ja vastused jäid perioodi 16.11.2009 – 29.11.2010 ning seega esitas kaebaja oma 24.02.2014. a kahjunõuded ministeeriumile hilinenult ning kaebetähtaegade ennistamine ei olnud võimalik, mistõttu kuulus kaebus vastavas ulatuses tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

20. Määruskaebuse esitaja ei nõustu ka halduskohtu seisukohtade ja põhjendustega selle kohta, et kaebajal puudusid mõjuvad põhjused tähtaegade rikkumiseks ja ta leiab, et tähtajad tulnuks ennistada, sest ta on taotlenud riigi õigusabi advokaadi määramiseks, kuna tal endal puudub erialane haridus, et enda õigusi efektiivselt kaitsta, samuti on ta vanglas ebastabiilses psüühilises seisundis, kuna saab psühhiaatrilist ravi ja manustab psühhotroopseid ravimeid, mistõttu ei ole ta adekvaatne ega võimeline ravimite kõrvaltoimetest tulenevalt oma õigusi kaitsma.

Samuti väidab M.V. , et artiklite ja meediakajastuste olemasolust sai ta teada alles 2013. a vangistuses olles. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need väited alust halduskohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks ning halduskohtu põhjenduste ümberhindamiseks osas, milles leiti, et kaebajal puudusid kaebetähtaegade ületamiseks mõjuvad põhjused. Kuigi kaebaja väidab jätkuvalt, et tal puudus vangistuses olles igasugune juurdepääs meediakanalitele ning artiklite ja meediakajastuste olemasolust sai teada alles 2013. a vangistuses olles, ei ole kaebaja taolised väited eluliselt usutavad ning need on ka ümber lükatud kaebaja enda poolt käesolevas menetluses ning varasemates Justiitsministeeriumi poolt lahendatud vaidemenetlustes kaebaja poolt esitatud väidetega ja menetlustes tuvastatuga.

Nimelt on Justiitsministeerium lisanud oma vastusele, mille ta esitas M.V. määruskaebusele, kaebaja 05.12.2008. a vaidemenetluse materjalid, millega M.V. vaidlustas Tallinna Vangla 05.11.2008. a vastuse. Vangla vastusega jäeti rahuldamata M.V. 23.10.2008. a taotlus vaadata kambris öörahu ajal televiisorit. Vaidemenetluse materjalidest selgub, et vahistatu M.V. omas kambris televiisorit juba alates 04.04.2008 ning piiratud oli televiisori vaatamine Tallinna Vangla kodukorrast tulenevalt peale kella 22:00. M.V. 23.10.2008. a taotlusest nähtuvalt vaatas ta neljapäeviti TV3-st näiteks telesaadet „Värske Ekspress“.

Seega ei vasta tõele kaebaja väited selle kohta, et vangistuses olles ei olnud tal mingisugust juurdepääsu meediakanalitele. On ilmne, et teleri vahendusel oli kaebajal võimalik soovi korral jälgida erinevaid uudistesaateid ning hoida end kursis ka enda kriminaalasja puudutava meediakajastusega. Samuti on M.V. 01.12.2009 esitanud Justiitsministeeriumile vaide, milles esitas erinevaid kaebusi Tallinna Vangla tegevusele. Oma vaides kirjutab M.V. muu hulgas järgmist: „Ja ühesõnaga on asjalood Tallinna Vanglas minu puhul sellised, et mulle jõuavad ajalehed nagu vanglateenistuja otsustab, mõni nädal pole ma mitte ühtegi lehte saanud, mõned nädalad on toodud kord nädalas „Postimees“.

On ka juhtunud, et on 2 korda nädalas „Postimees“ toodud.“ Samuti möönab M.V. oma 01.12.2009. a vaides, et talle oli kuni 19.10.2009 võimaldatud ajalehti ja ajakirju saata väljastpoolt vanglat ning peale 19.10.2009 tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel vanglateenistuse vahendusel. Eeltoodust nähtub, et kaebajal oli Tallinna Vanglas viibides piisavalt tagatud juurdepääs erinevatele meediakanalitele ning kaebajal oli võimalik oma kriminaalasja meediakajastustega piisaval määral tutvuda, mistõttu on ilmne, et talle oleks vastavate kajastustega tekitatud väidetav kahju pidanud ilmnema juba 2008-2009. a Tallinna Vanglas viibides.

Ringkonnakohus on seisukohal, et esindaja puudumine ei takistanud kaebajat väidetava mittevaralise kahju tekkimise ilmnemisel kohtusse või Justiitsministeeriumi poole õigeaegselt pöördumast. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on M.V. on alates 2009. aastast kuni käesoleva ajani esitanud iseseisvalt kohtutele arvukalt kaebusi ja edasikaebusi, varustades need valdavalt küllaltki põhjaliku õigusliku motiveeringuga, mille raames on kaebaja teinud viiteid erinevatele õigusaktidele ja nende sätetele, kohtupraktikale ning õiguskirjandusele. Samuti on M.V. korduvalt pöördunud ka vanglas olles ise erinevate kaebuste, vaiete ja taotlustega haldusorganite poole. Seega olid kaebajal olemas piisavad teadmised ja –kogemused, suutmaks iseseisvalt välja selgitada ja järgida seaduses sätestatud tähtaegu kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ning ka kaebaja tervislik seisund ei ole tema poolt väidetust nähtuvalt olnud selline, mis oleks takistanud õigeaegselt Justiitsministeeriumi või kohtu poole pöördumist. Kahjunõuete esitamisega hilinemine ei ole alati vabandatav ka väheste õigusalaste teadmiste ja kogemustega, kuna ühelgi isikul ei saa olenemata õigusalaste teadmiste olemasolust või puudumisest tekkida ettekujutust, et ta võib esitada kahjunõudeid piiramata aja jooksul. Kolmeaastane tähtaeg kahjunõude esitamiseks jätab ka õiguslikes küsimustes kogenematule isikule piisava aja kaebuse esitamise korra ja kaebetähtaegade väljaselgitamiseks. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et need välja selgitada. Samuti on Justiitsministeerium oma vastuses määruskaebusele juhtinud põhjendatult ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et kaebajale oli tema kriminaalasja menetluses määratud kaitsja, kellega kaebajal oleks samuti olnud võimalik väidetavalt kriminaalmenetlusega tekitatud kahju korral kahjunõuete esitamise osas konsulteerida ning saada informatsiooni ka vastavate tähtaegade osas. Seega on ilmne, et kaebajal puudus mõjuv põhjus kaebetähtaja rikkumiseks Justiitsministeeriumile taotluse esitamisel, mistõttu puudus kohtueelsel menetlejal ka alus kaebetähtaja ennistamiseks HMS §-s 34 ettenähtud korras.

21. M.V. leidis määruskaebuses samuti, et käesoleval juhul on tegemist kohtule juurdepääsuõiguse riivega juhul, kui tagastatud osas kaebust menetlusse ei võeta (EIÕK art 6 lg 1), ning tal puudub seetõttu tõhus õiguskaitsevahend oma õiguste ja vabaduste kaitseks (EIÕK art 13). Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et kaebetähtaegadest kinnipidamise nõudest ja tähtaegade ületamisest tulenevatest tagajärgedest ei saa veel tuletada EIÕK art 6 lg 1 rikkumist. Kaebajal on olnud võimalik pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks haldusorgani poole ning ka kohtusse ja EIÕK art 13 ei eelda, et see õigus peaks olema tagatud piiramatu aja jooksul. Ka Riigikohus on leidnud, et põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (vt. näiteks RKHK 04.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 11).

22. Eeltoodust tulenevalt jääb M.V. määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 09.03.2015. a määrus vaidlustatud osas muutmata.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/