3-14-52234/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52234

Haldusasi A.P. kaebus Maanteeameti 22.07.2014 otsuse nr 23-1/14- 00346/044 ja 27.08.2014 vaideotsuse nr 2-3/14- 00220/041 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja A.P. vastustaja Maanteeamet esindaja Martti Kangur

RESOLUTSIOON 1. Jätta A.P. kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 30.04.2015. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus

2 menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD 1. Maanteeameti õiguseellase Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse direktori 13.12.1996. a käskkirjaga nr 75 on A.P.le antud õigus teostada sõidukite tehnonõuetele vastavuse kontrolli (edaspidi ülevaatus) ja talle on väljastatud ülevaataja isiklik pitsat R351. 2. 27.05.2014. a esitas OÜ A-Ülevaatus (registrikood 11480500) Maanteeametile taotluse anda A.P.le õigus teostada ülevaatust osaühingu A-Ülevaatus tehnonõuetele vastavuse kontrollpunktis (edaspidi ülevaatuspunkt). 3. 30.05.2014. a teavitas osaühing I.S.P.K. Auto Maanteeametit, et tööleping ülevaataja A.P.ga on lõpetatud 03.03.2014. a. 4. 04.06.2014. a teostas Maanteeamet seoses A.P.le OÜ A-Ülevaatus ülevaatuspunktis ülevaataja õiguste andmise käskkirja ettevalmistamisega taustuuringut ning tuvastas Riigi Teataja kohtulahendite otsingust, et A.P. on Viru maakohtu 13.12.2013 kohtuotsusega (jõustunud 31.12.2013) kriminaalasjas xxxxxxx süüdi mõistetud karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 294 lg 2 p 1 (altkäemaksu võtmine) ja § 299 lg 1 (ametialane võltsimine) järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Kohtuotsusest nähtuvalt A.P., töötades OÜ I.S.P.K. Auto ülevaatuspunktis Rakveres ülevaatajana, tunnistas 27.09.2011. a neli sõidukit tehniliselt korrasolevaks ilma sõidukeid reaalselt kontrollimata. Selleks koostas A.P. ebaõigete andmetega sõidukite pidurite kontrollprotokollid, heitgaaside mõõtmiste protokollid, sõidukite tehnoülevaatuse kontrollkaardid nr K.0721247, nr K.0723070, nr K.0722516, nr K.0721790 ning tegi kanded ülevaatuse läbimise kohta sõidukite registreerimistunnistustele, kinnitades andmed oma allkirja ja pitsatiga /tl 10-15/. 5. 10.06.2014. a. esitas Maanteeamet A.P.le järelepärimise tema poolt 27.09.2011. a neljale sõidukile teostatud ülevaatuse töömahu osas, kus sõidukeid reaalselt ei kontrollitud. Ühtlasi teavitati kaebajat võimalusest peatada atesteerimistunnistuse kehtivus kuni kolmeks aastaks ning anti võimalus esitada 3 tööpäeva jooksul oma arvamus ja vastuväited /tl 39/. A.P. edastas Maanteeametile 17.06.2014. a kirjalikult oma vastuväited /tl 40/. 6. 03.07.2014. a. toimus Maanteeametis sõidukite tehnoülevaatuse kvaliteedi kontrolli komisjoni (edaspidi komisjon) koosolek, mille käigus vormistati protokoll nr 23-1/14- 00723/001. Komisjoni koosolekule oli kutsutud ka A.P., et anda tema teostatud ülevaatuste asjaolude kohta oma arvamus, selgitused ja vastuväited. A.P. esindaja Kert Karus sõnade kohaselt jääb A.P. enda poolt 17.06.2014. a kirjalikult edastatud vastuväidete juurde ja täiendavaid ütlusi ei lisa. Komisjon tegi Maanteeameti peadirektorile ettepaneku peatada A.P. ülevaataja tunnistuse kehtivus kolmeks aastaks /tl 42-43/.

7. 22.07.2014. a tegi Maanteeamet „Otsuse ülevaataja tunnistuse kehtivuse peatamiseks“ nr 23-1/14-00346/044 (edaspidi Otsus), millega, juhindudes liiklusseaduse (edaspidi LS) § 74 lg-st 8, peatas A.P. ülevaataja tunnistuse kehtivuse kolmeks (3) aastaks. Otsus jõustus selle teatavaks tegemise kuupäevast (22.07.2014. a) /tl 8-9/.

8. 15.08.2014. a esitas A.P. Otsuse peale vaide /tl 16-19/, mille Maanteeamet 27.08.2014. a. vaideotsusega nr 2-3/14-00220/041 (edaspidi Vaideotsus) jättis rahuldamata /tl 20-23/.

3 9. 26.09.2014 esitas A.P. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) Viru maakohtu kaudu Tallinna halduskohtule Maanteeameti (edaspidi ka vastustaja) Otsuse ja Vaideotsuse tühistamiseks kaebuse /tl 1-5/, mille kohus 28.10.2014 määrusega menetlusse võttis /tl 26-27/.

10. 01.12.2014 esitas Maanteeamet kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 36-38/ ja 11.03.2015 oma täiendavad seisukohad /tl 49-51/.

11. 01.12.2014 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 44/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja A.P. leiab, et Otsuse andmisel on Maanteeameti poolt toimunud kaalutlusõiguse väärkohaldamine. Kaalumise puudulikkus seisneb põhiseaduslike väärtuste mittearvestamises, mis on avaliku võimu poolt meelevaldne ning mõõdutundetu. Sellega rikuti ne bis in idem põhimõtet ning seega kaebaja subjektiivset õigust olla võrdselt koheldud (põhiseaduse, edaspidi PS, § 12 esimene lause), mis tähendab avaliku võimu kohustust rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. Samuti piirab vaidlustatud haldusakt vabalt valida elukutset ja töökohta (PS § 29 esimene lause), kuna kaebaja ei saa töötada kolme aasta jooksul mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollijana. Samuti on haldusakt ebaproportsionaalne (HMS § 3 lg 2) ning vastuolus õigusriikluse põhimõttega (PS § 3 lg 1), mille tõttu kaebaja kannatas ebaotstarbeka haldusmenetluse all. LS § 74 lg 8 asub PS § 23 lg 3 kaitsealas. Kuigi LS § 74 lg 8 sisaldab endas vormiliselt mittekaristuslikku sunnivahendit, on ülevaataja tunnistuse kehtivuse peatamisel sisuliselt karistusele omased tunnused. Haldusmenetluse läbiviimisel tuleb arvestada muuhulgas ka õiguse üldtunnustatud printsiipidega ning /-/ õiguspärase otsuse tegemiseks peab haldusorgan arvestama kõiki asjasse puutuvaid aspekte (3-3-1-64-02). PS § 23 lg 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu ehk nn ne bis in idem põhimõtte kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Nimetatud põhiõiguse abil tagatakse õigusrahu ning välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest (3-4-1-10-04, p.14). On ilmne, et olukorras, kus sõiduki ülevaatajat on karistatud sõidukite tehnonõuete kontrolli käigus altkäemaksu võtmise ja dokumendi võltsimise eest, mille eest on ettenähtud ka kriminaalkaristus, on võimalik kohaldada ka haldusmenetluse käigus sisuliselt karistust samade faktiliste asjaolude eest. Riigikohtu praktika (3-1-1-10-14, p 7.1) ne bis in idem põhimõtte sisustamisel on juhindunud Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) sellekohastest seisukohtadest. 10.02.2009. a. otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa on otsuses kohus märkinud, et Euroopa inimõigusteja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget (mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada süüteo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud) tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ka hilisemates lahendites (16.06.2009 otsus, Ruotsalainen vs. Soome) on EIK kontrollinud ne bis in idem põhimõtte järgimise hindamisel esmalt seda, kas erinevates menetluses menetlusesemeks olnud faktilised asjaolud on identsed või sisuliselt samad, ehk tuleb lähtuda õigusrikkumise sisulistest asjaoludest ning selle eest mõistetavast õiguslikust tagajärjest, mitte

4 ainuüksi õiguslikust kvalifikatsioonist või menetlusliigist - vaid sellisel juhul on tagatud laiaulatuslikult isikute põhiõiguste kaitse. Ka erialakirjanduses on nenditud, et õigusriiklikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest tulenevalt ei peaks karistatav siiski selle all kannatama, et „tegemist on olemuslikult erinevate õigusvaldkondadega". Siit lähtub arusaam, et juhul, kui isiku suhtes on juba kohaldatud karistusõiguslikke meetmeid, tuleks põhjalikult kaaluda muu menetluse otstarbekust ja et teiselt poolt tuleks isiku kohtlemisel arvestada tema eelnevat karistust sama faktiliste asjaolude eest. EIK praktikast nähtuvalt on kohus korduvalt oma lahendites käsitlenud küsimust, millised mõjutusvahendid (ka haldusõiguslikud) on tõlgendatavad karistusena. EIK on seda analüüsinud juba 1995. a Gradingeh v Austria kohtuasjas (EIK 23.10.1995 otsus). EIK sedastas, et kriminaalkaristuse sisustamisel ne bis in idem põhimõtte tähenduses tuleb lähtuda EIÕK artikkel 6 lõikes 1 sätestatust. Selle sisustamisel on EIK 1976. a. kohtuasjas Engel v Holland sedastanud kriteeriumid, millele tuginedes lahendada küsimus, kas tegemist on kriminaalmenetlusega artikli 6 mõttes. EIK sedastas Engeli kohtuasjas, et kõigepealt tuleb hinnata, kuidas on õigusrikkumine kvalifitseeritud siseriiklikus õiguses. EIK märkis, et oluline on hinnata õigusrikkumise: 1) olemust ehk sisulisi asjaolusid, 2) selle toimepanemise eest ähvardava karistuse iseloomu ja 3) raskust (EIK 8.06.1976 otsus, p 82). Hilisemas praktikas on EIK täiendanud, et õigusrikkumise puhul on tegemist kuriteoga konventsiooni mõttes juba siis, kui sellele viitab ainult üks kolmest eelnimetatud kriteeriumist (EIK 2.09.1998 otsus, Lauko v Slovakkia, p 57). Eeltoodu valguses saab välja tuua järgmist: Esiteks, on vaidlustatud haldusaktis faktiliste asjaoludena välja toodud õigusrikkumised mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrolli reguleerivate õigusaktide osas. Kaebajat puudutavas kriminaalkohtu otsuses on samuti faktiliste asjaoludena välja toodud mitmed episoodid, mis kirjeldavad samuti neid samu õigusrikkumisi mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel. Eelpool osundatud EIK lahendite valguses ei oma tähtsust asjaolu, et õigusliku hinnangu osas nimetatud kohtuotsuses on kriminaalkohus subsumeerinud need teod altkäemaksu ja ametiisikupoolt dokumendi võltsimiseks. Olematuks ei saa muuta faktilisi asjaolusid, mis nii haldusaktis kui kriminaalkohtu kohtuotsuses on mitte sisuliselt samad, vaid on identsed. Seega haldusmenetluses on käsitletud neid samu faktilisi asjaolusid, mida kriminaalmenetluses, mis tähendab ne bis in idem põhimõtte rikkumist. Teiseks on kaebaja seisukohal, et põhiseaduslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt (sisuliselt) käsitatavad PS § 23 lg 3 mõttes karistusena. Kolmandaks, on sõiduki ülevaataja tunnistuse kehtivuse peatamisel sisuliselt karistusele omased tunnused: tasumisidee ja repressioon. Vaidlustatud haldusaktis kohaldataval meetmel on karistuse olemus ja eesmärk ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses mõttes. Kaebuse põhialuseks oleva haldusakti sisuks oli sõiduki ülevaataja tunnistuse kehtivuse peatamine kolmeks aastaks. Kriminaalkaristus, mis kaebuse esitajale määrati kriminaalmenetluses, oli samuti pikkusega kolm aastat, ehk sama koormav. Eelpool toodust tulenevalt saab ühemõtteliselt järeldada, et sõiduki ülevaataja tunnistuse kehtivuse peatamise näol, samuti aastatesse ulatuv ülevaataja ametikohal töötamise keeld on juba iseenesest piisavalt koormav riiklik karistuslik sunnivahend, mis on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena. Vastavalt PS §-le 3 lg 1 esimesele lausele, tuleb riigivõimu teostada üksnes seaduse alusel. Haldusmenetluses põhiseaduslike väärtuste mittearvestamine on avaliku võimu poolt meelevaldne ning mõõdutundetu samm, mis päädis kaebaja suhtes põhiõigusi piirava haldusakti andmisega ning seega tuleb tühistada ja mõista Maanteeametilt kaebaja kasuks viimase poolt kantud menetluskulu (riigilõiv).

5 Vastustaja Maanteeamet vaidleb kaebusele vastu, paludes jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Maanteeameti hinnangul on Otsus õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Maanteeamet ei pea, mh menetlusökonoomilistel kaalutlustel, vajalikuks üle korrata Otsuses ja Vaideotsuses esitatud seisukohti, kuid märgib kaebusega seoses siiski järgmist. Eestis teostavad sõidukitele ülevaatust äriühingud (edaspidi ülevaatuspunkt), kellega riik on sõlminud vastava halduslepingu. Tehnonõuetele vastavuse kontrollijale (edaspidi ülevaataja), kes on ülevaatuspunkti töötaja, esitatavad nõuded on sätestatud LS §-s 74. Ülevaatuse teostamist reguleerib LS § 73 ning täiendavalt majandusja kommunikatsiooniministri 18.07.2011 määrus nr 77 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus). Ülevaatuse üheks põhieesmärgiks on sõidukite liiklusele ohutu ja loodushoidliku tehnoseisundi tagamine (Vt ka määruse § 1 lg 4). Antud juhul on kriminaalasjas nr xxxxxxx ja täiendavalt Maanteeameti poolt läbiviidud haldusjärelevalvemenetluse raames tuvastatud ning ei ole ka vaidluse all, et kaebaja on ülevaatajana töötades tahtlikult tunnistanud tehniliselt korras olevaks 4 sõidukit neid tegelikult kontrollimata ning samuti võltsinud dokumente. Maanteeameti poolt läbiviidud järelevalvemenetluse, mis eelnes vaidlustatud haldusakti andmisele, käigus on täiendavalt tuvastatud, et kaebaja on rikkunud LS § 73 lg 3 nõudeid, jättes tuvastamata sõiduki vastavuse või mittevastavuse kehtivatele tehnonõuetele, ja määruse § 8 lg 1 nõudeid, jättes teostamata ülevaatuse nõutavas mahus (Vt Otsuse p-d 16-18). Seega on LS § 74 lg 8 rakendamiseks (ülevaataja õiguste peatamine) täidetud samas sättes nimetatud põhiline eeldus, milleks on ülevaataja poolt ülevaatust reguleerivate õigusaktide rikkumine. Maanteeamet ei nõustu, et faktilised asjaolud nii kohtumenetluses kui ka vaidlustatud haldusakti andmisele eelnenud haldusmenetluses olid identsed. Vastupidi – Maanteeameti hinnangul olid need erinevad (Vt Vaideotsuse p-d 3.9–3.10). Maanteeamet leiab, et antud juhul ei ole tegemist ne bis in idem põhimõtte rikkumisega, sest kriminaalasjas nr xxxxxxx karistati kaebajat KarS § 294 lg 2 p 1 ja § 299 lg 1 alusel, st talle heideti ette altkäemaksu võtmist ja ametialast võltsimist. Vaidlustatud haldusaktis aga, mis on antud LS § 74 lg 8 alusel, on Maanteeamet kaebajale ette heitnud ülevaatust reguleerivate õigusaktide rikkumist. Tuleb tähele panna, et antud juhul on kaebaja oma tegudega kahjustanud mitut erinevat õigushüve. Altkäemaksu puhul seisneb kaitstav õigushüve isikute usus avalike funktsioonide kandjate äraostmatusse ja seeläbi ka avalike otsuste õiguspärasusse. Täpsemalt on kaitstavaks õigushüveks isikute usaldussuhe riigi ja avalike institutsioonide esindajate vastu ning usk ametiisiku erapooletusse, objektiivsusesse ja äraostmatusse (KarS § 294/1, § 293/2. – J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Komm vlj. 3 vlj. Tallinn; Juura kirjastus, 2009, lk-d 748, 753). Ametialase võltsimise puhul seisneb kaitstav õigushüve dokumendi puutumatuses ning ühtlasi riigi haldusja ametialase tegevuse õiguspärasuses (Samas, § 299/1; lk 763). Ülevaatust reguleerivate õigusaktide kaitsealasse võib aga paigutada liiklusohutuse ja keskkonnakaitse ning nende kaudu omakorda inimeste elu ja tervise. Seadusandja on pidanud lubatavaks kaitsta altkäemaksu ja ametialase võltsimisega seonduvaid õigushüvesid KarS-s sätestatud vahenditega ja ülevaatuse teostamise regulatsiooniga seonduvaid õigushüvesid LS-s sätestatud vahenditega (nn haldussund). Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et erinevate õigushüvede ründed, mida kaitstakse materiaalõiguse erinevates harudes, ei ole käsitatavad sama teona PS § 23 lg 3 mõttes isegi siis, kui need ründed võivad argiarusaama kohaselt olla teineteisest raskesti eristatavad (RKKKo 05.06.2001 nr 3-1- 1-63-01, p 9.3. Veebis: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-63-01). Ülevaatuse teostamist reguleerivate normide rikkumist ei ole seadusandja pidanud vajalikuks KarS-s sätestatud vahenditega kaitsta, st nimetatud tegude eest ei ole ette nähtud kriminaalkaristust. See on ka igati mõistetav, sest tegemist ei ole selliste karistusõiguslikku tähelepanu vajavate raskete õigusrikkumistega, mille eest nende toimepanijat peaks ootama kriminaalõiguslik

6 sanktsioon (kriminaalkaristus). Samas on, arvestades ka eespool viidatud kaitstavaid õigushüvesid, samuti avalikku huvi, siiski tegemist piisavalt raskete õigusrikkumistega, mille eest seadusandja on ette näinud vastava haldusõigusliku regulatsiooni (ülevaataja õiguste peatamine). Eeltoodust tulenevalt saab Maanteeameti hinnangul järeldada, et LS § 74 lg-s 8 sätestatud meede ei asu PS § 23 lg 3 kaitsealas. Kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et LS § 74 lg-s 8 sätestatud meede asub PS § 23 lg 3 kaitsealas, õigustab Maanteeameti hinnangul PS § 23 lg 3 riivet antud juhul PS § 53. Riive on ka proportsionaalne, sest Maanteeamet ei saa tolereerida olukorda, kus tahtlikult ülevaatuse teostamist reguleerivaid õigusakte rikkunud isik saab soovi korral koheselt jätkata ülevaatuse teostamist. Ülevaatuse eesmärgiks oli, et liikluses kasutataks üksnes tehnonõuetele vastavaid sõidukeid, kaitstes liiklusohutuse ning keskkonnaohutuse kaudu inimeste elu ja tervist. Kui isik, kes on tahtlikult ülevaatuse teostamist reguleerivaid õigusakte rikkunud, saaks koheselt jätkata ülevaatuste teostamist, ei oleks ülevaatuse eesmärgid täidetud ja ohtu võiks sattuda inimeste elu ja tervis, samuti võiks tekkida oht keskkonnale. Seega ei ole käsitlus, mille kohaselt kriminaalkaristuse kohaldamine välistab automaatselt täidesaatva riigivõimu asutusel haldussunni kohaldamise, kooskõlas seadusandja tahtega. Maanteeamet peab tagama ning tegema kõik vajaliku selleks, et ülevaatust teostaksid üksnes pädevad ja ausad ülevaatajad. Seda kinnitab ka majandusja kommunikatsiooniministri 01.03.2013 määrus nr 16 „Maanteeameti põhimäärus“ (edaspidi põhimäärus). Põhimääruse § 1 lg 1 kohaselt on Maanteeamet Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, kellel on juhtimisfunktsioon, kes teeb riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi ning osutab avalikke teenuseid seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Muuhulgas korraldab Maanteeamet ülevaatuse teostamist (vt põhimääruse § 10 p 36; § 17 lg 16 p 2), samuti on Maanteeameti üheks põhiülesandeks põhimääruse § 9 p 2 kohaselt liiklusohutuse suurendamine ja liiklusvahendite keskkonnakahjulikkuse vähendamine. Eeltoodud põhjustel ongi kaebaja õigus ülevaatust teostada peatatud ja vaidlustatud Otsus on seaduslik. Maanteeamet palub käesolevas kohtumenetluses arvestada ka kõiki oma seisukohti, argumente ja kaalutlusi, mis on esitatud vaidlustatud haldusaktis ning vaideotsuses. Vaidlustatud haldusakti andmisele eelnenud järelevalvemenetluse menetlusdokumendid kinnitavad menetluses tuvastatud asjaolusid, kaebaja nõuetekohast ärakuulamist ja kaalutlusõiguse teostamist.

Maanteeameti täiendavad seisukohad Käesolevas asjas on eelkõige vaidluse all asjaolu, kas LS § 74 lg-s 8 sätestatud meede (atesteerimistunnistuse/ülevaataja tunnistuse kehtivuse peatamine ülevaatust reguleerivate õigusaktide rikkumise tõttu) asub PS § 23 lg 3 kaitsealas. Maanteeamet on oma 01.12.2014 esitatud vastuses asunud seisukohale, et puudub kattuvus haldusmenetluse (järelevalvemenetluse), mille raames Maanteeamet otsustas peatada kaebaja ülevaataja tunnistuse kehtivuse, ja kriminaalmenetluse, mille raames karistati kaebajat KarS § 294 lg 2 p 1 ja § 299 lg 1 alusel, vahel. Seega ei saa Maanteeamet olla vaidlustatud otsusega rikkunud ne bis in idem-põhimõtet. On õige, et PS-s sisalduva ne bis in idem põhimõtte sisustamisel on Riigikohus juhindunud EIK vastavatest seisukohtadest. Haldusja kriminaalmenetluse kattuvuse esinemise väljaselgitamisel, tuvastamaks, kas haldusotsus asub PS § 23 lg 3 kaitsealas, tuleb muuhulgas lähtuda EIK praktikas kasutatavatest kriteeriumidest (Nn Engeli kriteeriumid, mille EIK töötas välja kaebaja poolt kaebuse p-s 9 viidatud kohtuasjas Engel jt vs. Holland). Nimetatud kriteeriumide abil on võimalik otsustada, kas mittekaristuslikku meedet (näiteks ülevaataja tunnistuse peatamine) saab käsitleda kriminaalsüüdistusena EIÕK art 6 mõttes. Kõnealuseid kriteeriumeid on kolm: 1) õigusrikkumise määratlus vastava riigi seaduste alusel, 2)

7 õigusrikkumise olemus ning 3) teo toimepanijat ootava karistuse iseloom ja raskus. Neid kontrollib kohus vajadusel ükshaaval ja just nimetatud järjekorras. Maanteeamet viitab käesolevaga EIK 19.02.2013 otsusele asjas nr 47195/06 Müller-Hartburg vs Austria. Eespool viidatud kriteeriumide kohaselt ei ole kaebaja ülevaataja tunnistuse peatamine Maanteeameti arvates käsitletav sellise meetmena, mis oleks välistatud pärast kaebaja süüdimõistmist kriminaalmenetluses. Viidatud lahendis käsitleti olukorda, kus advokaati karistati tema ametialase tegevuse raames toime pandud kuritegude eest kriminaalkorras ning samadele asjaoludele tuginedes karistati teda ka distsiplinaarkorras advokaatide nimistust kustutamisega. Nimetatud meedet võib oma iseloomu ja raskuse poolest võrrelda kaebaja suhtes kohaldatud ülevaataja tunnistuse peatamisega. Nimetatud otsuses märkis EIK, et distsiplinaarkaristus ei ole Austria õiguse kohaselt kriminaalkaristus, seda ei menetle prokuratuur ega kriminaalasju lahendavad kohtud. EIK leidis, et isegi see asjaolu, et distsiplinaarmenetluses kohaldatakse mitmeid kriminaalmenetluse sätteid, ei muuda menetluse olemust. Seoses õigusrikkumise olemusega märkis EIK, et säte, mille alusel isikut karistati, ei olnud suunatud igaühele, vaid üksnes kindla elukutse esindajatele. EIK hinnangul ei oma tähtsust seegi, et asjaolud, mille alusel isikut karistati distsiplinaarkorras, on samad, mille alusel karistati teda kriminaalkorras – see ei anna alust lugeda ka distsiplinaarmenetlust kriminaalsüüdistuse esitamiseks EIÕK tähenduses. Karistuse olemuse ja raskuse kriteeriumi kohta märkis EIK, et lähtuda tuleb maksimaalsest karistusest, mille säte, mille alusel isikut karistatakse, ette näeb. EIK pidas oluliseks ka seda, et distsiplinaarmenetluses ei saa kohaldada vabaduskaotuslikku karistust. Seoses isikule määratud karistusega (advokatuuri nimekirjast kustutamine) nentis EIK, et tegemist on küll suhteliselt raske karistusega, mis riivab isiku õigust töötada valitud alal, kuid samas tõi kohus välja, et selle eesmärgiks on üldsuse usalduse säilitamiseks näidata, et tõsiste üleastumistele reageeritakse vastavalt. Samuti pidas EIK oluliseks seda, et registrist kustutamine ei oma tingimata alalist efekti. Eelnevast tulenevalt leidis EIK viidatud lahendis, et ükski Engeli kriteeriumidest ei ole täidetud. Maanteeameti hinnangul kehtib sama ka käesolevas asjas. Vaidlust ei ole selles, et LS § 74 lg-s 8 sätestatud meede ei kujuta endast süüteo eest mõistetavat karistust karistusõiguse tähenduses. Kuna tegemist on haldusmenetlusega, kohaldatakse üksnes haldusmenetluse (edaspidi HMS) sätteid, mitte aga KrMS sätteid. Viidatud meedet saab kohaldada üksnes tehnoülevaatajale ja seega see pole suunatud üldsusele. Maanteeamet möönab, et ka ülevaataja tunnistuse peatamise puhul on tegemist suhteliselt raske meetmega, mis riivab, seda küll tähtajaliselt, isiku õigust töötada kindlal ametikohal, kuid ka siin on meetme eesmärgiks muuhulgas avalik huvi näidata üldsusele, et tõsistele rikkumistele, mis kahjustab erinevaid õigushüvesid, ka reageeritakse vastavalt. Käesoleval juhul on ülevaataja tunnistuse kehtivuse peatamine oma olemuse ja raskuse poolest igati võrreldav EIK viidatud lahendis käsitletuga, mistõttu ei saa selle meetme puhul rääkida kriminaalkaristusest ega seega ne bis in idem põhimõtte rikkumisest. Lisaks eeltoodule viitab Maanteeamet Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.10.2014 otsusele nr 3-1-1-41-14. Kuivõrd selles asjas kummutas ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul veenvalt väited, mille kohaselt rikuti ne bis in idem põhimõtet, ei pidanud kolleegium vajalikuks ringkonnakohtu vastavaid põhjendusi korrata ega täiendada. Nimetatud põhjendused on Tallinna Ringkonnakohus esitanud oma 22.01.2014 otsuse nr 1-12-9341 p-des 13.1 ja 13.2. Neid põhjendusi saab Maanteeameti hinnangul kohaldada ka käesolevas asjas. Maanteeamet jääb oma kõigi varasemalt käesolevas menetluses esitatud seisukohtade ja taotluste juurde.

8 KOHTU PÕHJENDUSED

1. Antud juhul on A.P. vaidlustanud kohtus nii Otsuse kui ka Vaideotsuse, taotledes Maanteeameti mõlema haldusakti tühistamist. HMS § 87 lg 2 kohaselt vaideotsuse tühistamist võib halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda: 1) koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata, või 2) sõltumata käesoleva lõike punktis 1 nimetatud nõude esitamisest, kui vaideotsusega on isiku õigusi rikutud muul viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine. Kaebusest nähtuvalt kaebaja on esitanud väiteid üksnes ühe haldusakti – Otsuse – väidetava õigusvastasuse kohta. Sellest kohus järeldab, et Vaideotsusega ei ole isiku õigusi rikutud muul viisil kui vaide täielik rahuldamata jätmine ning A.P. soovib Vaideotsuse tühistamist üksnes õigusselguse huvides. Ka kohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et Vaideotsuse tegemisel oleks rikutud menetlusnorme, sh kaebaja õigusi, või et Vaideotsus ei vasta haldusaktidele üldiselt ja HMS §-s 86 Vaideotsusele spetsiifiliselt esitatavatele sisuja/või vorminõuetele. Seetõttu kohus Vaideotsusel rohkem ei peatu. Kui kohus asub seisukohale, et Otsus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele, siis tühistab kohus ka niisuguse haldusakti jõusse jätnud Vaideotsuse.

2. Kohus märgib, et poolte seisukohtadest nähtuvalt asjas puudub vaidlus faktiliste asjaolude üle, sh selle üle, et kaebaja rikkus mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrolli reguleerivate õigusaktide nõudeid, millele on Otsuses viidatud. Samuti ilmneb asja materjalidest, et A.P. ei ole kohtukaebuses esitanud olemuslikult teistsuguseid väiteid, kui eelnevalt läbitud haldusja vaidemenetluses. Kaebaja leiab, et Otsus on õigusvastane seetõttu, et sellega on rikutud sama asja eest (samadel asjaoludel) topelt karistamise keeldu, ne bis in idem põhimõtet. Samas võib aru saada, et kaebaja hinnangul, isegi kui tegemist ei ole eelmärgitud põhimõtte rikkumisega, on vastustaja teinud kaalutlusvea ning Otsus on ebaproportsionaalne (kaebajale liigselt koormav). Poolte seisukohad on jäänud põhimõtteliselt samaks ka kohtumenetluses, st et Maanteeamet ei nõustu ühegi kaebaja väite ja etteheitega ning on jätkuvalt seisukohal, et ne bis in idem põhimõtet ei ole rikutud ning Otsus ja Vaideotsus on igati õiguspärased haldusaktid, mille tühistamiseks puudub alus.

3. Kaevatud otsusega peatati A.P. ülevaataja tunnistuse kehtivus kolmeks (3) aastaks LS § 74 lg 8 alusel, milline säte näeb ette, et Maanteeamet võib atesteerimistunnistuse kehtivuse peatada kuni selle kehtivuse lõpuni ning keelduda uue atesteerimistunnistuse väljastamisest kolme aasta jooksul alates atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamisest, kui tunnistuse omaja on rikkunud mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrolli reguleerivaid õigusakte. Kahtlemata on tegemist diskretsiooni võimaldava sättega. Tulenevalt HMS § 4 lg-st 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 lg 1 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning lg 3 järgi kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

9 Haldusakti nõuetekohane motiveerimine peab tagama selle adressaadile haldusaktist arusaamise ja haldusakti vaidlustamise ning teisalt kohtu poolt haldusakti õiguspärasuse üle kontrolli teostamise. Vastavalt HMS § 40 lg-le 1 enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

4. Toimikumaterjalidest nähtuvalt on kaebajale olnud igati tagatud ärakuulamisõiguse realiseerimine: kaebaja võimalikke vastuväiteid ja arvamust on küsitud nii 10.06.2014 järelepärimisega, mille peale kaebaja esitas oma vastuväited, kui ka ta oli kutsutud komisjoni 03.07.2014 koosolekule, kus kaebaja millegipärast loobus täiendava arvamuse esitamisest. Kaebaja suhtes haldusmeetme kohaldamise arutelu komisjonis ja Otsuse põhistus kinnitavad, et vastustaja kaalus nõuetekohaselt Otsuse tegemist. Kohtu hinnangul on Maanteeamet põhjendatult pidanud kaebaja poolt ühel päeval toime pandud nelja rasket rikkumist olulisteks, sest haldusülesande täitmisel aset leidnud ülevaatuse töömahu eiramised on korduvad ja ühiskonnale ohtlikud, tegu ei ole juhuslikkusega, vaid teadlike ja tahtlike rikkumistega. Tehniliselt mittekorras sõiduk liikluses on ohuks kaasliiklejate elule ja tervisele. Samuti ilmneb, et vastustaja tugines Otsuse tegemisel muu hulgas ka komisjoni ettepanekule, mis omakorda lähtus sellest, et A.P. on ka varem kutsutud komisjoni koosolekutele seoses tema töös avastatud puudustega ja talle on määratud hoiatus, mida võeti arvesse raskendava asjaoluna. On mõistetav, et koos kaebaja kriminaalkorras süüdi mõistmisega altkäemaksu võtmises ja ametialases võltsimises on kaebajapoolne korduv tahtlik mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrolli reguleerivate õigusakte eiramine põhjustanud usaldamatuse kaebaja vastu. Otsuses on toodud nii asjakohased õiguslikud alused ja motiivid, sh kaalutlused. Otsus on olnud kaebajale arusaadav ja vaidlustatav ning ka kohtu poolt kontrollitav.

5. Kokkuvõtteks kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, asjakohast kohtupraktikat, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on samuti seisukohal, et Otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis ei saa rikkuda kaebaja õigusi, ning A.P. kaebus ilmselgelt ei ole põhjendatud. Sealjuures kohus nõustub täielikult Maanteeameti põhjenduste ja järeldustega Otsuses ja Vaideotsuses, aga samuti ka vastustaja argumentatsiooniga kohtumenetluses, st ka kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist ei ne bis in idem põhimõtte ega kaalutlusõiguse rikkumisega, mis oleksid võinud viia materiaalselt õigusvastase otsuse tegemiseni. HKMS § 165 lg-st 2 kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Olukorras, kus kohus jagab täielikult Maanteeameti seisukohti (järgib tema põhjendust), puudub igasugune ratsionaalne mõte veel igale kaebaja väitele/seisukohale uuesti oma sõnadega vastata, nende ekslikkust näidata.

Neil asjaoludel kohus samuti menetlusökonoomilistel kaalutlustel piirdub üksnes eelmärgituga.

6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid,

10 kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb A.P. kaebus rahuldamata. Maanteeamet ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik