3-14-51658/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

T A R T U H A L D U S K O H U S T a r t u k o h t u m a j a KOHTUOTSUS E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number 3-14-51658 Otsuse kuupäev

30. aprill 2015. a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Aleksandr Kapajevi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju summas 260 euro hüvitamiseks seonduvalt suitsetamise piiramisega kartserikambris 14.09.2012-17.09.2012, 19.09.2012-24.09.2012, 01.10.2012- 09.10.2012. Menetlusosalised Kaebaja – Aleksandr Kapajev Vastustaja - Tartu Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus läbi vaatamata tervise kahjustamisega mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas.

2. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.06.2015. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Faktilised asjaolud

1. Tartu Vangla kinnipeetav Aleksandr Kapajev kandis 14.09.2012-17.09.2012, 19.09.2012- 24.09.2012, 01.10.2012-09.10.2012 distsiplinaarkaristusi olles paigutatud kartserisse.

2. A. Kapajev esitas 16.05.2014. a Tartu Vanglale mittevaralise kahju 260 eurot hüvitamise taotluse (tl 26-27), mille Tartu Vangla jättis 16.07.2014. a otsusega nr 1-13/766-2 (tl 7) rahuldamata.

3. Aleksandr Kapajev esitas Tartu Halduskohtule 4. augustil 2014. a kaebuse (tl 1-5), milles soovib kohustada Tartu Vanglat rahuldama kaebaja poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotlus summas 260 eurot. Kaebuse kohaselt viibis A. Kapajev kartserikambris 14.09.2012-17.09.2012, 19.09.2012-24.09.2012, 01.10.2012-09.10.2012. Kartseris viibimise

2 ajal ei lubatud A. Kapajevil suitsetada selleks ettenähtud kohas. A. Kapajev leiab, et vangla tegevus oli õigusvastane. Kaebuses osundab kaebaja lisaks kohustuslikus kohtueelses menetluses avaldatule (tl 2 p), et suitsetamise keelamisest tekkis tal nikotiinipuudus, mis tekitas närvilisust ning pikaajalist ebamugavustunnet, mis läks üle depressiooniks. Kaebaja seisukohad

4. Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla tegevus, kaebaja kartseris viibimise ajal perioodil 14.09.2012-17.09.2012; 19.09.2012-24.09.2012; 01.10.2012-09.10.2012 suitsetamise mittevõimaldamine selleks ettenähtud kohas, on õigusvastane ning alandas kaebaja väärikust (tl 2p).

5. Tartu Ringkonnakohus leidis 22.06.2012 otsuse nr 3-10-2660, et Tartu Vanglal ei ole õiguslikku alust keelata kinnipeetaval, kes on kartserirežiimil, suitsetada selleks ettenähtud kohas. Tartu Vangla kehtestas alles pärast nimetatud otsuse jõustumist 26.10.2012 Tartu Vangla kodukorras täiendused, millega täiendas kodukorra p-i 12.5.5. sõnadega „ja kartserikaristust kandvale kinnipeetavale“. Kaebaja sel ajal enam kartserikambris ei viibinud ning seega selline korraldus tema suhtes ei kehtinud. Sellest tulenevalt käitus Tartu Vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt, kui keelas temal ettenähtud kohas suitsetamise kartserirežiimil viibides.

6. Kaebaja selgitab, et kuigi tal olid sigaretid olemas, keeldus vangla nende väljastamisest tema suulistel pöördumistel.

7. Kaebaja märgib, et kuna tal ei võimaldatud pikaajaliselt suitsetada, tekkis tal nikotiini puudus, mis tekitas närvilisust ning pikaajalist ebamugavustunnet, mis läks üle depressiooniks (tl 2 p). Seega tekitati kaebajale mittevaraline kahju.

8. Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla on enda tegevusega rikkunud kaebaja põhiõigusi tulenevalt PS §-st 3, 10, 12 lg 1 ja vangla sisekorraeeskirja § 82. Rikkumised seisnevad selles, et kinnipeetavad, kes on üldrežiimil, võivad suitsetada selleks ettenähtud kohas, kuid kartserirežiimil olev kinnipeetav mitte, kuigi kummalgi juhul ei või tubakatooteid omada kambris vaid nende jaoks on eraldi kapp, kust vanglaametnik kinnipeetavale sigarette annab. Kaebaja peab veel vajalikuks viidata, et üldrežiimil ja kartserirežiimil olevad kinnipeetavad jalutavad samas kohas ning üldrežiimil kinnipeetaval on võimalus suitsetada samal alal, kus jalutab kartserirežiimil olev kinnipeetav, kuid temale seda ei võimaldatud. Vastustaja seisukohad

9. Vastustaja ei nõustu kaebusega ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis kartseris 14.09.2012-17.09.2012; 19.09.2012-24.09.2012; 01.10.2012-09.10.2012. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kartseris viibimise ajal ei võimaldatud kaebajal suitsetada. Tartu Vangla märgib seoses kaebaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2012 otsusega nr 3- 10-2660, mis jõustus 09.10.2012 (kaebaja kartseris viibimise viimane päev), kui Riigikohus ei võtnud Tartu Vangla kassatsioonkaebust menetlusse. Tartu Vangla oli kuni otsuse jõustumiseni seisukohal, et kehtiv õiguslik regulatsioon võimaldas kartserikaristuse kandmise ajal suitsetamist piirata ning et taolise piirangu seadmine oli õiguspärane. Ringkonnakohus leidis aga viidatud otsuses, et suitsetamise mittevõimaldamine kartseris on õigusvastane. Otsuse jõustumisele järgnevalt kehtestas Tartu Vangla direktor 26.10.2012 käskkirja nr 1-1/134, mille kohaselt tehti Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 10 lg 1 ja 06.12.2001 määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p-de 2 ja 7 alusel direktori 29.04.2009 käskkirjaga nr 1-3/61 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorras“ täienduse, mille kohaselt täiendati punkti 12.5.5 sõnadega „ja kartserikaristust kandvatele kinnipeetavatele“.

3

10. Vastustaja on seisukohal, et Tartu Vangla poolne kartserikaristuse kandmise ajal suitsetamise piiramine on olnud õiguspärane, toetudes seejuures Tartu Halduskohtu otsusele nr 3-14-154. Tartu Halduskohus on oma 28.05.2014 otsuses nr 3-14-154 (otsus jõustus 28.06.2014) andnud hinnangu Tartu Vangla poolt seatud suitsetamispiirangu õiguspärasusele. Otsuse p-s 10 nõustus kohus Tartu Vanglaga, et vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 2 lausega 2 on seadusandja andnud vanglale volituse vangla julgeoleku kaalutlustel vajaliku piirangu kohaldamiseks juhul, kui seadus konkreetset piirangut ei sätesta. VSkE § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, mil kinnipeetaval on õigus seal viibida. Kinnipeetaval ei ole õigust enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada (VSkE § 82 lg 3). Tartu Vangla kodukorra p 12.2 sätestab, et kinnipeetava suitsetamise kohad Tartu Vanglas on jalutusaias vastava märgistusega alad ning vastava märgistusega jalutusboksid. Tartu Halduskohus leidis kokkuvõtvalt, et Tartu Vangla oli õigustatud suitsetamist täiendavalt piirama VangS § 41 lg 2 alusel julgeolekukaalutlustel, aga sõltumata VangS § 41 lg-st 2 ka muul põhjusel, sest vangla pädevuses on määrata suitsetamiseks ettenähtud kohad, samuti isikud, kellel on õigus neis kohtades viibida. Lisaks leidis Tartu Halduskohus otsuses nr 3-14-154, et suitsetamise keelamine on vangla julgeoleku tagamiseks mõõdukas meede. Suitsetamine ei ole isiku põhiõigus ja suitsetamise võimalust piiratakse selliselt ainult kartserikaristuse kandmise ajaks. Kinnipeetaval puudub väljaspool vangla kodukorra sätestatud tingimusi õigus suitsetada ja kodukorra p-s 12.6 sätestatud piirang kohaldub üksnes isiku õigusvastase käitumise korral. Kohus lisas, et kartserikaristust kandvatel kinnipeetavatel suitsetamise keelamine on vangla julgeoleku tagamiseks sobiv vahend.

11. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et suitsetamisvõimaluse piiramisega on Tartu Vangla alandanud tema väärikust. Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-18-12 punktis 25 selgitanud, et väärikuse alandamise tuvastamisel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 mõttes saab lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mille kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-41-10 punktis 22 selgitanud, et väärikuse alandamise tuvastamisel tuleb arvestada kohtlemise kestust, füüsilist ja vaimset mõju isikule, isiku sugu, vanust ja tervislikku seisundit. Kartseri puhul on tegemist režiimiga, mille vältel on seal viibiva isiku õigused piiratud suuremas mahus, kui need on vanglas piiratud tavapäraselt. See, kui kinnipeetav on kartserikaristuse kandmise ajal ilma suitsetamisvõimaluseta, võib talle kaasa tuua teatud ebamugavusi, kuid kindlasti ei ole tegemist kannatustega, millel oleks väärikuse alandamise kvaliteet. Veelgi enam on kinnipeetaval võimalus vältida endale selliste ebamugavuste tekkimist, hoidudes õigusrikkumiste toimepanemisest.

12. Kaebaja toob kohtule esitatud kaebuses välja ka selle, et suitsetamisvõimaluse puudumise tõttu tekkis tal nikotiinipuudus, mis tekitas närvilisust ning pikaajalist ebamugavustunnet, mis läks üle depressiooniks. Tartu Vangla leiab, et selles osas tuleb kaebus jätta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p-i 1 ja HKMS § 121 lg 1 p-i 4 alusel läbi vaatamata, kuna kaebaja ei ole võimalikule tervisekahjule kordagi viidanud Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, mistõttu on vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 8 tulenev kohustuslik kohtueelne kord läbimata. Kohtu seisukoht

13. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

4

14. Kaebaja taotleb vastustaja kohustamist kahju hüvitise väljamõistmiseks seoses 14.09.2012- 17.09.2012, 19.09.2012-24.09.2012, 01.10.2012-09.10.2012 kartseris viibimise ajal suitsetamise võimaldamata jätmisega. Kaebuse põhjendustest nähtub, et kaebaja on soovinud Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 260 eurot. Kohustuslikus kohtueelses menetluses on kaebaja nõudnud kahju hüvitamist ka perioodi 15.07.2012-24.08.2012 eest (tl 6, 26) nõudes iga kartseris viivitud ööpäeva eest 10 euro suurust hüvitist. Kaebuses halduskohtule on kaebaja oma nõudest välja jätnud perioodide 15.07.2012-24.08.2012 ja 12.11.2012- 22.11.2012 eest, kuid nõudnud hüvitist samas määras nagu kohustuslikus kohtueelses menetluses.

15. Nagu osundatud on kaebajal hüvitamisnõude osas läbitud kohtueelne menetlus (tl 6, 26- 27). Kohus mõistab kaebaja tahet selliselt, et kaebaja eesmärgiks on hüvitamisnõude menetlemine, vastupidist pole kaebaja kohtule väljendanud.

16. 14.05.2014 esitas kaebaja Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis hüvitist (kaebaja väljenduse kohaselt valuraha (tl 27)) suuruses 260 eurot. Vangla tõlgendas kaebaja valuraha nõuet väärikuse alandamise tõttu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudena, kuna taotlus sisaldas viidet PS §-le 10.

17. Halduskohus nõustub vastustaja tõlgendusega. Kaebaja on taotlenud kohustuslikus kohtueelses menetluses kahju hüvitamist üksnes suitsetamise mittevõimaldamisega väärikuse alandamise motiivil.

18. RVastS § 9 lg 1 kohaselt, füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

19. Kaebaja poolt kaebuses välja töötud depressiooni ilminguid tuleb käsitada tervise kahjustamisena RVastS § 9 lg 1 mõttes. Halduskohus nõustub vastustaja käsitlusega, et selles osas tuleb kaebus jätta HHKMS §-de 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, kuna kaebaja ei ole võimalikule tervisekahjule kordagi viidanud Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ja ei ole seega kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast (VangS) § 11 lg 8) (vrdl RKHKo 3-3-1-41-10 p-d 11-15, RKHKo 3-3-1-47-14 p 20).

20. Halduskohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja määratlenud kahju hüvitise suurust iga kaebuses toodud kartseris viibitud päeva eest. Kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, mille kohaselt kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeld suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (RKHKo 3-3-1-97-10, p 13), mistõttu menetleb halduskohus kaebaja kogu nõuet (260 euro suurune hüvitise nõue) vaatamata sellele, et kaebaja on kaebusest välja jätnud perioodid 15.07.2012-24.08.2012 ja 12.11.2012-22.11.2012.

21. Vaidlust sisuliselt lahendama asudes märgib halduskohus vastuseks vastustajale, et kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmises otsuses (tl 6) ja eriti vastuses kaebusele (tl 24-25), on vastustaja vääralt mõistnud Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2012. a otsuses 3-10-2660 tuvastatud asjaolude kohaldumist käesolevale vaidlusele. Samuti on vastustaja vastuses kaebusele vääralt osundanud Tartu Halduskohtu 28.05.2014. a otsuses nr 3-14-154 tuvastatule, kuna halduskohtu poolt selles asjas tuvastatud asjaolud erinevad käesolevas asjas tähtsust omavatest asjaoludest.

22. Vastustaja on vastuses kaebusele jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et kaebaja on kohtule esitatud kaebusest välja jätnud hüvitise nõude perioodi 12.11.2012-22.11.2012 eest arvestades kohtueelses menetluses kahju hüvitamise otsuses tuvastatud asjaolusid, mistõttu ei ole vastustaja kohtumenetluses asjakohaseid õiguslikke vastuväiteid kaebusele esitanud.

5

23. Vastustaja on erinevalt kaebajast eksinud ühe õiguse kohaldamise põhimaksiimi vastu, mille kohaselt kohaldub vaidlusalusele õigussuhtele poolte vahelise õigussuhte ajal kehtinud materiaalõigus, menetlustoimingute suhtes kohaldatakse aga üldteada olevalt menetlustoimingu tegemise ajal kehtivat menetlusõigust. Kohtupidamises on nimetatud maksiim reguleeritud HKMS § 158 lg-s 2, mille kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Käesoleval juhul seadus teisiti ei sätesta, vastustaja vastuväited kaebusele ei ole kooskõlas HKMS § 158 lg 2 ls 2 sätestatuga.

24. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ei ole kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine kohustuslikus kohtueelses menetluses (tl 6) kooskõlas vaidlusaluse õigussuhte ajal kehtinud materiaalõigusega (VsKE § 8 2, vrdl Tartu Ringkonnakohtu o3-10-2660 p-d 9-12).

25. Vaatamata otsustuse õigusvastasusele, on halduskohus kaebaja nõuet kohtumenetluses sisuliselt lahendades seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks ja kaebajale vastustajalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks.

26. Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Väljamõistetava hüvitisega tuleks seega luua varaline olukord, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärgiks on seega kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

27. Asja materjalide kohaselt ei lubatud kaebajal kartserikambris viibimise ajal suitsetada selleks ette nähtud kohas. Kaebaja poolt vastustaja vastu esitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamiseks, tuleb seega eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt avalik-õiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming (sh ka tegevusetus), millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

28. Kaebaja leiab, et Tartu Vanglal ei olnud õigust kartserirežiimil viibival kinnipeetaval keelata suitsetamist selleks ette nähtud kohas, millega on alandatud kaebaja väärikust.

29. Riigikohtu halduskolleegium on 2. oktoobri 2014. a otsuse kohtuasjas nr 3-31-47-14 punktis 21 korranud kohtupraktika valitsevat seisukohta, mille kohaselt inimväärikust alandavaks saab RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25).

30. Kaebaja märkis vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse nõude alusena vangla õigusvastse tegevuse suitsetamise keelamisel kartseris viibimise ajal. Kaebaja leidis, et mittevaralise kahju rahas hüvitamise puhul on sisuliselt tegemist valurahaga (tl 27). Kahjulikke tagajärgi kaebaja vanglale esitatud nõudes välja toonud ei ole.

31. Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja määratlenud kahjunõude ajaliselt kartseris 14.09.2012-17.09.2012, 19.09.2012-24.09.2012, 01.10.2012-09.10.2012 viibitud ajaga. Halduskohus hinnangul ei saa kolmel korral 3-8 päevani kestnud kartseris viibimise ajal suitsetamise keelamine alandada kaebaja inimväärikust, kuna kaebaja ei ole seda ka ise 16. mail

6 2014. a vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise ajal tajunud väärikuse alandamisena. Kaebaja on leidnud, et kuna vangla toiminguks puudus õiguslik alus, siis on tal õigus valurahale.

32. Kohtumenetluses on kaebaja väitnud, et suitsetamise keelamisest tekkis tal nikotiinipuudus, mis tekitas närvilisust ning pikaajalist ebamugavustunnet, mis läks üle depressiooniks Halduskohtu hinnangul ei ole tervise kahjustamise ohule viitamine praegusel juhul käsitatav mitte tervise kahjustamise väitena, vaid ühe inimväärikuse alandamist kinnitava asjaoluna ehk kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ületamist ning vangla tegevuse õigusvastasust kinnitava asjaoluna. Kuna kohtueelses menetluses ei ole tervisekahjustuse põhjustamist väidetud ega tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamise taotlust esitatud, siis hindab halduskohus, kas vangla tegevusega alandati kaebaja inimväärikust ja põhjustati kaebajale seeläbi mittevaralist kahju. Tervisekahjustuse tekitamise väited tuleb jätta hüvitamiskaebuse läbivaatamisel tähelepanuta. Vastasel juhul lahendaks kohus kahju hüvitamise nõuet ulatuses, mis ei vasta kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudele.

33. Halduskohus on kohtule esitatud tõenditele tuginedes seisukohal, et kaebaja väärikust ei ole alandatud, st et talle ei ole kahju tekitatud. Kaebaja ei ole ka ise vangla 2012. aasta toiminguid pidanud kuni 16. maini 2014. a väärikust alandavateks, kuna ta on apelleerinud üksnes valuraha saamise õigusele. Halduskohtu hinnangul ei ole vanglale kahju hüvitamise taotlust tinginud kaebaja väärikuse alandamine, vaid kaebaja poolt vangla tegevust taunivast kohtulahendist teada saamine, sest kahjunõue vanglale on esitatud peaaegu kaks aastat pärast esimest kartserist viibimist, millega seoses on käesolev kaebus halduskohtule esitatud.

34. RKKK on leidnud: „[I]nimkeskses ühiskonnas tohib põhiõiguste konfliktolukordades kõige vähem piirata inimväärikust – kompleksset põhiõigust, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele.” (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I.) Halduskohus on seisukohal, et lühiajaliselt kinnipeetaval suitsetamise keelamisega ei ole rikutud ühtegi nendest inimväärikuse elementidest RVastS § 9 lg 1 mõttes, mis tingiks rahalise hüvitise määramise. Kuna vastustaja toimingul ei ole ka iseseisvat vabaduse võtmise kvaliteeti, jääb kaebus neil asjaoludel rahuldamata.

35. Seega puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud Tartu Vangla tegevusega RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud kahjulikke tagajärgi (kaebaja väärikuse alandamist).

36. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kohus määras menetlusosalistele uusi asjaolusid ja taotlusi sisaldavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 10.04.2015.a (tl 31). Kuna menetlusosalised ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirju ja kuludokumente, siis kohus menetluskulusid välja ei mõista ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik